Haiguste märksõnad
Haigus määratlemata
Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus märgitakse, et taime tuleb kasutada teeks, arstirohuks, ravimiks või rohuks haiguse vastu, kuid igasugused viited mõnele konkreetsele haigusele või sümptomile puuduvad.
Autorid ei pidanud vajalikuks selliseid kirjeid välja jätta, kuna neid on palju, nad aitavad mõista, mida tehti juhul, kui haigust ei osatud määrata, kuid arstida oli tarvis. Sellised üleskirjutused kannavad ühtlasi informatsiooni ravimtaimede kasutamise kohta.
Ka juhul, kui taime on kasutatud lihtsalt “teena”, võib arvestada sellega, et vanasti eestlastel teejoomisetraditsiooni ei olnud (erinevalt näiteks hiinlastest või jaapanlastest) ning seega võib teha järelduse nende taimede kasutamisest haiguste raviks.
Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:
- maasapp
- emanõges
- lillakas
- põisrohi
- soopraht
- sooimmer
- verikõder
- rabantsirohi
- kadak
- metsanelk
- maarjasõnajalg
- läätsapuu
- veriurmarohi
- kaarlad
- härjapead
- nisu
- oravasaba
- rukkilill
- must mädarõigas
- arnikad
- üheksamaõied
- põdrasammal
- paisuleht
- hapuhein
- sammal
- taigmari
- linnumarjad
- koorelill
- olanka(d/s)
- kadajas
- moon
- vörtsik
- metspiparmünt
- liistok
- kalmud
- sooingver
- kassikäpä
- sealeesikas
- mõru kaetisrohi
- kurekellad
- kaetisrohi
- madar
- paakspuu
- punejad
- metsmaasikas
- sinilill
- kummel(i)tee
- rosinad
- alandijuur
- maarja-sõna-jalg
- kolmisroos
- palukas
- jänesekapsad
- rukkililled
- värihein
- upinhain
- sidrun
- harilik kadakas
- piimhein
- liimik
- ubahein
- varsakabi
- piimanõges
- hapuoblikas
- türgi pipar
- valge lepp
- kärnarohi
- mullik
- soehammas
- hullukoerapu
- salakoiroht
- raudreierohi
- punaein
- seatilk
- õispuu
- kärnaoblikas
- angervaks
- põisroht
- tulioblikas
- nõmmeliivatee
- leederpuu
- karikakar
- tedremadar
- kommel
- paju
- kolmekõrraline hain
- valge härjapää
- toome
- kirburohi
- tedremadal
- maarjarohi
- liivahummulid
- maasik
- mesihain
- läsnäk
- lina
- suitsetamiserohi
- soolikarohi
- magun
- pähklipuu
- seapohlad
- telg
- vaarakas
- põld-litterhein
- karukollad
- väristserohi
- tiihain
- reinvars
- kurgirohi
- kumelitee
- krooklehed
- kellukas
- sitikad
- arandid
- hiirehernes
- unerohi
- kanavarbad
- kumel
- peetruse-südamevalu-juured
- teekummel
- koilill
- närviseletusrohi
- karusammal
- heinputk
- piimaohtjas
- karumustikas
- vereurm
- münt
- surmaputk
- kattai
- pistirohi
- ploomipuu
- hundipiim
- kaljarohi
- piibusk
- orjavits
- süstlehine teeleht
- põldmünt
- maran
- piibeleht
- liivatee
- valderjan
- lepp
- malts
- süäme haina
- rabakaelud
- punad
- näsiniin
- põierohi
- uhakad
- ninniõis
- vehvermänts
- suur kõrvenõges
- silmarohi
- joosvarohud
- külmking
- seller
- sõstar
- piimamuredad
- kuradikäpp
- mindid
- tumingas
- raudreia(e)rohi
- sõnajalg
- nabahain
- vaher
- vauerma´
- õuekumel
- rumaska
- kuutõberohi
- niinepuu
- kalkari juured
- naistemarjad
- maripuu
- kikerberi
- saaretõrv
- soomurakas
- naestepunad
- pütsk
- vaarikas
- liikver
- puned
- kirbuhein
- palotakja
- kivisammal
- tsäihain
- raudosi
- tilk
- kirsipooppuu
- küümned
- lauk
- jeesukäed
- imalad
- sibul
- heinputke
- jumalakäsi
- kikkaputk
- läätsed
- kukemari
- tegräss
- hubba leht
- varesnaat
- vislapuu
- rebasekoltsed
- rabakaljud
- vehverments
- rabarber
- tiileht
- liikvatee
- punased sõstrad
- porss
- põldohakad
- valge ärjap
- ormad
- ematuss
- nurmenukk
- tedremaran
- kuuskjalg
- roos
- seakummel
- vallerjaan
- kõiv
- hanemalts
- sinep
- varsakabja
- nõiarohi
- saar
- päevaroos
- kammelitee
- koerputk
- teeleht
- ärnika
- orashain
- kurekael
- sookikas
- valge nõges
- tilkhein
- kaamel
- haab
- lodjapuu
- söögiseened
- vesimünt
- takjas
- allikad
- kastan
- naestemarjapuu
- liigenterohi
- maasikas
- taevavõtmed
- jõhvikad
- leeder
- murakas
- vill-nõges
- ülekäijarohi
- üheksavägilane
- jõhvik
- sikusokurohi
- harilik pune
- valge ristikhein
- arukask
- mailane
- kibuvits
- roomav kummel
- linnuheinad
- köömen
- kõrvenõges
- maamaksad
- sookail
- kukesilmad
- linnukas
- siapiip
- käekaats
- valge ülane
- kahetse kollad
- kannikesed
- maksasammal
- naiseniinepuu
- pähn
- heinapebred
- valged härja-pead
- koeraõispuu
- rõigas
- komppuu
- soouba
- jõhvikas
- luste
- kikkapütsk
- pruun ristik
- tubakas
- kohv
- vaarmarjad
- raudhein
- pirnipuu
- luuderohi
- linnuliimakas
- kammel
- karukell
- jaanilill
- verirohi
- kassinaeris
- kolmekõrralinerohi
- aganad
- teriserohi
- põldkuusk
- apuoblikas
- köömblid
- pähklepuu
- kibuski
- rabarbar
- kalmujuur
- juudasitt
- rauarohi
- tael
- kummelihain
- koirohi
- vaik
- kukekannus
- lagritsajuured
- kukemustikad
- vererõhurohi
- köömned
- pikse
- jumalakäpp
- porsad
- naisteniinepuu
- mündid
- tuum
- üheksamehevägi
- sarapuu
- kummelid
- orm
- sirel
- piparment
- vereurmarohi
- redis
- konnaosi
- pedäjäs
- koeranaeris
- raudnõges
- piimuhakas
- humalad
- bálderjan
- teeseen
- kääkaats
- jooksvarohud
- krossileht
- valge ristikhain
- maavitsad
- sassaparilla
- nõmme-liivatee
- venitse juured
- käopõllese
- murumuna
- mänd
- paloka
- kollane mesikas
- kanavarba
- kannike
- liivarohi
- kapsas
- paatsapuu
- põldkannike
- külmkingarohi
- hobuseoblikad
- äketõberohi
- ristik
- surnusukapaelad
- oder
- ingver
- tuulepesa
- kollatõberohi
- käoorvik
- käegaakats
- tuulerabanduserohi
- umalas
- ubinahein
- kreegipuu
- tikker
- verihurma rohi
- kahrusammal
- saksa kanapersed
- seebilill
- virapool
- tubakulehe
- vabarna
- krambirohi(ud)
- taim nimetuseta
- maakõrvad
- kanarik
- koerapuu
- pihelgas
- pänil
- kirsipuu
- arnikas
- siapohlad
- mesikupp
- sinikad
- kail
- nõmmetee
- poolad
- trudamorda
- palderjaan
- naistepune
- magedad sõstrad
- ubinhein
- talihaljakas
- koeraõitspuu
- kuutõverohud
- ämmatuss
- sassaparilla juur
- pipar
- brämmes-błømar
- balderjan
- käiselill
- jahumari
- verehein
- ninn
- tomingas
- pohl
- kurslaga
- timmeljanid
- mehitseheinad
- paburits
- kikkamarjad
- õun
- reburaik
- niisujuur
- ohakas
- söögioblik
- mustikad
- jeesukesekäpp
- mustikas
- humal
- raudr(i)iad
- oblik
- koirohe
- raudreis
- palderjan
- kalmuk
- aaloe
- kolmekordne rohi
- tulikas
- mäe rõigas
- härjahammas
- käokapsas
- kolmekõrraline
- vavvarnas
- õige kumel
- hernes
- tillid
- kuremari
- hobuse verekusemise rohi
- komelid
- pappel
- piparmünt
- kurõlauk
- jooksjahein
- kommelid
- kummel
- karusmari
- põldmari
- uba
- oblikad
- kirnputk
- orashein
- kassikäpp
- leesigud
- pännül
- kümmel
- takiskipuu
- meestepuned
- punane peet
- umal
- kanarpik
- kuisavits
- timmijaan
- zaitsij hmelj
- pune
- takjaleht
- lõhmuspuu
- hundimarjapuu
- osjad
- vehvermints
- saialill
- niin
- hanijalg
- petäi
- uibu
- porgand
- maaaluserohi
- nurmenukud
- maas´k
- pistjarohi
- mesilasenupp
- võilill
- üleüheksa
- angerpist
- porsakased
- küemnes
- peet
- ristikhein
- majoran
- valge ristik
- mädarikajuured
- punane härjapea
- kassikäpad
- kaitused
- inimeseoblikas
- mustsõstar
- mädarõigas
- pärnapuu
- taimenimetus tuvastamata
- südamerohi
- verihein
- valge kummel
- ämmaleht
- türnpuu
- viinalill
- linnohka
- ohtja
- vorstirohi
- kaer
- reburaig
- kopsusammal
- toomingas
- külmkingapätid
- kumeli(d)
- triivistikk
- jeesukäsi
- malve
- kuremarjad
- sookanarik
- liivakad
- raieraud
- saarepuu
- kaituserohi
- Uued asualad
- seakaalahain
- kõrvits
- kask
- kümmelid
- teetitelehed
- äkitse haiguse rohhi
- ubaleht
- rukis
- kuus
- karukold
- kadagas
- südamevalurohud
- jooksjarohi
- pohlak
- kikkapüks
- tieleht
- seavinnal
- meliss
- ärjamürakad
- jaanirohi
- kukerpuu
- kressid
- okasroos
- naistenõges
- talihaljak
- islandi sammal
- paiseleht
- unilauk
- ubalehed
- põldkummel
- maarjahein
- leesikas
- kurk
- kirss
- kepiroos
- aallangid
- maarja-sõnajalg
- käekaitse
- söögilill
- lõhmus
- köömlid
- leesikad
- südame-emajuured
- pihlapuu
- pihõl
- karikakrad
- tuhlid
- karukõlla
- sookaer
- vahrakas
- luuvalurohi
- murulauk
- pärm
- orstirohi
- mäereigas
- pooppuu
- imenõges
- piimaohakas
- lagrits
- hiina tee
- kanep
- toompuu
- sigur
- põldhumal
- pääsusilm
- kasekäsn
- tulelill
- kēm
- loorber
- pälünä
- takja
- suukikka
- murakad
- kalmus
- mustad sõstrad
- karuputk
- kadakas
- punahein
- tsiatilga
- tee
- jaanipuna
- härjapea
- mustjuur
- üheksaväed
- kaetuserohi
- parbarits
- kortsleht
- sookael
- ploom
- kalinapuu
- umurid
- kadakarasv
- tomat
- härjakaatsad
- maa-alused
- pors
- kuusk
- putk
- poolgas
- tapud
- maaliserohi
- petersell
- kalkani juured
- varesemarjad
- reinvarred
- nõges
- tümmerjaan
- naistepuna
- lopuhaa
- haavapuu
- tamm
- timmerjanid
- kailud
- soovõhk
- kontpuu
- vabarn
- küüslauk
- kuupearohi
- viinapuna
- koerakuseputk
- litterhein
- verihain
- kamel
- einputk
- kaibajuss
- kirbuhain
- kalmusejuur
- mammuspuu
- maarjaõis
- ülane
- lambakõrvad
- kibuspuu
- saksapüksid
- naadid
- ojamõõl
- jäneseoblikad
- päevalill
- südameemajuured
- kuradikäsi
- sammaspoolikuhein
- maalisehein
- piimapisar
- ussirohi
- kanarbik
- sadakoorik
- põldosi
- metsviinamari
- leivapuu
- sirin
- sootubak
- kooljavearohi
- maahumal
- kitsetoome
- metsõunapuu
- kaalikas
- üheksavägine
- magusjuur
- härjakapsad
- sooporss
- mürk
- kaali
- ummulid
- kanakooljad
- lõhnav kummel
- aloe
- must härjapea
- kurekatel
- metsahummulid
- põldmarjad
- pärn
- pool
- osi
- koeraõõlispuu
- saksaninn
- liblikhein
- hiirekõrv
- tuulehagad
- ubinhain
- õespuu
- teelehed
- vorstipune
- jaaniristikhein
- luuvaluhein
- maikelluke
- köömel
- kanavarvas
- naisnõges
- kanapersed
- till
- herne
- nelk
- säävel
- arnika
- valge ärjapea
- harilik kirikakar
- õunapuu
- naeris
- viinamarjad
- hullukoerarohi
- hambarohi
- kuslapuu
- vesiroos
- kartul
- paiselehe
- nõmmelill
- pihlakas
- tieõil
- jaanikõder
- valge emanõges
- kaporuski
- vauõrma
- omalad
- oblikas
- tungaltera
- viinalilled
- jooksvarohi
- raudrohi
Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:
Lapsepesu visati roosipõõsasse - tulevat ilus ja visati üle katuse, siis saavat kuulus inimene.
Lapsepesuvesi visati õunapuu latva, kellel kõige punasemad õunad, saavat hästi punapõseline tüdruk (poiss).
Kui loomad köhivad, siis antakse neile kadakarasva vett juua, see peab aitama. Ka inimestele peab see hea olema. Kadakarasv saab ühe pudeli sisse pandud ja pudeliga ühte sooja kohta, nii et see rasv ära sulab, siis joodakse seda vett.
Kui esimisi rukkiõileid korjad (enne õilmeaega), need olla head nendele anda, kellel jõudu tarvis.
Tõbine pannakse seakünast sööma ja peksetakse kadakavitstega.
Raudnõgõnõ.
Raudnõgõnõ tambitu kangõ soolaga segi ja pantu sinna kotsille pääle, kohe umbõt tahnu üles ajada. Tsia verevätõbõ vasta hõõrutas tsika nõgõstega, et vereväs ei lää. Vihoti sannan, kui iho süüdäs, nõgõstega. Ka kui ihol muido midagi haigust oll'.
Piimapisar kasvab rohkeste Tsitri mäe pääl ehk kuidas inim. kutsuvad, "Tall-tapu mägi". Vaata, mesilane korjab tema seest, miks temast teed ei saa.
Tähendab: ladina keeli neile nimed panin (mõnedele taimedele) kõrvale, mis ma näha sain. Mõne kuulsin muidu nimepidi.
Veriheinarohi aidanud mõndagi.
Kadakapuul on marjad ja marjadel rist otsas, sellepärast pruugitakse teda, kui ristid otsa on lõigatud, kurja vasta võitlemiseks ja marju pruugitakse haigetele teeveeks. Ka pihlikaga on nõiad palju kuntsisid ja vigurid teinud.
Kadakast peetase tervise puus. Kadakamarjavesi on haiguste vasta, mispärast marju ja oksi joogide sisse kiedetase, nagu taari ja õlle sekka.
Südamerohi saab viinaga liutud, sisse võetud.
Ämmatuss saab tarvitud nagu arnika.
Kuisavits.
Hüüetakse üks kollane rohi, mis metsas ojade äärede peal kasvab, saab 4 ehk 5 jalga pitkaks, marjad on nagu pihlakamarjad, need vitsad võeta ühes marjatega, siis kuivatada, keedeta vees, seda rohtu anta loomadelle punase haiguse vastu sisse ja ka teiste haiguste vastu.
Miisujuur oli nöia üle. Anti sisse, siis oksendad kas soolikad-sapikad välja.
Maarjapäeval joodi maarjapuna - punast veini.
Vana-aasta. Õun kooritakse nii ära, et koor pikaks ribaks terveks jääks, visatakse see lauale ja vaadatakse, missuguse tähe kuju moodustavad õunakoored. Nimetatud tähega algab selle nimi, kes uuel aastal saab õnnetoojaks.
Musta juure tee korjatakse õitsemise ajal kõiki juurte ja vartega. (Mustal juurel on kollased õied ja sinikas juur.) Kuivatatakse ja keedetakse. Teed antakse 2-3 korda päevas üks tassitäis juua.
Vana-aasta õhtul mindi taatsapidi uksest välja kuni puupinuni, kus olid maas laastud, võeti siis kamalutäis laastusi ja toodi tuba. Kui laastusi oli paarisarv, siis pidi pererahva hulk endiseks jääma, kui aga liiad olid, siis pidi uuel aastal perest kedagi ära surema.
Vanemal ajal käisid mehed ja naised koos saunas. Isegi kui mina poisike olin, käisime koos saunas. /---/ Eraldi hakati käima umbes üks inimpõlv tagasi. Lapsi hakati vihtlema, kui nad ise sauna jõudsid minna. Kui ma poisike olin, siis olin saunas vanaisa hooldada. Vanaisa tegi käed seebiga, pani nad mu abaluude alla ja ise nuusutas suuga, et abaluud hästi välja tuleks. Siis pidid kasvama hästi lahtised käed, et hea kerge saagida oleks. Nuusutamise ajal sooviti: „Kasva suureks, kasva kangeks, kasva tugevaks!“ – kõike hääd.
Jaanipäeva laupäeval ehtisid talurahvad tuad kaskedega ja mehed tegid jälle jaanitule põletist.
Veriheinarohi aidanud mõndagi.
Jaanipäeva laupäeval ehtisid talurahvad tuad kaskedega ja mehed tegid jälle jaanitule põletist.
Vana-Kariste Padriku talu nurmel on üks igavene vana kadakas, kes sealt oksa lõikavat, see kohe surevat.
Pääle ristimise kohe olevat vaderid ristimisevee võtnud ja välja tõtanud. Väljas olevat nad lõuna poole katusele ehk roosipõõsasse, suure kuusele visanud, et laps kuulsaks saaks.
Teevee jaos korjata, enne jaani omava hääd ja terved juvva:
1.Mehitsehainad. Tee.
2. Maasikahälmed ja -varred, liivamaa päält.
3. Pihlakahäälmed. Tee.
4. Ubinahainad, on küll enamb rohi kui alatine tee juua.
Need keik enne jaani korjata, kui häälmed veel nupun on, vilun kui vaatada ja hoita, et ei kopita. Ja peran ahjun hästi kuivatada. Siis on hää tee.
Tedremarana, looma ja inimese rohi.
Käopõlles'est (jumala- ja kuradikäpp) tehtakse pulbrit ja salvi.
Kanavarbatee - piirituse sees keeta, tee juure üks lusikatäis panna, ehk kanavarbatee üksikult vee sees.
Soomurakate lehtede tee - ka hea.
Üle üheksa või üle üheksakümne üheksa, see on ka arstirohi.
[Labiatae]
Thymus serpyllum
Kolme-korralised hainad. Kolme-korralisi hainu keedetakse ummukses ja leent antakse haigele inimesele ilma arusaamata tõbede vastu, nii palju kui süda kutsub.
Arstirohu taimed. Koirohi.
Arstirohu taimed. Sookikas (sookail).
Olen marjade korjamisest ennem juba kirjutanud, ei tea midagi traditsioonilisi kombeid seal juures olevat. Pähklite korjamiseks ei peeta miskit tähtpäeva, korjatakse pahatihti juba siis ära, kui pähklid alles noored on, kes kärmem, see läheb varem korjama, kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Nüüdsama möödunud sügise kuulsin pähklikorjajaid ütlevad: Nüüd on kõik riigi, olgu kelle maa peal tahes, igaüks võib korjata. Marjul käidi ikka kaugema maa taga hulgakesi, aga nii kaugele ei mindud, et ööks oleks jäänd, ikka sai õhtuks koju tuldud. Kui just juhtus ära eksima, siis pidi paratamata öö metsas olema. Ei tea niisugust juhust siinkandis olnud.
Endisel ajal (ja ka nüüd) suitsetud haiguste korral rukkisi kadakatega ja aurutud riide all haigeid inimeisi.
Maaluse rohi. Siniste õitega, ümarguste lehtedega kasvab humalaväädi moodi, kuid lühema varrega, põllumaadel, aasadel, ka metsade läheduses. Keedetaks, joodaks varsi, lehti ja juuri ja õisi.
Jüri Torpan, 80 a (1939)
Hiiemetsa talu sünd.
Repnikus on üks talu koht nimega Hiiemetsa. Selle talu juures kasvasid kolm
suurt haava puud. Vanad eestlased käisid seal palvetamas, sest need puud oli
eestlaste jumalad. Seal oli ka üks preester, kes jutlustas seal. Ta ütles
jutluse sees: "Kuulge kuidas haavad meiega räägivad." Haabade juurde tõid
inimesed toitu, raha ja vilja. Rahvas uskus, et haavad võtavad nende annid
vastu. Aga kui rahvas oli haabade juurest ära läinud korjas preester kõik
annid ära ja võttis endale. Sellest tuligi see Hiiemetsa talu nimi. See talu
asub nüüd Salamäe all. Praegugi on need haavad veel alles selle talu juures.
Tsiakummeli om ka hää kompressi panda, tuu tii om kah hää.
Joosvarohud kasvavad, nende teed juuakse.
[Ravimtaimi]
Arnikas on kollase õiega nagu võilill. Üks õis kasvab ülesse, taimel on lõhn, lehed maa peal. Teisel taimel, sel on kaks või kolm õit varre otsas, sel pole lõhna ja seda ei tarvitata arstimiseks.
Tuulerabanduse rohod kasvavad liiva peal mööda maad, koltsed. Tee välise haiguse vasta.
Haiguse vastu suitsetati külmkingi.
Toiduks.
Origanum vulgare L. (puned). Tarvitati kuivatatult toitude vürtsitamiseks.
Köömlid - enne tehti köömlinapsi, nüüd teed.
Rumex acetosa L. (hapuoblikas). Sellest taimest keedeti suppi.
Pohlad (Vaccinium vitis idaea) - neist saab hääd teed, pehme ja hää, kevadeti korjata.
Maasikas (Fragaria vesca) - kogutakse õisi ja marju, tarvitetakse teeks.
Myrica gale L. (porss). Pannakse kalja sisse maitseks
Pihlakamarjadest mõni proovis veini teha, aga ei tule hea välja.
Pärn või niinepuu. Sellest õitest tehti teed, oli hästi hia mekiga. Koorest tehti robuskit ja sellega siuti.
Mänd.
Männakasvusid tarvitatakse arstimise otstarbeks, milleks keedetakse männikasvudest teed või süüakse kasvusid niisama ilma keetmata.
Raudnõges - tarvitatakse rohuna.
Köömned.
Arstirohuna tarvitatakse köömneteed jahtunult silmade pesemiseks, kui silmad haiged. Muidu leiab ta laialdaselt tarvitamist söögi juures teena.
Pärn. Tee selle taime õitest on laia kuulsusega ja kõikjal levinenud.
Pohlavarsidest keedetakse teed, ei mäleta, mis haiguse vasta.
Pool (Vaccinium vitis idaea)
Poolateed antakse hobusele, kui tol kusemise viga on. Poolaoksatee parandavat ka inimesel sama viga. Poolateed tarvitavad ka inimesed hariliku joogina, vahest ka köha puhul.
Pesemine.
Kummeli- või kammelitie, kadakamarjatie, tuulepesa- ja ka allikavesi, kuhu sisse hõbevalged kaabiti.
Murakad. kui neist keedist teha, siis panna pool suhkrut, pool marju.
Köömled nende ajab higistama ja panna mitme toidu ja leiva ja hapukapsaste sisse.
Tamme tõrusid antud sigadele toiduks, tamme tõrusid jahvatatud kohvile lisaks, aga see on juba uuemal ajal, kui talurahvas kohvi tarvitama hakkas.
Lese tamme lehed on haiguse rohuks, ei mäleta enam, missuguse haigusele. Lesk tamm on see, millel lehed talveks peale jäävad.
Kevadeti korjati kasemahla, lasti kaljarabast läbi ja pandi siis kinniste ankrute sisse. Heinaajal oli siis nii hea jook kui vein. Kui ankrud avati, siis vahutas ja paukus. Mahla kästi enne jüripäeva juua, siis pidi hästi kosutama, Lapsed pidid veel enne kui suhu rüüpasid, mahla silmade peale panema, et siis silmad seisavad terved.
Tuuliaga hüitud seda, kui kasel oksad tuustis. Sel oln ka tervekstegevat jõudu sees. Keedetud, ja arstitud haigid selle veega.
Kadakaokstega suetsutadi majasid, et haigused ära kaoks.
Kask (Betula) - hõõru kaselehti piiritusse, ja tarvitada piiritust, pungad ja lehed ka.
Kärnaoblika juured (kollane, kasvab järves, jões) peenikeseks teha. Hapu oore ja väävlihappega hapnema panna. Siis selle vedelikuga määrida.
Muidu arvatakse kadakamarju haigustele rohuks olema, et igal marjal ristikene pääl on.
Mõnest haigusest terveks pihlakase vihaga viheldes.
Maaluserohud, siniste õitega, ümmarguste lehtedega, kasvab põllumaadel metsade äärdel. Keedetaks varsi, lehti, õisi ja juuri.
Kadagatied ja vallerjanid segamini, see oli hia kui ihu haige oli.
Käekuatsadest tehakse tied (nurmenukk).
Pärnaõietie on kua hia.
Pihlagaõied kua tieks hiad kui lahti lõivad.
Need puud öeldakse isapuud olevat, kes lehta maha ei lase, emapuud lasevad sügise aegsaste lehed maha. Need tammed, kelle lehed kevadeni külges seisavad, on lesed tammed, lesetamme lehte ja koortega arstitakse haigusi.
Jaanipäe korjati keiki õitsvaid rohi (jaanirohud). Haiguse ajal suitsetati nendega.
Katuseräästa pisteti kadagad (kadakaid).
Teed teha: meie ämm korjas pohlalehti ja -õisi. Öeldi pohlavarre tee. Seda sai terve talv juua.
Naistepuna - hää tee ja ka vorstirohi.
Aurutamine pajaauruga: pada aeti palavaks, haigel tekk või rätik üle, tilgutati patta piima või hästi kanget kummelteed, pallas vesi ei mõju nõnda. Kõige parem on haigel voodi ääre pääl, kõrv alatsipidi, teine tilgutab, aga ikki mõistuse järgi, et teist palava auruga ära ei keeda.
Ravimtaimede korjamisest. - Maarohtusi korjati oma aja järel, mis igalöhel olli, aga ikki vanas kuus. Mis arstimiseks, ikki vanas kuus, et haigus inimese päält ära kahaneb, kuu siis kuivab ju. Kuul öeldaks kõige suurem võim sees oleva.
Koguti, mis üksteise käest tundma õpiti. Sammaspoolu-hein, vaata, mis soo pääl kasvab, enne õitsemist kuivatati ära. (Taim on Drosera rotundifolia L.)
Vilus kuivatati kõik, egas päikse käes, et päike kisub jõu välla. Oiti riidelapide või kotikste sees kuivas kohas, et halletama ei lähe.
Naistepunast tehti tied. Neist varsist. Sie on sie punahein.
Niinepuu õisidest tehti tied.
Vehvermentsi tied, kiemne tied juadi.
Rukkiõras. Kaabiti lund vällä ja kisuti üks topp, pandi kaa kannu vai kuhugi riista sisse kieva vette tõmmama. Seda õli hia juua, seda võis rohkemb tarvidata kõhe janu pera.
Põdrasambli kõrjeti ja kuivadeti õhu kääs. Neid pandi siis näpuga kieva vette, lasti tõmbada nagu tied, seda juadi. No pandi nindapali, et õli ikka mõru. Kes seda pali sai juua, arvada sääl peal klaasi, klaas võeti õhta ja ommiku ja lõune aig.
Põdrasambli õli küll vähä, rohkemb õli õras.
Tuulepesad olnd suured rohud. Lehtpuu naisterahva rohe. Männal ja kuusel meeste rohi jälle.
Vaarikavarre teed on ka joodud. Aga mis haiguse vastu seda on kästud juua, ei tea. Maitselt on see tee hea ja värvus on meeldiv - ilus roosakas.
Taimede kasutamine arstirohuna, jookideks jm.
Pohlavartest - teed.
Ka võilillesid korjati - milleks?
Sipelgaid korjati pudelisse.
[---]
Rukkililled - korjati enne õitsemist. Valmistati sissevõtmiserohtu.
Raudnõgesed: kuivatati ja nendega viheldi (mingi haiguse vastu).
Raudrohtu korjatakse praegugi.
Paiselehed.
[---]
Perenaisel olnud aidas laepeal terve laadung maarohtusid.
Maavitsasi toodi, keedeti. On mürgine ka. Palju ei tohi tarvitada. Kasub mitmes kohas, vitsa moodi päris, punased marjad.
Taevavõtmel on palju nimesid: käiselill ehk kanavarvas ehk nurmenukk ehk kukekannus. Üks vana naine käis korjamas, pidi suur arstirohi olema. On haraline nagu kukejalg, pisikesed kollased õied otsas. Lapsed koolist ütlevad, nurmenukk pidi olema.
Kalmus on ka ravitaim.
Palderjani tarvitavad: juurikud viina sisse, on tervisele hea.
Rabantsirohud on väike haruline helesinise õiega liivanõmme peal. Väga hea maitsev tee.
Kui loom ei mäleta ja väriseb külmast, siis keedetakse seda teed, antakse juua. Inimesele ka väga hea rohi. Nõmme talu suure tee ääres kasvab, sõrmepikkused. Mul praegu ei ole neid.
[Rabantsirohi on nõmmeliivatee.]
Niineõieteed tehakse. On arstirohi.
Härjamürakad, pärnaõied, vahtraõied, köömned - neid tarvitatakse teeks.
Meie vana oli kolm aastat asemes, joo ei tea(n?), mis viga. Aga koirohe - teed keeta - ja kasekäsn [tegid terveks].
Ravitaimi koguti metsast, heinamaadelt, kraavikallastelt ja liivastelt mägedelt.
Taimed korjati sooja kuiva ilmaga, seoti kimpu, pandi lakka penni külge nööriga rippuma tõmbetuule kätte, nii et päikest ei saa. Kui ravimed kuivad olid, puhastati õied ja lehed varte küljest, pandi kinnise purgi sisse, kust võeti ja tarvitati. Kogujad olid, kes taimi tundsid.
Metsast koguti põdrasammelt maksa- ja kopsuhaiguse vasta, karukollad vanni tegemiseks.
Liivatee kasvab liiva peal mägedes, taim on peenete lillade õitega madal taim.
Pärnaõitest saab teed, maitse pärast tehakse. Pihlakaõied - jälle tehakse teed.
Palju rohtusi ei tarvitatud. Raudrohi oli hea. Selle teed joodi. Misjaoks, seda ei teatud.
Vaarikavartest tehti teed, on maitse pärast ja köha vastu.
Kolmekõrraline rohi (lillad õied). Villu pandas kuiuma. Hummossi keedeti. Anti lehmile, ku lüpsma saab, eläjal iho haige. Hindäl ka tetti häelmist teed.
Arnikat kah juudi, ku iho haige ol´l. Tä om kollaste õitega. Ku lumi lätt, siis tule väikese lillikese.
Suurematele anti sibulahautist meega.
Ka valmistatakse aaloemahlast, meest ja piiritusest vedelikku sissevõtmiseks.
Mehitseheinad. Need kasvavad nõmmede peal ja on väga vänged. Neid kogutakse enne jaanipäeva õitsemise ajal. Raske haiguse ajal juuakse nende umbuses keedetud vett. Ka mehiste suitsutamises keitetakse neid tuust. Tubaku suitsutajadest aga pruugitakse seda tubaka seltsi.
Uppinhaina tii um kah väega hää, tuud võit õkva peris tii iist juvva, panõ häste tsükrut mano.
[Ravimtaimi]
Tedremadarad.
[Ravimtaimi]
Pärnaõied.
[Ravimtaimi]
Palderjanil lehed, õied ja juured [leidsid kasutamist].
[Ravimtaimi]
Soovõhk e. sooingver on arstirohi. Arstirohi on juurikas [mitte kogu taim].
[Ravimtaimi]
Soouba on soo ubalehed, neid kuivatas vilus kohas, mitte päikese käes, ja pakkida kinnisesse riista. Neid kasvab meil siin Pundijärves.
Ravimiks on ka leesikalehed.
Tedremadara juured on lülilised, nagu paela otsa lükitud. Neid tarvitatakse arstirohuna mitmes asjas. Mis tõbede puhul, ei tea.
Kukerpuu marju võib süüa, puhastab verd ja korraldab seedimist, moosi võib teha.
Põldudel kasvavad rõikad, nagu umbrohi, kätte ei saa. Kus kobe maa, juurikad kasvavad paari tolliseks. Lapsed närisid, sead ajavad rõikajuurt taga ja tuhnivad end poolest saadik maa sisse. Rõigasroht puhastab verd, hästi tervislik.
Kummelitest saab kompressi teha. Õied pehmeks hautada, et paras soojus on. Paber peale, edasi läheb, nagu kompress ikka käib.
Kibuvitsamarjad - pidi päris hea rohi olema.
Ravimiks on korjatud ka kanavarbaid.
Kaetusrohu tee on rohuks.
Kammelitee on rohuks.
Rohuks oli ka raudrohu tee.
Maarjasõnajalad ikke haiguse vasta olema.
Tedremadara juuri kuivatatakse arstirohuks.
Puned (vorstirohi) - hea tee, ka haiguste vastu.
Siis on pellukoonija, sel on punased õied, selle lehest tehti ka rohtu. Ununend, mis haigusele.
Jumalakäpp on pika varrega lill, õied on üleval tuttis ja kui välja kaevata, on temal valge juur, täpselt nagu on inimese käsi viie ümmarguse haruga ja üks haru lühem, see vist tuleb pöidlaks arvata. Ja teine on samasugune, õis on natuke teist värvi ja juur on must, seda kutsutakse kuradikäpp. Olen mõlemaid näinud, aga mis haigust nendega arstitakse, olen ära unustanud.
Pärnaõie tee on hea juua, kuid ei või ka palju juua, kuivatab verd. Soovitatakse juua piimaga.
Humalad, humaltapud. V. K. Хмель. L. K. Humulus lupulus.
Neid kasvab vististi ka külmal maal, mul on meeles isa rääkis, et Eestimaal kasvatatud humalaid aedviljaaia peal. Kuid siin soojas maas on humalaid kõik metsad täis, ole mees ja korja. Neid korjatakse peaasjalikult pärmi tegemiseks, pärmiga tehakse taignad, õlut ja kääritatakse praaka viina keetmiseks. Ka tarvitatakse humalad vannide korral.
Pärnaõisi korjan tees. Tu ollev iks rohos ka. Küümnit ma ka korsi.
Ei old sel ajal, pääle sõda, kuskilt rohtu saada, siis tehti sõja ajal kaselehelist, kasepuu tuhast. Sellega kuumas saunas pesti ja pihlakavihaga viheldi.
Jeesuse rist on kadakamarjal otsas. Üteldi, et on Jeesuse mari, et aitab, on inimese rohi. Tehakse teevett. Me oleme joond teda muidu.
/---/ Kasemähka sööjakse, ta on tulus ja rohuks. Enne jaanipäeva tehtud vihad on rohuks. Tema lehtede ja okste seest sipelgad, sitikad, putukad, mesilased ja teised parasiidid pole veel raavaineid ära imend.
Maahumal on, meie kuivateme teda, teeks teeme. [Nõmmeliivatee]
Ennevanast oli seep roho asemel. Samuti kui sai, piim, jõhvikad, neid anti haigele rohu asemel.
Kõige parem rohi on veresoonte kitsenemise vastu, ka kangreeni võtab ära, kui süüa puju. Moldavani ja ladina keeles paju, venekeele черемза. Lehti, neid võib süüa kuni kakssada grammi päevas, need sisaldavad väga palju vitamiine. Neid nimetatakse eesti keeles ka metsküüslaugud, on head süüa salatiks koorega ja liha kõrvale.
Raudheina (raudreiarohi), vereheina (naistepuna), kumeli, maasika ja poolga õisi kuivatatakse tee tegemiseks.
Palderjani minu ema ise tegi juurikatest ja õitest ka. Siis tegi teed ja piiritusega võttis sisse.
Vanasti kanavarba tee oli arstimise jaoks, see ei olnud pidulaua tee. Pihlakamarja ja pohlatee oli, maasikad ja vaarikavarre tee, kummelitee ja köömnetee.
Ravimeid.
Kummel, upihain. Lakas varjus kuivatati. Palderjanijuuri pandi viina peale.
Raudrohi.
Tema on nime oma tugevuse pärast saanud: on kõva ja sitke: piad terava nuaga leikama. Kasvab praegugi igal pool: teeäärtes, heinamaadel, kasvama kipub karjakoplitessegi, sest veis teda ei söö. On kõrge taimes, valged õied laialt kobaras pial, neist keedetakse teed arstirohuks. Tehti vanaste ja tehakse praegu, kui palju sest abi on, ei tia.
Köömneteed (köömneseemne teed) joodi hea maitse pärast, aga pidevalt ei tohtinud tarvitada, olevat silmadele halvasti mõjunud ja ka verd nõrgestanud.
Palderjanijuurikaid sai välja kaevata sügisel ja kuivatati talveks. Tükeldati ja pandi valge viina sisse pudelisse. Võeti lonksukene närvide rahustamiseks. Aitas ka siis, kui inimene oli ennast raske tööga ära venitanud ja rinde alt valus oli. Palderjaniõied said ka kuivatatud ja joodi sellest keedetud teevett ka siis, kui oldi täiesti terve.
Kibuvitsa marjadest keedeti teed, öeldi, et on hästi väärtuslik.
Kibuvitsa marjadest keedeti teevett, oli väga tervislik.
Kui kõht valutas, siis ema andis lõngaõli. Kummel on ka rohi, ema kasutas.
Kõige rohkem olen maarohtudest võtnud kumelit.
[Maarohtudest.]
Kõigi nende maarohtudega arstimise juures peeti ka väikselt kunsti. Kadakaoksi lõigati ainult vanas kuus ja iga kadaka küljest ainult kolm oksa põhjapoolt küljest, kokku üheksa oksa ühe viha jaoks. Ka kaseoksad vihtade jaoks toodi vanas kuus.
Upinhaina tii on hää kompressideks.
Vaarikavarre tee - hea.
Kummeliteega tehakse kompresse.
Mesi, või ja kuusevaik koos om väga hea rohi.
Mindi sauna ja viheldi kas nõgestega või kadakaokstega.
Kummelit ja naistepuna tehti teeks.
Jõe ääres kasvab üks laia lehega, ma ei mäleta ta nime, sel võeti juurt ja tehti teed. Oli hea rohi.
Talveks olid varutud kummelid ja raudrohud ja teelehed ja ärnikad ja palderjanid.
Mina korjan maarohtusid ravi jaoks. Raamatust olen lugenud, sõnajalad ja kummelid ja... Kummeliga ravi üks naine õpetas. Raadiost olen ka kuulnud ja televiisoris need Tartu professorid räägivad, sealt ma olen meelde tuletanud neid vanaaegseid tarkusi ka.
Pohlavarred - köha vastu on isehakanud [st rahvapärane] naisterohi [st naiste poolt hinnatud ja kasutusele võetud].
Pihlakaõied teeks lihtsalt juua - inimeste käest kätte kuuldud rohi.
Üheksama (üheksamehevägi) õied olid ka. Siis seda teed, mul väimehe õed kiidavad ikka, et nemad Venemaal jõivad teda, siis seda teed jõivad.
Üldiseks kosutuseks kasutati meil porgandi-, õunakoore, köömne- ja muud teed. Hiinateed joodi meil kodus harva.
Kirjutan materjali, mälestuste järgi rahvameditsiinist, mida kuulsin oma vanematelt ja vanavanematelt. Teada olevatel andmetel on vanasti kõik need haigused esinenud, aga rahvameditsiin oli nii kõrgel tasemel olnud, et neid osati ravida. Enamuses ravimisvahendiks tarvitati taimeid, missuguse taime ravim aitas teatud haigusele. Tavalised rohud olivad mesi, sibul, reinvars, kummel, koirohi, teeleht, paiseleht, arnikas, viin, võisoolvesi, silgusoolvesi, ka terpentin oli väga tarvitatav. /---/
Kalmusejuuri korjati, jahvatati ära, võeti sisse. Minu vanaema võttis sisse seda.
Ka vanad inimesed tarvitasid lilla õiega punet, seda ei kasvanud igal pool ja nemad kutsusivad seda meeste puneks.
Isiklikult usun taimede raviomadustesse. Leidub ju taimedes igasuguseid eeterlisi õlisid ja muid aineid.
Neid on vaja koguda ja uurida. Koolilapsed korjavad neid suvel ju suurtes kogustes. Mõned ravimid on omandanud meditsiinis kindla koha, nagu leesikatee, hennatee ja nii edasi.
Imes rästiku nõelatud kohast mürgi välja. Korjas kibuvitsa marju, kuivatas need ära. Jõi ise seda teed ja andis abivajajale. Kogus teisigi marju raviks. Tal olnud sahvris ka igasugu leotisi, milliste ligi karjapoiss ei tohtinud minna. Kui suuõõnde oli tekkinud haavand, soovitanud ta suus pidada kuuma vett, korduvalt ning sosistada: „Minu suu saab terveks!“ Saab küll. Olen seda sageli teinud ja edukalt.
Õie-, lehe-, varredroogid raviteeks.
Muraka tupplehed (tupsud) - maitsvaks teeks, eriti haigusjärgselt. Nagu selgunud - suure vitamiinisisaldusega.
Hea rohutee jaoks peeti minu lapsepõlves järgmist segu: ühesuurustes osades pohla-, pihlaka- ja palderjaniõisi.
Mingisugustele haigete pääle ja ka löödud kohtade pääle lasti ka murumuna kuiva tolmu.
Minul on roomav kummel, mul ei ole ubihain [see tähendab, on õuekummel ravimiks kogutud, mitte teekummel].
Kummelikompress (upinhainas kutsuti - vana eesti rahva sõna).
Teelehe teed tehti, aga kopsuhaigusele ta ei oleva suurem asi.
Korjati ju raudrohu teed ja kummelid. Teed teen, kuivatan ära. Varred ka ja väiksed lehed ka. Teejoomiseks teen lahjema, kompressiks teen paksema.
Raudnõges kasvas sauna ees, ema võttis sealt, andis õladele (vihtles) - ah, küll on hea!
Metsmaasika õied ja lehed - jälle kuivatada ära tee jaoks. Varsti lõpeb ära nende kuivatamise aeg [juuni I pool].
Kummel, see on praegu nisukene arstirohi, raudrohu tee ja.
Raudrohtu korjasime vanaemaga külmetuse vastu ja palderjani kasvatati kodus.
Korjati piparmünti ja tedremarana juuri. Nendega arstiti.
Kummelit korjati, kui palavik oli loomal, palaviku vasta. Keedeti tiid, siis seda tiid anti. Kummelit anti inimisele ka.
Raudrohi ja naistepuna ja noid siis korjati õitseagu. Noist tetti kah tiid.
Vanast ikke need rohud olid naistepuna ja raudrohi. Seda korjati ja piparmündi teed. See pidi enne jaanipäeva olema rohuks. (E. K.: Tuli korjata enne jaanipäeva.) Määrimiseks pandi palderjanijuuri viina sisse, siis määriti tollega liigeseid.
Vemmermentsitiid, palderjani, teelehte ikka sai kasutatud.
Hea määrimisrohi oli, kui palderjanijuurtele viina piale kallati.
Ema korjas naistepuna teed, kommelit. Kraavist võttis ühed juured, paju moodi lehed on. Ka värvimiseks korjas sookaelu ja kõiki.
Kumelitee on rohutee, mis põllu peal, too valgeõieline, toda korjatas.
Raudrohi on päris teeks. See pidi suur rohi olema.
Põlluosja ja muid rohte korjati. Juodi liivatied ja vaarmarja tied.
Arste pole ümbruskonnas olnud peale kupumoori. Ravimitest oli palderjani ja viina segu, mida enne magamajäämist sisse võeti. Minu emal olid alati tedremarana juured viina sees.
Maavitsasid keedeti ja määriti sellega, kui miskit viga oli.
Õunapuu õie teed joodi.
Raudrohtu korjati samuti.
Palderjanisid vanasti korjati, juurtest tehti teed. Ükskord palderjanitee tegi mind päris hulluks. Oli liiga kange, tegi uimaseks.
Korjati kibuvitsa marju, punet, münti. Teed tehti.
Koirohi, naistepuna, kummelid, piparmünt - need on mul ikka aida räästa all.
Vaarikavartest ja mustsõstardest oleme teed teinud. Igast asjast annab teha. Liivateed on korjatud ja tehtud... Raudrohu teed ka.
Kummel on see peamine taim, mida teeks korjati.
Piparmündi tee oli. Aias kasvatati seda taime. Põldpiparmündi teed ka kasutatakse.
Leesikaid oli siin vanasti ränka. Olen teinud leesikateed ja olen metsast toonud nurmenukkusi ja liivateed.
Vanasti seda ravimtaime kommet ei olnud, aga nüüd me korjame ise hoolega nurmenukke, saialille õisi, kõrvenõgest, naistepuna. Kolm-neli aastat oleme nõgest kasutanud. Kui paned kaks-kolm sorti kokku, siis on teel parem maitse. Raadios ja televiisoris kõneldi ravimtaimede korjamisest ja siis nagu hakkasime korjama. Ajalehtedest oleme ka lõiganud välja, kui ravimtamedest on midagi kuulda. „Ühistöös“ on ühtelugu arstimisest ja sealt saab lõigata välja taimede kohta.
Männikasvusid soovitati lapsel süüa.
Pole kordagi haige olnud, ka lastehaigustes. Ema oli tal ka terve olnud. Oli taimeteadlane. Ja tema ka söönud lapsest peast siiani lahja toitu ja taimeteed ja salatisi. Viina ükski tilk ega suitsu ka mitte. Iga päev üks väike võsu süüa aloed. Aitab igasugu haigusi!
Suve läbi sööme igasugu taimsalatisi. Söön punase peedi lehti (kõht korras).
Võilill väga vajalik, puhastab verd, liigvett ajab välja. Õitest teeme siirupit. Lastele ka soovitakse anda piimaga. Aitab köha puhul teena ja kõri hingamistüsistuse korral, rahusti.
Kumelid on arstirohud.
Korjasime naistepuna, liivarohtu, kummelit, raudrohtu. Sõja ajal korjasime pohlalehti ja -õisi, tegime teed.
Kummel ja raudrohi pidi olema igas majas.
Nõgest, naistepuna, palderjani, piparmünti, liivateed, raudrohtu: neid korjati.
Vanaema ravis ise maarjasõnajalaga. Pani koti sisse, magas seal peal.
Ravimtaimedest peeti siin vanasti lugu. Koguti kalmusejuurt, kasepungi, tedremarana juurt, männikasvusid.
Võililled tie ääres kasvavad. Kui te need korjate, on kõige paremad rohud.
Vaarpuu lehed, sõstrad, maasikad, kibuvitsa marjad, maarjalille juurikad - kõik on jumala vili ja kõigest saab abi.
Raudrohi ka rohu jaoks.
