Rahvapärased taimenimetused

Uued asualad

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Jaanihaana (Sventa Jana Zoli, vene keeles веребой, väikesed lehed, kollased õied) tarvitatakse punaka teena kõrge vererõhu vastu.

Pühä Maara haana (helekollased nupud) tarvitatakse silmahaiguse puhul.

Augustis õitsevad taimed, vene keeles „деручи“, tarvitatakse haavade puhul.

Ilupuu.
Eukaliptus: v. k. Эфкалипт. дер.
Need puud on alati haljad, pika lehtedega, on ka kahte seltsi, teised on veikese ümariku lehtedega. Iga kevadel ajab ta koore maha, mida korjatakse ahjukütteks sääl, kus metsa ei ole saada, koor on temal valkjasroheline. Neid puid istutatakse vesistesse maadesse, sest et ta oma suure veetarviduse tõttu kuivatab ära soosed maad, ka ei kasva tema läheduses ükski teine kasvaja, sest et ta tarvitab kõik niiskuse omale ja hingab selle välja oma seest väga kiirest, mille tõttu see puu põleb toorest peast nii kui petroleum. Tema kõlbmata osad lähevad tulepuudeks, kuna tüvest tehakse ka tarvepuid. Selle puu lehti müüdakse apteekides, luuvalu vastu joodakse lehe teed ja tehakse vanni. /---/

Volotski pähklapuu, Greeka pähklapuu: v. k. Волоцковый дерево, Грецкий ореховая дерево. L. K. Juglaus regia.
Selle puu kasvu kohta kirjutasin juba eelpool, Sulevi külas, Troitski mäes kolmandas prigaadas. Leht Viktori õue ligidal kasvab üks Volotski pähklapuu, mis varjab oma alla ligemale pool hektari maad, tema harude asemel kasvavad terved suured puud, niisugune puu annab hiiglasuurt saaki, see puu kasvab kaunis jõudsaste. Mul on õues puu, mille istutasin maha pähklana 15 aastat tagasi, selle puu jämedus on tüvikast läbimõõt 20 sentimeetrit. Aga kõrgus ja laius oksaotstest oksaotsteni 8 meetrit. Pähklaid on tema andnud juba 5 aastat, kuid mis see on, tänavu saime kõigest kaks kilugrammi. See saak on selle puu suuruse kohta muidugi vähe, kuid kui ta juba täieks puuks kasvab, selleks kulub ära oma 60-70 aastat, siis annab ta saaki vähemalt 10 kotti.
Pähklaid katab roheline tohl, umbes 1 sentimeetri paksune. /---/
Pähklapuu lehti tarvitatakse vannituste juures luuvalu vastu. /---/

Lodotender: v. k. Рододендер. L. k. Rodotenderon.
See on põesaskasv, kasvab kõrgetes mägedes, kus on külmem kliima. Kasvab metsa all ja ka kõrgel lagedates perevallides, kus enam mets ka ei kasva külmade tõttu. Jämedus on juurikast 4-5 sentimeetrit läbimõõt, kõrgus veidi üle 1 meetri. See põõsastik haarab oma alla mõnes kohas mõnikümme tesatini (tiinu). Lehed on kitsekeelte moodi (saadan ühe oksa lehtedega), lehed toorest peast läikivad, tumerohelised, talveks lehti maha ei aja. Õitseb septembrikuul, õied on lillakasroosad, kobaras, 5-6 sentimeetrit pikad, otsad lahti, hästi ilusad, ilma lõhnata, neid kasvatatakse ka kõnniteede ääres ja parkides. Selle põesaspuu lehtedest keedetakse rohtu veetõbe vastu, mis aitab paremine, kui ükski arstide poolt välja kirjutatud rohi.
Lehtesi võib korjata juuli lõpus ja augustikuu läbi, iga põesa ladvast võetakse ainult 3-4 lehte, sellel aastal kasvanud lehed, kuivatatakse lehed ära vilus pööningul. Võetakse 6 lehte poole liitri keeva vee kohta, hautatakse nagu teed, võetakse sisse pool teeklaasi korraga kolm korda päevas, enne söödi. Kui paistetus kaub ära, siis võib vahet pidada, kogub aga vesi jälle kehasse, siis tuleb jälle võtta rohtu. Niimoodi ravis minu abikaasa ära ühe vanainimese, kellest arvati, et temast enam asja ei saa, ja see inimene on praegu elus.
Seda arstimist õpetas minule loomaarst Juhanes Tarjus, kes selle arstimise on ise välja mõtelnud proovimistega. Muidugi peab ka haige arstija nõudeid täitma.

Veihoa põõsaspuu: v. k. Фейхоа.
See põesaspuu kasvab kõrgeks vaevalt 2 meetrit ja umbes sama laiaks. Kevadel on õied umbes niisamasuured, kui maasikal, kuid helepunased. Marjad on tal ka pirnikujulised rohelised hapuka maitsega, mis sisaldavad väga palju joodiollust ja sellepärast soovitatakse süüa neid marju neil, kellel on kilpnäärme laienemine ehk veresoonte kitsenemine. Marjad on valmis oktoobris ja novembris. Ka tehakse nii: aetakse marjad läbi lihamassina peeneks ja lisatakse juurde maitse järgi peenikest suhkrut, hoitakse alal klaaspurgi sees külmas kohas.

Apelsin põesaspuu: v. k. Апелъсиновый дерево. L. K. Citrus aurantium.
Mandariin põesaspuu: v. k. Мандарин.
Tsitron, limon põesaspuu: v. k. Лимон.
Need puud on kõik pea ühte tõugu, ainult marjad on teistmoodi ja ka maitse on teistsugune, kõik nad õilmitsevad märtsikuul, umbes niisugused valged õied ja nii suured nagu pirnipuul. Õielehed on paksud piimavalged.
Limonimarjad on piklikud, umbes kanamuna suurused, kollased, hapud, neid pruugitakse tee joomisel. Limoni mahl pigistatakse kolmelt marjalt välja, segatakse ära suhkrusiirupiga ja joodakse rohuks südamehaiguse vastu. Apelsinid, karaljokid, millel õiepoolt ots on viiruline, on väga head süüa maiustuseks, aga teisi söödakse haiguse korral kui kurguravijad, ka võib neid süüa maiustuseks, kuid need on palju hapumad kui karaljokid. Need marjad on täitsa ümarikud ja palju suuremad kui limonid, iseäranis karaljokid.
Mandariinid on kõige maitsevamad, neid on mitmes suuruses. Kõige veiksemad on pähklisuurused, kõige suuremad on keskmise õuna suurused. Mandariinidest keedetakse moosi, pandakse terved marjad ühes koorega siirupi sisse, ka keedetakse katkilõigatult. Rikki läinud marjadest tehakse viina ja kõige maitsvamad on nad süüa maiustuseks. Nõrgaverelistele on mandariinimarjad heaks kosutuseks.
Need marjad kõik, apelsinid, mandariinid ja limonid, on küpsed novembrist kuni veebruari lõpuni ja kõik nad on küpselt kollast värvi.

