Haiguste märksõnad

Valu

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus ravitakse valu kui sümptomit ning ei täpsustata selle põhjust.

Valuks võidi nimetada suvalisel põhjusel tekkinud valuaistingut, kusjuures pole oluline selle lokalisatsioon.
Haikusõ ja valud,: süämevalu, päävalu, tõstmise /nabavalu/, hambavalu, varbavalu /umbvalu, sakõhe varbih ja sõrmih/, põlvõvalu, küünarpäävalu. luusüüja, prantsustõbi, vähätõbi, lai hussi ja jõhvhussi tõbi, pää ja nimeto vuulme, herne ja sarlakkutõbi, nostmõtõbi, pahusõ ja kuuljalur tõbi, kurguhaigus, pistja (tsuskaja), juuksjahaigus, viinähaigus (jootkide haigus), kuutõbi, keerketraja haigus, kärna ja pininagla (paised) tõbed, kollõra, ja katkuhaigus. E 51975/6 (i) < Oudova< Põlva - J. Tamm (1913)
Surmavaluks nimetati väga suurt valu.
Surma valu 'väga suur valu' vahel oo küll surma valu sihes, aga lähäb ää jälle, - - KKI, KS < Hanila - T. Aavekukk (1969)

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

[Valu, pistjad]
Korjaku maast pistjarohtu, keetku ummuksis, tehku teeks, joogu seda - läheb valu ära.

Kõige valude vastu: valude puhul maasikajuurte keedist juua.

"Vähälaka juurõ'" otsitakse kevadel kohe pääle lume sulamist õitsemise ajal. Taimel on sinikad või roosakad õied, mis umbes 1/2 tolli pikkuse varre otsas. Juured kuivatakse ja keedetakse saarelehtiga koos. Saadud teed antakse 2 korda päevas juua. Rohi võtab alati valud ära.

Linaseemne-hautist ja -vanne tarvitatakse paistetuste ja mitmesuguste valude vastu.

Kaeravannisid ja kaertega hautamist tehakse paistetuste, põrutuste, joosvavalude ja muude teadmata põhjustel valude vastu.

Väga hää valuvaigistav vahend on teha järgmine segu ning määrida seda vastavale kohale.
1) Haril. puuliim (1/2 tahvlit), mis leotatud 1/4 l piirituses;
2) 3 tl. peenestatud salpeetrit;
3) vaha ja sikurasva àà 2 tl;
4) üks peotäis rukkiorase lehti;
5) 1/4 l. värsket koort
segatakse, keedetakse ja jahutatakse.

Väliselt valutavaile kohtadele panna igal juhul maarjasõnajala (Aspidium filix-mas) varsi toorelt, kui ka kuivatatult, olgu valu siis jooksjast või põrutusest e. paistetusest tingitud. Keegi jooksjahaige vanainimene on magamiskoti täitnud sõnajalgadega, muidu ei saavat üldse magada.

Kasest lasti kevadeti mahla ja nelipühiks toodi värskeid kaski kambri ja rehetuppa iluks. Kaselt võeti urbasi ja need pandi piirituse sisse ja väikesi kasetettesi (väikesi kasepungi - lehekesi). Sellega määriti, kui kuskilt koht valutas, ja mõned tilgad võeti sisse, kui kõht valutas. Kase vitstega peksti lapsi ja siis üteldi, et antakse tedreleiba ja kasejuustu.

Lepast tehti vihtasi nii samuti kui kasestki, sest lepaviht pidi valusi ära võtma, kui on. Lepa koortega värviti siis, kui taheti saada pruuni riiet. Kaselehtedega värviti ka, siis sai riie ilusaks helekollaseks. Lepapuu tehti palavaks ja sellega hõerutakse sia kaela, kui haige on. Lepapuust tehti astjaid ja niisuguseid puust asju, sest lepapuul ei ole mingisugust mekki. Puutöömehed tegid lepapuu söega nööri mustaks ja siis tegid palkide piale kriipsusi, kus tarvis oli.

Umbes valule avidab tuline sibul pääle panna vai muidu kuumas haudu.

Kui magada ei saa.
Panna sõnajalad voodisse külje alla. Inimene muutub rahulikuks ja ka valud kaovad ära.

Kummelitee oli kõige valude vastu. Kompressi ka pandi kummelitega.

Tielehed - haava, paistetuse, valu vastu.

