Rahvapärased taimenimetused

Pihelgas

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

ERA II 55, 551 (59) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Kõmmu t. < Ridala khk., Asuküla v., Suure-Ahli k. (1932)
Pihelgamarjadega arstivad kõhuhaigust.

ERA II 79, 135 (4)a < Pärnu l. (1934)
Pihelgaõied, kui õitsema hakkavad, saavad kuivatud. See tee on jooksva vastu hea rohi.

ERA II 79, 135 (4)b < Pärnu l. (1934)
[pihelgaõied] Ja ka kõhuvalu ja seesthaiguste vastu.

ERA II 207, 442/3 (36b) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. < Raiküla v. (1939)
Kui mudu köha, siis pihelgamarjad. Enne vanad inimesed korjasid ikka pihelgamarjad ära, pandi marjatordid talveks aida peale kaluse alla rippuma, talvel külmetasid seal ära. Kui lastel köha oli, siis toodi sealt, lapsed sõid külmetand marju ja see aitas kohe köha kaotada.

ERA II 293, 419 (18) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. (1941)
Köharohuks väga hea: pihelgaõied piimaga keeta ja palavalt juua.

ERA II 285, 36 (26) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. (1940)
Pihelgas ei kasva palgiks, ta läheb mitmeharulisteks. Pihelga puust tehtud vanal ajal vankri assid ja tamme puudusel tehtud ka ree kodaraid. Pihelga õisi keedeti tiisikusehaiguse vastu rohuks. Pihelga marjad olid söödavad marjad. Noortest pihelgatest koolutati korvivõrusid, tehti kõlkakorve (märsse). Pihelga pulga sisse pandi looma täid ja visati ahju tulle, siis pidid täid looma pealt ära kaduma. Pihelga vitsaga ei tohi looma lüüa: hakkab punast kusema. Kui pihelgad palju õitsevad, siis sel aastal saavad vanad tüdrukud mehele.

RKM II 9, 246 (10)a < Märjamaa khk., Haimre v., Orgita k. (1947)
Kollatõbe vastu rohuks on pihelgakoor väga hea, tuleb võtta pealmine hall koor ära, alumine kollakas koor tuleb keeta, seda vedelat haigele juua anda, aitab ruttu kollatõbest terveks saamiseks.

RKM II 90, 166 (39) < Märjamaa khk. (1959)
Suhkruhaiguse vastu ei olla rohtu olnud, keedetud küll mitme vihakoore puude kooreteed, nagu pihelgas, toomingas ja kõike muid, seda vett olla haige joond, aga tema suus olla igal asjal magus maik olnud.

RKM II 101, 211 (19) < Kullamaa khk. (s. Viridov), s.1893 (1960)
Köha vastu korjati pihelgamarju, pandi rippuma, et rotid kätte ei saand, kuivasid ära ja siis köha ajal söödi.

RKM II 175, 44 (7) < Audru khk., Audru v., Potsepa k. (end. Tamm), s. 1901 (1964)
Külmetamise vastu on pihelgaõietee ja poolgaõietee. [Poolgas = pohl.]

ERA I 4, 351 (1) < Pöide khk., Laimjala v. (1932)
Haava rohud, haav saab kusega puhtaks pestud ehk peale kustud ja haav jääb lahti sest väljaj ehk metsas miskid sidumis ainet ei ole, on suurem haav saab seda samma 2-3 korda korratud, ja sellega pareneb kinni. Minu isa oli piibu suitsetaja ja tarvitas piibu tuhka haava rohuks seda haava pääle pannes, paranes väga hästi mädanema ei läinud aga pääle selle oli mittu aastad see koht hall, ja on mõni suurem haav mädanema läind siis on kõige parem rohi puu tõrva tüma (pigi) ja peenikest soola segamini sõtkutud haav täis panna natuke valus ta on aga võtab liia liha kaotab mädanemise, ja pareneb ruttu on üks parem rohi teistest.
Ka keedetud pihelpuu koore veega pestes parandakse haavu väga heade tagajärgedega. Neid sammu rohtusi tarvitatakse inimestele ja ka loomadele.

Vilbaste, TN 1, 219 < Rõuge khk., Haanja v. (1930)
Pihlapuu (pihelgas): häiermist teed, marjadest talveks, kui külmanud, siis lastele kompveki aseaine. Puust rattakodarad, rehapulgad, seinavaiad, riidenagid, jalutuskepid.

Vilbaste, TN 1, 791 < Lääne-Nigula khk., Oru v. (1938)
Pihlakas (Sorbus aucuparia). Pihelgas. Teed õitest tarvitati neeruhaiguste vastu.

Vilbaste, TN 1, 965 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi k. (1942)
Pihlakas - pihelgas. Marjad köha vastu, veiniks.

Vilbaste, TN 2, 526 < Vigala khk., Velise v., Kärisselja k (1933)
Nõidusvahendiks: viie saksa maa pealt pihelga oksi tuua, kolmel vana kuu reede õhtul prussakaid peksa, siis kaduvat ära.

Vilbaste, TN 7, 429 (33) < Kullamaa khk., Leevre k. (1930)
Pihelgamarjad - arstirohuks tiisikushaigele.

Vilbaste, TN 9, 321 (1) < Halliste khk., Mõisaküla sjk., Abja as., Audemäe t. (1965)
Koduse (kodutse) rohi (järg).
Pihlaka, pihlapu (Sorbus aucuparia) marja toorelt süüvän tiisikuse vastu.

Vilbaste, TN 10, 534/5 < Tori khk., Tori s.-jsk., Oore k (1963)
Pihelgas, pihelgad = pihlakas.
Pihlakas oli vanarahva nõiapuu. Pihlakast valmistati nõiavitsu rahaaukude ja veesoonte otsimiseks.
Luupainaja tabamiseks asetati pihlakapuust punn augu ette, kust luupainaja sisse tuli.

EFA I 16, 154 (12) < Martna khk., Ehmja k., Kasukamäe t. < Ridala khk., Võnnu k. (1996)
Sellel pandud jälle, kui tallaja oli peal käind. Pihelgapuule lõigatud rist peale. Seina sees oli üks nisukene auk, kust tallaja peale tuli. Ristiga pihelgapuu torgatud sinna auku, siis oli tallaja ära kadund.

Vilbaste, TN 1, 972 (21) < Kihnu khk. (1937)
Pihelgäs - pihelgä. Õitest teed; marju süüakse ja korjatakse talveks lindudele. Viimasel ajal tehakse ka veini. Koor pargiks. Umbsesse puusse pannakse puugipask ja viiakse “vesisolõ” või pannakse puugipask pudelisse, pihlaka punn ette ja pudeli suu sinna poole, kus arvatakse p.pesa panija olevat.

Vilbaste, TN 10, 534/5b < Tori khk., Tori s.-jsk., Oore k (1963)
Pihelgas, pihelgad = pihlakas.
Nõelusside mättast välja ajamiseks pistetakse mättasse kooritud pihlakapulgad. Uss tuleb välja õige pea.
Pihlakakoore tee on vähja ravivahend, kuna õietee - külmetuse vastu, marjad verevaesuse vastu.

Vilbaste, TN 7, 157 (IIIb) < Vigala khk., Velise v., Mäliste k. (1933)
Kui pihelgatel palju marju saab palju vanu tüdrukuid mehele (lehest kuuldud).