Lõigatud haava arstimine.
Kui inimene lõikas end nuaga või raius kervega. Pesti haav inimese kusega ära, pandi kuselapp peale. Toodi metsast karvaseid lehta - nimetati neid joodulehteteks. Hõõruti neid lehti peode vahel niikaua, kui lehed pehmeks läksid, siis pigistati lehe seest vedelikku haava peale. Siis pandi haavale teelehti peale, et haav nartsu külge kinni ei jääks. Haava peale pandi ka aloolehte.
Mõned näitused. Meie olime põllul rukkid lõikamas. Ma kogemata sirbiga lõikasin oma parema käe veikse sõrme kuni luuni ära. Veri hakkas jooksma nii mis hirmus. Ma võtsin teise käega sõrmest kinni ja jooksin isa juure. Isa võttis minu käe oma pihku. Luges haavale peale. Kadus valu ja verejooks jäi ka seisma. No kellel on kusehäda, kuske haavale peale, ütles meile isa ja läks ise metsa rohu seest karvaseid lehti tooma. Õde kusi mu sõrmele peale, haav sooja kuse pärast esiti kõvasti kipitas, siis jäi kipitus järele. Isa tuligi lehtedega, hõõrus lehti oma peode vahel, siis pigistas lehtede seest pruuni vedeliku haavale peale. Siis pani teelehti haavale peale ja sidus minu sõrme kinni. Hoia haava ümber narts alati märg. Kui kusta tahad, kuse haige näpu peale. Siis haava sisse ei löö palavik ja käsi ei lähe ka paiste, ütles isa. Niimoodi, nagu isa mind õpetas, minu sõrm sai terveks.
Teine juhtumine. Minu isa tegi pütti, mina läksin ise juure, et küsin isalt puu küllest laasta löia, tahtsin õue tuld teha, suppi keeta. Enne oli see mood. Suvel enamjagu väljas keedeti söia. Olivad tobades plekist ahjud, sui aeg, kui küdesid, ajasivad toad kole palavaks, võimata oli toas olla. Säädi välja ahjuvormiliselt kivid, senna kivide vahele saadi pott või pann, nii keedeti väljas toit ära.
Ei tea, kuhu isa oli sealt püti juurest läinud, ma võtsin kerve ja hakkasin ise pütilaua küllest laasta raiuma. Kerves lendas laastust läbi otse mulle jalga. Kole terav kerves. Suure varva kuni luuni raiusin ära. Arsti juure ei viidud. Ema pesi minu varva kusega puhtaks. Isa läks, tõi metsast karvalehta. Pigistas karvalehe seest pruuni vedelikku peale. Luges vere- ja valusõnad peale. Kadus valu ja verejooks jäi seisma. Niimoodu karvalehe vedelikuga ja kusega tehti minu varvas terveks.
Kolmas juhtumine: Minu tädil oli kaks poega, Mart ja Kostja. Tädimees tädiga sõitsivad põllule, Mart ja Kostja hakkasivad kahevõitlust tegema. Tõivad kerve ja püssi, panivad tuppa seina ääre püsti, rääkimine olnud neil niisugune olnud: teisest seinast jooksevad sõjariistade juure. Kumb enne missuguse sõjariista kätte saab, kohe tegutseb, olgu kerves või püss. Mart saanud ennem püssi kätte ja lasknud Kostjale käevarde. Ise ütelnud: „Minu võit.“ Kostja jooksis suure kisaga meile, verd kõik kohad täis. „Mart lasi mind,“ ütles Kostja. Ema kohe luges haava peale, verejooks jäi seisma. Kadus ka valu. Ema laskis meil kusta nõu sisse, selle kusega pesi Kostja haava, nõelaotsaga kiskus haava seest püssitropid välja. Püss ei olnud kuulipüss, vaid otsast laeti. Isa läks, metsast tõi karvalehta, hõõrus lehed oma peopeal pehmeks, siis pigistas Kostja haava peale lehtede seest mustjaspruuni vedelikku ja pani teelehti peale ja sidusivad haava kinni. Teelehed ei lase haava mädanema minna. Niimoodi kusega, karvaleheveega ja teelehtedega tegivad Kostja käevarre terveks. Niimoodu ennemal ajal inimesed arstisid inimeste ja ka loomade lõigatuid ja raiutuid haavasi.

Karvalehed - joodulehed. Need lehed on niisamasugused lehed nagu appuoblikad, ainult neil on vahe see: „Appuoblik on sile. Teda niimoodi toorelt inimesed söövad ja imevad temast appuvedeliku. Keedavad suppi, supp on nii sama maitsev kui appukapsa supp. Pane aga talle rammuained peale (võid, koort). Piima ei saa talle peale panna, ta on nii appu, et veab piima kokku. Karvalehte süia ei tohi. Tapab ära, oli niisugust juhtumist, inimene keetis kogemata appuoblikutega ka karvalehta sõi seda suppi ja suri ära. Karvalehtedest inimesed enne tegivad joodud. Korjasivad karvalehta, panivad nad klaaspurgi sisse, valasivad talle piirituse peale. Või samagonni esimest otsa, see niisama kõva nagu piiritus 80–90⁰. Panivad purgi kõvasti pealt kinni. 9sa päeva pärast oli purgis nii nagu joodu, inimesed määrisivad sellega lõigatud haavu inimeste kui ka loomade. Inimesed määrisivad sellega lõigatud haavu inimeste kui ka loomade.

[Köha arstimine.]
Keedeti ka pihtuva- ja männikoori, oksi ja käbisi. Tehti nende vanni, ka aitas.

Aadamajuured. V. K. Адама Корен.
Nende varred kasvavad väädi moodi, õige peened, koskile aia ehk risu peale. Veikesed kurgi moodi lehed, sügisel on pisikesed mustad marjad, kuid maa sees on temal pikad juured, kuni 1 meetri pikkused, mis lamakile pehmes pinnas maas kasvavad, jämedad kuni 10 sentimeetrit läbimõõt.
Aadamajuurtega rematismuse või jooksja arstimine on ju igal pool kuulus. Pannakse juurikatükkisi viina sisse ja määritakse haigeid käe- ja jalaliikmeid küll saunas, küll segatult punase türgi pipraga ja petroleumiga, küll nühitakse haigeid kohtasi palja värske juurikaga, mis sünnitab kanget valu, aga kas see ravimine on kedagi terveks teinud, seda ma küll ei usu.

Õpetus vererõhu vastu.
Märkus: mina unustasin vahepeal ära kirjutada hirsetangu väärtusest ühe tähtsa õpetuse. Hirsetangud kuivata soojas kohas (mitte tulises), kas ahjurõõvi peal, hästi ära, siis tõuka hästi peeneks jahuks, võib ka pudeliga laua peal hõõruda, mida peenem, seda parem. Võta pool teeklaasi tuakülma vett, kohe hommikul, kui sängist üles tõused, pane sinna sisse üks supilusikatäis hirsetangu jahu, mitte rohkem, lusik olgu triiki täis, liiguta hästi segamine ja joo kõik ära, ka vett ei tohi pärast peale juua. Niimoodi tee neljal hommikul järgimööda, siis mine arsti juurde mõedule, kui ei ole alla läinud, tee veel kahel hommikul, mine jälle mõõdule, kui on vererõhk normaalne, siis enam ei tohi võtta. Mina tegin ise proovi, minul oli vererõhk 190 ja 140. Neljal hommikul jõin õpetuse järgi hirsejahu, läksin arstile, vererõhk ei olnud sugugi alanenud, läksin koju ja võtsin veel kahel hommikul, nii kuidas on õpetus, ise mõtlesin, et vist tühi ei aita midagi. Läksin jällegi vererõhku mõõtma, ja mis te arvate, vererõhk oli 140, 100. Arst ütles, et see on minu vanaduse kohta normaalne (vanus 67 a.). See oli mineval aastal maikuul ja kuni tänase päevani ei ole minul vererõhk muutunud.
Seda arstimist kiidavad heaks ka mitmed teised.

Saalomoniõied kasvavad ainult mägedes ja Punaselagede Eesti asunduses kasvab kuuse moodi, sõrme pikkune ja on ümberringi veikeseid roosasi õiekeisi täis. Väga meeldiva lõhnaga, õitseb augustikuul, siis ka neid korjatakse tee jauks. Kõige parem rohi köha vastu, juua teena õhtul ja pugeda teki alla magama.

Virsiku-, ploomi- ja kirsipuu oksa tee on hea juua südamehaigetel.

