Rahvapärased taimenimetused

Lepp

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

H I 3, 161 (16) < Audru khk. (1892)
Sügeliste vastu aitab toore lepapuuga hõerumine, mis tules hästi palavase oo tehtud.

H I 3, 266 (7) < Tarvastu khk. (1892)
Paisid piab saama sedaviisi ära kaota: kui nelläpa õhtu perän päeva mõtsa lääd ja sääl 9 lepapuust pulka, millel risti otsa teed, valmistad ja nendega paisid vajutad, sõs piava na ärä kaduma.

E 33481 (6) < Reigi khk., Kõrgessaare (1897)
Kui inimesele on “sakrised” peale pandud, siis võta üks tükk lepapuud, lase ohertiga auk sisse, pane mõned “sakrise” augu sisse ja siis pihelgapulk ette. Kui kõik nõnda on tehtud, siis viska puu tulesse. Küll siis näed, et kohe pahade elukatest lahti saad. See inmene, kes “sakrised” on peale pannud, saab neid siis kõige oma eluaja kanda.

H I 5, 151 (1) < Kullamaa khk. (1894)
Kuida paisetest võib lahti saada. Võta kolm lepapuu pulka, iga pulga peale tee kolm risti, vauta siis iga pulgaga kolm kord paiseid, mässi nad siis ühe vana kaltsu sisse, kuhu ka üks vana kopikutükk (kopikuline raha) pane, ja vii viska seda kimbukest ristteede haru peale maha. Paised on kadunud.

H III 18, 686 (11) < Vigala khk., Päärdu v. (1895)
Ummes-haiged kohta vajutadakse kolm korda lepapahaga.

H III 20, 574/5 (6) < Viljandi khk., Uusna v. (1894)
Kui suvel jalad liges on saanud ja ärä haudunud, siis on lepapark puu päält kaapitud haudunud jalgele hää pääle panna, siis saava jalg varsti terves. Jalg valutava küll, ag sest ei pia hoolitama, nõndasama olla ka kuivad kamajahusi haudunud vargaste vahele laske.

H III 21, 362/3 (31) < Laiuse khk. (1895)
Kui tuulerõuged külles on ja neist tahetakse lahti saada, siis võetakse eha valgel üheksa urblise lepa küllest ja iga lepa küllest kolm oksa, see on 27, ja viheldakse nende okstega, siis kaovad tuulerõuged ära.

H III 21, 692 (10) < Otepää khk., Palupera k. (kogutud Juuli Kukrus'i käest) (1895)
Tiiru arstmine. Kui tiir jala sisen om, arstitas: Aedas lepapuu kuumas, nii et puu tossu nakkas välla ajama. Pandas ladvapuul ots sinna kottale, kon tiir sisen om, nii et toss õkva sinna kottale lätt, kon tiir om, vajutatas kolm kõrda tüveotsaga.

H III 22, 88/9 (8) < Otepää khk., Palupera k. (1894)
Kuuljaluu arstimine.
Kui kuuljaluu kohegi inemisele om külgi kasunu, sis aetas lepapulgakese kuumas, tollega piiratas ümbre ja vajotadas pääle, sis saa terves.

H III 23, 626 (11) < Kose khk. < Rapla khk. (1896)
Kui sügelised on sõrmede ehk varvaste vahel, siis kauvad nemad ära, kui laia lepaga saab nühitud, aga see lepp tuleb enne tuliseks teha. Laiaks lepaks saab niisugust leppa nimetud, kui kaks lepavõsu on ühte kasvanud.

H III 25, 245 (251) < Valjala khk., Lööne k. (1895)
Kellel hambad valutavad, hautagu palavaid lepapulke ja närigu neid, siis kaub hambavalu ära.

H III 31, 595 (16) < Jämaja khk., Torgu v. (1906)
Viiakse ka mäda maa sisse ja lüüakse kolm lepavaia peale, siis saab ka paisetest lahti.

H I 7, 599 (1) < Palamuse khk. (1895)
Hambavalu arstitakse järgmiselt. Võetakse 9 lepakasu lepikust, aga üksnes nii, et juured leppadel kokku ei puudu, neil kasudel tehakse ladva ots teravaks ja tõise otsa rist. Siis torgitakse teravad otsad haige hamba igeme külles veriseks. Siis lastakse ühe suure pihlakapuu sisse põhja poole külge oherdiga auk, umbes 2 tolli sügav, ja pannakse siis need veriseks torgitud pulgakesed sisse, teravad otsad puu südame poole. Siis tehakse üks punn lepapuust, mõlemiste otsade pääle ristid, ja lüiakse kõvast aaugule pääle. Kes nüüd selle puu maha raiub, see saab selle hambavalu omale.

H II 8, 69 (12) < Jõhvi khk. (1889)
Vana rahva arstimise kunts.
Leppapulk, mis toores, kästi tuliseks teha ja sellega haiged hambud vajutada, nenda kuda kannatas.

H II 16, 443 (4) < Juuru khk. (1889)
Kui keegi alla kuseb, seda löödakse lepavitsaga kolm korda, siis kui ta magab, ehk peab ta jälle iga hommiku seapesas kusel käima.

ERA II 24, 403/4 (6a) < Türi khk., Vahastu v., Vahastu k., Mardimäe t. (1930)
Haudumise puhul (jalgadele) on rasv kõige ülem asi. Pannakse ka lepalehti ja "üheksa-haava" lehti varvaste vahele.

H II 18, 860/1 (1) < Kärla khk. (1890)
Kui soolatüükaid on, siis lõika toore lepapuu pääle nii palju täkid, kui soolatüükaid on ja mulju 3 korda igaühte selle täkkega, mis sa tema jäoks oled lõikanud. Kui kõik on nõnda valmis tehtud, siis pane see puu ahjukerisele kuivama. Kui puu kuiv, piavad ka soolatüükad kadunud olema. See arstimine piab vanal kuul sündima.

H II 20, 538 (9) < Vändra khk., Kadaka (1888)
Kõhutõbi. a) Antti lepaurvajahu, b) anti süssa soolaga segameni hõerutud, d) koirohu-viina, e) ka tõrva olla sisse võetud.

H II 71, 526 (2b) < Vastseliina khk. (1903)
["Vana aja rohitsemisest"]
Aga kui inemine jälle hindä olli nõstmisega ärä vennitänü, sis võeti jälle kuivanud lepäuad ja mis rüäpää külen kasuse mustad suurõd teräd, neid kutsudes "soehambad". Sis panti ka neid lepäube sisse, hõõrudi piinüs ja panti jälle viina sisse. See olli jälle sellele tõbõlõ suur abi.

H II 26, 992 (21) < Põltsamaa khk, Kaavere k (1889)
Kui jalaalune umbes haige olnud, siis aetud kolm toorest lepapulka palavaks ja hõerutud haiget, siis saama terveks.

RKM II 338, 360 (36) < Kuusalu khk., Kolgaküla k. (1976)
Paisete ja paistetanud koha peale pandi kaalikapealseid, lepalehti, paiselehti, teelehti, raudrohtu, kumeleid, krookslehti, piparmünti või liivateed. Neist ravimitest keedeti teed ja pandi haigele kohale soojad mähised peale ehk pandi kohe maast nopituna haigele kohale. Need ravimid alandavad palavikku ja vähendavad valu.

H II 32, 942 (13) < Räpina khk., Toolamaa v. (1888)
Huule haikuse vasta näritas koort lepäpuu päält.

H II 38, 789/90 (6) < Koeru khk. (1893)
Hambavalu vastu. Kui inimese hammas valutabs siis murtakse leppade küllest 9 tikku, arvata 3e tolli pikkused. Luetakse vastoksi, see on tagant ettepoole 9,8,7,6,5,4,3,2,1. Kui tikud luetud on, siis pistetakse iga tiku ladvaotsaga haiget hammast, üeldes: "Esimesega 9, teisega 8, kolmandega 7" jne., kunni 9 tikku läbi on. Iga tikk pistetakse kohe vastoksi maa sisse, kui temaga hammas torgitud on. Iga tiku vahele piab kõige vähemast üks toll vahet jäema ja nõnda kõrvalise kohta maa sisse matma, et keegi neid enne mädanemist ülesse ei kaeva. Teiste nähjes ei pia mitte seda tehtama. Muudkui see inimene võib pealt vaadata, kes teist õpetab. Kui keegi küsib:"Kas said sellest abi, et tikkudega torkisid?", siis ei pia temale mitte õigust ütlema, et sellest abi on olnud. Siis ei pia teine kord tikkudega torkimine aitama, vaid ütle küsijalle: "Katsu ise, kas aitab!" Tähendus: Seda õpetas minu ema minule, kui minu hambad poisikesepõlves valutasid!