Mina koperdasin üks päev aeda ja võtsin mustsõstra lehti ja õisi ja kikerberilehti ja nõgeselehti ka peab võtma tee jaoks. Nõgesetee on hea. Nurmenuku lehti käib ka hulka. Me siin tegime ja kui seda teed jood, siis kohe nii hea, teine tunne on kohe. Nõgesega koos on kõige parem.
Kui niidad, siis on mõnes kohas kange ilus lõhn. Siili pesast pidi selle roho kätte soama. See oli üks tervekstegija rohi vist.
Vanaema korjas raudrohtu, kummelit, köömneid, palderjanijuurikaid. Palderjanile pandi viina peale, anti palderjaniviina, kui paha oli.
Minu mees oli ka ju selles viimases sõjas. Nendel oli kohe kasarmusse toodud männikasvud ja mõned oksad. Need on tünni sisse keeva veega pandud ja kästi sealt juua.
Ülastega ravist ei ole kuulnud, aga üks naabrinaine oli pannud ja siis oli kõik villi läinud see käsi, mis tal valutas.
Nüüd on kõik nõgeselehe teed ja saialille teed raviks, vanasti neid ei olnud.
Ma joongi neid teesid. Raudrohi ja viravoi ja. Poest ma enam ei ostagi. Öeldakse, see on arstirohuks mitme haiguse vastu. [Naistepuna]
Mustikatest, lehtedest, vartest ja pohlakatest keedetaks ka tsaid.
Angervaksad - lihtsalt kohe saiut.
Naistepuna teed juua - üldiselt tervisele hea ja ilusa värvi teeb.
Kibuvitsa mari on vitamiinitee. Mitmed vitamiinid on sees.
Tietitelehti ja kanavarbaid korjati ka.
Kibuvitsatšai on vitamiin.
Sitikalehtist, sitikust, vabarnatest talvel enamjagu teeme teed.
Spaatš, atmotšik, neid korjame.
Nõges - keedetas suppi. Vitamiinisi palju. Mõned tšaid keedavad, suppi päris keedetas.
Võilille igasugusel kujul. Eelistan süüa rohkem taimetoitu, vähe rasvarikast toitu ja väga vähe soola.
Kasekäsn pulbriks tampida, keev vesi üle valada ja kuus tundi hoida. Juua 3 korda päevas 1 veeklaasitäis (hiina tee värvus).
Pihlapuumarjad pandi heinte sisse elu pääle, laudi pääle. Sääl külmasid ära. Säält toodi siis, sulatasid üles (mitte vees, ahjukummi peal sõela sees). Ilusad süia. Pihlapuumari andis verd, oli väga hea. Oli üks magusroog.
Arstirohtude nimekiri.
1. Nõiapiim.
2. Arnikujuured.
3. Seitsmet sugu õiesegu.
4. Luuvaluroht.
5. Jooksjavalurohi.
6. Südamerõigas.
7. Venitsejuured.
8. Lagritsejuured.
9. Maaliseheina mahl.
Ütsmekahetsirohi. Kui näha on, et haigel kahetsikõlladest jook ehk söök ei aita, siis tuleb, siis tuleb ütsmekahetsi rohi järgmiselt valmistada. Korja üheksasugust lilleõisi, kuivata ära, lõigu puruks. Selle järele tuleb neid kas küpseta ehk kuivata ja siis sisse võtta. Küll haigus siis kaduma saab.
Tammekoort on ka võetud haiguste vastu.
Sõnajalgu olid Esimese ilmasõja ajal korjanud. Kaevanud sõnajala juurikaid maa seest ja viinud ravimiks. Ma olin siis laps, ei tea, mille vastu need kotitäied kõik läksid.
Harilik pune - vorstirohi, tee.
Mina arstin ise ennast maarohtudega. Ma pükse ei kand. Tuul puhus. Teisel päeval valuga välja ajama, kardab paha haigust. Vanem naine õpetab: „Too metsast kadakaid, keev vesi peale, istu selle auru peale, siis voodisse. Kõik kadunud.” Aitas küll.
Tedremaranaga arstiti ja värviti.
Arnikad jälle viina sisse või teed tehtud. No sai ju rangeldada seal mõisas.
Jumalakäpa (jeesusekäpa) juurikad jälle; kaheaastane pidi olema. Üheaastane on valge, teine must. Ei tea, mille jaoks.
No kummeliteed tarvitan ja köömneid ja pärnaõisi harva ja liivatied ja kibuvitsa marja tied.
Teed tehti: kummelitee, vaarakatee - vaarakavarsi toodi, palukaõied, õunakoored.
Kadakamarjad, mustad marjad öeldasse. Jeesuse rist on otsas, on küll rist. Nendega jälle arstitakse.
Jõgeva pool olli, see arstis kohe maarohtudega. Kasepunga teed käskis juua.
Kummelitee ja kammetee on tervisele hää. Mina ikka keedan.
Punetee on väga hea.
Raudrohu teed olen ka korjand.
Pihlakakepp on ravimise jaost.
Kõigist võit tiid tetä: maasikaõiedest, küümnetii, vehvermentsi - tuu kasus ka kodu aidveeren.
Köömne, pärnaõie, piparmünti mõni kasvat aian. Tuud mi lahksi terve talvõ läbi juua.
Koirohi oli ka arstirohi.
Kui villnõgesega vihelda saunas, see peab arstirohi olema.
Doktor Pilv ravis kaselehe teega. Enne jaanipäeva koguda.
Niinepuu õie teed joodi muidu, hea tee oli see. Tervisele pidi hea olema.
[Rahvameditsiinis] - tietitteleht.
Eks piparment old esimene ja viin jälle. Piparmenti anti suhkrutüki peal ehk vee sees punsi moodi. Seda toodi apteegist.
Ise arstisivad. Eks antud piparmenti ja palderjani. Eks apteegist ja vahest korjati ka. Tehti palderjaniteed.
Köömneid korjati ja neist tehti muidu harilikku tied.
Sõnajala juurist tehasse ka vannisid. Ühed on veiksed, peenikese varrega - maarjasõnajalad, ühed laia lehtedega ja ühed kõrged kitsa lehtedega.
Kui ei ole surmatõbi, viinast saab ikka abi.
Minu vanaisal oli piprakaun, sie oli viina sies. Vanaisa pani iga hommiku klomaku ära. Ega tema juodik ei olnd.
Kasekäsna kasutavad praegalt veel. Kasekäsnast tehakse vist ka tied.
Palderjanijuurikaid võib kasutada tiena, pulbrina.
Pärnaõie teed ja mustsõstra moosi [kasutati rohuks].
Piparmünt, seda sai viega võtta.
[Ega ennem polnud Loksal apteeki. Kuusalu arst käis Loksal. Eks maarohtudega ravitud.]
Palderjanijuuri
[Ega ennem polnud Loksal apteeki. Kuusalu arst käis Loksal. Eks maarohtudega ravitud.]
Raudrohust tehti teed. See peab olema terviseks.
Arstirohtudeks tarvitatavaid taimi.
Kummel.
[Arstirohtudeks tarvitatavaid taimi.]
Mädarõigas.
Palderjanijuuriku, tetrematara juuriku ja koirohtu - viina peale.
Tetrematar - pisikese kollase õiega ja must juurikas. Korjati siis, kui õilavad, ega neid muidu tunne.
Koirohul on niiskesed pikad hallid varred. Nüüd saab apteegist.
Tetrematara ja palderjanijuurikad [tehti] noaga katki; varjulises kohas kuivatada.
[Taimedega arstimine.]
Mina joon piparmündi tied, kasvatan aias. Meil varem oja kaldas kasvasivad. Nüüd kaks-kolm aastat tagasi kadusivad ära, külm võttis juured ära.
[Arstirohtudeks tarvitatavaid taimi.]
Mündid.
[Arstirohtudeks tarvitatavaid taimi.]
Tedremaranad.
[Arstirohtudeks tarvitatavaid taimi.]
Kalmud.
[Arstirohtudeks tarvitatavaid taimi.]
Aloe.
Haigus.
Vanasti olid haigused väga rasked. No lemm (kollatõbi), see vöttas kollaseks; süülis (sügelised) oli see, kui suured villid löid ihu pääle, no määriti küll, ega need rambad muidu ää läind; soehaiguse (tüüfus) ajal isegi juuksed tulid ää; reima, see oli tulusam, see vöttis jalad isegi ää. Törvavett ja kasekarba vett tarviti, aga kes siis arsti juures käis. Pandi patta ja keedeti. Roosisönu tunti ka, siis ikka kasutati, tindiliiats pandi paberi peale. Rohud olid ikka vörtsik (hapuoblikas), sinine ätses (rukkilill), emanöges (piimanõges), selle valged öied on jo naiste rohud.
[Arstirohtudeks tarvitatavaid taimi.]
Paiseleht.
[Arstirohtudeks tarvitatavaid taimi.]
Köömned.
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks ja kuidas tarvitati:
/---/ Veriheinu /---/.
Palderjaniteed, kummõliteed loomadele joogiks, kadakamarju ka loomadele joogiks, ärnikateed, pedäjekasu teed, kalmusejuuri süüakse pulbrina, verejooksu sulgemiseks, põdrasambla teed, vehvermentsiteed.
Taimi, mida kasutati arstirohtudeks.
Kalmus, raudreie õied, ubaleht, valge ristikhein, põldõsi, vauõrma [vaarikas], maaska, palderjaan.
Arstimisi taimedega.
Süämehaina - teena.
Tubaguliht - pandi meega haigele.
Paiseliht - hõõruti ja pandi haigele.
Mustaks põletatud sõnajalad - joodi teena.
Kassikäpä - leotati kuumas vees ning joodi siis pärast.
Põdrasammõl - teena.
Kummelitee on kompressi jaoks ja kurgu kuristamise vasta.
Taimi arstirohtudeks tarvitatakse:
Palderjaan teega juua.
Vehvermäntsiteed teha, kui oled haige.
Taimede kasutamisi endise aja arstirohtudeks:
Verihaina tarvitatakse teena.
Taimede kasutamisi endise aja arstirohtudeks:
Palderjaanijuuri tarvitatakse ka teena.
Taimede kasutamisi endise aja arstirohtudeks:
Tiihain - teena.
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks: köömen
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks: võilill
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks: ubaleht
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks: orashain
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks: naistepuna
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks: tammekoor
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks: pärn
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks: nõges
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks: mänd
Taimede kasutamisi endisel ajal arstirohtudeks: koirohi.
Vanasti tarvitati rohuna palderjani, kalmusejuuri, ärnikat.
Arstirohuks tarvitati palderjaane teena.
Kalmusõjuure vannitus, leotatakse viina sees.
Taimi arstirohuks: Ämmaleht, kummelihain, paiseleht, palderjaan, kalmusejuur.
Kummel (teena).
Maasika (teena).
Vauerma (teena).
[Arstimine taimedega]
Põletatud sõnajalg.
[Arstirohiks tarvitati]
Haavakoort.
Arstirohuks tarvitati järgmisi rohte: /---/ küümneid /---/
Kuidas kasutati taimi arstirohuks? Missuguseid taimi? Kes kasutasid, kuidas neid kutsuti?
Kummelit teena.
[Kuidas kasutati taimi arstirohuks? Missuguseid taimi? Kes kasutasid, kuidas neid kutsuti?]
Põdrasammalt teena.
[Kuidas kasutati taimi arstirohuks? Missuguseid taimi? Kes kasutasid, kuidas neid kutsuti?]
Kalmusejuuri teena.
[Kuidas kasutati taimi arstirohuks? Missuguseid taimi? Kes kasutasid, kuidas neid kutsuti?]
Sõnajalad põletati pruuniks ja siis keedeti teeks.
[Kuidas kasutati taimi arstirohuks? Missuguseid taimi? Kes kasutasid, kuidas neid kutsuti?]
Kassikäpad kuuma vee sees leotatult.
[Kuidas kasutati taimi arstirohuks? Missuguseid taimi? Kes kasutasid, kuidas neid kutsuti?]
Vehvermentsiheinad teena.
Arstimitena tarvitataks:
Palderjanijuuri, teega viina sees leotatult.
[Arstimitena tarvitataks:]
Sõnajalgu söeks põletatult teeks.
[Taimi, mida tarvitati arstirohtudeks:]
Kummel - teena juua.
Taimi arstirohuna.
Ärmik teega juua.
[Taimi arstirohuna.]
Paltjerjanijuuri tarvitati teeks.
Palderjanijuurtest tehti teed
Õunapuu lehtedest tehti ka teed
Arstimiseks tarvitatakse:
Arnikad.
[Arstimiseks tarvitatakse:]
Palderjanid.
[Arstimiseks tarvitatakse:]
Sireliõisi.
[Arstimiseks tarvitatakse:]
Pärnaõisi.
[Arstimiseks tarvitatakse:]
Takjaseemneid.
[Arstimiseks tarvitatakse:]
Pohlavarsi.
[Arstimiseks tarvitatakse:]
Kuusekasvud.
[Arstimiseks tarvitatakse:]
Köömneid.
[Arstimiseks tarvitatakse:]
Kammeljaid.
[Arstimiseks tarvitatakse:]
Mädarõigast.
[Arstimiseks tarvitatakse:]
Kalmusid.
Piibeleht. Tarvitatakse arstirohuks.
Teekummelit tarvitatakse kuivatatult teeks, keetes tast välja kuuma veega mahl, mis annab veele hää lõhna ja maitse.
Vaarikavarsi vees keetes saadakse kena roosa värviga tee.
Metsmaasikas - tehakse õitest teed.
Harilik palderjan - arstirohu valmistamiseks.
Magun = moon - arstirohuks; oopium, morfiumi - uimastavad rohud.
Arstimiseks [tarvitatakse]:
Ubinaheina, sookaelmeid, veriheina.
[Arstirohuks:]
Kummelitee kompressid.
[Arstirohuks:]
Palderjaanist tehakse palderjaanitilgad.
Arstirohud: teeleht.
Vanasti tarvitati taimi:
Arstimiseks: palderjaani, kummelit, paiselehte, kadakamarju, pärnaõie teed.
[Taimi kasutati arstirohtudeks:]
Kümmelid (teeks).
[Taimi kasutati arstirohtudeks:]
Palukaõisi (teeks).
[Taimi kasutati arstirohtudeks:]
Kadakamarju (haiguste vastu).
[Taimi kasutati arstirohtudeks:]
Pihlakaõied (teeks).
[Taimi kasutati arstirohtudeks:]
Kanarbikuvann.
[Taimi kasutati arstirohtudeks:]
Sookaela juuri (vanniks ja teeks).
[Taimi kasutati arstirohtudeks:]
Männikasve teeks, vanniks.
[Taimi kasutati arstirohtudeks:]
Kuusekasve vanniks.
Taimede kasutamine.
Tammekoorest saab teed ja koori pannakse vanni jooksva vastu.
Pärnaõitest saab teed.
Pohlaõitest ja -vartest saab teed ja jooksvavanne.
Köömned viina sisse, tehakse teed ja pannakse leiva sisse.
Kummelid: saab teed ja tehakse kompresse.
Porsarohi: saab vanne ja pannakse õllele juurde.
Arstirohuks.
Koirohu teed juuakse. Igasugustest metsarohtudest tehakse teed.
Arstirohuna tarvitatavad taimed.
Lõhmuseõied (tee jaoks).
Maasikaõied: tee ja arstirohud.
Vabarnavarred: tee ja arstirohud.
Harilik kadakas. Kattaij (marjad, teeks).
Hiirekõrv (teeks)
Harilik pärn. Lõhmus (õied teeks).
[Arstirohuks:]
Veriheinad.
Sookailad asetatakse piirituse sisse ja pärast tarvitatakse määrimiste jaoks.
Arstirohuks.
Pohla- ja kummeliteed.
Arstirohuks.
Sootupak.
Pärn. Lõhmus. Õitest teed.
Tedremaran [rahvapärast nime pole kirjas] arstimiseks.
Mõru kaetisrohi [rahvapärast nime pole kirjas] arstimiseks.
Lõhnav kummel. Ubinhein. Rohuks.
Pänil [rahvapärast nime pole kirjas] rohuks.
Pärn. Lõhmus. Õitest tehakse teed.
Arstirohuks:
Köömned.
[Arstirohuks:]
Kurekaelad.
[Arstirohuks:]
Maarjaheinad.
[Arstirohuks:]
Nõges (raud).
[Arstirohuks:]
Kuutõverohud.
[Arstirohuks:]
Teelehed.
[Arstirohuks:]
Mustikad.
[Arstirohuks:]
Sookaelad.
[Arstirohuks:]
Osjad.
[Arstirohuks:]
Lepp (urvad).
[Arstirohuks:]
Kask (urvad).
Kummel - rohuks, teena.
Kummel - rohuks, teena.
Münt - teeks.
Palderjan - rohuks.
[Arstirohtudeks tarvitatavad taimed.]
Palderjan.
Kompressiks - kummel.
Pänil [rahvapärane nimetus puudub]. Arstimiseks.
Hubaleht [rahvapärane nimetus puudub]. Arstirohuks.
Tedremaran [rahvapärane nimetus puudub]. Arstirohuks.
Hiirekõrv [rahvapärane nimetus puudub]. Arstirohuks.
Põldmünt [rahvapärane nimetus puudub]. Arstirohuks.
Palderjan [rahvapärane nimetus puudub]. Arstirohuks.
Kalmus [rahvapärane nimetus puudub]. Arstirohuks.
Silmaroht [rahvapärane nimetus puudub]. Arstimiseks.
Kummel [rahvapärane nimetus puudub]. Arstimiseks.
Milleks tarvitati vanasti taimi.
Vanasti tarvitati taimi mitmeteks otstarveteks, peamiselt arstirohtudeks. Ka nüüd on osa taimi, millest valmistatakse arstirohte (palderjaanijuured). Ka värvimiseks tarvitati palju taimi, iseäranis koori (lepakoored, kuusekoored).
Sugukond: korvõielised. Perekond: kummelid. Taim: lõhnav kummel [rahvapärast nime pole kirjas]. Milleks tarvitatakse: teeks.
Tungaltera. Ta on õige mürgine taim ning on apteekes tarvitusel.
Unilaugud (arstirohuna).
Kollane mesikas. Plaastrit pannakse paisete peale ja mujale haigetele kohtadele.
Tungaltera. Ta on mürgine taim ja arstirohu sedeliga apteekides müüdav.
Rohttaimed.
Tarvitatakse arstirohuks.
Härjakapsad - viinalilled.
[Tarvitatakse arstirohuks.]
Teekummel - kanapersed
[Tarvitatakse arstirohuks.]
Kummel - ubinhein - saksa kanapersed.
[Tarvitatakse arstirohuks.]
Köömen.
[Tarvitatakse arstirohuks.]
Piparmünt.
[Tarvitatakse arstirohuks.]
Arnika - naestepunad, olanka.
[Tarvitatakse arstirohuks.]
Raudrohi - raudreiarohi.
[Tarvitatakse arstirohuks.]
Kalmus - sooingver.
[Tarvitatakse arstirohuks.]
Teelehed.
[Tarvitatakse arstirohuks.]
Palderjan - ülekäia rohi.
[Arstirohuks.]
Palderjan.
[Arstirohuks.]
Kase noored lehed + piiritus.
[Arstirohuks.]
Kadakamarjad.
[Arstirohuks.]
Tungalterad.
[Arstirohuks.]
Hiirekõrvad.
[Arstirohuks.]
Kummel.
[Arstirohuks.]
Paiseleht.
[Arstirohuks.]
Köömned.
Pärnapuust saab õisi, pärnapuu õitest suab hea tee palaviku vasta, kuumalt juua ajab higistama ja muidu kua hea leivakõrvane. Pärnapuu koore niintest punuti köisi ja tehti sõelasid vai sõelapõhjasid ja viiskusid.
Carum carvi - köömned. Kasutatakse leiva sisse panekuks, teeks.
Mentha arvensis - vehverments. Kasutatakse teena.
Filipendula hexapetala - jaanilill, ormad. Kasutatakse teeks.
Achillea millefolium - raudreierohi, verirohi. Kasutatakse teena ja värskeid lehti veresulgemiseks.
Valeriana officinalis - palderjan. Kasutatakse teeks.
Myrica gale - porss. Eraldatakse suve- ja talveporssa. Kasutatakse käbikesi õlletegemisel ja viinas leotisena mingi haiguse vastu.
Rosa afzeliana, canina jt. - kibusk. Marju kasutatakse teeks.
Kevade korjati kasepungasid ja pandi viina vai piirituse sisse likku. Pungadest sai head haavarohtu, kui viina sees ära ligunesid. Siis pandi seda viina haava peale ja mõned panid kua napsutamise aeg viina hulka, kiideti, et palju parem kui paljas viin.
Polypodium vulgare - magusjuur. Lapsed söövad juurikat. Seda kasutatakse ka teeks köha vastu.
Trifolium montanum - jaanirohi, valge ristik. Kasutatakse teeks.
Pihlakas. Ennemalt joodi õhtate pihlakaõite teed, võeti söögileivale peale. Kiideti, et närvidele õlema hea.
Valgest ärjapeadest tehti kua teed arstimisest, aga seda ma ei tea, misjaust. Kevade aegsast korjati neid õisi, kui alles õitsma hakkasid.
Vaarikavartest tehasse kua teed, pidada tervisele mitmeti hea olema, aga seda ma ei tea, mispoolest ta hea on.
Oleme kua seda vaarikavarre teed õhtu tehnud, leevale peale rüübata. Ega viga põle, hea maitsega tee on küll. Mual haiglaski anti iga õhtu vaarikavarre teed.
Köömned kõlbavad jälle mitmeti kasutada, nagu teed teha ja leivale annavad hea maitse ja kui kõht lahti on, siis prae pihutäis köömneid panni peal pruuniks võiga ehk rasvaga ja pane siis üks toores muna ka veel peale. Kui köömned on pruuniks praetud, siis selle munaga veel hästi läbi praadi ja hästi ära segada. Kui need siis ära sööd, siis on kõht kõrrapealt kui lukus.
Põldkuused, põldosjad. Nende kevadised võsud on tsiatilgad. Neid meie lapsena korjasime põllult ja sõime nende „eospesade kogusid“ [teksti vahel selgitav joonis]. Sadala pool hüütakse neid seapiibuskid (Torma ja Laiuse khk).
Põldosje Sadala koolilapsed korjasid Eesti iseseisvuse ajal. Ja kui sõitsime Tartu ekskursioonile, müüsid teiste droogide hulgas Lill ja Hakkaja apteeki, said 80 senti kg. Üks õpilastest ühel kevadel sai üle 10 krooni kuivatatud põldosjadest (droogidest).
/---/ Kasepungi ja õige noori, alles puhkenuid lehti korjati ja pandi viina sisse; seal pungad puhkesid ja neist ligunes vaigune ollus viina sisse. Seda tarvitati rohuks.
Kadakamarju kasutatakse ravimina. Siis veel valmistatakse kadakast keppe. Oksad laasitakse mitte päris ära, vaid jäetakse lühikesed „nükid“ kepi külge [joonisel kepp tüügastega].
Aga ka ilupõõsana, õigemini ilupuuna kasvatati kadakat kodu lähedal ja surnuaedades. Jäeti kasvama ka põlluveerde ja heinamaale.
Reha- ja hanguvarred tehti kooritud kuusest. Noori kuuse kevadisi kasvusid tarvitati rohuks. /---/
Pärnakoort leotati ja sellest valmistati saunanuustikuid. Niinest punuti viiske. Pärna õõnsatest tüvedest tehti mesipakud mesilasse.
Õisi korjati teeks, oli ühtlasi rohuks.
Pärna istutati kodukaunistamiseks elumaja lähedusse ja teede äärde.
Paakspuu koort müüdi Lill ja Hakkaja apteeki rohtude valmistamiseks.
Marjad pole söödavad. Lapsi hoiatati marju mitte süüa, kõht hakkab valutama.
Reburõikad ehk karukõllad, karukollad.
Karukolladega kaunistati ruumisid pidude korral, koolis seltsimajades jm. Tüdrukud tegid omale karukoldadest pärjad pähe, kui juhtusid metsas viibides neid leidma.
Kui olime väikesed, siis kuulsime, et karukolla „tolmu“, eoseid kogutakse ravimite valmistamiseks. Kogusime ligi sorupudeli täis kollast „tolmu“. Kuhugi aga ei teadnud ära anda. Niisiis polnud nendega midagi peale hakata. Proovisime puistada peerutule leegile. Pulber pahvatas põlema justkui püssirohi. See valmistas meile, lastele, lõbu, see põletamine.
Kuremarjad ehk jõhvikad on samuti toitude ja jookide valmistamisel. Eriti, kui haigel kõrge palavik oli, tehti kuremarja mahla jooki.
Nõmmelill: kogutakse tee valmistamiseks.
Siis on, mis heinamaadel arukinkudel kasvab, mitmet liiki kollase õitega taimi, pika vartega ja lühikese vartega. Rahvas nimetab neid ärnikad. Aga nad ei ole peris ärnikad, mis apteekides müüdi. Nende teel pole sugu seda maitset.
Tulelill, kanakooljad, tedremaranad (juuri tarvitatakse arstirohuks).
Kõrrelised taimed, mis heinamaal kasvavad, nagu kasteheina liigid. Neid on kolm vai neli liiki õite järele. Aga rahvas nimetab neid kõiki ühe sõnaga - kastehein.
Ühte kõrrelist nimetatakse kastehein, teist punahein, rebasesaba, värihein. Seda tarvitatakse arstirohuks teena. Siis on timat. Seda on peade järele ka kolm liiki.
Neid taimi, mis niitudel kasvavad, pruunika vartega ja õietupp on ka pruun, aga õis on kollakas, nagu mesilane seal varre otsas. Seda taime rahvas nimetab hobuse verekusemise rohi [Geum rivale]. Juuri tarvitati ka teena arstirohuks ennemalt, aga ei tea, mis häda vastu.
Rukkis kasvab sinise õitega sinine lill, nimetatakse rukkilill. (Tarvitatakse jälle teena arstirohuks).
Ärnik - ravimtaim.
Liivatee. Seda korjatakse tee jaoks. Ka kivitaimlasse istutatakse. Teda hüütakse ka nõmmetee - väga maitsev tee. Ka nimetatakse nõmmeliivatee.
Pääle nende veel võetakse pähna- (pärna), ristikhaania, vavvarnahäiermid teeks.
Ja viinalilled kasvavad peenarde peal, kollaste õitega. Neist teeme teed, korjame tee jaoks. [viinalill ’naistepuna’]
Ja pärnaõitest saab head teed. Pärnaõisi ei või palju panna, saab väga punane tee.
Kui õunapuu õitseb, paneme tekid puule alla. Õied, mis kukuvad, korjame tee jaoks. Tee saab väga hea õunaõitest.
Ennevanast viheldi kadakavihaga haigid. Ma isegi olen kadakavihaga haiget vihelnud. Ja kadakaoks oli alati lüpsiku najal. Siis kadakaoksaga pidid kurnama piima. See võttis viimse kui karvakese oma külge ja piim sai puhas.
Mustärjapea (musthärjapea) [kirjakeeles nime “ei tea”] [Trifolium spadiceum pruun ristik].
Ristikheina lehed, kuid pisut kitsamad ja piklikumad. Õie pea piklik, pruun ja seest kollane. Kasvab samas, kus ristikhein, ka heinamaal või kelul.
“Korjavad seda mustärjapiad tee jaust. Ei tia, kas ta just miski haiguse vastu, ei tia - aga minu ema ikka keitas sellest tsäi.“
Rumaska (kollane) [kirjakeelset nime pole märgitud] [Anthemis tinctoria kollane karikakar].
„Rumaskast teevad tsäi. Mai tia, kas oli miski haiguse vasta vai - aga teed ikka keitasime. Ilusa karva tsäi tuleb, nenda kollane.“
a) trudamorda, b) närviseletusrohi, c) vererõhu[rohi]tee [kirjakeelset nime pole märgitud] [? Lysimachia nummularia roomav metsvits].
Kollaste õitega ja väikeste lehtedega. Kasvab kraavikallastel, kuhjalabade ümber, metsa all või kõrgemal kelul.
„Minu ema keetas trudamordast ikka teed. Ma tia, oli see rohust vai muidu.“
Punahein [kirjakeelset nime pole kirjas] [Origanum vulgare L harilik pune].
Kasvab kõrgel mägisel mäel. (Iisakus Majakamäel). Väikesed tuhmroosad õied, pruunikad õienupud. Meeldiva lõhna ja maitsega. Tehakse teed ja pannakse vorstidesse.
Köömned [kirjakeelset nime pole kirjas] [Carum carvi köömen].
„Köömned kasvavad teeservas. Neid piab korjama, sai kuhugi menna, siis teeservast toin nisikese patsahkama, et ulatas köömneid tervest talvest. No sai tsäi teha ja magushapu leibadele sõtkuda.“
Takjas - lopuhaa. Rääkivad, et on rohust lopuhaagi.
Münt - vorstirohi.
Vorstirohtu panevad suppidesse ja teest on ka hia.
Metsanelk [selgitav taimejoonis] [Silene nutans] - „Metsanelk kasvab nii, et kanerpikust hulka pikem, õiled ka valged. Keski ei ole rääkind, et oleks miski rohust.“
Naistepuna - venelased siin joovad mitme haiguse vasta. Muidu ka hia tee.
Kannikesed - „Lilla ja valget kirju, seda oleme ütelnd käoorvikust, seda, mis väljadel kasvab. Räägitasse, on ninda ku rohust ikke ennemast korjatud. Ei mäleta enam, mis haiguse vasta ta õli.“
Kodumaa puud Haanis.
/---/
Pähn (pärn): häirmeid korjatakse teeks, koorest tehakse saanipõhjad, ragoskid, viisud, kablad. Puust kahvlid, visklid, kerged mollid.
Pihlapuu (pihelgas): häiermist teed, marjadest talveks, kui külmanud, siis lastele kompveki aseaine. Puust rattakodarad, rehapulgad, seinavaiad, riidenagid, jalutuskepid.
Maaska- (maasika) ja paloka- (pohlaka) häiermit korjatakse, kuivatakse ja keedetakse talvel leemeks, kõrvale kuivele leivale rüübata.
Tieõil (teeõil); kumel [Matricaria inodora]. Viimane nimi harva kuulda.
Tehti ennemalt sellest taimest teed.
Muasik (maasik, maasikas) [Fragaria vesca].
Õitest tehakse teed.
Kärnarohi [Euphrasia officinalis].
Ainult ühelt kuuldud (seda) nime, seegi arvamine; ei teata siis nime. Vaata ka nr. 6 [Scleranthus annuus] ja 60 [Gnaphalium uliginosum], mis ennem saadetud ja selle nime all - tuntud arstirohtudena. Sellel aga siin arstimist ka ei teata.
Liivarohi [Thymus serpyllum].
Tee aseaine. Tarvitatakse seda teed ka rinnahaiguse vastu arstirohuna pehmendavalt.
Märkus: Avinurmes seda taime ei ole leida, ainult Lohusoos.
Siapohlad [Arctostaphylos uva-ursi].
Lohusoo valla piiridest. Avinurme vallas ei tea kasvama.
Arstitakse siapõrsaid: kelledel kõht lahti, pasandus, siis keedetakse nende varsi ja antakse seda keedetist haigele loomale sisse, siis aitavat. Sellest vististi ka nimi. - Ka inimestel aitavat mõne haiguse vastu, ei tea aga, missuguse nimelt.
Tamm [Quersus robur L. Harilik tamm].
Juurdelisatud oksad on kahest puust. Nendest peab ühte tammede omanik suvitammeks, sest et see lühemat aega lehti kannab, teist tamme aga talvetammeks, sest see kauem lehtis seisvat.
Tamme valminud vilja nimetatakse tõrudeks.
Tammetõrudest valmistatakse ka kohvi. Olevat hea mõne haiguse (ei tea, missuguse nimelt) puhul juua.
Tammekoore keedist (sisse võttes) peetavat mõne naistehaiguse (ei tea ka, missuguse haiguse nimelt) vastuliseks.
Pohl, palukas [Vaccinium vitis-idaea]. Viimane nimi harva kuulda. Ei ole Avinurme nimi, Tartu poolt toodud.
Pohlaõitest valmistatakse ka teed.
Vehverments, piparmünt [Mentha viridis L., vars lühikene]
Tarvitatakse teeks, ka viina hulgas parema maitse tarvis. Kas ka mõne haiguse vastu, ei tea.
Koerakuseputk, koerputk, kirnputk [Thalictrum aquilegiifolium].
Mõned teevad õitest teed.
Metsateed.
Meie pool tehakse järgmistest taimedest teed: liivateest [(Thymus Serpillum)], maasikalehtedest ja -õitest [Fragaria vesca] (mõned pruugivad ka ühes juurtega), mustasõstra lehtedest [Ribes nigrum], vaarpuu vartest [Rubus idaeus], nurmenuku õitest [Primula officinalis], kollastest õunapuu lehtedest [Pyrus malus], pihlakaõitest [Sorbus aucuparia], niine- ehk pärnapuu õitest [Tilia cordata], raudrohust [(Achillea millefolium)], kummelitest [Matricaria discoidea] ja pohlavartest [Vaccinium vitis-idaea]. Mõnda neist pruugitakse ka arstimise otstarbeks.
Punad [1. Origanum vulgare] pruugitakse vorstirohuks, naistepunad [2. Hypericum perforatum] arstirohuks.
Konna ossid [konna osjad]. Pidada tarvitatama miskiks ravimiseks, aga milleks ja mil viisil, seda kõiki unustanud.
Niinepuu [pärn]. Selle ihukoortest tehti rogaskid ja kulisid. Tehtakse praegusel ajal ka põrandariideid.
Selle ihukoort (koorekiud, mis vastu puud asuvad) tarvitatakse mingisuguseks ravimiseks. Milleks? Ei mäleta enam.
Murulauk [vürtsine maitserohi]. Mõjuda meesterahva peale suguihaliselt ärritavalt. Kas naisterahva peale ka mõjub, põle kuulnud.
Mädarõikad [mä(ä)ereikad]. Neid süüakse võimalikult rohkesti toiduga; ka lõigatakse hästi peeneks ja võetakse paljalt suhu ja vett peale rüübates neelatakse alla, kõhuhaiguse kui ka jooksja vastu.
Münt. Seda võimalikult rohkesti (muidugi mitte nii palju, et toidu rikub) liha- ja kalatoidu sees (vist muu toidu sees see ei kõlbagi) tarvitada ja süüa, pidada hea abinõu kõhutõbe eemalhoidmiseks olema.
Nurmenukud [metsalilled, kasvatatakse ka aias. Aias ka punaste õitega]. Nende õitest tehakse teed. Kas ka ravimismõttes, ei ole kuulnud.
Oplikatest [oblikad, ka hapuoplikad] keedetakse söödavat suppi (tärklisega ja suhkruga). Midagi arstlises mõttes sellest kuulnud pole.
Sassaparilla [kasvab ainult lagedas rabas]. Korjatud ennem ja viidud linna apteeki, millest rohtusid tehtud. Mis rohtu? Mis haiguse vastu? Mis otstarbeks? Teadmata.
Vehverments [olen näinud ainult toaroosina]. Sellest tehakse teed. Pruugitakse ka miski ravimiseks. Milleks, ei mäleta enam. Kui meelde tuleb ehk mujalt kuulen, siis täiendan.
Palavat pärnaõieteed ja kummeliteed juuasse haigestumise korral.
Türgi pipar on kõhuhaiguse ravimiseks ehk haiguse eemalhoidmiseks hea rohi. Pruugitakse toitude sisse maitseainena pandult (liha- ja ka kalatoitudele), aga kõige rohkem ja ka kõige tagajärjerikkamalt sellega leutatud viina võttes.
Vaher. Sellest saab magusamat mahla kui kasest, selle mahlast tehtud enne vanemal ajal õlut. Selle mahla antakse ka haigele kosutuseks juua. (sarnaselt nagu pudeli kvassi)
Punaheinad (ei mäleta, kas neid leidsin). Tarvitatakse toidu juurde, andvad hea maitse puljongile ning ka kodustele vorstidele. Ka tarvitatakse neid teeks. Olen isegi nende teed joonud.
Kaitused andvad ka hea maitsva joogi.
Origanum vulgare L - punejad (Varbevere), mesihain, vorstirohi - tarvitatakse teeks ja ka vorstirohuks (Luke).
Sassaparilla - otsitud ja haruldane arstirohi.
Ühe versiooni järgi Menyanthes trifoliata (Rakvere), teise versiooni järgi Lyonia calyculata
Ema korjas tee keetmiseks omale haiguste puhuks (või ka muidu juua) kammeliteed (Matricaria discoidea).
Arnikas: nagu võilill, ainult peenema varrega. On mitmeharuline, igas harus õis, igast apteegist saab osta kuivatuid arnikaõisi.
Soo-kuuskjalg (Pedicularis palustris), piimamuredad.
Vanemal ajal söödetud taime lehmadele, kui piim kernus venima hakanud, sellest siis ka nimi. Nabala vallas sookrõbin. Peale selle tuntud nimetus rabanduserohi. Uuemal ajal tekkind nimi Jüri kihelkonnas on Vaida eide krõbinad, milline nimi sellest tulnud, et Vaidas keegi vanaeit taime arstirohuks tarvitanud.
Arstimisrohud:
Tuulerabadusrohud - inimeste ja loomade haiguste vastu.
Arstirohtudeks tarvitatakse järgmisi rohte: kuivatatakse palderjanijuuri.
Naistepuna (Hypericum perforatum L.). Naistepuned. Viinakobarad (Saaremaal). Õisi kogutakse teeks (Saaremaal).
Arstirohtudeks tarvitatakse järgmisi rohte: kuivatatakse (богороднитскую травку) ja juuakse seda teena.
Kassikäpp [Antennaria dioica]. Tarvitatakse hariliku teena punaseid õisi.
Metspiparmünt [Prunella vulgaris]. Niiduhein. Vanast tarvitatud teena.
Jaaniristikhein ehk põldhumal [Trifolium agrarium]. Tõine sort on valge õitega, vanast tarvitati teena.
Jooksjahein [Themus serpyllum]. Teena tarvitatakse.
Orstirohi [Origanum vulgare]. Tehakse ka teed.
Härjapea [Geum rivale] - temast tehtud vanasti mõnes peres teed.
Härjahamba juur viinas olla rohi, aga mis haiguse vastu, ei tea. Ei ole Karksi teade.
Verihein ehk raudreiarohi [Achillea millefolium] - tuntud arstirohi.
Madar (harilik, neljaleheline). Tuntud arstirohi.
Tulikas - tulelill. Purustatud taim haigele kohale mähise alla.
Sõstar - soostar. Punase lehed teeks.
Õunapuu. Õunakoored teeks.
Kask - kasõ.
Kihnus ainult arukask. Enne jüripäeva korjatud urvad viinas mitme haiguse vastu. Koor pargiks. Kasekoore puru on pandud leivajatkuks jahusse (R. Vambola - pärit Häädemeestelt).
[Kadakas] Oksavesi õllesse, puunõu hautamiseks. Suits tuppa.
Pihlakas - pihelgas. Marjad köha vastu, veiniks.
Kask. Lehetee külma vastu. Koorest park ja punutud vakad. Tökat. Lehed annavad kollast värvi. Mähk. Mahl - taariks, joogiks.
Maarjakask - vöödilise süüga.
Vaarmari - vahargas. Varred teeks, lehed kurgi hapendamiseks.
Kadakas - kadaka.
Marjadest tee tiisikuse, veetõbe, neeruhaiguse vastu. Okstevett lisatakse õllele punaka värvi saamiseks, hautatakse puuanumaid, tarvitatakse loomade haiguste vastu.
Niinepuu, niin - niine (pärn).
Õitetee külmetuse ja kurguhaiguse vastu, ka lihtsalt joomiseks. Vanasti punutud ka viiske.
Sarapuu.
Vilus kuivatatud lehtedest tee kollatõve vastu (preester õpetanud). Urvatee - harilikuks joogiks. Nõuvitsu.
Kadakasuitsu tehakse tuppa „haesuks“, aga ka mitmete haiguste vastu. Juuri tarvitatakse nagu männil. Marju söövad lapsed.
Mustsuõstar - -suõstra.
Lehed kurkide hapendamiseks. Marjad palaviku vastu.
Palderjaan on ka haiguse vastu.
Kaamelitee: kõige esimene rohi haiguse vastu.
Mustikad kuivatatakse ahjus panni peal ja pannakse viina sisse.
Ristikheina kukud korjatakse ja kuivatatakse päeva käes ning pannakse kohvi, „žäi“ sisse.
Õunapuu õied korjatakse ning kuivatatakse ja pannakse tee sisse.
Vabarnavarred lõigatakse peeneks ja pannakse kohvi sisse.
Õunad lõigatakse lipsudeks ja pannakse tee sisse.
Valgeärjapea - teeks.
Maarjaheinad teena keedetult kuumalt juua.
Toomekaapest valmistatakse rohtu. Kaabitakse toome pealt, siis pannakse rätiku sisse ja pannakse haige koha peale.
Männikasvudest valmistatakse rohtu, pannakse anuma sisse. Pannakse esiti piim, siis männikasvud, aetakse tule peal kuumaks, siis juuakse.
Upinheinast valmistatakse rohtu, pannakse vee sisse, aetakse tule peal kuumaks, siis juuakse.
Jumalakäpp.
Jumalakäpp kasvab all heinamaal. Tõmbad üles, on viis sõrme, paks käpakene, käe moodu. Peidla pool jämedam, tagast peenem. Seda hõigatakse jumalakäpp.
Valged õied on otsas. Lehed on laiad, madalad, all rohelised.
Üks naine on olnud kuus aastat haige. Siis on toodud neid jumalakäppasid. On neid pruukima hakanud ja on terveks saanud.
Seda ei tea... ta tegi teed neist vist.
Angervaksa nimi on vormileht, karikakar on kanaperse. Naistepuna on kollase õitega. Lehma punase kuse vastu keeta - ka üks kollase õitega taim. Kumelitee ja kompressid on ka arstirohi - õuekumelist tehtud, roheliste õitega.
Joogiks valmistati kanavarva õitest, köömnetest, heinputkest, õunapuu õitest ja piparmündi lehtedest teed.
Pihlakamarjadest keedeti moosi ja õitest teed.
Milleks tarvitati taimi endisel ajal.
Vanad inimesed tarvitasid taimi mitmesuguseks otstarbeks. Neid tarvitati toiduks, arstirohuks ja värvimiseks.
Toiduks tarvitati oblikaid. Pärnaõitest tehti teed.
Ka raudrohu tee aitas haiguse puhul.
Teed saab mustika- ja pohlavartest ja -lehtedest.
Ubinhaina (kummel) tarvitatakse teeks.
Upinhainu, mis keedetud ummikus katlas, tarvitatakse kombresside juures.
Köömlid - enne tehti köömlinapsi, nüüd teed.
[Lisan mõned ülesmärgitud arstirohutaimed.]
Hundipiim - ravas palju, kollased õied, õitest jookseb vedelikku välja.
[Lisan mõned ülesmärgitud arstirohutaimed.]
Surmaputk - väga kihvtine.
Vorstirohud - punad, teeks võib tarvitada, pannakse vorsti sisse.
[Lisan mõned ülesmärgitud arstirohutaimed.]
Alaukad - kollased õied, vorstirohu sarnane, kui ära õitsevad, siis nagu kaunad peal, lehed siledad, aga vorstirohul karvased.
Piparmünt - teeks on hästi pruugitav.
[Lisan mõned ülesmärgitud arstirohutaimed.]
Koirohi - kui keegi varastab salaja ühe oksa, siis kaob koirohi kohe aiast ära, kasvab aedades, metsas ei kasva, siinpool ei ole.
[Lisan mõned ülesmärgitud arstirohutaimed.]
Kalmujuured - Kuru asulas Suuga taga soos on neid. Kollakad õied, suured õhumõõga taolised lehed, laiad nagu pardisabad.
Kaporuski - metsast kogutud teeks.
Kask - hõõru kaselehti piirituse sisse likku ja tarvita piiritust; pungad ja lehed.
Pohlaõied - neist saab pehmet hääd teed, õisi kevadeti korjata.
Maasikaõied - teeks.
[Taimi tarvitati endisel ajal mitmekesiselt. Neid tarvitati arstirohuks ja muuks otstarbeks.]
Kadakamarjad ehk koer-õitspuu marjad keedeti vees.
Kammeliõied ja raudrohu õied, kortslehtedest keedetakse teed, sest nad on jälle tiisikuse vastu.
„Taimede tarvitamine vanemal ajal.“
Vanemal ajal, kui veel teadus hästi arenend ja arstirohte müüa ei olnud, hakkasid inimesed taimi uurima ja neid rohtudeks tarvitama. Tihti aitas rohi ja haige sai terveks. Ka mitte üksi rohtudeks ei tarvitatud taimi, vaid ka riide värvimiseks. Niisiis võime ütelda, et vanemal ajal oli talurahval taimedega suur kokkupuutumine, sest nad on ilusad ja kasulikud.
Kammelid, mis teekaldal kasvavad, oli hää köharohi. Neist tehti teed ja joodi õige tuliselt. Kammeleid tarvitati veel kompressideks. Olen neid ise tarvitanud ja nad olid tõesti hääks rohuks.
Köömned - teena.
Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanaaja inimesed on tarvitanud palju värvideks ja arstirohtudeks puid ja taimesid.
/---/
Rohtudeks tarvitasid: Maakõrvad.
[Rohtudeks tarvitasid.] Köömled.
[Rohtudeks tarvitasid.] Pihlakaõied.
Taimede tarvitamine vanemal ajal.
/---/
Vorstipune.
Vorstipuned: korjati maast ära ja nopitakse lehed küljest ära peeneks, kuivatakse nagu pulber ja pannakse vorstipudru sisse. Vorstipunedest tehti ka teed: murti katki ja siis pandi tulise vee sisse ning oligi tee valmis.
Saksapüksid.
Saksapükstest tehti vanasti teed. Korjati saksapüksid maast ära ning kuivatati ka ära ja pandi tulise vee sisse ning oligi maitsev tee valmis.
Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal tarvitati väga palju taimi arstirohuks ja värvimiseks. Inimesed olid väga rumalad, ei tunnud muid rohtusi kui taimeid. Üks tegi proovi, et sellest taimest saab selle haiguse vastu väga hääd rohtu. Ja nii hakkasid kõik järele tegema. Arstirohuks tarvitati väga mitmesuguseid taimi. Nende nimed oleks järgmised. Palderjaanijuured, ingverijuured, arnikaõied, reinvarred, kummeliõied, üheksamaõied, raudrohu õied, kalkarid, maarjasõnajalg. Neist valmistati väga palju arstirohte.
Vaarika (vaarmarja) vartest tehti teed ja marjad olid asberiini eest.
Teed tehti pihlakaõitest, pohlaõitest, pärnaõitest, valgeristiku õitest, maasikaõitest, raudrohu õitest.
Teed tehti õuna-, kirsi-, kreegi-, ploomi- ja teistegi puude õitest, ka veel pohlavartest, maasikaõitest, kassikäppadest, nurmenukkudest, üheksamaõitest, vaarikaõitest ja teistestki taimedest.
[Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal ei tuntud niisugusi rohte nagu praegu. Tarvitati mitmesugusi taimi.]
Arnikad.
[Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal ei tuntud niisugusi rohte nagu praegu. Tarvitati mitmesugusi taimi.]
Umurid.
[Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal ei tuntud niisugusi rohte nagu praegu. Tarvitati mitmesugusi taimi.]
Kaseurvad.
[Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal ei tuntud niisugusi rohte nagu praegu. Tarvitati mitmesugusi taimi.]
Tedremadar.
[Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal ei tuntud niisugusi rohte nagu praegu. Tarvitati mitmesugusi taimi.]
Karusamblad.
[Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal ei tuntud niisugusi rohte nagu praegu. Tarvitati mitmesugusi taimi.]
Karikakrad.
[Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal ei tuntud niisugusi rohte nagu praegu. Tarvitati mitmesugusi taimi.]
