Haiguste märksõnad

Vill

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus ravitavat haigust on nimetatud: vill, villihaigus, sinivill; välja arvatud juhud, kus on selged viited mõnele teisele konkreetsele haigusele.

Villiks nimetati väga erinevaid haigusi. Kõige kardetavamaks peeti südame villi, mille korral võis sisuliselt tegu olla infarktiga (äkiline haigus, rabandus). Haigus tekkis äkiliselt, rabas inimese jalust ja lõppes tavaliselt surmaga. Enamasti oli vill sinist värvi mille järgi kutsuti seda sinivilliks.
Sinine vill, sinivill (suur paise, vill on pealt sinine, ei saa enam kuidagi terveks - Rei Heistesoo) - arvatavasti carbunculus, aga ka siberi katk (anthrax). Sinivilli on saksa keeles edasi antud sõnaga blaue Blatter (EÕS III, 1937). Sama haigust blaue Blatter samastab J.Kõpp (Laiuse kihelkonna ajalugu, Tartu, 1937, lk. 367 jj.) mustade rõugetega (Vilbaste 1993:92).
Näkk, näku - sinivill, mis tõmbab kuivaks ja paraneb - Rei Kidaste (Vilbaste 1993: 89).
Vill, villi (sinine vistrik, lööb kuski kehal kange valuga; kellel vill välja lööb, saab abi; kellel vill lööb sissepoole, see peab surema - Lüg) (Vilbaste 1993: 94).
‘Villisi’ on üheksat seltsi, nagu roosa, punane, must jne. Must vill on surmavill. Selle vastu rohtu ei ole. - - ERA II 6, 331 (41) < Rapla - R. Viidebaum (1928)
Vill oli äkline ja pooleldi teadmat aigus. Mingisugune vesirakk pidi tulema peale. - - mõnikord oli nii kange, et isegi surmaga lõppeda võis. Siis kui mõni äkiline surm oli, arvati et, mis see muud oli kui vill. - - RKM II 252, 544/5 (7) < Varbla - E. Tampere (1968)
Villhaigus. Sinine vistrik lööb kange valuga. - - Kellel vill välja lööb, see saab abi. Kellel sissepoole, see peab surema. ERA II 28, 117 (42) < Lüganuse - R. Põldmäe (1930)
Arvati, et villi põhjustajaks on külmetus või ehmatus.
Villiaigus tuleb külmetamisest ja ehmatamisest. Vill on 3 päeva ja 9 päeva on kõige viimane. Vill akkab igale poole. Mis on südame rabavus, just see äkiline vill. - - RKM II 14, 63/4 (156) < Jõhvi - L. Pedajas (1947)

Teise võimalusena oli tegemist tulevilliga (ohatisega suul). Selle kohta arvati, et see tekkivat sellest, kui tulle sülitada või kui keegi on ära nõidunud.
Tulevill. Ennamiste tuleb tulevill sellest uulde pääle, kui vahest tulde saab süllitatud. Sellest siis ka tuleb, et vanemad inimesed lapsi kangeste keelavad tulesse süllitada, et haiguse eest hoida. ERA II 146, 700 (26) < Saarde - J. P. Sõggel (1917)
Kui inimene tuld liigutab ja sorgib sääl juures, siis ise teist inimest sandist taga räägib. Siis tuleb selle inimesele suule või suu pääle vill, kelle kohta sedasi räägiti. Sõuke uhatlemine mõjub alati teisele sandist. RKM II 6, 399 (17) < Pöide- A. Toomesalu (1946)

Eristati ka keele otsas esinevat villi.
On sõuke tule vill suus keele pääl. - - RKM II 6, 399 (18) < Pöide, Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomesalu (1946)
Tekivad sulle iseenesest, järsku, villid keele pääle, siis oled sa väga palju valetanud, mille trahviks need villid sulle on antud. H I 9, 196 (147) < Viljandi - A. Suurkask (1896)