E 34526/7 (5) < Vigala khk., Velise (1897)
Sügeliste arstimise viis olnud nenda. Lepapuu kooritud kevadel koore lahtiolemise ajal mähale ära ja tehtud sütetule peal palavaks. Selle palava puuga nühitud sügelevaid ihukohtasid niikaua, kui veel valu jõutud välja kannatada. Seega loodetud ka sügelisi ära kautada. Sügelisi loodetud ka seega ära kautada, et sügelevaid ihukohti neljapääva õhtutel vanas kuus tulise palava lehtpuutuhaga nühitud ja hautud.

H II 43, 370 (19) < Suure-Jaani khk. (1893)
Kui käsna lepapulgaga surud; ehk hobese puristamise tilkid peale lased, ehk neid järjest läbi loed; ehk sõlma niidile nii paelu sõlma sisse, kui käsnu on, pane niit kivi alla ehk ka ukse ette teiva alla, kus räästatilked peale satavad; ehk pane kassi kust peale; ehk seo hobesesaba jõhv ümmer; ehk näri neid siis, kui kuu kahaneb; ehk kui kuu tuppa paistab, võta maast puru, hõeru puruga ja pane sinnasamasse jälle maha, kust võtsid, - siis kaovad ära.

H II 53, 126 (6) < Jõhvi khk., Voka v., Toila (1896)
Vällä lüämisi, mis lastel vahel pähä ja silmnägo lüäb, arstida süävie pesemisega. Tuare puu süsi, mis kui pihlaka, kuuse, kase ja lepa, võeta, kui näväd viel siniselt õhkuvad, ja pannasse ühä riista sisse, kus puhas külm vesi sies on. Lasta sääl vähä seisada, siis kurnata läbi linase riide kõik süäd ja prügid vällä. Selle viega siis katkisi kõhti paar kõrda pessa (parem viel kui neljapäival saab pestud). Piab seda viga parandama.

H II 53, 500 (445) < Simuna khk. (1895)
Hambavalu vastu aitab kolme lepa küllest kolmanda aasta kasusi võtta, igaühega hammast torkida ja siis senna tagasi panna, kust võetud.

H II 53, 502 (464) < Simuna khk. (1895)
Kriisi vastu aitab, kolme leekiviga vajutada. Piale selle vajutatakse pussnugadega ja lepapulkadega.

H II 53, 506 (501) < Simuna khk. (1895)
Hambavalu vastu aitab kolm lepavõsu võtta, nendega torkida, siis maa sisse panna ja kivid peale taguda. Need olgu kolmanda aasta võsud ja sedasama viisi maa sisse pandud, nagu nad kasvavad.

H II 53, 516 (575) < Simuna khk. (1895)
Kolm lepapulka võtta ja nendega paiseid vajutada, kauvad ära. Need pulgad viiakse risttee peale.

H II 57, 465 (7) < Ambla khk. (1896)
Kui inimese nahk sügeleb, siis on tarvis toore tulise lepapuuga ennast hõeruda.

H II 58, 271 (4) < Jüri khk. (1897)
Kui käe peal, näu peal ehk ka mujal kuiv koi (nahk kestamas) on, siis lepapuupulk tules hoida ja sellega nühkida, siis kaub ära.

H II 65, 315/6 (4) < Koeru khk. (1884)
Hambavalu vasta. Kui inimese hammas valutab, siis murtakse leppade küllest üheksa tikku, arvata 3 tolli pikad. Luetakse vastaoksi, see on tagand ettepoole: 9,8,7,6,5,4,3,2,1. Kui tikud murtud ja luetud on, siis pistetakse iga pulga ehk tiku ladvaotsaga üks kord haiget hammast, ööldes: esimesega 9, teisega 8, kolmand. 7 jne., kuni 9 tikku läbi on. Iga tikk pistetakse vastoksi kohe maa sisse, kui temaga hambad torgitud on. Iga tiku vahele piab kõige vähemalt üks toll vahet jääma ja nõnda kõrvalise kohta maa sisse matma, et keegi neid (tikkusi) enne mädanemist ülesse ei kaeva. Teiste nähes ei pia mitte seda tehtama; muudkui see inimene võib pealt vaadata, kis teist õpetab. Kui keegi küsib: "Kas said abi sellest, et tikkudega torkisid?", siis ei pia temale (küsijalle) õigust ütlema, et aitanud on; siis ei pia teinekord enaam tikkudega torkimine aitama. Vaid ütle küsijalle: "Katsu ise, kas aitab?" (Tähendus: Sedaviisi tegi ja õpetas minu ema, kui minu hambad poisikesepõlves valutasid!)

H IV 5, 48 (31) < Jüri khk., Rae v., Simu k. (kogunud ema ja õde Kai käest) (1895)
Kui naesterahvas seest põdeda, siis kooritakse kolme lepa küllest koort ja visatakse voolsa vette; koored, mis seal vastavett tulevad, pannakse põue terviseks. Kui aga kõik allavett lähevad, ei soadagi terveks.

H IV 8, 665/6 (36) < Palamuse khk. (1897)
On kida jalatalla all, siis aetakse kirju viiruline põld(raud) kivi tuliseks, vajutakse jalg kivi pääle kolm korda, aga ruttu. - Kui see ei aita, võetakse toores lepakepi tükk, lastakse tulise tuha sees kuumaks minna, siis toksitakse talla all haiget kohta seni, kui see tuimaks saab, selle läbi kaub kida iseeneses ära.

E 226/7 (28) < Koeru khk., Ramma k. (1884)
Hambavalu vastu.
Kui inimese hammas valutab, siis murtakse leppade küllest 9 tikku; arvata 3 tolli pitkad. Luetakse vastaoksi: see on tagant ettepoole 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1. Kui tikud murtud ja luetud on, siis pistetakse iga pulga või tiku ladvaotsaga üks kord haiget hammast, üeldes: Esimesega 9, teisega 8 ja kolmandamaga 7 ja nõnda edasi kuni 9 tikku läbi on. Iga tikk pistetakse vastaoksi kohe maa sisse, kui temaga hambad torgitud on. Iga tiku vahele piab kõige vähemast üks toll vahet jäema, ja nõnda kõrvalisse kohta maa sisse matma, et keegi neid enne mädanemist ülesse ei kaeva. Teiste nähes ei pia seda mitte tehtama. Muudkui see inimene võib pealt vaadata, kes teist õpetab! Kui keegi küsib: “Kas said sellest abi, et tikkudega torkisid?”, siis ei pea küsijale õigust ütlema, et aitanud on. Siis ei pia teinekord enam tikkudega torkimine aitama. Vaid ütle küsijale: „Katsu ise, kas aitab.“

E 290 (99) < Jõhvi khk. (1893)
Kui paised ehk vistrikud on, siis saab võetud üks noor lepavõsu ja tules tuliseks tehtud ja selle võsuga üle paisete piiratud. Siis kauvad ära.

H II 24, 228/9 (256b) < Helme khk., Jõgeveste k. (1887-1889)
[Hambavalu rohud.]
Ehk: Lepapulk aeti tules soojaks ja panti hammaste vahele.
Ehk: Sukavarda ots aeti tules punaseks ja põletati sellega haige hamba õõnt.

E 27706 (43) < Ambla khk., Jootma (1896)
Kui inimese nahk sügeleb, siis toore tulise lepapulgaga ennast hõeruda.

E 28096 (15) < Kose khk., Tuhala (1896)
Kui sügelised on sõrmede ehk varvaste vahel, siis saab neid nühitud tulise laia lepaga, siis kauvad ära. Laiaks lepaks nimetakse seda leppa, kus kaks võsu on kokku kasvand.

E 39598 (2) < Haljala khk., Vihula v., Metsiku k. (1899)
Sügise kui leppaurvad küpsed olid, siis korjata, peeneks hõeruda, pudeli sisse ja viina peale. Jälle kõhurohi valmis.

E 39600 (14) < Haljala khk., Vihula v., Metsiku k. (1899)
Kui jalad haudunud, pannakse värskeid lepalehti saabaste ehk kingade sisse.

