Haiguste märksõnad

Kaetus

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus ravitakse kaetust, nõidust, ärasõnamist või halva (kurja) silma mõju, välja arvatud juhud, kus on selgeid viiteid mõnele konkreetsele siinloetletud haigusele.

Kuri silm, kaetus - kaasasündinud halbade omadustega inimese (viltu hammastega jms.) või kiitmisega, ka imestuse või kadedusega põhjustatud majanduskahju, laste või noorloomade haigus (Kõiva 1988).
Kui keegi väike lapse ära nõidub, et laps on rahutu ja viriseb - - RKM II 20, 400 (3) < Viru-Nigula ja naaberk. - A. Krikmann (1948)
Kaetus pandi tavaliselt peale tuntud inimeste poolt. Seda kardeti, sest nõial (kaetajal, kurjal) arvati olevat jõudu ja väge ja ta kasutavat mustade jõudude abi.
Kaetuse sümptomiteks peeti väsimust, uimasust, valu, kõhulahtisust, oksendamist, aga ka konkreetseid haigusi. Põhimõtteliselt võis igat haigust seletada nõidusega, kui ei osatud teisiti põhjendada.

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

Pestes panti vee sisse Annekollad, soola, siis ei hakava kade sana lapse peale.

Ütsmekahetsi rohi. Kui näha on, et kahetadul inimesel kahetsikolladest keedetud jook ei aita, siis tuleb ütsmekahetsirohi järgmiselt valmistada: Korja üheksad sugu lilleõisi, kuivata ära, siis lõika nad puruks, selle järel tuleb neid siis kas küpsetada leivas ehk muus joogis sisse võtta. Vanad naesed ja sortsilased teevad tihti nii.

Kui keegi suri, siis mõõdeti ta pihlemalgaga ning malk pandi siis katki murretuna ta kõrvale, sest arvati, et vanapagan viib surnu ära ja vanapagan kartvat pihlemalka.

Maarjasõnajalg (Botrychium lunaria semeine mondraute) tarvitakse, veega ummukses keedetud, kurja silma vasta, loomade ja laste juures. Teda antakse teena sisse ja pestakse ka väljaspoolt.

Üheksamaa õied on head nõiduse vasta.

Vanasti käisid inimesed omaste haua pääl ja pesseve vitsakimbuga kääbast, et surnu neid kodus ei käiks kimbutamas. Pärast pesmist pandud vits kääpa sisse püsti.

Kui laps vällä on sõnatust, siis on tarvis ninda ohutada. Korja (otsi) 12 sugu rohtusi: punaeinu, lehmäsõrarohtusi, kaituserohtusi, jaanilillesi, reinvarresi, sookaisläid, kõrvekollast, raudrohtusi, koirohtusi, valgeid metsarnikaid, kollaseid metsarnikaid ja ubalehti. Igaüht võta kolme näpuga ja keida ummuses vällä, ninda kaua, kui kaks jägu vällä saab keinust ja üks järele jääb, ja pane pudelisse. Saab ta jahtunust, pane viinaklaasi vie ehk piima hulka 6-9-12 tilka, kui suur laps on, ja anna sisse. Muist rohtusi, midä keitmata jäi, kuivata vällä, pühi tuapühkeid hulka ja pane ukse all põlema. Siis võta laps alasti, kisu luud laiäli ja lase lapsele läbi luua suitsu, kuni laps läkästab. Millal ninda teed, igä kord avitab. (Lüganuse kihelkonnast saadud.)

Kaebdus-, kaetis-, kaibaus-, kahetis-rohi, liivatee (kasvab liivapääl) (Thymus serpyllum), üheksat seltsi, köha ja iga asja vastu teeks keeta. Kui inimene või loom nõiutud, rannakeeli "kaibajuksis on". Korj. 3 päeva enne jaani. Kui lehmad tulevad, siis lehmadelle keeta ja seda juua anda; ja ka naesterahvale, kui on maha jäämas.

Kui laps ehk luam imestatud on, siis piab imestamise rohoga arstima. Sie imestamise rohi kasvab murelaste pesade ümbär, on õrasse muadi rohi, valge õiledega. Seda rohto kuivatata ja siis selle roho vett lapsele ehk luamale juua andada.

Oli laps sõnatud, siis kööti (küteti) saun ehk tuba soeaks ja topiti laps kolm korda läbi tappi või lehitseaugu ja pandi nõiakolla oksi leede süte piale õhkuma ja suitsema. Ja siis viidi laps vihtlema ja viheldi last selle nõiakolla suitsu ja leiliga. Ja kolmest perest ehk talust toodi salaja riideräbalaid ehk narakaid ja suitsetati nendega last. Ja keedeti rõõsa piima sees nõiakolla oksi ja anti seda piima vähehoaval lapsele sisse. Aga pailu ei tohi seda piima korraga anda, sest et see piim kange on. Siis soand laps jälle terveks.

Kahetsirohi: Ai jõõge! Kui sinu laits ära kahetet om, ega sis küll muu ei avite, kui pead ega päe kolm kõrda keedetud "kahetsikõlla" vett sisse andma. Ütle esi: "Eesuke, avite!" Küll haigus sis kaob.

Nõiakõllad. Kui laps ära olla kahjatsetud, tal kõht lahti olla jne., siis võetavat kahjatse- või nõiakõllasid. Nimetatud kõllad kuivatatavat ära ja hõõrutavat peenikeseks ja pandavat kaku sisse, mida siis lapsele süüa antavat. Kui laps ära olla sõnatud, pidada teda neljapäeva õhtul kolm korda nõiakõlladega vihtlema.
Ka peab last nõiakõlladega suitsetama.
Metsas peab üheksat seltsi puuokstest viht tehtama, igalt puult kolm raagu ning selle vihaga neljapäeva õhtul last viheldama.