Samas võis vill esineda ka suvalises kohas kehal.
Mu lapsel oli vill. Lõua alt paistetas üles, hing läks kinni. ERA II 27, 293 (10) < Nissi, Laitse, Aruküla
Vill lõi varba ehk sõrme. Valutas, punetas ja oli ka sinine. RKM II 162, 48 (14) < Kiviõli M. Kaasik (1963)

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

Jumala nuhtlused.
Jumala nuhtlused langevad kolme jakku: a) rasked haigused, b) kordtõbed, d) kombe vastu eksimisest tullevad haigused.
Rasked haigused. Vill. a) Villi peal hoiti küpse sibulast, b) suii aeal panndi konn aiige koha peaale, suri üks ää vitti teine kohe jälle peaal ja nõnna edasi kuni konnad änam eii surnud, siis olnd ka aiigus taganemas.

Kui inimesel ehmatamisest vill on löönud, siis söögu ta sibulad magusaga ja joogu lahjat lõngaeli (vitriol) vett.

Villirohi villi vastu.

Kui vill on, siis tooreid herneid puruks närida ja seda puru peale panna, siis saab varsti terveks.

Villi vastu.
Lõngaeli (vitriol-õli) veega segatud, et aga hapu on, umbes 1/2 kortle osa sisse võtta. Püssirohi ja ka sibul aitavad.

Villi vastu on hea villimari, katki tehtud.

[Vanatarkade rohukastikene.
Vanaaja rohud olid järgmised:] Villihaigusele: sool küpsetud sibulaga segatud peale panna.

Kui kuskil kohal äkkiste kange valu tuleb ehk veike vill üles ajab, siis keedetakse villirohtu ja juuakse seda rohuvett mee ehk ka sukruga.
See rohi kasvab kõva heinamaal, 3 ja 4 tolli pikk, valged pissikesed õied külles.

Kui inimesele vill lööb või kõhuvalu.
Villi vastu, kui kõhu sees on. Võtta sisse paras häidik, selle sisse lõigata peened sibularaasukesed, võtta sisse. Üks sibul tambitagu puruks riide vahel, kõhu peale panna rätiga.

Villile pandi sooja kaerakotti peale. See tahtis haududa saada, siis lõi lahti.

Kui vill käe ehk jala peale lööb ehk verekihvtitus, siis võtku võid ja kriidipulbrit, segagu segi, tehku niisugune plaaster. Pangu seda peale, aga enne peab häidigaveega haige koht alt ära pesema, niikaua peab seda plaastrit tarvitama, kui enam ei tule verist vedelikku ja hakkab veerest kinni kasuma. Siis ei aja enam üles, kui niiviisi saab tehtud, aga sel korral, kui pealt saab rohitsetud, siis peab sisse võtma häidikat ja sibulat. Häidik ja sibul ajab seest haiguse välja ja plaaster pealt parandab.

Villi vastu küpse sibul ehk elus konn peale panna, nii kaua peal hoida, kui konn ära sureb.

Vill paranevat kiiresti, sidudes temale villirohu marju.

Haavapuu vaht on vesivillide vasta.

Vesivillile tuleb peale panna küpse sibulast.

Kui sisemist villi arvatakse: süüa sibulast ja juua lõngaõli- vett.

Villitõbi (= Miliubrand L.)
Haigus tuleb äkitselt kange valu ja oksendamisega, ühest kohast lööb ihu siniseks, väike vill tuleb nähtavale ja ka pea surm. Selle haiguse vastu antakse haigele rohkesti sibulat ja mett süüa, see peab terveks tegema.

[Boraginaceae]
Anchusa officinalis
Villirohi. Värskelt taim hõõruda ja siis villi pääle panna, andvat hääd abi.

Sinine vill ehk surmavill inimestel - mõned pannud küpsesibulat pääle, tema arstinud lihtsamalt - pannud kupu.

Tuulepesa on hää villirohi, kui tuulest on villid. Keeda pesa ära ja pese veega.

Vill lei ka pääle. Villi oli kahte seltsi: punane vill ja sinivill. Villi vastu aitas taim haraliste lehtedega, üks mustjassinine mari keskpaigas. Selle taime lehti või mari pandi villi pääle.