Põesassõnajalad. V. K. Кустовой папоротник.
Põesassõnajala juurte keedis on kõhuusside vastu hea, ainult tuleb keeta hästi lahja, muidu teeb ka inimesele paha. Siin kasvab ka mitut seltsi sõnajalgu puude otsas, puu põhjapoolse külje küljes sambla sees. /---/

Sõnajalad.
Meil sõnajalgu on kahte sorti: ühed sõnajalad kasvavad suured. Nagu purjen kunagi. Neid meil ei tarvitata rohuks. Teised sõnajalad on peened, kaheoksalised. Seda sõnajalga meiepool kutsutakse jaani- või maarjasõnajalaks.
Tema juurikatest keedetakse rohtu joogi jaost. Kui inimesel käed-jalad valutavad, pannakse sõnajalgu käte ja jalgade ümber. Aitab. Kaob käte ja jalgade valu, ka kaob paistetus ära. Ühe korra tegemisest ei aita. Peab mitu korda tegema.
Meil palju inimesi on ennast nende sõnajalgadega terveks teinud. Meil ühel emal poeg jäi jalust ära. Tõsteti teist. Ema korjas sõnajalgu, pani poja ihualasti sõnajalgade sisse. Andis sõnajala juurika tsäiud (teed) juua. Poeg sai terveks. Elab praeguni. Nii tubli kerekas mees, et lase aga olla. Ühe korra tegemisest ei aita. Peab mitu korda tegema.

Pelaskatii om hää, kui kõtt om kinni.

Jaanisõnajala om hää, kui jalad om paistes, siis tõmbas maha. Kilpnäärmele ka om hää pääle panna.

Suhkruhaiguse vasta on hea juua türgi uba kaunalestade teed, mis on viludas ära kuivatatud.
Ka on hea võilille lehed ära lõigata, puhtaks pesta, peeneks salatiks lõigata, süüa koore ehk taimeõliga. Soovitav on ka süüa kõiki marju peale magusate viinamarjade.

Kõhuvalu, seest lahti oleku ja vererõhu vastu aitab musmula lehtedest keedetud tee, juua ära korraga üks teeklaasitäis ja tõbi on kadunud.

Kindel abi vererõhu vastu on, kui hirsetangud ära kuivatada, mitte tule- ega päikesepaistel, vaid lihtsalt soojas kohas, pudeliga laua peal hästi peeneks hõõruda. Siis võtta supilusikatäis triiki, mitte rohkem, ja pool teeklaasi tubast keetmata vett. Hommikul, nii kui üless tõused, võtad hirsejahu lusikast suhu ja logistad poole klaasi veega alla, ka vett ei tohi rohkem võtta. Nii teed kolmel hommikul, siis lähed mõõdule, kui on veel palju, võtad veel kahel hommikul ja lähed jälle mõõdule. Kui on veel palju, võta veel kahel hommikul, aga seda peab hoolega vaatama, et üle ei lähe, siis on raske tagasi saada. Kes teeb täpselt õpetuse järele, saab terveks ja temal ei ole vähemalt kümnel aastal häda karta.

Vererõhu vasta on ka hea juua jõhvika- ehk kranatimahla ja taguda käeservadega õla- ja kaelasooni ja neid kõvaste triikida.

Kui on verine kõhutõbi, siis on kõige parem rohi selle vastu - keeda tuliheina (obuoblika) seemendest teed ja seda juua. Kõhust lahti oleku vasta on hea keeta ka kuivatatud kranati koortest keedist nagu teed, juua ära korraga pool teeklaasi. Kui mõne korra jood, kaob tõbi kohe ära.
Kõhust lahti oleku vastu võib juua ka hundiõunapuu koore keedist (париня).

Veetõbe võib ära ravida täielikult, kui paned 6 rododendri lehte poole liitri vee kohta ja keedad nagu teed, siss võta pool teeklaasi korraga 3-4 korda päevas. Lehed tulevad korjata juulikuus, ladvast 3-4 lehte ja kuivatada vilus, kuivas. Kõige parem on kuivatada pööningul.

Mauhaavade vasta on hea teeäärsed lehed (teelehed), osjad, üks muskatpähkel ja kasepungasi, pane pudelisse, vala peale pool liitrit 40 kraadi kanget viina. Võta sisse kolm korda päevas enne sööki 30 tilka korraga.

Mauhaavade ja vähi vasta on hea rohi: teravate lehtedega ja teravate seemnetuttidega, milledele vihmavesi jääb leheõõnsustesse loiguna pidama, purjakid, ära korjata õitsemise ajal ja kuivatada vilus. Neist 300 grammi panna 2 liitri kuuma vee sisse ja lasta haududa, kuni ära jahtub. Siis sisse võta, enne 30 grammi päevas, kuid vähehaaval iga päev lisada kuni 100 grammini päevas.

Kõige parem rohi on veresoonte kitsenemise vastu, ka kangreeni võtab ära, kui süüa puju. Moldavani ja ladina keeles paju, venekeele черемза. Lehti, neid võib süüa kuni kakssada grammi päevas, need sisaldavad väga palju vitamiine. Neid nimetatakse eesti keeles ka metsküüslaugud, on head süüa salatiks koorega ja liha kõrvale.

Maksakivide väljaajamine.
Üks nädal süüa kerget toitu, nädala lõpus üks päev mitte sugugi süüa, aga kes seda teha ei saa, võib süüa hommikul natukene mannakörti. Siis sisse võta lõuna ajal kõhu lahti tegevat rohtu ja kui hakkab tundma, et ajab välja, siis teha klistiiri. Õhtul kella 6-7 ajal juua üks klaasitäis metssiguri juurte teed, kui seda ei ole, siis juua ükskõik mis teed supilusikatäie meega.
Siis õhtul kella 10 ajal ära juua 120 grammi oliiviõli (natuke üle poole teeklaasi). Kellel ajab oksele, peale juua ühe tsidroni mahl. Siis poole tunni pärast magama heita parema külje peale ja panna maksa kohta soendusekott.
Teisel päeval kell 11-12 teha klistiiri, klistiiri tuleb teha 4. - 10. tunnini, iga tund üks kord, kui enam midagi ei tule, siis ei ole enam vaja klistiiri teha. Esimiste klistiiri tegemiste ajal tulevad vee peale tumerohelised tükid, need ongi maksakivid, need korja ära, siis näed kui palju neid on. Kogu ravimise ajal ei tohi teha midagi rasket tööd ega ei tohi midagi rasket tõsta, ka peale ravimist mõned päevad süüa kerget toitu ega tohi midagi rasked tõsta. /---/

Soolade väljaajamine teist moodi.
Kuus limonit lõigata õhukesteks ratasteks, panna kaheliitrise purgi sisse, valada peale keend jahedat vett ja panna sinna sisse üks supilusikatäis inglissoola. Segada segamine ja las seisab ühe öö, siis hommikul ära juua tühja kõhuga 1 tund enne sööki üks teeklaasitäis. Lõuna ajal võib juua pool teeklaasi pool tundi enne sööki ja nii ka õhtul. Hommiku jälle teeklaasitäis ja nii edasi. Juua, kuni vedelik on otsas, siis on ka haigus otsas. Kui on veel tunda, siis võib seda veel korda korrata. Selle rohuga ravis ennast Albert Mällo ja sai terveks. Tema on sündinud Siberis, siirdus säält Sulevi asundusse musta mere äärde. Sulevist sõitis Suhumi linna, kus elab praegaltki. Ameti poolest ahjumeister, on juba paar aastat pensjoneer.

Minu vanaema ravis vannidega. Kanarbik, mõned oksad, jaanisõnajalg (olnud pisemad ja suuremad lapsed need ravitsetavad, väiksemad saanud enne terveks). 2-2½ aastane laps oli, suure peaga ja kõhuga, jalad kõverad. Tegi vanni, siis pani lavale soojadele õlgedele, masseeris neid. Sellele tegi 2 kuud üle päeva vanni.

Ma vahepeal jõin siidilillesid, need on südamerohi.

Pajargad, õisi ja marju kasutatakse, on vererõhu vastu, kui on suur vererõhk.

Pikad lehed ja libedad, ütleme pikad lehed. Sie on kangesti hea sisikonna vastu. Kui on kõht lahti.

Taratupkad - kasvavad kollased õied. Nied on naistehaiguse vasta head.

Pustõrnikud - siniste õitega nõges. Nied on vererõhu vastu. Alandab vererõhku.

Raudlilled - nied puhastavad verd.

Pustõrnik on õitsev nõges, juua tsaiuks. On verepuhastaja ja südamerohi.

Belogolovnikud - neid hautati, kui pia kohiseb, joodi tsaiut.

Öeldi, musta nupu juurikad - kõhutõbe vastu.

Karvaleht on, see hõeruda kokku ja pigistada haava peale nagu joodi.