Kaehtuse-tõbi om tuu kõigõ kuremb ja hullõmb tõbi, kia, ku vanapatt esi, ütteluku lastõ sälgä tükis. Nimelt noorõ kuuga sündünü latsõ pelgäse kaehtust ku tuld. Noidõga olt õks pistü hädäh. Kua vanõmb om viil nii tark, et ta juudisitaga määritü villatsõ rüü salajalt latsõlõ ümbre kihäkese mähk - tuul viel olõ-õi nii pal'lo säänest hätä pelädä, a kia midägi vastulist tiiä-äi, ei tii-ii - tuu lats ja esi näge õks "näpu-päävä".
Kaehtuse-tõbe vasta omma rahva siäh ja suuh mitmesugutse arstmise. Tähendä siiä ainult üte üles: Pane vagivahtsõ sõglaga ütesä kõrda pangi vett, siält vala läbi luvvakandsu vett ütte tõistõ anomahe, savikivi pääle, mis inne palavas om aetu. Tuu tossutamisega kaovat kaehtustõbi kui suits mant. A jäädvalt ei kao lastõ mant ialgi kaehtustõbi inne, kui lats suurõmbas sirgus, kõvembas kinnähus.
Kaehtustõbi piinas ka täüskasunuisi ja vannugi inemisi viil, kes esi pelgäjä verega omma ja sändse kuräsilmälise, musta verega inemise viha ala saa. Sis om hädä siälsamah küleh ku kapaga. Kaehtusõtõbõ sünnitäja om alati kadehus, kuri silm, viha ja võhlitsõmine, mis suurõmbalt jaolt verevide silmiga kurja naistõ, ja mustõ habõndõga meeste puult tulõva. Ütsainus niisugustõ silmä pääleheitmine küdsa inemise latsõ, noorõ eläjä loomakõsõ ehk ka pelgäja suurõ inemise siälsamah ar.
Lastõkaehtusõ vasta olõvat ka hüä abi tuu, kui inne ristmist latsõlõ naba pääle ting raha ja tubakuleht pandas ja peetas. Sis ei nakkavat latsõlõ ütski viga külge; ka ei tegevät sis kuri silm määnestki vika.

Mõne haiguse vastu, kui käsi ehk jalg või ka seest haige oldi, joodi nõiakõlla vett, teed. Iseäranis, kui nõiutud arvati olema.

Nõiakõllad keeta, juua, siis ajada paha tuju ära - inimese viha pärast.

Kellel silmaviga olnud ehk kahetatud, sellele antud rohuks kadedusheinu, nõiakõldu ja maarjahainu kokku keedetult.

Kui last ära nõiutud arvati olevad, siis köeti kadakadega sauna ja viidi laps sinna leilisse.

Lapse kõht on lahti, siis öeldakse: laps on sõnatud. Põrssad ei söö - on jälle sõnatud. Siis otsitakse kaetuserohtu ja suitsetakse sellega.

Nõiakõlla' - kahetuse vastu. Noid korjatas enne jüripäiva.

Nõiakõlla' - õitetu roomav taim metsaalustel. Olevat hää kahetamise ja nõiduse vastu.

Kahjatsekollasid selle vastu kui keegi on „ära kahetatud“.

Rabakanarpik suitsetamiseks sandi silma vastu, saab ka värvimiseks korjatud, annab ilust rohekat värvi.

Kurjasilma vastu suitsetati nõmmerohtudega. Nõiakõldasi ka suitsetamiseks korjati.

Umurid, nõiakollad (taim). Sellega suitsetatakse, kui arvatakse, et paha silm on üle käind.

Kahetsirohi. "Ai jeeke! Kui sio laits küll ära kahetadud om, aga siss küll muu ei aita, kui peab ega päe kolm korda keedetud kahetsikõldu vett sisse andma!" Ütle esi kah: "Eesuke avite." Küll haigus siss kaob.
Tähentus. Kui kahetsikõldu kahetsihaiguse vastu metsast korjatakse, siis tuleb sinna kohale kusalt neid kokutus on tükikene punast lõnga asemele panna, muidu ei saa need kokutud kõllad aitama, sest vanapaganal olla võimalik, kui punast lõnge ei ole asemele pantud haigust suuremaks ajada.

Ütsmekahetsi rohi. Kui näha on, et kahetadud inimene kahetsikõlladest valmistadud joogist ehk leivast abi ei ole saanud, siis tuleb "ütsmekahetsi rohi" valmistada - järgmiselt. Korja üheksat sugu lilleõisi, kuivata ära, siis lõigu nad, sellejärel tuleb neid siis kas küpsetadult leivas ehk mujal söögi, nimelt ka teevees sisse võtta. Sissevõtmine ei tohi aga mitte tuule käes sündida. Tähendus. Kahetadud inimest võib tunda kui ta võerast juttu ajab, mis kusagile ei kõlba ehk on kiusak või jonnak.

Kui vahest inimesele löövad söukesed villid või vistrikud ihu pääle, kas sedasi hakkavad tuulest või maast. Neid arstitakse siis suitsetamisega.
Suitsetamise värki tuakse üheksamast kohast. Küll surnuajast puru ja ristide küljest laastusi, haudade päält kivisi ja teede päält puru ja väravate alt puru. Siis tuakse kolme valla maa päält tuulepesasi puude otsast, änamast ikka kaskede otsast vöötakse.
Nee kõik pannakse pölema ja siis lastakse seda suitsu villidele pääle. See peab nad siis äe kautama. Sedasi parandati maast ja veest hakkand villisi ja ka völu saadetutele oli see hea rohi.

Aitas ka imestuse vastu kadakasuitsu tegemine tuppa peale külalise lahkumist. Soovitavad oli marjadega kadakaoksad suitsetamiseks.

Koiptusrohu suitsu lasti sõnamise vasta.