Kui vill on, pannakse pääle kartulitärklist, lambasitta ja villimarju. Need villimarjad olevat sinakad ja kasvavat metsas üksikult varre otsas.

Villi puhul antavat sisse sibulast, "lõngaeli", "kamperid".

Vill on vihastamisest ja ehmatamisest. Minul peog suri villi. Pisike, lööb punaseks, pisike nägu mädapea peal. Kui poeg ää suri, siis selgas oli nagu suur auk, kaks sõrme läks sisse. Tuuakse magusad (= mett) ja sibulast. Sibulast küpsetakse ja pannakse peale. Aapteegist tuuakse rohtu.

Sibulas ja lõngaeli on veel villi rohud.

Villihaigus. Sinine vistrik lööb kange valuga. Villipujukad kasvavad tee ääres, peene lehtedega, marjadega. Keedeti neid, vett joodi. Kellel vill välja lööb, see saab abi. Kellel sissepoole, see peab surema.

Vill on jälle, lööb kätte voi kuhugi mujale. Päält on sinine. Minul oli sormes. Selle vasta rohtu ma ei teadand. Üks kaupmees opedas: pane küpse sibulid pääle, see on hüva rohi.

Vill ajab äkiste sorme jämedast. Panna tulist sibula pääle.

Vill. Villil pole muud midagid tarvisend, kut veta käde, pista katki ja pane villileht pääle.

Näkuvill. Näkuvillile pantaks näkulehed pääle ehk valget kalingid või kriiti.

Mis haigus on vill?
Vill lööb jala siniseks. Külmetamisest tuleb. Tema vastu pole muud kui sibulat, linnumagusat, see lööb ta välja ihu seest. Ja viina võtta sel ajal ei tohi. Kui viina võtad, oled kohe surnud.

Vill - äkiline haigus, ajab oksele. Antakse sibulast ja äädikast. Kui vill südamesse lööb, suretab ära.

Villile on sibul hää.

[vill] Iseäranis hääd on aga hallid pujukad, nendega haududa.

Vill. Kui inimese ihust lööb üles üks sinine plekk, see teeb valu. Arstitud: villirohod niiskesed, keida neid ja anna juua, pane rohod sinna villi pääle. Seapekki ka sinna peale pane.

Vill veeb surma inimese. Ajab ühe sinise rakku üles ja teeb hirmus valu. Sellele, öeldakse, kasvavad väljas kõrged hallid, öeldakse jumikad või villirohud, seda keidetakse, antakse sisse juua.

[Vill veeb surma inimese. Ajab ühe sinise rakku üles ja teeb hirmus valu.]
Sibulat pannakse peale.

Minu mehel oli vist südamevill. Kui südamesse hakkab, siis peab heinputke juuri keitama ja sibulaid keedetud piimaga, arstirohud ei aita. Südamest lööb läbi, siis inimene läheb sinisest.

Kui oli villihaigus, siis anti lambasitta ja hiiresitta, lõngaeli, sibulad ja magusad.

Vill on hakkav, lööb kätte või jalga üks sinine rakk, hakkab valu tegema. Potisinist värvi pandi, sibula, linnumagusat ja kaalilehte, need olid endised rohod.

Villi - lööb äkkiste üks vesirakku sorme. Panna sibula pääle. Pidi suretama ka, kuulin ikka, et see suri villi.

Villi ravitsedasse mingi kraavides kasvava taime piäle sidumisega.

Vill. Otsiti küpse sibulast, kui vill lõi, vahel oli pisike mädavill, vahel suur vill.

Vill. Villile pandakse toomingakoort peale. Olin ise katsund. Inimene oli segane peast ja jampsis, aga hommikuks oli terve, kui toomingakoort sai peale pandud. Musta koore korba tuleb ära kratsida ja siis peale panna.

Villi arstimiseks.
Villi arstiti sibulaga. Nimelt küpsesibul pandi villile peale.

Vill. Järsku kange päävalu ja palavik. Haige kas märatseb või lamab piaaegu hingamatult, oksendab. Piäle surma lüüb kusagille nahale mitmevärviline, punase- ja sinise-viiruline ümärik laik. Arstimiseks pannasse väljapuule sibulat piäle, sisse antasse haavakoore keedist ja apteegist toodud "villirohtu". Viina ei tohi anda.

