Rahvapärased taimenimetused

Pihlakas

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Kui hall (külmtõbi) selga käib, siis võta 3 pihlakapulka, lõika ristid otsa, mine paksu rukki sisse, loe sääl 3 kord issameie ära ja tule tagasipidi välja, siis oled tast prii.

Kui poisslatsel vaivaja (jooskva) hädä om, vii lats risttee pääle kolm neljapäivä õdakut ja tee pihlõpuust ütesa vajakõist, tsuska neid tee pääle maa sisse, sis võta kõrdamöödä ekaütte ja vaota kolm kõrd egaütega latse haige kotusse pääle ja panõ jälle vajakõsõ tee pääle tagasi. Ärä tullõn ütle: "Tulõ, hunt, võta uma! Tulõ, vaene, võta vaiv!"

Arstimist tiia mä ka sugu. Käsni (tüikaid) arstitas ka mitmel viisil. Võta üts pihlapuu kepp ja lõika selle kepi pääle ega käsnä jaos üts tsälk ja köütä üts lint (pael) külge ja sis ütel neljapäiva õhtul vii risttee pääle (kus kaks teed teine tõisest risti üle lääb) maha ja tule ära. Kes siis selle kepi maast üles võtab, sellele saava ka ne käsnä.

Too mõisniku maa pealt kolm pihlakasepuud ja köida oma kura (pahema) jala külge kinni, ja nõnda too oma valla ehk krundi maa peale, veel parem, kui oma kodu tood. Keeruta vastuoksa (ehk päeva) neile südamed seest välja ja pane ühksa täie sinna sisse ja üheksa tera soola ka sinna juure, siis keeruta see punn jälle sinna augu otsa kõvasti, siis pane oma ahjusuu alla saviga müirise kinni, et mitte sealt ära ei saa kaduda. Siis saad nägema, et eluks ajaks täiedest ilma saad olema.
Tähenduseks: kui sedaviisi arstitud saab, siis ikka vanas kuus. Ka pihlaksepuu tooja ehk kus täied on, need peavad ikka teine teise maa peal olema, pihlaksepuu saab mõisa maa pealt toodud, siis peab jälle see, kes täied kannab, teise mõisa maa peal olema ehk ka kroonu talu maa peal, aga pihlaksepuu olgu ikka mõisniku maa pealt kasvanud. [...]

Kui hammad valutasid, siis lasti auk oherdiga uksepaku sissi. Siis tehti pihlakupuust kolmeharaline ork, sorgati iga haruga kolm korda hamma igemesse, mis valutas, nõnda et veri välla tulli, siis süllati kolm korda augu sissi ja tehti pihlakupuust punn ja löödi augu ette. Siis pidi hammavalu järgi jääma.

Katk.
Katk käis vanast igatemoodi ümber, vahel oli tema kui lõngakera, veeres ühest kohast tõise ja kui keegi teda nimetas, siis suri see kohe ära. Vahel oli ta jälle kassi nägu, kes niisama salamahti ühest talust teise käis ja inimesi suretas.
Sel ajal elas üks vana naine Epra külas Annil (talus), see oli katkust üle, tema peksis teda niikaua, kui ta plagama pani.
No eks ükskord juhtund katk Annile tulema, ta olnud nii suur kui hea pent, rott, ehk veilane kass. Vanaeit sasind kahe käega kassil ümbert kõri kinni ning raband viimati pihlakavitsakimbu, mis tal selle tarbeks ammugi valmistud olnud, pannud kassi sabapidi jala alla, teise käega hoidnud peast kinni ja siis annud õige mehise keretäie, mis ta veel enne ei ole saand. Aga kui ta ükskord ometi pääsend, siis ei ole enam üks ajanatuke olnud, ta pistnud üle välja metsa, nii mis kannad välkund, ning jäänudki sinna metsa tänaseks päävaks ja keegi ei ole enam teda sestsaadike näinud.
Paraaegu nimetakse seda kohta, kus katk läinud, Katk-koide.

Kui veikese lapsel kael jämedaks kasvab, nõnda et ilus ei ole, siis peab selle lapsega metsa mindama ja sealt ühe noore pihlaka üles juurdega tõmmama, mis veel tõmmata jõuab. Ja siis nende juurikatega kaela vajutama. Siis puu jälle kasvama tagasi panema, siis saab see haigus senna jäema.

Kui sõrm ehk jalg ärä on raiutud ehk lõigatud, siis oleva pihlakumarjad hääs rohus sinna pääle panna.

Hambavalu jääda järele, kui põhja poolt pihlakapuu küljest koort näritakse.

Siutõbi ja tema arstimine.
See on veikeste laste tõbi, aga harva suurte juures leida; lapsel on kõverad silmad (kosoglavie). Olla sellest tulnud, et ema on ennast ehmatanud "siu üle" (ussist). Arstitakse veel tänapäevani nii: Võetakse laps, kellel siutõbi silmades, ja pannakse põhjapoolse ukse (läve) alla maha (see on ükskõik, kas toa, lauda ehk aida uks, kui ta ennegi põhja pool on). Pärast võetakse vana kurjategija siug kas elavald või "ära rehit". Siis "rehitäs" last sellega kolm korda. Nii tehakse seda kunsti kolm vanakuu neljapäiva. Kui on nõnda tehtud, siis on tõbi läinud.
Tõine arstimise kombe on nii: Laps pannakse senna kohta maha, kus neli teeharu kokku tulevad, võib ka neli külatänava haru olla. Siis võetakse pihlapuust vitsad ja pekstakse jälle kolm vanakuu neljapäiva, sääljuures sõnutakse veel salasõnu, mida ma ei ole hästi kuulnud. Siis on tõbi jälle kadunud.