Koerakeeled pannakse viina sisse, on maksarohud.

Boierga marjad - südame vasta. Korjad ära, kuivatad, keedavad tšaiut sellest. Sellest võib kalja ka teha.

Siis on tõsjatsilistik mitmete hädade vastu.

Mati-matsiha, podorožnikud ja romaškad on bronhihaiguste vastu.
Mati-matsihal on pikergune leht, päeva pool roheline ja külm, allapäeva soe, valge ja pehme. Seda lehte korjavad augustikuus.

Vaarpuu lehed, sõstrad, maasikad, kibuvitsa marjad, maarjalille juurikad - kõik on jumala vili ja kõigest saab abi.

Taratupka on kollaka õiega. Tsaiut keedeti loomadele ja inimestele, kui venind on.

Tavlenie vastu on pustõrnik, olen joond seda. Haavakoort ka vaja juua, hirmus kibe on. Paiergad, paierga tsaiu juua. Selleks korraks aitab, aga tuleb tagasi.

See mururohi, mõni ütleb seavill, mõni ütleb linnurohi. Seda kässitakse ka juua, sie on neerude vasta ja kui emakas alla kukub.

Mjadna - kui siest on piste või külmetamise häda, siis jood, peab heaks tegema.

Tõsjatšilistik on paljude haiguste vastu.

Reinvarred tõsjatsilistikuga panna ühte ja besmertnik on maksa- ja maorohi. Tšainikust kiev vesi valada peale ja seista lasta.

Taratupka - sie on südame vasta, juovad.

P. K.: Magejuurika tsaiut köha vastu pärast anti.
J. P.: Pesime puhtaks ja närisime magejuurikaid. Sie on maa sees, peal 30-40 sentimeetrit. Mõni maa sies jookseb hästi. [Magejuurikas on ilmselt lagrits]
P. K.: Õitsemise aeg neid rohtusid me korjame.

Oli pea haige, kästi prusnika tsaiut juua, et lahutab hästi pead.

Pikad lehed, koerakeeled - maksa vasta on.

Žimalast [kuslapuu?] - marjad, mustad ja pikergused, need on rohuks kõhule eriti. Mägedes kasvavad. Läbi lihamasina lasta ja. Ta on mõru.

Maast tulevad, kunda nad. Niukseid vistrikuid lööd üleni täis, niukseid punaseid vistrikuid või plekke. Oli nisuksed rohud metsas. Pikad vääned kasvasivad, mina olen ise käinud neid otsimas. Neid rohtusid siis hautasivad ja sellega pesti ja jõivad teda sissegi vist isegi ja. Ja kadus ära. Niuksed vitsad nad olid. Ikka rohkemjagu ta kippus kevade poole tulla, sest kevade poole oli maa toorem ja rõskem. /---/

On isegi magujuurikad, siinsamas koolimäe veerel. Kui kopsud on haiged või köha, me neid närisime. Köha ei old millagi. Neid siis hautad ja jood. Ta on magus.

Radikuliidi ravi on nii. Läikiv paju. See ei ole see nuttev paju. Noored võsud, kui tulevad, on punased, kollased kohe, kui tulevad. Läikivad lehed. Raiud maha noores kuus. Kevade tulevad tal need võsud välja. Võtad teed tšaiut, kaks kuud tuleb seda juua. Siis kaks kuud vahet ja veel kuu aega juua. Radikuliidi kohe võtab ära. Kui on seljanärv külmast haige, siis ka.

Nõgesejuur ja romaskat - pesta silmasi nendega, kui on midagi haigust silmadel. Valged õied on, punnis ja veiksemad kui need suured kollase südamega.

Pea valutab, siis belokolovniku tšaiut.

Kõhuvalu - arnikat, kividilnikud.

Karvalehed, astusin vikatisse, hõõrud käe vahel, nagu joodu tuleb, saab terveks.

Belokolovnikud ehk vormid saitu õitest - mõni ütleb, et nagu pead lahutab.

Haavadele, kui sui metsas olid, ühed niuksed karvased lehed, talve ei mäleta. Nood ja tielehed on ka köha jaoks - saiut tehakse. Vot kellel on rinnad haiged, et puhastavad nigu rindasid.

Meil jõe ääres kasvasid pikad lehed, nende juurikad, värsket manti peale. Seebilehed olid. Vistrikutele, kadusivad ära. Lehti enam ei ole siin.

Taime „atkasnik-etkuna, kasvi Kala-saarõh“ tarvitatakse rohuks, „ku raputas“. Põletati, et suitsu saada.

Hambavalu vastu.
Hammast arstiti mitmet moodi. Kauss tehti tulepaistel tuliseks, siis pandi selle sisse miskisugused seemned, kellede nime ei ole meeles (veikesed hallid karvased) ja siis valati keev vesi nende seemnete peale. Siis kellel hammas valutas, hoidis suu lahti selle kausi kohal, pea peale pandi mingisugune riie, et aur välja ei peasenud, nii hoiti 10 minutit, siis oli hambavalu kadund, uss, mis hamba sees oli, tuli välja.

Seljavalu.
Selle vastu tehti niisugune rohi: pudeli sisse pandi kolm kauna punast türgi pipart purustatult, näputäis kivisoola, purustatud küüslauki, veikene tükk purustatud aadamajuurt, valati peale tärpentini ja täideti pudel täis petroleumiga, siis hoiti seda pudelit sooja koha peal pliitamüüri peal ja loksutati teda mitu korda päevas. Laupäeva õhtul tehti sauna, pesti ja viheldi selg hästi kuumaks, siis määriti ja triigiti selle rohuga selga, see pidi valu ära võtma.

Lododender (Ladina keeles Plododenderon), on ühe meetri kõrgune alati haljas põõsas. Kasv väga ilusa õitega, selle kasvu lehtedest valmistatakse rohtu veetõbistele, nii inimestele kui ka loomadele. Lehed tulevad korjata juulikuus, kuivatada ära vilus, 1 liitri keeva vee sisse pannakse 12 kuivatatud lehte ja pannakse tulisesse kohta hauduma, mitte keeta, võetakse sisse kolm korda päevas enne sööki pool teeklaasi korraga. See rohi on ära proovitud ja ta parandab haiguse ära.

Värske haav oli, pissiti peale, üteldi, et kõige parem rohi. Ja metsas olid juodirohud, neid pidi peale panema.

Ma joongi neid teesid. Raudrohi ja viravoi ja. Poest ma enam ei ostagi. Öeldakse, see on arstirohuks mitme haiguse vastu. [Naistepuna]

Sinised sibulad on villirohi. Mul lõi südamesse. Ma olin lüpsja, seal oli arst ja kaaluti loomi. Hobune läks peruks, arst hüüdis: „Hoia ratsmetest kinni!“ Hobune lõi ülesse, mina ei last. Hommikul tööle minna ei või. Viktor läks onunaise järgi. Tuli Veebri Ella: „Mis sul viga on?“ Nii valge olin juba näost. „Siin nii suur häda.“ Jutt hakkas kinni jääma. Sibula purustas ära, paled hakkasid roosaks minema. /---/

Tõsjatsilistnik, raudlill, see on kõikide vasta.

Kibuvitsa ja okaspuu saiut juua davlenie vasta.

Ja vot see пижма - kuda ta eesti keeli on, ei tea. Tädi Alviine õpetas: ütlen, et mul rind valutab tihti: poenda seda kollast peo peale, nööbikesed pillu välja ja söö peris - muidu on ta kihvtine. Sõin peris nagu lehm. Magu kui valutab, siit rinde alt. Ma tihti võtsin neid kuivatetust perast. Ta on mõru, oi ta on mõru, nii et... teda ei tohi keeta. Vett jõin peale ja.

Kravahljobka - see on üks hea rohi kõhuvalu vasta. Vot nende juured. Tal on pruunid nupud - õitsmed.

Чистатя - hein, mis puhastab verd.

Matsimatsihka - köha vastu.

Närvirohtusid korjavad, sinised õied, varre seest kasvavad.

Kui verekõtutõbi on, siis on kalkarijuured. Suured jämedad juured, pruunid suured õied, üten kõik. Raba ääripidi kasvavad, juuretsaid teeme.