[Haab.]
Kui valu om, siss mähit takjalehtega kinni.

Kevadel korjati õitsevaid lumelilli (ülaseid) ja kuivatati neid raviks. Poole liitri petrooli sisse pannakse üks peotäis kuivatatud lilli. Seda segu lasta liguneda mõni päev ja siis sellega määrida valutavaid kohti kehal. Valu kaob kohe ja võib-olla ei valuta enam kunagi elus.

Männikasvud, raudrohi, koirohi, kasekäsna keedis - ummukses keeta. Põleja panna mett, aloe (aloed on ka apteegis müüa) ja suhkurt. Võtta kolmeliitriline purk ja kui segu alles leige on, valada peale 300 g piiritust.
On valu vastu ja muidu hea võtta. Ergutab ja hoiab terve. ½ kandilist teeklaasi korraga iga päev kord.

Toomingamarjad korjati valminud peast ja kuivatati tee jaoks. Joodi kõhuhaiguste puhul, kui valud sees olid.

Kuumad kummelid asetati riide vahele ja pandi haigete liigeste peale. Vähendas valu ja põletikku. Korduvalt teha, kuid pärast kompressi panekut sooja teki alla.

[Maarohtudest.]
Maranajuuri käisime igal sügisel otsimas ja urgitsesime orkidega maa seest välja. Need olid nii kui väiksed mugulad ja kuivatatult sai neist roosakat pulbrit, mis viina ka ilusaks punaseks tegi. See oli väga tulus abi kõhuvenituse ja muude valude korral.

Täiskasvanutel soovitati kõhuvalu puhul süüa sibulat ja küüslauku, see aitas valu eemale peletada.

Pillergoni (pillergon = pelargon) tied kietada, sie pidada valu vasta hia olema, kui siest on lahti, siis. Ühele olla aitand ka kõrvavalu vasta.

Mädarõika juure kaabet pandi paistetuse ja valu vastu pääle. Muhk tulli löömisest. Muhu pääle vajutati noateraga ristamisi. Käega es tohi enne katsu. Lahja äädiku lappi pandi veel pääle ja kardulekaabet. Kui see es aita, siss pandi mädarõika kaabet, see tegi siss puhta töö.

Valuvaigustus kuda oli. Vanamees siin, ku elas veel, siis soendas kaeru pannil ja siis pani, kuhu vaja. Kaer aitab. Mul hambad haigetasid, panin ka kotikesega vasta pale. Kellel kus valutab, sinna panebki. Panni pial ahjus soendas, kui selg valutas ja kotikesega hoidis siis selja pial. Hommikul, kui naine köökile läks, oli oma kotikesega jälle platsis. Tema veel vahetas iga päev kaeru, tegi üleliigset tööd, võiks need samad ollagi.

Käed ja jalad valutasid. Rinnus olid valud. Inimesed ravivad kastanilehtede ja -koorega. Mina korjasin õisi, mõtlesin, eks õied ole ikka paremad kui lehed. Õied panin pudelisse, peale kallasin petrooleumi. Leotasin teisi nõnda kaks nädalat umbes. Siis vaatasin, et on juba valmis. Võtsin supilusika vett täis, tilgutasin pudelist viis tilka leotist peale. Võtsin sisse. Ossa kurivaim, no oli kange kärakas! Esite oli, pärast harjusin ära, esite tegi kohe uimaseks. Pärast harjusin, võtsin kaks korda päevas hommiku ja õhtul. Nõnda tegin kaks nädalat. Kontidest kadus valu ära ja minul oli hea olla.
Kuu aega lasin mööda, siis hakkasin seda protseduuri kordama. Alguses võtsin kaks päeva, aga siis mõtlesin, et ma valu enam ei tunne, häda midagi ei ole, mis ma neist tilkadest võtan. Jätsingi järgi. /---/

Nõgesevann on haigetelle kohtadelle hia arstirohi. Võtab valu mõneks ajaks ära, reumavalu.
Nõgesed korjata, kuivatada pundis. Vanni jaoks võtta üks peotäis juuri, kaks peotäit lehti ja varsi. Juured olgu hästi pestud. Kõik juured, lehed ja varred pannakse likku viie liitri külma viega. Leotatakse üö otsa. Järgmisel päeval tuleb sie segu kiema lasta, vähe aega kieta. Siis on valmis. Selles siis vannitada haigeid kohti.
Kasutada võib segu kaks kuni kolm korda. (Sie on ühest vanast Austria tohtriraamatust.)