Kui paiseid on, siis peab ühest paisest esimest mäda võetama ja närtsuga metsa viima, kus kaks puud teineteise vastu hõeruvad, senna kahe puu vahele panema ja ilma tagasi vaatamata koju tulema. Need puud peavad aga kaugel metsas olema, kust puid ei raiuta, sest kes neid puid juhtub raiuma, see saab siis paiseid.
Nendasama viiakse ka pihlakoore vahele põhja poole külge. Ka seda pihla ei või raiuda.

Hambavalus torgiti pulgaga valutavat kohta ja pulk pisteti põhjatsi poole külge pihla sisse.

Vanad arstimised.
Kollatõbe vasta olla hea pihlakajuure vett juua. Pihlakapuu juured saada ummukses ära keedetud ja seda vett joodud.

Hambavalu arstida. Pihlakapuu küllest peab reede õhtu lõikama, selg vastu tuult, ühe tüki koort lahti, nii et pealt ots kinni jääb, ja sealt koore alt puu küllest välja lõikama ühe tiku, ja selle tikuga valutajad hammast kolm korda torkima, nõnda et veristada saab hammast. Siis see tikk sinnasamasse koore alla tagasi pandama, aga nii, et ise enam sinna ei vaata, s.o. selja takka tagasikätt koore alla pistma ja see peale vautama. Peab hambavalu kautama.

Hambavalu arstitakse järgmiselt. Võetakse 9 lepakasu lepikust, aga üksnes nii, et juured leppadel kokku ei puudu, neil kasudel tehakse ladva ots teravaks ja tõise otsa rist. Siis torgitakse teravad otsad haige hamba igeme külles veriseks. Siis lastakse ühe suure pihlakapuu sisse põhja poole külge oherdiga auk, umbes 2 tolli sügav, ja pannakse siis need veriseks torgitud pulgakesed sisse, teravad otsad puu südame poole. Siis tehakse üks punn lepapuust, mõlemiste otsade pääle ristid, ja lüiakse kõvast aaugule pääle. Kes nüüd selle puu maha raiub, see saab selle hambavalu omale.

Om kedägi marupini purnu, sis kütkü ta pihlepuiega sann nink teku viht ütsast lehepuust, sis saap vihtlemisest abi.

Külmetamise vastu hautati hoonete põhja päält võetud heinapuru, pihlakaõelmeid, maahumalaid, vaarukvarsi ja monda muud.

Taimed, mida talurahvas teeks pruugivad. 1. Maasika lehed, õied ja marjad; lehed tulevad siis ära korjata, kui nad alles noored ja vaigused on. 2. Viinalille õienupud. 3. Härjapea ehk koorelille õienupud. 4. Pihlaka õienupud. 6. Vahrakamarjad ja -varred, mis talvel tulevad lõigata. 8. Kummeliõied. 9. Valge ja punase ristikheina õied. 10. Mustasõstremarjad. 11. Mündilehed. 12. Valmissaanud köömned. 13. Mustad kadakamarjad. 14. Mustasõstrelehed, mis kevadel, kui nad alles noored ja vaigutsed on, ära tulevad korjata. Kõiki neid teesid tuleb kas uluall ehk mõne muu sarnase koha pääl tuule käes esiteks kuivatada, kuhu mitte päev pääle ei paista. Päeva päälepaistmise läbi saavad nad tervisele kahjulikuks. Pääle tuule käes kuivatamise tulevad nad ahjus, mis mitte liiga palav ei tohi olla, vaid sarnane, kui leivad on ahjust välja võetud, - veel üle kuivatada.

Ka tiisikuse vastu kiideti hea olema pihlakamarjateed juua.

Hambavalu vastu võetakse noaga pihlaka põhjapoolse suurema juurika küllest kild lahti, tõmmatakse nõnda puu küllest ära, et teine ots teravaks jäeb. Selle terava [otsaga] torgitakse valutava hamba igemed niikaua kui verele, siis pandakse pihlakakoore tükk jälle vana koha piale tagasi ja muld piale. See kautada hambavalu.

Haiguste ravitsemine. Hambavalu kannataja läheb metsa, laseb pihlakapuu sisse augu, paneb hamba verd sinna sisse, pulk ette ja hammas ollagi terve.

Kadakapuul on marjad ja marjadel rist otsas, sellepärast pruugitakse teda, kui ristid otsa on lõigatud, kurja vasta võitlemiseks ja marju pruugitakse haigetele teeveeks. Ka pihlikaga on nõiad palju kuntsisid ja vigurid teinud.

Murra metsast pihlik maha, võta säält pind, sorgi sellega hammast ja pane sii pind jälle pihliku külge tagasi sinnasamasse, kus ta olli, ning murra pihlik jälle õigest tagasi, sis saavat hammas tervest.

Kadakamarjadest ja pihlapuu-õelmetest ja palotakjatest tehtud rinnarohtu.

Moa-aluseid ja tuulerõugeid soab ää kaotada, kui kuiva pihlakase vihaga neljapää õhta kolm korda kuuvalgel viheldakse, aga nõnna, et teised ei nää.

Õtsiti toores pihlakaõks, kes puust maha langend ehk ka mõnest võõrast inimisest maa raiutud, selle sisse vajoteti noapussiga pisike prago, sinne prao vahele pandi paisede mädä. Pidi ka paised vällä kaotama.