E 48681 (1) < Viljandi khk., Uusna v. (1895)
Kel hambad valutavad, peab palavaid toorid lepapulke närima, siis jääb valu tagasi.

E 56662 (38) < Tallinn l. (1926)
Kui kõht haige on (lahti), põletagu toorest lepapuu ära, võta selle süsi, tambi katki, võta veega sisse - on terve.

E 56664 (50) < Tallinn l. (1926)
Kui kõht lahti ja valutab, siis lepapuuurvad ära hõõruda ja sisse võtta.

E 56675 (5) < Tallinn l. (1926)
[Nari]
Haige koht panna kahe lepa vahele, lepad peavad olema niisugused, mis teineteist hõeruvad.

E 61170 < Reigi khk., Hüti k. (1927)
Paisete arstimine.
Üti külas kasvas varem suur lepp. Lepp oli üleni igavärviliste riidetükkidega kaetud. Lepp kutsuti "paiselepp". Kellel paised peal olid, võisid seda sel teel ära arstida, et mingisuguse värvilise riidetüki võtsid, sellega paiseid hõõrusid ja selle siis lepa külge kinnitasid. Sellest sai lepp nimeks "paiselepp" ja oli seepärast riidelappidega kaetud.

E 76410 (3) < Pärnu-Jaagupi khk. (1931)
Sügeliste arstimine.
/---/
Vanas kuus võeti paksipuu kollast koort ja lasti hapenda 9 päeva rõõsas piimas. Kui too segu oli seisnud 9 päeva, siis joodi seda ja määriti ka haigestunud nahale. Pääle nimetatud arstimise viisi ja vahendi olid veel teised viisid ja vahendid, nagu tuliste süte veega haige naha pesemine; palava lepapulgaga hõõrumine tule juures, tökat jm.

E 79522 (2) < Suure-Jaani khk. (1932)
Roosi arstimise vahendid.
Kui oli roos ihul, sinna peale pandi ükskõik mis asju, musta lamba villu, musta siidi, tomminga ja lepa koort, vase ja hõbeda kaabet ja kuivand puu vahtu.
Esimene kord pandi roosihaiguse peale neid rohte, mis eelpool tähendasin. Kui see ei aidanud, siis pandi linaseemne, või, vaha ja vaigu ehk pigi segu, sellega hautati roos välja. Roos sarnanes koeranaelale.

E 84050/1 (312) < Mustjala khk., Mustjala v., Ninase k. (1933)
Soolatüükaid arstitakse järmiselt: lepaoksaga, kuhu samapalju riste lõigatud kui soolatüükaid, tuleb muljuda neid ja öelda oksa ära visates: „Kui on kuivanud see oks, siis on kadunud ka soolatüükad."

E, StK 3, 16 (2) < Tõstamaa khk., Seli v. (1921)
Lepapulk kooritakse ära, vaotatakse soolatüükaid ja pannakse ahjuotsele kuivama. On pulk kuiv, on soolat. kadunud.

ALS 3, 811 < Kadrina khk., Kadrina v., Tokolopi k. (1931)
Pasanduse puhul antakse tomingakoorte ja lepaurbade keeduvett, leigelt.

ALS 4, 486 < Jüri khk., Kurna v., Vene k., Seemestri t. (1932)
Pasanduse vastu on lepavõsude vesi.

ERM 168, 11 (4) < Tõstamaa khk. < Audru khk. < Mihkli khk. (1921)
Koeranaelale pannakse lepalehti pääle.

ERA II 199, 483 (10) < Koeru khk., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla mõis (s. Gleis), s. 1869 (1938)
Lepast tehti vihtasi nii samuti kui kasestki, sest lepaviht pidi valusi ära võtma, kui on. Lepa koortega värviti siis, kui taheti saada pruuni riiet. Kaselehtedega värviti ka, siis sai riie ilusaks helekollaseks. Lepapuu tehti palavaks ja sellega hõerutakse sia kaela, kui haige on. Lepapuust tehti astjaid ja niisuguseid puust asju, sest lepapuul ei ole mingisugust mekki. Puutöömehed tegid lepapuu söega nööri mustaks ja siis tegid palkide piale kriipsusi, kus tarvis oli.

ERA II 13, 79 (81) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. (1929)
Kasvaja: lepapulk tehtud kuumaks ja sellega vaotet.

ERA II 20, 603/4 (36)a < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. (1930)
Kross oli lastehaigus. Lõi lapsele suhu, suu ja mokad läksid katki. Tuli vist tuulest. Lepapuu sütest tehti vett ja pesti sellega. Söega piirati või pandi kross-eli peale.

ERA II 24, 334 (75) < Türi khk., Vahastu v., Vahastu k., Mäeotsa t. (1930)
Lepalehti pannakse ka varvaste vahele. Kaitseb haudumise eest.

ERA II 40, 177 (4) < Reigi khk. (1927)
Külmkingamuhk on niisugune ilma pääta (muhk) kasvaja, koeranaela taoline. Seda peab saama külmkinga jälgedelt ja ka kuri silm võib teise inimesele muhud selga teha. Vanad inimesed õpetasid, siis kui sul niisuke muhk oli, mitu asja. Kästi surnu käega muljuda ehk surnu seebiga pesta (st. seep, millega surnut pestud). Siis pidada ära kaduma. Uuemal ajal arstitakse külmkingamuhku külmkingarohuga, lepalehtedega jne.

ERA II 55, 536/7 (18) < Ridala khk., Võnnu v., Kabrametsa k., Kõmmu t. < Ridala khk., Asuküla v., Suure-Ahli k. (1932)
Koeranael. Minu emale õpetud unes: võta toores lepapuu, ladvaots peosse, see soojaks teha ja seda kohta vaotada.

ERA II 62, 177 (5) < Lääne-Nigula khk., Taebla v., Kirimäe k., Soone s. (1933)
Jalad haudund - pese puhtaks, pane lepalehti vahele.

ERA II 129, 477 (33b) < Märjamaa khk. (1936)
Ka noorte leppade mahlakad lehed on selleks [haudumine] head, mida samuti hõõrutakse.

ERA II 139, 560 (66) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste t. (1937)
Hambavalu aegas tehti lepast piip ja suitsetadi hullukoerarohuga. Ennem kuivatadi rohi ära. Lepapuust tehti piip, seest keerati süda välla, külle peale auk sisse. Heinputk või karuputk auku ja lasti hullukoerarohtu hamba peale.

ERA II 141, 382 (78) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937)
Lepaurvavesi on kõhu lahtioleku vastu.

ERA II 148, 154 (13b) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. < Vigala khk. (1937)
Kui kõht lahti, siis kõrvetakse lepaurvi sissevõtmiseks ehk keedetakse teelehe juuri, ehk põllumündi juurikaid, selle vee joomine aitab.

ERA II 167, 179 (36) < Ambla khk., Ambla v., Jootma < Järva-Madise khk. (1937)
Lepaurvad - vedelikku tarvitada kõhuhaiguse vastu, kui kõht ei pea.

ERA II 170, 138 (66) < Vändra khk., Vändra v., Vihtra k. (1937)
Haudunud varvaste vahele pandi lepalehti (tooreid).

ERA II 188, 411 (50) < Tallinn l. < Noarootsi khk. (1938)
Kui uss hammustas, pandi mulda lepalehtedega peale, samuti inimese musta või tubakat. Või löö see uss maha, kes hammustas, ja hõeru ta peaga seda kohta.

ERA II 189, 538 (71) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Rõuma k. (1938)
See oli alles häda, kui varvad sui hauduma läksid. Siis hõõruti noori lepalehti või punesid ja pandi varvaste vahele, see tõmmas tahedaks. Õlekõrred pandi vahele, et ää kuivavad.
Tõrva sai vahele pandud, see ei lase vett ligi minna.

ERA II 201, 40 (14) < Saaremaa (1880ndad)
Köhuhaiguse vastu.
Veta mustad lepaurvad, kuivata ära ja tõuka peeneks ja pane viina peale, vett sisse, see aitab (ka kadakamarjad on head).

ERA II 201, 102 (48) < Karja khk., Leisi v., Pammana k., Laidu t. (1938)
Lepal otsiti aastakasvu otsas kõige viimane leht üles, see oli üks kõige parem haavarohi.

