Haiguste märksõnad

Verejooks

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus ravitakse verejooksu või värsket lõikehaava.

Kuna verejooks ähvardas inimest ilma vereta jätta, siis üritati iga hinna eest teda seisma panna.

Peale taimsete vahendite peatati verejooksu veresõnadega, mis mõjusid ainult siis kui neid luges inimene, kes teadis nende sõnade hingeelu või oli neid ise loonud ja kel oli piisavalt jõudu, mida nendesse panna.
Verejooksu kinnipidamiseks ollid veresõnad ka, kis neid täädis, sõnadega ka panti kinni. ERA II 256, 342 (27) < Häädemeeste - M. Mäesalu (1939)

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

Veriheinad vere kinnipanemiseks.

Verdjooksu pannakse raudrohupuruga kinni.

Kui käe äralõigatud kohal veriheina hoietakse, siis jääb veri kinni.

Kui ennast ära lõikad ja veri mitte kinni ei jäe, siis võta puhtaid, värskeid raudheinalehti, hõeru neid käte vahel nõnda kaua, kunni neist vedelik välja tuleb, tilguta seda haava peale ja veri jääb kinni.

Haavast verevoolu kinnipanemiseks on ämblikuvõrk ja veriheinalehed väga head.

Vere kinnipanemise rohuks on sarnane saarepuu laastu, mis järgmisel kombel on kodu toodud. Neljaba õhtu, kõigist nägemata, mine saarikusse, astu ühe saare juurde ja lõika tema tüve päält vastaoksa (see on: alt ülespoole) üks õhukene laastukene ja [pead] teda iga nelja tuule poole keerutama. Siis vii see laastu kodu, mille juures sa mitte ei tohi tagasi vaadata, kuuled sa selja taga mis tahte... On veri kusagilt raiutud ehk tõugatud haavast jooksmas, siis ei ole muud tarvis, kui seda laastud pääle panna, ja veri on kinni.

Vere kinnipanemiseks on kõige parem see, kui verdjooksja haava pääle veriheina saab pantud, mõne minuti pärast on siis veri kinni. Veriheinad kasvavad igas pool, nii et neid alati saada on.

Kui haav verd jooseb, sis pannasse ämblikuvõrku piale, mis verejoosmest vaigistab. Selle tarvis võetase ka rukkijahu ehk raudrüä rohtu.

Verd paneb kinni a) piibutuhk, b) ämblikuvõrk, d) murumuna.

Verejooksu kinni panna. Võetavat veriheinu (olla tillukesed madalad rohud kõllaste õilmetega, sakilised lehed ja kasvada mööda maad edasi), need pitsitatavat limale ja köidetavat pääle.

Vere kinnipanemise rohi on raudreiarohi. See näritakse suus peeneks ja pannakse lõigatud koha peale.

Verejooksu kinnipanemiseks saab raudvererohu vett ja ämmatussu tarvitud.

Verd paneb kinni: a) piibutuhk, b) ämblikuvõrk, c) murumuna.

Vere paneb kinni veriheinad (hästi katki hõeruda, et sahvtiseks läheb, siis haava peale panna).

Kui suur verejooks on, keeda raudrohtu (veriheinu) ummuksis nii kaua, kui vedelik must on, lase külmaks minna, joo seda külmalt, siis jääb verejooks kinni. Hea naistehaigusele, ninaverejooksu puhul on veriheina tropp ninasõõrmetesse panna.

Verd suleti haavadel söeliimakuga, ämblikuvõrguga, vananenud murumunade tolmuga, metspähklite (maapähklite), - maapähklid leiduvad männi juurte all, - tolmuse sisemusega, õieti küll musta.

Verejooks.
Korjatakse veriheinad enne jaani. Pannakse pudeli sisse. Tambitakse vedelik välja ja määritakse haavade peale.

Verejooksu sulgemine.
Tohter tilgutas haavale hanejala lehest mahla, asetas omad esimesed sõrmed risti üheteisele ja lausus järgmist:
Jeesusel oli viis haava
ja see on see kuues.
Isa poja ja püha vaimu nimel. Aamen.

Haavale tuleb veriheina lehti peale panna, siis jääb verejooks seisma.

Achillea millefolium
Veriheina värsketest lehtedest välja pitsitatud sahvt võtvat, haava pääle pandud verejooksmise kinni.

[Achillea millefolium]
Lehed on jälle lõigatud haava pääle hääd, mis verd jookseb, niisama toorelt pääle panna, jääb verejooks järgi.

[Achillea millefolium]
Raudriarohi paneb verejooksmise kinni, kui ta, peenikeseks hõerutud, haava pääle pannakse.

Achillea millefolium
Verihain. Verihaina õilmed keedetakse ummukses ja leent antakse naisterahvale juua, kellel kuupuhastamise veri üleliiga jookseb, vere kinnipanemiseks nii palju, kui haige süda kutsub.

Verejooks.
Kuusepuu vahel vahest leiduv valge paberi sarnane aine peale panna.

Vähemad verejooksud.
Teelehe ja veriheina (Plantago major ja Achillea millefolium) lehed sahvtile hõõruda ja peale panna.

Verejooks - raudrohuvett peale panna ja sisse joota.

Verevoolu võtavad kinni murumunad, kui nende tolmu haavadele riputada.

Verdjooksvale haavale panna veriheinu pääle - jääb kinni.

Kui ihu ärä haavat om väidsega ehk mõne muu asjage, pane sis vereheina leht haaval ja verejooksmine jääp kinni.

Vere kinnipanemise sõnad haavale peale lugeda:
Nonen prin kostus rertus
Noneni jabuska Maarja, Joosepi,
Jeesuse nimel.
Kolm korda haava peale lugeda ja verihainu lehti haava peale panna.
Värskid verihainu hõõrutakse "pütseli" vedelaks ja pannakse seda vedelikku haava peale. Sama verihaina võib ka ära kuivatada ja siis neid keeta vee sees ning selle veega haava pesta.

Siberi kuuse vaik, seda puud nimetakse paltsamtaan, see parandab haavu; kui vere saad kinni pitsitada, siis tema hoiab niivõrd kinni, et mustust ei lähe sisse ja kasvatab kinni.

Verejooksu paneb kinni.
Raudre-rohi hõõrutakse ära ja vedelik pannakse peale värske haavale ja vana haavale, ja ka mädanikule. See küpsetab haava ära.

Verejooks pandi kinni raudrohu lehtedega, ämblikuvõrguga ja ämmatussi tolmuga. Süsi hõõruti tolmust ja raputati pääle.

Ämmatussi tolmu raputati kõhe verele pääle, kui see haavast jooksi. See võtab vere kõige paremast kinni.