Villi ei tohi enne katki teha, kui mäda siis on. Temale pannasse küpsetud sibulad piale. Ta ajab enamasti jalgadelle ja kätele. Ka pandi magust (mett) ja hiiresitta.

Villitõbe oli koa küll. See oli ühe viskre moodi, paistetas üles. Kui ta ise ei näind, siis see oli surmavill, suri ära koa. Kui ta ise nägi, pandi küpsed sibulad peale, see võttis ta maha.

Villirohi
Villirohu ehk ussimarja (Paris quadrifolia [ussilakk]) lehti pannakse villi pääle.
Lastele keelati ussimarja söömist, sest ta olla mürgine.

Haavakoore vesi on hia villi vasta.

Tomingakoori keedetakse villihaiguse rohuks ja juuakse siis, et terveks saada.

Raudnõges on villirohuks hea, pannakse villi peale.

Ussilakk (Paris quadrifolia) - villi vastu sisse võtta.

Sinise villi rohi kasvab metsas, selle leht peale panna, siis kaob ära.

Villiga on sedasi, et metsas on villilehed ja villimarjad: neli haru, keskelt putk üles ja seal otsas sinine mari.

Hall vill. Käsi hakkab sügelema, kui enneaegu märjaks teed. Teeb käe katki, ajab mädanema. Viimaks tuleb lihatükk välja.
Vajutatakse leivanoaga. Soola pandakse peale (kuivalt).
Villirohtu metsas ka: õitseb ja sinine mari jääb otsa.

Villid. Lõngaeli ja sibulast piale. Mis sõnna veel kõik piale aetakse, rotisitta ja kõik. Viina ei või võtta, vill ei salli.

Tomingast koolutati hobuse looke, peenematest väänati vaate sidumise ja võrude tegemiseks, tominga koort keedeti villihaiguse vastu. Tominga marju süüakse, õisi tuuakse tubadesse lõhna andmiseks, oksad kasutakse hagudeks.

Raudnõges on ka kõrvetaja taim, kasvab seinte ääres ja juurvilja-peenardel. Villi ja roosihaiguse korral suitsetakse raudnõgestega. Kui peenardelt sigadele rohtu kitkutakse söödaks, siis vaadatakse hoolega, et raudnõgeseid rohu sees ei oleks: kui siga raudnõgeseid sööb, jääb haigeks; eriti õrnad on põrsad, on surmajuhtumeid põrsastega olnud raudnõgese söömisest.

Vill on nisike äkiline aigus, et pääle surma läheb sinisest vai tuleb kuskil sinine plekk. Villi vasta on sibul, lõngaelivesi ehk saltserivesi.

Villihaiguse vasta keeta segamine piima, sibulat ja hiiresitta ja anda haigele sisse.

Villi ajal anti hiiresitta ja magusat, leivaastnat loputati ja siis seda vett, ja lõngaeli ja sibulat.

Villihaiguse vastu on siasapp. Villihaigus tuleb külmetamisest ja ehmatamisest. Vill on kolm päeva ja üheksa päeva on kõige viimane. Vill hakkab igale poole. Mis on südamerabavus, just sie äkiline vill. Mina keerutasin ja karjusin kolm päeva. Õde tuleb siia: "Kas saate siasappi."
Nad valasivad minule klaasi sisse juomiseks ja siasapi nahk kõige sapiga rinna piale. Sie tuleb ninda hoida klaasi sies, et ei külmeta.
Rõõsa piim ja sibul kietada, sisse juvva ja sibul tuleb valutava kohta, tuores sibul, ehk kui lüöb raku ja hakkab suurt valu tegema. Mõnel lööb valge raku ja mõni on ka sinine ja mõnel ei löögi, jääb ihu sisse, hakkab valu tegema. Villi sõnad on kua.
Ja viel villile suur

Villihaigus. Küpsesibulad pandi piale.

Villirohi oli küpse sibulas, kohe tõmbab valu tagasi.