Rabantsitee - paremat ilmas ei ole! Tõstamaa liivamägedel mända all, õhukesed õrnad lehed kui jõhvikal, sinised õied, pisikesed, hea lõhn. Kus teda vähe on, linnanaised on juured kah ära kakunu. Seal on sinine maa, kus ta on. Enne jaani õitsevad. See on iga tõbe vasta hea. Kui on ära sõjatand keegi, siis see aitab, või kui ära nõiutatud. Anti lehmale ka, kui piim venis. Ja suitsuga puhkus lapse üle. Kui sa neid rohtusid kuskilt saad, too mulle ka ja vii oma emale ka. See on väga tähtis. Liivatee on nimi. Rabantsirohtu on teisi ka, aga see on iga tõbe vasta. [Rabantsirohi on nõmmeliivatee]

Nõmmeliivatee, vanad inimesed kutsusid kaetisrohi. Seda teed on ammustest aegadest peale tehtud külmetushaiguste ja köha vastu. Vanasti arvati teda aitavat väga palju tõbede ja just kurja silma kaemise vastu. Sellepärast kutsuti teda kaetisrohi.

Annekold.
Kattekolla paralleelnimi keelejuhil, arvatavasti tulenenud rahvaetümoloogiliselt sõnast „hanekold“.
Anekollad on arstirohi. Tusti moodu püsti kasvavad, üks juur on all, tutt on otsas, puha kollase tolmuga, kui õitseb. Kole kange hais on, kui keeta. See on rohkem kahetamise rohi, pritsiti pääle ja anti sisse kah. Pallu es tohi anda, tegi kõhu lahti. Ku juused pääs lahti on, siss annekolla vesi võtab kinni, kui sellega pääd peske.

Kahetamine.
/---/ Mede kodus ollid kahtekollad ehk annekollad, teised taimed on jälle karukollad. Abja keeli on kahtekollad, mede keeli [= Saarde murrakus] jälle annekollad. Kui midagi olli ära kahetud, siss keedeti neid annekolle. Selle veega siis pesti ja anti sisse ka. Pallu es tohi anda, siss tegi kõhu lahti.

Kahtekold.
Annekolla paralleelnimetus Saarde murrakus. Päid pesti kahtekolla veega, siss kuri silm es mõju.
Kõõma vastu olli veel kahtekold ja kui juused lahti läksid pääs.
Karukolle on küll, aga kahtekolle on väha.

Kui laps oli väga rahutu, siis arvati, et laps on nõiutud. Raviti sedasi. Pada võeti. Pandi triivistükki, seda toodi apteegist; ungrohtu, seda korjati kadakate alt ja mujalt, on roheline rohi; ukse alt võeti prügi. See kõik pandi põlema. Laps võeti käte peale selle suitsu sisse.

„Kadakasuitsuga puhastavad tualuhvti pahast haisust, nu haigustest ii pahast silmast vai muidu, ku on miski kurjast vaimust.“

Nõidus:
Kaislad [? Scirpus lacustris]. Tehtakse suitsu ja lastakse loomale või inimesele pääle, kelle pääle on „paha silmaga“ vaadatud.

Kadakas pidada ka hea abinõu olema mitmesuguste nõiakunstide vastu, nagu paha silm või paha sõna. Niisugusel kohal pidada abinõu seisma selles, et kadakamarjal olla rist otsas.

Pihlakas. Sellel pidada niisamasugune abivägi olema paha silma ja sõna vastu nagu kadakal ja ka sama põhjusel: see on rist marja otsas. Ka muinasjuttudes tuleb ette, kus nõiakunsti mehed, kes kas head tehes või kurja vastu võitlemiseks tarvitasivad kadaka- või pihlakakeppi.

Anetõberohi [Lycopodium selago]. Keedetakse vee sees ja antakse seda vett loomadele sisse, kui loom nõiutud. Näituseks hobune ei seisa karjasmaal, läheb järjekindlalt naabri karjasmaale ehk põllale, siis on ta nõiutud, „vaev peale pandud“, ning anetõberohu vesi aitab. Vahest võtab ka inimene endale sisse seda vett, kui söögiisu puudus, kõht lahti või muu sarnane nõiutud häda.

Üheksat seltsi imetlemise rohi [Verbascum nigrum]. Siin on mõistetud „imetlemise“ all äranõidumist. Ja nii siis üheksat külge nõiutud häda arstib see rohi - kuidamoodi, seda ei teata. Kõik minu püüded selle üle midagi teada saada jäivad tagajärjetuks - keegi ei teadnud, ei mäletanud, kuida seda rohtu tarvitatud on, ainult nime teati.

Kaebadusrohud (liivatee) keedeti, nende vett joodi nõidumise vastu. Ka suitsetati neid vanas pajas. Suitsu lasti sisse hingata loomi ja inimest, kes nõiutud.

Kaebtuseid tarvitatakse kõhuvalu ja nõiduste vastu.

Kaitust tarvitati nõiduse vastu.
Kui loomast või inimesest oli „kuri silm üle käinud“, siis suitsetati looma või inimest kaitusega ja anti talle kaituseteed sisse.

Kaitused suitsetades ja teena juues on ärasilmamise puhul.

Kaetisrohi (Thymus serpyllum). Nõiduse, „kurja silma“ vastu. „Ussid piimas ja leivas“. Suitsetati loomi. Tuhka anti sisse.

Imestisrohi [teaduslikku nime ei tea] (väike lillade õitega taim). Imestuse vastu (määrata saaks suvel).

Nõidusest ma suuremat ei tea. Ainult üksiku nähtuse. Kui kusagil nõidust oli karta, et nõidust tehtud on, siis suitsetati ungrurohuga, kohe pidid kõik nõidused kadunud olema.

Kaeptusrohi - nõiduse vastu.

Humurid piima sees keeta on köha vastu ja aitavad ka nõiduse vastu.

Humurid on nõiduse ja köha vastu.

Nisajuur on nõiduse vastu.

Kaibajuss on nõiduse vastu.

Kolmjalarohed on nõidumise vastu.

Nõiduse vastu tarvitati ka taimi.
Umur tarvitati üldse nõiduse vastu.

Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Kui on loom ehk inimene oli nõiutud, sellele lasti kaibajussi tee suitsu.

Nõiasõnajalad nõidumise vastu.