Kui haavast veri jookseb ja ei taha hästi kinni jääda, pannakse teeleht haavale peale ja kohe veri jääb kinni.

Koduseid arstirohtusid on tarvitatud. Veriheina seoti haava pääle, et see takistaks verejooksu.

Verejooksu on katsutud kinni või seisma panna, kui on seotud haavale veriheinalehti ehk ka ämblikuvõrku.

Värske haava peale, mis verd jookseb, pannakse ka veriheina lehti.

Verejooksu takistatud raudrohu abil.

Verejuuskmist pandas saisma paabapussuga (nuu', mis nurmõ pääl ommava' ja kui pitsität, sis kui savvo tulõ valla, ommava nii väikese kardohka suurutsõ') ja sis hüdsega.

Rohi verevaigistamiseks.
Selleks võetakse pärnapuu pungadest väiksed mustad terad, antakse nendest verdjooksjale sisse 3 ehk 5 tk. ja kohe sellestsamast silmapilgust jääb verejooks maha.

Raudrohud on rinnahaiguse ja verejooksu vastu; keedetakse teed.

Verihein on hea haava pääle panda, see võtab verejooksu seisma.

[Verihein (Achillea millefolium)]
Lehti pannakse ka haavale, paneb verejooksu seisma (verihein!).

Kui veri jooksis haavast, sinna aeti ämblikuvõrku peale. Raudrohu lehti hõõruti ja pandi seda sahvti peale. Peenikest suhkurt pandi peale. Kui põrssal mune võtma, siis pannakse näpuga peenikest suhkurt peale. Üks “vanamoori tuss” kasvab, selle tolmu pandi peale.

Toomikakoore vesi paneb vere kinni.

Arnikateed on tarvitatud kõiksuguste sisemiste verejooksude puhul, samuti ka verejooksu puhul pärast sünnitust.

Arstirohtudest on tarvitatud:
Haavadest verejooksu kinnipanemise jaoks tarvitati kasetohu küljest - vastu krobi tohtu, seestpoolt küljes(t) lööb lahti õhukene tohi. Seda haavale peale panna; see võtab vere kinni. Sedaviisi olen mina oma verejooksu haavast kinni pannud.
Raiusin oma pahema jala ära. Panin seda peale ja verejooks oli kinni.

Söötide peal ehk mujalgi kasvavad murumunad. Kui tema juba kaunis vanaks on jäänd või läinud, sügise poole, siis on temal pealpool kuiv pruunikas tolm muna sees. Allpool küljes on niisugust pehmet asja, mis haava peale pannes verejooksu kinni paneb.

Veresulgemiseks tarvitati vanasti ämblikuvõrku, raudrearohtu ja murutussu, nimetakse ka ämmatuss.

Verejuuskmist saat saisma panda, ko haavakohele panõt verihaino pääle.

Murumuna, kui ärä mädäneb, one ämmäpuss. Nõgi siden. Kui assud piäle, käib kui tolm. Paab vere kinni, pantse huava piäle sedä nõge.

Ustav ja kindel vere vaigistamine.
Võetagu pärnapungade väiksid mustad terad, antagu nendest 3, 4 kuni 5 verdjooksjale sisse, siis aitab see sellesamast tunnist peale, vaigistab ka naisterahva liiga suurt verejooksu.

Raudrohi võtma vere kinni, kui paad piäle.

Verejooksu vastu on tarvitatud ämblikuvõrku, aga see on must, verihein on hea. Aga kampus piirituse sees on väga hea.

Hallselg piiberleht. Kui juhtub kuskilt inimesel veri lahti olema, siis võetakse see taim ja muljutakse selle sihest virtsa haavale pääle, see võtab vere kinni ja parandab kohe ära.

Verejooksu vasta panti suhkurt piale ja pärast tiilehte. Panti kah polituri piale.

Raudrohi ehk vererohi, keedeti teena verejooksu vastu. Ku ninast verd jooksis, siis hõeruti katki ja pandi nina sisse. Siis jäi pidama.

Raudrirohe oli haavaparandaja ja vere kinnipanija.

Ku' mäntse kotusõ ar' lõiksi, sis ku' jääs muido veri saisma, sis panti verihaina lehti pääle, ja tuu avit väega. A' no' valõtas kas krassinat vai bintsinät pääle.

Kui käsi katki teha, noaga ära leikad, sehuke haav, et veri jookseb, köige parem ämblikuvõrku ja ootussu (sehuke kasvab, pärast tuleb pruun tolm välja). Seda sai peale panna, siis jäi veri kindi.

Raudriarohi kasvab põllupeenardel ja vilja sees, õitseb sui läbi hilissügiseni, valged õied. Kui lapsel sõrm katki läks, öeldi: "Pane raudriarohtu peale, paneb vere kinni."

Verejooksu suleti rugijahuga.

Kui veri seisma ei jäänud, siis aitas raudrohulehe vedelik. Kes oskas veresõnad, see pani sõnadega kinni.

Nüid joosevad kohe arsti juure, midagi natuke on, vanasti's nõnda olli! Raudheinu olli suur mure valmis korjata, kuivatada, hõeruti ära ja haava pääle - veri kinni (raudrohi, Achillea)

Lõigadu sõrmõ pääle panti hüst, kipsi kaabitult ja suvõ aigu verihaina lehti, nuu roho pani verejuuskmisõ kinni.

Kui mõnel veri jookseb, siis pandi mõru leht haava peale. Samuti pandi veel haava peale tuhka.

Verejooksu sulgemine veriheinaga.

Raudhein on verehein, paneb vere kinni. Tend põle tarvis keeta, ütleme, sui ajal käe ehk jala ära raiud, võta kohe toorest lehte, õeru puruks, pane haava pääl, veri jääb kinni, hõeru kohe haava sisse, veri kohe kinni. Talveks kuivatad ära, hõerud seda kuiva pura, vaat sellepärast on ta nimi verehein. Tema on hää rohutee ka, sui korjad, kuivatad ära, talvel külmetamise, külmahaiguse vasta keedad teed. Märkus: See oli ka kuivatatult olemas: raudrohi (Achillea millefolium, L.)

See on südamenärvide rohi, verekasvataja rohi, aitab und tuua, rahustada ja on verejoosu vasta, nägu verd jooseb pailu, siis tema pulbert haavade pääl, veega pestaks nägu, kui nina verd jooseb. Mina tal nime ei tää, aga tema om üks kallis rohi. (See kuivatatud taim oli harilik kuutõverohi - P. polygonatum Voss, mõned nimetavad teda Saalomoni sõrmuseks.)

Ja ka kivisambla keedist, vaarikavarte teed verejooksu puhul, iseäranis naistehaigustel, ämbliguvõrku haavale veresulgemise materjalina, ussikesed liivikust aeti pudelisse ja sulatati õliks, see pidi olema väga hea rohi.