Puned.
Köömnetest valmistatakse teed.
Vanal ajal oli ka palju pühi taimi. Pihlakamarjadel pidi olema tervekstegemise võim.
[Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal ei tuntud niisugusi rohte nagu praegu. Tarvitati mitmesugusi taimi.]
Kanarpik.
Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Ka vanemal ajal tundis rahvas rohitsemisviisisid ja rohtusid, millest mitmed täitsa otstarbekohased olid.
Looduses kasvavatest taimedest võib arstirohtu saada kurguhaiguse vastu. Ka kummeliteed tarvitakse arstirohuna. Selleks võetakse kummeliõisi ja -lehti, pannakse kuhugi nõu sisse ja lisatakse keeva vett üle. Mõni tund lastakse seista. Saadud vedelikku tarvitada arstirohuna neeruhaiguse vastu. Kummelid ja raudrohud saab alal hoida õhu käes kuivatatult.
Salakoirohtu tarvitatakse veena keedetult.
Milleks tarvitatakse rohtusid: tehakse kumeliteed, kui haige on keegi.
Milleks tarvitati taimi endisel ajal.
Teelehti pannakse haige koha peale.
Kummelid kuivatati hästi ära ja tehti teed. Pääsusilmad ja nurmenuku õied korjati kokku. Tehti arstirohtusi. Ei tea, kuidas.
Mündid - maitseained ja tee.
Köemned - maitseained ja tee.
Õunapuu lehed - teena.
Pohla- ja maasikaõitest valmistati teed.
Vehvermensist valmistati teed.
Teeks tarvitatakse vabarnavarsi, pärnaõisi, kuivatatud maasika- ja vabarnamarju, küümneid, ubinaheina, õunapuu õisi.
Maasika- ja pohlaõied teeks.
Kirsiõite ja -lehtede tee.
Pihlapuu õied - teena.
Männa noored kasvud - teena.
Osjade kevadistest võrsetest, „seatilgadest“, tehakse kompresse.
Tee tegemiseks tarvitati järgmisi taimi: maasikaid, pärnaõisi, lõhnavat kummelit, õunapuu lehti, mis leutati kuumas ahjus ja pärast kuivatati, vabarnaid.
Jõhvikatest pigistatakse sahvt välja, mis keedetakse suhkruga läbi ja antakse haigetele.
Vehvermantsi tarvitatakse tee valmistamiseks.
Köömneid tarvitatakse tee tegemiseks ja muude toitude kõrvale.
Teeks tarvitati pärnaõisi, maasikavarsi, pohlavarsi, köömeid /---/
Taimede kasutamine vanal ajal.
See oli siis, kui alles oli veel vana hea aeg. Inimesed tarvitasid toiduks igasuguseid taimi. Mitte ainult toiduks ei tarvitatud taimi, ka arstirohuks, ja nüüdki tarvitatakse toiduks väga palju taimeliike. Nii tarvitatakse teeks köömneid, maasikaid, vabarnaid, kummeleid ja nii edasi.
Arstirohuks tarvitatakse paljusid taimi ja taimejuuri: palderjanijuuri, verirohu kaunu pannakse piirituse sisse. /---/
Taimede tarvitamine vanal ja praegusel ajal [kodused arstirohud].
Vanasti ja veel nüüdki tarvitatakse koduseid arstirohte, mis valmistatakse igasugustest taimedest. Oldi arvamusel, et ei pruugi sugugi osta apteegi arstirohta, sest need ei ole kõige paremad; iseäranis teadsid neid rohta vanemad inimesed ja oskasid neid ka valmistada.
Teed valmistasid ja valmistavad nüüdki inimesed: pähnaõitest, köömnitest, vabernavartest ja õunakoortest. Muidugi kuivatati need enne ära. Iseäranis hää tee saab pähnaõitest ja õunakoortest.
Kalmusejuuri ja -juurikaid leotatakse vees, et siis neist mitmesuguseid tinktuure valmistada.
Kasulikud on vabarna- ja maasikaõie tee, mida praegugi tarvitatakse.
Teistest teedest on veel, mida tarvitatakse: vabarna-, maasika-, õunakoore ja ploomitee, ka pärnatee.
Teeks tarvitatakse maasikavarsi, pärnaõisi, vabarnavarsi, köömneid, ubinheinu, õunapuu õisi ja nii edasi.
Vabarnateed tarvitatakse joogiks ja arstirohtude maitseaineks.
Kuuse- ja männikandudest tehakse tärpentiini, nende noortest kasvudest arstirohtu,
kasekoorest valmistatakse tökatit, palderjanijuurtest palderjanitroppe ja -ekstrakte.
Arstirohtude valmistamiseks tarvitatakse ka ubalehti, tedremarana juuri, köömneid, piparmünte, kadakamarju, tungalteri, kalmusejuuri, linaseemneid, tille, kuslapuu lehte, tammekoori, õune, raudrohtu, türgi pipra kaune, venheni terasid, koirohtu, rabarberijuuri, kanepiseemneid, karukolla eosed ja nii edasi.
Igasugustest õitest, nagu pärna, maasika, pohlade, õunapuu ja nii edasi, õisi tarvitati teeks.
Arstirohtudeks tarvitati ka tedremarana ja palderjanijuuri.
Praegu enam kõiki neid taimi ei tarvitata, ainult mõnda taime tarvitatakse veel arstirohuks ja värvimiseks.
Maioroonist tehakse vorstirohtu, mustikatest kõhurohtu.
Arnikaõitest valmistatakse kompresse,
Kanavarvas. Nurmenukk (Primula). Õitest teed.
Vaher /---/ Acer platanoides (Familie Acerinäe). Nende õitest tehtakse head teed.
Maasikas /---/ Fragaria vesca (Familie Rosaeca). Tehakse teed.
Vana kasekänd kasvatab taela - käsna - puu osa alt ära. Kui on puu osa ära, siis taotakse haamriga pehmeks ja võib kohe tarvitada. Taela puudusel põleta linased kaltsud poolpõlenuks ja kasta salpeetri vette ja siis kuivata ära. Meestel oli kott, kus sees oli piikivi, tuleraud ja tael, tubakas oli teises kotis.
Õunapuu õie, kanavarba, niineõie, raudrohu teed juuakse.
Millegiks tarvitati paakspuu ja sadakoorikute koori ja naisteniinepuid, milleks, ei mäleta enam.
Sookaerad. Sookailad. Õitest ja lehtedest keedeti teed köha vastu. Okste ja varte vett keedeti õlle sisse, et kangem oleks ja „pähe hakkaks“.
Mündid (Mentha). Teed - lehtedest ja õitest.
Maasikas. Õitest teed.
Jaanilill (Primula). Õitest teed.
Kamel. Kummelid (Matricaria). Õitest teed, „kamelitee“.
Reinvars. Õienuppe tarvitati arstirohuks (millised haigused, ei mäleta).
Köömned. Seemneid tarvitati: 1) teeks, 2) kapsasupi hulka, 3) sepikute pääle, 4) vorsti sisse.
Taimed, millega vanasti arstiti.
Maasika-, pihlaka- ja vaarikaõitest tehti teed.
Kanavarba õitest tehti teed. Õied kuivatati ära, tehti teed.
Õunapuu lehtedest tehti teed.
[Vanaaegsed rohud.] Kaetisrohtudest.
[Vanaaegsed rohud.] Kassikäppadest.
[Vanaaegsed rohud.] Õunapuu õitest.
[Vanaaegsed rohud.] Pihlakaõitest.
[Vanaaegsed rohud.] Sibulakoortest.
[Milleks tarvitati taimi ennevanasti.]
Mäerõika juur - pandi viina sisse.
Köömnid - pandi leiva sisse ja keedeti teed.
[Milleks tarvitati taimesid ennevanasti?]
Maasikaõitest tee.
Ka terved inimesed jõid kummelteedest keedetud teed, sest see pidanud olema üldiselt tervisele kasulik. Ka igasugu kompresside jaoks tarvitati kummelteesid.
Minu ema, neiuna Maria Sammelselg (Pärg, oli kohalik elanik, rahvuselt eestlane, sünd. 1882. a, pärit Lasna külast). Ravimtaimi oli ta tundma õppinud oma emalt ja vanadelt inimestelt. Ka mina õppisin jälle oma emalt taimi rohkem tundma ja nende kasvukohti. Elasime iga päev nende taimede keskel. Nii elas Pikassaare külas Otsa talus vanainimene, keda rahvasuu kutsus Otsa-eideks, tema tegeles ravimtaimedega. Iga suvi enne jaanipäeva käis ta mööda heinamaid ja jõgede, järvede ääri korjamas igasuguseid taimi, sest neid pidi enne jaanipäeva korjama õitsemisaeg. Juurikaid oli ta korjanud peale õitsemist sügisepoole. Korjas neid inimestele ja loomadele. Tal oli aidalakk neid nõianuustakaid täis, sääl ta neid kuivatas, kus talvel andis, kellel vaja, ja meie, küla lapsed, olime ninapidi ta kannul. Ta näitas meile neid taimeid ja rääkis, mis haigusele need taimed on, aga olime selleks liig lapsed, et sellest aru saada, mõni üksik on ainult meeles. Ka oli ta ravinud ühe rannamehe südame ja närvihaige naise oma rohtudega terveks, rannamees oli tänutäheks toonud talle veerandiku silku. Ta elas veel 1920. aastal. Taimed korjati ilusa ilmaga ja tarvitati kuivatatult, siis kaotasid mürgiollused. Tarvitati teena, mitte kangena. Pungad leotati piirituses. Juurikatest ja õienuppudest tehti leotist viinas.
Vehvermünt - külmetamishaiguse vastu, teeks.
[Arstirohuks tarvitati mitmesuguseid rohujuuri ja puudepungi, kus neist keetmise teel saadi mitmesuguseid rohte.]
Tulikas kasvab igal pool karjamaadel ja aasadel kollaseõielise taimena. Ta on väga viha ja mürgine, sellepärast ei söö teda ka loomad. Tulikast saab keetes väga kanget mürki.
Kasulikud on ka vabarnavarre ja maasikaõie tee.
Pohlakaõied. Tehakse teed.
Pihlakaõied. Tehakse teed.
Virapool. Tehakse teed. Nad kasvavad järve kaldal, neil on kollased õied, lehed nagu ristikheinal.
Köömned. Nendest tehakse ka head teed.
Maasikaõied. Seesama [nendest tehakse ka head teed].
Õunapuu õied. Seesama [nendest tehakse ka head teed].
Upinhein. Keedetakse ja tarvitatakse joogiks.
Rukijahu. Kõrvetatakse pannil ja tarvitatakse teeks.
Õunapuu õied. Seesama [kõrvetatakse pannil ja tarvitatakse teeks].
Ristikheina õied. Keedetakse ja tarvitatakse teeks.
Maasikaõied. Seesama [keedetakse ja tarvitatakse teeks].
Palukaõied. Seesama [keedetakse ja tarvitatakse teeks].
Mustikaõied. Seesama [keedetakse ja tarvitatakse teeks].
Vabarnavarsi, kummeleid, lõhmuseõisi, maasikaid, köömneid, piparmünte, õunakoori, mustikavarsi, sigureid, rukkiteri, tammetõrusid ja nii edasi, valmistatakse jooke nagu tee ja kohvi.
Maasikahäärmed. Tarvitatakse tee jaoks.
Pännüla. Tarvitatakse kõhurohtude jaoks, ka tehakse teed.
Pännül. Kui kuskil on haige, siis pannakse pännüleleht peale, siis saab terveks.
Pihlapumarä. Pessetäs purust ja pandas viina sisse ja juvvas.
Pihlakamarjadest tehakse viina.
Vaarikalehtedest ja -vartest tehakse teed.
Köömnetest tehakse teed.
Saarepuu lehed on vannitamiseks.
Kuusepihast keedetakse plaastrit.
Kaselehe vanni tehakse haigetele.
Kaibajussi okstest tehti teed ja joodi.
[Arstimiseks.]
Pihlakamarjadest viina.
Milleks tarvitakse taimeid?
Arstirohuks tarvitatakse taimeid: mesilase mubudest, käekaatse õitest, komelidest, kibusbu marjadest, tümmerjaanidest, vehvermintsi õitest.
Milleks tarvitatakse taimed.
Arstirohuks tarvitatakse taimed. Mesilaste nuppudest, kääkatsestest, kommelitest, vehvermentsidest ja veel muust rohtudest tehakse arstirohtu.
Arstirohud. Palderjanid, arnikad, komelid, südaemajuured, vehvermendid, mindid, võilille kollane, külmkingapädid, poolalehed.
V.A. hr Vilberg. Püüan siinkohal niipalju kui võimalik Teie soovi täita. Saadan osalt taimi ja osalt taimi ja osalt püüan seletada kirjalikult. Paljud nimed on laste poolt – iseäranis II kl õpil. Poolt valesti ülestähendatud ja on ka palju taimi, milledel meie ümbruskonnas mitu nime. Kommelid, kumel, lõhnav - apteegisse rohtudeks müüakse.
Milleks tarvis taimeid? Kas arstirohuks. /---/ arnikad.
Milleks tarvitatakse.
Vehvermendid.
Tammekoore teed antakse lehmale, kui silmad vett jooksevad. Nurmanukkudest saab maitsvat teed.
Teerohud. Vehverments on teerohuks head.
[Taimede tarvitamine vanemal ajal]
Lõhmuseõisi korjatakse just siis, kui lõhmus õitseb. Õied kuivatatakse ja tehakse teed.
Vehverventsid kuivatakse ja tehakse teed.
Milleks tarvitakse taimeid? Kas arstirohuks? Paldejal, arnikad, komelid, südaemajuured, vehvements, mindid, võilill kollane, külmking, koilill, alantijuur, ema-tus, härjakapsad, heinputked, kassinaered, köömlid, luuderohi, mädareigas, sõnajalg, piiparmünt, raudnõges, raudreiarohi, sooingver.
Kolmekõrraline hain [(kopsurohi Fumaria officinalis L)] (kasvavat palul, roosad õied, põõsa moodi, vars on roomav), tarvitati teeks ja teed loomile ka põrnataudi (läbilüümise) vastu (korjata enne Jaani).
Vabõrnavarsi ja pooltooreid marju tehti teeks.
Maasikõisi korjatakse õitsemise ajal ja tehakse teed (kuivatakse ka ära).
Kummeliheinad. Tehakse tee.
Kummelist tehakse teed.
Koirohust tehakse haigele teed.
Liivateest tehakse teed.
Mündist tehakse teed.
Kummelist tehakse teed.
Vehvermentist tehakse teed.
Palderjaanist saab teed.
Porgandid - tehakse teed.
Kummel - teeks.
Ingverijuuri viina sisse arstirohuks, maitseaineks.
Talihaljakast tehakse teed.
Arstimiseks, nõidumiseks ja värvimiseks.
Jeesukäsi - arstimiseks.
Palderjaani teesid, õlisid arstimiseks.
Liikveri - arstimiseks.
Vehverments - teed arstimiseks.
Valged härjapääd - arstimiseks.
Kadakamarjad - arstimiseks ja õlle sisse.
Münt - teed.
Must mädarõigas - toiduks ja arstirohuks.
Paiselehed - arstimiseks.
Poolgavarred, -õied - arstimiseks, teeks.
Kumel - tarvitatakse teeks.
Liivatee - tarvitatakse teeks.
Kääkaitse - tarvitatakse teeks.
Raudrohu teed tehakse.
Liivateed tehakse.
Kumel - arstirohuks.
Palderjani tarvitatakse arstirohuks.
Kummelast tehakse teed.
Liikveri tarvitatakse arstirohuna.
Arstirohud.
Liivateed on joomiseks korjatud.
Palderjaan on arstirohi, ta juured pannakse viina sisse.
Naisteniinepuud tarvitatakse haiguste vastu.
[Kasutatavaid taimi]
Köömleid - teeks, vorsti ja leiva sisse.
Kummel - teed.
[Kasutatavaid taimi]
Liivateed tarvitatakse tee tegemiseks.
Liivatee, tehakse teed.
Palderjaan, tehakse teed.
Raudrohi, tehakse teed.
Pärnaõied, tehakse teed.
Kummel, tehakse teed.
Liivatee, tehakse teed.
Raudrohi, tehakse teed.
Vehverments - teeks.
[Tarvitatavad puud ja ained.]
Männast põletatakse tõrva, kasudest terviseteed.
Kuupearohi: arstirohi.
Jooksvarohi: arstirohi.
Köömled on maitseained ja tervisetee.
Liivatee: arstirohi.
Mädarõigas on arstirohi.
Kibuvits on arstirohi.
Palderjaani juured: arstirohi.
Paiselehed on arstirohi.
Peetruse südamevalu juured: arstirohi.
Tedremadarad: arstirohi.
Seller: arstirohi.
Väristserohi: arstirohi.
Raudreid, reinvarred: arstirohi.
Raalejaanijuured, üheksaväed, vereurm: arstirohud.
Aallangid, põldosi: arstirohi.
Kummel - arstirohuks.
Köömned - toiduks, rohuks.
Vehverments - rohuks.
Üheksavägilast arstirohuks.
[Tarvitatavad taimed]
Südamevalurohud - pandi viina sisse.
Kadakas - arstirohuks.
Palderjaan - arstirohuks.
Jeesukäed - arstirohuks.
Ingver - viina sisse, arstirohuks.
Härjapead - arstimiseks.
Köömel - arstirohuks, teeks.
Vehverments - teeks.
Niinepuud - teedeks.
Karikakar - värvimiseks ja arstirohuks.
Ingveri - arstirohuks.
Jeesukäed - arstimiseks.
Õunapuu õied - teed.
Valged arjapääd - arstimiseks.
Mündid - teeks.
Arstimiseks, värvimiseks ja nõidumiseks.
Jeesukäsi - arstimiseks.
Kanarbik - värvimiseks ja arstirohuks.
Karikakar - värvimiseks ja arstirohuks.
Kaekaitsed - teeks.
Käekaitsed - teeks.
Kummel - arstirohuks. Teeks.
Must mädarõigas - arstirohuks. Toiduks.
Mündid - teed.
Käekaits - teeks.
Palderjan - teeks, õlisid, arstimiseks.
Niinepuu õied - teeks, arstimiseks.
Põisrohed - arstimiseks.
Valged härjapääd - arstimiseks.
Piparmünt - teeks on hästi pruugitav.
Poolgaõied ja -varred - arstirohuks, teeks.
[Taimed.]
Palderjaan - pannakse viina sisse.
Vesimünt - teeks ja likööriks ja ka kompvekkide sisse pannakse.
Kalmused - tinktuuride valmistamiseks.
Arnikad - tarvitatakse arstirohtudes ja ka kodus on neid vaja.
Köömlid - leiva sisse ja teeks.
Kumelid - kompressideks.
Tarvitatud taimed.
Nõges - arstirohi, supiks.
Einputk - rohuks.
Rabakalju - alati arstimiseks.
Köömel - tarvitatakse teeks ja pannakse pudrusse.
Palderjanist tehakse teed.
Toomingamarju söödi, siis tegi suu mustaks ja paksuks. Marjasid sõid enamasti lapsed. Õisi toodi tuppa kohe suured oksad nelipühiks ja muidu ka. Kiikesid ehiti ka okste ja õitega. Mõisa veeti peksuks toomingakeppisi ja siis nendega peksti. Toomingakoor oli rohuks: kui kõht oli haige, siis näriti koort.
Pihelgas ei kasva palgiks, ta läheb mitmeharulisteks. Pihelga puust tehtud vanal ajal vankri assid ja tamme puudusel tehtud ka ree kodaraid. Pihelga õisi keedeti tiisikusehaiguse vastu rohuks. Pihelga marjad olid söödavad marjad. Noortest pihelgatest koolutati korvivõrusid, tehti kõlkakorve (märsse). Pihelga pulga sisse pandi looma täid ja visati ahju tulle, siis pidid täid looma pealt ära kaduma. Pihelga vitsaga ei tohi looma lüüa: hakkab punast kusema. Kui pihelgad palju õitsevad, siis sel aastal saavad vanad tüdrukud mehele.
Kuuselt võeti tõrva [vaiku] ja siis seda tarvitati seebikeetmise juurde. Kasudest tehti rohtu, rõõsa piimaga keedeti ja tehti ka teed. Tõrva pandi haava piale. Vana käbidega värviti riiet ja lõngu; tegi tumepruuniks, kui hästi kasteti; vahepial lasti riie ära kuivada.
Liivakad - teeks.
Kummelit tarvitatakse teeks.
Liivateest tehakse teed.
Raudrohust keedetakse teed.
Köömletest, pihlakaõitest, vaarikaõitest tehti maitsvat teed.
Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Arstirohud:
Toominga-, saare-, kasepungad (teena ja vannidena).
[Arstirohu taimed.]
Toomingas.
Kalmuste juurikaid ja juurt leotatakse vees ja piirituses tinktuuride valmistamiseks.
Tuulepesad - kui pea katki.
Üheksmaõied - teeks.
Ussidest. Aaspere pargis oli uulitsate ääres sarapuupõesad ja asus neis palju ussa. Kes nägi, lõi ussi maha. Seal lähidal oli Kaaniksoo, kust nad välja tulid. Võipere küla taga on Innusoo. Selles soos oli kevadel kohe kord (kiht, lade) ussa maas, kus meie, poisikesed, neid maha materdasime. Tema keskkeha löömist ei pea kartma, vaid pähe peab lööma. Kus uss asub, on iseäraline hais, mis loomad kardavad ja sealt eemale lähevad. Ennem ei tohtinud metsa magama jääda, sest ussa oli palju. Mehed pidasid tubakakotid ja piibud peaotsis, seda ussid kardavad. Ühele naisele läinud uss sisse ja naine pandud redeli peale, pea allapidi, ja piima suu ette. Keegi mees magand heinamaal ja teine mees näind, et uss läind tema sisse. Mees pannud ka piimariista suu ette, pead allpidi hoides. Uss on piima peale välja tuld.
Kaaniksoo ääres on Piibusaare mägi, kus old palju ussa. Seal on nähtud ka ussikuningat. Kui olin poisikene, siis vanad inimesed rääkisid seda. Kas seal neid veel praegu on, ei tea.
/---/ Kui inimene lahtise suuga väljas metsas magas, juhtus väga tihti, et ussid inimesele sisse läksivad, kusjuures magaja iial ülesse ei ärganud, vaid und nägi, kui oleks ta unes külma vett joonud. Ärgates tundis inimene suurt valu sisekonnas ja suri, kui mitte rutulist abi ei saanud. Tubakulõhna ei sallinud ega kannatanud ussid, sellepärast pandsivad magajad tubakakoti ja piibu magades oma pea alla. Kange piibumees oli ussi sissemineki eest julge. Kord juhtus keegi päeva käes lahtise suuga magaja juure ja nägi, kuidas uss tema suu ääres varitses: tõmbas magaja hinge sissepoole, pistis uss oma pea magaja suu ligidale, hingas ta välja, tõmbas uss pea kaugemale, kuna juuretulija ussi ära lõi ja magaja ülesse äratas. /---/
Vehverments - tee.
Üheksmaõied - teeks.
Pihlakamarjad [arstirohuks].
[Ravimtaimed (kohalikud).]
Kadakavett keedeti õllele hulka.
Muuks otstarbeks:
- mündid teeks,
- köömneid teeks ja vorstirohuks,
Taimede tarvitamine vanemal aja.
Meil on vanasti palju muljesi järel, kui vanad inimesed räägivad, et kui inimene on haige, siis saab omast käest rohtu.
Kaamelitest saab teed ja haudumiseks.
Vehvermentidest tehakse teed.
Kanavarbadest saab teed.
Emanõgestest saab teed (emanõgest nimetakse teistmoodi naisnõges).
Niinepuu õitest saab teed.
Heinputk on ka mingi haiguse vastu.
Odravett juuakse.
Pärnakoore vett kasutati mingisuguste haiguste vastu.
Vaarikavartest ja -lehtedest kui ka mustikavartest ja -õitest keedeti maitsevat teed.
Kaitused tarvitatakse värvimiseks ja ka tee hulka.
Punaheina värvimiseks ja ka tee hulka.
Punahein vorstiroht ja tehakse teed.
Takjalehtedest saab salvi.
Köömneid pannakse peetidele, leiva sisse, teed tehakse.
Pisted.
Mõnikord on rinnus või kusagil mujal kehas kohe pisted tunda valusalt. Selle vastu peab jooma kohe päris tooreid kana mune. Natukene võta otsalt koort ära ja juuakse koore seest.
Aga kõrgematel kohtadel kuival heinamaal kasvab ka pistirohi. Pistirohi on umbes poole meetri kõrgune sügavahambuliste lehtede ja helelillade õitega lill. Sellest lillest peab keetma teed ja seda jooma kohe mitu kruusitäit päevas.
Koerpuu. See on jämedapõõsaline puu, kasvatab kõvasti hapusi marju. Neid meie pool korjatakse okstega, seotakse oksad veikste kimpudesse ja riputakse ülesse puu peale, seal ta valmib, läheb punaseks. Talvekülm teeb ta pehmeks ja magusamaks. Inimesed keedavad neid, panevad suhkurt peale, joovad tema keedetud vett ja söövad tema marju maohaiguse vasta.
Murakate õitest ja marjadest saab teed.
Köömnete kasutamisest Tormas.
Köömnetest (nende seemnetest) keedeti teed, joodi hea, meeldiva maitse pärast.
Köömned lisati mõnikord leivataigna (enamasti magushapu leiva) hulka.
Tormas esines taimenimi ainult mitmuses - köömned. Ainsuslikku vormi pole koguja Tormas rahvasuust kuulnud.
Kui köömnete seemned olid juba enam-vähem valminud, siis korjati terve taim ja seoti taimed vihataoliselt kimpu. Selline “viht” riputati lakka või mõnda teise varjulisse kohta (näit. räästa alla) kuivama. Hiljem puistati kuivanud seemned kotikesse või karpi.
Pohlaõitest tee Tormas.
Tormas korjati tee keetmiseks sageli pohlaõisi. Kui õite hulka sattus lehti, siis neid ei eemaldatud. Õied ja lehed kuivatati vilus (näiteks lakas). Raviomadusi pole rahvasuust kuulnud. Tormas joodi pohlaõie teed küll vist ainult meeldiva maitse pärast.
Huvitav on märkida, et näiteks mustika- ja sinikaõisi teeks Tormas kunagi ei korjatud.
Metsmaasika õite tee Tormas.
Tormas korjati tee keetmiseks ka metsmaasika õisi koos ülemiste lehtedega, kui hulka juhtus mõni poolküps mari, siis see jäeti. Kuivatati jahedas. Raviomadusi ei tea.
Kanarbikuõie tee Tormas.
Teeks kasutati ka kanarbikuõisi, aga mitte nii sageli, kui pohla- ja metsmaasika õisi. Raviomadusi ei tea.
Krooklehed [Alchemilla vulgaris]. Krooklehtedest keedetakse teed.
[Köha] Pihlakaõied, teed palavalt juua, higistada.
Pihlakamarju söödi toorelt, tule peal küpsetatult, külmavõetult, kuivatatult teena, viinaleotises.
Seapohlad, leesikad, kasvas ennemalt siin männimetsas liivamägedel (Metsakalmistul).
Põldkuused, kasvas siin liivastel kartulipõldudel.
Tean, et mõned naised neid mõlemaid rohtusid korjasid, nende täpsemat tarvitamisviisi ei tea.
Peale eelpool toodud rohtude korjati siin liivateed, aga seda joodi iga päev teejoogina.
Liivatee: mõjuv tee külmetuse vastu, hea kerge meeleolu jaoks.
Teda võib iga päev peaaegu juua ilma halva mõjuta, vastupidi, ta aitab kergendada valusid. Õitsemise ajal noppida. Veerand liitrit korraga juua, peotäis kuiva teed.
Punasest ärjapest teed.
Kassikäppadest teed.
Kanavarvastest saab teed.
Maasikaõitest ja -marjadest saab teed.
Männikasudest saab teed.
Kuusetõrvast saab plaastrit.
Mündid pannakse vorstide ja tee hulka.
Palderjaanist tehakse teed ja viina hulka pannakse.
Kuisavitsad haiguse vastu.
Niinepuu õitest tehakse teed.
Vanadekodu vannu panti vankrile ja veeti talust tallu, sääl anti neile süvva ja mõni arstse siis pererahvast. Nigu une eest mäletan toda, kuis üts olli ja takjalehe kompressi tegi.
Tee tegemiseks.
Maasikas. Lehti ja õisi.
Tee tegemiseks.
Nurmenukk ehk Peetruse võtmelilled.
Tee tegemiseks.
Köömneid.
Tee tegemiseks.
Pärnaõisi.
Taimede tarvitamine vanal ajal.
Kadakamarju tarvitatakse arstirohtudeks praegu ja vanal ajal.
Tarvitati ka veel pohlavarsi, vaarikavarsi, mustikavarsi tee keetmiseks.
Kassikäpp. Tarvitatakse arstirohuks kooljahaiguse vastu. Tehakse ka teed. Rahvas kutsub seda kooljavearohuks.
Palderjan. Palderjani juuri tarvitatakse arstirohuks.
Porsad. Suveporsa käbi tarvitatakse jooksva vastu. Käbadest tehakse ka õlut.
Lindevad. Neid tarvitatakse arstirohuks.
Arstirohud on pikse, põlrohud [?], kommel.
Vanemal ajal ei olnud poodisi ega apteeke, kust oleks saanud tarvilisi aineid, näituseks värvi ja rohtu. Neid taimeid nimetati vanemal ajal hoopis teistsuguste nimedega kui praegus. /---/ Arstirohuks on tarvitatud vanemal ajal raierauarohtu, liigenterohtu, jooksjarohtu, pärnaõisi, lõhmuspuu õisi (lõhmuspuu – pärn), kadakamarju, balderjaane (valderjanid), leesikaid.
Arstirohuks tarvitakse taimeid. Rauaõie rohud.
Timmeljanid arstirohuks.
Liivatee arstirohuks.
Arstirohtude nimestik.
Timmeljanid, valderjanid, kommelid.
Kas on nimetatud taime tarvitatud millekski, näiteks arstirohuks, värvimiseks ja nõiarohuks?
Käegaatsa või nurmenuku õitest tehakse teed.
Arnikaõisi arstirohuks.
Kommelitest tehakse teed.
Balderjanist [valderjan] valmistataks teed.
Taimede tarvitamine vanemal ajal. Arstirohud:
Kalmus (juured); kalganijuured – isu äratajaks.
Niinepuu õied: teeks, mesi kõige parem.
Kaetisrohi: teeks.
Muuks otstarbeks.
Punaheinad: vorstirohuks, teeks. Köömned: maitseaineks, teeks.
Kibuvitsa õied: teeks; marjad: teeks ja söömiseks. Tamme- ja paju koor: naha parkimiseks.
Krambirohi: teeks. Umal: õlle sisse. Villpea vill: vatiks. Herned, uba: supiks, jahuks. Kanep, lina: riideks. Kuusk: jõulupuuks.
Peldikupuu marjad: vaskriistade puhastamiseks. Pihlakas: marjad söömiseks, teeks.
Õunapuu: lehed, õunad teeks.
Muuks otstarbeks tarvitati: pihlakaõisi teeks.
Kümmeliõisi tarvitati teeks.
Vehvermentsi ja palderjaani taimi tarvitati teeks ka.
Käekaisukse õise tarvitati teeks.
Pärnaõisi tarvitati ka teeks.
Taimenimede kogumine.
Vanemal ajal tarvitati köömelt vorstimaugu ja leiva sisse, tehti ka köömliteed.
Arstirohuks tarvitati sooimmerid, arnikaid ja kammeliteed.
Taimenimede kogumine.
Vanemal ajal tarvitati köömelt vorsti ja maugu sisse, tehti ka köömliteed.
Arstirohuks tarvitati vanemal ajal sooimmerid, tedremadalaid, kammeliteed.
Kummelid hautamiseks.
Kadakamari. Küpsed kadakamarjad pannakse viina sisse likku. Kui marjad on juba paar päeva ligunenud, siis pruugitakse seda viina, kolm korda päevas ja iga kord enne sööki.
Taimed, mida vanasti arstirohuks tarvitati.
Kammelitee. Kammeliteest keedetakse teed ja pannakse ka kompressiks.
Arstirohtudeks tarvitati liivateed, kummelid, raudrohi, paiselehed, krossilehed, maa-alused.
Maksasammal (arstimiseks).
Köömen (arstimiseks).
Kurekellad (arstimiseks).
Maarjaheinad (arstimiseks).
Pihlakamarjadest ja niineõitest tehakse ka teed. Iseäralis pidid venelased pihlakamarjade teed armastama.
Milleks tarvitati taimi vanemal ajal.
Kuutõverohud (arstimiseks).
Nõgesed (arstimiseks).
Veriheinad (arstimiseks).
Teelehed (arstimiseks).
Osjad (arstimiseks).
Kummelid (arstimiseks).
Vereurmarohi (arstimiseks).
Angervaks, angerpist (kikkapütsk) - keedetakse teed ja pannakse ka tubaka sisse.
Ninniõied - keedetakse teed ja värvitakse lõngu.
Vehverment - keedetakse teed.
Verihein - keedetakse teed.
Siis tarvitatakse teeks veel vabarnaõisi, pohlaõisi ja maasikaõisi.
Palderjan - tarvitatakse teeks;
Pärnapuu - õitest teed.
Kirsipuu - 1) õitest teed ja 2) lehtedega pannakse kurke soola.
Pihlakas - õitest teed.
Taimed, mida tunnen.
Igasugused rohttaimed.
Palderjan - juurtest valmistatakse arstirohtusid. Rahvapäraselt ülekäijarohi.
Arnika. Rahvapärane nimi naistepuna. Tarvitatakse arstirohuks (tinktuur).
Kaer. Tarvitatakse loomade toiduks. Mõnikord ka arstirohuks.
Kannike. Arstirohtu (teed) valmistatakse.
Koirohi. Arstirohtu valmistatakse.
Kibuvits. Rahvapäraselt okasroos. Arstirohuna keedetakse kibuvitsa marja teed.
Põldosi. Rahvapäraselt põldkuusk ja kuuskjalg. Ka arstirohuks.
Kööme. Arstirohuna tarvitatakse köömneteed. Valmistatakse köömneõli.
Kepiroos (stockroos) ehk malve. Tarvitatakse arstirohuks.
Mustikas. Kuivatatud marju tarvitatakse arstimiseks.
Piparmünt. Arstirohi.
Vesimünt. Arstirohi.
Paiseleht, ka paisuleht. Tarvitatakse arstimisvahendina.
Raudrohi. Rahvapäraselt raudreiarohi. Tarvitatakse arstirohuks (tee).
Nõiarohi, ka jaanipuna. Tarvitatakse arstirohuks.
Sookail, ka kail, arstirohuks.
Vabarn ehk vaarikas. Vartest valmistatakse teed.
Puud ja põõsad.
Pärn. Rahvapäraselt lõhmus ja niin. Õisi tarvitatakse teeks.
Kadakas. Marjadest arstirohte.
Taimed, mida tunnen.
Õistaimed.
A. Rohttaimed.
Aloe [rahvapärast nimetust pole kirjas] - arstirohu taim.
Ubinahein [rahvapärast nimetust pole kirjas] - teeks.
Valge ristikhein [rahvapärast nimetust pole kirjas] - teeks.
Verihein (raudrohi) - arstirohuks.
Naistepuna (ninn) - teeks.
[C. Puud]
Kadakas [rahvapärast nimetust pole kirjas] - vilju arstirohuna.
Lodjapuu [rahvapärast nimetust pole kirjas] - vilju arstirohuna.
Tungaltera [rahvapärast nimetust pole kirjas] - apteegis rohtude valmistamise juures.
Kumeliõie tee kombressiks.
Kalmusejuurtega hautatakse.
Oravasabadega hautatakse.
Köömen tarvitatakse tee valmistamiseks.
Lõhnav kummel tarvitati tee valmistamiseks.
Kummel (upinhain) kompresside jaoks.
Männikasvud - vannide jaoks.
Köömned - (Carum carvi L.). Tema seemneid tarvitatakse teeks ja leivasse panemiseks.
Ravimina tarvitatud taimi:
Kammelitee (kummel).
Muid rahvuslikke teena tarvitatavaid taimeosi:
Piparmündi tee, liivatee, vaarmarja lehe tee, pohlalehe tee, kääkaatsa õie tee, kaselehe tee ja teised.
Paburits. Paburitsamarju pandi kobaraga hapukapsaste peale, siis kapsad läksid rutem hapuks, ja öeldi, et supp on parem, kui paburitsamarju hulgas on. Ka apteeki osteti ja makseti viis kopkat toobist. Mina ise korjasin ja viisin apteeki.
Kanarpik - arstirohuks ja värvimiseks.
Kanarpik on värvimiseks ja arstimiseks.
Kummel (kompressirohuna ja kummeliteena).
Palderjaan (lillakad õied; keedetakse palderjaaniteed; palderjaanijuuri tarvitatakse rohuna; kui kass seda sööb, siis püherdab rohu sees).
Kumel, kumelid.
Kollane kumel - kasutatakse kompressideks.
Kadakas, kadakad.
(Oksi tarvitatakse puunõude puhastamiseks tuliste kividega keetes. Marju kasutatakse tee valmistamiseks, kuna kadakaoksade põletamisega toas puhastati õhku.)
Kuummähis.
Kaerakotti kutsutakse kuumamähiseks - tuleb teha nii kuum, et peaaegu välja ei kannata.
Teelehte on kolme liiki. Neist kõige mõjusam on süstakujuline (süstlehine teeleht - Plantago lanceolata).
Veel korjas tedremaranat (sellega värvis ka), arnikat, kassikäpa õievarsi, kalmusejuurikat (kodu juurest tiigist), näsiniine marju, piparmünti (jõemünti jõest), paiselehe lehti, maikellukese õisi, nurmenukku (õisi). Nende järel käis kaugel, sest kodu läheduses neid ei kasvanud. /---/
Ravimtaimedest korjas ta väga paljusid, Virve mäletab nendest ainult neid, mille korjamisel käis vanaemaga kaasas. Mari korjas: uibulehte (mida nimetas varsakabi - õiget varsakapja nimetas konnakapsaks, aga seda ei korjanud).
Kummelid - kompressiks.
Nurmenuku, maasika-, pärna-, õunapuu, vahtraõisi tarvitakse joogiks teena.
[Arstimid.]
Kummel - kompressideks.
[Arstimid.]
Kadakamarjad
[Arstimid.]
Nõgeste vann
[Ärakirjutatud] [Teed.]
Piparmünt: puudub meie taimestikus, kuid tema asemel võib eduga teeks tarvitada “vesimünti”, mis samuti rikas lenduvaist õlidest. Münt on tarvitusel otsitud maitseandjana (kompvekkides, hambapulbris, likööris ja teena maohaiguste puhul).
Liimikueli. Puhtas mõst liimiku pannas laasiksega akne pääle, päevapaistel sulava ärä, seda eli pääle panna.
Mina noidust ei pea, minu vanemad ka ei pidand. Aga kuntsist pieti palju lugu. Arsti ei old - tuli midagi häda või ahastust, siis maarohtudega arstiti. Mis oli noiduseasi, siis arstiti sanadega.
Õunakoortest valmistatakse ka teed.
Kui siits sõrme sehen om, või kus tähe (see on, kui kuskilt umbsi üles aab.), siis piab kura nimetsisõrmega sinna pääle kolm risti tegeme ja isi ahvaltama nende sõnadega: Siits, siits, kau ära, kau ära, võtan toki toomingista, pika malka pihlakasta. Kau ära? kau ära, siits-siitsikene. Siis siits saaved kohe terves. Siits kartved õige pihlakamalka ja toomekeppi. Täh. Niimoodi arstitse praegu veel siitsi, aga ei või öelda, kas niisugusel arstimisel ka midagi terves tegemise võimu on või ei ole.
Ninnidest tehti teed ja tarvitati ka vorstide juures “vorstirohuna”.
Köömet tarvitatakse tee tegemiseks.
Vanasti tarvitati taimi arstirohtudeks. Kalmukajuuri.
Vanasti tarvitati taimi arstirohtudeks. Lõhmuseõisi (joogitee).
Arstirohuks: kummelitee.
Arstirohuks: paiselehe kompress.
Taimed, mida ma tunnen.
Puud:
Kadak (marjadest tehakse teed).
Mänd (käbidega värviti lõngu, kasvudest tehakse teed).
Kuusk (käbidega värviti lõngu, kasvudest tehakse teed).
Pärn (õitest tehakse teed).
Rohttaimed: kummel (tehakse teed).
Raudrohi (tehakse teed).
Valge ristikhein (tehakse teed).
Milleks tarvitati taimi vanemal ajal.
Arstirohud: männioksad - vannitamiseks.
Taimed, mida tarvitatakse arstirohuks. Palderjan. Tungelterad. Kümned. Kopsusammal. Põdrasammal.
Arstirohud: kummel, palderjan, verihein, piparmünt, kaetisrohi, kalmus, vesimünt, teekummel.
Kummel teeks, kompressideks.
Ubinhain teeks, kompressideks.
Arstirohud.
Paiseleht.
Arstirohud.
Teeleht.
Arstirohud.
Vorstirohi.
Arstirohud.
Koirohi.
Arstirohud.
Kummel.
Arstirohud.
Verihein.
Arstirohud.
Männikasvud (teeks).
Taimed, mida ma tunnen.
Rohttaimed.
Kööme (teeks).
Sookael (arstirohuks).
Teeleht (arstirohuks).
Kummel (arstirohuks).
Kalm (arstimiseks).
Õunapuu. Õunapuu lehti tarvitatakse teeks.
Pärn. Pärnaõitest tehakse teed.
Piparmünt. Temast tehakse teed.
Palderjan. Juurtest tehakse arstirohtu.
Upinhainu tarvitatakse mõnel pool arstirohuks.
Rabarbi. Tarvitatakse arstirohuks.
Valget kummelit tarvitatakse mõnel pool arstirohuks.
Tedremaran (arstirohi ja punane värv).
Taimede kasutamisi arstirohtudeks.
Kummõli - juua teega.
[Taimede kasutamine arstirohtudeks.]
Nabahaina juure - alkoholis leotatult.
[Taimede kasutamine arstirohtudeks.]
Ärnika - teega vannituseks.
[Taimede kasutamine arstirohtudeks.]
Vehvermänts - teega.
[Taimede kasutamine arstirohtudeks.]
Kalmusejuure - viinaga leotatult.
[Taimede kasutamine arstirohtudeks.]
Kadjamarja - kuivata ja leota alkoholis.
[Taimede kasutamine arstirohtudeks.]
Kuradikäsi - alkoholis leotatult.
[Taimede kasutamine arstirohtudeks.]
Jumalakäsi - alkoholis leotatult.
Taimede nimed.
Paldõrjan - palderjan - juured viinaga.
Kahrusammal - karusammal - tee.
Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.
Katai - kadak.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Maasikas - maasikas.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Nõkõs - nõges.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Orashain - orashein.
Arstirohu taimed. Maarjaõis (angerpist).
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Tilk - põldosi.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Vislapuu - kirss.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Seakala hain.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Kitsetoom - turnpuu.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Kirbuhain.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Palukad - pohlamarjad.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Põldhumal.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Tungalterad.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Takäs.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Verihain - verihein.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Vaarikad - vabarnad - karusmarjad.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Kuuseseen - kuuseriisikas
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Kikkaseen.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Kõrgats.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Makõsiin.
Arstirohu taimed.
Arnika.
Arstirohu taimed. Hapu hein (hapuoblikas).
Arstirohu taimed. Ritsik (heinputk).
Arstirohu taimed. Palutakjas (islandisammal).
Arstirohu taimed. Kadakas.
Arstirohu taimed. Kask.
Arstirohu taimed. Kalmus.
Arstirohu taimed. Orjavits (kibuvits).
Arstirohu taimed. Kirbuhein (kirburohi).
Arstirohu taimed. Koeranaeris.
Arstirohu taimed. Kolmisroos.
Arstirohu taimed. Reburaigas (kollad).
Arstirohu taimed. Kukerpuu.
Arstirohu taimed. Kurgirohi.
Arstirohu taimed. Kaamel (kummel).
Arstirohu taimed. Köömned.
Arstirohu taimed. Lina.
Arstirohu taimed. Lodjapuu.
Arstirohu taimed. Luuderohi.
Arstirohu taimed. Hiirekõrv (luuvaluhein).
Arstirohu taimed. Põldhumal (maasapp).
Arstirohu taimed. Maasikas.
Arstirohu taimed. Piibeleht (maikelluke).
Arstirohu taimed. Mustikad.
Arstirohu taimed. Mädarõigas.
Arstirohu taimed. Mänd.
Arstirohu taimed. Kikkapüks (nurmenukk).
Arstirohu taimed. Nõges.
Arstirohu taimed. Orashein.
Arstirohu taimed. Paiseleht.
Arstirohu taimed. Palderjan.
Arstirohu taimed. Pappel.
Arstirohu taimed. Vehverments (piparmünt).
Arstirohu taimed. Karikakar (põldkannike).
Arstirohu taimed. Pärn.
Arstirohu taimed. Verihein (raudrohi).
[Arstirohu taimed.]
Takjas.
[Arstirohu taimed.]
Tamm.
[Arstirohu taimed.]
Paiseleht (teeleht).
[Arstirohu taimed.]
Ubaleht.
[Arstirohu taimed.]
Valge emanõges.
[Arstirohu taimed.]
Võilill.
[Arstirohu taimed.]
Humalad.
[Arstirohu taimed.]
Kanepiseemned.
[Arstirohu taimed.]
Kõrvitsaseemned.
[Arstirohu taimed.]
Murakad.
[Arstirohu taimed.]
Pajukoor.
[Arstirohu taimed.]
Palukalehed.
[Arstirohu taimed.]
Piibelehe õied.
[Arstirohu taimed.]
Rukkilille õied.
[Arstirohu taimed.]
Vabarna (vaarikas).
[Arstirohu taimed.]
Soehammas (tungaltera).
Arstirohu taimed. Sibul.
Arstirohu taimed. Sinep.
Arstirohu taimed. Sinilill.
Arstirohu taimed. Reinvars (soolikarohi).
Arstirohu taimed. Sõnajalg.
[Arstirohu taimed.]
Kurekatel (jooksvarohi).
[Arstirohu taimed.]
Linnukas (leesikas).
[Arstirohu taimed.]
Tilkhein (põldosi).
[Arstirohu taimed.]
Läätsapuu (türnpuu).
[Arstirohu taimed.]
Upinhein (valge ristikhein).
[Arstirohu taimed.]
Hanijalad.
[Arstirohu taimed.]
Raudosi.
Arstirohuna tarvitatakse mustasõstra (Ribes nigrum) lehti, pärna (Tilia parvifolia) õisi, palukat (Vaccinium vitis idea L.). Kuivatatakse ja tarvitatakse teelehtina.
Maasikaõie (Fragaria vesca L.) tee? [ei tea, mis haiguse vastu].
Mehitse- ehk linnuheinad - kuivatatult teeks. On inimestele ja ka loomadele rohuks, eriti lehmadele, parandab piima maitset.
Suvel valmis korjatud metsmaasika lehti tarvitatakse teeks.
Vabarnavarsi tarvitatakse teeks, mida võetakse talvel ja kohe tarvitatakse.
Köömel. Maitseaine, tast tehakse teed ja pannakse ka leiva sisse.
Aiamint, tast tehakse teed.
Arnikas. Arstirohi keedetakse õllega ja juuakse.
Maasik. Fragaria L. Õitest, lehtedest tehakse teed.
Kadakas olli suur rohuasi vanasti. Kadakaokstega hautadi püttisi, ku piim raisus olli, ja kadakapuust tehti surnuristisi, et ei mädaneva.
Pihlapuu, pihõl. Pihlakas. Pirus aucuparia (L) Gästr.