ERA II 236, 415 (15) < Halliste khk., Mõisaküla l. < Saarde khk., Jäärja v. (1939)
Käsnu ja igasuguseid muid väikeseid haavu oli arstitud lepapulkadega.

ERA II 254, 179 (24) < Pühalepa khk., Käina v., Luguse k. (1939)
Koeranaelu lepapaisetega, mis lepapuu küljes kasvavad, kolm korda muljuda, siis kaovad ära.

ERA II 254, 180 (28) < Pühalepa khk., Käina v., Luguse k. (1939)
Keige ülem lapse kõhurohi on lepaurvatee.

ERA II 279, 231 (29) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k., Tagavälja t. (1940)
Kui lastel olid kõhud lahti, siis korjati lepaurbi ja anti sisse.

ERA II 283, 482/3 (15) < Pühalepa khk. (1940)
Salarohi parandamata haavade parandamiseks.
Kui haav paraneda ei taha, siis võetagu ainult lepalehti, põleta pulbriks, tee tammepuu tuhast leheline, pese sellega haava ja puista õhtul ja hommikul seda lepalehtedest põletadud pulbrid sinna peale; see parandab kõik haavad, mida muidu ükski plaaster ega salv ei paranda.

ERA II 285, 28/9 (21) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. (1940)
Kellel sügelised on alles hakkand, mõni põnn peal, see teeb toore lepa pulga tules tuliseks ja nühib sellega sügelise ponne, siis nad kauvad kohe.

ERA II 285, 28 (21) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. (1940)
Noored lepavõsude lehed olid haudunud varvaste vahele panemiseks, lehed õõruti mahlaseks ja pandi õhtul enne magamaminekut varvaste vahele: see võttis haudund koha kuivaks, tegi pargi korra peale. Lastel, kes karjas käies jalad alaliselt märjaks tegid, läksid varvad hauduma, siis kästi: "Pane lepa parki vahele!"

ERA II 13, 79 (81) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. (1929)
Kasvaja - lepapulk tehtud kuumaks ja sellega vaotet.

ERA II 166, 34 (113) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Sommeri t. < Iisaku v., Varesmetsa k. (1937) Sisestanud USN, kontrollis Mare Kalda
Paiseid toherdatasse ninda, et ümmergune tuares leppahalg aetasse tulisest ja vajutatasse paise ümbert.

ERA II 182, 104 (45) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. (= Priidu Tammepuu) < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7)
Kui umbes haige on, siis tuleb toores lepakepp lõigata, see kuumaks ajada ja seda haiget kohta põletada, saab terveks.

ERA II 182, 112 (100) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. (= Priidu Tammepuu) < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7)
Kui kooljaluu käe pääl on, siis tuleb toore lepa pulkadega taguda ja seda kooljaluud hammastega närida, siis kaob kooljaluu ära.

E 13946 (94) < Audru khk. (1894)
Suure Neljapäeva hommikul peab lepa luuaga enne päeva tuba pühitama ja pühkmed põllule rattarööpasse visatama, siis ei sigine kirbud.

ERA II 189, 58 (40) < Emmaste khk., Emmaste v., Muda k., Vahtra t. < Käina khk. (1938)
Uss pea mette leppa kannatama. Kui lepavitsaga lööd, siis kohe sureb ära. Samuti võib ussihammustust lepalehtedega hõõruda, kohe saab terveks.

ERA II 188, 441 (111) < Käina khk., Käina v., Ühtri k., Pendi t. (1938)
Ussisositud inimest ei tohi tulemaeasse viia, siis oksendab kas või "suured sapid" seest välja. Mo isa keis Kõpust ussisõnu toomas, vee peale olid sõnad räägitud ja sene veega pesti jalga. Valu andis tagasi. Samuti võib lepalehtedega vee sees pigistada, nuuskpiiritust, tubakalehti või piibuõli peale panna.

ERA II 189, 161 (141) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. (1938)
Kõht lahti oli, siis söödi kuivadadud mustikaid, pipart, kõrvetatud ube ja lepatürke (urbi, mis on käbi moodi).

ERA II 189, 339 (32) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kukka k., Laasi t. (1938)
Kui uss sind sosind, siis pane lepakoore mähine külg selle koha vastu, valu annab tagasi.

E 1417/8 (12) < Viljandi khk., Uusna v. (1893)
Kui hammad valutavad, peab palavaid lepapulke pääle vautama, siis saab valu tagasi jääma.

E 76430 (5 ja 5a) < Halliste khk. < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v. (1931)
Et kaoks soolatüükad, mintagu kaduva kuu neljapäeva õhtul välja kuuvalgele, tõmmatagu kolm korda käega kuu poole ning pühitagu kolm korda üle soolatüügaste. Lõigata toorele koorega lepapulgale vastavalt samapalju täket, palju on soolatüükaid, ning asetada see nelja tee sõlmkohta.

E 54670 (14) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. (1924) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui uss on nõelanud, siis võetakse kolmest kohast lepalehti, pannakse kokku ja hõõrutakse sellega haava. Siis visatakse maha ja võetakse teist korda samaviisi. Kolm korda võetakse ja kolm korda visatakse maha.

RKM II 34, 43 (10) < Keila khk. (1943)
Kõhuhaiguse vastu sai lepakoort näritud.

RKM II 72, 377/8 (1) < Urvaste khk., Antsla l. (1960) Sisestanud USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Tuul Sarv 2008
Saunas raviti külmahaigust, masseeriti selga, vihuti käini. Jala- ja käevalusid vihuti lepavihaga. Külmahaigust raviti ahju paistel Kui keegi oli haige, katõti haigõ kinni ja tuulutati siis tuba. Tuba tuulutati kolm korda pääväl.

RKM II 81, 36/7 (4a) < Märjamaa raj., Punane Täht kolh. (1958)
Sügelised olid vistrikud ja asusid esmalt käe sõrmede vahele, kui nende vastu rohtu ei saanud, läksid üle keha laiali ja olid visad kaduma. Kui esmalt mõni sügelisevistrik sõrme vahele ilmus, siis võeti toores lepapulk, tehti elava süte sees tuliseks ja sellega hõeruti sügelisi nii tuliselt, kui vähegi võis, siis kadusid need vistrad ära. Kui sügelised olid juba üle ihu laiali läinud, siis oli neid raske ära kaotada. Nende rohitsemiseks võeti toorest paakspuukoort, keedeti soolase veega ja kraabiti kollase väävli puru sinna sisse, sellega kasteti sügelisekohti tihti, kuni vistrad kadusid. Sügelisehaigust oli minu lapsepõlves veel mitmes kohas, sain isegi teiselt lapselt omale sõrmede vahele neid vistraid teretamise läbi, kui käed kauem koos olid. Neid arstisin eespool nimetatud rohuga ja sain neist lahti.

RKM II 90, 509/10 (44) < Häädemeeste khk., Kägiste k. (1958)
Kõhulahtisuse arstimine koiheina ehk koirohuveega on üldtuntud ja tihti peetakse kuivatatud koirohtu varuks. Kui sellest aida juures juttu tuli, ütles 1877. a. sünd. Jaan Holland, kohalik: „Lepaurvad on kõige parem rohe, need pikad urvad, mis alaspidi ripuvad, nende vett keeta.“
1889. a. sünd. Aleksander Lepp, kohalik, lisas: „Koiheina vesi on väga kange, aga reinvarred on mahedamad. Reinvarre (Chrysanthemum vulgare Bernh.) õisi suus närida ja see vesi, mis säält välja tuleb, alla neelata. Kuivi piab talvel küll keetma.“

RKM II 111, 90 (279) < Muhu khk., Võlla k. (1961)
Lepapuu kasvajaga muljuti paiset. Ühe kasvajaga võis ainult ühte paiset muljuda, siis pidi kasvaja ära viskama.

ERA II 1, 201 (2) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. (1928)
Täid panna lepa pussi vahele ja visata tulle ütlemisega: "Mine sinna, kust oled tulnud!" Kohe kaovad täid lõpulikult.

RKM II 108, 353 (85) < Halliste khk., Vana-Kariste k. (1961)
Suurejõel kõhulahtisuse puhul kasutatakse lepa, kase või mõningate muude lehtpuude pungade teed.

RKM II 160, 15 (19) < Rakvere khk., Rakvere l. (1962)
Kõht lahti. Toomingakoore teed juua. Pajuurva teed juua. Pikad narmad keeta teeks. Juua, kui kõht jookseb läbi. Teeleheõie teed juua ja lepaurva teed juua. Narmad keeta teeks.