Üheksa õlepead linase riide sees suitsu tehes nõiduse vastu.

Nisajuur nõiduse vastu.

Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Nõiutud inimesele keedetakse umuripiima. Siis antakse sisse, kuni oksele ajab.

[Taimede tarvitamine vanemal ajal.]
Umurid on nõiduse vasta.

Nõiduseks.
Pihelpuu. Kui kasvab ühe kännu peal liialt võsu, need on (5-3-1-7 ja nii edasi.) Üks ära tuua ja lõhki ajada, nii et otsad kinni, siis loom läbi ajada. Sellepärast kardab „kuri“ pihelpuud, et marjal rist on otsas.
Kui arvatakse et „kurjest“ valutab hammas, siis tuuakse ka pihelpuu küljest kild ja sossitatakse kolm korda ja pannakse vana koha pääle tagasi.

Eestlaste ebausk.
Kui mustlaste tahtmiste vastu toimiti, hakkasid mustlased sajatama, seda uskusid eestlased väga, nad ootasid vagusi, kuni mustlased ära läksid.
Nüüd, kui mustlased end tühjaks sajatanud ja ära läinud, otsiti ruttu kadakaid, pandi need põlema ja suitsetati „kadakasuitsuga“ mustlaste jälgi.
Nüüd ei pidanud sajatused täide minema.

Värviks ja nõiduseks tarvitatavad taimed.
Kadakamari - arstirohi luupaisete vastu.

Kadakast tehakse õlut ja olla 99 haiguse vastu ja luupaisete vastu.

Nõiarohuks tarvitatud taimed.
Lastud värisevaterohtude suitsu, kui arvatud “tehtud viga” olnud.

Kadakas. Jaanilaupäeva õhtul korjatud kadakad aitavad terve aasta nõiarohuks.

[Märkus “Teistelt ära kirjutatud”, Gustav Vilbaste]
Kui arvati, et mõnd inimest on nõiutud, siis võeti põllukaetisi kaasa.

Vanemal ajal tarvitati taimi nõiduses.
Kui arvati, et mõnd looma ehk inimest on nõiutud, siis võeti põllukaetisi kaasa.

Kui majas veiksed lapsed, ja seal ja seal üks võeras inimene käib ja kui selle järele lapse kõht haigeks jääb ehk tal muidu haigus on, siis õeldakse, et kuri silm on lapse ära teinud ja antakse siis lapsele kaetisrohu juurte vett ja rauaroostet sisse.

Ungrudega suitsetati inimest, kui arvati, et teine inimene saab teist vaeva alla panna, et kuski ilmas rahu ei saa. Karvadega teise inimese kaltsu suitsetati samuti kui ungrutega. Siis veel lõigati kellegi karvu salaja, püüti siis kakku teha ja karvad kakku panna ning siis jalge alt läbi visata ahju ja midagi pomiseda, nagu näiteks: „Kakk ahju supsti, Tõnu minu poole krapsti.“ Seda nõidumismoodi tarvitasid muistesed noored tüdrukud ja poisid, kui hakkas keegi teisele meeldima ja see tahtis toda omale saada.

Arstirohuks: Üle üheksama lill tarvitatakse arstirohuks ehk kurja sõna vastu.

Kaetisrohi, nõmmeliivalill. Helepunane. Sellest tehti teed ja anti lapsele, kui arvati, et laps on ära kahetedu või ära silmatud. See hirm oli alati siis, kui mõni võeras käis ja kiitis, et ilus laps.

Kaitusrohi (Thumianus serpyllum Omendelthym) - laste juures, kui neid ajutud arvatakse olema, seestpoolt ja väljapoolt.

Kadakakepid seina pandult peletavad ka vaimud ja igad salalikud pahatoojad eemale.

Nõidumiseks tarvitati sõnajalga. Tehti otsaesisele sõnajalaga riste, et kurjavaimud välja ajada.

Kõrgest auustatud härra!
Alumistes ridades on apteegi rohtudest mõned nimetused ülestähendatud, iseäranis muu seas need, mis vana ebausust järele on jäänud, aga nüüd veel pruugitavad on:
Üheksatsugu suitsetamise rohi, ka lillipuru nimetatud (Species fumales), sellega suitsetakse näit. lehma, kui kuri silm lehma ära on kahetanud ja piim rikkes on. Ka vasikad, põrsad ja mõnikord ka väetimad lapsed saavad sellega suitsetatud, siis olla neid raskem ära kahetada. Mesilased pidada selle magusa lõhnaga suitsu läbi ergemaks minema ja oma vana kohta armsamine kinni pidama.

Kristuse rist olla olnud kadakapuust, sellepärast kannab iga mari endal ristimärki sellest ajast alates. Ja et jumal on mõelnud hästi selle puuga, märgistades teda ristiga, siis arvatakse sel olevat ka suur mõju arstimisel haiguste ja kurja silma vastu.
Nii räägib üks eit: olnud üks neiu, kel jalad olnud nii haiged, et isegi ei ole tunnud valu, kui neid põletatud või näpistatud. Siis pidanud külapoisid ja -tüdrukud üheskoos nõu ja läinud, raiunud kadakaid talvel läbi sügava lume. Nendest kadakatest tehtud siis iga päev jalgade jaoks vann, kusjuures vesi olnud mõnikord nii palav, et jätnud järgi vähemaid põletusmärke. Elu tulnud vähehaaval jalgadesse tagasi ja paari kuu pärast olnud jalad terved.

Et piim ei läheks hapnemisel venivaks ega klimpi, hautati piimanõusid, mis olnud puust ja milledel arvati olevat pääl kellegi kuri silm, sel teel, et pandi nõusse kadakaoks ja valati keev vesi peale. Kurja silma mõju kadunud siis kohe. Ka suitsetatud laudas kadakaid, et ära hoida mitmesuguseid õnnetusi loomadega. Ka lõhnaks põletati toas taldrekul kadakaoksi.
Kui nähakse ussi põõsasse minevat, siis tuleb kadakakepikesega tõmmata vastupääva poolkaar ja sellesse kolm risti. Varsti tuleb uss ja heidab magama ristidele.

