Rahvapärased taimenimetused

Hernes

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

H II 33, 188 (1) < Simuna khk. (elukoht Peterburi kub., Jamburi kr., Sagooritsa m.) (1889)
Nahahaiguste, leetre, rõuge jm. on olnud, lastele antud küpsetud herneid ja see aidanud, kõik muud apteegi ja tohtri rohud olnud tundmata asjad.

H II 65, 715 (4) < Jüri khk., Kurna k. (1898)
Kui vill on, siis tooreid herneid puruks närida ja seda puru peale panna, siis saab varsti terveks.

H IV 8, 237 (7a) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Ülekse k., Tossu t. (1898)
Päävalu. Kel pää valutab, sii söögu kuive kõva hernit jne., mis veresoone käimä aave.

E 40746/7 (10) < Anseküla khk. (1900)
Sulatüüsi arstitakse kõvastamise - kõvasi, tahu või luisuga luisates, - herneste hõõrumisega ja soolaga nühkides. Pärast arstimist visatakse tohterdamise abinõud - erned, sool - läbi jalgepära põlevasse ahju, ise peab ruttu teisse tuba jooksma, et soola raksumist ei kuuleks.

E 41422 (3) < Hanila khk., Virtsu k. (1901)
Soolatüikaid kautakse nõnda: Võetakse hernid ja hõerutakse nendega ja siis vissatakse hernid läbi reite põlevasse ahju ning jookstakse ruttu välja, et mitte herneste prõksumist ei kuule. Siis olla abi. Aga kui kuuled prõksumist, siis ei olla abi.

E 44787 (2) < Hanila khk., Virtsu (1904)
Soolatüikad kaduda siis ära, kui leitud hernestega neid vautad ja sennasammase hernid jälle maha paned, kust neid oled leidnud.

E 66885/6 (40) < Jämaja khk. (1930)
Kui kuhugile ihu peale kuiv vistar lööb, siis tuleb selle peale hernepuru panna, siis saaja see terveks.

E 76607 (4) < ? - Läänemaa Õpetajate Seminar
Soolatüügaste kaotamiseks tarvitati järgmisi abinõusid: hõõruti üheksa hernega ja põletati herned ahjus; hõõruti aknahigiga ja lasti kuu pääle paista.

H II 41, 422 (3) < Anseküla khk. (1891)
Sulatüüsi arstitakse kõvastamise, soola ja herneste hõõrumisega, mis läbi jalge pära põlevasse ahja visatakse, kusjuures ruttu tõise tuppa jookstakse, et soola praksumist ei kuultaks.

E, StK 28, 33 (31) < Lutsi (1925)
Mõni pureb suus valgeid herneid peeneks ja paneb külmetanud koha peale.

H III 18, 220 (6) < Tallinn l. < Kullamaa khk. (1894)
Kui keegi maa-alustes haige on, siis saab tema terveks, kui kolme selle aastase tuleaseme, mis metsas ehk karjasmaal on, iga seltsi vilja pannakse, mis põllu peal on kasvanud, nagu rukit, nisu, kaeru, kartuvleid, herneid jne., ja ühe tuleaseme peale üks raha.

H II 70, 706 (102) < Rõuge khk. < Vastseliina khk. (1904)
Palanu haava vastu om ka kitetav hernevilja jahu, mis mädänemist takistab, kasuma paneb.

ERA II 130, 280 (42) < Muhu khk., Hellamaa v., Lõetsa k., Sassi t. (1937)
Sulutüid. Neid õerutasse ühe ernega kolm rinki peripäeva ja loetasse sorsisõnu sinna juure; siis peab see, kellel need sulutüid oo, viskama selle erne parama kääga üle vassaku õla kaose.

ERA II 7, 15 (15) < Märjamaa khk., Kõrvetaga k. < Lihula khk. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lapse maaluste vastu on kõige lihtsam oht järgmine: võtta üheksat seltsi viljateri (herneid, ube, nisu, otri jne), nendega vaotada haiget ihu. Pärast need terad panna põhjapoole tugiteivaste alla.

ERA II 187, 247 (126) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. (1938)
Sulatüüd tuleb üheksma hernega hõõruda, herned ahju tulese vissata ja ise ruttu eemale joosta, nõnda et ise herneste raginad äi kuule.

H I 3, 160 (2) < Audru khk. (1892)
Parem peab olema, kui tüisi hernestega hõerutse ja siis pahema käega, selg ahju poole, herned põlevasse ahju visatse.

ERA II 191, 529 (259b) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. (1938)
/Soolatüügas/Hõeruti hernestega, herned pärast kaevu, kolm neljabe õhtud järjest.

H II 18, 601/2 (2) < Kaarma khk., Muratsi, Vaivere (1890)
Sulutüüd arstitakse nõndamoodi. Kõigepäält võetakse peotäis herneid, hõõrutakse nendega sulutüüd üsna tuliseks, siis minnakse põleva ahju ette, pöörtakse selg kohe ahju ning visatakse see peotäis herneid kahe jala vahelt läbi põlevasse ahjupõhja, mis tules kangest raksuma hakkavad. Selle pääle sa ütled: "Nüüd kärna küla põleb."
Pole sest abi näha, siis otsitakse niisugune kivi mis umbest seda nägu on kud sulutüüd. Sellega muljutakse siis ning pannakse jälle niisama endisesse kohta tagasi. Siis pestakse koerakusega ning väravalaua küljest võetakse üheksa vihmaveetilka, pestakse selle veega. Viimaks sõlmitakse iga sulutüüd ergu punase lõngaga, üks kord.