Õitest, lehtedest tehakse teed.
Tuntakse ja tarvitatakse küll sookaile, kummeleid, põdrasammalt, palderjani ja piparmündi juuri jne, kuid mainitud rohte arsti soovitusel ja need ostetakse apteekidest.
Mustikad. Ka tarvitatakse harilikult joogiks hiina tee aseainena, väga maitsev.
Ka tarvitatakse seda [kummeli] teed harilikult joogiks, nagu meil tarvitatakse teeks köömneidki ja muud, lasta seista tükike aeg pliidil keemistemperatuuris (keedes omandab võõra kõrvalmaitse).
Kibuvitsa marjadest saab ilusad helmed, kui neist niit läbi ajada. Ka keedetakse marjust kiselli.
Narvas tarvitatakse kastanitõrusid kohvi valmistamisel, ka keedetakse neid moosiks.
Maasikaõied kuivatatult teeks. Teeks ka kuivatatud maasikad.
“Verihurma rohi” [Herba Chelidonii].
Vähe leidub veel neid taimi, millede tarvitusala nii rahva keskel veel alles on säilinud kui verihurm. Ehkki ta kõige vanemate arstimisvahendite liiki ei saa lugeda, ometigi omab ta tähtsuse selles suhtes, et ta kaunis populaarne taim on. Mainitud kasv on kaunis lopsakate tammelehe taoliste sisselõigetega lehtedega. Kasvab varjuliseis kohtes, rohkem huumusrikkamas mullas. Õitseajal kannavad tüved, millede pikkus on umbes jalg ja millede sees asub sööbiv kollakas mahl, kollaseid õisi. Kuid kahjuks esineb ta siinseil mail üliharva, sest siin asub liig lubjakas maapind tema suhtes. Ja sellest tulebki, et mitte väga palju aega tagasi toda taime nii mõnelgi pool elanikud omi aedusse istutasivad, sest haigus, mida temaga raviti, oli üks raskemaid ja lõppes sageli ohvrit nõudes. Selle mõjul olivad loomapidajad sunnitud teda kui ainust ravimisvahendid kasvatama omis aedus. Loomade “punataud” oli temaga ravitav. Ainult “leotiskeedisena” oli see taim ravimisvõimalikuks saadav, mida haigestunud loomile joodeti jahudega.
Pärnaõied või niinepuu õied, nii kutsuvad noarootslased. On üks vanemaid jooke. Kõneldakse üht kui teist hääd tema üle, ent need on juhitud kõik tema traditsioonele. Kuid Niibi-Nõmkülas on levinud tema suhtes veel üks eriline kuuldus, teadmatu kelle poolt, et tarvitatakse tema leotiskeedist niinimetatud verepuhastuse abinõuna.
Köömen - “küemnes”. Maitseaineks leivale. Tee külmetamise vastu.
Taimed muistsete jookidena ja muuks oluks.
Esikohale tulevad siin pärnaõied, mida üleval arstimisvahendena käsitasin. Ta oli ka tuntud joogina muistsete eestlaste keskel.
[Taimed muistsete jookidena ja muuks oluks.]
Teiseks on niinimetatud “härjakaats” - nurmenukk, nagu kõneleb päris kodumaa keel meie päevil. Ka temast valmistadi jooki.
[Taimed muistsete jookidena ja muuks oluks.]
Sellele järgneb punatee, kaunis maitsekas jook, ta võitis rahva keskel populaarsuse.
[Taimed muistsete jookidena ja muuks oluks.]
Veel tunti vaarikulehti ja ka niinimetatud münte jookidena, mida kutsuti “münditee”.
[Taimed muistsete jookidena ja muuks oluks.]
Viimasena jäävad niinimetatud “paburitsa marjad”. Paburits´i tuntakse siin kui ühe põesaspuuna. Kannab kibuvitsa taolisi okkaid ja hapusid lehti, mida lapsed sageli innuga närivad. Sügisel kannab ta ovaalseid väikesi punaseid hapusid marju, mida siin vanasti kuivatanult teeks tarvitati. Need on siin kui ühed vanemad teejookidena tarvitatavad taimed.
Humal - “umalas”. Kasvatatakse aedades, esineb ka metsikult. „Käbädest“ valmistatud keedist lisatakse õllele. Kui humal ei kasvata “käbi” (=isataimed), siis on ta “marjas” - on mingi viga. Keedis seestvalu vastu.
Teekummel - “päris-, õigõ kumõl”. Juuakse palju teena ja rohuks külmetuse vastu. Kompressideks.
Jänesekapsas - “jäneseoblikas”. Supis - kurguhaiguse vastu. Lapsed armastavad süüa.
Ojamõõl - “mesikupp”. Tee köha vastu. Lapsed imevad õisi, et saada mett.
[Lilled niidul ja metsas]
Maarjasöönjalg (juurikat koguti arstimiks).
Münt - “vehverments”. Tarvitatakse rohkesti teena. Tee ka rohuks külmetuse vastu.
Tegräss (Thymus serpyllum) Tarvitatakse tihti hariliku tee asemel. Mõned joovad vaevalt teist teed. Tarvitatakse ikka edasi.
Bálderjan (Valeriana). Taim nopitakse. Juured pannakse piiritusse ja vartest keedetakse teed, mis ka juuakse. Tarvitatakse ikka edasi.
[Arstirohutaimed Osmussaarelt]
Brämmes - błømar [Lythrum salicaria?].
Kui oli lubatud kodus piiritust valmistada (1850-70), pandi neid viina sisse, ilus pruun.
Suured helepunased lilled, mis kasvavad põõsastes. Võivad saada meetrikõrgusteks.
Märkus: kõik mis [ ] vahel, on tõlgi poolt kas lisaks või selgituseks juurde antud. Tõlk.
Paatsapuu koorte vesi oli ühe haiguse vasta, aga ei mäleta, millise.
Vanad inimesed ütlesid, et kõik, mis õileb, on arstirohud. Aga inimesed ei tea vaid, misasjale head on.
Taimede nimed, kuida neid Maarja-Magdaleena kihelkonnas Välgi külas nimetatakse ja mis asja tarvis pruugitakse.
Angervaks - õitest keedetakse tervise teed.
Jooksjarohi - keedetakse umses ja juuakse.
Pistjarohi - keedetakse umses ja juuakse.
Kui loomadel täid peas olid, siis keedeti nõiaoksa vett, pesti sellega loom üle ja täid kohe kadunud nagu väädiga. Samuti keedeti jooksvarohtusi ja seda vett anti sisse ja määriti.
Vana inimene ei tohi raudrohuteed juua, teeb vere paksuks.
Vorstirohud, punad - teeks võib tarvitada, pannakse vorsti sisse.
[arstirohutaimed]
Kaporški - metsateed.
Haiguste vastu tarvitati veel: raudrohtu, sibulat, kadakat, võilille, heinputke, koirohtu, tamme, sõnajalga, islandi sammalt, kibuvitsa.
Esimestel päevadel anti lapsele lahjat kummeliteed ema- või lehmapiimaga segatuna.
Vastsündinule anti esmalt toiduna ainult vett teelusikaga, kummeliteed suhkruga.
Valge ristikhain, tsäi hain = Trifolium repens. Häelmist tetäs tied, tsäid, korjatas jaanipäivä puolpäivä (puolpühäl).
/---/ Pihlapuu häermits tetas ka tsäid, om vahene tsäi.
Triivistreks oli üks rohi.
Pistirohi. Veel ei kasva. Kuivatati, ummuksis keedeti ja joodi. Keedeti, kuni et auru välja ei tule.
Kõllatõberohi - keedetakse umses ja juuakse.
Hiiumaal, Kõrgesaare vallas, Pangsi külas oli 3 aastat tagasi veel üks vana männapuu. (Pühaks männaks hüütud.) Selle alla toonud mitmed haiged vanal ajal ohvriandisid, enemiste vaskraha, mida sinna maa sisse ära mateti. Võetud siis männa pealt sammalt, kellega haige ennast suitsetas. Männa alt võetud mullaga hõeruti pahasid paiseid.
[liigesevalud?] Käte ja küünarvartele tehti topudest (humalad koos käbide ja varte ning lehtedega) kuuma vee leotist vanniks. Samuti soojendati mitu korda üles. Suil korjati neid tapuaiast talveks valmis. Kuivatati vahest mitu kartulikotti täis. Ilusamad käbid korjati koduõllele, kange humala vee keetmiseks, mis valati enne käärima panekut virrele hulka.
Maasikaõied kuivatatakse ning pannakse tee sisse.
Kadakamarju tarvitati toitudele. Näiteks lisati neid loomalihakastmetele. Kui liha haudus, pandi paar kadakamarja vedeliku sisse.
Takjalehe vedelik ajada läbi hakklihamasinast, kolm korda päevas jõin väikese lusikatäie.
Kalmus raoti kirvega paku pääl katski, siis riputati põrmandu pääle.
Talvel tarvitatakse ka sõnajalapiiritust haigete kohtade määrimiseks. Sõnajalapiirituse valmistamiseks lõigatakse lehed tükkideks, pannakse klaaspurki ja lastakse siis piirituse sees liguneda päikesepaistel või kusagil soojas kohas. Kõige paremaks arstimiks on maarjasõnajalg.
Kohvioad kuivatatakse ning pannakse tee sisse.
Rukkijahu kuumutatakse panni peal seni, kui punaseks läheb, siis pannakse kohvi sisse.
Zigurid kasvavad aias porgandisarnasena, neid kuumutatakse panni peal ja tarvitatakse kohvi sisse.
Tee sisse võtan mustasõstra, metsmaasika lehti, mjata, šipovik - kibuvits. Peale uue aasta ei ole hea, pole vitamiinisid, ütlevad.
Vihtlemine - see oli ka rohi küllalt. Jaanipäeva aegu on rohuvihad. Annab ikki tervist sulle. Pärast kaotab ta oma rohuvõimaluse ära.
Mu ema tundis väga palju neid ravimtaimi. Võililleõied - neist saab mett. Võilillejuured kuivatati, siis tehti peeneks kohvi sisse. Talve võib supi sisse ka panna. Nurmenuku lehti on salatiks hea teha võileiva peale.
Apteek võtab taimesid vastu, lapsi pannakse korjama. Aga märjaga ei tohi arstirohtusid korjata. Ja kui sa korjad, siis nägupidi pead päikse poole olema. Raadios õpetas seda.
Valge ülane, see on oi-oi! Kahte korda olen näinud, kus inimene on sellega endale häda tein. Mandril ka nägin. Lihale võtab ära ja valu ka ei kao. Ma ole kahe inimesel seda näin. Kaks minutit võib peal olla, aga mitte enam. Kohe võtab valu lahti nagu kõrvetaks. Kui korjad, siis ütlevad, et selle käega ei tohi vastu suudki panna.
Sõnajala juurist tehti vanasti leiba, kui rukis läks kuidagi hukka.
Kadakaoksi tarvitati õlletegemise juures.
Nad rääkisid, et enne jaani pidi ikka väärt hein olema. [vihad] Need tehti ikka varem või umbes sel ajal ka. No jaanipäevaks pidi valmis olema. Kasest ikka, kadakast pole tehtud, kas nad pidid rohuks olema või.
Tressitee on mitmest rohust koos. Järvamaal see talu teeb neid. Neid teesid ma kasutan. Need on väga head rohud, üheksmavägilase ja nurmenuku ja. Neid katsuge hankida. Tressitee on selle nimi. [Köite vahel Kubja ürditalu originaal pakendi retstept 1995 aastal kogutud saagist, eelpool toodud taimi selles retseptis ei ole].
Kadakamari oli väga hea, too panti viina sisse ligunema ja siis võeti.
Raudrohi - tuu vanale inimesele ei sobi, tema tege vere paksuks. Aga vanembal inimesel on veri juba esigi paks.
Köömet ma küll korja. Ja kidapuumarju. Tiivett tiidäs. Ku om midägi haigõt, ka avitas.
Tuu Aili Paju ütles ka igasugu asju. Niigu sjo raudrohi keeta. No mis tuust järgi jää, kui pool tundi keedat. Mina toda ei usu.
Ravimtaimi tuleb korjata vanal kuul, siis on paremad raviomadused.
Lodjapuu. Marju süvvas. Puust tetas ruosk varsi, pangi vitso.
Endine Matsi laht oli, me karjamaa käis ka sinna välja. Noh, see oli jälle seoke asi, et see oli iseoma süi. Seoke suur karune tarn oli vee sees ja lapsed olime, siis pole vett kuigit palju, siis kõhuli maas seal peal. See tõmbas küll kõhunaha nõnda punaseks. Üks seuke jälle rohi on ka seal vee sees, metiseks öeldakse teda. See oli seuke asi, et kui sa selle sisse läksid, seisuvee sees on see, ning siis oli ka, et olid kuppusi täis puhas. Seda ma olen küll saand, kui me lapsed olime. Siis sai ikka rohuga määritud, mina ei tea, mis asjaga teda määriti nii kangesti.
Sarapuu. Pähknit süvväs ja müvväs. Tetas pangi ja tõrdu vitso.
Maarjasõnajalg (Sempervivum tectorum) [Vilbaste parandus: soboliferum].
Katkimuljutud lehti pandakse haavule peale. Noortest lehtedest valmistatakse ka suppi. Lehti pandakse ka savisse, muudavad savi sitkeks.
Mul on siin piiritus, vahel panen tedremarana juurikat, vahel saialille sisse. Tedremaran, see on kõhule hea.
Taimed, mida tarvitatakse.
Hapuoblika supp, kadakamarja tee, kummelitee, seenesoust.
Nurmenukud on korjatud, muud ei ole. Nüüd tahan veel paiselehed ja teelehed korjata. Hiljaks jäin, paiselehe õied jäid mul korjamata. Minu tarkus on raamatust, taimearsti-raamatust. Vitamiini mõttes ma korjan nurmenuku lehti; kui ise ei söö, siis annan kanadele.
Kasemahl oli vanal ajal igakevadine jook. Seda joodi värskelt kohe kase alt tuues ja tehti ka kaljaks. Kui mahlakalja taheti teha, siis lasti mitme kasele augud sisse ja korjati niipalju mahla, kuipalju käijaks tarvis läks. Mahl pandi patta kadakatega koos keema, keevalt valati või tõsteti kapaga astjasse linnasejahude peale, nii et paks pudru sai, Kaljaastjale pandi ,,põhi paika", see on õlevihk seoti sidemega kinni, naga pandi vihust keskelt läbi, sideme alt, ja keerati õled kahekorra kõvaste vastu astja põhja; pealtpoolt sideme õlge otsad keerati niisama kahekorra vastu alumisi otsi, ja see oli kalja põhi. Selle põhja peale pandi see märjakstehtud linnasejahu segu ja valati keeva mahla peale. Kui õlut ka taheti võtta, siis kui raba oli natuke aega saand immida, lasti alt vedelat välja (õlevihk oli kurnaks, et raba läbi ei tule). Mis selge ja magus oli, pandi virdeastjasse jahtuma, ja kaljaraba peale pandi uueste keeva mahla, mida jällegi immida lasti, et rammusam saaks. Kuipalju keegi tahtis õlut saada, niipalju ta virde jäuks võttis, ehk teisiti öeldes, kuipalju rammu raba välja andis, niipalju sai õlle jäuks võtta. Kui õlle jägu võetud, siis täideti kaljaastjas mahlaga täis, kaeti pealt paksu riidega üle ja teisel homikul oli hapu maitse sees. Virdele, kui ta paraja soojuseni on jahtunud, pannakse pärm peale ja lastakse käärima minna. Õllele peab umalaid juure keetma, ilma nendeta läheb hapuks. Kui umalaviha liiga vähe, läheb ikkagi hapuks, aga on algul väga hea magus jook; kui on humalaviha liig palju, siis saab viha ja kange jook. Ka tuleb pärmi sissepanemisest ja õlle käitamisest: kui õlut läheb külma käima, siis ta on hea ja rammusa maitsega; läheb õlut sooja käima, siis ta läheb vihaks ja lahjaks; saab õlut liiga välja käia, läheb nii lahjaks ja kibedaks nagu humalavesi. Külmakäijal õllel on valge peenike vaht peal, soojakäijal õllel suure vullidega pruun vaht. Kui õlut käies keema läheb, siis ta läheb lahjaks nagu vesi, ainult õlle värv on veel alles.
Ka olla mahlakal'la teistviisi tehtud. Mahl pandud ankrute sisse ja linnaseleiva tükka ka sinna juure, siis peetud kõvaste hinge all; küll olnud siis hea magushapu kali. Kui liiga hapuks läind, pandud mahla juure. Kui heaste hinge all saand hoitud, siis seisnud pea aasta läbi hea. Kui kased juba oksendama hakkavad, siis mahl ei kõlba enam kaljategemiseks.
Kasemahla saab siis, kui maa kevade sulaks läheb ja kasejuured sulad on; külmetand juurtega kask ei anna mahla. Tehakse puust tila. Üks ots on oherdiaugu-jämedune, millega kasele auk sisse lastakse. Sellest otsast puuritakse peenike auk läbi, mõne tolli pikkusest ümmargusest otsast, mis läbi puuritud, - see on kase auku pandav ots. Pikk tila on lõhastud puu, millel soon sees. Sealt jookseb mahl tila otsa, kus all ämber, kauss, pütt või mis nõu tahes seisab. Kui kasele oherdiga auk lastakse, siis esmalt tuleb mahla üsna sirinal välja, pärast tilkhaaval; alguses tilgub kiireste, pärast jääb ikka pikalisemaks, kuni viimaks üsna vaheks jääb ja veel vahust vedelikku tuleb, - siis seda öeldakse kase oksendamiseks. Mahlaaega on kolm-neli nädalat. Kui juba pungad hiirekõrvu lähevad, siis jääb mahlajooks ära. On kevade vilud ilmad, siis ka mahlaaeg pikem. Sooja ilmadega tulevad kaskel rutem lehed peale, ja sellega lõpeb mahlajooksmine. Magusa mahlaga kaske vaadatakse okstest: allapoole rippuvate narmasokstega kaskel on magusam mahl kui püsti-okstega kasel. Mida külmem tali, seda magusam on kevade kasemahl. Kui on tali sula ja vähese külmaga, siis kasemahl tuleb vesine ja vähe magus. On ka vahtrapuudest mahla lastud, aga neid puid kasvab vähe, siis ei ole neist midagi eriti teada.
Vanal ajal, kui suhkrut vähe oli ja talurahvas seda ei jõudnud osta, siis olla mahlast siirupit keedetud. Nelja-viie-ämbrine pada pandud mahla täis ja keedetud niikaua, kui sest veel paar toopi paja põhja jäänd: siis oli kõik vesi välja aurand ja pruun veniv siirup veel, mis hästi magus oli, paja põhjas. Seda hoiti alal kindla nõu sees, kas savipotis või mis riist kellegil selletarvis oli.
Teeks olid naistepuna, raudrohi, pärnaõied, kibuvitsamarjad. Need lasti korraks keema.
Kaselehed on jälle väga tervislik tee. Klaasi peale üks teelusikatäis ja panna tõmbama. Kui 10-15 minutit tõmbab, on tee valmis.
Liivatie oli kõige parem tie, nõmmeliivatie oli ka iga haiguse vasta.
Puned (majoranid) kuivatakse talveks vorstide sisse maitseaineks, lehed ja õied. Kasvab kõrgustikul, mägedel.
Nõgesed pidid vere paksuks tegema, polegi neid hea võtta.
Isa ise korjas raudrohtu, sellest teed tehti. Isa oli viletsa tervisega. Isa tahtis väga liivateed, aga siin mitte teda ei ole. Ma käisin siit takka, kaks-kolm kilomeetrit, toomas. Isal ta lihtsalt maitses. Minu mees tahtis väga köömneteed. Mul õde ütles „riigitee“ - seda ka oli ikka.
Nurmenukkusi kästaks pühapäeval korjata. Ma korjasin ühe pihutäie. Nurmenukuteed teha. Ja päeva käes ei tohi kuivatada, peab vilus kuivatama.
Naabrinaine Helgi ütles, et nõgeseteed ei tohi palju juua, see teeb vere paksuks.
Kummelid olen korjand, nendest olen teed teind. Külmetuse vastu ka on hea. Ja niisama lihtsalt juua. Ennem kasvasid rukkis suured pikad kummelid. Nüüd õues kasvab lühike, see pidi niisama hea olema ka.
Võta kuus tiilehte, kõige suuremb alla ja korja vähem pääle ja jälle vähem pääle ja... Loe hambasõna pääle ja pane alul kolm tükki haige koha pääle ja pärast veel kolm tükki.
Vehvermentsi kasvati rohu jaoss.
Kanapasalilli tsai jaost ja sisikonnale.
Köömned pruunistati ära, pandi viinasse, väga hea maitse.
Ja orjavitsa marja tsaid, kuivatad ära.
Krapiva - pesevad juukseid ja joovad.
Orjavitsa marja, krõšovnik. Ilusa rõõsa õitsme kasvase, nõgma lam. Kuivatad är ja teed svarkat. Inemise korjava õkva tsai jauks. Noid juuri käskse tohtre keeta tsaiks. Ja õitsmeid apteegin müüaks.
Ku kõivu hakkas lehte minema, lehed omma nii liimitseva, noo omma ka hea rohu.
Kollane lill, seda on kole palju. Nende juurikaid ka rohuks pannakse. Ka piirituse peale. Kui ikka hoiad mõne korra. Pimedas. Mis kauem, see parem.
Punaein, roosase lehe, kõrge. No korjame ikka vähe.
Tedremanara juuri - andis punaka värvi ja hea maitse viinale.
Kevadel keedetakse noortest nõgestest suppi - nõgesesuppi.
Ka tarvitatakse taimi söömiseks. Näiteks hapuoblikas, ta kasvab kopeldes ning heinamaadel, vars on pikk, lehed rohelised ning keedetakse suppi. Ja mõnd teisi taimi.
Noortest heinputkedest, hapuhoblikatest, ohakatest, nõgestest ja kartulipealustest keedeti vanal ajal maitsevat suppi.
Ka keedetakse suppi hapuoblika lehtedest.
Sibulat tarvitati toiduks, ka kõhuvalu vastu oli sibul väga hea rohi.
Tarvitati ka veel nõidumiseks ja igasugu nõidumisesemete valmistamiseks. Tarvitati ka toiduks.
Praegu tarvitatakse ka väga mitmeid taimi arstirohtudeks, nagu köömneid, kummeleid ja muud.
Siis tarvitatakse ka vesimünti maitseainena ja arstirohuks.
Köömneid pannakse leiva ja saia sisse, mis teeb leivale ehk saiale hää maitse.
Muid taimede juure kuuluvaid märkeid:
Kui seebilille peo vahel hõeruda, siis hakkab ta vahutama, sama teeb ta ka siis, kui käsi pesta. Varesnaatidest keedetakse suppi. Kuradikäpp on saanud oma nime haralistest juurtest.
Lakritsajuurtest ja tiimjast tehakse köharohtu, viimast tarvitatakse ka vorsti maitseaineks.
Murakas vajab palju suhkrut, kui temast moosi keedetakse.
Maakülemit - need pannakse lõhnaks vaasi sisse.
Vorstipuna - vorsti maitseks (teisend - haudunud koha peale).
Samuti mustasõstra vartest ja lehtedest võib saada maitsevat teed.
Vorstirohte pandi vorsti sisse maitseaineks.
Kadakamarjad ja -oksad okkadega.
Järjest juua, korrastab kõhtu, puhastab sooled.
Küpseid marju peenendada, pulbrina süüa, võtab halba lõhna suust ja hingamisest. Ka õlle sees võib oksad, marjad veekeetmise juures tarvitada, annab õllele omapärase maitse.
Teena võib marju, küpseid ja ka tooreid, ning oksi tarvitada. Tugevasti keeta, kuid mitte liiga, et lõhna kaotab. Veerand liitrit korraga juua, päevas kuni 1 liiter teed.
Hapuoblikas [Gustav Vilbaste märkus “Ei”].
Hapuoblika lehist valmistetakse maitsvat rohelist suppi, kuna peeneks lõigatud juured - noaotsatäis korraga võttes - kõhu lahti teevad.
Palderjanijuured viinas leotatult andsid viinale hea maitse.
Rõika imejõud.
Rõika lehti veega kupatada, see vesi on maksa ummistuse ja kollatõbe vastu hea rohi, sellepärast talitavad need õieti ja hästi, kes oma supid ja kasted rõika lehtedega maitsevaks teevad.
Küümne.
Juuri ja varsi taarilõ sillas, et paremb maitsõs. Küümne leevä sisse ja kõrvõtetu piimaga sisemise haigusõ ja purutemise rohos, pääle latsõ olõmise. Silmärohos, katski hõõrutult, viina seen liutadu pr.
Köömnevarre keedisega hautatakse õlleankrusid, ka piimanõusid, et eemaldada halba lõhna ja maitset. Köömnevarsi tarvitatakse veel kurgi soolamiseks koos mustasõstra lehtede ja tillidega.
[naistepuna] Kuivatatud õisi pandi vorsti sisse vorsti maitseks.
Subrovkat kasvas põllu peal, kasteheina moodi, andis kollakas-roheka värvi viinale.
Naistepuna oli naisterohi ja pandi ka tanguvorstile maitseaineks.
Vanarahvas oskas loodusest palju haiguste vastu saada. Pärnaõisi sai korjata ja talveks kuivatada ja nendest keedeti teed. Selleks sai vesi keema lasta ja kuivad pärnaõied sisse, siis veel vast minut keeda, siis muutus kangemaks. Seda teed oli hea juua palaviku puhul, ajas higistama, kui tulisena juua, ja siis teki alla kohe. Pärnaõie teed sai ka muidu igapäevases elus hea maitse pärast juua, joodi suhkruga.
Pohla- ja mustikalehe ja -õie teed tarvitati igapäevase joodava teena, on maarohu teedest kõige maitsvam.
[köömen] Ka joodi igapäevase teena, kellel maitses, tarvitati maitseainena. Tarvitus oli suur, sest nägin, kui palju neid iga suvi korjati ja kuivatati.
Kadakamarju korjasime - neerurohuks keeta ja kadakaoksi õllekeeduvee sisse, annab hea maitse.
Piparmünt, sellest suab kua hea tee, vahel harva juua, annab söögiisu. Meil on kohe peris kultuurtaimi. Sadala apteekri käest saime. Kõlbab verivorstile maitseaineks panna, kui muud maitseainet ei õle, nagu seda on ette tulnud.
Mädarõigast tarvitatakse toitude juure - süldi ja lihatoitude juure maitseainena. Praetud kalade juure.
Kikkamarjanavarred. Kasvab madalamatel mätaste peal. Roomav taim. Mustad marjad on tal külles, nagu kadakamarjad. Marju süüakse ka. On hapukad ja maitsvad marjad.
Minu ema Mari Mõtsar, 68 aastat vana, kui suri. Nüüd oleks ta 106 aastat vana olnud, kui elaks. Tema valmistas neist kikkamarjanavartest rohtu. Minust seitse aastat vanem vend jäi haigeks. Ta oli siis 25 aastat vana. Temal oli vist äkiline röima. Käed ragisesivad ja ei saanud enam tööd teha.
Ema siis tegi nendest kikkamarjanavartest (kõige marjadega koos) vanni ja see oli punane nagu vein. Ühte vanni tarvitas nädal aega. Soojendas üles ja siis ta käis seal iga päev üks kord vannis. Ja niiviisi siis üks kuu aega. Ja sai terveks. Ja nüüd on ta praegu 78 a. vana. Elab Verioral. Seal on tal poeg - poja juures.
Tal on väga väikesed pohlavarre moodi lehed. Marjad on mustad. Roomav nagu reburajad [reburõikad], ’karukollad’.
Tedremarana viin.
Tedremarana juuri korjatakse ja pannakse viina hulka. See teeb siis viinale hea maitse ja on tervisest: kas on seest veninud ehk kõht haige, siis tedremarana viin on hea.
Aga kui arstid viimati pahaks ei pane, et kudas nad kõike teavad ja nende rohtu ei tarvita.
[Märkus: Siin jutustaja A. Sander kõhkleb edasi jutustada. Tuli julgustada sellega, et arstid saavad siit veel tarkust juure.]
Küemneid (köömneid) pandakse leiva hulka, siis saab leib maitsvam. Ka tehakse teed.
Tetremadala juurtega värvitakse kodusel teel viina tumepunaseks. Juuri viina sees liutades tõmbab omale tumepunase värvi ja ka hea maitse.
Küemned (köömned) [Carum carvi] pandakse leiva hulka, et siis leib maitsvam saab; ka tehakse teed.
Pidada ka seedimist edendama ja kõhtu kõvendama nende tarvitamine sarnasel viisil.
Siis on veel häid maitsetaimi. Meliss - sidruni lõhn ja maitse (südamele hea, salatina, teena). Siis kurgirohi, sama mõju. Ühtlasi on nad ka ilutaimed ja püsikud, kuid külmaõrnad.
Vesimünt on samuti rikas lendavaist õlidest. Münti tarvitatakse maohaiguste korral. Pääle arstirohu tarvitatakse teda veel maitseainete hulgas, näiteks kompvekkides, hambapulbris, likööris.
Minu vanaisa kasutas reuma ravimiseks pohlalehti ja -õisi teena, marju aga salati ning moosina.
Nurmenukku oleme ka aeda toonud kasvama (C-vitamiin - ühest lehest aitab päevas).
Nõgese ja kase noori võsusi, lehti salatina ja talveks kuivatud, head teena igasugu südamehäire puhul. Ja saunas on ka hea vihelda nõgese- ja kadakavihtega.
Tumingas - tuminga.
Õied tuppa „haesuks“. Marju söövad lapsed. Koor pargiks, kuivatatud marjad viinas kõhuvalu vastu.
Kask - kasõ. Oksad saunavihtadeks, „urvaplaastriks“. Tarvitatakse mahla värskelt joogiks. Eraldatakse: muakask - õrnade lehtedega, suõkask - paksude ümmarguste lehtedega.
Kirjutan taimedest ja puudest nii palju, kui ma tean, mis lapsepõlves vanematelt inimestelt kuulsin ja õppisin tundma, mõned üksikud taimed.
Kask oli kõige tähtsam puu, ta suvel õli ilus ja kasest sai mitmesugusid ravimid. Üleannetud lapsed said kasejuustu ja lepaleiba. Sellega rohitseti kangus välja ja pandi sõna kuulma. Kevade kõigepealt sai kasepuust mahla, see õli hea tervisejook.
Mustikas. Mustikmarja keedis on hea kõhurohi, kui kõht valutab ja on seest lahti. Niisama ka kuivatatud marjad. Eesti iseseisvuse ajal valmistati ka mustikaveini kodusel teel.
Vaher. Õitest tee, mahl on magus, annab söögiisu.
Kask. Kasemahlast tehti kalja. Kaselehe vesi, pungade vesi oli kõõma vastu. Kaselehtedega värviti villast ja linast riiet. Saadi heledat kollast.
Mooni poolvalmide viljade mahlast tehakse oopiumi,
Sündinud imikutele oli kõige esimeseks söögiks lahja kummelitee. Ka hiljem, kui lapsel juhtus kõht korrast ära minema, jäeti toidukord vahele ja anti kummeliteed.
Kressid (kasvavad aedades, mõnes kohas kasvavad ka allikate ja ojade ääres). Neid taimi tarvitatakse ka salatiks.
Päevalille seemnetest tehti päevalilleõli.
Linaseemnetest tehti õlisid: linaõli, värnitsat
Kikkaputk. Tema seemneist aetakse eeterõli.
Siapohl. Leesikas [Arctostaphylos uva-ursi leesikas].
„Siapohlad kasvavad siin keigil, ii siingi meije krunti mäel. Muidu ku mekkida siis on siapohla marjad nigu kartuli mekki, pialt aga pohlad mis pohlad.“
Võib olla ehk nimetan nüüd neid samu, mis ju kord ennemalt, siiski mõned mis tean nimetan siin: näituseks, tedrekamara ehk tedremadra juured, (olen kuulnud üht ja sama lille kahe nimega) peetakse kooritult viina sees. Teevad viina punaseks ning annavad hea maitse.
Humal. Tarvitatakse õlle valmistamise juures.
Kask (kevadel saab mahla joogiks, tehakse vihte).
Lepakoor teeb suu pruuniks.
Tormas närisid väikesed lapsed kevadeti lepakoort, sest lepakoorel oli siis (kevadel) isegi pisut meeldiv maitse ning peaasi - värvis huuled pruuniks.
Kaljarohi teeb kaljale hää maitse
Jänesekapsas /---/ Oxalis acetosella (Familie Oxalidaceae) Saama head kosutavat suppi
Emanõges /---/ Lamium album (Familie Labiatea) Noorest päest saama head suppi (valged)
Männa noortest kasvudest keedetud veest tehtud soe vann olla väga hea ravimisvahend jooksjahaiguse vastu korral, kui see mõnda kohta kipub vigaseks tegema. Kasvud olgu nii noored, et need üle 1½ tolli pitkad ei ole. Ühetollised kasvud olla kõige paremad.
Noori 4-5 tolli pitkuseid kasvusid söövad lapsed väga hea meelega; mitte arstlises mõttes.
Põldõsi (-osi) [Equisetum arvense].
Kevadine osa: piibusk (enamasti lastelt), tilk, seatilk. Suvine osa: õravasaba (orava-); põldkuusk (harva kuulda). - Maa-aluseid mugulaid varte küljes nimetatakse piibuskimunadeks. Neid lapsed kaevavad ja söövad.
Arstimiseks on põldosja tee neeruhaiguse vastu; mõned on joonud ka südamehaiguse ja veetõve vastu.
[Arstirohuks tarvitatud taimed]
Teriserohi
Inimene, kes teriserohtudest keedetud vett jõi, oli 24 tundi peaaegu hull. Vanasti pandud seda viina ja õlle sekka.
Putk - “putkõ”. Jämedatüvelised putkelised. Õitest saab parima kollase värvi. Kooritud tüved kõlbavad süüa. Jämedatest tüvedest teevad poisikesed “purtsõ” - pritse vee pritsimiseks.
Toomelehed pannakse kurkide ehk „uguritsa“ sisse, et nad soolduksid.
Heinputk on mürgine taim, kui lapsed heinputki närisid, jäid haigeks, väheselt närida ei teind viga. Heinputke juurikaid korjati õitsemise ajal, lõigati katki, kuivatati ära, neist tehti teed verise kõhutõve vastu, see on just kõige parem rohi selle haiguse ajal. Kui juuri ei ole aitavad ka putked. Kui kõht lahti, pandi kohe külma vett juurikate peale, ilma keetmata lasti liguda, joodi seda vett ja aitas kohe. Heinputkest tehti ka pooli roogu kanga kudumiseks.
Lepa- ja kasemähk pargib inimese maoseinasi. Seda söödi. Karjalapsed sõid seda.
Enne jüripääva kasemahla noorte inimestele anda, siis olla nad hasti terased.
Mahlajook Seda on kakskümmend aastat tagasi. Siis olivad siin Võrumaal metsad hoopis suuremad kui praego. Kui kevade tuli, siis oli igal peremehel oma vaat kase all, kus valge lehma must piim sissi tilkus. Aga kord juhtunud M. talus ometa see lugu. Kui hapu mahl hakanud vaadist lõpma ja paksu veel põhjas olnud, käänatud vaadi punniauk allapoole ning ühes paksu peraga tulnud surnud uss vaadist välja. Oh seda jäletat lugu! Uss oli juba kase all vaadi sissi läinud, säält kojo toodud ja mahla ikka pääle kannetud (ehk küll uss sees) kuni siis viimaks musta lehma piim hoopis lõppenud ja vaati pestes uss uueste päevavalgele tuli. Sellest juhtumisest saadik ei läha M. talus mahla joomine enamb hästi korda.
Maasikad.
Maasikas esineb nii söögina kui ka arstliku mõjuga, õigemini mõlematena koos. Lastele on kombeks anda maasikaid (harilikult metsmaasikad) rõõsa piimaga - nii nagu pudi süüakse. Teeb lapsed tugevaks ja terveks. Süüakse siiski enamasti kohe "jalapealt", s.o. metsas noppides. Keediste tegemiseks üldiselt siinpool maasikaid ei tarvitata. Maasikalehti tarvitatakse teeks keetmiseks. Teed tarvitatakse joogina söögi kõrval, kuid antakse ka haigetele, kes tahavad mahedat teed, s.o. paranejatele.
Nõgese, põldohaka, maltsa ja hapuoblika lehist tehakse suppi.
Sinikate ja linnohakate viljadest tehakse veini.
Tomingast koolutati hobuse looke, peenematest väänati vaate sidumise ja võrude tegemiseks, tominga koort keedeti villihaiguse vastu. Tominga marju süüakse, õisi tuuakse tubadesse lõhna andmiseks, oksad kasutakse hagudeks.
Pihl. Marjo süvväs. Häelmit ja kuurt pruugitas rohos: Häelmit kuivatas, siis pandas viina sisse, kõturohos. Kuur (nimelt haljas kuur, mis puu ligi, mitte päälmäne kuur, mis är lõigatas) kuivatas ärä, keedetäs timäst siis liim ja sedä liimi juvvas kõtuhaige vasta.
Kurkide sissetegemiseks kasutati mustasõstra ja tammelehti.
Mustasostra lehti tarvitatakse kurkide hapnema panemise juures, niisamuti ka tille.
[Tamm] Tõrud kohviks. Lehed kurkide hapendamiseks.
Pihl (Sorbus aucuparia). Marjad korjati sügisel ja pandi laudile (lakka) heinte sisse, talvel kui külmunud siis söödi. Ilu puu, noored kaswud ja lehed talvel lammaste söögiks, puust tehti koosti [lusikas], noortest kasvudest karja vitsad, kes palju sitkemad kui kase vitsad, ka kupja keppid olivad alati painduwad toored pihlad. Koorest, niisammu ka puult tegivad karjapoisid tärwi (piipar) si (nom. täri).
Kibuvitsa marju võib süüa, puhastab verd ja korraldab seedimist, moosi võib teha. Kibuvitsal seemnes seest välja võtta.
Milleks tarvitati endisel ajal taimi.
Vanad inimesed tarvitasid enamasti kõiki taimi mingisuguseks otstarbeks, näiteks värvimiseks, toiduks või haiguste arstimiseks. /---/ Samuti tarvitati taimi toiduks. Oblikatest, käokapsastest ja nõgestest keedeti suppi piimaga. Kummelitest ja maasikaõitest tehti teed.
Tšebrets - nii on ta hea tsaid juua, a meesterahvale ei ole hea palju juua, et nendel ei ole hea siis oma tööd teha.
Põesapuudest. Ennemalt öeldi seda lodjapuu vai veel kitselodjapuu [’paakspuu’], kellel need mustad marjad külles on.
Valge õitega oli koeraõõlispuu - punaste marjadega. Nüüd vahetatakse need puud ära.
Kirjakeeles paakspuu, aga nüüd öeldakse seda kitselodjapuud õõlispuu. Ja koeraõõlispuud paakspuu.
Mina ütlen vanarahva üteluse järele lodjapuu vai veel õigemini kitselodjapuu.
Kitselodjapuu marjad on läilad, mittesöödavad. Mõned üksikud, kes söövad neid marju vähehaaval. Lambad olid maiad, sõivad kõige okste, lehtede ja marjadega ära.
Selle valge õitega, mis ennemalt koeraõõlispuust nimetati, selle marju talvel söödi köha vastu.
Mina ka noores eas ühekorra proovisin, aga minul küll ei aidanud. Neid peeti mürgisteks marjadeks.
Kadakas: marjad, noored võsud tarvitakse põiehaiguse puhul, noorte võsude tee üks tassitäis päevas külgehakkavate haiguste puhul, niisama ka kolm kadakamarja tund peale söömaaega ära süüa. Marjadest valmistakse ka õlut-kalja.
Samuti tarvitatakse söögiks (toorelt ja pliidil küpsetades) pihlakamarju ja kibuvitsa vilju (marju), kohaliku nimega “pumpulaid”, eriti lapsed söövad neid, kuna teised marjapuud ja -põõsad on siin visad kasvama ja neid vähe, mille tõttu ka aedvilju peale mainitute on vähe.
Pohlamari keeta ilma suhkruta, tarvitamise ajal panna.
Oblikad - Oblikaid on mitmet seltsi. On inimeseoblikad, harakaoblikad, looma- vai obuseoblikad ja jäneseoblikad. Inimeseoblikad on need, mis keitavad supist. Harakaoblikast ütlevad neid, mis veikesed välja pial veel on, vahest nenda, et väli punetab. Jäneseoblikad on metsas.
Ainus taim, mida siin tarvitatakse üldiselt, on “liivatee”, kuid mitte arstirohuna, vaid maitseainena. (Kuigi öeldakse ta olevat ka tõhus arstim külmetushaiguse vastu.) Mainitud taime õisi korjatakse, kuivatatakse ja keedetakse 10-15 min ja seda juuakse mitte niipalju selle tee maitsekuse tõttu, kui selle odavuse pärast.
Söögipipõr. Pandakse söögi sisse ja süüakse köha korral.
Kahte seltsi mjaatat on - vehvermentsi. Üks ronib maad pidi, on rohkem kasulikum; teine on kõrge, natuke on ainult lõhn.
Marjalehtesi korjasime, maasikat. Tsäiut ei olnd, siis seda tegime. Siis ütlesivad, et sellest tuleb külmtõbi, ei lubatud korjata. Nüid jälle lubavad.
Peab nagu paaruga panema, kieta ei ole tarvis /maarohtusid/. Kipjatok valada piale ja lasta seal paaruga kastrulis.
Marjadest on lillakad ja maasikad. No siin on need metsamaasikad väega magusad. Mustsõstrad ajame läbi lihamasina, ühe kilo peale kaks kilo suhkrut, seisab toorelt.
Labasnik läti keeli on. See laseb hingata, südamele heasti. Angervaks, vot kuda on soome keeli. Belogolovnik. Lehed on teineteisele vastas. Milla lähed metsa, nii korjad. Kuskil vilus kuivatada. Millal metsa saan, nii korjan.
Kõht on lahti, siis toomed aitavad. Teed kieta, nastoikat vene kieli. Oli veski, et jahvatada neid, siis saab piirakaid teha. Bojarki oli ja toomed ja jahvatati neid. Suureskülas oli veski ja seal jahvatati.
Tšerjomuhha, see on kole hea lekarstva. Tšjornaja ja krasnaja tšerjomuhha. Tšjornajad, need on messistõje, aga rohkem on liha. Punased on suuremad. Kollakad-valged ne nõje õied. Rippuvad kitsotškad.
Jänese kapsas - lapsed söövad neid.
Mina kuivatan vabarnalehti ja sitikulehti ja maasiku, šebrets. Sellest teeme tihti, mulle see ostutee nii ei maitse. Ja see magusjuur, seda ka tsut-tsut sinna lehtede manu. A kuis ta kutsutakse, see magusjuur. A siin ta toodas kodu, seal Omski lähedal kuskil kasvavad. Ta suur ei ole, tal säändse nagu pihlalehed tulevad väiksed külge. Seda ma ei tea, a nad seal lehel kirjutavad, et see tsebrets on rohuks.
Korjame padaroošnik, kummelid ja mjaatad. Ja siis on määneki hein, tšebrets. Mitte ainult tee jaos, rohu jaos ka. Korjame ja kuivatame neid, kibuvits ja krapiva. Need korjad nagu siis, kui õitsema hakkavad. Ja siis tumedas toas kuivatame pimedas, et ei oleks päikse poole.
Tedremarana juuri tarvitatakse ka arstimiteks.
Korjame ikka maarjarohtu, romaška, tõsjatšilistik ja ikka kuivatame nõgessid.
Mädarõikas on siesthaiguse rohi. Kui rindade alt on venind või paistes. Juures kaabi ära, kas süö toiduga, kaladega, võib ka panna viina sisse.
Mina armastan porganditsaiut. Tead, siin vähe joome kohvi ja tsaiu. Porgandid lõikame peeneks, kuivatame ära ja siis teeme tsaiu. Nagu gaasiahjus laseme kuivaks ja nii nagu pruuniks. Meie rohkem nagu joome rohutsaiut. Vot ma kuivatan need vabarnalehed, kole tervislik peab olema. Siis metsamarja lehti ja maarjahein, me kutsume seda tsaiut. Lehe ma kuivatan panni peal. Ja siis üht joome, segamini ei pane neid. Vot seda tsaiut ma joon: ta hästi lõhnab, on väiksed lillad õied, selline ligi maad kasvab /liivatee/.
Pistirohi, ta on niuke ümmargused ja takie.
Ma jõi esi kolmekõrralise haina tiid, tuu pidi omale rohuss olõma.
Ma juu nõgõse ja võilille ja naistepuna ja piparmündi ja pärnaõie tiid. /---/ Kiiva vii pandse pääle ja saise.
Kae, ma joo, tervisseseen om siin. Ostetu hiina tee om pääle tettü. Tiid jälle uue tii pääle ja. Üteldas tervisseseen.
Pärnaõie tii om väega hää, ja naistepuna ja leesikas.
Ravimtaimi on nüüd õpitud kasutama. Ennemal ajal ei kasutatud. Ka loomade jaoks mitte. Palderjaani mõni üksik kasutas.
Noored pungas kaselehed kuivatatult pandud viina sisse. Andnud hää maitse ja teinud kangemaks.
Lodjapuu: v. k. калина.
L. K. Wiburnum opalus.
See puu just suur ei kasva, umbes 3-4 meetrit kõrge, kasvab põõsa moodi, õitseb juunikuul, õied kuivatatakse ära pööningul ja keedetakse lastele teed, kui nad leetrihaigust põevad. Marjad on valmis sügisel, kuid on väga mõrudad, umbes nii kui pihlaka marjad, neist keedetakse moosi, minule küll nende marjade moos ei meeldi. Lehed on sugu vahtralehtede moodi, kuid õige veikeste sakkidega, marjad on helepunased, kasvavad kobaras.
Kibuvits, orjavits. V. K. Шиповник L. K. Rosa Canina.
Need lillepõesad õitsevad, roosad ja valged, hästi healõhnalised õied, selle puu oksad kasvavad pikaks teiste puude najal 4-6 meetrit. Selle puu marjadest keedetakse teed neeruhaiguse vastu, see jook on hästi maitsev. Kui meie lapsed olime, siis korjasime neid marju sügisel, kui nad juba pehmeks hakkasivad minema, puhastasime seemned seest välja ja sõime neid marju maiustuseks.
Neid põesaid on metsas kahte tõugu, ühedel kasvavad pikad oksad ja suurte okastega, ja veikeste okastega, nende küljes kasvavad veikesed käsnad, mida vanad inimesed korjasid ja keetsid neid teed, jällegi neerude ja põiehaiguste vastu. Ma mäletan, meie olime veel kooliealised lapsed, kui võtsime kibuvitsapuu küljest niisuguseid käsnakeisi, lõime nad kivi peal teise kiviga katki, et teada saada, mis nende sees on, ja kui suur oli meie ehmatus: nende kõikide käsnade sees olid veikesed valged ussikesed. Meil oli hea meel, et meie vanemad neist käsnadest teed ei keetnud, meie rääkisime sellest leidusest kodu isale, isa sülitas, koputas piibu tuhast tühjaks, mis temal alalõpmata hammaste vahel oli, ja ütles: arvatavaste ongi need käsnad nende põesaste küljes selleks, et mingisugused põrnikad oma munad sinna sisse munevad, mis kevadel täiskasvanult välja poevad, aga inimesed teadmatuses oma haigusehädaga tarvitavad kõik rohud ära, mis keegi iiales õpetab, et haigusest paraneda. Pühakirja järgi oli Jesuse kroon ka tehtud kibuvitsadest, kuid see ei ole tõsi, Jesuse kroon ei ole tehtud mite kibuvitsadest, see paistab selgeste välja, kui hoolega vaadata pildi pealt, kibuvitsa okkad on kõik ühele poole vähe konksus, kuid need okkad kroonil on täitsa õiged ja veidi suuremad. Ka vääned ise on teistmoodi, kui kibuvitsal on, sellest kirjutan eespool.
