Rahvapärased taimenimetused
Sigur
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:
Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:
ERA II 290, 125/6 (71) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Muraka t. (1940)
Kui kõht lahti, siis aitab koirohutii, tammekuur on kah selle vastu ja tedremadara juured (panna viina sisse). Mustikad aitavad kah ja toomingakoore tii. Siguritii on kah hia rohi (kõrvetud siguritest).
RKM II 280, 401a < Rakvere khk., Rakvere l. < Laiuse khk., Jõgeva v., Painküla k. ja Iisaku khk., Mäetaguse v., Väike-Pungerja k. (1970)
Kõht lahti, seestvalud.
Peamine kõhulahtisuse ravim oli supilusikatäis kuiva kohvi sisse võtta ilma veeta (siguri- ja viljakohv.).
RKM II 412, 227 (6) < Puhja khk., Puhja al. (1988)
Puuk oli hammustand. Tüdrukul tuli suur palavik ja pärast ajukelme põletik. Sellest tuli halvatus. Keegi oli soovitanu, et tarvitagu siguriekstrakti. Vanemad sõitsid Venemaale, säält said siguriekstrakti. Hakkas tüdruk seda tarvitama ja sai terveks. Nüüd juba läits tööle.
Vilbaste, TN 2, 707 (10) < Räpina khk. (1930)
Vabarnavarsi, kummeleid, lõhmuseõisi, maasikaid, köömneid, piparmünte, õunakoori, mustikavarsi, sigureid, rukkiteri, tammetõrusid ja nii edasi, valmistatakse jooke nagu tee ja kohvi.
Vilbaste, TN 7, 64 (38) < Ambla ja Madise khk. (1929)
Cichorium intybus: „siguriõied“ (liigjooksu vastu kuuhaigusest).
RKM II 280, 397 < Rakvere khk., Rakvere l. < Laiuse khk., Jõgeva v., Painküla k. ja Iisaku khk., Mäetaguse v., Väike-Pungerja k. (1970)
Kodanlise Eesti valitsuse ajal kasutati selleks “lilla-prillat” s.o denatureeritud piiritust, ja öeldi ka, et ägedate reumaatiliste valude puhul võeti seda pooleks kange musta kohviga (sigurikohv) teeklaasitäis sisse. Olnud väga hää valude vaigistaja.
Vilbaste, TN 2, 226 (10) < Setumaa, Värska v., Võpolsova k. (1937)
Zigurid kasvavad aias porgandisarnasena, neid kuumutatakse panni peal ja tarvitatakse kohvi sisse.
Vilbaste, TN 7, 617 < Vaivara khk., Narva-Jõesuu al. (1930) Sisetas Raivo Kalle 2013
Punahein, vesimünt - vorstirohi.
Umalad õlle sisse, rukis - õlleks, kaljaks.
Mustikas, murakas, pohl, jõhvikas, maasikas, lillakas, sinikas - moosiks, supiks j.n.e.
Sigur - kohviks. Pihlak, vaarmarja, sõstra marjad toiduks. Kalinapuu marjad - pudruks.
Vilbaste, TN 9, 520 (70) < Keila khk., Keila l. < Torma khk., Torma k. (end. Antonie Maasik) s. 1900 (1965)
Rahvapärase kohvi valmistamisest selle sajandi alguses. Roela (hiljem Voore) vallas Veia külas Rehe talus valmistati kohvi käesoleva sajandi alguses järgneval viisil.
Kohvi tegemiseks põletati sigurid väikeste tükikestena kohvi prennelis. Prennelid olid kaanega panni moodi. Kaas käis soontpidi peal. Prennelil oli pikk vars, osa puust, mis käes hoiti, osa malmist. Kui ahi oli küdenud, tõmmati söed ahjusuule kokku. Prennelisse pandi sigurid ja siis liigutati prennelit süte kohal, vahest raputati ja lasti auru välja. Kui sigurid olid pruunikaks tõmmanud, pandi terake võid hulka ja siis veel kuumutati natuke. Nüüd valati sigurid kaussi.
Kohvi hulka tehti veel rukkijahust munakesed. Rukkijahule pandi hulka mõni muna, rõõska koort (soola ega suhkrut ei pandud), segati ära ja tehti väikesed sõmeotsa suurused munakesed. Need pandi panniga ahju ja lasti õrnalt pruuniks. Siis jahvatati munakesed koos siguritega ära. Mõnikord pandi hulka ka natuke kohviube. Kohvi jahvatati valmis mitmeks ajaks ja pandi siis plekk purki.
Kohvi keetsmisel lasti vesi keema ja pandi mõni lusikatäis kohvi sisse, lasti siis uuesti keema tõusta ja kohvi (Torma murdes on ainsuse nimetav, omastav ja osastav sama kujulised - “kohvi”. Kohviks nimetati nii jahvatatud kohvipulbrit kui ka sellest keedetud jooki [koguja märkus]) oligi valmis. Kohvi joodi alati piima ja suhkruga.
Kohvi keedeti pühapäeva hommikuti või siis, kui tuli mõni külaline.