Ungrurohi (sammal).
Üks samblataoline igihaljas taim. Kasvab rabal ja rabataolisel nõmmestikel. Nõrgal tüvel, mille pikkus on umbes 2-6 cm, asub maa pealt kuni tüve ladvani tehe kuuseokka taoline lehestik, kuigi pisut lühemad ja pehmemad kui kuuseokkad. Nõrga tüve tõttu esineb ta salkades, kus tehedalt koos olles nende lehed üksteisest läbi põimivad. See taim on viimasel ajal mitmel pool kadumise märke avaldanud. Missuguseil põhjuseil, on esialgu teadmatu, kuid näha on, et metsade hävitamine selles suurt osa mängib. Võiks arvata nii, et mainitud taim armastab harva, kuid mitte liig madalal asuvad metsaalust pinda, millele keskmine niiskus ja päiksepaiste ligi pääseb. Sellepärast, kus neid rohkem näib, vajaks kaitset. Mõnel pool ongi ta juba välja surnud, teavad vanemad inimesed kõnelda. Sest temagi on, nagu allpool tähele paneme, kaunis lugupeetud taim muistsete eestlaste, eriti läänlaste keskel. Ungrurohi ehk sammal, nii nimetab teda siinne rahvas. Sest ta on old siinse rahva keskel mitmesuguseks otstarbeks muistselt tarvitatav.
[Märkus: kuidas ta ladinakeelselt nimetatakse, - ei tea kahjuks. Selleks saadan teile uurimiseks kord mainitud taime proovi, mille uurimise puhul lugupeetud Eesti looduskaitse ühingul mulle palun teatada tema ladinakeelne nimi]
Tema tarvitus jäguneb kahte pääossa.
I Kaitsevahend nõiduse vastu.
II. Kui arstimisvahend nahahaiguste suhtes.
Ka teatakse kõnelda, et olevad tarvitadud seda kaunistusesemekski. Nii näituseks olevad ta haudade pärjuiks ja muudeks pärjuiks. Haudule olla ta eriti soodne old, sest tema oksakesed püsinud hästi longu vajunult, nagu tüübiline leinamärk. Kuid meie jätame kalmistu kaunistamise ja astume edasi tema päätähtsuse juurde, see on mainitud taim arstimisvahendina. Kaitsevahend nõiduse vastu esineb selles sammas mõistes, mis eelmises päätükiski. Vahe seisab vaid selles, et liivatee haigestunuile sisse sai aetud, kuna ungrurohi, mis sammuti teeks ümber sai töötatud, sellega haigestunuid vaja pesta oli. Tähtis on nüüd muistne nahahaiguste ravimine temaga. Sageli haigestuvad inimesed pää- ja näukõõma, siis lööb sügelema viimaks, lõhkudes näu, üleni kärnadega üle külvates. Niisuguseid haigestunuid pesti ungrurohu teega üks ehk rohkem kordi ning see olla kaunis häid tagajärgi annud.

[Taimed muistsete jookidena ja muuks oluks.]
Siis veel eelmainitud liivatee, kaetusrohuna tarvitatav.

Üheksavägine - “üle-üheksa rohe”. Suitsetatakse nõiduse vastu enne väljaminemist kevadel merele. Teed juuakse üheksa haiguse vastu.

Kerakellukas, nõgislehine kellukas - “nõianõgõs”. Suitsetatakse, kui “tuul ond üle käun” ja kurja sõna vastu inimesele ja loomale.

Koll - “anõtõbõrohe”. Suitsetatakse ja keedetakse nõiduse vastu.

“Nimetesrohe” - mulle praegu tundmata taim. Kirjelduste järele väikeste valgete ja siniste õitega. Kolme “sorti” pidavat olema. Suitsetatakse igasuguse “sandi” vastu.

Trøll - køna - grass (Lycop. salago). Küpsetatakse leiva sisse. See, kes saanud nõitud, peab pätsi [tõlk: ära] sööma. Hakkab tema (mees) oksendama, on tema (naine) nõitud saanud, oksendab tema (mees), muidu mitte, [tõlk: Autor tahab ehk öelda seda: hakkab mees oksendama, on naine nõitud saanud, on aga mees nõitud, oksendab naine, muidu ükski ei oksenda.]
Paraneb. Ei leidu siin, vaid korjatakse mandril.
“En sorts gräs” - teatud rohi [tõlk: mitte arstim!]. Tarvitatakse veel mõnes talus. Raske teada saada.

Jaaniõnnelille õied olid nõiduse vasta.

Kalmused olid paha silma vasta.

Et kadajamarõl ristimärk pääl om, sis om kadajasuitsul seo omadus, et taga suitsetatas kaehtusi ja nõidusi. Kui kedäge är om kaehtõt ja sis kadajadega suitsetatas, sis om kaehtus kaonu. Kui kiäke eläjä vai vilä ära om nõidnu vai sõnonu ja kui kadajadega suitsetat, sis saava elajä terves ja viläikaldus kaos ärä.

Kui kõigist ravimisist hoolimata laps ei parane kahetusest, on viimaseks ja mõjuvamaks abinõuks korjata metsast “kahetuse koldasid” (karukollad - Lycopodium), keeta neid rõõsa piimaga ja anda seda lapsele juua, ehk küpsetada kahetuse kollad leivapätsis ja sööta lapsele seda leiba.

Varsakabi (nõiarohi).

Nõmme kaipus (pohla kaipus) nõiarohi.

Lendva rohi (lendva küüned, nõiarohi, rabanduse rohi).

Üheksamehevägi (nõiarohi).

Kõllane ristikhein. Kasvab ainult kõrge mägede otsas. Nõiarohi.

Kurja silma vastu tuuakse linnast "miisu juurt", "karbi rohtu", "musta ussi tuhka". [Külmetamise vastu (taim on siin vahel).] "Surnu lindavat" paha tuult vastu. Esimestel pühadel (Jõulu, Lihav., Nelip.) tuuakse metsast kadaka oksi, nendega suitsetakse loomi, kui nad haiged on.