Tõsjatšilistik, see on köha vastu.

Spaatš, atmotšik, neid korjame.

Krovohljobka on pruunide tuttidega taim, selle juuri korjatakse, keedetakse kõhuvalu vastu. Neid peab natuke aega hautama.

Kui radikuliit on, pihtakuusk, neid oksasid, teha vanni. Pehmed oksad on.

Need ei tohi ära visata, koorikud [seedripähkli]. Kui kõtt valutas, siis kiidad.

Takiseleht ja juured on, kui sisemine verejooks nakkab. Kõrrapealt võtab ära. Kuivatab ära, läbi mjasarubka ajab lehed. Teed keedab ja joob seda paksu.

Vat kõhuhaiguse vastu on väga hea rohi - krovahljobka. Kõht väga lahti ja veri juba, verine kõhutõbi.
Ta kasvab, sakilised lehed, pruunid nutid, on meeter ja... hää kõrge, hästi pruunid säbarikud nutid on. Vot tema juured, juurtest keedad tsäid ja juud. Ega ta ei ole himia, võid juua pool klaasi. Juured paned sisse ja lased keema. No väga kavva ei keeda, no võib-olla 10 minutit. Parem, kui kaanega nõus.

Pustõrnik rahustab või nii, kui jood teda.

Bižma on maksa vastu.

Pižma - ravitakse maksa. On kollased õied. Kui Tomski poole sõidad, teeääred on täis. Kui kõht lahti, antakse ka neid. Õied pandakse lastele leiva peale ja magusaga antakse. Ta on kibe-kibe muidu.

Kuuse muudu kasvavad sõnajalad, Kuke Liide korjas seda, nad pundin kasvava. Keetis teed maksahaiguse vasta.

Maksahaigusi ravitakse ka eukalüptiõliga.

Sofori nastoika ravib nahahaigusi, kopsutuberkuloosi, I, II ja III astme kergeid ja keskmisi põletushaavu, muljumisi, äralöömise muhke, furunkleid, karbunkleid, nahatuberkuloosi, rinnapõletikku (mastiiti - rinnanäärmepõletikku), tromflemiiti (veenipõletik ning veeni ummistumine trombidega), maksahaigusi, 12-sõrmiksoole haigusi, odraiva, hambavalu, igemehaigusi, ekseemi, seenhaigusi (diateesi soodumus mõningate haiguste puhul), neeruhaigusi.
Valmistamine - viljad lõigata seemne keskkohalt katki, panna klaas- või portselannõusse 10 grammi vilja ja valada üle 100-150 grammi 50-kraadise viinaga, asetada kümneks päevaks seisma, kusjuures segada 2-3 korda päevas, siis pigistada ja filtreerida läbi vati või filterpaberi. Valada tumedavärvilisse pudelisse.
Tarvitada - sisehaiguste korral 20-30 tilka 3 korda päevas, neljas kord vastu ööd. Seda teha kolme nädala kestel. Vajaduse korral uuesti kümne päeva möödumisel.
Juuste väljalangemise korral määrida pead 5-10-protsendilise lahusega, samuti määrida radikuliidihaigeid kohti; sisse võtta kõrgvererõhu korral. (Kasutatakse ka lahusest võetud marju radikuliidihaigete kohtade määrimiseks ning kõrgvererõhu korral.)
Nastoika ei tekita valuaistinguid, tõkestab mädanemist ja kiirendab haavade parandamist.

Kuldjuur ja zen-zeni juur on kõige efektiivsem vahend ja universaalne vahend jõuetuse, üleväsimuse, hüsteeria, kehvveresuse, neeruhaiguste, neurasteenia, sugulise võimetuse, öiste kurnavate higistamiste, veresülgamise, suhkrutõve, kopsutuberkuloosi, naistehaiguste, kõhuhaiguste, kesknärvisüsteemist tingitud peavalude vastu. Juurt kasutatakse haavade ja muljumiste puhul. Ta pikendab eluiga.
Valmistamine - 50 grammi juurt koos koorega asetatakse üheks tunniks külma vette. Peale seda pesta harjaga, seejärel lõigata rõngasteks, panna läbipaistmatusse tumedasse nõusse ja valada üle 0,5 liitri 50-kraadise viinaga ja asetada kümneks päevaks pimedasse ruumi. Seejärel võib kasutada. Hoida tumedas või läbipaistmatus pudelis.
Tarvitada - eespool mainitud haigusnähtude korral 10-20 tilka päevas või 3 korda päevas 5-7 tilka supilusikatäie veega. Nii võtta 10 päeva, siis pidada 10 päeva vahet ja nii edasi. Olenevalt organismi tugevusest võib esineda juhtumusi kõhulahtisusega.
Madala vererõhu, astma, südamevereringe häirete korral 10-20 tilka 3 korda päevas.
Märkus - päikesevannide ja päevitamise, see tähendab kuuma päikese kätte minnes ei ole soovitav ekstrakti kasutada.

Тысячилистник - pand verejooksu kinni naistel. Ja kui on maohaigus, kui on maohapet palju.

Me kakkasime поgoрoжник'ut ja kaalilehte puistase peale [haavale].

Kui kõht oli lahti, võtsid tsaiud, sinised lilled olid. Ja närvilisi rahustasivad. Mul veel õues kasusid. Ehk palavik oli.

Tee sisse võtan mustasõstra, metsmaasika lehti, mjata, šipovik - kibuvits. Peale uue aasta ei ole hea, pole vitamiinisid, ütlevad.

Тысячелистник - kui seedimine pahasti töötab.

Pustõrnik - südame eest.

Jaanipäevaks kõiki rohtusi korjatasse: tõsjatšelistik, pustõrnik, romaška, valerianka. Pustõrnik südamerohus on heast, tõsjatšelistik on aželustkale, valerianka ka südamele.

Vot podaroznikut me paneme peale ühtevalu kuskile. Ja list lapuli ja veel živoi dereva panevad peale ja kui laps köhib, siis mahl ja see aitab kõvasti.

Rohi om, madala siniste õilmetega, too rohkem rahustas. Me kutsume tsiahein, a venelase kutsuva pakoitsa trahvka.

Чистатель - aian kasvava, väikse kõllatse häilme. Lehte tal suvel pitsitame rana? pääle.

Pustõrnik - ta südame vasta on hea. Rahustab südant ja närvisi.

Pustõrnik on südame vasta. Justkui rahustab südant ja närvisi.

Tal on sinised õied. On okastega, justkui kibuvitsad, 50 cm kõrge. Kui sul pistab, see on piste vasta. Keedad 5 minutit ja siis ta haudub, et jahtub ja pärast kurnan ja joon.

Tõsjatšilistik - tal on roosad õied. Panen õied vette, pihuga kohe rohkem neid ja 5 minutit keedad, kurnad ära ja jood. Kui sul on, nigu ei pease, pissa kinni, annab abi. Pool klaasi jood.

Kasepotskad - on kõige parem rohi no želudka vasta. Panen viina sisse, ta läheb kollaseks. A las ta seisab kogu see aeg, üks pool liitert mul piisab. Enne sööki võib võtta 5-10 grammi kolm korda päevaski.

Metsarohi - ta on sinine ja kõvasti okas. Ta on pistirohi. Seda on vaja juua. Teda ummuksis kiedetakse. Nii kui keema läks, pidi olema, et aur välla tule. Seda võta või väike pits kolm korda päevas.

Pistirohi. Veel ei kasva. Kuivatati, ummuksis keedeti ja joodi. Keedeti, kuni et auru välja ei tule.

[Tammepuu: v. k. Дуб. L. K. Quercus.]
Ka tehakse tammeokstest saunavihtasi ja kiidetakse, et see väga hea on tervisele.
/---/ Tammetõrud kooritakse ära, kõrvetatakse panni peal pruuniks, tautakse uhmris puruks, pannakse kohviveskisse, jahvatatakse peeneks ja keedetakse hästi maitsekat ja lõhnavat kohvi, kohv saab veel parem, kui sinna juurde lisatakse natukene kastanipähkli tuumeid kõrvetatult, see kohv on tervisele väga hea ja toibutab heasti nõrgatervislisi. /---/

Siapõit niisamati kietsivad lastele allakusemise vasta. Ja metsaküömneid kietsivad ja maasikalehti juurikatega, seda tsaiut anda.