RKM II 160, 20 (4) < Rakvere khk., Rakvere l. (1962)
Koleera. Haigel on kõht kangesti lahti. Keedeti kanget toomingakoore teed. Lepaurva teed ka joodi. Piima ei antud ega kartuleid. Puder keedeti veega. Haput ka ei antud. Sütt pandi vee sisse, taoti katki ja anti sisse. Kui haige hakkas paranema, siis anti klaubersoolvett. See puhastas kõhu ära, soolikad ära. Hulgal ajal ei tohtinud piima süüa. Seda haigust oli hoopis vähe, kui ma noor olin. Koolerahaigus tuleb sellest, kui süüa tooreid marju. Pooltoores liha ka ei ole hea süüa. Punasekauna pipraviina juua, kui kõht on lahti. Viinapoes müüdi pipraviina. Kartulijahu on ka hea võtta, kui kõht on lahti. Kerosiini võtta, kui sees on kuiva valu. Olen ise võtnud sisse. Suhkrut võtsin peale 2 aastat tagasi võtsin kerosiini (lambiõli) sisse.

RKM II 160, 128 (79) < Rakvere khk., Aruna mõis (1961)
Haudumised. Lepalehed on haudumise vastu. Noored punased lehed hõõruti peeneks ja pandi varvaste vahele.

RKM II 160, 207 (15) < Rakvere khk., Rakvere l. (1961)
Südamehaigus. Meie elasime üksipäini metsa sees. Minu emal oli rohuks lepakoor, tina ja sibul. Meestel olid tinanööbid pükste ees. Tinanööp oli pehme. Lepapulk toodi metsast, võeti hall koor pealt ära ja roheline kaabe tõugati peeneks. Seda tarvitas ema kuivalt ja toorelt. Ema võttis siis, kui süda jäi haigeks. See aitas kohe. Ema jäänud kord heinamaal haigeks. Pulk pandi suhu, muidu enam ei võtnud rohtu. Ühe püksinööbi küljest said tina ja lepakaabet said lepapulga küljest. Ka sibulat võttis südamehaiguse vastu.

RKM II 175, 20 (36) < Audru khk., Võlla, v., Kihlepa k., Kalda t. (1964)
Puudest oli viherpuu - laiad kambakad õied otsas. Tema süüa ei kõlba [= lodjapuu?]. Lepalehti sai panna haudunud varvaste vahele. Samlepalehti sai, see on parem kui valge.

RKM II 194, 312 (13a) < Järva-Madise khk, Vetepere k (1965)
Kui kõht oli lahti, keedeti lepakäbi vett.

RKM II 195, 128/9 (42) < Järva-Madise khk., Albu v., Orgmetsa as., Paju t. (1965)
Sõnajalgu olen tarvitand röima vasta (vai vanal ajal jooksuhaigus). Sangleppasi ei kasva meil, aga mina olen neid teisi tarvitand jooksja vastu.

RKM II 207, 367 (16) < Torma khk., Mustvee l. < Avinurme (1959)
Sammaspool. Valmistati 9 puuliigi koorest keedis (hautis), mida asetati kompressina haigele kohale. Vajalikeks puuliikideks olid tamm, saar, vaher, jalakas, kukerpuu, pärn, lepp, kuusk, mänd.

RKM II 229, 664 (4) < Simuna khk., Mariküla k. (1967)
Raseduse katkestamiseks võeti sisse kanget teelehe juure teed. See pani vered jooksma ja sai lahti. Pärast anti lepakäbi teed. Siis see pani jälle verejooksu kinni.

RKM II 234, 349 (7e) < Tallinn < Kose khk. (1967)
Lepalehti hõõruti mahlaseks ja neid pandi varvaste vahele, kui varbavahed olid suvel haudunud.

RKM II 249, 573 (941) < Krasnodari krai, Vesjoloje k. < Sulevi k. (1962)
Kerged haavad.
Kui keski leikas kas nuaga ehk muu terariistaga kergelt kätte ehk jalga, siis valati peale viina, aga kui seda käepärast ei olnud, siis pandi peale noored lepalehed ehk kusti peale ja seoti kinni, haav kasvas mõne päevaga kinni.

RKM II 260, 499/501 (2210) < Krasnodari krai, Adleri raj., Vesjoloe k. < Sulevi k. (1967)
Lepapuu: v. k.Олеха. L. K. Alnus.
/---/ Värskete lepalehtedega arstitakse värskeid haavasi. Minul omal oli juhtumine, kalapüügil astusin orgi jalga, päka alt läks sisse, ka läbi kinga. Kaldal kasvasivad lepapõõsad, võtsin säält lepa värskeid lehti, panin haavale peale. Noored liimisemad haava peale ja vanemad nende peale, sest et riidelappi ei olnud kusagilt võta, hea, et paelagi oli. Sidusin paelaga kinni ja läksin lõmpadi, lõmpadi koju. Ja mis te mõtlete, 4 päeva pärast avasin sideme ja haav oli ilusti kinni kasvanud.

RKM II 273, 204/5a < Lüganuse khk. (1970)
Tuulerõuged viheldi lepavihaga.

RKM II 280, 361/4 < Rakvere khk., Rakvere l. < Laiuse khk., Jõgeva v., Painküla k. ja Iisaku khk., Mäetaguse v., Väike-Pungerja k. (1970)
Üks lugupeetuim eideke oli Anu nimeline, keda kutsuti “Rohujumalaks”. Tema tundis ja korjas kõiksuguseid maarohte, nii inimeste kui ka loomade raviks. Kais tema alati kott seljas, rohtusid täis, kõik hoolsalt paberi või lapi sisse keeratud. Mina sain tema abi tunda, kui käisin teist (II) talve külakoolis, Painkülas, kui läks lahti rõuge haigus ja palju lapsi jäi rõugesse, nende hulgas ka mina. Olin koolist koju saadetud ja päris õnnetu selle üle sest oli teada, et rõuged rikuvad ka näo ära.
Minu teisel haiguspäeval tuli õnneks “rohujumal” tallu ja kui kuulis, et olen haige, tuli vaatama ja ütles, et oh vaenelaps! Ei ole viga! Mina ravin sind terveks, sest kes sinust ikka hoolib. Rahustuseks lausus veel, et sinul on vist tuulerõuged ja need ei jäta arme. Käskis tõusta reede hommikul vara enne päeva ja minna metsa, et keegi ei näe. Korja 12 puu okstest viht, tule koju, küta ise saun, pane see viht keeva vette likku vanni ja vihtle kõvaste ning pese selle veega. Teist vett ära tarvita ja istu saunas niikaua, kui kuivad ära. Rätikuga ära end kuivata. Oli märtsikuu lõpuots ja alles lumelaigud igal pool. Korjasin siis tema õpetuse järgi: 1) mänd, 2) kuusk, 3) kadakas, 4) kask, 5) lepp, 6) haab, 7) paju, 8) pihlakas, 9) toomingas, 10) vaher, 11) saar, 12) sirel - okstest viha ja likku. Oli kibe ja valus küll, sest nad olid ju lehteta. Aga vihtlesin kõvaste ja ime oli see, et 3 päeva pääle selle olin terve, et ei ühtegi kubla kusagil, ja läksin kooli. Sääl koolmeister kutsus oma tuppa ja vaatas järgi, ning imestas. Jutustasin talle kes mind ravis ja tema ütles siis, et “seda inimest mäleta elu aeg!”. Teised lapsed ja isegi naabritalus, olid mitu nädalat haiged ja paljudele jäivad armid nägudele. Miks ta neid ei ravinud, seda ma ei tea, aga kuulda oli, et ta ei ola nende haiguste aeg, sinna kusagile mitte oma jalgagi tõstnud. Jäin aga tema hoolealuseks ja ei saanud ma tema häid avitusi millegagi tasuda.

RKM II 280, 364 < Rakvere khk., Rakvere l. < Laiuse khk., Jõgeva v., Painküla k. ja Iisaku khk., Mäetaguse v., Väike-Pungerja k. (1970)
Suvel, kui varbad haudusivad, siis käskis õhtul varvaste vahele panna üheksamehevägi, hundihammast või lepakoort. Hommikul aga panna sula kuuse- või männivaiku varbavahed täis. Mureta oli mul siis kogu karjapõlveaeg varvastega.

