Rahvapärased taimenimetused

Sarapuu

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

H I 9, 42 (23) < Viljandi khk. (1897)
Sarapuu õitest tehakse teed sarnaste kangete köhade vastu, kui verd juba välja tuleb; kuid sarapuu õisa on aga raske saada.

E 30803 (34) < Jämaja khk. (1897)
Kui hambad valutavad, siis tuleb vesikaare tuule alt sarapuu küljest pind leigata, sellega kolm kord haiget hammast sorkida ja lausuda:
“Luuhammas, puu nõela
sinu valu võtku,
koore alla matku!”
Siis tuleb puupind sinna kohta jälle panna, kust ta võetud oli.

E I 27 (188) < Valjala khk. (?)
Valjala Väksa poe ligidal heinamaal ohvrikivi, keskel loomulik lohk vee tarvis, kuulus üle kihelkonna. Seal arstitakse nahahaigusi. Tuuakse vett pudeliga, kallatakse lohku. Vette visatakse raha ehk muud. Siis pestakse haiget kohta ja minnakse koju tagasi vaatamata. Kivil poolikuid hobuserauanaelu, klaasipuru, raha jne. Lähedal sarapuu külge seotakse lintagi.

RKM II 111, 18/9 (27) < Muhu khk., Vanamõisa k. (1961)
Puul kuivanud sarapuulehed pannakse külma vette ligunema. Seda vett anti juua kollatõves haigele. Parandab.

Vilbaste, TN 1, 976 (11) < Kihnu khk. (1937)
Sarapuu.
Vilus kuivatatud lehtedest tee kollatõve vastu (preester õpetanud). Urvatee - harilikuks joogiks. Nõuvitsu.

H, R 9, 84 (15) < Setumaa < Põlva khk. (1903)
Sarapuu. Pähknit süvväs ja müvväs. Tetas pangi ja tõrdu vitso.

Vilbaste, TN 7, 364 (10) < Apekalnsi (Hargla) khk., Mõniste v., Vastse-Roosa k. (1930)
Sarapuu annab meile maiustoiduna pähklaid.

Vilbaste, TN 3, 627 < Tartu l. (1932)
Sarapuu [rahvapärane nimetus puudub]. Vilja süüakse.

Vilbaste, TN 11, 213 < Nõo khk., Elva l. < Laiuse khk., Sadala v., Sadala k. (1963)
Sarapuu. Sügiseti käidi pähklil, korjati talveks ja müümiseks. Poisikesed otsisid sarapuupõõsaste alt oravatel ära näritud pähklakoort, neid pruugiti viledeks. Sai vilistada.
Sirgeid sarapuu tüvesid kasutati keppide valmistamiseks. Nendest tehti ka korvidele võrud. Surnupärgade võrudeks samuti. Korvide võrud sarapuust polnud sugugi nii vastupidavad kui kadakased. Ka toole valmistasid mõned omale tuppa.

ERA II 285, 38 (32) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. (1940)
Sarapuu (pähklepuu) ei olegi puu, on ainult põesas, raiutakse hagudeks, on kõvad ja annavad head tuld. Noortest sarapuudest koolutakse korvi võrud ja korvi kered, mille vahele pajuvitsad põimitakse, tarvitakse ka haokoo vitsteks. Pähkleid korjatakse sööma tarvis, eriti jõulupühil olid pähklid kõikjal maiusroaks. Haotegijad ja karjatsed põletasid kuivi sarapuid. Sarapuupõesas leidub ikka püstijalal kuivi puid ja need põlevad metsas heaste, teevad põledes väikest plõginat. Tule juures oli kuulda ütlust: "Sarapuu süda säriseb, paju juured pakatavad."

ERA I 4, 353 (7) < Pöide khk., Laimjala v. (1932)
Uhatleja. Keiguste koplil oli üks vana naene. Juba mõne aasta eest suri ära, 100 aastat vana. Uhatles, nii kui rahvas nimetas, ära kõik kihelejad, valutajad, visked, kärnad, muhud ja mis ühegil olid ja millele ükski kodune ega muu rohi ei aidand. Tema tõi kausiga vett mille juures ta luges ja selle veega ta pesi neid viskid või kärnu kas lapsel ehk vanal nõnda, et see pestud vesi jälle kausi sisse läks. Ja selle vee ta viis metsa sarapuu põesa, mis ta oma ligidal oli, ja kõik said terveks, kes seal keisid, olnud see maa halja, metshaljas, maast ehk merest saadud mis tahes. See oli üks ainus teatud iseäraline põesas.

RKM II 372, 60/62 (VII) < Pöide khk., Laimjala v., Kurdla k. (1984)
Maast saadud haigused ja nende ravi. Kuuldud kohaliku rahva käest 1942/43 aastal.
See oli mäletavasti saksa okupatsiooni päevil. Siis oli Laimjala mõisa endises maripuu aias, koht või õigemini öelda rohtu kasvand kitsas teerada. Millist teerada käies palja jalu, eriti veel naisterahvad, paljaste säärtega. Olid peale käimist paari päeva pärast täies viske taolisi sügelike ja kärnu täis. Arstiabi palju ei aidanud. Ja palju neid arste sõja ajal oligi.
Tuli haiguse ravimiseks pöörduda küla isehakanud arstide posiate poole, tõve parandamiseks. Kes õpetasid jalasääri ning kärnasid kohti pesema peale päikese loojat puhta veega. Ning pesu vesi viia peale pesemist Keiguste [Kõiguste] külasse ja kallata „maalja“ põesa. Maalja põesas kasvas Keiguste külas, sealse Kopli talu lähedal, kadakasel karjamaal. Põesas ise kujutas endast kuivanud sarapuu põesast, muud mitte kui midagi. Aga abisaajaid käis alati kuivanud sarapuu põesa juures. Usku rahval oli, et ravi aitas.