Säände laia lehega om kõturohi, üteldass kõturohi, ma muud nimme ei tiia. Võeti juuri maa seest väl'la ja lehti ka, keedeti tsaiu. Ku latse kasvive, tuu pidi abezaatelna kotun olema.

Kanapasalilli tsai jaost ja sisikonnale.

Venne keeli om konski tsäävel, karvane, must, kasvas, pasandamise vasta.

Tõsjatšilistikut ole korjanu. Ku om kurk haige või kaal haige, palaskaitada suud. No ma ole teda ikka teenu.

Punna /maarjapuna/ hommiku enne päevatõusu jõiva. No ütlese, et siss on, kas ta on õigus või ei, punatse põse naisterahval või tüdrukul, kes joo.

Nõklapuu, bojarka on vene kieli. Oleva nagu süamehaiguse vasta.

Maaren-kooren (Марен-корень), juure pannasse spirti või viina pääle, hää närvide rohi. Veidikese luitsaga pia võtma. Nii veidikese. Nad omava kihvtise lilli, säänse roosa suure õitsme ommava neil. Maaren-kooren om kihvti lilli. Ennembi olli neid pallu. Nii kui lammas sõi teda, nii lõppes ära. Kui sai piima, siis jäi ellu. Muidu hakkas vahtu välla ajama.

Berjoosovõje potški, noo omma hia. Kevade korjame. Viina pane peale või spirti, nii oppase. Davlenije ja...

Kollane lill, seda on kole palju. Nende juurikaid ka rohuks pannakse. Ka piirituse peale. Kui ikka hoiad mõne korra. Pimedas. Mis kauem, see parem.

Tšaaga, a see on vähja vasta. Kasetšaaga. Tšaid peris teha, paned keeva vett peale, vähe haudub.

Suulõhn paha, siis mjatat. Too tsaius ka hea. Ennembide, kui samagonni aie, siis paned, kui juba ära klaarse.

Dušitška, vene keeli üteldas. Ta on nagu mjaata, säänest plaani. Ta üteldas, et ta nigu nerve või niimoodi, et magad paremini.

Pustõrnik metsast jälle, on ka rohuks - südame ja kui kõht on haige, selle vasta keeta ja juua. Kui palavik on, on ka hea.

Metsas on nisukesed sinised - sinjaja kalutška. Kui igemed on haiged, nendega loputada. A eesti keeli ma ei tea nende nime.

Reiein - see on, kõrged põesad kasvavad, kollane õis. Ta on solknade vastu, verejooksu vastu, vasikatele ka kõhurohi.

Tsaiein - tšebrets, ligi maad, nagu sireliõied. See on hea lapsele peseda, kaovad vistrikud ära.

Tšebrets - nii on ta hea tsaid juua, a meesterahvale ei ole hea palju juua, et nendel ei ole hea siis oma tööd teha.

Kahte seltsi mjaatat on - vehvermentsi. Üks ronib maad pidi, on rohkem kasulikum; teine on kõrge, natuke on ainult lõhn.

Elav puu - živoje derevo, kirja järgi on ta nimi galanhoe. Haavade piale panna. Võta leht ja kraabi see kord pealt ära ja saab terves. Tambi see leht purus ja pane peale. Kui on nohu, võib ninasse tilgutada seda.

See elav puu ka maohaiguse vasta on, kõiki haavasid ta ravitseb. Nojah, imed seda sooki alla ja...

Reiein on solkne vasta. Kollased nupud on tal. Suhkruga neid seemnesi söötis mamma.

Tõsjatsilistik - see on kõhurohi ja südame vasta ka on. Neid õisi varrega kakud ja paned kuivama. Temal on rohkem lehed nagu veriein.

Purjan - gorki palõn, ta kasvab pikk, 1,5 meetert, on nisuke halli karva. Ta on igavene gorki, tast daže tšaid teha dlja apetiita.

Purjani põranda kõik täis viskasime ja padja alla tože, kirpude vastu.

Romaška, maasikalehti, tõsjatšilistikut - tsai jaost, kui život baliit, tak. Ta on mõru.

Veedernikud - talvelilled, kui lumi läheb ära, siis kevade kohe, nemad on varased. Mina korjasin ja mamma tampis neid ja selle maslaga määris. Omiku tulen üles, jalad rakkusi täis: Ei oleks pidand panema sukkasi jalga. A terveks said.

Tõsjatšilisnik on roosa tupsuga lill. See on kõigi hädade vasta. Kui kõht on kõvasti lahti, siis keedad.

On pistiserohud, kui pist torgib kõvasti, keedad ja jood. Pisterohi on sinine, sinised õied, ühelt poolt sinine, teiselt valge vars.

Kui käed valutavad, paned hullukoera rohi - niuksed maagud ütlevad ikka, sinised õied, üleval kollasemad, all sireenivajad. Neid lehtesi korjata, kui paistes ja valutavad. Marle sisse panin. Siin oli üks vana inimene, lätlane, see õpetas.

Voltši jaagadõi - kui laps läheb kärna, selle veega last pesta ja kohe läheb ära. Vee lased keema, lased sisse selle rohu, 20-25 minutit keedan, sellega pesta.

Pustõrnikud on südamerohi.

Tõsjatšilistik - ta on sisikonna rohi ja hea juua. Ära joo üks kord, kaks kord, a joo rohkem.

Paddarožnik on sisikonna jaoks.

Krapiva - pesevad juukseid ja joovad.

Pustõrnik on nervide vasta.

Sinine lill oli, kui kõht valutab.

Kasvab lill, kalanhoe, ma võtan selle lehe, panen üöseks suhu lehe, kui kurk valutab. Ja ka ivaja derevo ja kuidas teda nimetatakse.

Vot seda kalanhoed võib paise peale ka panna. Ta peab väega vana olema, siis läheb õitsema. Kalanhoe viinaga panti, kümme päeva seisab, siis hakkame määrima, muidu jalad ei lase käia.

Kellel on neerud haiged, neerukivid, siis šipovnik ja podorožnik, ma ei tea, kuda eesti keeli on. Krapiiva ja siin veel see muruhein ja kukuruus. Nasatkade otsas on уссики какие-то. Neid kuivatad ja одинаковом количестве ja teevett. Ja teevett ma talle keetsin ja lõikusin ja прошло, год наверно. Siin mõned olid haiged ja tegivad.

Kui vahel on kõht valus, немного перцы, соли и viina, всё в румку, segad ja прямо как с рукой отнимает.

От ростойство желудка - лимонную кислоту söögisoodaga segamini.

Labasnik läti keeli on. See laseb hingata, südamele heasti. Angervaks, vot kuda on soome keeli. Belogolovnik. Lehed on teineteisele vastas. Milla lähed metsa, nii korjad. Kuskil vilus kuivatada. Millal metsa saan, nii korjan.

Maarjarohi, tal on nii hea hais. Tšebrets vene keeli öeldakse. Südamehaigetel on hea juua seda. Veiksed sinised lehed on.

Tšerjomuhha, see on kole hea lekarstva. Tšjornaja ja krasnaja tšerjomuhha. Tšjornajad, need on messistõje, aga rohkem on liha. Punased on suuremad. Kollakad-valged ne nõje õied. Rippuvad kitsotškad.

(Taimed riputatud tuulekotta toaukse kohale) See on see kaljutška, panevad selle jauks, et vanasaadanas ei saa tuppa. Vanapaganas. Tead, ütlevad, et eesti keeli on pistirohi. Kui pistab, torkab inimest, ta on selle vasta.

Raudlilled, a ku valutab siest, kõht valutab, siis seda. Venelane ütleb tõsjatšilistik.

A pišma, see on petšen, kõvakopsu vasta. Tal on hia hais, ku keedad. Kõvakops on paremal. Kui juod viina või süöd niukest asja. Ja kui teed kõva tüöd ja ruttad viel ja korraga võib hakata valutama.