Hoavasalvi teha.
Kui sa oled kervega ehk mõne muu terariistaga hoava oma ihu sisse löönd, kas jalaseare sisse ehk kus tahes. Kui see hoav ei taha paraneda ja hukka lähäb, siis kui juba jõhvid sisse kipuvad kasvama, siis ei aita muu abi kui võta ja keeda üheksa puu salvi ja pane seda hoava piale. See kisub hoava kokku ja puhtaks ja parandab ära kohe.
Üheksa puu salvi tee nanda! Võta:
1tiseks - õunapuu kasusid,
2iseks - tikerperi kasusid,
3ndaks - musta sõstra kasusid,
4ndaks - punase sõstra kasusid,
5ndaks - pihlaka kasusid,
6ndaks - tominga kasusid,
7ndaks - kreegi-, ehk kui seda ei ole, siis pähklepuu kasusid,
8ndaks - pirnipuu kasusid, ehk kui ei ole, siis kadakapuu kasusid,
9-maks võta kirsipuu kasusid, ehk kui seda ei ole, siis võta mageda-marja puu küllest kasusid.
Igast puust võta üks võrs kasusid. Muude puude kasud ei kõlba kui viljakandja puude kasud üksipäine. Ja olgu üheksad sugu viljakandjad puud. (Nagu nimetud on.) Siis pane need kasud ühe paa sisse veega keema, aga ummukses. Siis keeda sõnkaua, kui park juba paksuks lähäb. Siis lase ära jahtuda ja võia seda parki puhta linase riidelapi piale ja pane hoava piale. See kisub hoava puhtaks ja parandab ära. Ja see kisub kõik viha ja paha vana hukkaläind hoava seest välla. Ja hoav paraneb kohe ruttu ära.

Kui hammas valutab, siis peab neljapäeva õhtu kasepuu sisse, vasta põhja, oherdiga augu laskma, hambaigeme lõhki torkima ja siis kolm korda verd sinna augu sisse sülitama, ja siis pihlakane prunt tagurpidi ette lööma - siis on hambavalu kohe kadund.

Kel hambad valutavad, võtku pihlakast 9 tikku, nendega igaühega kolm korda haiged hammast vajutada ja siis tikud pihlaka sisse tagasi lüia.

Hambavalu vastu otsitakse põhja poolt üks pihlakapuu, leigatakse ta põhja poolt küllest kolm orki ehk pilbast - torgitakse sellega valutavaid hambaid ja pistetakse nad siis jälle vana kohale puu külge tagasi.

Pihlakapuud ei tohi põletada. Kui selle puu tuhaga libedad või lehelest tehakse, siis hakkab pea kõõmama.

Vällä lüämisi, mis lastel vahel pähä ja silmnägo lüäb, arstida süävie pesemisega. Tuare puu süsi, mis kui pihlaka, kuuse, kase ja lepa, võeta, kui näväd viel siniselt õhkuvad, ja pannasse ühä riista sisse, kus puhas külm vesi sies on. Lasta sääl vähä seisada, siis kurnata läbi linase riide kõik süäd ja prügid vällä. Selle viega siis katkisi kõhti paar kõrda pessa (parem viel kui neljapäival saab pestud). Piab seda viga parandama.

Hambavalu vasta lastakse pihlaka sisse põhja poole oherdiga auk ja puhutakse kolm korda senna sisse ja võetakse oherdi viimane käbi, torgitakse sellega hammast, kuni veri välja tuleb, siis pannakse see senna peale tagasi ja lüüakse lepapulk peale.

Kadaka, pihlaka ja takja juured on kõik paisete vastu.

Sammaspooliku rohi. Ku lige sammaspoolik, sõs pannas peeniksese hõõrut luutuhka pääle, mis enne ära palutet; ku kuju sammaspoolik, vaeotadas kolm kõrda räimepääga, andas räimepää mustale lehmäle ja üteldas: "Söö miu sammaspoolik ärä!" Ku musta lehhmä ei ole, andas mustale lambale.
II. Kes mere vett om joonu, teeb väidse otsaga - ilma et väidse otsa üles tõstab - viieharulise (viitnurka õigemb!) risti tohu pääle, sülgäp kolm kõrda risti pääle ja vaeotap tohuga sammaspoolikut kolm kõrda. III. Võta nimetsesõrmega aknahigi ja võia pääle. IV. Võta pihlapuust pulk, vaeota sellega ja viska maha; kes pulga üles võtab, saab sammasp. omale, ja tõisel kaob ta ärä.

Soolatüvikud pihlakapulgaga 3 kord litsuda ja siis ristteele maha visata ja ära minna ilma tagasi vaatamata - siis kaob ära.

Jooksvat arstida: Paburitskipuid keeta, seda vett juua; saarepuu pungasi ja pihlakaõisa segamini keeta ja seda vett juua.

Tsirgutõbi om ka üts hirmus haigus, mida väetikene jo õige varakult, elohommongul kandma piäp. Seda vika om harvakult ütel ehk tõõsel latsel. Viga saap säält, kui imä käüma pääl olleh mõnt tsirgu äkilist üleslendamist heidüp, sis saap latsele tsirgutõbi nink väetikesel saiska käe ja jala lajah kui lendava tsirgu siiva, mida mändsedegi mähüstega latse ligi ei jovva harjotada, ei kasvatada. Siih astku arstimine ette. Lats jätetas mähkmist vallale, viias kolmel nelapääva õdangul laudaläve pääle nink vaotas sääl pihlapuu laastoga latse "siiva" mant, kuna paar man olevid naisi kõrvalt ragoja käest niisamate küsüse, kui kammitse ragojagi käest. ["Mida sa raot?" Vastus ragoja puul õige kärmäs: "Kammitsit, kammitsit, äio-kammitsit!"] Saavat abi.