Teelehed taguda mahlaseks. Mitte puruks ei tohi taguda. Ma koputan laua peal ühe puutükiga niikaua, kui märjaks lähevad, aga lehed jäävad terveks. Neid panna, kust valutab. Mul on puusas, ma panen ööseks püksi, püksikummi vahele.

Takjaid, kui on kuskil valu, korjata, kui ta õitseb.

Siis neid ülaseid nad olid katki teind ja võttis naha puruks, seda ei või kaua hoida, ikka valude puhul.

Kanavarbad.
Tamme mutt Ärvital teeb nii, et paneb kanavarbaid (nurmenukke) viina sisse, siis aitab; pidi iga haiguse vasta aitama. Et kui kõhus on valu, siis võtab igasuguse valu ära.

Luugu mõisas harutasin seasoolikaid. Abaluus hakkas valu. Jaan Vooremaa, see oli vana arst, õpetas: „Pane mädarõika kaabet peale või sinepiplaastert. Et närvipõletik. Piha peale, 10-15 minutit” ja oli kadunud. Ei ole änam korrand.

Toomingahautis.
Toomeossest küll - päält tuu pruun kuur võetas ärä ja tuust rohelisest tettäs hauvotist ja keetas rohto. Hauvotis võtt valu är ja paistetust ravis, roht kasvatas haava kinni.

Palderjanitee - ärrituse ja ergu valu vastu.

Arstirohuna tarvitatavad taimed.
Maranajuured valu (jooksja) vastu.

Merisalat. Tee on umbsete valude ja jooksjahaiguse vastu.

Ja kui niisugune äkiline valu sisse lööb inimesele, siis on koirohuvesi hea sisse võtta.
Siis annavad sinikivi, sibulat ja püssirohtu. Kõik on kibeda valu vastu rohi.

Kingalille (Aconitum napellus) juurtest tehakse valu äravõtmise rohtu, mida tarvitatakse suure ettevaatusega.

Arstimine.
Tammelehed. Noore tamme lehed pannakse siis pääle, kui kusagil ilma haavata valu on. Saarelehed niisama.

Sammaspoolikut arstitakse siin järgmiselt. Tuleb kasetohk võtta, millele tuleb peale teha juudi rist: [teksti vahel joonis] Selline kasetohk tuleb hoida natuke aega sammaspoolikul ja siis heidetakse põlevasse ahju. See ristiga tohik aitab ka valu vastu. Näiteks kõhuvalu kaob kohe, kui seda tahku kõhu valutaval kohal hoida.

Saar. Saarepuu lehti pandi valutavale kohale.

Kobruleht. Takjaleht. Purukstambitult valutavale kohale, rätikuga päält kinni siduda (kompress). Kui kukkumise ehk löögi läbi viga, siis haududa kobrulehtedega.

Sisemiste valude vastu tarvitati palderjani ja kalganijuurte leotist viina sees.

Ülased (valged lilled) on mingi valu vastu: kui peale pannakse, siis võtab valu.

[?]Alonal aitab valude ja kopsude vastu.

Raudrohu tee: õitsemise ajal noppida, värskelt tarvitada ehk kuivatada.
Ta on mõjuv tee külmetuste vastu, soodne kopsude jaoks. Rahustav, verd puhastav ja verejooksusid kinnipanev tee. Tugevdab nerve ja tõstab üldist meeleolu, aitab kergendada valusid. Veerand liitrit korraga juua, üks peotäis värsket ehk kuiva teed lasta keeda kuni see vedelik roheliseks saab, aga mitte liiga kaua keeda, et ta lõhna kaotab. Ta peab keedu järel aromaatsuse säilitama. Tugeval tulel viis minutit, keskmisel kümme minutit, kui ei aita, veidi kauem. Kui ta omale tumedama värvuse saab, mõjub ta paremini köha vastu ja ka õhtasel tarvitamisel rahustab paremini nervisi. Kui nina verd jookseb ja muud verejooksud ette tulevad, on tarvis teda üsna tugevasti keeta ja jääkülmana, igatahes nii külmalt, kui saab, tarvitada. Ka peene pulbrina nina verejooksu juures abistab ta veidi. Talle võib siis lisada soola, maarjajääd ehk veidi koort.