Mat-i matšihha, kasvab kuskil kraavis. Siest valutab maks ja daaže kopsud on haiged. Vaja tšaid keeta ja juua.

(Bojarka akna taga) Minu mees istutas. Tal on kuus seemet sees. Üks aasta keetsin varenjet. Ku jood seda tšaiut, et ku on novošenje davlenije, et aitab.

Mina kuivatan vabarnalehti ja sitikulehti ja maasiku, šebrets. Sellest teeme tihti, mulle see ostutee nii ei maitse. Ja see magusjuur, seda ka tsut-tsut sinna lehtede manu. A kuis ta kutsutakse, see magusjuur. A siin ta toodas kodu, seal Omski lähedal kuskil kasvavad. Ta suur ei ole, tal säändse nagu pihlalehed tulevad väiksed külge. Seda ma ei tea, a nad seal lehel kirjutavad, et see tsebrets on rohuks.

Korjame padaroošnik, kummelid ja mjaatad. Ja siis on määneki hein, tšebrets. Mitte ainult tee jaos, rohu jaos ka. Korjame ja kuivatame neid, kibuvits ja krapiva. Need korjad nagu siis, kui õitsema hakkavad. Ja siis tumedas toas kuivatame pimedas, et ei oleks päikse poole.

[Korjame ikka maarjarohtu, romaška, tõsjatšilistik ja ikka kuivatame nõgessid.]
Romaška on kusepõletamise vastu.

[Korjame ikka maarjarohtu, romaška, tõsjatšilistik ja ikka kuivatame nõgessid.]
Tõsjatšilistik, kui on seest lahti, endale ja vasikatele ka anname.

Aias on tsistastõi, paksusti kollaseid õisi täis, võtad, kollast mahla tuleb välja ja sellega pesed, tuleb ihu nii puhtaks.

Tõsjatšilistik, see on seest, kui kõht on lahti ja valutab.

Romaška on ka hea. Kui kõri on haige, loputada.

Võtsiva dušitsa ja mjaatat. Mjaatat mõtsan ei ole, ta kodu istutatas. Ja kummelitsaid. Frantsu ema korjas teda, ise jõi. Ütleva, et kõik haina on rohust.

Palõn, koien om kõige suurem rohi. Iga päev pead sööma kolm marja ära. Om kõhurohi, kui kõht valutab, ja vähi vasta.

Sveraboi, stolistnik, tšistatel, mat i matšiiha, piižma om. Sveraboi - kellel želudok valutas, ta juub tšaid;

[Sveraboi, stolistnik, tšistatel, mat i matšiiha, piižma om.] mat i matšiiha - kellel om kuiv köha;

[Sveraboi, stolistnik, tšistatel, mat i matšiiha, piižma om.]
stolistik om naistehaiguse vasta. Piižma väikse vaskile kiitas, kui vaska pasandase kõvaste.

Oduvantšikit võetas - on ka ljohkide iist. Oduvantšiku lehe ja õie, kui nakas õitseme, siss me juba võtame.

Omma krambilille. Teginald, tuu tuu noid hainu. A nüid ei ole noid hainu, inne jaanipäiva omma. Talvel tule mõnigi, küsse ta käest hainu.

Tõsjatšilistik om südamehaiguse vasta.

Nõges, mis kasus, ja lapuhh - endale korjasi noid juuri handrosi vasta.

Tšeremša - mõtssibula, om pikk šeebel ja lehe. Korjatas peäots maid ja juuni algusen, purke sisse soola pandas. Tä om mitme haiguse vasta.

Me ise oleme korjanud, mees mulle korjas, vene keeli on ta padarožnik. Vee lased keema ja valad peale ja siis seisab. Ja võtad siis pool rjumkakest enne söömist. See oli suhkruhaiguse vastu.

Ma romaškat havvutab külmetuse vasta.

Galiina, tšjornoplodnaja rjabiina on tavlenje vasta. Mina galiinast tien sok, a tšjornoplodnaja rjabiina - see on varenje hea. Mida hapumad, seda parem varenje saad.

Me korjame rohu jaost: zveraboi, on kollase õiega, ja aptetšnaja romaška, ja mat matšiha köha vastu, koirohi, till on krampide vastu.

Linnulinad on halvatuse vastu. See on stepirohi juba.

Kukekannus (Coniolida ajacus) - ohtlikud on noor taim ja seemned, mis võivad põhjustada süües seedehäireid, aga nõrga tervise korral palju paha. Skorpioni torke puhul on kasutatud vastumürgiks, samuti täide hävitajana.

Alpikann pole meil tuntud erilise ravitaimena. Lugesin, et Vana-Kreekas on seda lille kasutatud haavandite ja paisete raviks. Sealt on pärit ka teave, et naised, kes rasedad, ei tohtinud seda süüa, kuna see põhjustab enneaegset sünnitust. (Pärimus lillede kohta kirjandusest, 2005. a-st.)

Elulõng - Eestis levinud üsna uudse lillena. Kirjandust lugedes avastasin, et mujal maailmas (Vahemere ääres) on selle lille seemneid purustatult söödud sisemiste valude korral, lehti olevat kasutatud leeprahaigetel haiguskollete kaotamiseks. Sellist teavet sain ka Märjamaalt (Kunda) 1987. a folkloori kogudes. K. J.

Hortensia (Hydranges) oli kasvuhoonetes pidulike lillede müügililleks. Mäletan Raplast 1930. aastail, kus leerilastele (tütarlapsed) seda osteti oma kaunite kreemroosade õite ja laialeheliste potililledena. Seda tehti ka saksa ajal ja pärast sõdagi kuni 1950. aastateni, siis kadus nende müük. Rahvas on seostanud neid lilli suguiha tõstmisega ilu ja lõhna pärast. Loomulikult osteti neid lillepotte ka matuste korral ja asetati surnu lähedale kodudes, kui surnud ära saadeti kodust, hiljem asetati haudadele. Praegu on hortensia tuntud aialillede põõsastena. (Teave aastast 2006.)

Iiris on leidnud rahvameditsiinis kasutamist kõhuhäirete korral (kõhulahtisus); beebidele asetati suhu juuretükk, kui hammaste tulek tegi valu. Iirist on kasutatud lõhnaõlide ja puudrite valmistamisel ning hambapasta tegemisel kogu maailmas. (Teave kuuldud Raplas ja Viljandis 2000., 2006. a.)

Daalia. Metsikult on taim kasvanud Mehhikos. Indiaanlastele - asteekidele oli daalia oluline kultuuritaim. Daaliat koguti ja kasutati loomatoiduks ning inimestele ravimiks põiehaiguste puhul. Pikki õõnsaid varsi kasutasid indiaanlased mägedest vee juhtimiseks majapidamiste vajaduseks. Sügisel loob daaliapõõsas inimestele suurt hingeilu. (Teave pärineb „Minu aed. Lilled“ Eesti Päevaleht 2003, lk. 24.)

Koeranaeris (Bryonia alba) - kasvab aedades kultuurtaimena. Kuni 3 m kõrguste vartega ilutaim, õied kollakasrohelised, marjad mustjassinised, juured jämedad, mürgised, juuremügerik rusikasuurune. Juurte keedis (6-7 g juurt 1 l vee kohta), 1 sl korraga, aitab peatada emaka verejooksu, tinktuur (10-15 tilka päevas) aitab köha, kopsupõletiku ja kõhukinnisuse puhul. Juurtest (pulbristatud) teed kasutatakse reuma puhul. Et taim on mürgine, tuleb olla ettevaatlik. Oksendamine ja kõhulahtisus on mürgituse tunnuseks. (Teave 65 a mehelt 1990 a.-l Rapla khk., Raikkülas.)

Kukekannus (Delphinium) - Ravimina on tuntud elatiin (tablettides), mis aitab vähendada lihaste toonust. Eestis kasvab nisu- ja rukkipõldudel. Seemneid on rahvas kasutanud sügeliste vastu, täide ja näriliste hävitamiseks. On kasutatud ka soole ussinugiliste vastu. Tuntud hea meetaimena. (Teave 63 a naiselt 1990 a.-l Rapla khk., Raikkülas.)