Halli-sõitja mitmesugune rohitsemine.
Üts Rõugu kihkunna, Kasaritsa valla talomiis põssi jo terve aastaga hallitõpõ, ja üteki roho avida-as inäp. Mõni opas mõtsast rõipõluid kokko koräda, piinüs tampi ja tuud viiga sisse juvva - sis saa abi, a kõik oll ilmaasända. Hall värist tedä inne ku peräst. Opati: mine lauta, lambasita ala - sis jätt hall su maha. Miis lask ka hinne tuulaiga, ku halli pääl olõ-õs, lauta, lambasita sisse matta, nii et hiuskarvagi vällä jää-äs. Siäl lask ütekõrraga kiäki laudaussõ vallalõ ja uma poig hõigas tassamisi: "Esä!" Esä hõigas sita alt vasta: "Mis siäl om poig?" Siälsamah oll hall mehekesel pääl, ja ta sõit siäl ummamuudu, niigu lambasitt lõdisi õnnõ. Opati: Korja pihlapuu lehe kokko ja mata hinnäst noidõ sisse, sis lätt hallitõbi mant pakku.A siäl piät õnnõ kolm üüd-päivä liikumata paigal olõma. Vaõnõ miis lask latsil nii pal'lo pihlapuulehti kokko koräda, et ta tävveste näide ala katõtus ja matõtus võidsõ saia. A siäl jäi mehekesel üts suur varbas vällä ja hall tull tälle mano, pitsit tedä suurt varbast pite nii kõvastõ, et miis halu peräst suurõ helüga tännt. Sis matõti ka suur varbas pihlapuulehti sisse, ja miis oll suurõ kannahtusõga sääl all kolm üüd-päivä. Ja hallitõbi tagasi mant.

Hammaste vahesid peab pihlakapuust tikuga puhastama, siis ei pea hambad mitte valutama hakkama.

Kes kooljaluud ära tahtis kautada, pidi sel samal nimetatud ajal /= kuuvalgel/ pihlakase pulgaga kolm kord otseti selle pääle vajutama ja pulga ära viskama, et keegi teda enam üles ei leia (aitamise sõnad puuduvad).

Kui hammas valutab, siis kolme puutikuga hammas veriseks turkida, pihlakapuu sisse vindlaga auk lasta, need tikud sinna auku panna ja prunt ette lüüa, siis kaduda valu ära.

Hamba valu vastu pruugitakse väga palju vahendikkusi, mõned on üsna naljakad. Tahan siin mõned ülestähendada. Pihlaka puu seisab esimises reas, sest teda saab väga laialt ja mitmel viisil hamba rohuks ehk hamba arstiks pruugitud. On kellelgi hambavalu, leigaku pihlakapuu põhja poolt küllest oksuke, tehku sellest üks tikk, torkigu sellega haige hammas veriseks, puurigu sellesama pihlakapuu põhja poole külge auk ja tagugu verine tikk senna sisse.

Saab ka pihlakapuust tikk, kellega hammast torgitud, maja seina sisse taotud ehk ka pihlakapuu juure alla maha maetud.

Kuulsin ka ühest hambaarstist, kes pihlaka ja mitme muu puude koorest üht vedelikku keetnud. Tuli nüüd keegi hambahaige tema juure abi otsima, siis andis arst ühe roostetand naela, mis ta surnuaja pealt olla toonud, käskis selle haiget hammast torkida. Selle peale annud ta eespool nimetud vedeliku suhu rüübata, ise võttis ta nüüd selle naela ja haambri ja läks õue naela teatud kohta saina sisse lööma. Valukandja pidi aga seda vedeliku senni suus hoidma, kunni arst tagasi tuli. Sülitas ta seda aga enne suust välja, siis polnud abi loota.

Kui inimesel paised külles on, siis arstib ta neid niiviisi ära: võtab kolm pihlikakeppi, vajutab igaühega kolm korda paiset ja viib need kepid risttee peale. See, kes need kepid kõige enne maast ülesse võtab, läheb paisid täis, aga selle inimese küllest kaduvad nad üsna ära.

Kui veikse lapse kõht lahti, põdur ja vaese tervisega, siis ohutatasse järgmiselt. 1) Korjatasse üheksat seltsi marjapuid, nimelt neid, kelle marjadel rist otsas, nagu kadakas, pihlakas, pohlad, sinikavarred, lodjapuu, kitspaakspuu. Kua võib muid marjapuu õkse võtta, aga ikke 9 seltsi. Lisaks selle juure ühe juure pialt kolmeharusse ajanud kase õkse, ja selle vihaga viheldasse. 2) Pannasse kolm kuuma kerissekivi vee sisse, üeldes: "Üks meeste kivi, teene naeste kivi, kolmas üle ilma arsti kivi!" Selle veega vihutatasse last, aga kivid pannasse kerisselle tagasi. 3) Pannasse peerud risti pada peale, lastasse nende vahelt vee soenemise ajal üheksa tulesütt, ühtlaisi ristmise sõnu lugedes, sisse, ja pestasse sellega last.