Haavast verejooksu sulgemiseks tarvitati ka ämblikuvõrku; suvisel ajal, kui kasvamas olid raudrohud ja teelehed, siis ka nende lehti. Suuremast haavast verejooksu takistamiseks tarvitati ka põienahka, milleks igas majandis, kus sigu tapeti, siis seapõied (täispuhutult) alles hoiti.

Saalomonisõrmus jälle, juurikad kuivatati ära ku sigurid, siis tambiti puruks. Kus enne neid tambiti: seuke lai kivi olli, labindaga hõeruti hästi libedaks, riie pandi ümmeringi, et kõik kätte saab, siis pulbert keedeti ummuses, kurnati läbi riide, jahutati ära, panti pudelis ummuses kinni vaiguga päält, siis võeti, ku tarvis olli. See on südamenärvide rohe, verekasvataja rohe. [(Märkus: Taim on Polygonatum officinale All.)]

Verejooksu puhul riputati lõigatud koha peale piibutuhka või ämblikuvõrku. Ka tambiti raudrohu lehed peeneks ja pandi peale.

Verejooksu panevad kinni paakspuulehed.

Haavad ja nende liigid.
Vanasti sõja ajal, kõnelesid vanad mehed, ja ka hiljem suleti verejooks tõrvaga, mässiti siis linase riidega kinni. Ka paneb verejooksu kinni üheõiega haraklill (karikakar). Selle rohelised lehed pigistatakse puntrasse ja tilgutatakse seda rohelist vedeliku haavi pääle ja valge soo sammal.

Raudrohu mahla tilgutati haavale, see pidi hoidma, et haav mädanema ei läheks, ja vere jooksu kinni panema.

Kui nina verd jooseb, siis panen raudrohu tuusti ninasse, jääb järgi.

Verejooksu sulgemine haavadest. Raudrohi mahlale hõõruda ja haavale peale panna.

Verejooksu sulgemine haavadest. Raudrohtu pandi peale.

Verejooksu sulgemine haavast. Haava peale oli pandud ämblikuvõrku ja ootussu. Ootuss on seene sarnane, kasvab metsa all, sees on tal pruun pulber. Nüüd neid vahendeid enam ei tarvitata.

Väikese verejooksu puhul pandi haavale puhas teeleht ning hoiti senikaua, kuni veri “kinni jäi”. Tormas sõna “hüübima” ei tuntud.

Verejooks väiksemast haavast. Asetati haavale ämblikuvõrku. Veriheina (raudrohu) õied hõõruti ("tsakutati") kahe kivi vahel peeneks, asetati rätikusse ja sellega koos haavale.

Verihain, raudrohi - verejoosu võtt kinni. Tetti purus, pandi nõnna, kui nõna verd juusk.

Põldosja' om verejooksu vastu.

Verihain (raudrohi). Autojuht tuli: veri kinni ei jää. Lehti pandi pääle, jäi kinni. Kate kivi vahel tsaa katski, tsilguta haava pääle, jääb kinni.

Teelehe õievarred keedeti teeks ja joodi verejooksu vastu.

Verejooksu sulgemiseks pandi haavale tossutolmu peale (murumuna, ämmatossutolmu).

Verehurmarohtusid keedeti verekaotuse vastu.

Reburaika õietolmu pandakse ninasse, kui nina verd jookseb, või haava pääle - võtab vere kinni. (Vanast pandsid mõned ämblikuvõrku haava pääle.)
Need taimed tolmuvad rikkalikud.

Tieleht suleb verejooksu.

Rauarohtu pandi verejooksu, haava peale.

Kui veri jooksis, siis võeti raudrohtu, hõeruti vesiseks ja pandi haava peale.

Olen kuulnud, et ussilill on vere kinnipanemise jaoks, aga teda ma õiete ei tunne.

Verejooksu sulgemine haavadest. Hanejalataim pandi haavale peale ja see pani verejooksu kinni.

Siis verihein, see on kuuseoksa moodi hein, seda pandi ka paksult verd jooksva haavale ja see sulges verejooksu. Ka kuivatati see rohi ära ja hõeruti haava peale, seda tehti talvel, sui pandi värselt see rohi haavale.

Vereurmarohuga pandi verd kinni ja arstiti käsnu. Varakevadel ainult mõjub käsnale, pärast ei mõju enam.

Haavast vere sulgemiseks oli valge vedelik - „tinaäädikas“. Nüüd enam seda ma pole kusagil näinud. Haav seoti siis lapiga. Suiaeg pandi teelehti pääle, lapi alla veel.

Haava peale raudrohu lehti panda, siis jääs veri saisma.

Põllul saadud väiksemaid vigastusi raviti kohapeal katkimuljutud raudrohu lehtedega - see vaigistas verejooksu ega lasknud haava halvaks minna. Kui töövigastuse korral polnud metsas või põllul värskeid lehti võtta, siis oli esmane vahend jälle piss, mida lasti puhtaks pühitud haavale. See universaalne vahend aitas ka ikka inimesele ja tööloomale. Sama vahend oli ka hea, kui mullased käed õhtul puhtaks pesti ja siis uriiniga üle niisutati. Käenahk muutus siledaks ja lõhkemisele vastupidavaks.

Vere võtab kinni raudrohi - haava peale panna.

Raudrohi võtse ka verejooksu kinni.

Kui lõikad haava ja verd jooseb, siis paned verihaina pääle ja veri jääb kinni. Lapsena ikka sai pandud.

Kui verd jookseb, siis tuleb raudrohtu näpu vahel peeneks teha ja verejooksule peale panna.

Haavadele tuleb ka teelehte peale panna. See võtab verejooksu seisma.

Teelehti korjati. Sellega sai verd kinni panna.

Verejooksu vastu tehti raudrohtu pihus katki. Pani vere hüübima.

Kui oli haav ja veri jooksis ja see inimene oli kas heinamaal või karjamaal, ei läinud ta mitte koju abi järele, et seal riidetükki saada ümbersidumiseks haavale, vaid võeti raudrohu lehti, hõõruti need peo vahel pehmemaks, nii et lehemahl tuli välja. See märg leht pandi haava peale. See võttis vere kinni ja kaitses haava. Aga mõned vanad inimesed otsisid haava puhul hoopis ämblikuvõrku ja panid selle haavale peale. Ämblikuvõrk tõmbas haavast tuleva vee enda sisse. (Kanged mehed ei kartnud ei mustust ega mürki.)

Verejooksu peatamiseks kasutati raudrohtu. Samuti oli raudrohi raviks paisetele, seedehäiretele, maksahaigustele.