Maalajaid arstis Lalli külast Tooma Juula. Ta uuris alati ühte suurte kiradega raamatut ja tundis väga paljusid maarohta. Inimesed käisid kaugelt tema juures. Oma saladusi ta aga ei rääkinud kellelegi. Aga nähtud oli, et ta tõi mereadrut, mis kasvab kivide küljes, villidega, veriurma rohtu, nõgeseid ja koerakuserohtu. Neid ta keetis ja selle veega pesi maaljaid – kärnu ja vistrikke ning ville.

Villipujukast tehti tied. Õtri pandi ulka. Sie õli vesi niisike. Villihaiguse vasta. Kõhuhaigus rohkemb, nagu kramp. Sinisest läks sie kõht. Tuline valu. Surid, kui vastust et saand.

Villipujuka tied juadi, kui õli villihaigus.
Villihaigus õli niisikene, et ütläma piavill. Hakkasivad äkitse koledad valud pias, pia läks sinisest. Kui abi ei saand, siis suri. Siis südämäalusevill. Südämäalune lei sinisest ja koledad valud. Siis juadi seda tied ja neid pujukuid pandi ümbär pia riidega ja sinne südämä alle.

Lõi jala ehk kää peale sinise raku, küpsetati sibulaid peale ja see aitas.

Vill.
Jutustaja ema pani villi peale küpse sibulat, lõikas villi katki. Paranes.

Vill. Süda hakkab valutama, ei või kuidagi olla. Rõõska piima keedeti sibulaga. See aitas ja haige jäi kohe vagasemaks. Püssirohtu (peenike kui jahu) võeti sisse. Saadi apteegist. Lätakad, väikesed neljakandilised tükid olid pulbriks tehtud. Kolmekandilise nõela otsast anti leiba 3 korda 3 suutäit. Ma tundsin seda inimest. Tal oli südamevill. See inimene jäi elusse. Ma olin siis laps. Minu ema tegi terveks. Ruttu pidi abi leidma, ei kannatanud mitte tundigi. Selg ja sõrmeküüned läksid siis siniseks, kui ära suri. Viina ei tohi juua, kel oli vill, umbekasvaja või haavad. Lendavat kulda anti sisse, kui südamevill oli. Lendav kuld on kuldpaber nagu kile.

Villirakk oli sinine rakk, pandi kuuma sibulat peale.

Vill. Vill lõi varba ehk sõrme. Valutas, punetas ja oli ka sinine. Vill tekkis ehmatusest.
Raviti ainult küpse sibulaga, pandi haige koha peale küpse sibul ja seoti räbalaga kinni.

Vill on üks sõuke v(e?)ike ümmargune ja teeb hirmsat valu. A metsas kasab üks seuke lai leht ja must mari kasub talle otsa, nagu mustikas või... Villimari, ööldase. Mõjal ei kasa kui põõste all. Ta seoke visa ka, et ei pudise mette.

Villirakk läheb siniseks. Söödi toorest sibulat ja ka küpsetatud sibulat. Sibul on mürgivastane rohi. Küpsesibulat pandi peale.

Vill.
Vill oli äkiline sisemine haigus, mida ei tuntud, nimetati vill. Kui inimene suri, läks pea ühelt poolt siniseks.
Raviks tarvitati küpse sibul keedetud piimaga. Valutava koha peale pandi viinakompress. Toores sibul tambiti katki, pandi kahe marli vahele ja pandi haige koha peale.

Vill. Rõõsa piima sisse pandi tinapaberit teepakkide ümbert ja sibulat ja piim lasti keema minna. See aitab. Mees sai kohe terveks.

Vill pidi tulema suurest ehmatusest. Seespidist villi nimetati rahvakeeles „südamevill“. Villi tunnus oli järgmine. Nahale tekkis õhuke sinakalt läbipaistev väike puhutis, mille sees oli vesi. Raviti toore sibula mahlaga, pandi peale. Kuid sisemise villi ravi tarvis söödi toorest sibulat ja joodi palderjaniteed.

Ehmatusvill tuli vihastamisest. Villirohi on küpse sibul ja mesi.