Hambavalu vastu võetakse põhja poolt pihlaka küllest kolm orki, torgitakse nendega valutavaid hambaid ja pannakse jälle vana koha peale tagasi; siis pidada hambad terveks saama.

Pihelka- ja maasikaõisi korjatakse kuu vahepäeval, siis on nad üheksa tõbe vastu rohuks, kui neid teeks tehakse; muul ajal teevad ainult veele teise maigu.

Teevee jaos korjata, enne jaani omava hääd ja terved juvva:
1.Mehitsehainad. Tee.
2. Maasikahälmed ja -varred, liivamaa päält.
3. Pihlakahäälmed. Tee.
4. Ubinahainad, on küll enamb rohi kui alatine tee juua.
Need keik enne jaani korjata, kui häälmed veel nupun on, vilun kui vaatada ja hoita, et ei kopita. Ja peran ahjun hästi kuivatada. Siis on hää tee.

Ja kui täid inimestel selgas on, siis minna vanakuu neljapäeva õhtu põhjapoole pihlaka alla, sel ajal kui päev looja läheb. Võetagu oks poolesti lahti, pangu üheksa täia sinna oksa vahele, nii tehku tema kolm neljapäeva õhtut. Kuid kodu minnes ei tohi selja taha vaadata.

Kui hambad valutavad, vaja pihelgaork võtta ja sellega hambaid torkida niikaua, kuni verd nähtavale tuleb. Niisugusel puhul kaob varsti hambavalu. Pihelgal on imeline vägi sees; see peletab haigused ja pahad vaimud eemale.

Hambavalu vastu: pihelgakoort võtta, vaotada haiget hammast, koor pihelga külge tagasi panna. Kui kinni ei seisa, siis tuleb orgiga koor kinni panna.

Päävalu vastu keedetakse pihlakapuu koort ja antakse juua.

Nii ka pihlamarjasahvt hää köharohi.

Pihleõie tee - köha vastu.

Pihlakamarjateed, kui naisterah. kuuriided kinni jäivad.

Pihlakaõie tee peab ka olema tiiskuse vastu hea.

[Maaliste puhul]
Sis keedeti üheksama koore puu vett ja panti sinna pääle; niid pidid marjapuud olema kik, nagu pihlakad ja kadakad ja.

Koolera aal süüdi verehainu ja pihlamarju.

Pihlakaõisi kuivatakse tee tarvis, see tee olla hea rinnahaiguse ajal juua.

Pihlakajuure tee jooksjahaiguse vasta.

Pihlakas (Sorbus aucuparia) - marjad keeta moosiks ja see on hää palaviku vastu.

Kuivatatakse pihlakamarju külmetuse puhul tee tegemiseks.

Köha puhul tarvitatakse sageli hää eduga pihlaka (Sorbus aucuparia L.) kuivatatud marju, neid süües.

Kärnade - vesiste rakkude puhul. Üheksa pihlakat pidi metsast välja tooma, neid ladvast kinni võttes ja tagurpidi vedades. Keedeti pihlaka lehti ja koort ning selle veega pesti kolmel neljapäeva õhtul pärast päikeseloojangut (võis ka laupäeva õhtul). Vesi viidi põhja poole aia tugiteiba alla.

Pihlakast olid küla- ja mõisakarjaste kepid, siis nendega tehtigi nõidusi. Arvati, et kui on pihlakane kepp, külakarjusel näiteks, siis nagu see kepp pidi kaitsma huntide ja ka muude hädade eest karja. Lapsed sõid pihlakamarju ja mängisid nendega: ajasid paela ja tegid ka helmeid. Pihlakast tegid suuremad väiksematele lastele hobuseid ja muid loomi, lõigates pulgast. Pihlakaõitest tehti teed, pidi see tee aitama ka köha vastu.

Kui keegi suri, siis mõõdeti ta pihlemalgaga ning malk pandi siis katki murretuna ta kõrvale, sest arvati, et vanapagan viib surnu ära ja vanapagan kartvat pihlemalka.

Kollatõbe vastu on pihlakapuu kännu pihastanud juur. Keeda seda ja joo seda vett.
Keeta tuleb niikaua, kuni vesi vahutama hakkab.

Kui kellegil hambavalu ohud, siis toonud see Massu mõisa pihlakast orgi, turkinud sellega hammast ja hambavalu kadunud.

Pihlakaõietee piimaga on ka põiele hea ja ka silmele.

Pihlakane pulk ära õõnistada ja öösel korjata õõne sisse täisid, punn pääle panna ja tulle visata sõnades: "Mine sellele tagasi, kellelt oled tulnud!" Siis kaovad täid seljast ja lähevad selle juure, kes nad on teisele selga nõidunud.

Tüdrukud ära ohate ninda, et tidrukul esiütsinde laits om. Selles otsitse üits sinande puu, kellel külle pääl ragu sehen om ja säält rao vahelt üits pihlapupuu välla kasunu om. See pihlap lõigatse säält ära noorekuu sehen ja laasitse vastuoksa ära, ladvast laasma hakaten. Siis piab selle kepige ütesse uiska enne jüripäeva ära matterdema. Nüüd kus sa selle kepige näüdad üte tidruku pääle ja ütled, et temal piab laits oleme, sis sündumed selle tidrukule laits.

Mõnest haigusest terveks pihlakase vihaga viheldes.

Pihlagaõied kua tieks hiad kui lahti lõivad.

Pihlamarjatee neeruhaiguse, vereröhu vastu.