Vere sulgemiseks on vanasti edukalt kasutatud kuivatatud ja peeneks hõõrutud karukolda, karusammalt, mida puhuti paberist keeratud torukese abil haavasse.

Väikese verejooksu korral pandi lastele haava peale raudrohu värskeid lehti.

Haavad, mis tekkisid lõike, kukkumise või mõnel muul kombel tekkimise tagajärjel. Vere sulgemiseks tarvitati kasepunga ja paplipunga piiritust. See ravim tehti kase- ja paplipungadest, mida kevadel korjati, siis kui kase ja papli noor leht hakkas lagedale tulema, need pungad olivad vaigused. Kuivatati ära ja leotati piirituse sees, kallati kohe värske haava peale, seoti kõvasti kinni. Iidsel ajal oli tarvitatud vere sulgemiseks ämblikuvõrku, ei kardetud, et see mustust võib haava viia. Ka pandi haavale teeleht verejooksu sulgemiseks.

Teena joodi raudrohtu verejooksude tõkestamiseks, sest teati, et tal on vere hüübimist soodustav toime. Eeskätt tarvitasid naised korrapäratu menstruatsioonide puhul.

Veel üks tähtis taim oli üldsest ajast naistepuna, mida tarvitati teena verejooksu tõkestamiseks, köha, seedehäirete, kõhulahtisuse, maksa- ja põiehaiguste puhul.

Haavad.
Verejooksu sulgemiseks pandi haavale ämblikuvõrku. Raudrohu lehed tehti katki ja pandi haavale verejooksu sulgemiseks. Kui haav ei paranenud ja paistetus tekkis, pandi peale sulatamata ploomirasva.

Suvel oli hea vere kinnipanemise rohi värske noor verihein. Selle tüügas koos lehtedega lõigati peeneks puruks, puhas mahl sellest pigistati lapi sees purust välja teise lapi peale, nii et see ikka täitsa märg oli ja siis pandi haava peale, seoti ka kõvasti kinni. Kohe silmanähes mõjus, olen ise näinud! Aga ma pole kuulnud, et kuivast, talvisest veriheinast keedetud mahla üldse oleks tarvitatud vere vaigistuseks.

Meil Võru kandis oli selle taime nimi verihein, hiljem hüüti ka vereurmarohi, nüüd on igal pool tal raudrohi nimeks. Kasvab teede äärteski ja hilja sügiseni. Aga verevaigistuse rohtu saab ikka ainult noorest, kevadisest taimemahlast.

Vereurmarohtu tunti Taeblas, kui ma laps olin, ja tuntakse ka siin, ainult siin on teda nii harva leida. All juurte külges on tal veiksed rohelised lehed, need panevad silmapilk vere seisma, kui aga neid haava peale vajutad. Kuivab aga kuivatades väga kokku: peab värskelt panema, jääb kõvasti peale kinni küll.

Vere kinnipanemiseks, kui kas vikatit luisates või orgi otsa astudes, võeti raudrohu oks, hõõruti vesiseks, pandi haava peale ja seoti kinni pearäti servast tõmmatud ribaga. Talvel jälle noaga lõigatud haav ämmatossuga tolmutati, see vist sisaldas joodi, ta oli pruun tolm ja ämblikuvõrguga, mida rehetoa nurgast või laest leiti. Seda ämmatossu korjati suvel tagavaraks. See oli valge murumuna. Kuivas pruuniks, kui seisis soojas. Vanaemal oli kõiki rohtu tagavaraks.

Haavad, vere kinnipanemise võtted. Ennem kui midagi muud jõuti otsida, toodi lauda laest ämblikuvõrku ja laotati haavale, oli seda rohkesti, jäigi veri kinni. Teine arstimisviis oli raudriia (raudrohu) värsketest õitest ja lehtedest pigistatud puru, mida haavale puistati. Oli aga suvine aeg, jooksti õue ja pigistati teelehtedest puru värskele haavale. Kõige ennem võis haavale ise ka peale pissida. Igast ühest sai vere sulgemiseks abi.

Haavad.
Värskele haavale märjaks muserdatud (tambitud) raudrohu lehti. Sideme all suleb see keskmise verejooksu, ka ninas või suus.
Määrdunud haavale linase riidelapiga umbse puu vaiku. Kui haav puhtaks saanud, haavasalvi.

Värsket raudrohulehte võib hõõruda ja haava peale panna - paneb verejooksu seisma.

Värske raudrohu leht hõõruti sõrmede vahel mahlaseks ja pandi veritsevale haavale, siis jäi veri kinni.

Haavade vere kinnipanemiseks tarvitati raudrohu lehti, pannes haavale, siis veel pandi ämblikuvõrku, lambarasva ja vere sulgemiseks suhkrut.

Vere jooksu kinnipanemiseks kasutati teelehe lehti seoti haava peale lehe pealmisele poolele määriti eel nimetatud haava rohtu. Posijatel olid ka vere kinni panekuks sõnad, aga väiksemate haavade puhul neid ei otsitud.

Haavadele pandi rauarohu lehti või ämblikuvõrku peale. Seda ka vere sulgemiseks.

Ka tungaltera, rukkipeade seest korjatud, verejooksu vastu. Tungaltera korja rukkipeade seest, kuivata ära, tambi katki peenikeses pulbris ja söö, jääb veri kinni.

Rukkipeade seest korjati tungalteri, neid söödi verejooksu korral.

Verejooksu puhul pigistati haavale veriheina lehti ja ninaverejooksu takistuseks topiti ka ninna.

Noblu - küüslauk
Penipuss - põldmünt
Verihein - raudrohi (kui verejooks, võtvat verejooksu kinni).

Kurgivesi on joomiseks sisemise verejooksu ja tuberkuloosi vastu.

Verejooksu pandi vanasti kinni ämmatossuga (kuivand murumuna) ja ämblikuvõrguga.

Verejooksu korral (kui haav polnud väga sügav) asetati peale teeleht või purustati raudrohtu haigele kohale.

Ükskõik, kust katki läks, võeti raudhein ja hõõruti käe peal pehmeks. See oli nagu jood. Kõige suurem ravi vere kinnipanekuks.

Haavale pandi ikka teelehte, tehti vie sees puhtaks, pühiti kuivaks ja verejooks jäi pidama ka. Praegust pannaksegi.

/---/ Üldkasutatavad ravimid minu kodukohas (Tammispea ja naaberkülad Loksa kui ka Ilumäe kolhoosis) olid: haavade ja verejooksu vastu raudrohi,

Ema käis naistel abiks, ta korjas ikka suvel rukki tungaltera (suur ja must, rukkihaigus muidu). See hõõruti pulbriks ja võeti sisse verejooksu vastu.

Vanainimestel oli, et raudrohu lehed võtavad vere kinni.