Kurereha (Geranium) - kasvab kivirühil ja võsastikus, õied helepunased 3 valkja joonega (haisev kurereha). Taimest keedetakse koos lehtede ja õitega teed, mida rahvas on kasutanud rinnahaiguste ning luuvalude korral, samuti verevooluste peatamiseks (parkainete tõttu). Kasvab aias ja potis ilutaimena. (Teave 64 a naiselt 2002 a.-l, Rapla khk., Kehtna al.)

Käoking (Aconitum napellus) - sinine käoking on aedade ja elamute ümber kasvav ilutaim, 50-150 cm kõrge. On uimastusvahend, kasutusel ka jooksva ning radikuliidi puhul. Suure mürgisuse tõttu on kasutamine ohtlik. (Teave 75 a naiselt, 1992 a.-l Raplas.)

Lavendel (Lavendula officinalis) - erakordselt populaarne lõhn, kasutatakse parfüümides, seepides, lõhnakottides. Aroomiteraapias soodustatakse lavendliõliga lõõgastumist ja ravitakse peavalusid. Kõhugaaside puhul juuakse lavendliteed, mis mõjub tervisele leevendavalt. (Teave meditsiinilisest kirjandusest, 2000 a.-l.)

Leusea (Rhaponticum carthamoides) - 40-180 cm kõrgune ravim- ja dekoratiivtaim. Ravimina kasutatakse taime juuri koos juurikaga, mida tükeldatakse kuivatamiseks. Juurte keedis annab jõudu haigetele ja vanureile. Asteensete seisundite puhul mõjub 15-20 tilka virgutavalt nagu limonaad „Sajaanid“ kõrvaltoimeta. (Teave meditsiinitöötajalt 1995. a.-l.)

Liilia (Lilium) - seda lille on kunstis kujutatud rohkem kui teisi lilli. Vanad kreeklased tegid liiliasibulatest pastat nahahaiguste raviks ja koos meega kortsudevastast näomaski. (Kuuldud-loetud u. 2005 a.-l.)

Lillhernes (Lathyrus odoratus) - see lill on suur lõhnalevitaja, mida rohkem, seda rõõmsam, ütlevad need, kellele kingitakse neid pulmadeks, sünnipäevaks ja niisama. Haiged, kelle voodi ees on kaunis kimp lillherneid, paranevad rutem kui muidu, öeldakse vanasõnas (Sitsiilia).

Pojeng (Paconia) - lill oli keskajal kloostrites tuntud ravimtaim, selle kuivanud juuri kasutati langetõve, krampide ja ka kuutõve raviks. Inglased kasutasid sealiha praadimisel maitseainena. Eestis raviomadustest pole teada.

Ratsuritäht (Hippeastrum) - mugulast areneb 1-2 falloslikku õisikut, millel trompetikujulised õied, mis püsivad kaua talvisel ajal. Vanas rahvameditsiinis on peetud sibulat sugujõu andjaks (meestele, isasloomadele), mil viisil, pole teada. (Kuuldud 74 a mehelt 2000. a.-l Raplas.)

Päevalill (Helianthus) - kultuurtaimena kasvab põldudel ja aias, olles 1-2 m kõrgune ja vahel palju kõrgem. Raviks tarvitatakse päevalilleseemneõli ja seda palaviku vastu, samuti skorfuloosi ja malaaria (soopalavik) korral. Õielehtedest on valmistatud alkoholileotist isupuuduse raviks. Õliga on ravitud ka sapikive. (Teave 62 a naiselt 1958 a.-l Kehtnast ja Raikkülast).

Sõrmkübar (Digitalis) - kasvab looduses metsikult, ent ilutaimena aias, olles üle 120 cm kõrge. Droogiks kogutakse värskeid lehti, mida on pandud hauduvatesse kohtadesse ja verejooksu raviks haavadel. Keedist antakse vasikaile pasanduse peatamiseks, ent toored taimed ajavad loomi pasale. (Teave kuuldud sugulaselt 1950. a.-l Purilas.)

Alokaatsia on väga kalla-sarnane taim. Tal on võimas ravitoime. Raviomadused on nii juurtel, vartel kui ka lehtedel. Ürdist valmistatud preparaate kasutatakse mao- ja sooltehaiguste, kopsupõletiku, tuberkuloosi, hambavalu ja koolera korral. Peenestatud juuremugulat pannakse mitmesugustele kasvajatele, sealhulgas pahaloomulistele. Piiritusetõmmise puhul lastakse keskmiste mõõtmetega lehel ½ l viinas suletud klaasnõus pimedas kohas tõmbuda. Tõmmisega ravitakse liigesevalusid ja osteokondroosi. Paraneb liigeste liikuvus ja polüartriidi korral saavutatakse imendav efekt. Onkoloogiliste haiguste korral soovitatakse tõmmist võtta 30 min enne sööki 1 tl. Annust võib suurendada 1 spl täieni.
Alokaatsiatõmmis aitab ka tromboflebiidi, psoriaasi, allergia ja hemorroidide korral ning parandab haavu. Sel puhul lahjendada seda 1 tl 50 g vees ja võtta 2 korda päevas pärast sööki. Haigeid kohti määritakse õrnalt tõmmisesse kastetud ja väljaväänatud marliga. Selle lahusega loputamine (1 spl tõmmist segada 700 g veega) ravib emakakaela erosiooni.

Valgeõieline pojeng.
Raviks kasutada juuretinktuuri, mida koguda pärast õitsemist. Juured lõigata kuubikuteks ja kuivatada õhu käes. Sobib rahutuse, unetuse, algava neuroosi korral. Lahjendada 30-40 tilka tinktuuri veega, võtta 3 korda päevas. Pärast 2-nädalast kuuri teha 10-päevane paus.
Juureleotist tarvitada ka seedehäirete (gastriit, haavandtõbi) puhul. Leotiseks võtta 1 tl peenestatud juurt, lisada 2 kl kuuma vett ja jätta 4 tunniks tõmbama. Võtta 1 spl veerand tundi enne sööki.

Paiarkas. See on jämepõõsaline puu. Tal on palju teravaid nõelu küljes. Tema marju ennemalt inimesed korjasivad, kuivatasivad neid ära, jahvatasivad ühes toomingamarjadega ja tarvitasivad neid söögiks. Võib ka neid niimoodu süüa. Ta on punane mari - ümberringi on ta pehme taina moodu, aga tuim on, mitme kõva peeneteraline.

Kukepuu on peenikesteokseline punane põõsaspuu. Tema marju ei kasvata, ka temast midagi ei tehta. Meie pool inimesed enne ja ka nüüd loevad teda halvaks põõsapuuks. Tema oksaga ei tohi lehma lüüa. Lehm hakkab verd lüpsma või ka verd kusema.
Kuke türnapuu. See puu kasvatab süsimustad marjad. Peaaegu niisamasugused nagu toomingamarjad. Nende vahe on ainult see, et toomingamarjal on üksainus suur süda sees, aga kuke türnapuul on palju peenikesi seemnid sees. Tema marjad on kõvasti kihvtised: kui sööd - võivad ära tappa.
Ranetkipuu. See puu kasvab inimestel õuna asemel. Ta on peaaegu nagu õunapuu, no aga tema marjad on kõvasti hapud. Poogitud puul on marjad kullimuna suurused, aga kes on pookimata, selle marjad on varblasemuna suurused. Talvel, kui külm neid pigistab, siis on nad pehmemad, aga siiski on nad kõvasti hapud. Neid marju võib keetmata süüa. Võib ka keeta moosi, kisselli.
Nüüd rohtude kohta. Selle töö jätan kevadeks ja suiks. Ma korjan igasugusi lillesi, rohtusi ja juurikaid. Sään neist albumi kokku nende nimedega ja saadan teile museisse.

Kedravaik kõlbab seeraks. Inimesed korjavad kedra küllest vaigilisi korpaid, sulatavad, siis mäluvad neid. Ka lisvenikorbastest saab seerad. Kedra küljes kasvavad ka orehid (pähkled), nad on natukene jämedamad kui herned, peaaegu kohviubade sarnased.