Hambavalu puhul torkida hammast pihlakaorgiga, nii et veri välja tuleb.
Kõige tähtsam sealjuures on see, et inimene usub!

Nohu vastu on head pihlakamarjad - süüa paljalt või keeta teed.

Hambavalu puhul võeti pihlaka küljest oks. See murti katki, murdekohalt võeti pind ja torgiti sellega hammast, kuni veri lahti tuli, siis pandi pind sinna tagasi, kust võeti. Kas kasu on, ei tea.

Hambavalu.
Pihlakaoksast võetakse ork ja torgitakse sellega valutavat hammast seni, kuni veri välja tuleb. Siis viia see ork kolmele teeristile (kuhu 3 teed ristuvad) ja põletada. Valu kaob.

Pihlakane pulk ära õõnistada ja öösel korjata õõne sisse täisid, punn pääle panna ja tulle visata sõnades: "Mine sellele tagasi, kellelt oled tulnud!" Siis kaovad täid seljast ja lähevad selle juure, kes nad on teisele selga nõidunud.

Langetõbi saab sedaviisi ära arstida: võtta üheksat sorti viljakandja puu otsast igaühest 3 oksa, keeta ummuses 3 tundi ja seda vett joota 9 päeva, iga päev 3 korda, siis kaub see haigus ära. [Jutustas haigla ooteruumis noorem naisterahvas, mittekohalik. Hakati loendama viljakandvaid puid: õuna-, pirni-, ploomi-, kreegi-, kirsipuu, pihlakas, toomingas, paakspuu... sinna katkes.]

Pihelgakoored, mis vanas kuus pihlaka oksa pealt kaabitud. Must koor lõigatakse ära, pannakse äädikasse (söögiäädikas), kui on paistetus, tehakse sellest kompressi. Öö otsa peal, võtab paistuse ära.

Köha.
Köha vastu on hea juua pihlakaõitest keedetud teed.

[Köha.]
Pihlakakoore tee ka aitab.

Põlend haav. Pihlakakoortelt mähk ära kaapida ja koori keeta. Külmalt linase lapiga kompress peale panna. Ka munavalget peale panna. Mitu korda kompress panna. Mähk linase lapiga peale panna. Minu isa põletas praagaga ennast, nahk tuli ära. Selle rohuga sai terveks. Arst ei aidanud.

Köha puhul joodi raudrohu, pärnaõie või pihlakaõie teed.

Südame astma. Pihlakamarja teed juua. Täna keeta ja homme juua. Parem marjad viina sisse panna ja lasta 3 nädalat seista.

Pihlakaõie tee on hea külmetuse vastu.

Pärnaõitest saab teed, maitse pärast tehakse. Pihlakaõied - jälle tehakse teed.

Kui lapsel või vanal hääl kahises, siis keedeti pihlakaõie teed ja see aitas.

Kellel paeluss oli kõhus, sellele anti kadakamarju, toominga- ja pihlakamarju ja seasapi pulbrit koiroho veega.
Loeti ka ussisõnad, aga kuidas, seda ma ei tea, minust vanemad lugesid küll.

Mul tütar on ka nisukese viletsa tervisega. Kes kurivaim seal oli, Tallinnast oli üks. Kes taimedega ravis. Oli soovitand, et pihlakapuu on kõige jõuduandvam. Et mõjub. Ja tema kah lõikas omale pihlakajuppisid, et kanna taskus ja kaasas ja. [Toob teisest toast ~ 10 cm pikkused ja ~ 1-2 cm läbimõõduga pihlakajupid.] Nisukseid juppisid lõigati siis, et seda pidi enda läheduses hoitama. Annab jõudu - kas ta on siis või.

Pihlakaõied on köharohi.

Kui kuuriided on valusad, siis pihlakaõie teed ja ka reinvarre õie teed juua, see hõlbustab. Keegi vanainimene õpetas mulle ja ma sain terveks.

Pihlamarja tee - joomiseks niisama, ka haiguste, peavalu ja väsimuse vastu.

Paistetust [viheldi] kadakavihaga kuivas ja kuumas. Paisetele pandi päeval enne sauna leivajuuretist ehk ka värsket haputaignat ja siuti riidega kinni. Viheldi siis läbi riide pihlakase vihaga. See kole haputaigen kiskus küll paised tühjaks, augud rode mustasid taga. Taigen pesti maha veega, kuhu näpuga kolm kord soola sisse pandi. Siis suuti riidega kinni ja hoiti, et küüneviha sisse ei mend.