RKM II 160, 18 (38) < Rakvere khk., Rakvere l. (1962)
Villirakk. Hernepuru pandi peale. Suus näriti herned katki. See oli esimene villirohi. Toored herned ja küpse sibul näriti peeneks ja pandi peale. Suulima läheb ka sisse.

RKM II 229, 535 (41) < Rakvere khk., Tammikualune k. (s. Hühner), s. 1890 (1966/7)
Mädaniku peale pandi hernepuru. Herned näriti peeneks ja pandi peale.

RKM II 391, 377 (2) < Rannu khk., Rõngu v., Valguta k. (1985)
Peab hernest ja uba sööma, siis ei tule pimesooliku põlendiku.

KKI 48, 285/6 (2) < Lihula khk., Hälvati k., Antsu t. < Keskküla (1968)
Kui mees ära suri, siis tulid säärte peale nisukesed punased lupsud, sõrmeotsa suurused, valutasid, ei saand käia. Enne õpetasid, et sa olid surnuaias põlvili maas, see oli pöörmata maa, sealt tuli külge, et soolaga hõõruda ja surnuaeda viia. Ei aidand. Siis saadeti Kirblasse, et seal pidi suur tark olema. Siis see vanaeit sosises ja posises, andis vett pudelis, et seda sisse võtta ja jala peale posises. Ei see aidand ka. Siis üks õpetas, et võta üheksa sugu vilja, keeda ära, pese selle veega ja vii see vesi neljapäeva õhtul ristteele. Aga võta hõberaha ka, kas viska ta ka sinna veega või kaabi hõbevalget vee sisse. See võttis ometi ära, sain käia. Mõni ütleb, et üheksa sugu õitsvad puud ka, oksad, kui lehti pole talvel, või suvel lehti. Need maarohud kasvavad enamasti kõik liivamaal. Need viljad olid rukis, nisu, oder, kaer, hernes, uba, lääts, kanep, lina.

Vilbaste, TN 7, 87 (8) < Kose khk., Palvere k. (1929)
Koduhernes ja -sibul - villi vastu.

Vilbaste, TN 7, 259 (32) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Tammistu k., Kolga-Leesi (1930)
Hernevarred olid ussihaiguse vastu. Ussihaigus arvati siis olema, kui väike laps ringutama ja pääd pööritama hakkas, keelt suust välja ajas ja suhises nagu uss. Siis arstiti järgmiselt: laps viidi sauna ja poetati hernevartest läbi, arstimine aitas kohe. Ka tarvitati tapuvarsi ussihaiguse vastu. Ka nendega toimiti nii nagu hernevartegagi. Ussihaiguse vastu olid ka veel seesama puu, millega ussi suvel oli maha löödud. Sellega aga toimiti teistmoodi kui herne- ja tapuvartega. Millega uss oli maha löödud, pandi kerisele ja visati vett puu peale ning viheldi last. Ka tarvitati ussihaiguse vastu koormaköisi. Laps poetati koormaköie lenkidest läbi ja viheldi last.

Vilbaste, TN 10, 271 (34b) < Rakvere khk., Rakvere l. (1966)
Toored herned ja küpsesibul näriti peeneks ja pandi villirakule peale.

Vilbaste, TN 10, 272 (40) < Rakvere khk., Rakvere l. (1966)
Hernes. Herned näriti suus katki ja hernepuru pandi villirakule peale. See oli esimene villirohi.

ERA II 201, 258 (24) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Orga t. (1938)
Hambavalu rohi. Naljand. Võta herned suhe ja istu liida augu pääle. Kui herned suus head on, on hambavalu kadunud.

ERA II 201, 258 (25) < Mustjala khk., Mustjala v., Järise k. (1938)
Hambavalu rohi, naljand. Kui hambad valutavad, võta püntäis kuivi herneid suhe, natuke vett pääle ja pööra perse, kohe told. Kui herned suus pehmeks on keend, oled hambavalust lahti.

ERA II 201, 426 (53) < Karja khk., Pärsamaa v., Pamma as., Lepiku t. (1938)
Sulatüüsi ööruti soola ja hernestega. Need visati pärast ahju põlemist taha ahju pärase.

EKS c, 45 (5) < Torma khk. (1892)
Kui lapsel “ihu väljas käib”, siis keeda vaha ja herneid ja anna seda süüa.