Kui veri jooksis, teelehti kasutati ja kui paistetus oli ja... verejooksuga mingi taime puru pandi peale.

Kui kuskilt oli sul sõrm katki, veritses, siis raudrohu lehega, see pidi vere kinni panema.

Raudheinarohtu, seda võis terve suve korjata. See on köharohi ja veresulgemise rohi.

Raudrohu lehte hõõruda katki ja panna haava peale, võtab vere kinni.

Takiseleht ja juured on, kui sisemine verejooks nakkab. Kõrrapealt võtab ära. Kuivatab ära, läbi mjasarubka ajab lehed. Teed keedab ja joob seda paksu.

Tiileht om selle verejooksu vasta.

Verejooksu vastu aitab verehein ja ämblikuvõrk.

Minu teada on ämmatossu peale pandud, kui veri jooksis.

Verejooksu puhul.
Ämmligu võrku pandi piale ja maas kasvab siuke uiehaavarohi - seuke peidla jämme, peenikest tolmu täis - seda aeti verise haava piale.

Veriheina hõeruti, selle veega hõeruti haava, see võttis verejooksu kinni.

Kui on katki ja veri jookseb, siis veriheina lehed võtavad vere kinni. Öeldakse ka vaighein. Mõnikord pannakse ämblikuvõrku peale.

Raudrohu mahl on vere sulgemiseks. Parandab kaunis kähku. Väimees oli lammast tapnud ja tõmmas selle koha pooleks [näitab randmele]. Tampis neid puruks, pani kohe peale ja nii hea rohi oli ja ei lasnud hukka minna.

Maamuna tolm võttis vere kinni.

Kui sai loikada sorme - rauarohtu peale. Kohe veri kinni.

Verihein verd jooksvale haavale.

Verihain: verejooksu takistamiseks.

Raudrohtu tarvitatakse vere kinnipanekuks.

Raudrohu õitest saab teed, peab verejooksu kinni.

Teeleht võtab paistetuse ära ja peab verejooksu kinni.

Arstirohuks.
Verehurmarohtu vere kinnipanemiseks. Samuti veriheina (raudrohtu).

Veriheina tarvitatakse väiksemate haavade sulgemiseks. Ta kasvab meie aedades ja õuedes. Tema leht pannakse haava peale, millega verejooks seisma jääb.

Veresulgemise vastu - raudrohi ja aloe.

Hiirekõrv (Capsella Bursa pastoris Much). Tema lehtedest valmistatud tee parandab lahtisi haavu. On abinõu kopsust verejooksu, ninast verejooksu ja kõhuvalu vastu.

Achillea millefolium - raudreierohi, verirohi. Kasutatakse teena ja värskeid lehti veresulgemiseks.

[Raudrohi] Lehed katkihõõrutult vaigistavad verejooksu ja hoiavad haava mädaniku eest.

Muromuna [Lycopodium]
/---/
Kuiva suvega tolmab seest sisu hoopis tühjaks, jääb järgi nagu katkise äärtega viinapikri. Selle sisu on kummikorgine, painduv ja vedrutav nagu pesuvamm.
Hoitakse alale verejooksu mähise pääle panemiseks, et riideräbal ei kuivaks haige külge, vaid muromuna õhuke lible.
Haige varvaste vahele ei panda, selleks on ta kare.
/---/

Verihein.
Veriheina tarvitati vanal ajal arstimise abinõuks ja oldi tema aitamises kindlad. Kui keegi oma käe, jala ehk muu koha ära lõikus, raius, ehk muul viisil veristas, siis korjati veriheina lehti ja seoti neid värskena haava pääle, see mõjus ja verejooks jäi kohe seisma.
Ka praegu tarvitatakse veriheina mõnes kohas veelgi arsti abinõuna verejooksu seisma panekuks.

Verihein [Potentilla anserina ser.]. Kasvab söödil ja põllul. On tuttav taim. Veriheina lehti tuleb haavale siduda, kohale, kust verd jookseb. Sellejärel jääb verejooks ja haigus paraneb.

Raudrohi [Achillea millefolium]. Teena - rinnahaigusele, köhale, tiisikusele, külmetusele; õied viina sees - seesthaigusele; lehed kuivatatult ummuksis teeks keeta - maohaigustele; lehed veele hõõruda - verejooksu kinnipanemiseks.

Tammekoored [Quersus pedunculata]. Ummuksis keeta ja teena juua - verevoolamisele.

Viinapune [? Hypericum]. Teena verevoolamisele.

Raudrohi (Achillea millefolium). Raudria rohi (Jaani, Saaremaa).
Kui juhtus tekkima värske verdjooksev haav, siis võeti raudria rohu lehti ja hõõruti kahe kivi vahel pudruks, seda pudru pandi siis haavale. See pani verejooksu seisma ja aitas ka paranemisele kaasa.

Potentilla anserina - madal verihein. Tarvitati ninast verejooksu vastu.

Achillea millefolium - suur ehk kõrge verihein. Tarvitati lõikehaavadest verejooksu vastu.

[Veriheinad]
Teist kutsutakse raudhein [Allchillea millefolium]. Toored lehed katki hõõruda, seda mahla verdjooksja haava pääle panna. Võtvat vere kinni.

Raudrohtu vere kinnipanemiseks.

Kiodosjad - nendest tuli teed teha ja ninasse tõmmata, kui verd jookseb, see paneb verejooksu seisu.

Raudrohu lehtede mahl paneb vere kinni ja parandab haavu.

Teelehti pannakse haava pääle, et veri kinni jääks.

Kui raudrohu lehed katki hõõruda ja neid verd jooksva haava pääle panna, siis jääb verejooks seisu.

Veriheina (Achillea millefolium) tarvitatakse verejooksu kinnipanemiseks.

Haavast verejooksu vastu pannakse haava peale veriheina, siis jääb veri kinni.

[Raudrohi, verihein.] Leht paneb vere seisma.

Mõningate taimede rahvalikke nimetusi Lehtmetsa-Risti ümbrusest.
/---/
Verihein ehk raudrohi - Achillea millefolia, üldine siin; veriheinaks nimetatakse, kuna leht haavale vajutatuna suleb verejooksu.

Kobrulehtede veega pannakse jooksev veri kinni.

Rohuks tarvitati: raudrohu lehti hõõruti katki ja pandi neid haavadele verejooksu takistamiseks.

Murumunade tolmu verejooksu takistamiseks.

Härjapää.
Verejooksu vastu tarvitakse valget härjapääd.

Verejooksu vastu tarvitakse valget härjapääd.

Teelehed on verejooksu vastu, keedetakse ja saadud vedelik võetakse sisse.

Arstirohuks tarvitatakse veel raudrohtu. Raudrohu suitsu tarvitatakse, kui köha on, raudrohu tuhka, kui veri jookseb.