RKM II 290, 238 (25) < Kolga-Jaani khk., Järtsaare k., Vahemetsa t. (1971)
Lepa- ja kasemähk pargib inimese maoseinasi. Seda söödi. Karjalapsed sõid seda.

RKM II 308, 48 (3) < Karula khk., Koobassaare k., Lattiku t. (1973)
Varbavahe haudumise vasta anti karjatsele lepalehe: hõõrge nüüd varbavahele.

RKM II 312, 417/8 < Helme khk., Riidaja k. (1973)
Haudumisel.
Haudunud kohale lepalehti peale panna. Suvel haudusid varbavahed kui olin laps ja ka tütarlapse eas kui niidud olid täis vett. Eriti kuuma ja niiskete ilmadega oli haudumist palju, et varbavahed olid verised, suvel käidi ju palja jalu ja kui olidki jalad kinni, siis olid pastlad jalas ja ka pastal sai märjaks. Olen küllalt pastlaid oma elus kannud. Ja terve meie pere käis töö juures pasteldega. Võeti siis värsked lepalehed ja need pandi varvaste vahele ja ka oli pruugiks, et koertel lasti lakkuda haudunuid varvastevahesid, sest koera keele otsas on rohi, ütleb vanarahvas.

RKM II 318, 517 (3055) < Kaukaasia eesti as. < Kuusalu khk., Loksa k. (1978)
Haava ravimine, kui see mitte liiga suur ei ole: võib värskeid lepalehti peale panna, nende abil kasvab haav ruttu kinni, ja kui muud käepärast ei ole, siis võib haava pesta ka oma märjaga, kuid pärast tuleb haav puhta valge lapiga kinni köita.

RKM II 358, 429 (7) < Põltsamaa khk., Palu k. (1981)
Naiseõde oli, käis arstid puha läbi, verine kõhutõbi oli. Lepaurvad tuleb kõvasti ära keeta, kevadel võetud ja vilus kuivatatud. Tuleb nii kange teha, et täitsa pruun on. Juua teeklaasitäis hommiku, teine õhta.
Pajukoor on ka väga hea. Siis on tammekoor ka, aga see on nii nõrk, see ei tee midagi.
Lepaurvasid ei tohi lastele anda, liiga kange on.

RKM II 382, 267/8 (22c) < Koeru khk., Abaja k. (1985)
Oli ka isesuguse ravimisega kahepoolseid arstitud. Selleks oli kaks parajat toorest koorega lepapuust pulka võetud, need vees palavaks aetud ja siis nendega kahepoolseid, teise pulgaga teist, nühitud või triigitud ja kummelihautis peale seotud. /---/

RKM II 383, 76 (20) < Kuusalu khk., Kolga al. (1985)
Palavik.
Palavik kui oli käes või jalas, noh, et valutas väga. Siis pandi peale lepalehti, kaalikapealseid, teelehti või vaeselapselehti.

RKM II 383, 370 (10) < Jüri khk., Mõisa k. < Lääne-Nigula khk., Taebla v. (1984)
Sügelise vistrikuid hõõruti kuuma lepapulgaga, pulk aeti pliidi all või ahjus nii kuumaks, kui ihu välja kannatas, siis selle laia, ümmarguse otsaga hõõruti otse vistrikke. Pidi olema mitu pulka korraga soojas, et oleks uus võtta, kui vana jahtub. Mina ise proovind ei ole, aga isa ja ema tegid küll ikka õhtuti, pärast tööaega.

RKM II 383, 415/6 (6) < Kose khk., Ardu k. (1985)
Meil oli rabakarjamaa, seal oli palju usse. Mul olid paksud villased sukad jalas, jalad läksid hauduma, siis hõõrusime lepalehti mähale ja panime varvaste vahele. /---/

RKM II 391, 424 (2) < Hargla khk., Mõniste v., Pihkura t. (1985)
Kui kõht lahti on, siis keedetakse lepakrunni teed. Võib teha ka tammekoorest teed, kuid koorima peab alt ülespoole. /---/

RKM II 414, 629 (15) < Nõo khk., Külaaseme k., Miku t. (1988)
Lepalehed ja -urvad pidid südamerohi olema.

RKM II 458, 299 (22) < Pilistvere khk., Kiigevere k., Valli t. (1993)
Varbavahedele pandi värnitsat, kartulatükke pandi ja lepakaabet. Ei olnud tähtis ka, must või valge lepp. Lepal oli seda lepaparki ikka.

KKI 1, 186 (208) < Kodavere khk., Alatskivi v., Passi k. (1947)
Kui umbuses on, siis koori lepapuu ära, aa tulises kuumas ja vajuta pääle, siis saab terves.

KKI 67, 403 (1) < Jämaja khk., Laadla k. (1976)
Kunagi põllul uss närinud ühte naist. Saltsin pandi vette, lepavõsuga liigutati segi, kuni see vees ära sulas. Selle veega pesti jalga. Jalg ei paistetanud, sai terveks.

KKI 68, 192 (7) < Jämaja khk., Laadla k., Matsi t. (1977)
Kui jalg on katki või varvas lammu [katki], pandi peale lepaleht, teeleht, mustsõstra leht või paakspuu leht.

KKI 68, 737 (22) < Mustjala khk., Selgase k. (1978)
Kui paise oli, pandi lepalehte pääle. See võttis palaviku välja.

KKI 69, 116 (10) < Kadrina khk., Korjuse k. (1977)
Lepaleht pandi ka mädase haava peale. Pasklepa leht, see on nisukene pihkane.

Vilbaste, TN 3, 88 (1) < Palamuse khk., Kuremaa v., Erikvere k. (1932)
Tarvitatakse arstirohuks:
Lepaurbi kõhu lahtitegemiseks (lepaurva teed).

Vilbaste, TN 3, 635 (b11) < Tartu-Maarja khk. (1932)
[Arstirohuks:]
Lepp (urvad).

Vilbaste, TN 3, 659 (10) < Maarja-Magdaleena khk. (1932)
Varbavahede „haudumise“ vastu - teelehed ja lepalehed.

Vilbaste, TN 1, 906 < Karksi khk., Karksi-Nuia alev (1935)
Lepakoore tee kõhulahtisuse vastu.

Vilbaste, TN 2, 239 (3) < Setumaa, Värska v., Värska k. (1937)
Mesi, lepapungad ja sipelgad keedetakse pajas ära ning neid tarvitatakse arstirohuks põlenud kohtade peale.

Vilbaste, TN 2, 283 (10) < Jõhvi khk., Jõhvi al. (1929)
Kollatõve vastu tarvitati ka lepaurva teed.

Vilbaste, TN 2, 309 () < Torma khk., Lohusuu v., Lagedi k. (1930)
Haudumise vastu tarvitati lepalehti.

Vilbaste, TN 2, 336 (36) < Ambla khk., Ambla v. (1931)
Lepaurvad - vedelikku tarvitetakse kõhuhaiguse puhul, kui kõht ei pea.

Vilbaste, TN 2, 452 < Järva-Madise khk., Albu k. (1930)
Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Lepakoore alt kaabitud mähka ja pandud ihukoi pääle, see kaotavat ihukoi.
/---/

Vilbaste, TN 2, 469 (1) < Järva-Madise khk., Albu k. (1930)
Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Umbes sada aastat tagasi, kui veel niipalju arste ei olnud kui nüüd, siis olid arstirohtudeks mitmesugused taimed.
Noored lepavõsud.
Kui uss nõelas, siis võeti noored lepavõsud, pandi ümber haava ja seoti kinni.

Vilbaste, TN 2, 482 (8) < Järva-Madise khk., Albu k. (1929)
[Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal ei tuntud niisugusi rohte nagu praegu. Tarvitati mitmesugusi taimi.]
Lepavõsud, kui uss nõelab.

Vilbaste, TN 2, 638 (V) < Torma khk., Avinurme v., Maetsma k. (1930)
Lepaurvad - köha vastu.

Vilbaste, TN 2, 646 (9) < Torma khk., Avinurme al. (1930)
Köha vastu tarvitati lepaurbi.

Vilbaste, TN 7, 259 (33) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Tammistu k., Kolga-Leesi (1930)
Noored lepakasvu lehed, mis hästi vaigused olid, parandasid haavu. Lehed pandi haava peale.

Vilbaste, TN 7, 262 (40) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Leesi k. (1930)
Lepalehed on rohuks mädanevale haavale.

