Rahvapärased taimenimetused
Jänesekapsad
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:
Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:
Vilbaste, TN 1, 906 < Karksi khk., Karksi-Nuia alev (1935)
Tedre- või jänesekapsas: neerurohi.
Vilbaste, TN 10, 547, VII < Tori khk., Tori s.-jsk., Oore k (1963)
Heinad ja teised rohud.
Jänesekaapsas, -kaapsad = jänesekapsas.
Süüakse toorelt kõhukinnisuse korral.
H II 43, 362 (43) < Suure-Jaani khk. (1892)
Jänesekapsas /---/ Oxalis acetosella (Familie Oxalidaceae) Saama head kosutavat suppi
Vilbaste, TN 10, 231 (6) < Pilistvere khk., Imavere v., Laimetsa (Põhja-Viljandimaa) (1964)
Lilled niidul ja metsas.
Jänesekapsas (segametsas kasvav väikeste lehtede ja valgete õitega taim, lehed ja õied on hapud, söödavad).
Vilbaste, TN 7, 1151 (16) < Hargla khk., Mõniste v., Karisöödi a. (1938)
Jänesekapsast söövad lapsed hapuka maitse pärast.
Vilbaste, TN 7, 419 < Kullamaa khk., Koluvere v., Kalju küla (1930)
Köömled, tarvitatakse söögimaitseks.
Jänesekapsas, lapsed söövad.
Vilbaste, TN 7, 417 (8) < Kullamaa khk., Koluvere v. (1930)
Jänese kapsas - lapsed söövad neid.
Vilbaste, TN 11, 279 < Nõo khk., Elva l. < Laiuse khk., Sadala v., Sadala k. (1963)
Apuaina ja jänesekapsaid sõid lapsed kevadel heameelega, et midagi värsket saada, mis kasvavale organismile vajalik. Keedetakse ka oblikasuppi munaga.
Vilbaste, TN 11, 260a < Tallinn l. < Laiuse khk., Sadala v. (1963)
Jänesekapsad lepiku all ja apuoblika lehti tarvitatakse supi keetmisel.
Vilbaste, TN 11, 103a < Tallinn l. < Laiuse khk., Sadala v. (1966)
Jänesse kapsas, lepikute all mõnes kõhas kasvab madal taim, lapsed armastavad seda süia, ea apuka maitsega.
Vilbaste, TN 2, 271 < Jõhvi khk., Jõhvi al. - J. Erm < Henriette Brück, Jõhvi gümnaasiumi õpilane < Pauline Krauerk
Toiduks tarvitati ka taimi: hapuoblikaid, jänesekapsaid ja nõgeseid - suppideks. Mädarõigast maitse ainena.
Vilbaste, TN 7, 425 (d) < Kullamaa khk., Jõgisoo k. (1930)
Rabarbarid, jänesekapsad, appuaplikad: keedetakse suppi.
Vilbaste, TN 7, 430 (a) < Kullamaa khk., Ubasalu k. (1930)
Nõges - söömiseks.
Happuhoplikas - söömiseks.
Jänesekapsas - söömiseks.
Vilbaste, TN 7, 436 (35) < Kullamaa khk. (1930)
Jänese kapsad - lastele söögiks.
Vilbaste, TN 7, 398 (a) < Kullamaa khk., Vaikna k. (1931)
Köömned - maitseaineks.
Jänesekapsas - supiks.
Vilbaste, TN 11, 235 < Nõo khk., Elva l. < Laiuse khk., Sadala v., Sadala k. (1963)
Apuaina “hapuoblikat” lapsed sõid toorelt. Neid korjati ka supivalmistamiseks. Keedeti mõni kanamuna ja hakiti hulka ja supp missugune!
Jänesekapsaid samuti sõid lapsed heameelega.
Toorelt sõime lapsena: põrknaid, kaalikad, kurke, kapstajuurika südamikke, sibula pääliseid; mõned lapsed sõid isegi toorest kartulit. Siis veel: ube, herneid, suhkruherneid, hiireherneid ja vikki; riivimise ajal kapsast jne.
Vilbaste, TN 7, 393 (a) < Kullamaa khk., Vaikna v. (1931)
Porsadest tehakse Saaremaal õlut.
Päevalillest tehakse kookisi.
Tapud pannakse õlle sisse.
Jänesekapsast lapsed söövad.
Vilbaste, TN 7, 390 (a) < Kullamaa khk., Vaikna v., Üdruma k. (1931)
Köömleid - pannakse leiva peale.
Jänesekapsast - söövad lapsed.
Nõgest - tarvitatakse supi keetmisel.
Humalat - tarvitatakse õlle tegemiseks.
Oblikat - söövad lapsed.
Vilbaste, TN 1, 310 (32) < Torma khk., Avinurme ümbrus (1929)
Jänesekapsas, liblikhein [Oxalis acetosella]. Lapsed söövad seda, tema hapu maigu pärast.
Vilbaste, TN 7, 388 < Kullamaa khk., Vaikna v., Kasterma k. (1931)
Sigurid tehakse kohviks.
Köömled pannakse vorsti pudrusse.
Jänesekapsast söövad lapsed.
Omalatest tehakse õlut.
Nõgesest keedetakse suppi.
Vilbaste, TN 2, 689 < Räpina khk., Räpina Gümnaasium (1930)
Remantismuse vastu mindi veel hommiku vara kastega palja jalu heinasisse. Tamme ja paju koor oli nahaparkimiseks naha parkijatele. Ka viiske tegid vanasti karjased pajuniitsetest. Ohakad, nõgeseid ja hapuoblika noori lehti tarvitati supi keetmiseks. Peterselli tarvitati maitseainena supi ja veel loomadele arsti rohuks. Jänesekapsaid tarvitati toiduks noori lehti.