Taimede tarvitamine vanal ajal.
Vanal ajal tarvitasid inimesed taimi värvimiseks, arstirohuks, söögiks ja nii edasi, kuid nüüd seda tarvitamist ei ole palju. Harva, kus mõnd tarvitatakse. /---/
Arstirohuks tarvitatavaid taimi oli ka väga palju. Neist valmistati pulbreid ehk tarvitati teena. Raudrohtu või veriheina tarvitati verejooksu vastu. Verihein kuivatati ära ja pandi siis verejooksu pääle.

Noored kasepungad leotatud piirituse sees tõid abi haavadele, mis peale valades verejooksu kinni panid.

Tarvitati verejooksu kinnipanemiseks ka paiselehti.

Raudrohu õisi tarvitati teena maohaiguste vastu, ka verejooksu korral tarvitati neid, ta pani verejooksu kinni.

Tamme- ja pajukoor on kibeda maiguga. Tema leotist on soovitav tarvitata kuristamis-, suupesemis- ja kümblusvees kui vere kinnipanijat, naha ja haava desinfitseerijat.

Ka haavad, kust veri jooksis, seoti paiselehega kinni. Haavu seoti enamasti kinni ämblikuvõrguga, see küll siia teema alla ei kuulu, aga tuleb ette. /---/
Ka inimesed tarvitavad taimi toiduks, ilma taimedeta oleks maakeral elu võimata, sest iga elav organism tarvitab taimi toiduks, kui just otse, siis kaudsel teel.

Raudrohte tarvitati värskete haavade peale, et jääks seisma verejooks.

Taimede tarvitamine endisel ajal.
Taimi tarvitati endisel ajal väga mitmesuguseks otstarveteks.
Endisel ajal tarvitati haavast verejooksu takistuseks raudrohtu. Seda hõõruti nii peeneks, et ta vesiseks läheb. Siis pannakse see vedelik haava peale.

Tamme- ja pajukoorte leotist kurgu kuristamiseks, naha desinfitseerijana ja vere kinnipanijana.

Raudrohi (verihein): tehakse teed ja juuakse, kui veri jookseb.

Kivehumalad on vere kinnipanemiseks.

Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Rauarohud tarvitati verejooksu ja köha vastu.

Kui käe või jala või sõrme katki lõikad, siis hoia veriheina (raudrohtu) pääl, see võtab vere kinni.

Veriheinad. Vere takistamise vastu.

Tamme- ja pajukoore leotist on tähtis tarvitada kuristamiseks, suu pesemiseks ja vere kinnipanijaks haava parandamisel.

Vaeselapselehed: jookseb kusagilt mäda või verd, siis pannakse peale.

Kuusevaigust saab verejooksu vastu rohtu.

Kui omale kuhugile haava oled raidunud ehk lõiganud ning veri kudagi kinni ei taha jääda, siis võetakse põhja poolt kivi külje päält sammalt ja pantakse haava pääle, siis jääb verejooks kohe seisma.

Teeleht (Plantago sp.) paneb verejooksu kinni, ku värske haaval toores teeleht pääle panna.

Teeleht ravivahendina. Väikese verejooksu puhul pandi haavale puhas teeleht ning hoiti senikaua, kuni veri oli hüübinud. Tormas sõna “hüübima” ei tuntud. Selle asemel öeldi: kuni (veri) kinni jääb.

Raudrohu tee: õitsemise ajal noppida, värskelt tarvitada ehk kuivatada.
Ta on mõjuv tee külmetuste vastu, soodne kopsude jaoks. Rahustav, verd puhastav ja verejooksusid kinnipanev tee. Tugevdab nerve ja tõstab üldist meeleolu, aitab kergendada valusid. Veerand liitrit korraga juua, üks peotäis värsket ehk kuiva teed lasta keeda kuni see vedelik roheliseks saab, aga mitte liiga kaua keeda, et ta lõhna kaotab. Ta peab keedu järel aromaatsuse säilitama. Tugeval tulel viis minutit, keskmisel kümme minutit, kui ei aita, veidi kauem. Kui ta omale tumedama värvuse saab, mõjub ta paremini köha vastu ja ka õhtasel tarvitamisel rahustab paremini nervisi. Kui nina verd jookseb ja muud verejooksud ette tulevad, on tarvis teda üsna tugevasti keeta ja jääkülmana, igatahes nii külmalt, kui saab, tarvitada. Ka peene pulbrina nina verejooksu juures abistab ta veidi. Talle võib siis lisada soola, maarjajääd ehk veidi koort.

Raudrohi: hea tee külmetuse vastu, eriti kopsude suhtes. Verd puhastav, närvi rahustav, kõhu suhtes heasti mõjuv, järjest juues teeb tugevamaks. Verejooksude vastu mõjuv. Kui nina verd jookseb, eriti selle kange teega loputada, isegi kuiva taimepulbert ninasse panna. Parem aga teda enne ninaloputamiseks tarvitada ja juua. Õitsemise ajal.
Närvide juures ka.

Raudrohtu tarvitakse tee tegemiseks ja ka siis, kui on mõni väike verdjooksev haav. Võetakse raudrohi ja hõõrutakse teda käte vahel ning pigistakse temast mahla haava peale. Sellest on ta saanud ka nime verirohi.

Teelehed on head haava peal, peavad vere kinni.

Raudrohi: verejooksu vastu. Neid hõõrutakse kätte vahel ja seda mahla pandi haava pääle.

Taimede tarvitamine vanemal ajal. Arstirohud:
Tamme- ja pajukoort - suu pesemiseks, vere kinnipanemiseks.

Tamme- ja pajukoor - vere kinnipaneja, haava ja naha puhastaja.

Raudrohu teed tarvitati jooksvahaiguse vastu ehk ka verejooksu vastu.

Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Kas arstirohuks.
Raudrohi on verejooksu kinnipanija.

Raudrohi - vere kinnipanemiseks.

Raudrohi. Õied ja lehed mahlaseks hõõruda ja värskele haavale panna. Võtab verejooksu ja palaviku.

Raudrohi. Raudrohust valmistati teed külmetuse vastu ja ta pani ka verejooksu seisma.

Raudrohi. Võetakse raudrohu lehed ja hõõrutakse nii, et mahl välja tuleb, ja pannakse haavale. Võtab verejooksu.

Raudrohi. Kui raudrohu vett verdjooksvalle haavale pane, siis jääb veri kinni.

Raudrohi. Raudrohi takistab verejooksu.

Kui väiksemast haavast verejooks raugeda ei tahtnud, hõõruti käte vahel raudrohu lehest mahl välja ja pandi haavale, see pani verejooksu seisma.