Vilbaste, TN 7, 272 (5) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Kolga k. (1930)
Lepavõsu lehti pannakse haava peale.

Vilbaste, TN 7, 276 (25) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Kolga k. (1930)
Lepalehed on vana haava vasta.

Vilbaste, TN 7, 279 (15) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Leesi k. (1930)
Lepavõsu lehed haava pääle.

Vilbaste, TN 7, 447 (16) < Jõhvi khk., Järve k. (1930)
Lepalehed pannakse varba vahele, kui varbad hauduvad.

Vilbaste, TN 7, 450 (25) < Jõhvi khk., Järve k. (1930)
Noored lepalehed - põlend haava peale.

ERA II 28, 692/3 (26) < Viru-Nigula khk., Kunda-Malla v., Kunda k., Seppa t. < Viru-Nigula khk., Kunda-Malla v., Ojaküla k. (1930)
Külmtõbi hakand ka. Minu lell oli haige. Tuli kevade kündamast, jäi haigest. Üks juut õpetas: vääna lepapuul süda välja, pane prunt otsa, pane kaenla alla. Kui ärkad, siis pane toise otsa ka prunt, siis külmtobi läheb sinna sisse. Teine tegigi sedasi, siis viind ühe haava otsa, sidunud oksa külge nööriga rippuma. Ja ära läind tõbi! Vanad plekijuudid käisid külas, olid mitu nädalat paigal.

H I 3, 312 (26) < Tarvastu khk. (1892)
"Halli" arstitas nõnda jälle: Kui hall 3 korda pääle tuleb, sõs pane omale kirikurõõva selgä, taosko kaala, lase lepäle auk sissi, kõnni sõs selle lepõ ümmer kolm tiiru ja puhka igõ kõrro aal sinna auku ja sõs läs sinno lepale augu sissi pihlapuu pulk.

Vilbaste, TN 7, 453 (25) < Jõhvi khk., Kukruse k. (1930)
Noored lepalehed - põlend haava peale.

Vilbaste, TN 7, 478 < Jõhvi khk., Kohtla-Järve (1930)
Eriti vanadele haavadele on head lepalehed.

EKS 2, 191/2 (3) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. (1908)
Kui paise kuhugile ihu pääle hakkab, siis pandakse pigilapp sinna kohta pääle ja hoitakse niikaua pääl, kuni valutamine ära jääb, siis on terve, s.o paise siis enam ei hakkagi. Mõned põletavad selle koha, kuhu ta hakkab (kust ihu valutama hakkab) ära, siis enam ei hakka. Seda põletatakse järgmiselt: Aetakse toores lepapult tules kuumaks ja siis sellega põletatakse nii kaua, kui arvatakse, et küll saab. Mõned ajavad ka kive kuumaks, millega siis põletavad. Nüüd on hakatud ka kange rohtudega nagu saltsari õliga põletama.

Vilbaste, TN 9, 348 (6) < Pühalepa khk., Kassari k. (1962)
Lepp - koortest keetes värvainet, villane riie punakas-pruun. Noored lepavõsad mürgitavad lehmi (punasekusemine). Lepalehtedest vihaga saunas vihtlemine pehmendab sooni.

Vilbaste, TN 7, 581c < Vaivara khk., Narva-Jõesuu al. (1930)
Taimede tarvitamine vanemal ajal. Pikad lepaurvad hakkavate haiguste vastu, näiteks paised.

Vilbaste, TN 7, 590 (8) < Vaivara khk., Narva-Jõesuu al. (1930)
Väikesed lepaurvad - kõhu kinnipanijad.

Vilbaste, TN 7, 590/1 (9) < Vaivara khk., Narva-Jõesuu al. (1930)
Suured lepaurvad paisete vastu.
Arstimisviis: võetakse suured lepaurvad ja suur munakivi. Munakivi aetakse kuumaks ja lepaurvad asetatakse leige veega ämbri sisse, siis visatakse kuum munakivi ka ämbri sisse ja katetakse pealt riidega. Siis võetakse vann, kuhu haige inime parajasti sisse mahub, pandakse haige vanni ja tema kõrvale ämber urvaveega. Nüüd kaetakse valge linaga ämber ja haige. Ja paisetes inime peab pool tundi seisma sääl aurus. Siis vannitatakse haige lepaurva vee sees ära. Nii arstitakse paiseid.

Vilbaste, TN 7, 716 (4) < Harju-Jaani khk. (1929)
Lepaurb. Lepaurvadest tehti kuivatatult teed ja joodi kõhuhaiguse vastu, nii kuidas keegi heaks arvas seda pruukida.

Vilbaste, TN 7, 737 (6) < Harju-Jaani khk. (1929)
Lepakoored: kõhu lahtioleku vastu. Teeks keeta.

Vilbaste, TN 10, 266 (6a) < Rakvere khk., Rakvere l. (1966)
Lepp. Lepakoored viidi pargivabrikusse. Lepaurva teed joodi, kui kõht oli lahti (narmad keedeti teeks).

Vilbaste, TN 10, 266 (6b) < Rakvere khk., Rakvere l. (1966)
Lepp. Koleera vastu joodi ka lepaurva teed, pikaurva teed.

Vilbaste, TN 10, 266 (6c) < Rakvere khk., Rakvere l. (1966)
Lepp. Aitas ka kõhutõve vasta. Lepakoortega värviti kollast.

Vilbaste, TN 10, 311 (14) < Koeru khk., Koeru ümbrus (1964)
Lepakoore keedis - kõhulahtisuse korral.

RKM I 9, 201 (221) < Järva-Jaani khk. (1967)
Silmahaigus: kolmelt lepapuult põhja poolt küljest võeti igalt kolm koort. Need koored leotati viina sees kolm päeva ja nendest tehti silmade kompress ja silm sai terveks.

RKM I 9, 676 (a) < Hargla khk., Mõniste k., Pihkura t. (1968)
Kui kõht on lahti, siis keedetakse lepakunni (isalepa seemned) teed.

RKM II 53, 314 (21) < Urvaste khk., Toku k. (1956)
Käsnade arstimiseks kasutati järgmisi viise: 1) kästi visata soola ahju ja ise nii kiiresti toast välja jooksta, et ei kuule soola praginat ahjus. Kui sai nii kiiresti välja jooksta, siis kaovad käsnad käelt. (On käibel).
b) Võeti lepapuust kepp ja lõigati sinna muster peale ja asetati see kepp kuhugi tee äärde. Inimene, kes selle kepi sealt ära võttis sai käsnad omale käele. (Tuntakse).
3) Samuti lasti käsni ritsikal pureda ja posijal posida.

Vilbaste, TN 7, 1044 (3.2) < Iisaku khk., Jõhvi v., Uhe k., Posti talu (1935)
Kevade korjati lepamähket koore alt ja pandi lahtinaste haavadele, parandas ruttu ära.

Vilbaste, TN 7, 1081 (2) < Setumaa khk., Obinitsa k. (1934)
Alnus incana L. Lepp. Kui “tiirad” on ehk jalg süütab talla alt, aetakse lepapuru tükk kuumaks ja hõõrutakse ehk pitsitakse jalatalda.

RKM II 372, 292 (25) < Tartu l. (1984)
Lepalehed punaste täppidega. Kuivatada, hõõruda tolmuks ja puistada põrandale. Armastuserohi.

RKM II 372, 293 (26) < Tartu l. (1984)
[Lepalehed punaste täppidega] Verejooksu vastu asetada haavale toorelt. Teed kasutada sisemise verejooksu korral.

ERA II 129, 474/5 (19) < Märjamaa khk. (1936)
Sügelisi arstiti: kui oli alles üks-kaks sügelise kublu, siis tehti toores lepapulk tuliseks ja hõeruti sellega nii tuliselt, kui võis kublusid, siis nad kadusid varsi.

ERA II 139, 317 (52) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. (1937)
Koeranaelad. Lepapuu ladva ots tehti palavaks ja kui sellega vaudati, siis kadus ära (kui ta alles väike oli, kui aga juba suur, siis tuli oodata, kuni ta ise kadus).

H II 25, 429 (14/5) < Tarvastu khk. (1890)
Ku räime luu ehk räime pääga suhu (näo pääle) visatas, sõs selle kotussa pääle kasvab sammaspoolik.
Sammaspoolikut ärä arsti võib, ku lased selle sammaspooliku pääle sülgi, kes merevett om joonu, ehk võta esi lepälaast, ti viitnurkarist pääle [joonisel viisnurk], vajota sellega ja viska tulle ehk võta tohk, tii viitnurkarist pääle, vajota ja vistka maha, ehk võta kivi päält kolmelt kohalt sambled, vajota ja pane vana kotussa pääle.