Vill algas alati külmavärinatega, ka siis, kui sõrme otsas oli. Villil on sinine kõva paistetus, tuleb eriti vihastamisest. /---/ Sui ja sügise sai villimarja mahla piale panna, mari oli niisama sinine kui villipaistetus. Villi aal ei tohi mingit haput süia, ka hapupiima ega kapsasuppi mitte, see pidi villi halvaks aama. Kõige halvem pidi veel olema värske koduõlu.

Villimari.
Villirohi kasvas heinamaadel, tal on lehed nelja nurka ümmer varre, lehtede pial kasvab üksainus mari, esteks roheline ja pärast läheb siniseks. Lastele keelati kõvasti ära, et neid marju ei tohtind suhugi võtta: on kihvtised. Marjad siuti koos varte ja lehtedega villipaise piale: võttis paistuse alla küll.

Villide puhul pandi sõrmele küpsetatud sibulat või ka toorest sibulat, seoti kinni. Kui mäda kogunes, torgati kuumutatud nõelaga auk sisse ning lasti mäda välja.

Villiraku rohuks tulises tuhas küpsetatud sibul. Katki ei tohtinud teha. Olin ise haige ka.

Villi arstiti metsaskasvavate villimarjadega ja tulel küpsetud sibulaga.

Nõelaots kõrvetati ära ja torgati vill katki ja küpsesibul pandi nagu plaaster peale.

Sinised sibulad on villirohi. Mul lõi südamesse. Ma olin lüpsja, seal oli arst ja kaaluti loomi. Hobune läks peruks, arst hüüdis: „Hoia ratsmetest kinni!“ Hobune lõi ülesse, mina ei last. Hommikul tööle minna ei või. Viktor läks onunaise järgi. Tuli Veebri Ella: „Mis sul viga on?“ Nii valge olin juba näost. „Siin nii suur häda.“ Jutt hakkas kinni jääma. Sibula purustas ära, paled hakkasid roosaks minema. /---/

Ja tielehte jälle - ma parandasin oma jala ära, kui vill ajas.

Ussimarja pandi sinise villi peale.

Paiseleht [Tussilago farfara]. Teena - tiisikusele; ummuksis keeta ja veega pesta - ohatusele, villile; leht - paise pääle, kisub mäda ja alandab paistetust.

Sibulat tarvitatakse mitmel viisil ja mitme haiguse vastu. Paljalt tules küpsetatud sibulat pannakse paisele, vesivillile ja mõne muu veikese haavale peale, mis mädanema on läinud.
Kui kurk ehk rinnad valusad on, kas külmetuse ehk tuule läbitõmbamise tagajärjel, siis keedetakse piima sibulatega sisse lõigatult ja juuakse nii kuumalt, kui juua kannatab.

Vaeselapselehed. Seda lehti värskelt ehk kuivatatult villikeste, paisekeste, mädanema kippuvate niblikute ja mädanema läinud veikeste haavade peale panna, olla hea rohi nende paranemiseks (olen ka ise seda tarvitanud ja hea tagajärjega.)

Võha on villirohi.

Ussilakk - villimari. Mari villile.

Villilill on villi vasta.

Milleks tarvitati endisel ajal taimi. Jumikaid tarvitati villihaiguste ja peavalude vastu.

Ussilakk on villi vastu, sisse võtta ehk jälle leotada.

Villirohi villihaiguse vastu.

Raudnõgesed. Neid pannakse roosi või villi peale ja need kisuvad sealt „pahanduse“ välja.

Arstirohuks tarvitatakse veel kummelid ja teelehti. Kummeliteed ja teelehti pandakse haiguste peale nagu paised, villid ja muud.

Paris quadrifolius L. (villileht). Värsked lehed villide pääle pandult kaotanud need varsti.

Koduhernes ja -sibul - villi vastu.

Paiset, “villi”, mida kaunis tihti vanad inimesed arvasid olema, arstiti küpse sibulaga. Juhtus ka seda, et oli mõni teine viga, tuli ette, et haav ei paranenud sarnasel arstimisel ja läks koguni pahaks.

Villililled villi vastu.