Üks lugupeetuim eideke oli Anu nimeline, keda kutsuti “Rohujumalaks”. Tema tundis ja korjas kõiksuguseid maarohte, nii inimeste kui ka loomade raviks. Kais tema alati kott seljas, rohtusid täis, kõik hoolsalt paberi või lapi sisse keeratud. Mina sain tema abi tunda, kui käisin teist (II) talve külakoolis, Painkülas, kui läks lahti rõuge haigus ja palju lapsi jäi rõugesse, nende hulgas ka mina. Olin koolist koju saadetud ja päris õnnetu selle üle sest oli teada, et rõuged rikuvad ka näo ära.
Minu teisel haiguspäeval tuli õnneks “rohujumal” tallu ja kui kuulis, et olen haige, tuli vaatama ja ütles, et oh vaenelaps! Ei ole viga! Mina ravin sind terveks, sest kes sinust ikka hoolib. Rahustuseks lausus veel, et sinul on vist tuulerõuged ja need ei jäta arme. Käskis tõusta reede hommikul vara enne päeva ja minna metsa, et keegi ei näe. Korja 12 puu okstest viht, tule koju, küta ise saun, pane see viht keeva vette likku vanni ja vihtle kõvaste ning pese selle veega. Teist vett ära tarvita ja istu saunas niikaua, kui kuivad ära. Rätikuga ära end kuivata. Oli märtsikuu lõpuots ja alles lumelaigud igal pool. Korjasin siis tema õpetuse järgi: 1) mänd, 2) kuusk, 3) kadakas, 4) kask, 5) lepp, 6) haab, 7) paju, 8) pihlakas, 9) toomingas, 10) vaher, 11) saar, 12) sirel - okstest viha ja likku. Oli kibe ja valus küll, sest nad olid ju lehteta. Aga vihtlesin kõvaste ja ime oli see, et 3 päeva pääle selle olin terve, et ei ühtegi kubla kusagil, ja läksin kooli. Sääl koolmeister kutsus oma tuppa ja vaatas järgi, ning imestas. Jutustasin talle kes mind ravis ja tema ütles siis, et “seda inimest mäleta elu aeg!”. Teised lapsed ja isegi naabritalus, olid mitu nädalat haiged ja paljudele jäivad armid nägudele. Miks ta neid ei ravinud, seda ma ei tea, aga kuulda oli, et ta ei ola nende haiguste aeg, sinna kusagile mitte oma jalgagi tõstnud. Jäin aga tema hoolealuseks ja ei saanud ma tema häid avitusi millegagi tasuda.

Ei old sel ajal, pääle sõda, kuskilt rohtu saada, siis tehti sõja ajal kaselehelist, kasepuu tuhast. Sellega kuumas saunas pesti ja pihlakavihaga viheldi.

Jooksva (reuma) arstiti, tehti sõnajala ja sassaparilla vanni, joodi ka sassaparilla teed, pandi lumelilli haige koha peale, viheldi saunas nõgestega, pihlaka- ja tammevihtadega. Magati ahju peal soojas.

Pihlakaõie tee om väga hää, kui palavik om.

Mina tarvitan pihlakaveini. See on külma vastu, pidavat kõige rohkem vitamiini olema.

Köha vastu keedeti jällegi teed kas põdrasamblast, raudrohu õitest, pihlakakoorest, toomingakoorest, kiviimela juurtest ja liivateest. Kevadeti korjati ka männikasve, siis kui need olid nii paari-kolme sentimeetri pikkused. Pikematel ei olevat enam nii suurt väärtust. Sellistest kuivatatud kasvudest keedetud tee oli väga hea köharohi.

Vanasti kanavarba tee oli arstimise jaoks, see ei olnud pidulaua tee. Pihlakamarja ja pohlatee oli, maasikad ja vaarikavarre tee, kummelitee ja köömnetee.

Pihlakaõie tee on reuma vasta.

Pihlakaõied teeks lihtsalt juua - inimeste käest kätte kuuldud rohi.

Pihlakamarja tee - silmarohi, mustasõstratee ka.

Pihlakakoore tee silmale.

Pihlakamarjad olid talvel köha vastu. Samuti kasutati köha ja tiisikuse vastu pihlakaõie teed.

Soolatüügastele pandi pihlakamarja putru. Ka võis neid ravida võilille varrest tuleva piimja vedelikuga.

Ravimtaimedest tarvitati veel pihlakaõisi köha vastu kui ka söögiisu tõstmiseks. Külmunud pihlakamarjad on vingumürgituse vastu (and. Joosani).

Kurguvalu.
Kui kurk haige olli, pandi palavid kaaru pääle. Aeti kaarad paa põhjas palavas, nõnda kui praksus, siss pandi sukasääresse ja ümmer kaala. Päeva es panna, ikki õhtu, kui sängi minti. See aas siss higistama. Mööda selga jooksis vesi alla. Kui kaarad jahedas läksid, võeti sukk ära ja pandi kaala ümmer mõni villane asi, et soe on. Mitu päeva soetadi nõnda.
Päeva tehti veel pihlakuõie teed ja anti seda juua. Vahtrakauna tee olli veel parem, aga vänge olli, haisis, sita maik olli, aga aidas hästi. Ubalehe tee olli kige parem [= mõjusam], aga see olli mõrru, jusku tubaku maik olli. Me seda es taha. /---/

Pihlak.
Pihlakuõied on köharohi. Pihlakuõie teed tehti.

Köha.
Köha vastu keedeti islandi sambla teed ja veel raudrohu, pihlakakoore, toomingakoore, kiviimela juurtest ja liivateed. Ja kevadel peab korjama männikasve, siis kui need on alles mõne sentimeetrit pikkused. Siis on nende tee mõjuv köhale ka. /---/

Pihlakamarju korjasime talveks.
Hoidsime aganate sees üle talve, et nad väga ei külmaks. Vanaema söötis neid talvel meile, et kõhud korras oleks. /---/ Ka kaalikaabet saime iga päev, see oli meie toortoit ja magustoit.