Vilbaste, TN 1, 247 < Rõuge khk., Haanja v. (1930)
Taari sisse pandavad taimed.
Igas talu tares on taar. Tarvitatakse suvel soojapäevadel kui heina ehk põimu ajal liha enam ei ole, neid võetakse leiva kõrvaseks pärnuräimi, tallinnakilusid, peipsi tinte ehk oma järvest kalapoegi ja vedela toiduna taari peale ka söömavaheaegadel kus helde peremees seda lubab. Ihne ja ahne peremees käsib sulasel kraavist juua, üteldes: “milles sei nii palju soolast kala kui joogijänu tuleb!”
Taar aga ei seisa mitte nädalat värske ja hea, vaid pealt hallitab ja läheb halva maiguliseks, suve ajal. Pandakse rohud, selle kohased taimed sisse; seisab kauem! Kuidas taari tehakse? See on igas talus isesuguse retsepti järele.
Taar seisab suvel soojal ajal kauem värske ja heamaiguline kui vaksapikkune ladvaots pälünaid (koirohi - artemisia) õitse ajal kuivatatult, sisse panda. Ehk kolm õit sookikkaid (sookailud) pange vee kohta.
Neid korjatakse suvel ja kuivatatakse vilus, hoitakse pööningul katusesarikal ka talve tarvituseks.
Pääle nende veel kõvemaid viljade terasid, nagu rukki-nisu-odra-kaera-herne-oa-tamme tõru-kadaka marja-kuivatatud õunade kildusid. Kõrvetamise abinõud kas kohvi-brenner ehk paapõhi. Jahvatatakse kohviveskil.
Pühade aegse ja pidude-talgute taari sisse pandakse lisaks sügisel otsitud ja korjatud humala õiisi. Humalaid kasvatakse marjaaias ehk otsitakse orukallastelt kus nad metsikult kasvavad.
Igaaasta aga ei saa humalaõiied (käbid) valmiks nad kardavad hallaöiid. Tänavu on 1934 iseäraline aasta, mill suuremaid halla öiid pole olnud senini 19.XI.
Kevadise mahla aseaineks keedetakse pähnapuu (pärn - lõhmus) urvaraagusid ja oksakooresid, vahtra urvasid sekka lisades; saab parem kui paljasvesi.

ERA II 36, 423 (25) < Pilistvere khk., Imavere v., Jalametsa k. (1931)
Tuulatud rukistest leib oli vanasti „sai“. Harilikult söödi aganaleiba; kui tuulati, olid väravad kinni. Rukkeid leivajahuks kroovima hakati õige hilisel ajal.
Aga herneid ja läätse peeti vanasti palju maas, ube ka. Pääle läätse-, oa-, herne-, kapsa- ja kardulasupi keedeti veel naadisuppi ja ohakasuppi piimaga. Ohakad kupatati ennem ära.
Aganaleiba kuivalt ei söödud - oli terav, vedelikuga aeti alla.

Vilbaste, TN 7, 623 (5) < Vaivara khk., Narva-Jõesuu al. (1930)
Krambirohi: teeks. Umal: õlle sisse. Villpea vill: vatiks. Herned, uba: supiks, jahuks. Kanep, lina: riideks. Kuusk: jõulupuuks.

Vilbaste, TN 11, 235 < Nõo khk., Elva l. < Laiuse khk., Sadala v., Sadala k. (1963)
Apuaina “hapuoblikat” lapsed sõid toorelt. Neid korjati ka supivalmistamiseks. Keedeti mõni kanamuna ja hakiti hulka ja supp missugune!
Jänesekapsaid samuti sõid lapsed heameelega.
Toorelt sõime lapsena: põrknaid, kaalikad, kurke, kapstajuurika südamikke, sibula pääliseid; mõned lapsed sõid isegi toorest kartulit. Siis veel: ube, herneid, suhkruherneid, hiireherneid ja vikki; riivimise ajal kapsast jne.

Vilbaste, TN 2, 685a < Räpina khk. (1930)
Pannakse ka igasuguseid taimi toitude sisse, mis toidule hää maigu juure teeb, nagu soustile pannakse juure sibulaid, sibulalehti ja sibulaheinu ning tille.
Lihasupi sisse pannakse peterselli lehti ja juuri, kui värske herne suppi tehakse, siis pannakse supi sisse herne kaune, need annavad supile hää maigu, mida muidugi ära ei süüa.
Kui koduõllet tehakse, siis pannakse sinna juure humalaid ja linnaseid. Linnaseid tehakse: odra seemned pannakse idanema ja kui umbes 3 cm pikkuseks on saanud siis pannakse nad kuivama, kust õlle sisse pannakse.

RKM II 385, 115 (34) < Häädemeeste khk. (1984/5)
Naljand hambavalu arstimisest. Hambavalu vastu on ainult üks hea abinõu: võta toored herned ühes külma veega suhu ja istu palava pliidi peal seni kui herned pehmeks keenud on - siis on ka hambavalu läinud.

ERA II 191, 529 (259) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. (1938)
Sulutüügas (=soolatüügas) sioti niidiga. Mõni oli lasn ritsikad ammustada. Hõeruti hernestega, herned pärast kaevu, kolm neljabe õhtud järjest.

RKM II 384, 190 (3) < Pöide khk., Uuemõisa (s. Uussaar), s. 1878 Leisi vallast (1985)
Soolatüükad. Soolatüükaid vajutati hernestega ja visati jalgevahelt läbi küdevasse ahju.