ERA II 189, 93 (108) < Emmaste khk., Emmaste v., Tohri k. (1938)
Kui uss nöölab, siis lepalehtede ja inimese kusega ööruda, siis on asi kohe moodis.

ERA II 189, 93 (107) < Emmaste khk., Emmaste v., Tohri k. (1938)
Lepapuu võtab ussi kohe maha. Nõnna kui lepalehed on teda puudutand, äi ta lähä siis kuskile. Kasepuuga peksa lömaks, aga äi sure ära.

EFA II 22, 432 (17) < Kanepi khk., Saverna k. < Otepää khk., Vissi k. (1997)
Varbavahe hauduva - panti puulehti, vist lepä es ole, vist kase.

Vilbaste, TN 9, 518 (62) < Keila khk., Keila l. < Torma khk., Torma k. (1965)
Lepakoor teeb suu pruuniks.
Tormas närisid väikesed lapsed kevadeti lepakoort, sest lepakoorel oli siis (kevadel) isegi pisut meeldiv maitse ning peaasi - värvis huuled pruuniks.

EFA I 26, 14 (23) < Tallinn < Lääne-Nigula khk., Keedika k. (1997)
Soos heina tehes hauduvatele varbavahedele.
Kui järjest soos heina teha, saavad jalad nii palju vett, et varbavahed hakkavad hauduma. Sel puhul tuli õhtul hõõruda lepalehti peeneks ja panna varvaste vahele. See peitsis nad pruuniks. Tuli pidevalt korrata. See on peaaegu sama, mis joodiga määrimine.

E 16974 (18) < Halliste khk., Kaarli k. (1895)
Kui lepapuud näritakse, siis minevat hambad vanana suust ära.

Vilbaste, TN 7, 617b < Vaivara khk., Narva-Jõesuu al. (1930) Sisetas Raivo Kalle 2013
Pähklapuu pähklid söömiseks.
Tamm: tõrud kohviks, seale toiduks, igasuguseks mööbliks.
Lepp: koor vileks, pasunaks; singi, vorsti, silgu suitsetamiseks.
Toominga marjad söögiks, viina sisse. Vaher magus mahl joomiseks. Kask: tarbepuuks, magus mahl, oksad luuaks, koor pasunaks.

Vilbaste, TN 9, 518 (62) < Keila khk., Keila l. < Torma khk., Torma k. (1965)
Lepakoor teeb suu pruuniks. Tormas närisid väikesed lapsed kevadeti lepakoort, sest lepa koorel oli siis (kevadel) isegi pisut meeldiv maitse ning peaasi - värvis huuled pruuniks.

Vilbaste, TN 3, 544 < Tartu l. (1932)
Lepp koorega suitsetatakse kalu.

H, R 9, 82 (6) < Setumaa < Põlva khk. (1903)
Lepp. Imälepast tetäs anomit, esä leppä palotatas ennegi. Lepp pähk är, s.t. tege mokaverevas, kui mäihä süöt.

Vilbaste, TN 11, 205 < Nõo khk., Elva l. < Laiuse khk., Sadala v., Sadala k. (1963)
Lepapuudega suitsetati ja seda ka praegu, sinkisid, saab hea suitsetatud liha. Lisati juure veel kadaka okste suitsu.

Vilbaste, TN 11, 204/5 < Nõo khk., Elva l. < Laiuse khk., Sadala v., Sadala k. (1963)
Vahest kraapisid karjased ka lepamähki niisama karja juures ajaviiteks maitsmiseks. Kui pasuna jaoks sai koor maha lepalt võetud, siis mähk tuli ikka ära kaapida. Lepamähki torbikusse ei kaabitud, see söödi kohapeal ära. Neil kordadel värvisid lapsed omal silmnäod suu ümbert ja põsed lepa pargiga ära. See ei läinud nii kergesti pesemisega ära, nägid välja nagu murid.

ERA II 254, 322 (100) < Emmaste khk, Emmaste v, Viiri k (1939)
Kui uss on sind ammustand ja põle midagi kääpärast mette, siis on kõige parem asi, kuse kuskile ja pane lepalehti sisse ja õõru senega.

ERA II 254, 80 (21)< Käina khk., Käina v., Nõmme k., Kopli t. (1939)
Paise mäda pandi topiga salaja lepa augu sisse, puuriga lasti auk, ja pulk jälle ette, siis oled sina nendest lahti.

E 79872/4 (5a) < Kadrina khk., Undla v., Võduvere k. (1932)
Kui oli vill, võeti üheksat värvi siidi, mett, sibulat, lepakoort ja vett, segati kokku ja söödi ära.

RKM II 21, 105 (29) < Vigala khk., Vigala v., Manni k., Välja t. (1947/8)
Lepp. Kui käte sisse raske töögä nari löönd, siss olnd eä oht, pigistatud risti kasvand leppäde vahel aiget kohta. See pidand aitama. Lepä koorega värvitud vanaste lõnga.

H II 22, 170/1 (5) < Halliste khk., Kaarli v. (1888)
Mähki ei taha küll mitte vanad inimesed, aga latsed tarviteve temät pailu rohkem ku mahla. Kige ullemed mähisööjäd om karjatsed. Neva ei võta pallat kasemähki, vait ka lepä- ja koguni kuusemähki, see om noort vaiku. Lepämähk pargib neil suu ja käed ästi üle. Aaval om ka küll mähki, aga sedä na nal'lal ei taha, see om kangest mõrru. Mähi lakmine om nüüd ka juba enämiste moodust ärä lännü. Egälpool om kangeste ärä keelet puid rikku, sest mahlaotsmine ei jole poolt ka mitte ninda kahjulik ku mähiotsmine. Vanast olliv karjatsed, kesni mähki tahtseve lakku, mõtsel peris üits nuhtlus. Pirla sa siantsin mõtsen, mis külade vahel või ka keskel om, nal'lalt ütte tervet käske ei löüvä: kik om vanast noorest peräst karjastel oma mähinälläge ärä rikut. Ku kasel noorest peräst tükk koort või ka puud kül'lest ärä om lõigat, sis tal kasvab vanan sinna kottale suur õõs sisse, mis mõnikord seni ku puu süämeni kasvab, iki suuremes mädaneb, seni ku terve puu läbi mädänu om ja ärä kuivab.

ERA II 260, 40/1 (3) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. (1939)
Söödavatest taimedest tean jänesekapsad ja hapuoblikad, neid olen ise lapsepõlves söönud, mitte näljapärast vaid maiustuseks, neid sõime meie lapsed naabrilastega seltsis. Eriti head maitsesid jänesekapsa õied, need olid siis väga mõnusad süüa kui jänu oli, tegi suu hapuks ja jänu ununes kohe. Hapuoblika lehed on ka hapud, aga kõvemad ja tuimemad kui jänesekapsad, üsna noored lehed on pehmemad ja mahlakamad, neid sõid lapsed nii, et roheline vaht käis suu nurgast välla. Ka lepamähk oli lastel maiusroaks oma magusa maitse poolest, lapsed närisid tooreid lepapulki, et suud olid kõrvust saadik punased.
Näljaajal olla söödud põlluohakaid, toodud noori ohaka taimi lõigatud katki ja keedetud supiks. Ka olla noori kõrvenõgeseid supiks keedetud ja tulioblika juuri. Naadilehtest olla ka suppi keedetud, aga see teind laste kõhud haigeks. Näljaajast on nii palju aega möödas, et seda praegused elanikud enam ei mäleta, mõnigi ütleb: Mo ema rääkis sest küll, aga ei ma änam mäleta, olin siis alles väike.

ALS 3, 462 < Simuna khk., Avanduse v., Määri k. (1931)
Sammaspool (=ihukoi)(=veiseröögats). Tuleb sellest, kui veis möliseb näo juures, siis sülitada loomale vastu nägu 3x, siis ei hakka. Kui juba on, siis hõõruda tulise lepa pulgaga.

ERA II 206, 328 (79) < Kuressaare l. (1939)
Puude mähka söödi, niisama ka värskeid kasvusi, nimelt lepa mähka ja kuuse kasvu. Lapsed sõivad.