Vana usku, kombeid, arstimisi ja sortsimisi.
Last sõnamise eest hoida, seutakse tükkike juda sitta (assafoetid) veikese kottikuga lapsele kaela, ja kui nisugune inimene kellest sõnamist kardetakse, ära läheb, rapputtakse tulist tuhka jälgede sisse.

Kust last ära nõiutu arvati olevat, siis minti sauna ja tehti viht sellesama veega märjaks, kelle sees laps olli, ja siis vihuti, kusjuures ka siis need sõnad loeti, et sop-sop-sortsi solgitud soone pääle, vihalehes nõiast nähtud veere pääle, Uku tehku terveks teda, nõial endal tulgu häda.

Kirikus ristimise puhul asetati mähkmesse küüslauku ja elavhõbedat, et keegi ei saaks last ära nõiduda.

Kui lapse kõht oli kahetamise tõttu lahti, siis anti arstimiseks juudakakku sisse. Kõhuvalu vastu sel puhul mõjus ka see, kui korjati tolmu säält jalajälgedest, kus kuri inimene oli käinud, segati söögi hulka ja anti haigele sisse.

[Abinõud, et last ei kaetataks, ja kaetamise ravimine] Et kaitsta ennast ka täiseas kahetamise eest, pandi juudasitta rinnas kantava sõle alla.

Kui laps oli kahetatud, pandi tükk juudasitta nartsu sisse, see süüdati ja suitsetati sellega last.

Koerputked Aethusa cynapium (Familie Umbellifiraeä). Tarvitatavat nõidumise juures (valged).

“Taimed, mida ja kuidas tarvitadi arstimisvahendeina”.
Liivatee [Thymus serpyllum]
Ülituntud on kõigile see liivasel maa-alal kasvav mitmeharuliste varte ja peenikeste lehekestega ning pruunikaspunaste lõhnavate õitega roomav taim. Siinne rahvas kutsub seda liivateeks, ka liiviseks ehk kaetuserohuks. Kirjakeeles kutsutakse aga seda “tüümian” ehk mehitsehein. Vähe leidub vist veel saarnatseid taimi, mis nii ebausuga seotud on kui see. Liivatee ehk liivis ei oma kuigi suurt tähtsust, sest mõlemad on sihitavad maapinna suhtes. Viimane isegi arvatavasti mujalt maakonnast mitte väga kaua aega tagasi sisse rännanud, sest üliharva on kuuldunud siin seda. Teine tähendus on aga “kaetusrohul”. Sõna “kaetus” on tuletadud sõnast “kaema”. Vanus kirjus tähendab see “vaatama”. Ka siinne rahvas on tarvitanud seda omas murrakus. Kuid mitte Noarootsi eestlaste keskel ei asu selle sõna algupärane kodu, vaid ta on Lääne-Nigula kaudu siia tulnud. Ja kui tõendatakse, et Lääne-Nigula rahvas pärast Noarootsi rootslaste sisserändamist oma praegusele asukohale on rännanud (prof. Ariste “Millal asusivad rootslased Eesti saartele”), siis on see sõna toodud sisse kusagilt mujalt. Nõnda on liivateed ka väljaspool Läänemaad tarvitadud ja nimelt kaetusrohuna.
Edasi vaatame nüüd, missuguseid haigusi sellega ja kuidas ravitadi. Rahvas muistselt on kõnelenud siin, “paha silm on kaenud” ja “ää tehtud”, ka “tallajast” on kõneldud Lääne-Nigula pool. Kuid terve selle üldine mõiste on “arstimisvahend kurja silma vastu” või nõidumise vastu kaitseabinõu. Toome siin ette, kuidas seda toimingud siinne rahvas kirjeldas. Paha silmaga inimesega ei söandanud keegi lähemalt tutvust teha. Tema vaatamine mõjus kahju tegevalt võerastele loomadele. Töö, mis siis käes juhtus olema, kui paha silmaga inimene nägi, võis kergesti nurjuda. Loomade suhtes oli tagajärg siis järgmine. Loomad jätsivad kohe söömise ja haigestusivad. Mõned segi, hakkasivad meeletult kisama, hommikul lauta minnes nägi karjatoimetaja lehmil seljus kastetaolist pisarhigi. See oli nõiduse, mis sündis paha silma läbi, tunnus. Nüüd aga tehti kaetuserohu ehk liivateed ja joodeti haigestunud loomile jahude ja soolaga, kes olevat siis terveks saand. Üldse olevat see üks vanemaid nõiduse vastu võitlemise vahendeid pääle jahude ja soola, mis olevat pärast juurde kasvanud. Olgu ehkki on kadumas nõiduse jäljed lõplikult rahva keskelt, ometigi leidub selle tarvitajaid veel, kes küll mitte avalikult ei tegutse, kuid saarnatse märkidega haigusi nähes oma loomade juures eelmainitud esemetega ravida püüavad.

Kui teine inimene oli söögiisu ära võtnd, siis näridi miisujuurt, see pani kangesti oksendama, siis hakkas jälle sööma. Seapõrsastele anti ka seda sisse.

Kui kukulind kevade ära situb, siis jääd see sui haigeks. Kui kukulindu kuuled ja põle söönd mette, siis ammusta toore puu sisse, siis sulle ei mõju, aga puulehed kuivavad ära. Mo ema oli hammustand pihla sisse, ei lehed põle tal suuremaks kasvand, kui kevade olid, teise aasta hakand jälle uuesti kasvama.

Sellel pandud jälle, kui tallaja oli peal käind. Pihelgapuule lõigatud rist peale. Seina sees oli üks nisukene auk, kust tallaja peale tuli. Ristiga pihelgapuu torgatud sinna auku, siis oli tallaja ära kadund.