Vehverments. Münt? Mentha aquatica? Kultuurtaim aedades, tuletab välise kuju poolest meele M. arvens’ist. Külmetuse puhul rohutee (armeenlased lisavad ohtralt toitude juure).
Suur kõrvenõges. Ka suur kõrvenõges oli hää arstirohi. Sellest tehti teed köha vastu ja keedeti suppi, et see pidada verd puhastama.
Kasutatavaid taimi.
Kadakast saab õlle tegemise juures tarvitatud, rohuks veetõve vastu on kadakamarjad,
kadakaoksi tarvitatakse ka ukse all jala puhastamiseks.
Oblikas - “obosõoblikas” (puiste vartega), “inimeseoblikas“ (mahlakate lehtedega). Lehti süüakse, eriti lapsed. Juur koores hapendatult salakoi vastu. Lehti supisse.
Liivatee - “äketõbõrohi”. Juuakse palju teena. Rohuna külmetamise vastu. “Suitsetamise” rohi.
[Kadakamari] Õlle sisse. 99 haiguse vastu.
„Kusi kinni“.
Minu isal oli tihti kusemine takistatud. Peamiselt oli see peale koduõlle joomist. Ta keetis selle raviks leesikalehtedest teed. Hiljem ta keetis õlut ainult kadakaveega. Korjas haljaid kadakaoksi (mida rohkem marju küljes, seda parem), keetis need tugevasti ära ja selle vee pani õlleveeks. Peale seda ta ütles, et selliselt keedetud õlu talle enam mingit viga ei tee. Samuti teeb praegu ka vend, kellel on sarnane haigus, ta on 69 a. vana.
Kadakaoksad, -marjad mitme haiguse vasta ja saab ka hea õlu, kes teeb, on hea väga.
Köharohi on porsad. Humala moodi, tehakse sellest õlut ka. Kasvavad soode sees, pisised käbad on küljes. Käbad panna viina sisse, enne tuleb katki hõeruda. Seda napsi võtta õhta ja hommiku.
Kadakamarjust tehti õlut ja kadakamarja tee oli tiisikusehaigetele tervendav.
Kadakamarjad ja -oksad okkadega: järjest juua, korrastab kõhtu, teeb üldiselt tervise paremaks. Üks liiter päevas juua, tugevalt keeta, et ta värvi saab.
Õlle sisse, teeb selle huvitavaks.
Vanal ajal söödud ja korjatud ka kadakamarju. Kui kadakamarjad juba sinised on, siis on nad söömiseks kõlbulised. Õpetati lapsi igapäe kolm kadakamarja ära süüa - siis ei hakka ükski haigus külge. Nüüd õlletegijad otsivad ka marjas kadakaid õllekeeduvee sisse panemiseks. Et marjadest midagi toitu oleks tehtud, seda ei ole kellegilt kuulnud; tahan küsida kõigilt vanemalt inimestelt, kellega kokku puutun, ja kui midagi neilt kuulen selle kohta, siis kirjutan jällegi.
Murulauk - “kurõlauk”. Lisatakse supile. Süüakse varsi ja mugulaid. Seemned “viidikate” - solkmete vastu. Kõnekäänd: “seesab nagu kurõlauguvai”. Tähendab: liikumata, ükskõikselt.
Kadakast tehakse õlut ja olla 99 haiguse vastu ja luupaisete vastu.
Köömen. Selle taime väikesi mõrudaid seemneid tarvitatakse leivategemisel, viinas leotatud köömed on kõhuvalu puhul mõjuv arstim.
Apuoblikas - närimiseks.
Lillakaid meil süüakse, korjatakse.
Kadajamarä ja kadaja nõgla kooruga kokku surbutult - inne aho pääl kuivata-omma hädaliste lammastõlõ hüä rohi. Kadajide anomit, piimä anomit haudu-tega vinnüvä piimä piagi hüäs. Kadaja tuurist marjust, ummussih keedetult, valmistasõ mõnõki hendale ruuht, minka naa vigast kõttu parandasõ, köhä vasta api uutva, tiiskusõtõbõh tedä tarvitava. Kadaja kütse marja tarvitõdas taaritegemises, mis magusa maitsõga om, nii et Setumaal mõnõ uma taari hüäkust juvvõh kitvä: "Seo om hüä, ku kadajataar." Mõnõ kutsva ka "kadaja-ollu". Kadajakoorõ omma keväjäsel ajal karjustõlõ, kõigõ edimätses väläst saadusis kängiste andis, kooni paiu- ja lõhmusõkuur vallale tulõ. Neist koetas viisõ.
Kadajatsi aidsaibit arvatas, et naa muist puist viie võrra aigu vastu pidävä. Kadajane havvarist sais matusõ pääl 50 aastat jala pääl, kui ta hüä tukõv om, ja inne ka arr värmitüs sai.
[Taimede kasutamine arstirohtudeks.]
Paldõrjaan - teega.
[Kodune arstirohu valmistamine ja nende nimed.]
Paiseleht - paisuleht.
Atriplex et Chenopodium. Suurtel näljaaegadel olevat neist teimedest suppi keedetud.
Sinikaid meil ka korjatakse, suppi ka tehakse.
Võtsiva dušitsa ja mjaatat. Mjaatat mõtsan ei ole, ta kodu istutatas. Ja kummelitsaid. Frantsu ema korjas teda, ise jõi. Ütleva, et kõik haina on rohust.
Pihlapuu - marju tarvitatakse taariks ja veiniks.
Omalad - tehakse õlut.
Ja siis mees korjas valerjaani juuri ja lagritsa juuri. Mul oli liiga hea mees, ta mulle ei ütlend ühtegi halba sõna ja kõike tegi.
R.H. Ravimtaimi?
Veel on kibuvitsamarjad, kuivatame ära, sügisel ja talvel teeme teed, kui haigeks jääme, siis joome teed. Piparmünt ka.
K.S.: Vaata, mamma oli ju, tema ka korjas neid ravimtaimi kõiki. Maranajuuri ja tegi neid teesid. Ega tema arstirohtusid suurt ei tarbinud. Kogu aeg tegi neid teesid.
Kalmus - ka kalmuse juuri tarvitatakse arstirohuna.
Haavapuu on rohust.
Galiina, tšjornoplodnaja rjabiina on tavlenje vasta. Mina galiinast tien sok, a tšjornoplodnaja rjabiina - see on varenje hea. Mida hapumad, seda parem varenje saad.
Lillhernes (Lathyrus odoratus) - see lill on suur lõhnalevitaja, mida rohkem, seda rõõmsam, ütlevad need, kellele kingitakse neid pulmadeks, sünnipäevaks ja niisama. Haiged, kelle voodi ees on kaunis kimp lillherneid, paranevad rutem kui muidu, öeldakse vanasõnas (Sitsiilia).
Nõges - keedetakse suppi.
Mustasõstra lehed ja vaarikute lehed ja talvel noored võsud võtame tee jaost, ja punahein augustikuu sees hakkab õitsema.
Tieleht - see on Ameerikast toodud. Seemned langesid saabaste sisse ja nii toodi siia. See on hea külmetuseroht, nastoikut tehakse. Ja kui varvaid lõime vastu kive, panime piale.
Peterselli ja sibulat panen salati sisse.
Mul ei ole kunagi kevadväsimust olnud.
Petersell olevat neerudele hea. Peterselli ja tilli supi sisse.
Ma EI OLE taimetoitlane.
Teelehte olen pannud, nagu öeldakse, haige koha peale.
Sügisel või suvel kuivatasin ikka valget ristikheina teerohuks (see umbes vaksa pikkune valge ristikhein) seda esineb looduses harva; krooklehti, veel piparmünti. Nii kaua, kui ma piparmündi teed jõin, mul köha ei olnud, aga kui piparmünt otsa sai, oli varsti köha kallal.
Olen veel vaarikavarre ja mustasõstraoksa teed teinud.
Aga need teerohud tuleb kohe tee seest välja võtta, muidu on selline „leotise“ maitse, ei ole enam tee.
Must kukemari - kukemustikas, marjad on magedad ja mahlased.
Ravimtaimi kasutasite?
Loomulikult. Nüüd öeldakse vist, et see on toidulisand vist. No ikke, noh, pärnaõied, naistepuna, piparmünt, raudrohi, köömned. Ja siis igasugused pohlad ja pohlaõied ja kasepunga leotis: viina sisse kasepungad. Need põhilised teed ja asjad olid küll kõigil teada.
Aga siis on mul see, nagu öeldakse, melissi poolõde - naistenõges, piparmünt siis. Nõgesega on mul raskusi, nõgest ma ei tohi juua enam. Kui veenid on haiged, siis tahab veri paksuks minna. Ja nõgesega peab olema väga ettevaatlik - nõgese ja raudrohuga. Raudrohuteed ma kohutavalt tahan - raudrohuteel on väga hea maitse.
Aga vaarikad, mustsõstrad. Näiteks mustsõstart mina ei kuivata. Mustsõstra mina panen sügavkülma. Aga mustsõstart ja vaarikat joon mina talv otsa niimoodi, et ma lähen ja napsan ära ühe mustsõstra oksa ladva jupi, ja kaks juppi sihukest vaarikat ja seda teed joon. Aga seda ma ei joo kuivatatult, see on kohe naturaalselt. Ja muidugi pärnaõied. Maasikapepud, ütlen mina, ma metsas ei käi, ma kardan usse, aga kodumaasikaid küll.
Ma tahaksin kangesti mailast tunda, ma olen ebausklik, ma ei ole absoluutselt millesti kindel. Vot siis ma seda ei korja. Ma ei taha seda peterselliteed - väga hea tee organismile, tema puhastab neeru. Koirohutee, väga hea tee. Kibuvitsad.
Kukekannus (Coniolida ajacus) - ohtlikud on noor taim ja seemned, mis võivad põhjustada süües seedehäireid, aga nõrga tervise korral palju paha. Skorpioni torke puhul on kasutatud vastumürgiks, samuti täide hävitajana.
Ninn. Vorsti rohos, et hää magu ja kihale midägi vikke ei tii. Vanast värvitu ninniga verevida.
Alpikann pole meil tuntud erilise ravitaimena. Lugesin, et Vana-Kreekas on seda lille kasutatud haavandite ja paisete raviks. Sealt on pärit ka teave, et naised, kes rasedad, ei tohtinud seda süüa, kuna see põhjustab enneaegset sünnitust. (Pärimus lillede kohta kirjandusest, 2005. a-st.)
Elulõng - Eestis levinud üsna uudse lillena. Kirjandust lugedes avastasin, et mujal maailmas (Vahemere ääres) on selle lille seemneid purustatult söödud sisemiste valude korral, lehti olevat kasutatud leeprahaigetel haiguskollete kaotamiseks. Sellist teavet sain ka Märjamaalt (Kunda) 1987. a folkloori kogudes. K. J.
Daalia. Metsikult on taim kasvanud Mehhikos. Indiaanlastele - asteekidele oli daalia oluline kultuuritaim. Daaliat koguti ja kasutati loomatoiduks ning inimestele ravimiks põiehaiguste puhul. Pikki õõnsaid varsi kasutasid indiaanlased mägedest vee juhtimiseks majapidamiste vajaduseks. Sügisel loob daaliapõõsas inimestele suurt hingeilu. (Teave pärineb „Minu aed. Lilled“ Eesti Päevaleht 2003, lk. 24.)
Kibuvits (Rosa) - viljad sisaldavad vitamiine, tarvitatakse toiduks, teed (keeta emailnõus, siis ei kao C-vitamiin) raviteena külmetuse puhul. (Teave saadud õelt, s. 1927 (elab Raplas), kes kuulis seda 1949 a.-l.)
Lavendel (Lavendula officinalis) - erakordselt populaarne lõhn, kasutatakse parfüümides, seepides, lõhnakottides. Aroomiteraapias soodustatakse lavendliõliga lõõgastumist ja ravitakse peavalusid. Kõhugaaside puhul juuakse lavendliteed, mis mõjub tervisele leevendavalt. (Teave meditsiinilisest kirjandusest, 2000 a.-l.)
Leusea (Rhaponticum carthamoides) - 40-180 cm kõrgune ravim- ja dekoratiivtaim. Ravimina kasutatakse taime juuri koos juurikaga, mida tükeldatakse kuivatamiseks. Juurte keedis annab jõudu haigetele ja vanureile. Asteensete seisundite puhul mõjub 15-20 tilka virgutavalt nagu limonaad „Sajaanid“ kõrvaltoimeta. (Teave meditsiinitöötajalt 1995. a.-l.)
Liilia (Lilium) - seda lille on kunstis kujutatud rohkem kui teisi lilli. Vanad kreeklased tegid liiliasibulatest pastat nahahaiguste raviks ja koos meega kortsudevastast näomaski. (Kuuldud-loetud u. 2005 a.-l.)
Murulauk - pannakse supi sisse.
Magun (Papaver somniferum) - unimagun kasvab aias ilutaimena kuni 90 cm kõrgeks. Seemnetest valmistatakse mooniõli ja neid kasutavad ka pagarid saiadele, noortest kupardest valmistatakse oopiumi (piimamahlast, seda sisaldavad kõik taimeosad, olles seega väga mürgised). Magunataimed on mürgised, praegu keelatud nende kasvatamine müügiks.
Metsikult kukemagun, põldmagun jt on samuti mürgised. Keskajal valmistati magunatest reumavastast teed. (Teave pärineb meediast, loetust ja kuuldust aastatel 1995-2006.)
Maikelluke (Convallaria majalis) - lehtmetsades ja aedades kultuurtaimena pakub taim droogi (õisikuid, lehti), millest tehtud pulber sulgeb nina verejooksu, tee (2 g 1 l veele, päevas 1 kl) aitab peavalu ja pöörituse vastu; tinktuur (10-20 tilka 1 spl veega 3 korda päevas võtta) aitab südamehaiguse ja närvilisuse puhul. Taim on mürgine. (Teave 1945 a-st, Raplast.)
Orhidee (Orchis) - juurepealsed osad meenutavad munandeid, mis vesileotisena soodustavad seedimist; on tarvitatud armujoogi valmistamisel (nimetatakse SAALEPIKS). (Teave on loetud kirjandusest 2006. a.-l.)
Pojeng (Paconia) - lill oli keskajal kloostrites tuntud ravimtaim, selle kuivanud juuri kasutati langetõve, krampide ja ka kuutõve raviks. Inglased kasutasid sealiha praadimisel maitseainena. Eestis raviomadustest pole teada.
Ratsuritäht (Hippeastrum) - mugulast areneb 1-2 falloslikku õisikut, millel trompetikujulised õied, mis püsivad kaua talvisel ajal. Vanas rahvameditsiinis on peetud sibulat sugujõu andjaks (meestele, isasloomadele), mil viisil, pole teada. (Kuuldud 74 a mehelt 2000. a.-l Raplas.)
Päevalill (Helianthus) - kultuurtaimena kasvab põldudel ja aias, olles 1-2 m kõrgune ja vahel palju kõrgem. Raviks tarvitatakse päevalilleseemneõli ja seda palaviku vastu, samuti skorfuloosi ja malaaria (soopalavik) korral. Õielehtedest on valmistatud alkoholileotist isupuuduse raviks. Õliga on ravitud ka sapikive. (Teave 62 a naiselt 1958 a.-l Kehtnast ja Raikkülast).
Roos (Rosa) - Rooside ilu, lõhn ja raviomadused on tuntud aegade algusest peale. Roosi õielehti on kasutatud valuleevendina reuma, vinnide ja silmapõletiku puhul. Roosiželeega on ravitud tuberkuloosi (Araabia). Kibuvitsamarja siirupit antakse beebidele C-vitamiinina. Roosid on asendamatud lõhnatööstustes (Maroko, Prantsusmaa). (Teave kogutud kirjandusest 2000 a.-l.)
Sinilill (Convallaria) - rahvameditsiinis on seda taime kasutatud mitmeti. Keedist maksa- ja neeruhaiguste puhul, värskeid lõikelehti on pandud lõikehaavadele ning mädakärnadele. Teed on joodud reuma, hambavalu, sapiteede ja skrofuloosi puhul. Taim on mürgine ja tänapäeval ei leia kasutust. (Teave kuuldud õelt (s. 1926) 1939. a.-l Raplas.)
Sookail (Ledum palustre) - droogiks taime ladvad. Keedis parandab nahahaigusi, tee läkaköha, tiisikust, luuvalu ja skrofuloosi ning ajab higile, samuti suurendab kusehulka. Vanne on tehtud jooksvahaiguste puhul. Kuna taim on mürgine, tuleb eelnevalt pidada nõu arstiga. (Teave kuuldud sugulaselt 1950. a.-l Purilas.)
Raudrohi (Achillea millefolium) - teeäärtel, võsades jne kasvav rohttaim, mida kasvatatakse nüüd aiaski. Keedis mähistega arstib paiseid ja paistetusi; mahl on iludusvahendiks, ravides ka lõhestunud ja krobelisi käsi ning nägu, muutes selle pehmeks, naha painduvaks. Tee (5-10 g 1 l vee kohta, 2-3 kl päevas) on rahvarohuna tuntud tiisikuse, kopsuhaiguste, jooksva, migreeni, valgetevoolu ja valusa kuupuhastuse puhul. Lastele antakse vähem leetrite, sarlakite, krampide ja verevaesuse korral. Vannid kosutavad nõrganärvilisi ja paranevaid haigeid. Värskelt panna droogi (lehti, õisi) väiksematele haavadele. (Teave pärineb oma emalt (1899-1950), 1930 a.-il Raplas.)
Rukkilill (Centaurea cyanus) - taim, mis õitseb taliviljas, rukkis ja nisus, on 30-80 cm kõrgune, droogiks õied. Kasutatakse uriinierituse suurendamiseks, rahvarohuna valgetevoolu, kõhulahtistina ja väliselt silmahaiguste puhul (mähisteks). Õisi on kasutatud ka ruumide suitsutamiseks. (Teave pärineb emalt ja tädidelt, kes kuulsid seda 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Raplas.)
Sõrmkübar (Digitalis) - kasvab looduses metsikult, ent ilutaimena aias, olles üle 120 cm kõrge. Droogiks kogutakse värskeid lehti, mida on pandud hauduvatesse kohtadesse ja verejooksu raviks haavadel. Keedist antakse vasikaile pasanduse peatamiseks, ent toored taimed ajavad loomi pasale. (Teave kuuldud sugulaselt 1950. a.-l Purilas.)
Nurmenukk (Primula veris) - lõhnav kevadlill, õite keedist mõõdukalt tarvitades võib ravida köha, nohu, unepuudust, neeruhaigust, kurguvalu, südamenõrkust ja verevaesust. Õitest ja juurikatest teed (15 g liitri veele, 1-2 kl päevas) juua külmetuse korral higileajamiseks, närvi- ja rinnahaiguste, migreeni, peapöörituse ja jooksva puhul, mõjudes pehmendavalt. Nii räägib rahvas Raplas 1990. a.; olen isiklikult teinud teed ka vitamiinide tarvitamise eesmärgil talvisel ajal. (K. J.) Nurmenuku värskeid lehti on kasutatud salatina. (Kuuldud 1993 a.-l Purku külas.)
Vesiroos (Nymphala) - vanad kreeklased uskusid, et vesiroos lämmatab sugutungi. Keskajal mungad ja nunnad tegid õitest meega segatud pastat, et erootilisi tunge kustutada. (Teave loetud kirjandusest 2000. a.-l.)
* Ravimiseks ei sobi potililled ega need lõikelilled, mille õite värvi on kunstlikult muudetud.
* Viska alati närbunud õied ära, koos nendega vabaned oma probleemidest.
* Kuna lilled annavad tugevat energiat, siis alusta õieraviga ühest avanemata pungast.
* Lilli valides pea meeles, et nakkushaiguste puhul sobib kas kollane või oranž tugeva lõhnaga õis. Punane on neile haigustele, mis elunditega seotud. Valgest õiest saad abi psüühiliste probleemide puhul. Külmad toonid on seotud pea energiaga, soojad keha energiaga. Aseta õis endast mitte kaugemale kui üks meeter.
* Kui haigena valid lillekimbust välja külmades toonides õied, siis oled paranemas. Kui eelistad punast, oranži või kollast värvigammat, pole sa veel terve.
* Üks tähtis aspekt lilleteraapias on lillede õige paigutamine. Kui sul on pereprobleeme, hoia erinevates ruumides kaks kontrastset lillekimpu (nt köögis soojades, elutoas külmades toonides). Idamaades pannakse külmades toonides lilled sõnakuulmatu lapse tuppa.
* Magamistoas ei tohiks üldse lilli olla, sest suhteid peab klaarima teistes ruumides. Magamistuba olgu alati rahu ja lõdvestuse tsoon. Erandiks on ainult see, kui nende lilledega seal lamavat haiget ravitakse.
* Kui soovid siiski magamistuppa lilli, vali lõhnav geraanium (e pelargoonium) - aitab neurooside, unetuse, kliimaksi ja verevarustuse häirete puhul. Ära iialgi aseta magamistuppa palmi ja suuri taimi, need hingavad hapnikku ja eraldavad süsihappegaasi. See tekitab õhupuudust.
* Esikus aseta eredad õied nii, et siseneja neid kohe näeks. Ära pane kunagi lilli avaneva ukse taga asuvasse nurka. See on surnud tsoon, kus lilled end halvasti tunnevad.
* Arvutiga tööruumi soovitavad teadlased panna kaktuseid ja teravate okastega taimi, sest need aitavad võidelda arvutikiirgusega.
* Köögis võid aknalauale rajade terve maitsetaimede aiakese. Maitsev, tervisele kasulik ja silmale meeldiv vaadata.
* Mürti soovitatakse lasteasutustesse. Mürdis sisalduvad eeterlikud õlid avaldavad tervistavat toimet. Tegevuse raadius on 5 meetrit.
Rabarber.
Rabarber kuulub köögiviljaaeda. Õitsemise ajal on tal valged, kollakad õied pika tugeva varre otsas. Et parem saak oleks, tuleb osa varrest eemaldada. Rabarber kasvab igas maakodus. Esimese magustoidu saab teha rabarberist. Talveks tehakse rabarberivartest hoidiseid. On ka ravimtaim. Aitab kõhuhädade korral. Kõhukinnisuse korral on ta abimees.
Võilill (Taraxacum officinale).
/---/ Rahvameditsiinis kasutati vanasti värsket võilillepiima maksa-, neeru- ja nahahaiguste puhul. Ta on kevadine turgutaja taim-lill. Kasutan igal kevadel võilille lehti salatina. Ka võilille varsi olen söönud, 10 päeva üks vars. Tuleb vahet pidada ja korrata. Paraneb enesetunne, annab kamaluga jõudu ja tervist kogu aastaks.
Rahvameditsiinis on teda nimetatud elueliksiisriks, verepuhastajaks, kõhulahtistajaks. Võilill on lümfiteede puhastaja, kehvveresuse kõrvaldaja. Võilillelehed toimivad kui veeajatid, viies kehast välja liigseid soolasid ja kogunevat vett. Soovitan südame- ja neeruhaigetele.
Suvel korjata võilille õisi ja valmistada siirupit. Sobib lastele.
8 peotäit õisi, 1,5 l keeva vett (kaane all 12 tundi). Kurnata + 0,5 kg suhkrut. Keeta siirup. 1 spl täis enne sööki.
Võilille juuri kogutakse kevadel enne õitsemist. Juurtest valmistatakse tõmmist või leotist.
Võetakse üks spl peenestatud juuri, klaas kuuma vett, 2 tundi seista, kurnatakse. Tarvitatakse enne sööki ½ kl korraga. Ka soovitatakse võilille tarvitada diabeeti haigestunuile.
Võilill on kui väike päike.
Nurmenukk.
Kukejuss otsides nurmel käis.
Märkas, et nurm oli lilli täis.
Lõbusalt kollaseid, õied olid kui püksid.
Teate, need olid kukepüksid.
Olivia Saar
Nurmenukud, kikkapüksid - kutsub rahvas. Noor kukepoiss unustas püksid oja äärde. Nendest kasvasid lilled. Nurmenuku õitsemisega nagu avatakse kevade väravad. Taim on nagu võti nende avamiseks. Nurmenuku õiekarikas on nektaririkas. Lapsed imevad nurmenuku õiekrooni alumist otsa. Korjatakse õisi - kuivatatakse tervisetee saamiseks. Kopsuhaigetele, närvivalude vaigistamiseks ning peavalule ja ka köhale.
Nurmenukulehed on C-vitamiini rohked. Lehtedest saab teha salatit.
Tärpentiini saadi männipuu purust ja äädikast haavapuu purust.
Harilik kirikakar (Bellis perennis).
Kuulub korvõieliste sugukonda. On laialt levinud. Ka minu õunapuuaias kasvab teda muru sees. Teda tuntakse veel maarjalille ja mariienroosi, margariitana ja armastuse oraaklina.
Ta kasvab looduslikult Lääne- ja Kesk-Euroopas, Krimmis, Kaukaasias ja Väike-Aasias. Eestis kasvatatakse teda XIX sajandist peale. Ta on kaheaastane taim. Külvab ise seemnetega.
On ka ravimtaim. Taim sisaldab eeterlikke õlisid. Kuivatatud õite tee aitab nohu korral. Raskesti paranevate haavade ja paisete puhul tehakse õietõmmistest vanne. Noortest lehtedest tehakse salatit. On hea kõhukinnisuse, maksa- ja neeruhaiguste, podagra, reuma ja põiehaiguste puhul.
Kirikakar on tuntud armastuse oraaklina, kuna ta on pühendatud armastuse ja viljakuse jumalanna Freyale.
Kroonlehtede ärarebimine, „armastab, ei armasta“. See on väga vana komme
Hilisematel aegadel esineb ka /kirik/ karikakraid (härjasilmi), millel õielehti vähem ja suuremad.
Maikelluke (Convallaria majalis).
/---/ Taime kasutati südant tugevdava vahendina. Soovitatakse peapöörituse, langetõve ja silmahädade vastu, podagra ja mädapaisete puhul. Kahjuks sisaldab ta ka mürgiseid aineid, nagu konvallatoksiini, marjades. Mürgine on ka vaasivesi.
Õied valged kellukad, rippuvad, lõhnavad.
Maikelluke ei soovi vaasi suhkrulahust.
Näsiniinest keedeti leutist.
Viltjalehine angervaks (Filipendula ulmaria)
Angervaksa, mesiõisi, jaksab kanda, armu tuua, südamessa rahu luua...
Angervaksa õis on kui helekollakas pits, mis hästi lõhnab. Oh seda suminat, mis õitsemise ajal õues on. Ta on suurepärane ravimtaim, otsekui aspiriin, veevedeldaja ja reumarohi.
Angervaks ütleb: „Minu meel on selge ja keskendunud.“ Angevaksa õietilgad aitavad tasakaalustada viimase piirini viidud inimest. Aitab südamel rahuneda. Nad toovad tundemaailma naeratuse ja liikumise rõõmu.
Keskmine ristik (Trifolium medium).
Ristikusta sõbrameelta, ühte meelta oivalista... Sametpehmed ristikunutid on mesilindude lemmikud. Seistes ristikupõllu ääres, see on nii healõhnaline.
Ta on hea ravimtaim, reguleerib ainevahetust ja leevendab nahapõletikke.
Ristiku sõnum: „Naudin rõõmsat õhkkonda vastavalt oma individuaalsusele.“
Kollektiivne taim, reguleerib suhteid. Tekitab ühtekuuluvustunde, annab rõõmu, päästab huumori võidule. Annab julguse oma arvamuse välja ütlemiseks.
Küll on ilusad punased ristikutaimed lõikelillena vaasis. Minu aasal õitsevad valged ristikheinad. Nende tuttidest saab teha head kosutavat teed.
Pihlakas (Sorbus aucuparia).
Pihlad on marjad pihlapuusse. Pihlakas on püha ja müütiline puu. Tal on kaitsev vägi. Vana uskumus ütleb, et äike ei löö majja, kui selle ligidal kasvab pihlakas. Ka minu aia lähedal kasvab mitu pihlakat. Ilus on ta õitsemise ajal ja ka siis, kui puu on täis punaseid marjakobaraid - sügisel.
Ravimtaimena vitamiiniallikas, organismi tugevdaja. Pihlakas lausub: „Tunnen südamest tulevat puhast andmise armastust.“
Need õietilgad annavad mõistmise, et andmine tuleb südamest. Pihlakas teeb südame kergeks. Meele tundlikuks, aitab õppida andeksandmist. Need tilgad õpetavad nägema tervikut kõikides olukordades.
Kas lillel on ravijõud?
Mina armastan üldse juua palju teesid, mul on kodus alati vähemalt 30 erinevat ravimtaimepurgikest. Näiteks saialille- ja nurmenukuteed tehes kasutan 1 tl peenestatud ürti klaasi vee kohta, lastes 5 min tõmmata. Hädast olen jagu saanud, tehes saialillesalvi või võilillemett. Aastakümnete jooksul olen kogunud palju häid ravimtaimeretsepte. Valisin siia töösse just lilledega seotud ravimtaimi, mida enamjaolt saab tarvitada teiste ravimtaimedeta.
Alokaatsia on väga kalla-sarnane taim. Tal on võimas ravitoime. Raviomadused on nii juurtel, vartel kui ka lehtedel. Ürdist valmistatud preparaate kasutatakse mao- ja sooltehaiguste, kopsupõletiku, tuberkuloosi, hambavalu ja koolera korral. Peenestatud juuremugulat pannakse mitmesugustele kasvajatele, sealhulgas pahaloomulistele. Piiritusetõmmise puhul lastakse keskmiste mõõtmetega lehel ½ l viinas suletud klaasnõus pimedas kohas tõmbuda. Tõmmisega ravitakse liigesevalusid ja osteokondroosi. Paraneb liigeste liikuvus ja polüartriidi korral saavutatakse imendav efekt. Onkoloogiliste haiguste korral soovitatakse tõmmist võtta 30 min enne sööki 1 tl. Annust võib suurendada 1 spl täieni.
Alokaatsiatõmmis aitab ka tromboflebiidi, psoriaasi, allergia ja hemorroidide korral ning parandab haavu. Sel puhul lahjendada seda 1 tl 50 g vees ja võtta 2 korda päevas pärast sööki. Haigeid kohti määritakse õrnalt tõmmisesse kastetud ja väljaväänatud marliga. Selle lahusega loputamine (1 spl tõmmist segada 700 g veega) ravib emakakaela erosiooni.
Köömen - tarvita maitseaineteks. Maguni seemned - tarvitati maitseaineteks.
Punahein, vesimünt - vorstirohi.
Umalad õlle sisse, rukis - õlleks, kaljaks.
Mustikas, murakas, pohl, jõhvikas, maasikas, lillakas, sinikas - moosiks, supiks j.n.e.
Sigur - kohviks. Pihlak, vaarmarja, sõstra marjad toiduks. Kalinapuu marjad - pudruks.
Nõges. Nõgestest keedeti suppi. Korjati lehed küljest ära ja raiuti katki siis pandi potti ja keedeti lehtedest suppi, nagu ohakatest ja apuoblikatest.
Nurmenukk.
C-vitamiini rikkad lehed sobivad salatiks. Juured aitavad köhahoogusid pehmendada ja rahustada. Taim teena paneb higistama ja normaliseerib südametegevust. Ürti lisada 1 tl klaasile veele, lasta jahtuda, juua 1/3 kl söögi peale 3 korda päevas.
Juues iga päev 1-2 kl nurmenukuteed, valud vähenevad ja kaovad. Mõjub hästi vesitõve ja südamelihase põletiku ning ajurabanduse puhul. Juuri keetes annab hea neerutee, mis lahustab põiekive. Õied on hinnatud kosmeetikas. Selleks leotada õisi 2 ööpäeva destilleeritud vees ja saadud leotist kasutada näopuhastusveena. Seisab külmkapis umbes nädal aega.
Saialill.
Seespidiselt aitab õietee seedehäirete, kõhulahtisuse, krooniliste limaskestapõletike, sapi- ja maksahaiguste, vähi jt hädade puhul. Õisi on kasutatud edukalt igasuguste põletikuliste naha- ja limaskestahaiguste korral kompressideks (nii vesi- kui ka alkohoolse lahusena).
Võtta 1 tl õisi 1 kl vee kohta ja lasta tõmmata. Jahutada ja juua tavaliselt tühja kõhuga 1/3 kl 3 korda päevas. Õisi korjata päikesepaistelise ilmaga!
Saialilleõite salv: 1 peotäis õisi segada 200 g searasvaga, keeta mõni minut, jätta mõneks tunniks seisma ja uuesti kuumaks ajada ning läbi marli pressida. Hoida jahedas kohas väikestes klaaspurkides. Kasutada raskesti paranevate haavade raviks, allergiliste löövete, kuiva praguneva naha ja nahavähi raviks.
Nakkusliku kollatõve puhul - verd puhastav. 1-2 kl päevas - sünnib ime! Leige teega silmi vannitada - parandab nägemist!
Suureõieline kellukas ehk kurekatel.
Noori lehti sobib kasutada hapukapsa asemel supi sees. Raviks kogude õitsemise ajal nii lehti kui õisi. Ürt koos hariliku mailase ürdiga võtab ära uimasuse, kõrvade kohisemise, on veresoonte lupjumise vastu. Kurekatlaürdist saab abi laste põiehädade puhul. Rinnakasvajate korral on korrastatud ainevahetust kurekatla ja liht-naistepunaürdi abil, mida keeta tasasel tulel kuni 5 min.
Valgeõieline pojeng.
Raviks kasutada juuretinktuuri, mida koguda pärast õitsemist. Juured lõigata kuubikuteks ja kuivatada õhu käes. Sobib rahutuse, unetuse, algava neuroosi korral. Lahjendada 30-40 tilka tinktuuri veega, võtta 3 korda päevas. Pärast 2-nädalast kuuri teha 10-päevane paus.
Juureleotist tarvitada ka seedehäirete (gastriit, haavandtõbi) puhul. Leotiseks võtta 1 tl peenestatud juurt, lisada 2 kl kuuma vett ja jätta 4 tunniks tõmbama. Võtta 1 spl veerand tundi enne sööki.
Võilill.
Värske mahl sisaldab mineraale ja vitamiine. Noori lehti ja õievarsi tarvitada värskelt, alustades mõnest lehest, varrest, suurendades kogust iga päev 10 leheni päevas (kuni veri muutub vedelamaks). Noored õievarred väldivad veresoonkonnahaigusi, infarkti ja insulti. Noored lehed sobivad salatiks, mis on hea kroonilise maksapõletiku puhul. Võilill kaotab sügelemise allergikutel, parandab sammaspoolikuid ja lööbeid, maomahla teket, puhastab magu, lahustab sapikive. On hea podagra, reuma, maksa- ja sapihaiguste puhul. Õitest tehtud siirup ei erine maitse poolest ehtsast meest, sobib hästi neeruhaigetele.
2 kuhjaga klaasitäit õisi valada üle külma veega ja lasta aeglaselt keema tõusta, jätta kaane alla 1 ööpäevaks seisma. Kurnata ja õied välja pigistada. Mahlale lisada 1 kg suhkrut ja ½ kooritud sidrunit. Kuumutada email- või klaasnõus kuni liigse vee aurumiseni ja kuni tekib siirupisarnane vedelik, mida hoitakse väiksemates klaaspurkides ja tarvitatakse 1 tl 3 korda päevas. Lastele antakse lahustatuna soojas piimas.
Sügisel võib juured välja kaevata, pesta, tükeldada, röstida ja peenestada ning valmistada kohvi (1 tl klaasile keevale veele). Juues igal hommikul 1 klaasitäie, muutuvad ahenenud veresooned elastsemaks, veri voolavamaks, veresoonkonnahäired normaliseeruvad ja südametegevus tugevneb.
Võilille ja kõrvenõgest tarvitada vistrike vastu. Juur on asendamatu ravim maksatsirroosi korral. Seda tuleb toorelt riivida ja süüa.
Muuks otstarbeks tarvitasid vanarahvas taimi: Rabarberist tehti suppi, mustikatest tehti suppi ja pirukaid. Teisi taimi loomadele toiduks.
Tedremadarad [Potentilla silvestris]. Juured, mis umbes pliiatsi jämedused on, pannakse viina sisse. Teeb viina punaseks. Kas see ka viinale teist maitset annab, seda ma ei tea, sest mina ei ole seda viina proovinud.
Heinputk [Angelica silvestris]. Noort heinputke vart kooritakse ja süüakse. Lapsed teevad temast ka pille.
Rahvapärase kohvi valmistamisest selle sajandi alguses. Roela (hiljem Voore) vallas Veia külas Rehe talus valmistati kohvi käesoleva sajandi alguses järgneval viisil.
Kohvi tegemiseks põletati sigurid väikeste tükikestena kohvi prennelis. Prennelid olid kaanega panni moodi. Kaas käis soontpidi peal. Prennelil oli pikk vars, osa puust, mis käes hoiti, osa malmist. Kui ahi oli küdenud, tõmmati söed ahjusuule kokku. Prennelisse pandi sigurid ja siis liigutati prennelit süte kohal, vahest raputati ja lasti auru välja. Kui sigurid olid pruunikaks tõmmanud, pandi terake võid hulka ja siis veel kuumutati natuke. Nüüd valati sigurid kaussi.
Kohvi hulka tehti veel rukkijahust munakesed. Rukkijahule pandi hulka mõni muna, rõõska koort (soola ega suhkrut ei pandud), segati ära ja tehti väikesed sõmeotsa suurused munakesed. Need pandi panniga ahju ja lasti õrnalt pruuniks. Siis jahvatati munakesed koos siguritega ära. Mõnikord pandi hulka ka natuke kohviube. Kohvi jahvatati valmis mitmeks ajaks ja pandi siis plekk purki.
Kohvi keetsmisel lasti vesi keema ja pandi mõni lusikatäis kohvi sisse, lasti siis uuesti keema tõusta ja kohvi (Torma murdes on ainsuse nimetav, omastav ja osastav sama kujulised - “kohvi”. Kohviks nimetati nii jahvatatud kohvipulbrit kui ka sellest keedetud jooki [koguja märkus]) oligi valmis. Kohvi joodi alati piima ja suhkruga.
Kohvi keedeti pühapäeva hommikuti või siis, kui tuli mõni külaline.
Kohvisigureid kasvatati aias [ka kodanliku Eesti lõppaastail veel - koguja]. Kohviprennel nägi välja umbes selline [selgitav joonis].
Toomingamarjad teevad suu paksuks. Tormas sõid koguja lapsepõlves külalapsed sageli toomingamarju ja arvasid, et need teevad “suu paksuks”.
Lepakoor teeb suu pruuniks. Tormas närisid väikesed lapsed kevadeti lepakoort, sest lepa koorel oli siis (kevadel) isegi pisut meeldiv maitse ning peaasi - värvis huuled pruuniks.
Metsmaasikatest ja heinakõrrest ketikesed. Kui Tormas lapsed marjul käisid, siis valmistasid nad metsmaasikaist ja heinakõrrest ketikesi. Marjad aeti üksteise kõrvale kõrre otsa.
Pirukad hapuoblika lehtedest. Tormas korjati noori mahlakaid hapuoblikalehti; hakiti need või aeti läbi lihamasina, lisati suhkrut ning kasutati sellist segu pirukate täiteks.
Koguja on oma lapsepõlves käinud korduvalt korjamas hapuoblikaid pirukate tegemiseks. Tavaliselt toimus see ikka kevadel, kui noored lehed on mahlased.
Pähklapuu pähklid söömiseks.
Tamm: tõrud kohviks, seale toiduks, igasuguseks mööbliks.
Lepp: koor vileks, pasunaks; singi, vorsti, silgu suitsetamiseks.
Toominga marjad söögiks, viina sisse. Vaher magus mahl joomiseks. Kask: tarbepuuks, magus mahl, oksad luuaks, koor pasunaks.
Hullukoerapuu, hundimarjapuu, karumustika marjad kihvtitamiseks.
Missugune toime on humalal.
Tormas arvati, et humal koduõlles ongi see, mis põhjustab purju jäämise. Koosviibimistel (ristsed, matused, sünnipäevad jne.) lastel humalatega õlut juua ei lubatud. Kui aga õlles polnud humalaid, siis lubati.
[Torma ja Maidla õlle võrdlus. Tormas tehtud koduõlu oli tumepruun, vahutas hästi, ei olnud magus aga maitselt väga omapärane ja hea, toime kaunis nõrk. Torma õlu oli isegi “kuidagi paks ja veniv”
[Harjumaal] Maidlas tehtud koduõlu oli helekollane ja sogane (nagu oleks piima juurde lisatud), magusa imala maitsega, toimelt väga tugev ja “salakaval” (juba kolme-nelja klaasi joomine võis kergekujulist purjujäämist põhjustada; tekitas iiveldust ja kõhukorratusi)]
Harju rajoonis Maidlas (endine Hageri kihelkond) seletati aga humalate lisamist õllele sellega, et humal hoidvat ära õlle hapuks mineku. Purju panevat ikkagi viljast käärinud alkohol.
[Torma ja Maidla õlle võrdlus. Tormas tehtud koduõlu oli tumepruun, vahutas hästi, ei olnud magus aga maitselt väga omapärane ja hea, toime kaunis nõrk. Torma õlu oli isegi “kuidagi paks ja veniv”
[Harjumaal] Maidlas tehtud koduõlu oli helekollane ja sogane (nagu oleks piima juurde lisatud), magusa imala maitsega, toimelt väga tugev ja “salakaval” (juba kolme-nelja klaasi joomine võis kergekujulist purjujäämist põhjustada; tekitas iiveldust ja kõhukorratusi)]
Nõmmeliivateed nimet. Maidlas vorstipuneks. Kasvab nõmmelagendikel, õitseb veel septembriski. Õied ja lehed kuivatatakse, hõõrutakse pulbriks ja pannakse vorsti hulka. Keedetakse ka teed
Põldmari - vaarikat meenutav taim, õied valged, õitseb sageli hilise sügiseni, marjad metsvaarika marjadest tublisti suuremad ja mustjassinised. Põldmarjad kasvavad kraavipervedel, põldude äärde veetud kivide ümber, võsa veertel. Maidlas esineb põldmarja rohkesti. Süüakse toorelt ja valmistatakse keedist.
Sinikad tekitavad peavalu ja iiveldust.
Tormas oli arvamine, et ka sinikad tekitavad peavalu ja iiveldust. Hoidiste tegemiseks neid ei kasutatud.
Oma kogemustest võin aga öelda, et sinikate söömine ei kutsu esile mingisuguseid haigusnähte.
Kuna sookaelad ja sinikad kasvavad sageli koos, siis ilmselt on sookaelte mürgine toime kantud üle ka sinikatele.
Taime rahvapärast nimetust ei mäleta. On meeles, et valgetest nõgeseõitest imesid lapsed mett.
Veel suhtumisest taimedesse. Keelud lastele. Tormas arvati, et tungalterad ja mooniseemned on mürgised. Lastel keelati neid süüa. Ometi sõid lapsed keelule vaatamata vähesel määral nii tungalteri kui ka mooniseemneid. Mõlemad on maitselt meeldivad, tungaltera meenutab pisut pähkli maitset. Koguja on tungalteri ja mooniseemneid ka ise söönud. Mürgitamisnähte ja uimasust aga kunagi ei tekkinud.
Maasikapalavik. Varases lapsepõlves armastasin süüa metsmaasikaid. Olin umbes 7-9 aastat vana, kui kord toodi keedise tegemiseks palju metsmaasikaid. Sõin neid tublisti piima ja suhkruga. Siis tundsin väsimust ja heitsin lõuna ajal magama. Ärkasin iiveldus- ja janutundega. Voodist ei suutnud tõusta. Hüüdsin ema, et ta tooks vett. Kui ema veekruusiga tuli, oli ta nägu hämmastunud ja küsis, mis olevat mu huultega juhtunud. Ta ulatas peegli vaatamiseks, ehmusin nii tugevasti, et pillasin veekruusi maha. Huuled olid üleni paistes ja paksud nagu neegril. Järgnes oksendamine. Kutsuti kohale Torma jaoskonna arst dr. Rähni. Tema määras diagnoosiks “maasikapalavik”. Kas ta mulle ravimeid andis, seda enam ei mäleta.
Järgnes hulk aastaid, millede jooksul ma metsmaasikaid ka õige väikses kogustes süüa ei saanud. Tekkis kohe iiveldus ja oksendamine. Tänaseni on säilinud vastumeelsus metsmaasikate vastu. Küll aga sain süüa ilma haigusnähte tekkimiseta aedmaasikaid.
Maasikaid (ka aedmaasikaid) ei saanud süüa ka minu lell Kaarel Koppel. Temal tekkisid samuti iiveldus ja oksendamine.
Nähtavasti sisaldavad maasikad (eriti metsmaasikad) aineid, mis kutsuvad mõnede inimeste juures esile mürgituse.
Mu isa, ema ja õde söövad aga alati maasikaid, ilma et haigusnähteid esineks.
Nurmenukud, kanavarbad - tee öeldakse hea olevat. Mina pole tarvitand.
Kased - kask. Kase pungi leotati viinas, leotist tarvitati ravimina.
Humal - tapud (“käbisid” kasutati õlle valmistamisel)
Põldristik - härjapea ka härjape. Mägiristiku nime ei tuntud, kuid koguti, kuivatati ja kasutati tee valmistamisel.
Harilik nurmenukk - kanavarbad (olevat kasutatud tee valmistamisel).
Nõmm-liivatee - kaetisrohi (koguti tee jaoks).
Harilik-palderjan - palderjan. Juuri pandi viina sisse ja joodi leotist.
Põld-litterhein - nime ei tuntud, kuid lisati verivorstile (kas ainult seemneid ?) maitseaineks.
Harilik pune - nime ei tuntud, kuid käidi veel peale Teist maailmasõda toomas Vaivarast (vist Sinimägedest) vorstirohu nime all ja kasutati ülaosa lisandina verivorstidele.
Kadaka okstest keedetakse vasikatele jooki piima hulka. Vasikad ei haigestu.
Koduõlu tehakse kadakate keeduveest - on pehme veidi imal magus.
Pütsk, pujokõnõ (sarikõieline taim, kasvab pool varjus ja ta vars on jätkuline nagu pillirool. Lapsed - karjalapsed tegid pütse alumistest kõvadest jätkudest veepritse, kuna aga pütse ülemised ja noored jätked kui neil naha päält tõmbavad, isegi maitsvalt süüa kõlbavad).
Marjad söödavad.
Sitke marä - sõstrate marjad.
Tikerperi, kikerperi marä - karusmarjad.
Vabarna = vabarnamarä - vaarikamarjad.
Maaskmarä - maasikad.
Kurõmarä - jõhvikad.
Mustkemarä - mustikad.
Palohkna marä - pohlakad.
Joovhke marä - sinikad.
Murahka marä - murakad.
Vorstirohi vorstidesse maitse aineks.
Lodjappuu - lodjapuu (võib ka külmavõetuid punaseid marju süüa).
Aro kõiv - arukask, arukase okstest tehti sauna vihtu (viha kõiv) ja tikati kevadel mahla (mahla kõiv).
Õllele keedeti vett marjadega kadakatest.
Teed igapäevaseks tarvituseks keedeti: pohlaõitest, pihlakaõitest, kanarpiku õitest, mustsõstra vartest, vaarikavartest, kuivatatud maasikatest, vaarikatest, õuntest. Raudrohu õitest, pärna õitest, piparmündist, liivateest, köömnetest, õunapuulehtedest, raudrohust, kuivatatud pihlakamarjadest.
Liha suitsetamiseks kasutati valget leppa ja kadakast.
Kuusevaiku kasutati n.n. “tõrvaseebi” keetmiseks.