Rauarohed on põletamise ja villide vastu.

Villirohed on villide vastu. Karedad lehed ja väikesed sinised õied.

Sibulas villi ja paistetuse vastu.

Villilill on villi vasta.

Sibul aoti tules ära ja pandi villile, kuhu ta kasvas.

Haavakoor - villi vastu.

Haavakoor - villirohi.

Kaalejaanid - villi rohuks.

Villirohi villide vastu.

Villi kaotamiseks tarvitati villirohtu.

Toored herned ja küpsesibul näriti peeneks ja pandi villirakule peale.

Rõõska piima keedeti sibulaga ja anti haigele sisse, kui vill oli. Sibulakoortega värviti kollast.

Hernes. Herned näriti suus katki ja hernepuru pandi villirakule peale. See oli esimene villirohi.

Kortsleht [Herba Alchemillae].
Veel üks vanemaid ravimisvahendeid astub siin esile, mis liigistub vaid noile vanemail ajul tarvitusel olevatele ravimisvahendeile, näiteks eelmainitud tüümijaile, ungrurohule ja muud sellised. Noil ajul, kui need veel lugupeetuna tarvitusalul püsisid, oli temagi üks ausamaid ravimisvahendeid. Too taim on ka pisut traditsiooniline selles suhtes, et ta mujal kusag[pag 1238]il nii hoogsalt ei kasva kui elamute läheduses, näiteks õuedel ja rohtaedus. Muidugi tegelik mõiste on sellega lahendet, kui paneme ta kasuala sihitavaks maapinna suhtes. Tähendab, ta vajab kaunis rammusad maapinda. Ja selles suhtes on ta nii suur elamute sõber. Taime välimus on kaunis ilutu ja ei võida selletõttu kuigi suurt tähelpanu kellegi poolt. Kuid ometigi on ta old austatav muistsete läänlaste poolt. Kaunis suured ja tüsedavõitu kortsudega lehed, päälsed pooled tumerohelised, alumised aga valkjashallid. Suvel mais või juunis ajab ta lehtede vahelt juurelt, sest ta on kolmik- kuni neljakalusleheline taim, putketaolise pisut karvase tüve, mis on seest õensad, välja. Selle otsa asuvad juuni lõpus või juulikuu algul valkjashallid seemnenupud, mis asuvad jämedail saarikail. Sügisel valmivad neis seemned, mis nuppudega ühes takjataoliselt kinni hakkavad. See on tema üldine kirjeldus tervelt, kuid lühidalt. Ja nüüd läheme edasi tema käsitsusviisi alale arstimisvahendina. Ülilihtne on see. Lihtsamalt toimitakse temaga kui ühe teise taimega, mida eelpool oleme maininud. Arstimisvahendiks korjati ainult lehed (folia Alchemillae), mitte tüvega ühes (herba Alchemillae), ja tarvitadi niisamma tooresainena, ilma ümber töötamata. Temaga raviti väliseid lahtiseid ja kinniseid, rahvakeelselt “umbseid” haavu. Kuna haavad, mida siin rahvakeeles olen käsitanud sõna “umbsete” all, tekitavad veidi arusaamatust, milleks siis kõrva sean mõnesõnalise selgituse. Selle mõiste all, et see arusaadav oleks, tarvitan mina ühte teist murrakud, milles esineb sõna “lööde”, “lõhk”, paljuses “lõhud”. See sünnib sageli äkilise härrituse mõjul, mida rahvakeelselt kutsutakse “ehmumiseks”. Ka vihastamise suhtes on see maksev. Sääl lööb kuhugile kehale punane laik, enamiste luu lähedale. Sünnitades valu, lõhub ta viimaks mainitud kohale haava, mis sageli isegi luu läbistab. Siinne rahvas kutsub seda haigestust “roosideks” ja ka “villideks”, kui see sinise vistrikuna kuhugile esile lööb. Muidugi harilikuiks paisedes, selgemas mõistes “kasvejaiks” neid nimetada ei saa, sest selleks on neil vaid erand ning kumbki liigistub ise harule. Sellega aga tõendasivad muistsed läänlased, et see olevad üks suuremaid pahavaimu töid. Astume edasi uuesti ravimisvahendi juurde. “Kortsleht”, siinne rahvas kutsuvad teda “kobruleheks”. Oletan, et too nimi on kaunis algupärane neil. Nii, sellega raviti rahva keskel kutsutavad “roosi”, kuid ainult alguses. Selleks võeti kaunis suur kortsleht, asetadi lihtsalt haigestanud kohale. Kuid juhtus sageli, et see oli hilinenud ja roos vaatamata lehele sellegipärast haava lõhkus, ent siiski kuulus kortsleht ravindite liiki. Nüüd tarvitadi teda kokku pandult - compositum, niinimetatud “võileivapuruga”. mida asetadi kortslehele ja kortsleht haavale. Nõnda ravis muistne läänlane oma kahte halvemad haigust.
[Veel ladina keelsite nimetuste tõttu tänan õienduse eest, just see ongi minu poolt teile saadetud kortslehe või kobrulehe ladinakeelne nimetus, nagu teie seda nimetasite “Lappa tomentosa”. Teda kutsutakse ka takjaks, millede nupud kergesti riide külge kinni hakkavad.]