Et last kaitsta kurja silma "kaehtamise" eest, selleks hoitakse ta rõivaste sees alati nartsu sisse seotud soola, mille pääle targemad eided ka puhuvad ja vastavaid sõnu posivad. Samaks otstarbeks hoitakse rõivaste sees (ka täiskasvanute juures) kolme pihlapuust pulka, milledele ristid otstele lõigatud, mis ka kurje vaime eemal hoiavad.

(Taimed riputatud tuulekotta toaukse kohale) See on see kaljutška, panevad selle jauks, et vanasaadanas ei saa tuppa. Vanapaganas. Tead, ütlevad, et eesti keeli on pistirohi. Kui pistab, torkab inimest, ta on selle vasta.

Lillede mõju inimesele.
Lillede mõjust inimestele on räägitud ammusest ajast kuni tänapäevani välja. Palju olen sellest unustanud, kuid meeles on, et belargoonium mõjub rahustavalt. Kinnitust sellele sain oma tuttavalt inimeselt, kes mulle rääkis. Toalille belargooniat kasvatati kahel põhjusel:
a) tema lõhn peletas koisid;
b) et end kaitsta kurja silma kaetamise ja nõiduse eest.
Üks mu tuttav viis belargooniumi tööle kaasa ja pani selle oma töölauale. Usu või ära usu, aga kõige suurem tülitseja muutus rahulikuks. Õhkkond töötamiseks oli palju rahulikum kui varem.

Kurja eemale peletamiseks:
Nõia kollasi, kuuskjalgu ja kaibusi tarvitati laste suitsutamiseks, et hoida neid “kurja silma” eest.

Kahetamine. Kui jälgi ei saa siis võtta üheksa tuule aetud õlekõrre-risti, palotada ja tuhk sisse anda.

Juudasitt - üts aisev roht. Vanasti kahetust pellassiva. Latsel oli kirju müts, pandi mütsi voodri vahele juudasitta, et ei kahetata ära.

Kui last ristimisele tuuakse, siis pannakse „Juuda sita“ lapse juure, kas mütsi ehk mähkmete sisse, see hoiab last sõnamise ja kurja silma kahju eest.

Ristimisele viies pandi lapsele miisujuurt ja triivistükki riidetopiga kaela, siis kuri asi akka lapse külgi mette.

Keda kägu kevadel ära petab, see peab ära kuivama. Kui see juhtub, siis hammustagu inimene lähedamal seisvat puud kolm korda, siis peab see puu ära kuivama.

Uskumisi ja arstirohte taimedest ja puudest.
Kadakamarju tarvitati rohuks, siis kui kusi ei ole korras. See korjab vett ihu seest välja. Marjadest tehti teed või söödi niisamuti, siis hakati ühest piale ja söödi viieteistkümneni ja jälle tagasi. Kadakaokstest tehti ka teed, kui marju ei old käepärast. Kui tuas ei old hiad haisu, siis lasti kadakaokste suitsu tuppa. Kadakaoksi pandi õlle sisse, see pidi hia maitse andma. Puunõudest võeti halba haisu ja maitset, kui sial sees põletada ja pärast ummukses lasta seista ja keeva vett siis piale valada.
Kadakapuuga nõiuti ka veel. Kadakapuust kepp, ja siis kui tuli kodukäija, siis võis välja sellega rammu katsuma hakata. Kui kodukäija oli sialpool, kust kuu paistis, siis sai võitlemise juures võidu kodukäija. Pidi olema kadakasel kepil palju ristisi otsa tehtud - siis see kääs ja ise kuu pool, siis jäi võit mehele. Mõisnikudel olid ka ainult kadakased kepid, sest need olid tugevad. Üks mees old ka nõid, ja siis mõisnik kutsund selle mehe mõisa ja ise pekst teist kadakase kepiga ja üteld: "Nõida sina mind, mina peksan sind !"

Kui inime on nõiduse vää läbi rumalaks tehtud, siis võetud siili verd ja antud selle rumala inimesele sisse. Siis on see inimene jälle targaks inimeseks jäänd ja abi soand. Ka on nõiduse vääga rumalaks pandud inimesele kuuse-, männa- (pädakapuu) ja kadaka-puu kasusid korjatud ja ummukses ära keedetud ja siis seda vett rumala inimesele sisse antud. Siis on koa abi soand. Aga mõnele ei ole aidand ükski oht ega roht, mis rumal old, see rumalaks jäänd! Põle aidand siili veri ega keegi. Vana arstimise kunst.

Jõululauba õhtul köetakse kadakapuudega ahju, ehk kui kadakapuid ei ole, siis pannakse kadakaoksi puude ulka, uskumiseks, et kadakapuu lõhn kurjad vaimud tuast välja ajada.

Ka pruugiti seda pruuki jõululaube õhtul, et kadakasuitsu tuppa tehti, et seega kurja vaimu toast välja ajada. Siis tõmmatud akende ja uste peale kriidiga ristid ja loetud kolm korda issameie. Siis ei pidada kuri vaim enam sisse saama, sest need ristid keelata seda. Ma isegi nägin seda pruuki, aga nüüd on see rumal ebausu mood kõigist perest kadunud.

Kui juhtus naistel mingisugune kondihaigus, kas maast hakand või mõne kurja silma läbi, siis korjati loomakonta, enamasti labaluukondid. Pandi kerisele, kööti ahju, siis visati kontide peale leili ja viheldi. Siis need kondid pandi kotti sisse ja viidi võera saksa maa peale ja visati üle pahema õla maha, aga viskaja ei tohtinud tagasi vaadata nende kontide poole, siis pidi haigus jäädavalt kaduma.

Pihlakapuust kepid kodukäija peletajad. Keegi äi ja minia ei saand üksteisega hästi läbi. Äi old kiuslik inimene ja teind minia elu kibedaks, niiet see temaga kuidagiviisi ei võind elada. Viimaks ometi surnud äi ära ja minia lootis paremaid päivi. Aga varsti tuld äia vaim miniat kiusama ja tülitama. Ta teind tubades ja lakas suurt kolinat ja loopind asju ühest kohast teise. Minia kaeband ja kurt teistele, et ei või kudagi elada. Keegi on teda siis õpetand, et too metsast pihlakapuust üheksa keppi ja pane tuppa - kas ukse alla või mujale, on jutustaja (Sebar) ära unustand. Minia teind nii ja äi pole enam tuld tülitama.