Ravimtaimeid. Tuliseid kaeru kasutati hautiseks, soojendajateks.
Kui külalised tulid, siis tavaliselt praeti sealiha kanamunadega, või tehti pannkooki. Keedeti ka kohvi. Kohvi valmistati kodus enamasti. Sigurid kasvatati peenrdel. Jahudest, munadest ja koorest valmistati taigen, mis ahjus krõbedaks küpsetati. See jahvatati kohviveskis, segati pruunistatud jahvatatud siguriga ja pruunistatud jahvatud mingisuguse teraviljaga.
Põllumünt - pandi vorsti sisse ja süldi sisse.
Litterheina seemneid pandi suppi sisse. Minu kodus pandi ja ise ka nägin, kui perenaine korjas ja pani. Need on sibulamaitsega, väiksed pruunid seemned. Kasvab põllul ja peenardel umbrohuna.
Maarjakask, raudkask ja kask.
Maarjakask on jäme puu. Kui laudadeks lõigata, on pruunid jutid sees. Koor on alt krobeline. Raudkask kasvab põõsana, puud ei saa sellest. On hästi peened lehed. Vihta ei saa sellest, lehed on peened. Kõige parem mahl on leinakasel (oksad rippuvad alla). Kasemahlast tehti kalja.
Vahtramahla ka joodi.
Pihlakamarju korjati talveks, siis oli hea süüa, kui külm oli võtnud.
Paburitski põõsaspuu. Paburitskil on kollased õied ja punased marjad, hästi hapud. Endisel ajal söödi neid marju, kui juba külm oli võtnud, siis ei olnud enam nii hapud. Kisselli tehti ka. Olen ise teinud. Minu kodus hobusekoplis kasvas neid palju oli kui mets.
Kukerpuu ehk barbaris (hiliste, punaste, väga hapude, söödavate marjadega) - der Berberisstrauch.
Marjad. Söödavad: maasikad, mustikad, murakad (ruugekollase viljaga, kasvavad rabas) - kaarlad, linnulimakad ehk lillakad (punase viljaga, kasvavd segametsas), vaarikad ehk vaarmarjad, pohlad - palukad, sinikad, jõhvikad - kuremarjad, magedad sõstrad, mustad sõstrad, punased sõstrad, tikerberid ehk karusmarjad.
Lilled niidul ja metsas.
Jänesekapsas (segametsas kasvav väikeste lehtede ja valgete õitega taim, lehed ja õied on hapud, söödavad).
Teatan veel, et meienurgas joodi vanasti ja juuakse vist praegugi metsätiid. Seda tehti vajaduse ja soovi järgi, kas kuivatatud maasika või vaarika marjadest, vaarikavartest, õunakoortest, pohla-, ja lõhmuse- ja pihlakaõitest, vehvermentsist, naistepunast, kummelitest, köömnetest ja kadakamarjadest.
Kodaveres on taime kui ka vilja nimetus umal. Umalad kasvasid meil heinamaadel lepapõõsaste ümber ja sinna nad jäidki kõige oma viljadega. Koduõlut tehti vanasti meie kandis aruharva. Viimasel ajal siiski sagedamini. Lagedamaa talud tegid linnase kalja, metsanurga talud jõid haput kasemahla ligi jaanipäevani. Tapuaeda ega umala-aeda ei tunta.
Vihalehekask. Arukask. Sellest lasti mahla ja okstest tehti vihtu.
Sokakask. Sookask. Sokakast ei lastud mahla ega tehtud vihtu. Mahla peeti lahjaks ja vihtu pehmeiks. Muoarjakask kasvas soodes. Kasutati püssiperadeks.
Jihvtipuu - leedripuu, jihvtipuu marjad olid jihvtised (mürgised).
Paburitski - kukerpuu; paburitski marju ja hapukaid lehtigi sõid lapsed.
Mullikmaasikad (eriliik maasikaid. Hästi magusad. Valmivad hiljem. Marjad ümmarguse otsaga, tugevasti varre küljes kinni).
Hallikad (mustikate taolised, kujult pikergused ja hallid - sinikad).
Vähesöödavaid marju: (lapsed söövad). Linnumarjad (punased, sültja lihaga, hapukad), varese marjad (mustad, maguslääged, mahlased), sealeesikad (leesikad).
Köömled, tarvitatakse söögimaitseks.
Jänesekapsas, lapsed söövad.
Söögiks.
Köömlid riputatakse saiadele, korpidele j.n.e.
Ohakaist, sõnajalust ja nõgestest oli keedetud suppi ja pandud leiva jätkuks (veel ema-ema-ema ajal).
Sarapuu annab meile maiustoiduna pähklaid.
Karusmarju süüakse ja keedetakse keediseid. Punaseist ja mustiest sõstraist keedetakse keediseid ja süüakse marju. Marjad lähevad kõik toitudeks.
[Taimed uimastu vahendena.] Järgmine on - humal.
Ei ole ju midagi eriskummalist et õlu keetmisel tarvitatakse humalaid. See ulatub isegi juba õlu tarvitamise ajalukku, ja liigub sellisena ikkagi oma hariliku suunas. Kuid eriskummalised on tarvitamis viisid, mis on seotud kunstidega, ja isegi sagely kaunis mustade kunstidega. Näib et tõesti on ime, millisena on suutnud küll saarnane fanaatikus püsida veel meie kultuur ajajärgus. Kõige päält humalaid tarvitadi õlu keetmisel kahe sugusena. Keedetult ja toorelt. “Keedetuna” - see oli harilik. Kuid toorena, seda toimivad eriti need kes soovivad kangemat. Nii kõneldakse, et see jätvad suurema mõju. Erilise kunstina esines sääl juures toiming, kui ei hakanud õlu käärima ega käima, siis tunti selle abinõuna - “tuli võtta kolm terved rukki õle kõrt põrssa pahnast, ja asetati n.n. “karma nõu uure alla”[K. Jaanberg 71 aastat vana Nübi [?] mõisaküla]”. Samuti jälle tehti sööga erilisi riste nõule, enne kui sellest juua võis. Ristide tegemine toimus tule sööga.
Naate oli vanal orjal söödud inimese toiduna, praegu on Leppura talu maal veel “Naadi kolk”, seal kasvanud palju naate, millest saadud ka nimi. Sealt toodud naadid ja tarvitatud toiduks. See oli olnud orja ajal.
Jänesekapsast söövad lapsed hapuka maitse pärast.
Põldumal, pannakse ka vahest õlle sisse.
Üttessakordnerohi = Kolmekordnerohi [Rahvapärane nimi]. Nõmme kaetisrohi (Thymus serpyllum) [Kirjakeelne nimi]. Tehakse vanne haiguste (?) vastu. Kolmekordne sellepärast, et kolm korda õitseb (?).
Köömel - tarvitatakse söögiks.
Metsviinamarjaks [Maianthemum bifolium] kutsutakse laste suus põõsaste varjus heina maal kasvavat taime millel punased iseärlise maitsega marjad. Mõned söövad neid marju. Oleks hää kui teil seisaks meeles mulle kirjutada mis taim see on ja kas ta on mürgine. Täpne suurus siin joonisel [selgitav joonis].
Köömlid, pandakse leiva ja pudru sisse.
Sigur, tehakse kohvi.
Malts, orja ajal keedeti suppi.
Apuoblik, lapsed söövad.
Umal, tarvitatakse õlle sisse.
Porsad, vanasti pandi õlle sisse ja see täitis umala asset.
Nõges, tehakse suppi.
Seal kus kasvavad pohlamarjad, seal kasvab ka kukkesilmasid. Kukesilmad on mustad marjad. Neist tehakse nüüd veini. Väga hea vein saama. Ainult see on see viga, et neid marju on vähe saada, igal pool neid ei ole.
Sinikamarjadest tehakse nüüd ka veini. Saama ka väga hea vein.
Abliubliku “hapuoblikad”. Neist tehti suppi; latse seiva neid. Abliublikasupp.
Apuaina ja jänesekapsaid sõid lapsed kevadel heameelega, et midagi värsket saada, mis kasvavale organismile vajalik. Keedetakse ka oblikasuppi munaga.
Heinputke mõned sõid ja söövad praegugi. Putkest tehti vilesid ja virtsasid vett laske. Ja uik ka tehti putkest. Lõigati pikuti parasjagu lõhki, siis kui lahtisest otsast puhud, siis uikab kõvemast kui vile.
Kasepuust saab mahla, vihtu, luudasid. Tohust tehakse viiske, karjapasunaid tökatit. Koorest äädikat. Nii et kokku koortest ja tohust kuuskümend ainet.
Hapuhublik “hapuoblik” valmistatakse suppi.
Mõnes kohas lepikutes ja metsa all kasvab üks madal taim valge õitega. Peale õitsemist marjad punased, hea maitsega. Seda nimetatakse viinamari.
Jänesekapsad lepiku all ja apuoblika lehti tarvitatakse supi keetmisel.
Võilille lehti tarvitati salatiks. Saksa sõdurid ja vangid on võilille lehti niisama söönud.
Vorstirohi - lilla õitega. Teda tarvitatakse tanguvorsti valmistamisel vürtsiks. See kasvab vana asunikute asemel, audunud maal.
Sinikalehti meil öeldi joovikad. Nende lehti me lapsena sõime, kui nad noored olid.
Küüslauku pruugitakse samuti toitude juures maitseaineks. Eesti iseseisvuse ajal ja varemalt (tarvitati) pandi küüslauku vorstidele hulka. Laps olevat öelnud: ema, küüslaugul on vorsti maitse.
Humalaid pandi õllele juure pruulimise ajal.
Sookaelu e. sookaeru panevad saarlased Saaremaal õlle hulka, et kangem oleks.
Maasikas. Marjadest valmistatakse keedist. Kuivatatakse talveks mõnedes peredes. On inimesi, kes ei saa maasikaid ju süüa. Nahale tekivad vistrikud.
Lillakas. Lapsed söövad ka lillaka marju. Neid aga leidub metsas niivõrd vähe, et ei ole ma näinud, et keegi neid oleks korvikestesse korjanud, ainult suhu, kohapeal ära söömiseks.
Mooni seemned pannakse saia peale.
Mäerõigas pannakse suppi sisse.
Seened tehakse kastet.
Palukas, pohlakas, pohl. Marju tarvitatakse keedise valmistamiseks. Pohla salatit tehakse. Palukavartest tehakse pärgi nagu karukolladestki.
Mõnel vaesel on marjakorjamine kõrvalteenistuseks.
[pihlakas] Kodusel teel valmistati marjadest veini.
Toomingast tehti puunõudele vitsad peale. Marju meie pool lapsed sõime. Olen kuulnud, et nende marjade “südamed” e. “kivikesi” jahvatati. Pole aga meeles milleks seda tehti, või jahu tarvitati. Kas mitte miskisuguste kookide valmistamiseks. Nagu oleks sedamoodi.
Saarest aeti saaretõrva. Vankrirattakodarad, rehapulki, aga ka toole valmistati kodusel teel saarepuust. Istutati maja lähedusse teiste hulka ilupuuks.
Vahert kasutati tarbepuuks. Vahtrapuust valmistati lusikaid, kirve-, peitli-, vasaravarsi, höövlipakke. Saapatihvte tehti vahtrapuust.
Vahtralehti pandi vahel leibade alla leivaküpsetamisel, kapsalehtede asemel.
Vahtrast lasti kevadel mahla, mitte nagu kaselt vaid oksast, ei tahetud s.t. ei raatsitud puu tüve vigastada.
Istutati kodukaunistamiseks majade lähedale.
Kasemahla lasti kevadel joomiseks ja valmistati sellest kalja - kasemahlakali.
Carum carvi - köömel. Pandi sõtkumisel leiva sisse, nimetati siis köömle leivaks.
Kaarlad olid ikka kaarlad, ükskõik kas kõvad või pehmed. Söödi aga neid mõlemal kujul.
Kümmne. Kööme. Leiva juurde pannakse.
Lagritsad. Lagritsa juured. [rohud]. Arstirohi. Sõnajala sarnane kasvab enamiste raudkivide juures; kus veel mulda või muud kamarat kivi peal juhtub olema siis ka selle peal.
Kask [kask]. Sellest saadi ja saadakse ka nüüd magusat mahla. Tema koorest/tohust tehti ennem ja tehakse nüüdki veel tökatit.
Köömne. Otsitakse suvel heina ajal, pandaks talvel kastes leiva sekka, saab mõnus köömne magu.
Mustka (mustikad) marjad mustad, varred talvel theeks.
Vaher (vahtra). Tarvitatakse kevadel oksadest mahla, istutatakse, tehakse talus puu lusikat on nilbed libedat ja seisavad kaua. Höövli pakkut. Metsaviisi ei kasva, üksikult oru kallastel.
Tuum (toom). Toome marju söövad lapsed. Kui toomel palju marju, saavad terakat rukkit, ei ole tome õitsemine hea, saavad marjade asemele kõdrad siis läheb ka rukki õitsemine hukka. /---/.
Suukikkaid korjatakse enne jaani, õitse ajal ja pandakse iga taari teo sisse kolm õiie kimpu.
Pälünäid korjatakse õitsemise ajal ja pandakse talvel iga taari teo sisse vaksapikkune vars ühes õitega.
Humalavart ühes üheksa käbiga pandakse iga taari teo sisse, mis suvel korjatud.
Valge nõges. Mõned ütlevad piim nõges, lapsed ennemalt imesid piim nõgesse õitest mett ja puhkusid pilli nende õitega.
Võilill. Võilill asetatakse lõua alla. Mida kollasema varju see annab, seda rohkem võid on söönud katsealune (laste mäng).
Võilille noori lehti tarvitatakse salatina, andes teda lauda hariliku salati kastmega.
Kui lehmad söövad annavad palju piima ja või saab kollane.
Sõja aeg valmistati Narvas võilille juurtest kohvi pruunistades ja jahvatades neid nagu sigurit.
Võilille vartest teevad lapsed sõrmuseid ja pille.
Küüslauk, sibul söökidesse maitse aineks.
Pohla keedeti ilma suhkruta.
Kurõmaria. Kasvavad sambla sees, hernetera suurused hapukad marjad, pandakse kapsaste sisse.
Viburnum opulus - õispuu. Marju kasutatakse leivasse panemiseks.
Rubus saxatilis
- linnumari. Marju süüakse.
Ribes alpinum - mage maamaks. Marju süüakse.
Kanepi seemnest tehakse õli.
Omalaid: tarvitatakse õlle sisse.
Vahtra puust ja kasest lastakse mahla.
Paburitsi marjest keedetakse veini.
Muuks otstarbeks: hapuoblikatest ja nõgestest keedetakse suppi [Gustav Vilbaste märkus “Vaata Liisy Lutsberg”].
Muuks otstarbeks: nõgestest ja hapuoblikatest keedetakse suppi.
Vorsti rohi. (vortsi valmistamise juures).
Humal [rahvapärane nimetus puudub]. Õlles, maitseaine.
Mustikas [rahvapärane nimetus puudub]. (söögiks).
Maasikas [rahvapärane nimetus puudub]. (söögiks).
Sinikas. Joovikas. (söögiks).
Jõhvikas. Kuremari. (söögiks).
Pohl. Palukas. (söögiks).
Pihlakas [rahvapärane nimetus puudub]. Marju süüakse.
Sarapuu [rahvapärane nimetus puudub]. Vilja süüakse.
Kevadel, kui sirelid õitsevad, siis otsitakse sireliõisi, millel on 5 ja enam kroonlehte, see siis on õnn ja süüakse ära.
Raud rohu õisi teeks. Köömleid teeks ja maitse aineks.
Toiduks. Nõgeseid - tehakse suppi
Oblikaid - tehakse suppi.
Tamme puu. Tamme puu tõrudest mõned tegema kohvi ja koorest suama ea park aine, nahku parki.
Raud [kõrve] nõgestest mõned on suppi keetnud suama ea supp.
Ennemalt õli üks taim mis nimetati aedmündiks, seda pandi kua veri vorstile, aga enam seda taime ma ei õle koskil nähnud.
Jänesse kapsas, lepikute all mõnes kõhas kasvab madal taim, lapsed armastavad seda süia, ea apuka maitsega.
Toiduks. Marju
Võilille juured tarvitatakse salatiks.
Hapuoblikas supiks.
Kannikeste õite segu suhkruga tarvitatakse maiustus aineks.
Roosi õite lehtede segu suhkruga tarvitatakse maiustus aineks.
Nõgestest suppi.
Paljuid taimi tarvitati vanasti ka toiduks. Suppi keedeti hapuoblikatest, noortest nõgestest, põldosjadest, maltsarohust kapsataimedest.
Toiduks tarvitati kõrvenõgestest ja hapuoblikatest valmistatud suppi.
Toiduks tarvitati ka taimi: hapuoblikaid, jänesekapsaid ja nõgeseid - suppideks. Mädarõigast maitse ainena.
Köömneid tarvitatakse leiva sisse maitse andmiseks.
Pähklituumad jahvatatakse ära ja jahust valmistatakse maitsvaid kooke.
Kevadel, kui maa sulama hakkab ja mahl puutüves liikuma, siis lastakse kase- ja vahtratüvesse auk, pannakse renn sisse ja magusat mahla voolab välja, mida tarvitatakse joogiks.
Köömneid tarvitatakse ka leivale maitse andmiseks. Pähklaist tehakse kooke, mis väga hää maitsega on.
Kevadel juuakse kase ja vahtra mahla. Vahtra mahl on väga maitsekas jook, kuid vahtratest ei taheta mahla lasta sest sellega rikutakse puu ära. Kase mahla aga lastakse küll jooksta mitu pange.
Kassinaires - süüakse.
Malts - suppi.
Madaroikas - maitse aine.
Rabarbarid, jänesekapsad, appuaplikad: keedetakse suppi.
Nõges - söömiseks.
Happuhoplikas - söömiseks.
Jänesekapsas - söömiseks.
Mäerõigad - tarvitatakse toitude juures.
Nõgesed - supideks.
Jänese kapsad - lastele söögiks.
Oblikad - supiks.
Umalad - õlle pruulimiseks.
Umalatest valmistati kalja ja õlut.
Malts - tarvitatakse supiks.
Portsadest - tehakse õlut.
Köömned - maitseaineks.
Jänesekapsas - supiks.
Lillakas Rubus saxatilis. Linnu liimakad (Jaani, Saaremaa), linnu-marjad (Jämaja, Saaremaa). Marju süüakse. Muud selle taime kohta ei tea lisada.
Põldmünt Mentha arvensis. Seamint (Jamaja, Saaremaa). Verekäkke keetes lõigati seamint tükkideks ja need tükid asetati verekäki taignasse maitseaineks.
Lepp koorega suitsetatakse kalu.
Taimi tarvitati veel toiduks.
Maasikaid, vaarikaid, mustikaid, sinikaid, lillakaid, pohli, jõhvikaid, murakaid, kukesilmi ja kapsaid.
Neid taimi tarvitati vanemal ajal peaasjalikult toiduks.
Kukerpuu Berberis vulgaris. Paberits (Jämaja, Saaremaa). Marju süüakse. Muidu andmeid tähend. taime kohta ei teata.
Kadak (Juniperus communis).
Õlle wirre keedeti kadaka okstega, niisama ka wesi keeta taari rabataari suava pääle kallati, ka õlle humalad nii nimetadi neid Pühaleppas keeti kadaka wees. Rõigi kihelkonnas nimetati humal vihaks.
[Teraviljad, juurviljad jt.]
Sigur - kasvatamine kultuurtaimena kadus viimase sõjaga.
Maavits - üks on hiirehernes. Maavits või mis ta pärisnimi. Pärast tulevad kaunad nagu küüned. Seadele keedetakse kaunad ja inimesele ka.
Köömleid - pannakse leiva peale.
Jänesekapsast - söövad lapsed.
Nõgest - tarvitatakse supi keetmisel.
Humalat - tarvitatakse õlle tegemiseks.
Oblikat - söövad lapsed.
Porssad - õlle sisse.
Murulauk - maitseaineks.
Nõges - toiduseks.
Happuoblik - supiks.
Ohak - supiks.
Murulauk - toiduks.
Köömne. Pandase leevä ja kohupiimä sisse.
Kõiv. /---/ Mäihä söövä latse, mahla joova kõik; puu tähtsämp tarbipuu, riistapuis j.n.e.
Lepp. Imälepast tetäs anomit, esä leppä palotatas ennegi. Lepp pähk är, s.t. tege mokaverevas, kui mäihä süöt.
Petäi. Mäihä süvväs. Vaiku koratas, et anomide uurid kindmäs tetä. /---/
Piparmündid - jões kasvavad piparmündid, neid võis teeks teha.
Kaselt tõmmati toht maha “rihmana”, sellest punuti viiske, leivamärsse; tehti pussituppe ja mõningaid karpe e. toose nööbi- ja nõelakarpe [joonis]. Lapsed kaapisid kaselt mähki kevade poole suvel. Selleks valmistasid torbikud [joonis]. Lepa pulgad aeti otsast lõhki ja nendega pandi tohust torbiku otsad kinni. niisuguseid torbikuid valmistasid karjased kasemähja kui ka marjade jaoks, kui taheti kodustele marju kaasa tuua - oma väikestele vendadele-õdedele ja emale.
Kataj. Puust tetas kuolja riste /---/ Marjost tetas taari. Niidsi kistas ka, a see om patt, sest kataj om Kristuse puu rist marjal otsah, - püha puu. Ossega havvutas anomit; kadaja ossa ja kuum kivi pandase anomahe; nii lätt hapu vällä ja tule hüä magu mano. Nii havvutas läkirit, nuskit õs nu.
Puuduse ajal (nälg)
Süödi ohtjat, hublikit, naate. (Lahtas “kasuse põllu vieri pite, valge häelmi, “kuku”)(Lehtas peenikese, ni hargleig nüt ohtja).
Panti ka käpiliisi sõnajalgo leevä sisse (kuivateti, jahvateti, leivä jakus). Nüüd ei panda.
“Nuata (Aegopodium podagrarium) ja apuoblikid söödi vanaste”
Kui nohu on, siis peab saunad vihtumise ajal palava viha auru ninasse hingama, ehk jälle varvaste vahelt ehk kaendla augu higi näpuga võtma ja seda nuusutama, seda tehtagu nõnda kaua, kui nohu ära on kadunud.
Võililli juurdest ja tamme tõhvatest tehakse ka kohvi, mis üsna maitsev on. Võililli juured on sigurate ja tamme tõhvad kohviubade asemel.
Mustasõstra, kirsi ja tamme lehti tarvitakse kurkide hapnemise juurde - ajavad ennem hapnema. Ka pannakse sinna tille, mis annavad hää maitse.
Jänesekapsas, liblikhein [Oxalis acetosella]. Lapsed söövad seda, tema hapu maigu pärast.
Vanasti ja ka praegu tarvitatakse kirsi, mustasõstra ja tamme lehti kurkide soolamiseks. Noortest ohakatest, oblikatest ja nõgestest keedetakse suppi.
Porsadest tehakse Saaremaal õlut.
Päevalillest tehakse kookisi.
Tapud pannakse õlle sisse.
Jänesekapsast lapsed söövad.
Mooniseemneid - pannakse saia peale.
Mäerõigast - pandakse värske liha supi sisse.
Murulauku - pandakse värske liha suppi.
Seened - tarvitatakse söögiks.
Köömned - pannakse vorsti sisse maitse ainena.
Seened - tarvitatakse söögiks.
Pitersell - pannakse supi sisse.
Tilli - tarvitatakse supi juure maitseainena.
Kurk - süüakse.
Kõrvits - keedetakse suppi.
Hapuoblikas - süüakse ja keedetakse suppi.
Mäerõigas - pannakse sousti sisse.
Peet - tarvitatakse söögiainena.
Sookaerad kua mürgine taim, aga mõned kes tahtsid et õlu purju paneb siis pandi neid sookaeru õlle hulka. Ja mõned panid sigadele pessa, kui sead rahutud õlid ja tuhnisid. Aga kui neid sookaeru pessa pandi, siis õlid sead rahulikud ja magasid.
Varakevadel, kui veel teisi rohelisi taimi polnud, siis tarvitati söögiks nõgese ja ohtja suppi, kuivatatud nõgeseid tarvitati talvel kanadele toiduks.
Küüslauk - maitseaine.
Malts - supiks.
Mäda roigas - toiduks.
Nõges - suppi.
Hapu oblikad - suppi.
Poolgad - toiduks.
Päevaroos - seemneid süüakse.
Kasest lastakse mahla.
Sigurid tehakse kohviks.
Köömled pannakse vorsti pudrusse.
Jänesekapsast söövad lapsed.
Omalatest tehakse õlut.
Nõgesest keedetakse suppi.
Sirinäs - sirinä. Ilupuu. Enam kui nelja kroonlehega õis “õnn”, mis tuleb ära süüa. Õied - “aesuks”. Kuivatatud õitest jooksvavann.
Vaher, vahtra. Tarvitatakse mahla nagu kasel.
Komppuu (kontpuu). Üksikuid. Marju süüakse.
[lilled]
söögilill [kopsurohi], nimetus õite järgi, mida lapsed üles tõmbasid ja õiemahla imesid.
[põõsad] Leivapuu [sarlakpunane viirpuu] lapsed on selle vilju süües nimetanud leivapuuks.
Õespuu. Lapsed söövad marju, olevat köha vastu.
Naestõmari - -marja (mage sõstar). Üksikuid. Marju süüakse.
[marjad]
Lillakad - hõreda männiku alune taim, kaarlaid meenutavate lehtedega. Marjad lamedas kobaras punakas lillad, seemikuga keskel, hapud, söödavad.
[Ilutaimed aias, toas]
Türgipipar - esimese maailmasõja järgi kasvatati toas arstirohuks.
[puud]
Pihlakas (marjadest tehakse veini, kogub praegu kokkuostu punkt)
[puud]
Tamm (tamme tõrudest valmistati kohvi).
[Metsataimed]
Oblikas - varsoblikas (punakad ripsmed, keedetakse suppi).
Münt on vorstirohi.
Viinapuna [Hypericum perforatum] - vanasti pandud õisi viina sisse, tegevat viina punaseks, sama taim mõnel pool (Kaavere) tuntud lastepuna nime all.
Peenikese rohu all tuntud taime tarvitatakse mitmesuguste toitude juure.
Oblikas. Hapuoblik. Keedeti suppi. Õige sagedane keedis vanal ajal. Keedeti tangudega - piima pääle.
Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Vanal ajal tarvitati puude juurikaid söögiks, ja keedeti nõgestest ning apuoblikatest suppi. Ka piimaohakaid tarvitati söögiks ehk keedeti suppi.
Kalmus on ka ravimtaim.
Raudnõges, imenõges. Raudnõges kõrvetab, imenõges ei kõrveta. Võta veike valge õis välja, ime, on magus.
Hapuhoplik - keedeti suppi.
Umalad - õllele hulka, teeb õlle kangemaks.
Puned - pandi vorsti sisse.
Umalad - pandi õlle sisse.
Piimaohtja (oleraceus). Umbrohi viljas, nurmel ja aiamaal. Ohtja (Sonchus L.?) = umbrohi aiamaal, õied kollased, ka korvõieline. Noori taimi tarvitatakse söögiks.
Sookanarik (Ledum palustre L.) Olla vanasti mõisnikkude poolt tarvitatud õlle “kangemaks tegemiseks”.
Telgist tehakse sinepit.
Mädareika juurdest saab sinepi.
Parbarist saab kisselli.
Mädand õundest äädikat.
Mädarõika juuri, hoblikaid, münte tarvitatakse toiduks.
Kase mähk = karjapoisi majus. Kase mahl joogiks. Mahla laskmiseks puuriti auk puu sisse, augu sisse õõnistatud tila, tila otsa alla raud ehk muu nõud. Metsa töömehed ja karjased lasksid mahla tuustikusse, metsa töömehed raiusid kirvega tila umbes 3 tolli lai, kiilu moodi, kirvega löödi nii lai põik pragu tohust ja karbast läbi pinna sisse kuhu tila asendati, see pidi aga nii tihedasti olema et mahl alla ei jooksnud, kõrgemale tila kohta raiuti haavad kust mahl tila pale voolas, otsa alla tuustik, rasi, karp, napppütt, kibu, kapp, lähker ehk ankur, mis parajasti ligi oli. Et ruttu mahla saada selleks raiudi kase tüve sisse urvad [joonis] sealt joodi mahla pilliroo ehk õle kõrre läbi. Karjapoisid, ka metsa töölised, lõikasivad noore kase tohu sisse nibu s.o. kolm nurka kergitasivad nibu alumise otsa ülesse ja üle nibu uuristati noa otsaga auk, kust mahl [joonis] nibust pidi tuustikusse tilkus.
Toompuu, kepid, varem harilikud kubja kepid, karja vitsad, marjad söödavad, söödi üheskoos kividega, nii et sead inimeste väljaheited ragistades sõivad.
Maripuu = kreek neid kasvas Hiiumaal elumaju ümbrustel metsikult, eriti Kuri ja Hellamaa külades oli neid palju, kruusa kinkudel ja kantsivad väga rikkalikult vilja. Tuli aga vali talve, siis külmasivad kõik ära, aga mõne aasta pärast olivad juure võrsetest jällegi vilja kandja puud valmis. Marju söödi ühes kividega ja sead ragistasid inimeste väljaheited seina ääres. Ka ploomid tunti ainult maripuu nime all ja söödi marju ühes kividega.
Pihl, marjad kanti sügisel laudile heinte sisse ja söödi talvel, kui nad tuppa tooduni juba sulad olivad. /---/
Vaher andis magusad mahla, tuuliku hammasratta hambaid, kirve varred ja muud tarbe asju
Suhkrupeetidest saab siirupit.
Päävalillest saab õli.
Mammuspuu (Ribes alpinum) oli inimesi kes tema marju hääisuga sõivad. Reigi kihelkonnas nimetati teda “magepuu”. Eelmine nimi Pühalepas.
Koer-õispuu (Viburnum opulus). Õitspuu (Jämaja, Saaremaa). Õitspuu marju korjatakse sügisel hilja, kui marjad on juba valminud ja pehmed. Marju pannakse enne küpsetamist leivataignasse. Teevad leiva hästi hapuks ja maitsevaks.
Lepapuudega suitsetati ja seda ka praegu, sinkisid, saab hea suitsetatud liha. Lisati juure veel kadaka okste suitsu.
Sorbus suecica - pooppuu. Vilju kasutatakse leivasse panemiseks.
Uibu (õunapuu) lehed, sügisel, peale langemist, magus leem.
Kardoka päälse leemi müüdi sõja ajal Valgas tsaimajas.
Kapsa lehed, kui rehte ajal ahopaas kuum, ahju leiva ala. (siis ei saa leival alumine koorik tuhaga kokku.)
Poopuu (Pirus suecica). Poobus (Jämaja, Saaremaa). Marju süüakse ja pannakse mõnel pool ka leivaküpsetamisel leivasse jahule jatkuks.
Kadak aia teibad, koostad, surnu ristid, kooguga kepid, varem terava näsudega (oksa tüügastega) kupja kepid. Toored oksad ühes okaste ja marjadega keedeti, siis virde tõrde - sealt käima tõrrde ja siis - õlle riista. Selja valu vastu. Koorest punuti vilukõvasid (laste mängu asjad). Marjad keedeti ja joodi marja keenud vett, selja valu vastu.
Vahest kraapisid karjased ka lepamähki niisama karja juures ajaviiteks maitsmiseks. Kui pasuna jaoks sai koor maha lepalt võetud, siis mähk tuli ikka ära kaapida. Lepamähki torbikusse ei kaabitud, see söödi kohapeal ära. Neil kordadel värvisid lapsed omal silmnäod suu ümbert ja põsed lepa pargiga ära. See ei läinud nii kergesti pesemisega ära, nägid välja nagu murid.
Luste [umbrohud]. Luste ´st tehakse õlut.
Lusted: karukaer (Bromus secalinus).
Temast olevat vanasti viina põletatud. Õitest võib ilusat rohelist värvi saada.
Mullikas - on nagu maasikas [---] mäe peal. Kui valmis saab on mage maitse, on roheline.
Linnumarjad - linnumarjad on ka süüakse. [lillakas]
Leseleht (Majanthemum bifolium). Viinamarjad (Jaani, Saaremaa). Nimi on tekkinud arvatavasti marjade kibedast maitsest, mis tuletab meelde viina maitset. Nimi esineb Pahila külas.
Musti kukemarju söödi niisama, tehti keedist [suhkruga].
Paljuid juur- ja puuvilju tarvitatakse inimeste ja loomade toiduks. Toitude maitseaineteks tarvitatakse köömneid, peterselle, tille, hapude kurkide juure ka mustsõstra lehti.
Pihelgäs - pihelgä. Õitest teed; marju süüakse ja korjatakse talveks lindudele. Viimasel ajal tehakse ka veini. Koor pargiks. Umbsesse puusse pannakse puugipask ja viiakse “vesisolõ” või pannakse puugipask pudelisse, pihlaka punn ette ja pudeli suu sinna poole, kus arvatakse p.pesa panija olevat.
Sigurit tarvitatakse kohvi valmistamiseks.
Nõgesest keedetakse suppi.
Jänesekapsast lapsed söövad.
Porssi tarvitatakse õlletegemise juures omalate asemel.
Apuoblikaid lapsed söövad.
Omalatega tehakse olut.
Päevaroosi seemneid süüakse.
Seent tarvitatakse toiduks.
Murulaugust valmistatakse kartuli sousti.
Mäerõigast pannakse värske liha soustisse.
Maarjahein - hoitakse kuivatatult juures, lõhna tarvis.
Luste - tehakse õlut.
Nelk - tarvitatakse toidu juure maitseainena.
Mürk - süüakse.
Päevalill - seemneid tarvitatakse toiduks.
Kadaka marjad - antakse lehmale udara põletiku ajal ja tehakse teed.
Jänesekapsas - lapsed söövad.
Kask - kasemahl on kevadel väga hea joogi aine ja tema tohust aetakse tõrva ja tehakse marja korve.
Kadakas - kadakast tarvitatakse õlle tegemise juures ja tema rasva tarvitatakse hobuste köha rohuks.
Ohtja (ohakas). Kämbla pikused noored ohtjat kevadel head kapsa aseained. Katla täüs noori ohakaid “supisõ keeta” natuke jahu sisse kasta, ahjus küpsetada, saab väga hea “naadi vatsk”. Põldohtjas ehk “naat”.
Varsakabja marja. Ümarikud varsa kabja suurused haljad lehed. Punased paariviisi koos marjad, on lastele maitsvad ja annavad ka suurdele head maitsed suhu.
Taigentassid. Taigmarja põesast, mille marju küll värskelt põesa pealt söödakse, mida aga mitte toitude tegemisel ei tarvitata.
Õlletegemisel kasutati ka kadakaid. Kui pandi õllevesi keema, siis visati paras kimbuke kadakaoksi vette. Vesi muutus isegi pruunikaks. Õllele siiski tugevat kadakamaitset ei andnud.
Jahumarjapõõsas; mis nende õige nimi on ei tea. Lapsena sõime nende marju. Marjad jahused. [Jahumarjad - söödavad. Jahumarjapõõsas. Mis nende õige nimi - ei tea. Lapsena sõime nende marju. Magusad jahused.]
Söögiks tarvitati ohaka ja nõgese suppi, mille maitse nagu noortel kapsastel.
Nõges, tehakse suppi.
Apuoblikad, lapsed söövad.
Omalad, pannakse õlle sisse.
Lusted, tehakse linnasteks.
Murulauk, pannakse supi sisse.
Mäerõigas pannakse värske liha kaste sisse.
Sigur tehakse kohvi.
Köömled pannakse leiva sisse.
Jänesekapsast lapsed söövad.
Nõgestest tehakse suppi.
Malts tehakse suppi.
Oblikad tehakse suppi.
Lustad tehakse õlut.
Murulauk pannakse kaste sisse.
Piimhain meie, lapsed sõime - magusad. Kui murrad, tuleb piim välja. Kasvab heinamaal, kraavikallastel. Õied nagu võilillel, kollased.
Siatilk. Nende juured lähevad õige sügavale maa sisse otse püsti 3-4 jalga sügavale. Sead väga tahavad neid. Meeldivad ka inimesele. On paremad kui sarapuu pähklad. Must koor on tal peal. Selle võtad ära ja on väga maitsev.
Siga on väga kuri kui ta neid otsib ja sa ta juure lähed, et ära võtta. Said tigedaks ja tahtis peaaegu kallale tulla. Läks jälle ruttu auku tagasi ja jälle töötama.
Pärast kasvavad nad nagu kuused põllul “põldosjad” mõned kutsuvad põldkuused.
Kaarlad pidi keediseks keetma, need ei seist [murakad].
Sorbus aria - Sõrves: kirsi-pooppuu. Vilju kasutatakse leiva ja saia sisse panemiseks maitseks.
Kadakas on meil ainuke puu, kes annab head lõhna nii kuivalt kui toorelt (nagu liibanoni seeder). Kadakas tervikuna (okkad, marjad) on arstirohuks. Kadakamarju kuivatatakse siis, kui nad mustad on, sõela peal kergelt. Õhulises kohas kuivatada.
Kadakapuust tehti piimapütte, need ei anna erilist maitset piimale. Kadakapuust lüpsikute torulaud oli männist. Kadakal pole sellist oksa mida õõnestada saaks. Kadakapuust tehti kaljaastjale restid põhja. Restide peale õled, õlgede peale pandi kadakad. Esimene virre lasti õlleks, siis kallati kuuma kadaka vett, see andis [õllele] hea aroomi.
Redis: maitseaine.
[Milliseid marju teil korjatakse?] Mustikaid, vaarikaid, maasikaid, murakaid, jõhvikaid, pohli. Valged vaarikad, hästi suured ja magusad, kuid neid juhtub harvem kui punaseid.
Sinikatest meil suppi pole tehtud, sisse pole tehtud.
Kukemarju meil pole söödud, vast mõni huvi pärast metsas suhu paneb.
Põllu peenarde pääl ja mõnes kuhas karjamaal kasub üks uhakas mida lapsed söövad. See on sõukse piimaga uhakas mis pole viha mitte. Kõige parm on selle uhaka piim ja noored lehed ja varred. Vanad inimesed ikka rääksid, et nälja aegu olla seda uhakad vanad inimesed ka söön. Suure sõja järge (Ilmasõda) kui pole ka midagi süüa oln siis mütmed inimesed olid ka seda uhakad korjan.
Selle uhakaga saadi ka tulevikku tääda. See käis sedamoodi kui uhakas oli ää õitsen siis ta akkas seemneid kasvatama. Need seemned olid tupe sihes ja igal seemel oli pitk ors taga ning varre otsas oli sulg millega seeme tuule kää lendis. Kui siis õitsemise järge tupp tükk aega oli kinni oln siis ta ajas ennast lahti ja tuul viis seened ää. Niid veeti sõuksed kinnised tuped ja pandi tuba seina vahele iga ühele oma aseme kohta. Siis vaatati oolega järge kelle tutt kõige ennemine lahti ajas, sellel tuli kõige parem elu. Kellel pooliski pole lahti ajan, see suri selle aasta sihes ää.
Kui ma üsna veike ollin, olid näljaajad. Siis keedeti oblikavett. Muud süüa põlngi kui jahu kört.
Punad, majoraan, seda korjatakse vorstirohuks.
Ristikuid on meie pool kaks: üks heinaks - madal valge ristik; teisel on meelõhn - kutsutakse naisteristik. Naisteristikut kogutakse apteekide jaoks.
Kadakapuust tehti piimapütte, need ei anna erilist maitset piimale. Kadakapuust lüpsikute torulaud oli männist. Kadakal pole sellist oksa mida õõnestada saaks. Kadakapuust tehti kaljaastjale restid põhja. Restide peale õled, õlgede peale pandi kadakad. Esimene virre lasti õlleks, siis kallati kuuma kadaka vett, see andis [õllele] hea aroomi.
Sookailu ei tohi õlle juurde [panna] see võtab mõistuse peast, kes sureb maha, oksendab, igaüks ei kannata.
Koeraõispuu. Kui külm on [marjad] ära võtnud, süüakse, tehakse pirukaid. Venelased teevad „kalina“ pirukaid [Harilik lodjapuu].
Magesõstra marju võib süüa ja veinigi teha, kuid marjad on lääged.
Lillakas. Marjad sünnivad süüa ja väga hea keedist teha.
Pihlakatel kuivatati paremad kobarad ära, [pandi] nööri peale lakka. Sealt toodi ja küpsetatid tule peal, söödi.
Metsvaarikaid korjati müüdi mõisades 20. kop. toop.
Tammetõrusid korjati, kuivatati ja siguri asemel pandi kohvi hulka. Poest osteti naturaalkohvi (ilma kõrvetamata) [tol ajal müüdi röstimata kohviube]. Tammetõrusid kõrvetati sinna juurde. Kõrvetati siguriprenneriga (penner saksa keelest laenatud sõna). Äris oli müügil kohviveski metallosasid, [puu osad tehti ise].
Piimaohaka vart närisid lapsed.
Lapsed närisid ka kukerpuu lehti.
Hapuoblikaist keedeti suppe, lapsed sõid [oblikat] niisama.
Mustikaid keedeti ilma suhkruta. Nii palju vett alla, et poti põhi kaetud on. Pool tundi keeta, siis ei lähe käärima.
Vorstiroht, korjatakse heinaajal, kui ta õitseb, eks teda või vaikselt [peale vorsti] ka mujale murendada, supile või.
Nurmenukk või kanavarvas, eks selle õisi ole ikka naksitud, mei keeles kanavarvas, uuem keel tunneb nurmenukuna.
Söögioblik - lehed piklikud, hapud, lubjakehval maal, kus ta kasvab.
Kibuvitsamarjad õunasupi hulka, kompotiks, vitamiinirikkad.
Reinvarred pannakse õlle sisse, siis saab kanget õlut.
Köömneid pandi leiva peale, supi peale, kapsaste sisse.
Raudrohust tehti teed.
Külmkinga rohud on suured, laiad lehed, kollased õied on, jaanipäeval hakkavad öitsema.
Punase õitega naistepuna pandi vorsti sisse. Praegugi vanemad inimesed panevad.
Uhakust tetti naadisuppi. Katski, kuumvesi pääle. Lasti luht ära, pigistati välja. Liha ja rasva pandi sisse, tangu ka.
Kohv antu vanast ummikitega [puunõudega] lauale ja lusikatega lörbitud.
Mahl. Kui elasime Rõngus Sakerjal, siis korjati suur ankur (30 toobine) mahla täis, kasemahla. Jaanilauba võeti lahti, pulk päält valla. Oli hää magushapu taar. Ise läks hapuks. Kes tahtis, pani veel suhkrut juure.
Mahl. Kasest lasti, valiti vanem puu. Auk ükskõik kus poole. Puuriga lasti auk sisse ja sinna pandi tila. Tila oli pehmest puust rennike, harilikult lepast. Anum riputati tila otsa. Mahla korjati ja apendati ka. Läks ise apuks. Vahtraid siin ei ole.
Teed keedetakse järgmistest ainetest: palukalehtedest (ühes õitega), murakatuppedest, kreegi okstest, vabarna vartest.
Olnud üks poiss, kes alati roninud pihlakate otsas ja söönud pihlakamarju. Perekonnanimede panemisel antud talle nimeks „Pihlik“.
Punad kasvavad kinkude otsas. Sinakaslilladel õitel on hää lõhn. Tarvitatakse maitseainena.
Vaher (Acer compestris et platanoides), Hiius haruldane metsapuu, kodu aedades andis magusat mahla ja väärtusliku tarbepuud.
Vorstirohtu tarvitati verivorstide valmistamisel. Kodus aia ääres kasvas vorstirohi metsikult. Kogu taim sai maast üles murtud ja kuivama pandud. Kuivad lehed peenestati valmis keedetud vorstipudru sisse maitseks. Hea perenaine ilma vorstirohuta verivorsti tegema ei hakanudki.
Pohlade kohta ütles üks mees minu emale: „See on lindude kraam. Mul on muudki süüa, ei mina lähe korjama!“ Nüüd korjatakse müügi jaouks. Siin metsades on jõhvikaid, pohli, mustikaid jne.
Härjamürakad [= ojamõõl] selle nuppudest saada hea tee.
Nõges (Stachys sylvatica) [Urtica dioica]
Neid korjatakse suuremal hulgal, kuivatatakse ja hõõrutakse peeneks. Seda pulbrit pandakse veiste joogisse, mille tõttu saab rammusamat piima. Nende lehti keedetakse ka supiks.
Tiisikus. Hispaania mantel aitab. Tuleb võtta suur riie, takune, jäme, mis kaua märg seisab. Teha tulist heinapeprevett ja lina sisse kasta. Panna ümber keha. Seda teha 2 korda nädalas 6 kuud. Ise olen terveks saanud. Kahe mantliga olin terve. Ülased puruks teha ja puder panna haigele kohale. Võtab naha puruks. Kui viina sisse panna, siis ei lähe puruks.
Telg - seatelg. Kasvab põllul vilja, meelsamini odrade hulga; kollaste õitega haraline taim. Kannab palju seemneid, ümarike, musti terakesi mida pekstud vilja terade hulgas hüütakse sennepiks.
Sisimetse (rabanduse) rohi Saksa lilled. Jaanipäeva nädala korjatas neid kukka, pandas pudelisse viina sisse, läheb punaseks (Saksa ninni), jala pitkused. Juuakse iga homiku. Kollane õilme.
Taimed, mida tarvitatakse arstirohuks.
Verihein.
Nõmbas on praegu veel alles vana mänd, selle juurte üle ei tohi keia, et kuivab siis ära. See on üks kõige esimene puu Hiiusaarel, kui ta mere seest tõusnd, olnd ta üsna lage. Sakla külas oli teine vana mänd. Sellel oli auk sees ja sinna inimesed viisid raha sisse. Kui kuskilt oli haige, siis muljuti rahaga ja viidi see raha männi sisse, siis haigus paranes ära. Nüid seda puud enam ei ole, tuul murdis ta maha.
Meestepuned, ehk punaheina õilmeid korjatakse suvel, kuivatatakse, õerutakse peeneks ja tarvitatakse vorstide sees. Ka keedetakse teevett.
Üheksa puu koore veega pesti haigeid kohti.
Uskumisi ja arstirohte taimedest ja puudest.
Kadakamarju tarvitati rohuks, siis kui kusi ei ole korras. See korjab vett ihu seest välja. Marjadest tehti teed või söödi niisamuti, siis hakati ühest piale ja söödi viieteistkümneni ja jälle tagasi. Kadakaokstest tehti ka teed, kui marju ei old käepärast. Kui tuas ei old hiad haisu, siis lasti kadakaokste suitsu tuppa. Kadakaoksi pandi õlle sisse, see pidi hia maitse andma. Puunõudest võeti halba haisu ja maitset, kui sial sees põletada ja pärast ummukses lasta seista ja keeva vett siis piale valada.
Kadakapuuga nõiuti ka veel. Kadakapuust kepp, ja siis kui tuli kodukäija, siis võis välja sellega rammu katsuma hakata. Kui kodukäija oli sialpool, kust kuu paistis, siis sai võitlemise juures võidu kodukäija. Pidi olema kadakasel kepil palju ristisi otsa tehtud - siis see kääs ja ise kuu pool, siis jäi võit mehele. Mõisnikudel olid ka ainult kadakased kepid, sest need olid tugevad. Üks mees old ka nõid, ja siis mõisnik kutsund selle mehe mõisa ja ise pekst teist kadakase kepiga ja üteld: "Nõida sina mind, mina peksan sind !"
Kasest lasti kevadeti mahla ja nelipühiks toodi värskeid kaski kambri ja rehetuppa iluks. Kaselt võeti urbasi ja need pandi piirituse sisse ja väikesi kasetettesi (väikesi kasepungi - lehekesi). Sellega määriti, kui kuskilt koht valutas, ja mõned tilgad võeti sisse, kui kõht valutas. Kase vitstega peksti lapsi ja siis üteldi, et antakse tedreleiba ja kasejuustu.