Liivatee: mõjuv tee külmetuse vastu, hea kerge meeleolu jaoks.
Teda võib iga päev peaaegu juua ilma halva mõjuta, vastupidi, ta aitab kergendada valusid. Õitsemise ajal noppida. Veerand liitrit korraga juua, peotäis kuiva teed.

Ülaseid tarvitati valu vastu.

Arnikas [Gustav Vilbaste märkus “Ei”].
Altkeha valude ja kõhukrampide vastu mõjub hästi arnikatinktuur, mida üks teelusikatäis klaasi vee hulgas võtta tuleb.

Aloe. Aloemahla pannakse põlend haava peale. Isegi kõige selle kestaga tükkis seotakse see aloe haavale niikauaks, kui see soojaks läheb, siis võetakse ära ja pannakse uus. See on selleks, et valu vähendada.

Palderjani juured - valude vaigistamiseks ja närvide rahustamiseks.

Arnikaõie tee - valude vaigistaja.

Kadakas - noored kasvud ja marjade tee veetõve vastu, kadakaõli veega segatult peakõõma vastu, ilma segamata määriti veninud ja valutavaid kohti.

Kuum kaarakott - ägeda valu puhul rohi.

Altkeha valud: koirohi, köömned, kummel, piparmünt, maasapp.

Luuvaluheina tee (hiirekõrv). 12 grammi liitri vee kohta, 1-2 klaasi päevas on veresülitamise, kopsuverejooksu, maost verejooksu, rohke kuupuhastuse, keha- ja kõhuvalude, põrnapõletiku, kollatõve ja põiekivihaiguste vastu.

Põldhumal (maasapi tee). 15-20 grammi 1 liitri vee kohta, 1 klaasitäis soodustab kõhumahlade tegevust, annab söögiisu. Kõhukinnisuse, neeru- ja maksahaiguse puhul, palaviku, kollatõve ja altkeha valude vastu. Pesemine kange teega parandab nahahaigusi.

Piparmünt (vehvervänts) - kevadel enne õitsemist - tee mõjub karastavalt kogu närvikavale, tervendab südant, vaigistab altkeha valusid, krampe, peavalu ja on rohuks maohaigust ja kõhurikete puhul.

Valge ristikheina tee, 2-3 klaasi päevas rinnahaiguste (köha, tiisikus ja nii edasi) vastu. Kõhu- ja seljavalu vastu.

Piparmündi tee ja kompressid võtavad ka valu ära.

Katkihõõrutuid tulililli valusa koha pääle panemiseks. Kisub välja vett ihust. Üliõpilasi - samaks otstarbeks kui eelminegi.

Kastan. Piirituse sees leotatud kastaniõied tarvitatakse päält määrimiseks.

Türgi pipar. Türgi pipra kõtru tuleb piirituse sees leotada ja seda leotist tuleb tarvitada päält määrimiseks.

Keskmise teelehe lehti pannakse saviga kuumusest õhetavale haigele kohale, mida tehakse veel tänapäev Mõnistes.

Kanakoolmed keedetakse teeks. Suured valud kehas, eriti laiaussi vastu ka.

Võilille ekstrakt, kui on sapipõie valu ja valud rindade all, ajab kõhu täis.

Võõrasema lilled. Keedis, 22 tilka kaks korda päevas. Heitleva valu vastu.

Maasapp: tee 15 grammi liitri vee pääle, kui valu kehas, mao katarri juures, kollatõbi.