Kriivistikk. Kui midagi paha haigust on, na nõiduse asja, siis tuuakse niisajuurt ja kriivistikki ja sinist silmakibi, siis suitsetakse sellega.

Juudasitta ja kurjasilmaõli sai apteegist. See aitas kurja silma vasta. Teda on praegust ka apteegist saada, aga teise nimega. Miski halva lõhna tal ei ole. Loomale anti sisse, kui kuri silm üle käind.

"Kundrapussu" retsept:
Ahju keressist võeti kivi, kus keresiga ahju ei olnud, vaid kinniskummiga, sealt virussest kundrekivi (ahju peal sellejauks suvel paigale pantud punasesõmeraga, lappik kivi, ümbes 10-20 naela raskune) aeti ahjus ehk tuhkhavvas tules kuumaks (helendama) ja pandi keset tuba savipõrandule. (sell ajal elati talvel rehetubades, kambreid ei olnud) Noor ema võttis linase palaka üle õlade, villane ündruk veel peale ja seistis kassirassi kuuma kivi kohale. Näpuvahelt laskis (külatark naine vanamoor) rohtusid kuuma kivi peale, kanepitera ehk hernetera suuruselt: veevelit, juudasitta, ehk kui neid ei olnud, siis 9 veevelitikku ja nattuke juudisittalappi (näru külest natuke, kus kord juudisitt (asvalt) sees olnud.) Kui nende tuli kadus kivilt, siis kulbiga siristas õlekõrre jämeduselt vett kuuma kivi peale, et auuras. Kuum auur läks üles noor ema alt keha ümber ja kui kivi enam ei sisisenud, ruttu sängi ja karvanahad ehk kasukad peale katta, kuni higitses, sellega oli "kaehtus" ja "rabahtus" arstitud.

Nõijakõllad nõidumise hädale.

Kui laps ära nõiutu arvati olevat, siis vihuti ka seda saunas, kusjuures jälle lausuti: "Sopp, sopp, soone pääle, vihalehes nõiutu veere pääle."

Igasuguse haiguse vastu, kaitseks kurja vaimu eest on eriti juudasitt ehk juudavaik* (tribisrakk) juure keedis, mil on närve ergutav e. elustav omadus. Osalt selle omaduse tõttu ta oli maagiliseks väeks igasuguste haiguste puhul, sest tema sisseandmisel inimene elavneb. (Dr. A. Villaret. Handbuch der gesamten Medizin I.)
* Märkus: asa foetida - haisev vaik; täpsemalt: kuivatatud vaigupuu - kuivatatud vaigupuu (Ferula assafoetida).

Kaitseks kõikide haiguste ja kurjade vaimude vastu kanti alati tükikest juudasitta suure rinnaskantava sõle all, ja selle sõlega joodi alati vett.

Kui lapsel sitt rohelane, sis on laps ära kahjatsetud, sis tuuasse öhessamad sugu teed, see on si kahjatsemese tee. (Apteegis on küll, ku sa küsid seda).

Juudisitt, kui lajalt tuntu "kaehtusõ rohi", saap egasugutse haiguse vasta pruugitus. Kõrd andas tedä rabamise vasta, kõrd sisemätse valu vasta, kõrd kui rohto, et tuu läbi nimelt lastõlõ söögiisso saasi. Kaehtusõ kaitsjas köütvä tedä mitmõki ebauskliku lastõlõ kui loomõlõ nöörikesega kaala. Ravvatossu tegemise man pandas ka raasokõnõ juudisitta palava ravva pääle, et tossu tegemine mõosi. Mõnõ pruukva juudisitta ka hambarohos.

Nii sageli hoiti toas üheksaõie lille. Et siis pidavat see tuba üheksa haiguse ees kaitstud olema. Tema suitsu tarvitati nõndanimetatud nõidusvahendina.

Nõidusvahendina kasutati tuulepesi. Harilik tuulepesa süüdati põlema, sellega mindi tuppatulejale vastu, ilma selle teadmata. Muidugi pidi sellel inimesel mingi viga olema.

Toodagu metsast pajupuuvõsasi ja pandagu ahju leibade pääle, kui leivad ahjus küpsevad. Pärast võetagu leibadega seltsis asjust välja ja pandagu see vitsakimp selle sängi alla, kelle pääl painaja käib. Kui nüüd painaja tuleb ja inimene ta all unistama hakkab, siis võetagu vitsakimp sängi alt ära ja peksku seda, kelle pääl painaja on. Siis ei tunda see inimene valu sugugi, kelle pääl painaja on, vaid painaja hakkab pääl kisendama. Siis võid kohe häälest ära tunda, kes painajaks on.

Völu. Inimene kes oma tarkuse abil teisele paha tegi. Kes äkise (teat. haigus) lahti lasid ja teise (teat. inimese) pääle saatsid, kes teistele täisid tegid, loomad ära rikkusid jm. pahategusid tegid.
Seks tarvitati tiivestrekki. Toodi harilikult apteegist, saadi ka ringikäivailt võõrkaupmehilt. Olnud ilmatu sandi läpatisega rohi. Seda hoitud ninatubaka sees ja nuusutatud sandist leitsakast hoolimata. Kui seda kaasas kantud ja nuusutatud, siis pole völu kunsid peale hakkand. See aitand völu vastu. Kui laps kuskile vöörasse kohta eribele läks, siis siuti ikka lapsele ninarätiku sisse natuke tiivestrekki, et kardetud völumine peale ’p hakaks, et lapsele midagi halba äga ka lapsega midagi halba ’p saakssaata. Haigused äi hakkand ka külge.

Arstirohud. Külmkingad - nõiarohi.