Pihlakast olid küla- ja mõisakarjaste kepid, siis nendega tehtigi nõidusi. Arvati, et kui on pihlakane kepp, külakarjusel näiteks, siis nagu see kepp pidi kaitsma huntide ja ka muude hädade eest karja. Lapsed sõid pihlakamarju ja mängisid nendega: ajasid paela ja tegid ka helmeid. Pihlakast tegid suuremad väiksematele lastele hobuseid ja muid loomi, lõigates pulgast. Pihlakaõitest tehti teed, pidi see tee aitama ka köha vastu.
Niin ehk pärn ei ole palk ega ehituspuu. Niine koortest tehti sõelapõhjad, niine pindadest sarjapõhjad. Niin on pehme kerge puu. Niine koorest olla ka köisi tehtud, aga see on vist väga vanal ajal olnud. Niine õitest keedetakse teed, on maitsev ja tervislik jook. Niinepuid kasvab vähe, metsades leidub neid harva, kasvatakse majade ümbruses ilupuudeks. Mesilastel on nende õite kallal tegemist, niine õitsemise ajal on mesilased karja kaupa ta õite ümber sumisemas. Niinekoort kasutati sidumiseks noorte õunapuude ja pookokste juures. Niinekoore nuustik oli piimapüttide, lüpsiku ja kõige puust toidunõude küürimiseks. Niinega võrreldi nõrgajõulist inimest, öeldi: "On teene nagu niine robuski."
Kasemahla tarvitati peamiselt joomiseks, ka söögikeetmiseks, ja noored neiud pesid mahlaga nägusid, et suvel nägu ei pruunistuks. Suveks pandi mahla puuanumaisse hapnema. Kui jõudis heinaaeg, siis oli ta heaks karastavaks joogiks.
Kuulus on kase mahl. Korjatakse seda kevadel mäha ajal kõrgemail mail kasvavailt kaskedelt. Lõigatud oksa otsa riputatakse pudel või puuritakse tüvesse auk, kust siis tilgub seda magusat märjukest. Kui mäha-mahla aeg möödas, lüüakse toriauku puupunn.
Mahla nii vahtra kui kasel tarvitatakse joogiks. Mahla lastakse auku, puurides puu lõunapoolsele küljele. Mahla tila tehakse enamikus lepa- kui ka kasepuust. Mahl lastakse puhtasse puuanumasse. Mahla tila juurest pannakse puuoks anumasse, mida pidi mahl anumasse jookseb, ilma et tuul eemale saaks puhuda. Pääle värskelt joomise hapendatakse veel mahla joogiks. Mahl pannakse mingisugusesse nõusse, mida võimalik kõvasti kinni panna umbselt. Maitseks lisatakse juure kas sõstraoksi, vahaleent, jahu, vähemal määral valmistades ka suhkrut, rosinaid. Nimetatakse hapumahl.
Pähkel-käimisele väga sarnaneb ka tammetürude kogumine. Türud lähtvad loomatoiduks. Esiti olla küll türudest kohvi tehtud. Türud kõrvetud ja jahvatud siis peeneks. Türusi söövad sead, lambad ja lehmad. Vanasti aetud sead ikka metsa turule. Turul käisin ise ka möödunud sügise. Türusi korjatakse puude alt maast. Nopitakse korvi sisse ja kallatakse kotti. Kodus kuivatakse türud ahju pääl ära. Viiakse veskele ja lastakse jahuks. Kuid antakse sigadele ka tervelt ede. Turud pidade sea väga rammusaks ajama.
Arstirohtudena tarvitatakse mustasõstra (Ribes nigrum) lehti, pärna (Tilia parvifolia) õisi, palukaid (Vaccinium vitis idaea L.). Kuivatatakse ja tarvitatakse teelehtina.
Jutt puudest.
Meil Siberis kasvab igasuguseid puid. Kased, männid, kuused, lisvenid, haavad, kedrad. Kõik nad on kõlbulised ehitamiseks ja ka küttiks. Neist võib ka muid aineid tarvitada. Kasest kevadel saab mahla, suvel saab mähka.
Pohlamarjadest keedeti õuntega ehk porganditega segamine keedist ehk - nagu ennem nimetati - moosi. Neid moosikeetmisi õpiti mõisa- ja linnaprouade juures: kui oli mõni talutüdruk mõisas ehk linnas teenimas ja tuli vahest koju vanemaid vaatama, siis ta näitas ka oma oskust, mis väljast oli õppinud. Sellejärel õppisid ka kodused marjadest toitusi valmistama, ja kui ühes peres midagi uudist on tehtud, siis varsi kõik küla teab sellest, kes siis tahab enam teisest alam olla, kõik katsuvad seda järel teha, mis teisel nähtud olema. Ja nii levis kiireste kõiksugu marjakeediste tarvitamine.
Kadakamarju käidi sõelaga korjamas. Sõel pandi oksa alla ja pulgaga koputati oksa peale, siis küpsed marjad kukkusid sõela, okkad ja muu puru läks läbi sõela maha. Kadakamarjadele pandi keeva vett peale ja linnasejahu juure, siis sai magust ja rammust jooki.
Leib. Puhast rüä leibä es tundaki´. Mõni rikkamb küdsi kohegi pidosihe minnä vadsa, mis sugu puhtamb ja valgõmb ol´l ku egapääväne leib, mis üsätsist jahvõtu ol´l. Et ka neidki veidü sai, sõs pan´ti viil meelega mõni vakk aganit sisse, ehk sääl jo küländ esiki ol´l.
Peremiis visas´ peoga üsätsit vasta saina, ku sääl seen viil midägi kõrahti, pan´ti viilgi aganit mano, kooni üttegi kõrahtamist kuulda es olõ. Missugunõ tuust leib sai, om jo muidugi mõista´. Nii üteldäs vanaaolisõst leeväst: „Tiä ol´l must ku üü.“
Nälä aig olgu kõnõlõmada, kuna sõnajalaleibä süüdi ja naadi vatska küdseti. Kuna liia vihmavalamise peräst kõik vili kõrrõ otsa ärä´ kas´vi, hoijõti ka tuul viisil hinge seen.
Rabandleib. See tehti tuulamata viljast. Kui terad olid rabatud, rehitseti suur praht päält ära. Veeti ka jalguga läbi, et pikad kõrred välja tuleksid. Nii viidi veskile. Hädaajal segati sellele enne veskileviimist veel lisaks kuivatatud ja purukshõõrutud sõnajalalehti ja „kanariku häilme“.
Jutustaja on ise lapsena saand maitsta niisugust leiba. On olnud väga mõru. Lapsed katsunud sisu maha poetada ja söönd ainult koorikut.
Ja vanasti ikka tõesti keedeti suppi ohakatest ja muistki rohtudest. Noortest maaohakatest sai päris hea supp (nii see eit pajatab). Need said enne keetmist veel kupatatud. Keedeti liha ja piimaga.
Ka lambakõrvadest (taime nimetus) keedeti suppi ja piimanõgestest. Nii et laul ei valeta sugugi.
Eks ole ka seentel oma hea koht olnud leivajätkuks kui ka leivakõrvaseks. Kui on siguripuudus, võib ka võilillejuuri siguriks tarvitada, tuleb seda sammuti kui sigurid leigata ja puhastada ning kuivatada. Ja tal on siguri maik. Tammetõrudestki olla leivale lisa tehtud: tõrusi olla kuivatatud, jahvatatud ja tõrude jahu lisatud leivajahude hulka.
Naadiroog. Seda keedeti kevadel värsketest ohakatest. Naadid (noored ohakad) korjati põllult ja pesti mitmes vees liivast ja tolmust puhtaks.
Ennem pandi suuremad patta keema ja kui need juba pehmed, lisati naadid juure. Patta pannes käänati nad peo vahel väiksemaks (kuid raiumise või lõikamise teel neid ei tükeldatud). Keemisel lisati veel rasva, piima ja soola. Süües ka veel haput koort, kui seda juhtus olema.
Nõgeseroog. Keedeti samuti kui eelkirjeldatud nadiroog. Korjati aiaveertest noori nõgeseid ja pesti vees puhtaks. Ennem pandi suuremad patta keema, hiljem lisati nõgesed juure, kusjuures neid käte vahel väänates pisut tükeldati. Veel pandi juure soola, rasva ja piima.
Tuulatud rukistest leib oli vanasti „sai“. Harilikult söödi aganaleiba; kui tuulati, olid väravad kinni. Rukkeid leivajahuks kroovima hakati õige hilisel ajal.
Aga herneid ja läätse peeti vanasti palju maas, ube ka. Pääle läätse-, oa-, herne-, kapsa- ja kardulasupi keedeti veel naadisuppi ja ohakasuppi piimaga. Ohakad kupatati ennem ära.
Aganaleiba kuivalt ei söödud - oli terav, vedelikuga aeti alla.
Kama tetäs ka ubadest, läätsest ja lustetest, aga odra erne kama om kige parem. Suur imuroog om veel paks kama või kamakäkk. Kamakäkki tetäs koore sisse, seetse ästi segi, ninda et ää paras sikke taigen om, sis võetse lusikutäüve kaupa piiu, mätsütetse käpu vahel ümärikses, tetäs ümmert kamajahuge ja kamakäkk om kähen. Miu esä kõneleb, kudas vanast teotidrukidel mõisan ollu ka kodust ilma perenaise täädmäde piimä sisse tett kamakäkki põlle sehen ligi võet, mis aga senis, ku mõisa saanu, ärä ollu kujunu, ninda et pallast jahu veel põlle seest löüdän.
[Taimedega arstimine.] Vorstirohu tõin ka emale aeda. Selle ka tänavu aasta külm rikkus. Kui siga tapeti ja verivorsti tehti, siis purule hõõrutud õied ja lehed pandi tangupudru sisse.
Heinaajal tehtud luhta kaasa ohakasuppi, rukkijahudega, siis - kui tema alles noormees olnud (siis olnud jutustaja 80-aastane). Tehtud ka varesnaadi suppi, kuna neid pole olnud, siis käidud kirikumõisa rohuaias neid korjamas. See oli umbes 130 aastat tagasi.
Kasepungapiiritus teeb inimese terveks. Tuleb sisse võtta ja pealt määrida. Kevadel kasepungaid korjata, pudelisse panna ja piiritust peale valada.
Hilisemal ajal, kui juba suhkur talumajapidamises tarvitusele tuli, hakati ka marju sisse keetma talviseks toiduks. Kõige esimeseks olid jõhvikad talvel, kui piima ei olnd, pudru kasteks. Jõhvikad tambiti kausi sees puulusikaga katki, pandi vett peale ja valati see segu puhta linase riide peale, mis kausi peale oli pandud, vedelik nõrgus läbi riide kaussi ja marja paks pigistati käte vahel riide sees niikaua, kui paks kuivaks jäi; siis pandi riidega tükis teise kausi sisse ja valati veel vett peale ja pigistati uueste läbi riide vedelik välja. Niikaua sai veega läbi pigistatud, kui enam hapu maitset ei olnd vee sisse tulemas. Sest vedelast keedeti pudru kastet, pandi suhkrut ja kartulijahu juure. Haigetele oli ka jõhvikajook heaks suukasteks, ehk mõni marjaiva suus ära süüa oli heaks karastuseks. /---/ Tänapäeval ei saa marjad päris küpseks valmida, kui juba korjajad nad metsast ära viivad. Vanal ajal olla jõhvikaid kevade veel rabast võind leida, seisid seal lume all üle talve, aga nüüd viiakse jõhvikad juba siis ära, kui nad alles toored ja valged on.
Palderjanijuuri (õitsemise ajal) pandi viina sisse.
Samuti süües sügisel esimest korda küpseks saanud marja (vabarnat, kirsi, sõstart j.n.e.) tuleb soovida midagi ja see soov läheb korda.
Lihtsa ja maitsva tee pärast korjati kevadeti õunapuu õisi ja noori lehti. Haiguse ravi -jaua ei tea.
/---/ Kui minul häda, tuleb kohe vanaisa abistamine meelde. Ta võttis tarvitusele praaga sees vannitamise. Äädika, pipra raviviin. Soe kaerakott. Soe ahi. Paa aur. Kaalileht. Tubakas. Raudrohi. Koirohi. Toomingakoore vesi. Kummelivesi. Köömnevesi. Soolavesi. Uriin. Tangutumm. Sinep. Sibul. Piparmünt. Palderjaanijuur. Mädarõika juur. Must kohvi. Muna. Sai. Searasv. Kitsepiim. Soolavõileib. Leivatainas. Võimänd. Männiseep. Kuljus kivisammal, hall. Mesi. Küünal või parafiin. Noahigi. Kibuvitsa marjad. Mustikad. Mustad sõstrad. /---/
Kui puud lõhkuda, siis ei tohi kervest puu vahele jätta, siis jääb selle inimese keel suremisel hammaste vahele.
Ennevanast olid olemas järgmised rohud: lemmueli (palderjanijuurtest keedetud tee), salpeeter, söötvaaker (salpeetrihape), poomeli, Jeesuse käeluuplaaster ehk käelaaster (pliiatsijämedune pruun pulk). Neid kõiki sai apteegist. Peale selle oli veel nõiaeli ja juudasitt ning pealemäärimiseks tärpentiin e. tärkentiineli.
[maarohud] Soolitrid ja sasabärila juured - ei tea, olen unustanud.
Õllepruulimisel tarvitati kadakaoksi. Enne praaga sissepanemist asetati kadakaoksad õlletoobi põhja. Kadakas andis õllele hea puhta maitse juurde.
Suvel korjati ja kuivatati vorstirohtu. Peenestatud lehepuru pandi verivorsti pudru hulka, maitsestas segu.
Ka õlletegemisel tarvitati kadakaoksi. Tehti kahte viisi. Ühed õllepruulijad asetasid õllepraaga alla astja põhja kadakaoksad ja siis kallati keev vesi peale. Andis õllele veidi maitset. Mõni eelistas kadakaoksad otse õllevee sisse keema panna.
Ravimtaimi koguti sobiva aja järgi. Nii koguti kalmuse juuri maikuus, naistepuna jaanipäeva paiku, samuti tedremadarit jaanipäeva paiku. Kalmust sobis korjata veel septembris.
Hea suve puhul sai jaanipäeva paiku, tihti siiski pärast jaanipäeva, esimesi küpseid maasikaid. Neid nimetati rukkiõiemaasikateks.
Mahla korjati ka tagavaraks vaatidesse ehk tõrredesse, kuhu viimastele „kaaneks“ natuke linnasejahu peale raputedi ja siis nagast nagu taarigi lasti. Mahlal pidi see kaas peal terve seisma, et ta ära ei „hingaks“ (lahjaks ei lahtuks). Värske mahl oli muidugi magus, kuna ta seistes hapuks läinud ja siis veel maitsvam olnud kui taar. Teda jakkunud ikka suvistepühadeni, sagedasti ka jaanipäevani, ehk nagu minu vanaisa ütles: „Meie jõime mahla ikka kuni kesa kütisseni.“ (See tähendab, et iga aasta peale kesakünni sõnnikust ilma jäänud põllude peale „kütist loodi“ - kütist põletadi.)
Peale odralinnaste tehti ka lustetest linnaseid ning võeti peale selle taari hautamiseks ka muid lisandusi linnastele abiks, nagu nisu- ja rukkikliid, kartohvlid jne., aga odralinnastest taari vastu taari neist ometi ei saanud. Ka on hauetele juurde lisatud humalaid, köömneid jne. Kõige uuemal ajal tarvitatakse õlle järele taari ainult nii kaua, kui ta veel hapu on, aga talvel, kus raba ära külmetab, ei võeta õlle järele taari sugugi, vaid raba tarvitatakse hauetena taari peale. Taari tarvis on ise tõrs, veiksemkui vanaaja tõrred. Põhjaõlgedeks ei ole perisõled mitte head, sest nad lähevad ruttu pehmeks. Seepärast võetakse poolvalminud rukkid, puhastatakse lehed küllest ära, pannakse umbes paari tolli paksuselt tõrre põhja peale, mida siis õhukese lauakestega ja risti ülekäiva puuga tõrre põhja kinni pantud saab, et hapnemisega põhja raba sekka üles ei tõstaks. Nõnda valmistatud õled peavad enne tarvitamist keeva veega ära leotatud saama, et nad taarile midagi võerast magu ei teeks.
Arstirohuna tarvitati rukkipäid kuivatatult teeks.
Taimede tarvitamine vanal ajal.
Aastate vältel on suutnud inimsugu luua endale kõrge kultuuri. Kõik areneb, muutub, samuti ka vanaldased eelarvamised. Kultuuri tõusuga, mis muidugi on palju tingitud majanduslikust olukorrast, on muutnud ka elutarbed. Ka kõige loomulikumad tarbed, mis võrsusid välja elust enesest, ei jäänud seisma endisele punktile, vaid need arenesid ikkagi ühes kultuuriga. Inimeste ja terve ühiskonna tõekspidamised muutuvad alalõpmata, ühes nende tõekspidamistega muutuvad kõik inimese eluavaldused.
Seda väärtuste ümberhindamist näeme kõige selgemini taimede tarvitamise alal. Majanduslikkude asiolude pärast ei olnud kultuuril võimalik vanal ajal tõusta. Rahvas muidugi kannatas selle all. Nad pidid leppima viletsate oludega. Sõid seda, mis neil oli kätte saada. Ja loodusest saidki nad omale majapidamises kuuluvat materjali: tarvitati igasuguseid taimi, mis ei olnud kahjulik organismile. Toiduna, kuid päämiselt arstivahendina olid ikkagi taimed.
Suvel korjati igasuguse mõjuga taimi, neid kuivatati ja seati panipaikadesse, kust siis tarvitamise korral oli hää võtta.
Suvel korjati igasuguse mõjuga taimi neid kuivatati ja seati panipaikadesse kust siis tarvitamise korral oli hää võtta. Siinkohal ei jõua küll kõiki taimi nimetada, kuid siiski mõne tarvilikuma kevadel ja suvel saadi juba nõgeseid, ohakaid, oblikaid, hanemaltsu, (varesejalgu) naate jänesekapsaid jne. Nendest valmistati suppe jne.
Maitseks pandi harilikule rukkileivale taignasõtkumise eel soola ja soovi korral ka köömneid, kuid paljud hariliku leiva puhul köömneid ei kasutanud.
Naistepuna oli ka arstirohi, kuid seda siiski arstirohuna ei kasutatud, vaid hoopis lõngade värvimiseks. Andis beežika või punaka tooni. Seda tarvitasid ema ja vanaema I maalimasõja ajal lõngade värvimiseks, sest poes värve polnud. Aga loomadele joodeti küll pudeliga naistepunateed punase haiguse korral sisse.
Enne suvistepühi (ka jaanipäeva) peavad kõik arstirohud korjatama, siis on neil alles vägi sees ja aitavad.
Kanavarbad ehk nurmenukk: teeks. Kanarbik: tähtis mesinduse juures. Ristikhein: tähtis loomatoit, mesinduses tähtsal kohal.
Niinepuu: pähklid söömiseks; niined kottide, vihtade ja muude asjade köiteks; kõva puu mööbliks. Pähklipuu: pähklid söömiseks; tüvi (keskmine) kuhja malkadeks. Jalakas: kõva, paenduv tüvi regedeks, kelkudeks, lookadeks, kirvevarteks j.n.e. Tamm: kõva puu; tõrud kohviks, sigadele toiduks; puu igasuguseks mööbliks. Saar: kõva puu mööbliks, kirve varreks ja muuks tarveteks. Kask: kõva puu mööbliks, kirve varreks parem kui saar; oksad luuaks ja vitsad lastele; lehis kask nelipühadel tuppa toomiseks; mahl joomiseks ja supiks; koor sarvedeks, pasunateks, siku sarvedeks, viiskudeks ja hää tule sütitus aine. Lepp: koor pasunaks. Toominga marjad: söömiseks, viina sisse, moosiks. Vaher: kõva puu mööbliks; magus mahl joomiseks ja supiks. Kalinapuu: marjad supiks, pudruks. Sõstrad: söömiseks, supiks, moosiks. Kihvtimarjad: mürgitamiseks. Hullukoera marjad: mürgitamiseks. Karusmarjad, kirsid, ploomid, õunad, vaarikad, mustikad, murakad, jõhvikad, maasikad, lillakad: söömiseks, supiks, moosiks. Sinikad: supiks, söömiseks. Pohl: söömiseks, moosiks.
Vaarikad: teeks. Turvas: loomadele põhuks, kütteks, maarammutamiseks. Tomat. Rukis, nisu: jahuks. Oder, kaer: jahuks, tanguks. Kapsas, porgand, kaalikas, naeris: toiduks, supiks ja muuks toiduks. Peet: liha juures maitseainena. Kaer: kisselliks. Sigur: kohviks. Kurgid, kõrvits: söögiks. Kadakas: kõva tarbepuu. Kõik puud kütteks.
Teeks tarvitati kanavarba õie teed, pihlakaõie teed, kaituserohu teed, kõik tehti nagu harilik teegi. Punaheina õied pandi vorsti sisse siis saadi hea maitse.
Muuks otstarbeks: 1) mustikast tehakse suppi ja moosi; 2) pohladest moosi; 3) karusmarjadest suppi; 4) vaarikatest ja maasikatest moosi; 5) ristikhein loomadele toiduks.
Muuks otstarbeks. Kõik puud on kütteks. Ristikhein, rohi, mõne puu lehed, kanarbik, hein - looma toiduks. Vaarmarjad, karusmarjad, punased sõstrad, mustad sõstrad, mustikad, pohlad, murakad, maasikad, jõhvikad, lillakad, punaseda toomingad ja pihlaka marjust tehakse moosisid.
Punad: unerohi (Origanum vulg).
Kasvab jõekallastel, väljadel ja teede ääres. Karvasel varrel asuvad pikergused karvased lehed. Juulis ilmuvad punased pikergused õied.
Õitest ja lehtedest valmistatakse teed; ka värvimiseks, saab punast värvi.
Männast valmistati pudrumändasid. Noori kevadiseid kasvusid kasutati rohuks. Männakäbidega lapsed armastasid mängida. Need olid mängus lambad ja talled. Männajuurtest valmistati korve. koorest tegid kalaõngitsejad ujukeid õnge jaoks. Männa kände põletati tulisel käimisel paadi peal öösel. Need on tõrvased ja põlevad heasti. Neid kaaluti maast ka tärpentini vabrikusse saatmiseks.
Pihlakast valmistati õngelatte. Pihlakamarju korjati talveks. Seoti marjadega kämblad kimpu ja pandi katuse alla rippuma nagu saunavihad paarikaupa. Kui külm oli marju vähe näpistanud, muutusid marjad maitsvamateks.
Pihlakal olevat vanarahva arvamisel isesugune maagiline vägi. Kust oherdiaugust vaimud või kratid sisse ja välja käisid, sinna kui löödi pihlakast prunt ette, sealt ei peasenud enam ükski vaim välja ega sisse.
Vanasti, kui oli vaja võtta mingisuguse rohu valmistamiseks üheksat seltsi puude küllest oksi või lehti, siis pidi tingimata neist üks olema pihlakas, siis mõjus.
Rehapulki tehti pihlapuust. Need on vintskemad, ei murdu nii kergesti.
Pihlakamarjadel [Kadakamarjadel] on rist otsas, sellel pidi olema miskisugune tähendus aga missugune mitte ei leidnud üles oma rahvaluule hulgast. Või oli see kadakamarjade kohta öeldud? Ei mäleta heasti.
Kodusel teel valmistati marjadest veini.
Sarapuu. Sügiseti käidi pähklil, korjati talveks ja müümiseks. Poisikesed otsisid sarapuupõõsaste alt oravatel ära näritud pähklakoort, neid pruugiti viledeks. Sai vilistada.
Sirgeid sarapuu tüvesid kasutati keppide valmistamiseks. Nendest tehti ka korvidele võrud. Surnupärgade võrudeks samuti. Korvide võrud sarapuust polnud sugugi nii vastupidavad kui kadakased. Ka toole valmistasid mõned omale tuppa.
Tamm - tammõ. Lapsed küpsetavad söögiks tõrusid. Lehti kurkide hapendamiseks.
Ravimtaimi koguti enne jaanipäeva ja köideti kimpudesse räästa ääre alla kuivama. Kõige suurem võim oli neil arstitaimedel mis olid korjatud jaanipäeva laupäeval 9-lt niidult ja üheksat sorti. Need seoti eri puntidesse ja hoiti alal kuivas kohas.
Rahvapärasest ravimisest loobumine toimus Nõukogude korra ajal. Rahvaravimeid kasutatake veel praegugi. Arstitakse sõnade abil, posimise abil. Siis korjatakse teatud taimi haiguste arstimiseks. Arstidesse suhtuti pealiskaudselt, sest usuti, et kodusel teel arstides saab ennem tervest. Usuti jumalasse, pühakujudesse, et jumala palumine mõne pühaku ees tervendab inimest. Käidi ristikäikudel, seal lasti mitmeid kordi „alt pühäse“ ja anti pühakujuga suud.
Ämmaemandaid üldse ei kutsutud möödunud sajandil. Kodanlikul ajal hakati rohkem arstidesse uskuma, sest nooremad kes koolis käisid, unustasid peagi vanad kombed.
Kollane akaatsia e. läätspuu kaunadest valmistasid lapsed isesuguseid pille. Lapsed sõid nende seemneid.
Kirsipuu vaiku tarvitati ja mõned tarvitavad praegugi kleepaineks - liimiks. Marjad müüdi maha kui saadi, sest olid kallid omale süüa. Jõukamad keetsid moosiks ja veini valmistasid kirsimarjadest.
Kreeke kasvatati nend vilja - kreekide pärast. Maitsevad väga lastele.
Ploome samuti ploomide pärast, veel maitsvamad kui kreegid.
Kasvatati ka mureleid nende marjade pärast.
Õunapuust tehti kotspoole e. surnukaid kangakudujaile naistele. Need said väga „libedad“, libedasti käisid kanga lõimevahest läbi. Kirvevarsi tegid mehed õunapuudest, need olid vastupidavad ja samuti libedad. Õuntest valmistati Eesti iseseisvuse ajal kodusel teel veini. Õunu kuivatati talveks supi jaoks.
Punastest, valgetest ja mustasõstardest valmistati samuti veini. Siis veel ploomidest, kirssidest ja pihlakamarjadest. Mõned tegid isegi nisuteradest „veini“. Niisama mustikaveini valmistati.
Kurkide hapnema panemiseks tarvitati sõstra lehti ja tille.
Teed tehti vehvermentsidest. Pohlaõitest saab nii punane tee, nõnna kui veri. Enamiste ikke poodist sai tuua seda hiina teed.
Köömneteed juuakse ka mõnede juures Hiina tee asemel. Pidada ka jooksjahaiguse vastu hea olema. Üldse levineb metsateede tarvitamine Hiina tee asemel. Hiina tee pidada tervisele kahjulik olema, oma metsateed enamikus tervisele kasulikud.
Väga palju pruugitakse seda roogade juures, aga rohkem maitseaineks kui tervislises mõttes.
Ega vanast ei täidind poest raha eest teed osta. Korjati:
köömned;
pohlaõied - vanaema korjas ja kuivatas ja sest tehti teed;
pärnaõie teed ka joodi, pidi tervisele parem olema kui teine tee;
piparmünt, ennemast öeldi vehverments, see pidi ka hea olema;
raudrohu teed ka tehti, ma ei tea, misjaoks;
kummel, seda korjati teeäärtest ja õuest.
Köömel on kõigile tuntud taim, tarvitati vanasti ja nüüdki toitude juures maitseaineks. Köömli seemneid riputati võileiva peale ja pandi leiva taigna sisse, kapsaste sissetegemisel riputakse köömli seemneid ja jõhvikaid segi kapsaastjasse.
Tammelehed on vajalikud kurkide hapendamisel. Tammetõrusi korjatakse sügisel suuremal arvul. Ärakuivatatult valmistatakse neist kohvi. Sigadele antakse tammetõru jahu, kui ka tooreid terveid tõrusi.
Maltsast keedetakse suppi.
Oblikat tarvitatakse supi keetmiseks.
Tilli pannakse hapnevatele kurkidele peale.
Mäerõigast pannakse kartulisupi sisse.
Seenest valmistatakse kartuli sousti.
Mooni seemneid pannakse saiale ja süüakse niisama valmind pärast.
Õllevalmistamisel on tänapäevalgi veel keevas õllevalmistamise vee katlas alati mehine viht hästi marjarikkaid kadakaid.
“Sant ais” kaotati vanasti toast sellega, et muldpõrandal süüdati värske kadakaoks ja lasti selle helevalge suits ust avamata üle kogu ruumi levida ja õhku imbudes haihtuda.
Leivategemisel pühiti ahju kütmise lõppedes tulist ahju põrandat enne leibade ahjupanemist tingimata värsketest kadakatest valmistatud ahjuluuaga, kusjuures see tugevasti pragises ja suitses; tegelikult ei sündinud see mitte ainult tuha kõrvaldamiseks.
Poeginud lehma (ka lamba) esmasesse joogivette lisati peale kamalutäie linnase jahude ka veel hulk kollast kadaka keedu vett.
Köömneteed keedeti tema meeldiva maitse pärast, aga pidevalt ei soovitatud juua, sest pidi verd nõrgestama. Köömneid tarvitati rohkem maitseainena, näiteks lisati kapsaste hapendamisel, söögipeedisalatile.
Köömlid - teed keedeti, kapsaste hulka, leiva hulka.
Kööment tarvitati ja tarvitatakse praegu salatite juure, leiva ja saia juure küpsetamisel, kapsaste juure, kui hapnema pannakse, ja teeks.
Kevade, ku see vana kuri külm ja tema tendsik lumi suu-silma äbü täüs saave ja linde laulu kuultan oma teed pühive, jõed ja ojad oma kõva kasuku ümmert ärä viskave ja mede kuuldsad kontsertiandjad konnad oma kaane alt vällä laseve tulla, ku pehme tuul külmä kähen äräroidunu puuokstest kohisten läbi puhkab ja ega ladva tipust lehenopsid vällä aab, - sis saame me looduse käest ka üte siantse joogi, kedä meil egäl aasta-aal mitte saia ei jole, aga üits neist kige tervemidest jookest inimese tervisel om, just nagu allikuvesi, - see jook om puumahl. Mahla om kevade küll ega puu sehen, aga egäüits ei joose mitte ninda ku kasel ja vahtrel. Vahtrel om ta küll pailu magusem ku kasel, aga vahtrid om mede maal õige vähä, ja kellel neid ka om, sellel om esi oma aian kasvated, temä ei taha ka mitte oma kallist puud tühja mahla peräst ärä raisate ega tila ala laske. Selleperäst iki se va kahar kask oma verege piab kik mahlaimustajade jooginälgä kistuteme. Mahla tarvitemine jääb nüidsel aal ka õige vaiksess, pal'lat mõned makjad perenaised ei taha kevädelt ilma mahlate eläde saia, nevä laseve ka veel kasel tila ala laske. Vanast olli mahla tarvitemine peris egäpäeväne asi. Selle tarvis olliv kased vällä otsit, kellel just ää mahl olli, sest egäl kasel ei jole suguki ää mahl. Mahlakased olliv ka juurest ninda purus last, et tast viimäti midägi enäm es saa, - kik olli ohertig purus last. Kige parem mahl om siantsidel kaskel, kesni kõrge kinke pääl ja mägede otsan kasvave. Lõigun ja vesitse maa sehen kasujidel kaskel om vesine mahl. Mahl om õige terve ja ka jooginäl'lä kistutaja joomaaig. Vanast kanneti tad paarige mõtsast kodu ja joodi nindasammuti, nagu nüid õlut juuas. Ku mahla õige pailu olli, sis panti tad ka taari pääle. Mahlataar ei jole mao poolest küll mitte siante, nagu nüid linnassetaar om: või temäl nu iva ramus om, aga vanast olli ta ää küll, või vanast nu mõni paremed taari kaia sai, nagu nüid ega päe juuvas. Kui mahl juba ärä kaob, sis tekkub puiel koore ala vedel pudrukõrd, ja see om mähk.
Kasemahla tarvitati peamiselt joomiseks ja kalja valmistamiseks. Salaja lasti mahla ka riigimetsast, istutades lastava puu ette võsa ja tehes muid varjendeid. On last kase, vahtra ja pihlaka mahla.
Küüslauk on ka söökidele maitseaineks. Ka kurgi hapendamisel tuleb mõni küits tünni panda.
Maitseaineteks tarvitame meie kaunis palju taimi, neist oleks: petersellid, sibulad, tillid, piprad, loorberi lehed, mädarõigas, vorstirohud, sõstralehed kurgi soolamisel, kurslaugad ja supi keetmisel supijuuri jne.
Rabarberist lehe vartest valmistatakse kiselit.
Nõgestest ja ohtkjate lehtedest keedetakse maitsvat suppi.
Tillid kasvavad aias seemneridadena redisetaolisena ning tarvitatakse kurkide soolamiseks.
Kurkide soolamisest Tormas. Korjati mustsõstralehti. Tünni pandi keev vesi. Kuumutati telliskivi ja pandi vee sisse. Nii kuumutati tünni, et kurkidele ei tuleks võõrast maitset - linaleomaitset. Kui oli “kahtlane” tünn ja kardeti, et “jooksma” hakkab, tehti rukkijahust ja veest kõva segu ja tõmmati praod kinni. Tünni põhi kaeti mustsõstra lehtedega. Mõnikord pandi hulka ka kirsilehti; aga neid palju ei pandud, sest siis pidid kurgid mustaks tõmbama. Lehtede juurde pandi tilli, natuke küüslauku või mädarõigast. Sageli mädarõigast ei pandud, sest neid kohapeal ei kasvatatud. Nii lasti kurgid kihtamisi (Torma murde pärane vorm) lehtede ja tillivartega. Peale valati soolaga keedetud jahe vesi. Kui kurkidel vesi peal, pandi vajutuseks puhas lauake ja sellele kivi kurke hoiti keldris.
Kurgid toodi enamuses Mustveest (kodanliku Eesti päevil). Tormas kasvatati kurke ainult nii palju, et värskelt süüa. Kurkidega käisid maal kaubitsemas Mustvee kohalikud elanikud. Kurke ja sibulaid vahetati ka vilja vastu. Sibulamüüjatel oli suur laastukorv. Korvi sibulate eest võeti tavaliselt korv või poolteist rukkeid. Kurki (murdepäraselt mitmuse osastava asemel ainsuse osastav) müüdi sajakaupa. Hind oli kõikuv, olenes kurgi saagist. Hinda ei mäleta.
Tamm - koorest nahkade parkimisel. Lehed kurkide soolamisel.
Sitikas e. mustsõstar. Marju tarvitatakse keediste ja veini valmistamiseks.
Mustsõstra lehti tarvitatakse kurkide soolamisel. Neid pannakse kurkide vahele ühes tillidega. Nende marju lapsed ja noored väga himustavad.
Muuks otstarbeks:
Köemned - maitseaineks, teeks, piparmünt maitseaineks. Tomat - söögiks, maitseaineks.
Niinepuu õied, pohlaõied, vesimünt, kaetisrohi, nurmenukk, krambirohi, pärnaõied - teeks.
Puud.
Õunapuu - 1) õitest teed ja 2) lehtedega pannakse tomateid soola.
Apuaina “hapuoblikat” lapsed sõid toorelt. Neid korjati ka supivalmistamiseks. Keedeti mõni kanamuna ja hakiti hulka ja supp missugune!
Jänesekapsaid samuti sõid lapsed heameelega.
Toorelt sõime lapsena: põrknaid, kaalikad, kurke, kapstajuurika südamikke, sibula pääliseid; mõned lapsed sõid isegi toorest kartulit. Siis veel: ube, herneid, suhkruherneid, hiireherneid ja vikki; riivimise ajal kapsast jne.
Kadakas ei kasva puuks, tast ei saa palki ega saepakku, aga ta on rahva usus ja teadvuses rohkem räägitav kui kuusk ja mänd. Kadakast tehakse nõulaudu, eriti armastatud olid kadakapuust piimapütid ja õllekannud ja kapad. Kadakapuu on sellepoolest hea toidunõuks: ta ei anna midagi puu maitset toidu sisse nagu mõni teine puu, piim on eriti õrn kõrvalmaitsesid sisse võtma. Kadaka kepid olid ka väga lugupeetud, neid kandsid mõisahärrad ja talutaadid.
Kadaka oksad ühes marjadega tarvitati õllekeeduveeks. Kadaka oksi keedeti sarvloomele kui tervise rohuks ja jõuandjaks.
Kressitõmmis võtab ära putukate torke järel tekkinud sügeluse ja punetuse. Kogu suve jooksul on soovitav süüa iga päev 2-3 kressi ehk suure mungalille lehte. See aitab taastada soole normaalset mikrofloorat, ka pärast antibiootikumiravi. Tee kressilehtedest ja -võrsetest maitsva salati (nt koos lehtsalatiga), kalla peale külmpress-oliiviõli ja tilgake sidrunimahla.
Pannakse ka igasuguseid taimi toitude sisse, mis toidule hää maigu juure teeb, nagu soustile pannakse juure sibulaid, sibulalehti ja sibulaheinu ning tille.
Lihasupi sisse pannakse peterselli lehti ja juuri, kui värske herne suppi tehakse, siis pannakse supi sisse herne kaune, need annavad supile hää maigu, mida muidugi ära ei süüa.
Kui koduõllet tehakse, siis pannakse sinna juure humalaid ja linnaseid. Linnaseid tehakse: odra seemned pannakse idanema ja kui umbes 3 cm pikkuseks on saanud siis pannakse nad kuivama, kust õlle sisse pannakse.
Vaher on rohkem aiapuu, metsadest teda ei leita ja vanal ajal ei olnud kuulda vahtrast ja selle kasutamisest. Mõisate teede ilustuseks oli neid istutatud ja mõni talunik tõi sealt taimi ka omale kasvama. Vahtra mahla juuakse ka niisama kui kasemahla. Vahtrapuust saab head siledad höövlipakud, kõlbab ka mitmesuguseks riistapuuks.
Sarapuu (pähklepuu) ei olegi puu, on ainult põesas, raiutakse hagudeks, on kõvad ja annavad head tuld. Noortest sarapuudest koolutakse korvi võrud ja korvi kered, mille vahele pajuvitsad põimitakse, tarvitakse ka haokoo vitsteks. Pähkleid korjatakse sööma tarvis, eriti jõulupühil olid pähklid kõikjal maiusroaks. Haotegijad ja karjatsed põletasid kuivi sarapuid. Sarapuupõesas leidub ikka püstijalal kuivi puid ja need põlevad metsas heaste, teevad põledes väikest plõginat. Tule juures oli kuulda ütlust: "Sarapuu süda säriseb, paju juured pakatavad."
Metsast lapsed sõid heinputke latvu ja jänesekapsaid.
Orjavitsad kasvasid talude ümber ja neid on sinna istutatud. Õisi toodi tuppa, olid hia lõhnaga, ja marjadest tehti teed; söödi talvel, kui külm oli, niisamuti, olid hiad magusad.
Õlu pidi saama hästi tervislik kui õlle vees kadakaid keedeti. Naabritele veeti mannerguga vai kapaga. Niisama pidi veema ternepiima külasse enne kui omad suhu panivad, siis pidi olema karjale suureks õnnistuseks.
Õispuu on üsna tähtsuseta puu, korvivõruks on teda tarvitatud, kui pole paremat saadaval. Õispuu marju olla ka mõni söönd, kui sügisel külm juba oli marju näpistand. Üldiselt neid söödavateks ei ole peetud. Et nad ilusad punased on, siis lapsed katsuvad neid vahest mekkida. Öeldi pahase näuga inimese kohta: "Kibeda näuga, nagu oleks [õispuu] marju söönd." Öeldi ka: "Ta nägu nii pihelgal." Lapsed ju krimpsutavad nägu pihelgamarju süües.
Hambarohu juurdega läinud paar last hulluks, nõnda et tohtri abi tarvitasivad.
Väljalt ja metsast korjati oblikat kus oli ja tehti suppi. Oblikas raiuti peenest, valati tulist vett pääle, siis ästi õõruda ja väänada, siis tangu natuke ulka, las keevad pehmest ja natuke apu manti ka -, õige ia supp saab. Meie tieme praigagi. Ega ennevanast manti pandud, siis valati või(d) piima ehk muidu rõeska piima peale. Piima õli siis ka vähe. Paar lehma pieti maja pääle, needki õlid lahjad-kondid. Nii kui lauta kinni jäivad, jäi piim ka kinni. Mis nad võisivadki andada: vett ja õlgi anti ette. Suvel, kui õli karjamaa paljas, käisime kaselehti korjamas ja tõime lõunete ajal lehmidele ette. Nüüd süedetakse jõutoitu ja linaseemekookisi, siis on ka aasta läbi igas majas piim, kellel juba paar-kolm lehma laudas.
Jänesekapsad on küll iad apud suhu pista. Kes neid muidu korjas, eks lapsed ja marjulised vahel ikka suhu torkand kui juhtus nägema.
Puud ja taimed mis meeldivad eriti lastele.
On palju puid ja taimi, mida tarvitavad lapsed mänguasjadeks ja kah söövad neid sageli. Olgu see käik metsadesse, mere äärte - kõikjal leidub taimi, mis kuidagi kõlbavad lastele. - Väikesi peeneid kraavikõrkjaid (kõrkeid) korjatakse hää hulk veest, ja maal siis hakatakse neist punuma palmikuid. Võtab teine tütarlaps oma peose kolm pikka kõrkjat, teine otsad peos, ja teine teeb siis palmikut. Ikka teinekord teine ääre kõrges, keskmisele pääle - nagu juuksepalmik.
Merekõrkjad - madalais lahtedes kasvavad meretaimed, tunduvalt suuremad kui väikesed kõrkjad. Neist valmistatakse lihtsa kimpu sidumise ja latvu ära lõigates ujumisveste (kuivatatult muidugi). Merekõrkjate juurte all leidub mõnel kõvem valge jupp, nn. kõrke tumm, see pigistatakse tüvest välja ja süüakse ära, on magus. Vanemad inimesed tarvitavad kõrkjaid patjadeks, rangipalideks jne.
Roojuurtes leiduvaid valgeid porgandisuurusi juurekesi, nn. rookellasi, söövad lapsed jällegi. On hästi magusad.
Hoblik. Vaevalt on lapsi, kes ei tunneks oblikat ajaäärtel, kraavikallastel, üldse kõikjal kasvav lehttaim. Hapumaitseliste lehtede ja lihavate hapukate vartega. Armastatum söögimaterjal lastele.
Jänesekapsas. Veidi noorele ristikale ("härjapeale") sarnanev taim, kasvab vara kevadel" jällegi hapukas taim, süüakse tal lehti ja valgeid õisi.
Hapuleheliste taimede ja ühtlasi söödavate taimede hulka kuulub veel paberits (okkaline põesaspuu ilupuu-aedades, kuid kasvab kah metsas). Samuti süiakse ta marju sügisel (punased).
Mähki ei taha küll mitte vanad inimesed, aga latsed tarviteve temät pailu rohkem ku mahla. Kige ullemed mähisööjäd om karjatsed. Neva ei võta pallat kasemähki, vait ka lepä- ja koguni kuusemähki, see om noort vaiku. Lepämähk pargib neil suu ja käed ästi üle. Aaval om ka küll mähki, aga sedä na nal'lal ei taha, see om kangest mõrru. Mähi lakmine om nüüd ka juba enämiste moodust ärä lännü. Egälpool om kangeste ärä keelet puid rikku, sest mahlaotsmine ei jole poolt ka mitte ninda kahjulik ku mähiotsmine. Vanast olliv karjatsed, kesni mähki tahtseve lakku, mõtsel peris üits nuhtlus. Pirla sa siantsin mõtsen, mis külade vahel või ka keskel om, nal'lalt ütte tervet käske ei löüvä: kik om vanast noorest peräst karjastel oma mähinälläge ärä rikut. Ku kasel noorest peräst tükk koort või ka puud kül'lest ärä om lõigat, sis tal kasvab vanan sinna kottale suur õõs sisse, mis mõnikord seni ku puu süämeni kasvab, iki suuremes mädaneb, seni ku terve puu läbi mädänu om ja ärä kuivab.
Söödavatest taimedest tean jänesekapsad ja hapuoblikad, neid olen ise lapsepõlves söönud, mitte näljapärast vaid maiustuseks, neid sõime meie lapsed naabrilastega seltsis. Eriti head maitsesid jänesekapsa õied, need olid siis väga mõnusad süüa kui jänu oli, tegi suu hapuks ja jänu ununes kohe. Hapuoblika lehed on ka hapud, aga kõvemad ja tuimemad kui jänesekapsad, üsna noored lehed on pehmemad ja mahlakamad, neid sõid lapsed nii, et roheline vaht käis suu nurgast välla. Ka lepamähk oli lastel maiusroaks oma magusa maitse poolest, lapsed närisid tooreid lepapulki, et suud olid kõrvust saadik punased.
Näljaajal olla söödud põlluohakaid, toodud noori ohaka taimi lõigatud katki ja keedetud supiks. Ka olla noori kõrvenõgeseid supiks keedetud ja tulioblika juuri. Naadilehtest olla ka suppi keedetud, aga see teind laste kõhud haigeks. Näljaajast on nii palju aega möödas, et seda praegused elanikud enam ei mäleta, mõnigi ütleb: Mo ema rääkis sest küll, aga ei ma änam mäleta, olin siis alles väike.
Kirssidest, õuntest, pihlakapuu marjadest ja mustikatest valmistati ja valmistatakse ka praegu häid veine ja ekstrakte, mida joogiks ja ka viinasisse pannakse, mis annab hää maitse, nõnda räägitakse, mine tea.
Ploomidest, kirssidest, õuntest, pirnidest, mustikatest, palukanatest valmistavad perenaised väga häid keediseid, mida tarvitatakse tee juurde ja mida lapsed leivale määrivad. Teistest taimedest, millest veel jooki valmistatakse on humal ja kadakas. Humalaid tarvitatakse õlle tegemiseks. Kadakatest valmistavad ka praegu veel setukesed hääd kodukalja, mis on hariliku kalja sarnane ning selle maitsega.
Remantismuse vastu mindi veel hommiku vara kastega palja jalu heinasisse. Tamme ja paju koor oli nahaparkimiseks naha parkijatele. Ka viiske tegid vanasti karjased pajuniitsetest. Ohakad, nõgeseid ja hapuoblika noori lehti tarvitati supi keetmiseks. Peterselli tarvitati maitseainena supi ja veel loomadele arsti rohuks. Jänesekapsaid tarvitati toiduks noori lehti.
Sookael, sooporss, soopraht [Ledum palustre]. (Mõned jälle kahte viimast nime selle taime kohta ei tea, ainult eelmise kohta).
See on ka arstirohi jooksvahaiguse vastu nagu eelminegi (soopaju [eelmisel see nimi aga maha tõmmatud]). Selleks tehakse vannisid. Tehakse ka vannisid segu soopajuga. Kui jalad üksinda haiged (jooksvast), siis leotatakse jalgu selle vee sees (kas sookaela ehk sookaela ja soopaju seguvee sees). Mõned võtavad ka sisse sookaela vett (jooksva vastu), aga et ta väga kange (kihvtine) on, siis ei soovitata seda mitte teha, olgu siis, kui väga lahja vesi on ja pisut. - Mõnikord pandakse ka seda vett õlle hulka, kui tahetakse, et see kange saab ja pähe hakkab. See aga ei ole kiiduvääriline - ta paneb joojatel pea valutama ja ajab oksele. - Seda teeb ka palja vee (keedise) joomine. Olevat ka rinnahaiguse vastuline, keedist juues. Keedis on väga hea lammastehaiguse (lutikate) vastu. Soistel karjamaadel käijad lambad ei sure ka.