Kohvisigureid kasvatati aias [ka kodanliku Eesti lõppaastail veel - koguja]. Kohviprennel nägi välja umbes selline [selgitav joonis].
Vilbaste, TN 9, 73 < Ambla khk., Aegviidu nõudmiseni, Krani as. (1964)
Kui külalised tulid, siis tavaliselt praeti sealiha kanamunadega, või tehti pannkooki. Keedeti ka kohvi. Kohvi valmistati kodus enamasti. Sigurid kasvatati peenrdel. Jahudest, munadest ja koorest valmistati taigen, mis ahjus krõbedaks küpsetati. See jahvatati kohviveskis, segati pruunistatud jahvatatud siguriga ja pruunistatud jahvatud mingisuguse teraviljaga.
Vilbaste, TN 7, 414 < Kullamaa khk., Koluvere v., Laukna küla (1930)
Köömlid, pandakse leiva ja pudru sisse.
Sigur, tehakse kohvi.
Malts, orja ajal keedeti suppi.
Apuoblik, lapsed söövad.
Umal, tarvitatakse õlle sisse.
Porsad, vanasti pandi õlle sisse ja see täitis umala asset.
Nõges, tehakse suppi.
Vilbaste, TN 10, 402 < Iisaku khk., Roostoja k. ja Lõpe k. (1965)
[Teraviljad, juurviljad jt.]
Sigur - kasvatamine kultuurtaimena kadus viimase sõjaga.
Vilbaste, TN 7, 388 < Kullamaa khk., Vaikna v., Kasterma k. (1931)
Sigurid tehakse kohviks.
Köömled pannakse vorsti pudrusse.
Jänesekapsast söövad lapsed.
Omalatest tehakse õlut.
Nõgesest keedetakse suppi.
Vilbaste, TN 7, 440 (a) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Pähküla k. (1930)
Sigurit tarvitatakse kohvi valmistamiseks.
Nõgesest keedetakse suppi.
Jänesekapsast lapsed söövad.
Porssi tarvitatakse õlletegemise juures omalate asemel.
Apuoblikaid lapsed söövad.
Omalatega tehakse olut.
Päevaroosi seemneid süüakse.
Seent tarvitatakse toiduks.
Murulaugust valmistatakse kartuli sousti.
Mäerõigast pannakse värske liha soustisse.
Vilbaste, TN 7, 411 < Kullamaa khk., Koluvere v., Laukna küla (1930)
Sigur tehakse kohvi.
Köömled pannakse leiva sisse.
Jänesekapsast lapsed söövad.
Nõgestest tehakse suppi.
Malts tehakse suppi.
Oblikad tehakse suppi.
Lustad tehakse õlut.
Murulauk pannakse kaste sisse.
Vilbaste, TN 7, 626 (3) < Vaivara khk., Narva-Jõesuu al. (1930)
Vaarikad: teeks. Turvas: loomadele põhuks, kütteks, maarammutamiseks. Tomat. Rukis, nisu: jahuks. Oder, kaer: jahuks, tanguks. Kapsas, porgand, kaalikas, naeris: toiduks, supiks ja muuks toiduks. Peet: liha juures maitseainena. Kaer: kisselliks. Sigur: kohviks. Kurgid, kõrvits: söögiks. Kadakas: kõva tarbepuu. Kõik puud kütteks.
RKM II 385, 134 (7) < Taškendi obl. < Häädemeeste khk., Majaka k. (s. Jakobson), s. 1909 (1985)
Kõhulahtisuse puhul söödi ka kuiva kohvipaksu. Ka seda olen ise kasutanud ja abi saanud. Olin siis juba neiueas. Vend naisega Võrust olid meil külas. Mul lõi kõhu lahti et kole kohe. Häbi oli voorida, tulla ja minna aknast mööda „kullakambrisse“, sekka jooksin siis kopli võssa. Ja pagana kahju, sest õhtul oli kavas kõigil minna Kiri kuuri peole. Parajal ajal tuli meelde proovida kohvijahu. No pahmisin siis kohe kahe suupoolega ja õhtul tantsisin Kiri kuuris mis laksus.
Kohvi oli muidugi talurahva oma, kodus kõrvetatud, siguritest ja nisust ja kõigest, mis sinna juurde kuulus.
ERA II 206, 297 (6) < Kaarma khk., Kuressaare l. (1939)
Niisama ka kohvi joomine oli haruldane. Kohvi tehti rukkist, nisudest ja otrist ja jahvati hulka sigurid. Peenendati kohviveskis. Kohvi juuakse harilikult pühapäev ja tähtsamatel päevadel.
ERA II 288, 259 (17) < Tallinn l. (1940)
Eks ole ka seentel oma hea koht olnud leivajätkuks kui ka leivakõrvaseks. Kui on siguripuudus, võib ka võilillejuuri siguriks tarvitada, tuleb seda sammuti kui sigurid leigata ja puhastada ning kuivatada. Ja tal on siguri maik. Tammetõrudestki olla leivale lisa tehtud: tõrusi olla kuivatatud, jahvatatud ja tõrude jahu lisatud leivajahude hulka.