Puju [Artemisia vulgaris].
Too taim on osaldi ka sugulane koirohuga = Artemisia absinthium, sest temagi asub pujude liigist. Puju kasvab kuivil mahajäätud maa-alul. Näiteks söödistunud põldel ja põldäärtes, omab punase koorega tüve, mida katavad ahtakesed lehed. Ta on põesastaim. Õitseajal kannavad tüved väikesi valvakaid õisi. Kuid siinne rahvas Lääne-Nigula ja Noarootsi Eesti-poolseis kihelkondes ei tunne nüüd ega muistseltki “puju” nimelist taime, seda kuulub vaid üliharva inimeste suust, kelleil tuntum on kirjakeel. “Orjavits” - nii kutsutakse teda siin. See nimetus on mujal kibuvitsa suhtes tarvitatav old, võiks mainida näiteks Virumaal ja mujal, niisiis oletan, et Eestis üliharva või üldse ei leidu, kus nimetatakse puju orjavitsaks. Selle nime algupärane kodu tolle taime suhtes asub siinses ümbruskonnas. Keegi rahvamurraku uurija nimetas kord, et tema arvates olevad selle nime algupärane kodu Läänemaa N.V. ja N.O. rajal vastu Harju maakonda või vähemast seal ümbruses, sest kõige rohkem on kõneldud (nimetud) nii sääl. Ja veel praegaltki ei ole see säält hääbunud. Kaunis salapärasena paistab vaid nime mõiste. Selle kohta liiguvad mitmed arvamised, milleist ühestki faktilist tõde omastada ei või. Toon siin paari niisuguse arvamuse.
Nagu mainisin eelpool, on puju punakakoorse tüvega taim, mis ladva pool tarretanud verd meelde tuletab. Samuti omab ta väedse sitkuse, mis tuletab meelde vitsa. Üldises mõistes näeb ta välja kui verest nõrretav vits. Niisiis vast selles mõttes “orjavits”. Teine, veidi kummalisem arvamus on järgmine. Mõnelpool nimetatakse puju ka “põldvererohuks”. Ja et ta muistselt olla old tarvitatav päälis arstimisvahendina verdjooksvaile haavule, mida eelpool käsitsen. Sellest oletakse nii, et temaga raviti orjusajul peksasaanute haavu. Faktiliselt tõele vastav on, et teda tarvitadi ravimisvahendiks välishaavule, kui need verd välja ajasivad, juba vanasti, ent siiski võisivad ka rahvajutud tema tarvitusala suhtes teed leida, nii ei tea viimastki kuigi tõele vastavaks lugeda. Tarvitusainena arstimisvahendiks töötadi ta ümber leotiskeediseks = infusum decoctum, millega pesti veriseid haavu selles üldmõttes, et nad hukka ei lähe. Kõneldakse ka, et ta valu vähendanud ja verd kinni pannud, kuid noil arvamustel puudub faktiline tõde või üldises mõttes kindel alus.

Vot podaroznikut me paneme peale ühtevalu kuskile. Ja list lapuli ja veel živoi dereva panevad peale ja kui laps köhib, siis mahl ja see aitab kõvasti.

Takjaleht - kui valutab, ööseks panen toore takjalehe peale.

Mul oli veresete 60 ja paiselehtede ja maarjasõnajalgadega ravisin ära. Alumine pool tuleb panna vastu ihu. Takjalehti ma kasutasin ka. Need kujusid ära, päris nagu paberist läks ihu vastu. Ja seda ma soovitan küll põletike ja valudega.

Mul on siin aias varemerohi. Juur tuleb puhtaks teha, juppideks lõikuda, siis viina peale panna ja siis tuleb lasta päikese käes seista kaks nädalat. Ja siis hakata sellega määrima. Ikka valud ja niisugused võtab ära küll. Teda kästakse võtta just sügisel ja kevadel vara. See on liigesevalu ja üldse valude vastu. Teed võib ka temast teha ja neid lehti võib ka peale panna.

Paiseleht ja kobraleht om valude vasta, liigeste valude vasta. Teena võib juua, a pannasse kompressi.

Siis ma tean, üks krooksleht. Sihuke krooksleht, kasvab siin aias, ma olen korjanud. See võttis hästi ära valu. Sellest tuli teed teda. Sünnitusevalud võttis ta ka ära. Kui selle teed tegid, siis oli nii hää olla, võttis kuumaks seest ja siis ei olnud neid suuri valusid pärast järgi. See oli väga hää tee.

Lina (harilik - Linum usitatissimum) - kasvab põldudel kultuurtaimena ja metsikult linaligude lähedal. Ravimina kasutatakse seemneid; keedis parandab põiepõletikku, abiks tripperi ravil; puder parandab paistetust ja paiseid; tee pehmendab valu, kuiva köha, kopsuhaigust, kõhukinnisust; linaseemneõli koos lubjaveega ravib tulehaavu. (Kuuldud rahvalt, võetud kirjandusest 1980. a.-l.)

Aastaid tagasi kannatasin pingepeavalude all ja nende vastu aitas nurmenukuõie tee. Et vägi võib olla ka vastupidine, märkab juba allergeenidena toimivaist lilledest. Mina näiteks ei kannata suira, ehkki paljudele võib see ravimiks olla. Mu aias on lilli, millel on ebameeldiv lõhn, ja sellised on näiteks kipslilled (kassipissi hais!).