Villimari - mari villile.

Kuutõverohi - “ussileht, ussimari”. Nagu eelmine [Vistrikutele lehed peale. Villimari - mari villile.].

Vill - błána (Paris quadrifolia). Kolm [tõlk: neli?] lehte ühe musta marjaga keskel. Lehed ja mari pannakse “villale” [tõlk: paisele, villile]. Tarvitatakse ikka edasi.

Sibul on villi vasta kõige parem rohi.

Vesivilli rohuks on küpsetatud sibulas peale panna.

Koirohi - villi-, roosirohi.

Villirohi on küps sibul.

Villihaiguse vasta antakse seasappi, lõnga õli ja türgi pipra viina.

Haavakaabet tarvitatakse ka villide ravimiseks.

Villi tõbele pandi küpsetud sibul, hõbe- ehk kuldraha peale ja siis haige koha peale. Kui ei aidanud, mindi ruttu arsti juure. Katku villi öeldi saksa naisterahvas edasi kandvat. Kuhu ta sisse läks, senna viskas ta ilusa lõngakera. Kes kerasse puutus ehk toojaga rääkis või kerast midagi ütles, pidi tingimata katku kätte surema.

Kui oli vill, võeti üheksat värvi siidi, mett, sibulat, lepakoort ja vett, segati kokku ja söödi ära.

Sinivill ja katkuvill, nii hüüti Vana-Karistes rakku, mis oli verd või midagi sarnast täis. Mäletan, olin ka 9-10 a, jooksin 200 m eemal olevasse karjamaale, ei tundnud midagi, tulin samas ka varsti karjamaalt tagasi, mu jalg nii hell talla alt, et kasvõi kannata. Vaatasin, üks tume rakk on tekkind talla alla. Läksin koju. Näitasin emale ja tädile, tädi ütles, et on sini- ehk katkuvill. Kohe pandi terve sibulas pliidi alla tulisesse tuhka küpsema, pärast kooriti ära ja lõigati keskelt pooleks. Sinivill torgiti nõelaga (ilma põletamata) katki, lasti see „hallemb veri välla joosta“ ja siis pandi sibulapool lõigatud osaga vastu villi, pealt seoti kinni ja kästi „paigal olla“ (et mitte ei käi). Oli see vist juba teine hommiku, kui jalg enam valu ei teinud. Peale seda ka ei ole enam omal ega teistel sinivilli näinud.

Sinisevillirohud - sinist villi ja roosivalu.

Teid huvitanud ussilaka nimi on Hiiumaal (vähemalt Kõpus) sinise villi leht ja mari. Taim olevat saanud oma nime sellest, et sellega olevat ravitud mingisugust haigust, mis oli tuntud sinise villi nime all.

Villivalud. Korjati rohelist õlekatuse sammalt ja keedeti samblateed, võttis villivalud ära. Jutustaja oli ise joonud nii palju, kui jõudis. Valud kadusid.