Raudrohi on verejooksu vastu, teda tuleb lihtsalt haavale panna.

Verihaina tarvitati haava pääle pandmiseks, mis vere seisma pani.

Verihein - vere seismapanekuks.

Raudrohi - haavast verejooksu ja ka nurganaiste verejooksu vastu.

Tammekoore tee, 5-10 grammi kuiva koort klaasi vee kohta, 1-2 klaasi päevas mõjub südant tervendavalt, verejooksu vaigistavalt, oksendamise puhul, näärmetõve, põie- ja kopsukatarri puhul.

Verihein, raudrohi. Toored lehed ja õied panti peale verejooksule, kui käe kuidagi veristasid.

[Verejooksu kinni panna.] Siis jälle raudrohi, mida niisama pääle pandavat. Ämblikuvõrk on pea üleüldine tuttav.

Verihein - haavast verejooksu kinnipanemiseks.

Maateadus:
Arstirohud
Teelehte tarvitatakse verejooksu vastu haaval.

Raudrohi ehk verihein - verejooksu sulgemiseks.

Raudrohi ehk verihein. Verevoolu vastu.

[Ärakirjutatud]
[Kõhu lahtivõtjad, kinnipanejad, isuäratajad ja kusele ärritajad.]
Tamme- ja pajukoor on paremaks nahaparkimisvahendiks nahavabrikutes. Nende koortel on kibe maik, mis maitsmisel kisub ilanaha kokku. Tema leotist on soovitav tarvitada kuristamise, suupesemise ja kümblusvees kui vere kinnipanejat, haava ja naha desinfitseerijat.

Verihain. Pannakse värskele haavale ja ka verejooksul ninast.

Milleks tarvitati taimi vanemal ajal?
Veriheina tarvitati väiksematest haavadest verejooksu takistamiseks ja veriheina teed tarvitati peaaegu kõikide haiguste vastu.

Verihein on arstirohuks, vere kinnipanemiseks.

Veriheinaga pannakse verejooks seisma.

Veriheina verejooksu sulgemiseks.

Verihein - verejooksu sulgemiseks.

Veriheina verejooksu sulgemiseks.

Veriheina pannakse haavale verehoidmiseks.

Verihaina verejooksu sulgemiseks.

Milleks tarvitati taimi vanemal ajal.
Arstirohud: raudrohi - verihein - suleb verejooksu.

Veriheina verejooksu sulgemiseks.

[Rohttaimed]
Veriheinad. Tarvitatakse haavale selleks, et verejooksu seisma panna.

Raudrohu lehti tarvitatakse vere seisma panemiseks, kui on haav kehal.

Verihain. Raudrohi. Achillea Millefolium L
Tarvitatakse ka haavarohuks, verevõtjana, haava kinnisidumise ajal pannakse taimelehti haava pääle (kuulu järele, teine juhus).

Raudreierohi (Achillea millefolium): lehed pannaks haava peale, sulguvad verejooksu.

Teeleht (Plantago major). Lehti tarvitadi haava pääle verejooksu takistuseks.

Raudrohi (õied ehk lehed): haava peale verejooksu seisma panemiseks. Ka ninasse, kui see verd jookseb.

Raudrohi [Achillea millefolium].
Taim rohkem kiviseil ja lubjakail maa-alul. Umbes jalakõrgune haruliste vartega ja valgete õitega ühekõrguses kobaras. See on tema üldine tunnus, lühidalt raudrohi, nõnda kutsub ka siinne rahvas teda. Leidub ka nimetusi “raudreia” ja “vererohi”, sest viimne isegi seisab tema ühe tarvitusalaga ühenduses. Kuid siinne rahvas tarvitab neid kahte viimast ainult vaid üliharva, sest “vererohi” olevad old rohkem Harjumaa pool tarvitatav. Niisiis jääb meie üldnimetuseks “raudrohi” ehk ka “raudreiarohi”. Nime mõiste on ta omanud oma erilise kõvaduse ja sitkuse tõttu, sest veidi kõvemaid olevusi on harjunud rahvas sageli nimetama “ta otsekui raud”. Hiljem vast liitus sinna juurde ka “rohi”. Tedagi tarvitadi muistselt arstimisvahendiks. Tähelpannes neid haigusi, mis temaga raviti, näeme meie, et tema pisut hilisemal ajal kui ükski teine eelpool ettetulnud ravimisvahend taimestiku näitelavale esile on tõusnud. Ometi omas ta ülitähtsuse selles suhtes, et neid haigusi, mis temaga raviti, rahvas nende vastu muud abinõu ei tunnudki. Tähendab: ei teatud üldse taimestikust muud ravimisvahendid noile haiguseile. Viimase suhtes on see eriliselt maksev. Sest kahte haigust raviti temaga. Ravimisvahendiks valmistadi järgmiselt: selleks koguti tema õied [flores millefolii], mõnel pool ka lehed ühes [folia ehk herba millefolii]. Kuivatadi neid päeva käes hästi kuivamiseks ja pandi siis kaunis kinnisesse eseme hoidmiseks, kuni saabus aeg, millal neid vaja. Haigusi, mida temaga raviti, neist langeb esikohale “sisemised verevoolused”. Nimi „vererohi“ annab vaid selles suhtes ära tema algupärase tegevusala. Olgu ehkki ta siit omatud ei ole, siiski kuulub ta esimeseks ravimisalaks eelmainitud haigusele. Oli juhtunud haigus, siis tarvitadi teda järgmiselt: võeti mõni kuivanud oksake ja leotadi neid keevas vees [infusum decactum], millist vedelikku haigestunu siis joogiks tarvitama pidi. Veidi kummalisem on aga teine haigus, mille raviks teda tarvitadi ja mille vastu, nagu eelpool ööldud, muistsed läänlased enam taimestikust muud ravimisvahendid ei tunnudki (nagu keegi kord nimetas). See oli “ussid sisikonnas”. Ning seda kaunis kurnavad haigust raviti sellega, et haigestanu pidi iga päev jooma “raudrohu leotist”, kuni lahkusid ussid tal kehast. See on “uss-haiguste” raviks old üldises mõistes tarvitatav.