Nurmenukk.
C-vitamiini rikkad lehed sobivad salatiks. Juured aitavad köhahoogusid pehmendada ja rahustada. Taim teena paneb higistama ja normaliseerib südametegevust. Ürti lisada 1 tl klaasile veele, lasta jahtuda, juua 1/3 kl söögi peale 3 korda päevas.
Juues iga päev 1-2 kl nurmenukuteed, valud vähenevad ja kaovad. Mõjub hästi vesitõve ja südamelihase põletiku ning ajurabanduse puhul. Juuri keetes annab hea neerutee, mis lahustab põiekive. Õied on hinnatud kosmeetikas. Selleks leotada õisi 2 ööpäeva destilleeritud vees ja saadud leotist kasutada näopuhastusveena. Seisab külmkapis umbes nädal aega.

Kuusk. Kuuse koor katuse parandamiseks , mesipuu katused. Kuuse vaik oli tarvilik peaharja tegijal. Umbse puu vaik haavade peale, umbpaisete, paisete, umbvalu vastu. /---/.

Kui kusagilt vana kannu seest tõine puu (tõist sorti puu kui kand on) välja kasvab. Selle küljest lõigatud laastud on valu vastu, kui nendega valutava koha peale vajutatud saab.

Teeleht.
Kasvas vanaste õues teede äärtes ja nüidki, eks sellest tuli nimigi. Õied valged, kui lased õitsema minna. Pandi ka vahest valutava koha või paise piale jahutuseks. Teed temast küll ei ole keedetud ja loom ka ei taha teda süia.

* Kui lihaseid piinavad valud või pea valutab - jälle tehke kummelitee, 2-4 kl jooge päevas, see aitab täiesti.

Lihasevalu puhul.
Nõgesed kuivatada (augustikuul), pudelisse ja üle kallata denatureeritud piiritusega.

Teelehed: need kasvavad enamiste õuete sees ja kus kõvaks tambitud maa on, need on ka iga kärna ehk leigut [tuikava, valutava] haige pääle head. Need on väiksed libedad lehed ja lehe sees on nagu rööd kõrgemad kohad, kui lehte katki võetakse siis näitavad sääl kohas kiud sees; need kasvavad väga vasta maad.

Pajupõõsaste sees kasvab üks rohi, mille nime ma ei tea, see on pitka ja jämeda varrega nagu kanep ja kollased õilmed; lehed on selle rohul pitkad ja ahtaksed, hakkavad alt tüvest kuni ladvuni ja kasvavad nenda, et kolm lehte ika kohastikku varre ümber on. Need on väga head leigut [tuikava, valutava] haige pääle. Neid rohi on ka kolme liiki, kahe ja kolme ja nelja lehega; aga kas neil keigil üks parandamise võim on, seda ma ei tea.

Jaanihain. Keedetakse teed ja juuakse rinnasisemetse valu vastu.

Umbvalu ajal võeti rehetuast kaltse ja samblaid ja kõrvetati ja seda pandi tuppa (kõrvetati kambris). Kaltsude ja sammalde piale pandi puutükke, et rohkem ja kauem põleksid. Kiviga vajutati, kivi võeti maast, vajutati kolm korda ja pandi samamoodi tagasi, siis kadus haigus kolme päeva jooksul.

Söögisinepit, natukene juurde veel segada äädikast ja soola, marlilapi peale ja siis valutava koha peale. Mina tegin oma mehele ka, ei saandki rohkem panna, kohe aitas. Ka põlveliigestele võib panna, ainult peaasi, kui nahk pealt terve on.

Vanemad inimesed määrisid oma valutavaid kohti ka veel tökatiga. Tökatit valmistati suures pajas nagu tõrvagi ainult et tõrvikate asemel pandi patta kasetohtu. Tuli tehti pajale ümber ja keedeti seni kuni tökat kasetohust välja kees. Pajakaan oli kõvasti ja kindlalt saviga pealt kinni.

Valude puhul asetati kõhule, seljale jm kuumaks aetud ja riidesse mässitud telliskivi. Ka aurus kuumutatud rukkeid ja kaeru kasutati haige koha haudumiseks.