Vilbaste, TN 7, 440 (a) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Pähküla k. (1930)
Sigurit tarvitatakse kohvi valmistamiseks.
Nõgesest keedetakse suppi.
Jänesekapsast lapsed söövad.
Porssi tarvitatakse õlletegemise juures omalate asemel.
Apuoblikaid lapsed söövad.
Omalatega tehakse olut.
Päevaroosi seemneid süüakse.
Seent tarvitatakse toiduks.
Murulaugust valmistatakse kartuli sousti.
Mäerõigast pannakse värske liha soustisse.
Vilbaste, TN 7, 395 (a) < Kullamaa khk., Vaikna v., Päri as. (1931)
Maarjahein - hoitakse kuivatatult juures, lõhna tarvis.
Luste - tehakse õlut.
Nelk - tarvitatakse toidu juure maitseainena.
Mürk - süüakse.
Päevalill - seemneid tarvitatakse toiduks.
Kadaka marjad - antakse lehmale udara põletiku ajal ja tehakse teed.
Jänesekapsas - lapsed söövad.
Kask - kasemahl on kevadel väga hea joogi aine ja tema tohust aetakse tõrva ja tehakse marja korve.
Kadakas - kadakast tarvitatakse õlle tegemise juures ja tema rasva tarvitatakse hobuste köha rohuks.
Vilbaste, TN 2, 678/9 < Räpina khk. (1930)
Taimede tarvitamine vanal ajal.
Aastate vältel on suutnud inimsugu luua endale kõrge kultuuri. Kõik areneb, muutub, samuti ka vanaldased eelarvamised. Kultuuri tõusuga, mis muidugi on palju tingitud majanduslikust olukorrast, on muutnud ka elutarbed. Ka kõige loomulikumad tarbed, mis võrsusid välja elust enesest, ei jäänud seisma endisele punktile, vaid need arenesid ikkagi ühes kultuuriga. Inimeste ja terve ühiskonna tõekspidamised muutuvad alalõpmata, ühes nende tõekspidamistega muutuvad kõik inimese eluavaldused.
Seda väärtuste ümberhindamist näeme kõige selgemini taimede tarvitamise alal. Majanduslikkude asiolude pärast ei olnud kultuuril võimalik vanal ajal tõusta. Rahvas muidugi kannatas selle all. Nad pidid leppima viletsate oludega. Sõid seda, mis neil oli kätte saada. Ja loodusest saidki nad omale majapidamises kuuluvat materjali: tarvitati igasuguseid taimi, mis ei olnud kahjulik organismile. Toiduna, kuid päämiselt arstivahendina olid ikkagi taimed.
Suvel korjati igasuguse mõjuga taimi, neid kuivatati ja seati panipaikadesse, kust siis tarvitamise korral oli hää võtta.
Suvel korjati igasuguse mõjuga taimi neid kuivatati ja seati panipaikadesse kust siis tarvitamise korral oli hää võtta. Siinkohal ei jõua küll kõiki taimi nimetada, kuid siiski mõne tarvilikuma kevadel ja suvel saadi juba nõgeseid, ohakaid, oblikaid, hanemaltsu, (varesejalgu) naate jänesekapsaid jne. Nendest valmistati suppe jne.
Vilbaste, TN 7, 411 < Kullamaa khk., Koluvere v., Laukna küla (1930)
Sigur tehakse kohvi.
Köömled pannakse leiva sisse.
Jänesekapsast lapsed söövad.
Nõgestest tehakse suppi.
Malts tehakse suppi.
Oblikad tehakse suppi.
Lustad tehakse õlut.
Murulauk pannakse kaste sisse.
ERA II 279, 185 (22) < Iisaku khk., Illuka v., Kõnnu k. (1940)
Metsast lapsed sõid heinputke latvu ja jänesekapsaid.
ERA II 279, 177 (10) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Pagari as. (1940)
Jänesekapsad on küll iad apud suhu pista. Kes neid muidu korjas, eks lapsed ja marjulised vahel ikka suhu torkand kui juhtus nägema.
ERA II 260, 200 (202) < Pöide khk., Pöide v., Reina as. (1939)
Jänesekapsas. Veidi noorele ristikale ("härjapeale") sarnanev taim, kasvab vara kevadel" jällegi hapukas taim, süüakse tal lehti ja valgeid õisi.
ERA II 260, 40/1 (3) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. (1939)
Söödavatest taimedest tean jänesekapsad ja hapuoblikad, neid olen ise lapsepõlves söönud, mitte näljapärast vaid maiustuseks, neid sõime meie lapsed naabrilastega seltsis. Eriti head maitsesid jänesekapsa õied, need olid siis väga mõnusad süüa kui jänu oli, tegi suu hapuks ja jänu ununes kohe. Hapuoblika lehed on ka hapud, aga kõvemad ja tuimemad kui jänesekapsad, üsna noored lehed on pehmemad ja mahlakamad, neid sõid lapsed nii, et roheline vaht käis suu nurgast välla. Ka lepamähk oli lastel maiusroaks oma magusa maitse poolest, lapsed närisid tooreid lepapulki, et suud olid kõrvust saadik punased.
Näljaajal olla söödud põlluohakaid, toodud noori ohaka taimi lõigatud katki ja keedetud supiks. Ka olla noori kõrvenõgeseid supiks keedetud ja tulioblika juuri. Naadilehtest olla ka suppi keedetud, aga see teind laste kõhud haigeks. Näljaajast on nii palju aega möödas, et seda praegused elanikud enam ei mäleta, mõnigi ütleb: Mo ema rääkis sest küll, aga ei ma änam mäleta, olin siis alles väike.