Puju [Artemisia vulgaris].
Too taim on osaldi ka sugulane koirohuga = Artemisia absinthium, sest temagi asub pujude liigist. Puju kasvab kuivil mahajäätud maa-alul. Näiteks söödistunud põldel ja põldäärtes, omab punase koorega tüve, mida katavad ahtakesed lehed. Ta on põesastaim. Õitseajal kannavad tüved väikesi valvakaid õisi. Kuid siinne rahvas Lääne-Nigula ja Noarootsi Eesti-poolseis kihelkondes ei tunne nüüd ega muistseltki “puju” nimelist taime, seda kuulub vaid üliharva inimeste suust, kelleil tuntum on kirjakeel. “Orjavits” - nii kutsutakse teda siin. See nimetus on mujal kibuvitsa suhtes tarvitatav old, võiks mainida näiteks Virumaal ja mujal, niisiis oletan, et Eestis üliharva või üldse ei leidu, kus nimetatakse puju orjavitsaks. Selle nime algupärane kodu tolle taime suhtes asub siinses ümbruskonnas. Keegi rahvamurraku uurija nimetas kord, et tema arvates olevad selle nime algupärane kodu Läänemaa N.V. ja N.O. rajal vastu Harju maakonda või vähemast seal ümbruses, sest kõige rohkem on kõneldud (nimetud) nii sääl. Ja veel praegaltki ei ole see säält hääbunud. Kaunis salapärasena paistab vaid nime mõiste. Selle kohta liiguvad mitmed arvamised, milleist ühestki faktilist tõde omastada ei või. Toon siin paari niisuguse arvamuse.
Nagu mainisin eelpool, on puju punakakoorse tüvega taim, mis ladva pool tarretanud verd meelde tuletab. Samuti omab ta väedse sitkuse, mis tuletab meelde vitsa. Üldises mõistes näeb ta välja kui verest nõrretav vits. Niisiis vast selles mõttes “orjavits”. Teine, veidi kummalisem arvamus on järgmine. Mõnelpool nimetatakse puju ka “põldvererohuks”. Ja et ta muistselt olla old tarvitatav päälis arstimisvahendina verdjooksvaile haavule, mida eelpool käsitsen. Sellest oletakse nii, et temaga raviti orjusajul peksasaanute haavu. Faktiliselt tõele vastav on, et teda tarvitadi ravimisvahendiks välishaavule, kui need verd välja ajasivad, juba vanasti, ent siiski võisivad ka rahvajutud tema tarvitusala suhtes teed leida, nii ei tea viimastki kuigi tõele vastavaks lugeda. Tarvitusainena arstimisvahendiks töötadi ta ümber leotiskeediseks = infusum decoctum, millega pesti veriseid haavu selles üldmõttes, et nad hukka ei lähe. Kõneldakse ka, et ta valu vähendanud ja verd kinni pannud, kuid noil arvamustel puudub faktiline tõde või üldises mõttes kindel alus.

[Lepalehed punaste täppidega] Verejooksu vastu asetada haavale toorelt. Teed kasutada sisemise verejooksu korral.

Verejooks. Verejooks suleti: pannakse peale ämblikuvõrku (vaadati seda, mis kõige tahmasem ja nõgesem).
Pandi ka peale ämmatossu, aga seda polnud igal ajal võtta.

Kui inimesel kusagilt veri jooksis, leigatud või raiutud haavast. Esimene mure oli siis kohe pääle panna ämblikuvõrku. Pandi pääle ka ootussu tolmu, kui seda käepärast oli.

Vere kinnipanemiseks tarvitakse süsi, ämblikuvõrku ja kohupiima. Verd pannakse kinni ka takuse riide suitsuga.
Murumuna tolm paneb ka vere kinni. Pärast tuleb haava leotada.
Haava arstimise juures on kusi ka tarvitusel.

Raudrohi. Üheks tähtsamaks arstitaimeks tuleb pidada meil kasvavaist taimist raudrohtu ehk veriheina. Ta õied ja lehed on mõjuvaks takistuseks verejooksule vähemast haavast, kuna suure haava juures ta enam ei aita.

Tammekoore tee mõjub südant tervendavalt ja tugevaks tegevalt ning verejooksu vaigistavalt, seepärast tarvitatakse soolte- ja maoverejooksu, vereköhimise ja -oksendamise, kõhulahtisuse ja soetõve puhul.

Valge emanõges ehk piimnõges. Arstirohuks tarvitatakse ainult ta õisi. Emanõgese tee, 2-3 tassi päevas, on hääks vahendiks hingeldamise, verejooksu, verevaesuse, kusetakistuse ja kõhuvalu vastu.

Verejooksmise kinni panemiseks tarvitatakse ämblikuvõrku, mis haava pääle pannakse ja verejooksmise kinni võtab. Seda sama teeb ka peenike linase riide kaabe ehk ka põletatud linase riide tuhk ja ka jahu.

Haavade vere kinni panek
I Ämblikuvõrk haavale
II Lasti oma vett peale
III Linase riide tuhka peale
IV Piibu tuhka
V Raudrohtu

Ka tarvitatud kuusikuheina teed vere sulgemiseks.

Тысячилистник - pand verejooksu kinni naistel. Ja kui on maohaigus, kui on maohapet palju.

Ja verihainuga ka, kui veri nakas juuksma, kaksime verihainu ja panime pääle ja veri sai siss rahu.

Teelehed pannakse verele peale, et siis jääb veri kinni.

Vere kinnijäämiseks tarvitatakse ämmatossu (kuiv murumuna).

Vananaise puss (ämmatoss). Selle tuhka pannakse vere sulgemiseks haavale.

Reiein - see on, kõrged põesad kasvavad, kollane õis. Ta on solknade vastu, verejooksu vastu, vasikatele ka kõhurohi.

Verihain om, mis vere kinni panessi.

Raudrohi absoluutselt hästi võtab vere kinni, kui kuskilt ära kriimustab.

Ürt-punanupp (Sanguisorba officinalis) - kasvab aruniitudel, võsastikes ja mujal, hakkab silma kõrgele tõusva nutiga. Droogiks juurikatükid. Keedis tõkestab verejooksu, kõhulahtisuse, vereköhimise ja -jooksud emakast ja muud. (Teave oma emalt 1930.-40 aastail Raplast.)

Teeleht - teeleht, kasutatakse verejooksu tõkestajana.

Vere kinnipanemiseks ja valu võtmiseks öeldi sõnad olevat. Kodus pandi pääle peenikeseks õerutud sütt, ämblikuvõrku ja madalaid veriheina lehti.

Verehaina kasusõ kuivev, moiso´ maa pääl, saarõ lehe muoedu, väikeste kõllotside häermidega, noidõga pandas haaba kinni, kui veri juosk.

Haavad ja verejooksud. Haave ja verejookse pandi kinni „ämbliku võrgu“ ja lehtpuu tuhaga. Kui haavasidet ega mardlit ei juhtunud käepärast olema.

Verejooks. Kui veri jooksis pandi kas ämbliku võrku, tuhka või tuhkja (seenetaoline kasv sisaldab rohkesti kakao sarnast tolmu) tolmu pääle.

Verejooks haavadest. Verejooksu panin kinni sedaviisi, et raudriia rohte leotasin piirituse sees, need läksid seal pehmeks, neid panin peale ja vere jooks jäi seisma.