Esimese rehe üles panekul pandakse ka nõgesed paja pääle, nõgeste pääle kivi, siis on leival jätk sees.
Pärnaõie teed joome niisama.
Piparmünti kasvatame ise aias, teed joome.
Vaher [Acer platanoides]. Vahtrapuu on metstes kadumas, ainult rohuaedadesse ilupuuks on ta veel alale jäänud. On kõva puu, on õige tarviline tisleritele höövlipuieks. Avinurmes mehed tegid ennem (enam suuresti ei tehta) noortest vahtratest vilja tuulamise harjasele põhju, sest olid sitked ja kõvad.
Vahtrast lastakse kevadetel ka mahla. Jookseb pisut, on läilaka, kuid hästi magusa maitsega.
Männa kasvusid (noored aastajatkud ladvas) armastavad lapsed isuga süüa, neid ära koorides; ka männa mähke (koorealune suvine kasvav puu) armastatakse süüa.
Vanemal ajal valmistasid karjapoisid männa ladvapoolsetest jatkudest - nendele auku sisse viandes - lupspüsse, sõrmilisi ja ka piipusid. Nüüd on see ununenud.
Kasemähe (koguneb koore alla suvel puu kasvamiseas) peale on karjapoisid õige maiad. Kase tihe oksakännas on tuulepesa. Kevadel lastakse kasest mahla. Kaselehe pungadest („urva“) toidavad endid tetred talvistel aegadel.
Oblikas, hapuoblikas [Rumex acetosa]. Oblikaid himustavad lapsed süüa. Keedetakse ka nendest suppi.
Sõstar - mage sõstar [Ribes alpinum] ja must sõstar [Ribes nigrum]. Mage sõstar kasvab metsas, ei ole kõlbulik (maitse poolest) süüa; ka musti sõstraid kasvab metsas, mis söögiks kõlbulikud. Aias kasvatatakse ka valgeid sõstraid, mis õieti hapud.
Ennemalt söödi sinikaid [ei keedetud]. Öeldi, et sinikad on kihvtised, kuid seda ei tulnd küll ette, kõhurike oleks olnud.
Niisamma omma läsnäkese (ka nii kalmusõ muudu, ent vähämbä veidikese), mis järve ehk mõnõ suurõmba sulu veereh kasusõ, üts suur rohi, kuuma viiga keedetült ja havvutõdult inemisele kui ka eläjale. Naa omma esihendäst kah, üte pühä taimõkõsõ, sest "Kristus sündü, järve veereh, läsnäkeste seeh." (Imelik, kost naa sändse lori võtva?)
Kalmustõ ja neide juurdõ kiitmine om suur rohi kotuside inemisile, ent eläjile egä kõrd, kui tuud liimi, kõigõ juurõ ja lehe kraamiga, näile söögis andas.
Koerakuserohi, hullukoerarohi.
Kiviaedade äärtes ja varemeil kasvav tubakasarnane taim. Hoitakse lapsi eemale sellest taimest, kuna selle lehtede ja õite söömine tegevat hulluks - olevat mürgised. Lõhnagi ei sallita tal.
Kui jalad haudund on, siis pannakse punesid peale, need on ühed rohud. Need kasvavad sedasi, punased harjad on peal, kange haisuga, tarjasi pannakse vorsti sisse.
Kadaja puu om näil jallki pühä, nink timä koorõ "niidsis" nilgmine, viiso-kudamises, om suur patt, sest et Ilijä- ja Kristus sääl all omma istnu. Ka kadaja ossõ kärbamine om maja puhastamine, mink-läbi vanahalvgi majast vällä saa aetus. - Ka pähnä puud pidävä naa pühäs, nink neide noorõlt nilgmine, "lõhmutside-niiste" tegemine om ka patt .
Ka om nõil viisis võõdõt ega keväja, inne suurt suvvõ, esi hindit, ja ummi eläjit, noorõ kuusõ kasu, keedetü leemega rohida, kogoni ilma mink´gi sugutsõ viä ja hädätä, kui vastulist ja müürü kõigõ palava suvõ tõbõ ja hädä vasta.
Marjade sissekeetmiseks on kõige parem vanakuu reede, marjad tulevad vanal kuul korjata ja keeta, kui seda noorel kuul tehakse, ei seisa head, lähevad kihisema (käärima) ehk küll ühte moodi keeda ja ühepallu suhkrut pane aga kuu mõju on ikka tunda.
Vanad inimesed usuvad üheksa väe (nr 9) sisse. Kui ennevanasti tahetud hääd rohtu keeta, siis tulnud otsida üheksa värvilisi õisi, kui üks värv puudunud, siis pole kõige parem rohi saanud
Köömned. Arstirohuna tarvitatakse ta seemneid, mis pudenevad kergesti vartelt pärast kuivatamist. Köömneteed tarvitatakse kõhukorratuste, söögiisu puuduse ja puhutuse korral. Ka pannakse köömneid leivasse.
Piimaoblikaid sõime, pikad lehed tõmbasime ära, vars on noorelt pehme ja magus [Taimel on kollased õied otsas].
Ojamõõl - mesikäpp, surnu sukapael, karukell. Tee joogiks.
Pudivere mõisa pargis olid sikusokud. Kas neid vabas looduses kasvas, seda ei mäleta. Lehed olid kui nartsissil, pikemad ja laiemad. Nupp oli piklik, seest kollakas. Sõime enne õitsemist, pärast õitsemist polnud maitsev, oli kõva ja puine. 8 cm oli väga hea, pärast läks tuimemaks ja puisemaks. Vihu pikkuse osa võis ära süia. [vihu pikkus 33 cm] Taim oli minule rinnuni [1 m 20 cm]. Kasvasid kuival maal, mäenõlvakul. Neid oli palju. Need olid nii magusad, küll me neid sõime! Pudivere on Simuna lähedal [Ida Liikase sõnade järgi näeb sikusokk välja nõnda [selgitav joonis]].
Pruun ristik - ka ristikheina sarnane, inimesed korjasid, tegid tied, häste hea tie pidi saama [maitselt hea, mitte raviks].
Lillakmarjad [Rubus saxatilis]. Nende kohta üteldi vanast, et kui süiakse lillakid enne tõisi marju, siis jäävat sell suvel nälga.
Kas on ka lille, mis võivad haiguse esile kutsuda või kroonilist haigust süvendada? Olen lugenud, et ükskõik, mis ravimtaime sa tarvitad, ei maksa seda kasutada pidevalt. Teha kuur ära ja siis pidada vahet.
Aaloemahla liigtarvitamine võib esile kutsuda unetuse või südamekloppimise, tarvitada ei tohi seda rasedad, menstruatsiooni ajal, kõrgevererõhutõve ja hemorroidihaiged, maksa- ja neeruhaiged.
Kullerkupu värsketes võrsetes leidub mürgiseid alkaloide.
Maikelluke sisaldab südamele mõjuvaid glükosiide. Surmavalt mürgine.
Näsiniin (meenutab väga lille, kuid seda ta ei ole) on kuni 120 cm pikkune taim. Lehed süstjad, roosad õied, puhkevad enne lehtimist, kinnitudes otse tüvele. Kogu taim mürgine, sisaldab nahale, limaskestale, seedekulglale, kesknärvisüsteemile ja südamele mõjuvaim mürke. Juba 2 marja võib tekitada mürgituse, 12 marja on surmavad. Neelus algab põletustunne, tekivad neelamisraskused, kõht valutab, tekib verine kõhulahtisus, oksendamine, higistamine ja peavalu.
Valgeõielist pojengi ei maksa kasutades üle doseerida, sest juur sisaldab tugevatoimelisi komponente.
Ülane, nii kollane võsaülane kui valge metsülane, sisaldab glükosiide, mis mõjuvad kesknärvisüsteemile ja limaskestadele. 30 ülasevõrset võib olla surmav. Mürgituse puhul suureneb süljeeritus, tekib iiveldustunne, verine kõhulahtisus ja kõhus esinevad krambid.
Vihtade tegemisest Tormas. Vihad tehti ainult arukase okstest; sookaski, tamme ja kadakat vihtlemiseks ei kasutatud.
Koguja vanaema Liisa Koppel (1868-1961), kes oli põline tormalane, rääkis alati, et vihad tuleb teha enne jaanipäeva, siis olevat kaselehed eriti pehmed.
Vanaema libistas vihtade tegemisel käega läbi okste alt üles ja määras nii, kas on tegemist soo- või arukasega. Arukase lehed pidid olema tunduvalt pehmemad kui sookasel. Vihaoksad murdis ta alati käega. Kui oli tarvis maha võtta mõni suurem kaseoks, siis lõikas ta selle noaga. Suurelt oksalt murdis aga vihaoksi ikka käega. Hiljem lõi otsad kirvega tasaseks.
Jaanikõdrast valmistatakse rohtu. Ummusis havutatakse ja pannakse vana suhkrut sisse, siis juuakse.
Piimanõgesed, need olid magusad, neid varssi me sõime lapsena.
Puned ja säävled, maitseained.
Teed tehakse põldkummelist, teekummel on madalam aga tee maitse on peaaegu üks.
Sõime lillakaid need olid head, kuid moosi neist ei keedetud.
Põldmarjad (need on väätidega), väga hea moosi saab.
Kukemarju olen korjanud, kuid midagi neist teind ei ole, niisama olen söönud.
Kukesilmad olid olemas varte küljes, neid said söödud niisama. Mustad marjad, hästi piened, need olid siis need laste tolleaegsed marjad ja ajaviide.
Jõhvikad sai korjatud kui nad viel pooltoored olid. Siitkandi rahvas käis toomas Varuda soost. Suuremjagu jõhvikaist hoiti kotti sees. Vokki kõrva toodi aidast külmetand jõhvika peotäis ja nositi seda.
Jälle sai pihlaka kobarad aita viidud ja talvel sai sealt toodud ja voki taga krõbistatud.
Kas köömle tee arstirohuks on, seda ei tia. Vanasti panin [köömleid] leiva siss, kapsastele, tegin köömle küpsiseid (kaerahelbeid, köömleid, koort).
Nurmenukk - kanavarbad. Õied noppisime välja, tegime teed. Väga ilus tee, väga ia maitse. Õied kuivatati enne ära.
Naistepuna pandi viina sisse. Andis viinale kollase värvuse ja hia maitse ka.
Külas olid teadjad, lausujad, need tarvitasid maarohtu inimeste arstimiseks. Meil oli Kai Valk Uduküla Saunakülas, temal olid kõik räästaalused täis maarohtusi. Vahest sai neist abi ka. Näituseks praegu on just õige arstirohtude kogumise aeg [jutuajamine toimus 19. juunil].
Tungaltera on mürgine, neid sai välja korjatud. Aga ükskord sõivad tungaltera mõisneiu lapsed, olid pihku korjanud ja söönud, pidid surema. Arst käis.
Vehverments, piparmünt. Pedja jões kasvab, heinamaal ka. Tuua kodu, hea tee oli neist.
Arnika tied ike räägiti. Sel olid kollased õied, õisi palju otsas.
Paburitskas - kaeraiva moodi heledamad punased marjad, hapud. Rahvas tegi kiselli neist. See on see mis roostet külvab [kukerpuu].
Kibuvitsamarjad õunasupi hulka, kompotiks, vitamiinirikkad.
Niine õietee, niinepuu ikka rohkem kasutatakse kui pärnapuu.
Kui kuuse oksad ära lõigata, siis ajab tõrva välja. See seebikeetmiseks. Männitõrva ma pole üldse näind [tõrv tähenduses vaik].
Valge nõges - pehme nõges, see ei kõrveta, neid õisi kasutatakse tieks [piimanõges e. iminõges]
Kalmused - kollane õis, kalmuse juur pidi väga mürgine olema, neid kuivatati, pandi viina sisse.
Nurmenukk või kanavarvas, eks selle õisi ole ikka naksitud, mui keeles kanavarvas, uuem keel tunneb nurmenukuna.
[Ravimtaimede] Kuivatamine on ka nii, et muist tuleb valguse käes kuivatada, muist pimedas.
Harilik pärn - niinepuu, õisi korjatakse teeks.
Naistepuna, pannakse viina ulka, pidi viina heaks tegema. Pandi ikka kuivatatult vist.
Naistepuna, pannakse viina hulka, pidi viina heaks tegema. Pandi ikka kuivatatult vist.
Vahtra- ja kasemahlast võib teha taari, mis seisab südasuveni. See käib nii. Võib teha suurde nõusse, aga kõige parem on siiski 3-liitristesse purkidesse. Kallatakse mahl purkidesse ja lisatakse igasse anumasse viil pruunistatud leiba. Järgmisel päeval pannakse kaane alla ja hoitakse jahedas ruumis. Rüübe missugune!
Kadaka ja pihlakamarju ei tohi suust välja sülitada, Jeesus olla ka neid söönud ja ristid otsa teinud.
Mahlast tunnukse kevade ära, kas lehmad sel suvel palju või vähe piima annavad. Kui mahl on magus, siis annavad lehmad vähe piima, on mahl aga lahja ja vesine, siis on piima aasta.
Tedramarana juured viina sisse, tuleb ilus punane viin ja on kõhule hea.
Kevadine mahlalaskmine Tormas.
Tormas oli kaunis levinud kasemahla laskmine kevadel. Mahlakaseks valiti tavaliselt vana ja jäme puu. Tüvesse puuriti auk ja sinna pandi puuoksast meisterdatud kraanike või tila, selle otsa rippuma või maapinnale aga nõu (kilumannerg, piimanõu, purk). Mõned katsid nõu marliga, et putukad mahla juurde ei pääseks. Kui mahla saadi rohkesti, siis pandi see hapnema. Seistes muutus mahl veidi valkjaks ja hapukaks.
Üldiselt valitses arvamine, et kasemahl on tervisele hea, mõjub värskendavalt ja kosutavalt.
Kui mahlajooks lõppes pungade puhkemise eel, siis võeti tila puutüvest välja ja löödi auku punn (puupulk).
Lapsepõlvest on meeles, et üksikutel kordadel pandi ka vahtrad mahla jooksma. Arvati, et vahtramahl olevat kasemahlast tublisti magusam.
Palukas. Kange palukalehe teed on siis hää juua, kui rimatismus on, ja õieteed on hää alati tarvitada.
Maasikas. Tooretest marjadest ja kuivatatud lehtedest valmistatakse kosutavat teed.
Kadakas: toas suitsetamiseks, et (oht) õhku paremaks saada, tünnide ja teiste puuriistade puhastamiseks, kaljaks. Remmelga vill: vatiks. Haava tüvi: pilbasteks. Paju: tüvi vibuks, luua köiteks, korviks, pilliks, karjastele hääks vitsaks, tünni vitsaks, heinamaal saatude vedamiseks.
Seavinnal [Polygonum amphibium].
Põldude peal kasvab üks lillakate õitega umbes 2-3 detsimeetrit kõrge rohi, mida meie pool seavindlaks kutsutakse. Sellel rohul on isesugused järgulised valged juured, umbes 1/2-1 sentimeeter jämedad ja kuni 1 detsimeeter pikad. Neid juuri sõime, kui meie karjas olime. Maitsesid üsna head. On magusavõitu maiguga. Neid võiks katsuda kultiveerida, ehk saaks kasuliku taime.
Lauk (Allium sativum) - meile on tuntud porrulauk, sibul, küüslauk ja nende uhked langututid peenardel. Taimi on kasutatud seedeelundite korrastusel, vererõhu alandajana, veresoonte lupjumise tõkestamiseks, samuti veresoonte laiendamiseks. Keedist kasutatakse klistiiriks, soolenugiliste (naaskelsabade) väljutamiseks; küüslaugumahl on tugeva toimega mädanevatele haavadele, nohu puhul, söögiisu tõstmisel, aitab urineerimisel, toitude maitsestamisel ja sekselu tõstmisel. (Teave igapäevasest elust K. J.)
Ma ole kasemahla palju ära joonu. Üts neli kuni katessa pange. Tolle pääle mul ole ka parem, käte ja pea värisemise võtt vähembas. Mul naabril, tollel on viiepangelisi pudeleid ja kässe: „Leib on marlikotiga sehen, siis ta lätt hapnas, võid mitu korda ära võtta ja panna jälle, siis lätt ilusahe hapnas.“ Mõne laseva ilma leivata, siis tükis halvas minema. Siis pane suhkurt kõvasti sisse joomise ajal, ta on jo hapu. Vanast ajast on see kasemahla joomine ollu.
Kaubaga ümberrändajad venelased (harjukesed) ja juudid müüsid koduapteekide jaoks "lendavat kulda", mida lendva äralaskmise puhul sisse anti, see oli harilik lehekuld. Rabandusekivi (väävelhapu antimoon) võeti sisse rabanduse sarnaste haiguste puhul. Peale nende müüdi veel sikaverd, lagratsit, juudasitta ja ussirohtu.
Naisniinepuu koor ja mähk on mürgine, seda võis mürgina tarvitada.
Kohupiima süüakse leivaga. Kohupiimale pannakse juurde soola ja köömneid. Tehakse ka magusat toitu.
Ainukesed marjad mis vanasti olivad, olidki metsamarjad.
Seoses olukorraga pidi iga pere tundma koduseid ravivahendeid ja lihtsamaid ravivõtteid. Keerulisemas olukorras vajati rahvaarsti või siis Tartu Ülikoolis õppinud kutselist arsti.
Ravivahendite (-taimede j.m.) kasvatamine, korjamine, kuivatamine ja s kogu pere tööülesannetesse. Köömneplatsid vajasid teatavat hooldamist, valgeõielist kummelit kasvatati peenral ja parimaid pärnaõisi leidus kõrgel, kuhu pääses ligi pika redeliga. Nii et polnud ainult laste ala. Ka langes suurem õitsemisaja algus, mil droogimaterjali korjati, kevadtööde lõpu ja heinaaja vahel olevale paarinädalisele pooleldi puhkeajale.
Rosinad - suu „magusaks tegemiseks“ (tegelikult suure vitam. sisaldusega). Tsaariajal suhteliselt odavad, müüdi puukastides, lastel igapäevane.
Tõrvaseep. Seebi keetmisel lisada sulamisse vajalikul määral okaspuutõrva. Vahutab hästi, lõhn meeldiv. Tarvitati käte, juuste ja ravipesemise korral. Võib valmistada ka seebijäätmete ülessulamisel.
Niisama ka kohvi joomine oli haruldane. Kohvi tehti rukkist, nisudest ja otrist ja jahvati hulka sigurid. Peenendati kohviveskis. Kohvi juuakse harilikult pühapäev ja tähtsamatel päevadel.
Põldosi on küll kasulik. Ennemast inimesed rääkisid siin siapiip vai piibuska. Põldosja juured pidada kõlbama leiva hulka panna, kui on näljaaeg.
Põldosja kompressidega arstiti siin ühes peres lapse luutiisikust. Kompressid panivad aukude kuhale. Laps oli arvata kas nii kaheteistkümmeaastane, kui nad teda ravima hakkasid.
Maasikas. Maasikaõitest ja -lehtedest tehakse teed mitmesuguste haiguste vastu. Marju tarvitatakse keedetult toiduaineks. Räägitakse, et kes esimese maasika leiab ja selle sööb, see jääb kahvatuks.
Sisestas Tiina Tamme 2008 [muist]
Naestemarjapuu. Kasvab põesana metsas ja kannab punaseid mageda maitsega marju. Oma nime olla naestemarjapuu sellest saanud, et tema marjad magedad nagu naene. Saardes olen kuulnud ka kõnekäändu punapõseliste naeste kohta: „Punased põsed sellel, nagu naestemarjad.“
Kas te korjate ise omale ravimtaimi?
Jah. Mul ongi praegu teoksil. Ma andsin vennale ära. Ma tegin saialillesalvi. Ma ravitsen omal seda veenipõletikku ainult sellega, saialillesalviga.
Kuidas te seda salvi teete?
See peab olema kodusea rasv. Parem on, kui on maorasv. Aga noh, nüüd tapetakse noored sead ära ja mao peal ei olegi rasva. Aga mul noorem poeg tappis siga ja ma siis tema käest küsisin seda sea ploomirasva, nagu öeldakse, see on ploomirasv, mis neerude ümber kasvab. Ja ise kasvatan saialilli. Siis mina ei aja mitte seda rasva läbi hakklihamasina. Vat seal on palju metalli. Ja nüüdisaja masinad on ju kõik alumiiniumisegudega veel. Aga meie ei tea, mis sealt sisse võib tulla. Mina hakin teda roostevaba noaga. Ja sulatan, aga hästi tasasel tulel, et ta mitte oma värvi ei muuda. Ta peab jääma täitsa valge. Ja siis ma kurnan need, öeldakse rasvapiprad välja ja siis ma panen emailkaussi, see ei tohi jälle metallnõus olla. Ja siis selle kuuma rasva sisse panen ma siis need saialilleõied. No ma panen, noh, ma ei oska ütelda, 200 grammi peale panen ma sellise suure peotäie. Ja siis tema ei tohigi enam olla, ainult pliita ääre peal. Tema hakkab nii kohutavalt särisema iseendast. Ja siis ma segan ja siis ma jätan ta sinna pliita ääre peale sinna selle kausiga niimoodi seisma. Ja siis ma kurnan sealt ära ja see tuleb täitsa munarebu kollane. Ja siis ma seda kasutan.
Kõigi puhul. Ja näiteks haavad ei taha enam paraneda, vaata kui veresooned natuke haiged on. Ja näiteks kui nohu. Nina hakkab kipitama, vaata, kui nohu hakkab tulema, siis nina on kibe ja kurk on kare, siis mina võtan, ma panen seda väikse sõrme otsaga seda kummalegi poole ninna, tõmban sisse, ninaalune jääb siit natuke rasvaga, las ta jääb, siis ei uhata ära. Ja siis ma panen ka keele pera peale. Ja siis ma lihtsalt istun ja hoian suu kinni, et ta sulab mul seal, ta vajub mul igale poole kurku ja kurk ei ole valus.
Aga muidugi, mis peab olema - usk peab olema, kõige esimene asi. Ja siis muidugi saialill on minu parem käsi. Ja nüüd ma korjan teda praegu tee jaoks. Seda soovitatakse juua iga päev igaühel üks tass. Lonkshaaval. Ta seisab köögis laua peal ja muudkui läheb. Ja sellel peab ainult need kroonlehed, tolmukaid ja neid ma ei pane. Nii et ma kuivatan nad ära.
Kui maja lähedal mõni vana põline puu ära kuivab, siis tuleb majasse surma, kas inimestele või loomadele.
Pulmaõlle tegijal pidivad punased kindad käes olema, humalaid sisse pannes pidanud hüidma: "Õitsatsah." Siis tulla häste punane ja kange õlu.
Kui sirelid õitsevad, siis kes leiab kuue haruga õie, see on õnnelik.
Kadaka marja ei tohi enam suust maha sülitada, kui olet ta korra suhu pannud. Sellepärast ei tohi maha sülitada, et tal on rist otsas, tuletab Jeesuse risti meelde.
Jaanilaupäeva öösel pidi teeristi peale minema. üheksat seltsi lilli kaasa võtma ja midagi soovima. Siis lähed koju, paned lilled pea alla ja soov läheb täide. Mitte kellegagi ei tohi sõnagi rääkida.
Liivatee on timmi-jaan. Tal on niivõrd hea maitse, kui jood. Ja ravim on ta ka. Elmo oli väike, käis juba, siis lõid vistrikud käte peale, siis ema käskis, et tee seda teed, ja kaks päeva pesin sellega, siis oli terve.
Siilirohi - on selline, mis keik õnne inimesele juure veab, oitakse kuivatatult raamatu vahel.
Münti tarvitati vorstidele. Naistepuna teeks arstirohuna. Köömneid leivale ja teeks ühtlasi toitudele. Kommeleid korjati arstirohuks.
Koirohtu, raudrohtu, pohlavarssi, maasikaõisi. Neid kõiki tarvitati kas teeks või arstirohuna. Suvel kuivatati ja pandi talveks tagavaraks kottide sisse. Tagavara uuendati tarvituse järgi.
Õlut tehti vanasti rohkesti, jõuluks ikka 2-3 vakka. Ühest vakast saab 120 toopi õlut. Odralinnased. Umalaid kaks naela vaka jaoks. Porsse pandi ka mõni kamalutäis, kui neid oli. Meski - kui umalaid pole kas mette. Umalaid keedeti äraldi. Mõni tegi seda ka, et valas raba sisse - said seal kividega veel uie keedu /---/.
Teed juuakse õhtuti. Vanemal ajal oli aga tee joomine väga „suurtsugune“ komme nõnda nimetatud „sakste magus“. Et see võttis palju suhkurt, siis joodi ainult võõraste külla tulekul. Teed joodi peasuhkruga. Peasuhkur saputati süües lähedale, et seal õige kõvaks läheb. Lapsed käisivad salaja sealt närimas, nii et see suhkrupea oli tihti üleni verine.
Hiina teed peaaegu ei tarvitatud, selle aset täitsid pohla varred.
Toom olla püha puu ja teda olla püütud ikka koju istutada. Tema õied näitavad inimlikku (või neitsilikku) puhtust. Nagu vanapagan inimesi tüütama kipub, nii kipuvad putukad toomele kahju tegema. Aga inimese kohus on toome kaitsta, siis kaitstakse ka teda ja sellep. et ta püha, laulab tema otsas ka ööpik.
[Arstirohutaime Osmussaarelt]
Kēm (kâmald, Vormsis) [Carum carvi].
Nopitakse heinaajal. Küpsetatakse leiva sisse, pannakse hapukapsaste hulka ja peetidele. Tarvitatakse ikka edasi.
Paiarkas. See on jämepõõsaline puu. Tal on palju teravaid nõelu küljes. Tema marju ennemalt inimesed korjasivad, kuivatasivad neid ära, jahvatasivad ühes toomingamarjadega ja tarvitasivad neid söögiks. Võib ka neid niimoodu süüa. Ta on punane mari - ümberringi on ta pehme taina moodu, aga tuim on, mitme kõva peeneteraline.
Kukepuu on peenikesteokseline punane põõsaspuu. Tema marju ei kasvata, ka temast midagi ei tehta. Meie pool inimesed enne ja ka nüüd loevad teda halvaks põõsapuuks. Tema oksaga ei tohi lehma lüüa. Lehm hakkab verd lüpsma või ka verd kusema.
Kuke türnapuu. See puu kasvatab süsimustad marjad. Peaaegu niisamasugused nagu toomingamarjad. Nende vahe on ainult see, et toomingamarjal on üksainus suur süda sees, aga kuke türnapuul on palju peenikesi seemnid sees. Tema marjad on kõvasti kihvtised: kui sööd - võivad ära tappa.
Ranetkipuu. See puu kasvab inimestel õuna asemel. Ta on peaaegu nagu õunapuu, no aga tema marjad on kõvasti hapud. Poogitud puul on marjad kullimuna suurused, aga kes on pookimata, selle marjad on varblasemuna suurused. Talvel, kui külm neid pigistab, siis on nad pehmemad, aga siiski on nad kõvasti hapud. Neid marju võib keetmata süüa. Võib ka keeta moosi, kisselli.
Nüüd rohtude kohta. Selle töö jätan kevadeks ja suiks. Ma korjan igasugusi lillesi, rohtusi ja juurikaid. Sään neist albumi kokku nende nimedega ja saadan teile museisse.
Mustad sõstrad. Tema kasvatab musti marju, nad on hapud. Neid söödakse nii ja keedetakse neist moosi, tema lehed suvel tarvitakse kurkide, arbuste, pomitoride soolamiseks. Teeb nende produktidele väga hea lõhna ja meki. Inimesed keedavad tema okstest ühes lehtedega noortele loomadelle kõhutõberohtu. Väga heasti aitab.
Kui inimesel on salatuhka haigus, meil keedavad mustasõstra oksi, joovad seda vett. Ka pesevad endid selle veega. Kaob inimese küllest salatuhka haigus ära, olgu kas laps või vana. Kõigile aitab.
Punane sõstar. Tema oksad on punakad, kasvatavad punaseid marju, nad on kõvasti hapud. Neid võib niimoodu suhkruga süüa. Ka moosi võib neist keeta. Ainult nad nõuavad kahevõrdselt suhkurt või magust.
Vaarpuud. Need on põõsaspeenikesed oksad. Kasvatavad punased pehmed marjad. Nad on lääla magusad. Peaaegu aiamaasikate moodu.
Põõsaspuud: toomingad, mustad sõstrad, punased sõstrad, vaarpuud, koerapuud, paiarkad, kibuvitsad, kukepuud, kuke türnapuud, aanetkid. Kõik need põõsaspuud kasvatavad marju. Kõigi marjad kõlbavad süüa, ainult kuke türnapuu marju süüa ei või - tapavad ära.
Toomingas on suur puu, kuid tema kasvab põõsa moodu. Musta koorega puu, külles kasvavad süsimustad marjad kovatuimega. Neid marju meie pool süüakse nii. Ka korjatakse, kuivatakse - jahvatakse ära. Tema jahu süüakse, tehakse temast pirukaid ja nii edasi.
Kui on kõht lahti, siis süüakse teda kuivalt. Kui vasikatel on kõhud lahti, inimesed keedavad toomingakoori või ka toomingaoksi lehtedega, jahutavad ära, panevad suhkurt sisse, joodavad vasikaid. Ainult piima selle joogile peale panna ei tohi, siis ei aita. Ülepea, kui vasikad on kõhutõbes, ei tohi neile mingisugust piima anda.
Kedravaik kõlbab seeraks. Inimesed korjavad kedra küllest vaigilisi korpaid, sulatavad, siis mäluvad neid. Ka lisvenikorbastest saab seerad. Kedra küljes kasvavad ka orehid (pähkled), nad on natukene jämedamad kui herned, peaaegu kohviubade sarnased.
Seen, tehakse toitu.
Määrõigas, tarvitatakse toiduks.
Murulauk, tarvitatakse toiduks.
Kui leiad viie või enam kroonlehega sireli õie ja sööd selle ära, siis ootab sind lähemal ajal õnn. Kui aga leiad kolme kroonlehega, sireli õie, siis ootab sind lähemal ajal õnnetus.
Lööbed, koeranaelad. Kui midagi taolist ihupeal oli hoiti koeranaelu ja mädavinne külma eest. Muidu pidi külma viha sisse minema. Ka vaadati et villane riide ei hõõruks haiget kohta, siis pidi villase viha sisse minema. Kui säärane viga kusagil ihul oli, siis ei joodud ka humalatega õlut, muidu pidi humala viha sisse minema.
Lodjapuu õie tee pidi seedimisele hea olema. Mina ei teadnudki, et see on see õitspuu. Meil tehti marju, pandi leiva sisse. Lastele tehti kohe niisugune kakk, siis sõid.
Taimed, mida talurahvas teeks pruugivad. 1. Maasika lehed, õied ja marjad; lehed tulevad siis ära korjata, kui nad alles noored ja vaigused on. 2. Viinalille õienupud. 3. Härjapea ehk koorelille õienupud. 4. Pihlaka õienupud. 6. Vahrakamarjad ja -varred, mis talvel tulevad lõigata. 8. Kummeliõied. 9. Valge ja punase ristikheina õied. 10. Mustasõstremarjad. 11. Mündilehed. 12. Valmissaanud köömned. 13. Mustad kadakamarjad. 14. Mustasõstrelehed, mis kevadel, kui nad alles noored ja vaigutsed on, ära tulevad korjata. Kõiki neid teesid tuleb kas uluall ehk mõne muu sarnase koha pääl tuule käes esiteks kuivatada, kuhu mitte päev pääle ei paista. Päeva päälepaistmise läbi saavad nad tervisele kahjulikuks. Pääle tuule käes kuivatamise tulevad nad ahjus, mis mitte liiga palav ei tohi olla, vaid sarnane, kui leivad on ahjust välja võetud, - veel üle kuivatada.
Taimed rahvapäraste nimedega. Veriormarohud (need on ka arstirohud).
Liigeste ja soonte haigused kuulusid saunaravi alla. Seda ravi tehti iga laupäev ja vajaduse korral köeti ka nädala keskel saun soojaks ja tehti mitmesuguseid vanne, nõgesehautuse vannid, kadakavannid, sipelgavannid, sipelgad koos pesaga hautati. Sõnajalavannid. Messiks keedeti ämbritäis kartulaid, tambiti see kuumalt segamini rukkijahuga, lasti tükk aega imbuda, segati veega püdel mass. Lisati vähemalt 1 pulk pärmi, lasti kolm päeva käärida, siis soendati üles ja lisati vett. Vannitati kas üle kere ehk ainult käsi-jalgu enne vihtlemist. Viheldi nõgese- ja kadakavihtadega. Vahel aeti messist vastavate seadmete abil välja puskar, kasutati seda kas pealtmäärimiseks ehk sissejoomiseks. Praak aga kasutati mitme nädala jooksul vannitamiseks.
Maasikaõie teed tehti. Vabarnavarre lõigutasse tükikestess, tehtass tee joomisess. Kamelitee ka.
Vitsasõnade mõju kadus. Kui kellegile naha pääle anti, kuid oskas see vitsa sõnu. Siis luges ta need ära ja peksmisest polnud kasu midagi ega ta siis valu tunnud. Tõmmati vits aga enne peksu kolm korda vasaku jala alt läbi, siis oli sõnade mõju kadunud.
Petersoni juured - peterselli juured - aias kasvatatakse supijuurtena.
Tuhlit es ole vanasti, siis keedeti maltsa suppi.
Nurmenukku nimetati vanemal ajal käägatsiks. Sellest käägaatsist tehakse teed. Tuppede seest tõmmetakse need kroonid kõige tolmukatega välja ning kuivatatakse ära ja nüüd tehakse teed. Ma olen isegi seda teed teinud, õige maitsev tee.
Imalpuu - mets sõstar (mitte hapud marjad).
Türmpuu - ? Suur puu punased söödavad marjad.
Ormi leht (angervaks) on ka siin ennevanasti toodud hää lõhna pärast põrandale samuti ka noori kuuse kasvusi.
Nõiarohuks tarvitati pihlapuud. Seda tarvitati siis kui õlut käärima ei läinud.
Rohud: koirohi, palderjanijuured, timerjeniõied, raudriiad, kadakamarjad, õispuu, pärnaõied, pihlakamarjad, kibuskimarjad, jooksjarohi, takiskipuu, leederpuu, ummulid, luuderohi, rebasekoltsed.
Arstirohud - tedremadarad, sopiimarohud, palderjanid, liivahummulid, kaillud, porsad, raieraud, kõirohud, arandid, metsahummelid, põirohud, köömlid, kommelid, mädareikad, liistokid, leesigud, emanõges, üheksaväälised.
Üheksast puust võõti igast ühest kolm virbe. Neid tarvidati siis haiguste arstimiseks. Nee pidid siis keik olema marjakandjad puud.
Kui öllele sai pärm sisse pandud, siis selle panemise aegu sai ise törre ääres jalgu keerutud ja laultud. Laulti, mis meele tuli, pisike salm otsast äe. Siis ölut pidas ikka joojad löbusad ja tuletas meistele laulud meele.
Arstirohutaimed teeks: verirohuhainu ja kummelihainu on mul, kuipalju ma neid talve jaos teki. Piparmündi oli, pärnaõie igan talun praegugi.
Pohlaõisi korjatas ka tees. Kasekäsna tarvitetas ja korjatas ja; muidu teed väga palju maarahvas ei osta, ikka korjatas. Vabarnavarsi ja mustasõstrapõõsast ja õunakoori. Vilun kuivatatas. Väga harva, talve peale ühe paki teed ostan.
Köömneid ka tarvitatas, aga inimese on nii teadliku, et kui on põiehaiguse ja neeruhaiguse, siis ei tarvitatu.
Omakorjatud vürtside hulka kuulusid: majoraan, naistepuna (vorstirohud), kummelid, pohla varred, maasikad ja maasika õied, palderjaan, piparmünd (teeks).
Ravist. Äkkitse aiguse rohud. Tõmmati tekk üle pea, teki all suits. Olid kodukujutud villased vaibad.
Zaitc´ij hmel - need on madalad kollakaspruunid õied, mis humalat meelde tulevad, seda joovad teena. Meie külas üldse õiget teed juuakse vist ainult Jõulu pühade ajal ja siis, kui külalised majas. Muidu aga ikka neid rohte.
Vanaaegne õlletegu, olen kuulnud, et kaseviht on humalate asetäitjaks õlle sisse keedetud. See ei ole harilik kaseviht, õigem, harilikest kaskedest tehtud. Selleks kasutati neid väikseid rava-kaski, nimetakse porsakased, need ei kasva puuks, porsakask on väike madal põõsas rabamätta peal ja õige pisikeste lehtedega, lehed on täpselt suurte kaskelehtega sarnased, aga nii pisikesed kui kevade kaske hiirekõrvalehed. Porsakased on väga viha maitsega ja kõlbasid humalate asemikuks tarvitada, olla ka ubalehe juurikaid samaks otstarbeks kasutatud.
Vanal ajal oli talurahval humalakasvatus alles vähene, neist ei jätkund kõikidele, pidid aseaineid tarvitama. Ka olla veel siis porsakaski õllele keedetud, kui juba humala viha ka oli sisse pandud, siis olla õlut rutem „pähe hakand“. Selle pähehakkamise otstarveks olla mitmeid abinõusid kasutatud: pandud tubakast õllekäitise nõu põhja alla ja toorest rukkijahu õlle sisse, ka vähekeend humalad olid selleks head. Kes tahtis, et õlut joojad tormiks ja haigeks pidid tegema, see keetis veel rabakailude vett õllele juure, niisugune õlut ajand kohe oksendama. Kui õllele pandi palju humalaid ja lasti soojakäima minna, siis sai viha õlut; kui see õlut veel kaua seista sai, siis tegi joojad varsti purju. /---/
Nelipühiks tehti sõira. Hapupiim ja rõõskpiim pandi patta ja aeti keema. Siis nõristati vedel ära, pandi soola, köömlit ja koort hulka ning „kasteti segi“ (sõtkuti). Siis pandi see segu kotti ja kotiga kahe laua vahele vajutise alla. Sääl seisis ööpäeva. Siis määriti päält rasvaga ja pandi pilbaste pääle ahju, kus küpses ära.
Pahast saab hea piibu, vihast saab hea õlle. Hea piibu võib saada kasepahast: kasepahk on sitke ega pakata lõhki nagu sile puu. Humala vihast saab hea õlle: mida vihamad humalad, seda parem nad hoiavad õlut halvaks minemast.
Kõik ravimtaimed tuleb korjata nende õitsemise ajal ehk enne õitsemist. Kuivatada tuleb neid varjulises kohas, mitte päikese paistel, siis nad säilivad. Hiljem võib neid säilitada kuivatatult paberist kotikestes või ka korvides suuremate kogustena. Koort on puuokstelt muidugi alati võimalik saada, kuid kõige väärtuslikuma puukoore saab ikka kevadel mahlade liikumise ja puu õitsemise ajal. Koor kuivatatakse niisamuti varjulises kohas lahtilaotatult.
Taimed uimastu vahendena.
Pors.
Sage taim madal soolaugastel Lääne ja Põhja-Eestis. See osutub üheks huvitavamaks taimeks, mis on seotud inimeste elamustega. Ehkki Harjumaal näib olelevad tema tarvitusala päris pesa. Võiks mainida Nõva ümbruskond, kus ta ka edasi Läänemaale on tunginud. Esikohal kerkib siin muidugi minu vaate kohalt tema pääomadusena “uimastav mõju”. Juba õitse ajal omab ta erilise uimastava lõhna. Liikudes sellises soolaugastel tolle taime õitse ajal, siis tunneb liikuja peagi omas pääs uimastavat tunnet, ka kerget päävalu. Ja selle valu suhtes inimene oligi leidlik. Tekkis kindlasti arvamine, et võiks tarvitada seda taime tuju rohke õlu keetmisel. Ja ei läinudki palju aega kui juba suhtus inimene temasse, kui oma tarvitusalasse. Et uhkustada õlu kanguse üle, selleks valmistati õlule sisse porsa vett; võis öölda siis, nagu kunagi kellegilt vanalt kuulsin “Teen õlle mis murrab”. - Ja tegigi. Et vähese tarvituse järele jättis pors kohutavad mõju mille järeldus oli ka kaunis kurb. Joogi auru alt lahkudes tundis tarvitaja kohutavad pää pööritust ja valu; porsa keetmine õllesse on juba kaotanud oma väärtuse. Ta on peaaegu välja surnud. Vist vähe leidub Läänemaal selle tarvitajaid. Nõvas, Harjumaal kuulukse mõnda üksikut kes tarvitavad teda veel kui uimastus vahendena [Hants Soomann 72 aastat vana Nõva]. Mainitud isik oli varem Harjumaa elanik, ent kui pärast üle kolis Läänemaale siis tarvitas temagi seda veel kui ühes toodu pärandusena. Ta teadis kõnelda tema muistsest tarvitamisest nii mõndagi huvitavat. Porsse korjatud soolt ja tehtud toorena neist leotis keedis, mida pandud ühes Humala keedisega õlle hulka. Siis jäänud ta mõju kõige paremini püsima.
Tanguvorsti teeme ja valget vorsti. Tanguvorsti teeme harva, ikka ilma tangudeta. Porgandit ja köömned ka juurde.
Leiba tegime kartulitega ka taigna sisse, köige kartulikeeduveega. Aga Sõrve pool panti punast peeti sisse. Peedid lõigati väiksed viilud ja sõtkuti viimase kakukese sisse. Nänni tegi seda.
Taari sisse pandavad taimed.
Igas talu tares on taar. Tarvitatakse suvel soojapäevadel kui heina ehk põimu ajal liha enam ei ole, neid võetakse leiva kõrvaseks pärnuräimi, tallinnakilusid, peipsi tinte ehk oma järvest kalapoegi ja vedela toiduna taari peale ka söömavaheaegadel kus helde peremees seda lubab. Ihne ja ahne peremees käsib sulasel kraavist juua, üteldes: “milles sei nii palju soolast kala kui joogijänu tuleb!”
Taar aga ei seisa mitte nädalat värske ja hea, vaid pealt hallitab ja läheb halva maiguliseks, suve ajal. Pandakse rohud, selle kohased taimed sisse; seisab kauem! Kuidas taari tehakse? See on igas talus isesuguse retsepti järele.
Taar seisab suvel soojal ajal kauem värske ja heamaiguline kui vaksapikkune ladvaots pälünaid (koirohi - artemisia) õitse ajal kuivatatult, sisse panda. Ehk kolm õit sookikkaid (sookailud) pange vee kohta.
Neid korjatakse suvel ja kuivatatakse vilus, hoitakse pööningul katusesarikal ka talve tarvituseks.
Pääle nende veel kõvemaid viljade terasid, nagu rukki-nisu-odra-kaera-herne-oa-tamme tõru-kadaka marja-kuivatatud õunade kildusid. Kõrvetamise abinõud kas kohvi-brenner ehk paapõhi. Jahvatatakse kohviveskil.
Pühade aegse ja pidude-talgute taari sisse pandakse lisaks sügisel otsitud ja korjatud humala õiisi. Humalaid kasvatakse marjaaias ehk otsitakse orukallastelt kus nad metsikult kasvavad.
Igaaasta aga ei saa humalaõiied (käbid) valmiks nad kardavad hallaöiid. Tänavu on 1934 iseäraline aasta, mill suuremaid halla öiid pole olnud senini 19.XI.
Kevadise mahla aseaineks keedetakse pähnapuu (pärn - lõhmus) urvaraagusid ja oksakooresid, vahtra urvasid sekka lisades; saab parem kui paljasvesi.
Korjata teateid Kihelkonna vallas leiduvate taimede kohta.
Kas on taimel rahvapärast nimetust.
Tikerperi - karusmari, antsperi - sõstar, kääkaats - nurmenukk.
Kas on taimed tarvitatud vanemal ajal ja ka praegu millekski, näiteks: arstirohuks, värvimiseks või nõiarohuks.
Näiteks: sammalt - värvimiseks, leesikaid - arstirohuks, kailusid - arstirohuks, maasikalehti - värvimiseks.
Lurt, lurdid, lurdipuu - kibuvitsa (Rosa L) liikide viljad ja põõsad ise. Kohal vist Rosa glauca Vill. Lastel üldine nimetus Viinistus. Lurte süüakse siin.
Võilillemett oleme teinud mitu aastat, oblikasuppi oleme teinud.
On söödud ohakaid, hapuoblikaid ka nõgese suppi, karuputke on söödud niisama toorelt nii ka mets-murulauku.
Piparmündi tee. Aias kasvab. Hea lõhn on. Seda joodi niisama.
Tee jaoks ikka korjati nurmenuku õisi.
Metsõunad viidi heinte sisse. Külmasid seal ära. Kui toodi tuppa, olid pruunid tossakad, aga väga head.
Puude mähka söödi, niisama ka värskeid kasvusi, nimelt lepa mähka ja kuuse kasvu. Lapsed sõivad.
Toiduks tarvitatavaid taimi:
Toiduks tarvitasid inimesed vanasti, kui puudusid vastava otstarbega kultuur taimed, mitmesuguseid metsikute taimede vilju, mis hästi maitsevad olid ja ka nende juuri. Sõnajala juuri jahvatatud vanasti leiva hulka kui nälg olnud. Ka sammalt ja isegi haganaid lisatud leivavilja hulka nälja ajal.
Nõgeseid tarvitati mitmesuguste suppide ja leente keetmiseks. Samaks otstarbeks kasutati ka maltsu, naate, ohakaid ja hapuoblikaid. Köömneid lisati toidu hulka maitseainena. Humalatest ja kadakamarjadest valmistati magusat ja kosutavat jooki - õlut.
Näljaleiva hulka pandi aganaid, kartuli koori, jõukamal puhul kartulid. Hädaleib oli leib,mis segatud kõiksugu sodiga, mida söödi vaid hädapärast.
Saaremaal tehakse harilikust jahust keeduvee leiba. Sinna lisatakse juurde veel köömneid. Tehakse ka odrajahust karaskit ja suuremate pühade puhul rukkipüüli leiba.
Taimetoit. Oblika suppi tehti ilma lihata. Värske kapsa lehe supp tehti koos lihaga.
Iga suvi vanaema korjas rohtusi ja kuivatas vilus. Talvel rippusivad kimpu siutud kambri- vai reietua seinal. Säält voeti, kui olid inimesed haiged, vai olid luamad.
Vitsasõnad. Ilves uites, nurmes nuttis; mis seal nõmmes nõtkutab, mis seal pajus patkutab? Löhmuspuid löhuti, tammest kandu raiuti. Vitsasõnad pidid nii vägevad olema, et kohe möjusid teisele. Üks sõrulane oli olnd, antud 50 huupi. Sõrulane ütlend, et härra'p jõua seda valu välja kannata mette. Kui esimese korra oli lüüdud, härra teind: "Au!" Teise korra, siis ütlend, et lasku ta, kurat, lahti.
Pihlak, kah üks tähtsam puu, juba vanast ajast. Õitest valmistatakse teed. Koorest (noorte puude) valmistavad poised pasunaid ja “liristid” kevadel mäha ajal. Vana uskumus on et pihlaka vitsaga ei tohi loomi lüüa - lehmad jäävad lahjaks.
"Liristi": 5 cm pikkusest siledast pihlaka oksakesest valmistatakse see väike toru, mille ühelt otsalt on pruun koor maha kraabitud ja otst laiakaks pressitud. Säält teda puhutaksegi siis.
Pasun: pajult, pihlalt või toomingalt võetud pikk 5 cm laiune koore riba rullitakse nii, et tekib pasun, eest lai ja tagant kitsas, koorekorrad kinnitatakse üksteise külge väikeste puunakikestega. Puhumisotsa asetatakse talle "liristi". "Liristit" puhudes muutub hääl pasunas valjuks bassiks ja annab toreda sarvehääle. Puhumine oleneb palju puhumisoskusest.