Soolatüükad – raviti juudasita või põrgukiviga. Ühe soolatüükaist lahtisaamise viisi kuulsin Leistu ehk Leedu külast pärinevalt Endel Paimetsalt (s. 1931). See käis nii: tuli võtta põlduba ja lõigata pikuti pooleks. Üks pool tuli siduda üheks ööks soolatüüka peale. Järgmisel päeval tuli mõlemad oapooled uuesti kokku panna ja maha matta (Ise ta kõrvetas oma soolatüükaid suurendusklaasiga. Kas aitas, ei tea).
Kolmanda mooduse kuulsin ühelt vanalt metsamehelt. Tuli küpsed pihlakamarjad suus katki närida ja ööseks soolatüüka peale panna (sideme alla) - niikaua, kuni soolatüügas lahti tuleb. Kuna mul endal pole kunagi neid olnud, siis ei oska hinnangut anda.

Maksahaiguste, eriti kollatõve vastu aitavat hästi (Sauel elava pensionieeliku Elmo Rüütli sõnade kohaselt) pihlakakoore tee (1 supillusikas teeklaasi kohta).

Pihlakamarjad - seedimist soodustav, südametegevust reguleeriv, talvel lastele kehvveresuse puhul. Peale esimese külma muutuvad magusaks. Söödakse toorelt ja keedisena.

Hea rohutee jaoks peeti minu lapsepõlves järgmist segu: ühesuurustes osades pohla-, pihlaka- ja palderjaniõisi.

Kui oled kehast lahti, siis söö kas toorelt marju või ka keedetult moosi. Ilma suhkruta on parem. Võib ka suhkur olla, pihlamarju paremast mõjub ilma suhkruta.

Pihlamarjad korraldavad neerude tegevust ja ka pissimist. Pihlamarjad läbi õunapressi või, nigu mina ajan, läbi rasvamasina, võtan mahla välja, panen pudelitesse või purki ja joon pihlamarja mahla ja pärnaõie teed kogu talv.

Maksa-, sapi- või kollatõve korral tehti pihlakakoore teed. Üks supilusikatäis pihlakakoort klaasi vee kohta.

Rahva raviretseptide kogujale:
Pihlakakoore tee aitab maksahaiguste ja nakkusliku kollatõve puhul. Üks supilusikatäis pihlakakoort klaasi vee kohta.

Pihlakamarjad on väga head astmale. Jõgeva rajoonis oli Jõune küla, seal oli vanainimene, kutsuti küll nõiaks. Tal oli tsaariaegne paks raamat maarohtudest. Kui tütrel olid seljavalud, käisime tema juures. Küsisime: „Mis asi on astmale hea?“ Tema ütles: „Pihlakamari! Tuleb panna kord pihlakamarja, kord suhkrut liitrise pudeli sisse ja viina peale valada. Tuleb hoida pimedas ja külmas paar nädalat. Siis iga hommiku võta supilusikatäis.“

Pihlamarjad on köha vasta. Ära kuivatada. После первого мороза собирают.

Pihlakas on ka arstirohi, kui tavlenie on. Venelased ütlevad tavlenie, meie vererõhk. Pihlakas ja lodjapuu, nende marjad on selle vastu. Venelased hautavad teda kuidagi suhkruga, galiina nimetatakse.

Pihlakakepp on ravimise jaost.

Oh, köha vasta oli palju: pihlakatee ja põdrasamblad. Põdrasammalt võis ükskõik millal korjata. Kõik tee tuleb enne ära kuivata sooja pliidi peal ja kuskil hoones. Keend vesi pandi peale ja oli vähe aega pliidi peal.

[Taimi kasutati arstirohtudeks:]
Pihlakaõied (teeks).

Pihlakamarjad (köha vastu).

Köha vastu - kalmujuured, kummelid, pihlaka- ja pärnaõied ja maasikad.

Nõidumiseks tarvitatavad taimed.
Hambavalu vastu torgiti paistetunud põske pihlakaorkidega.

Pihlakas. Ennemalt joodi õhtate pihlakaõite teed, võeti söögileivale peale. Kiideti, et närvidele õlema hea.

[Pihlakas.] Marjad sibulaga ja suhkruga ära keeta õli vai on hea köharohi, võtab köha ära.

Pihlakast valmistati õngelatte. Pihlakamarju korjati talveks. Seoti marjadega kämblad kimpu ja pandi katuse alla rippuma nagu saunavihad paarikaupa. Kui külm oli marju vähe näpistanud, muutusid marjad maitsvamateks.
Pihlakal olevat vanarahva arvamisel isesugune maagiline vägi. Kust oherdiaugust vaimud või kratid sisse ja välja käisid, sinna kui löödi pihlakast prunt ette, sealt ei peasenud enam ükski vaim välja ega sisse.
Vanasti, kui oli vaja võtta mingisuguse rohu valmistamiseks üheksat seltsi puude küllest oksi või lehti, siis pidi tingimata neist üks olema pihlakas, siis mõjus.
Rehapulki tehti pihlapuust. Need on vintskemad, ei murdu nii kergesti.
Pihlakamarjadel [Kadakamarjadel] on rist otsas, sellel pidi olema miskisugune tähendus aga missugune mitte ei leidnud üles oma rahvaluule hulgast. Või oli see kadakamarjade kohta öeldud? Ei mäleta heasti.
Kodusel teel valmistati marjadest veini.

Metsateed.
Meie pool tehakse järgmistest taimedest teed: liivateest [(Thymus Serpillum)], maasikalehtedest ja -õitest [Fragaria vesca] (mõned pruugivad ka ühes juurtega), mustasõstra lehtedest [Ribes nigrum], vaarpuu vartest [Rubus idaeus], nurmenuku õitest [Primula officinalis], kollastest õunapuu lehtedest [Pyrus malus], pihlakaõitest [Sorbus aucuparia], niine- ehk pärnapuu õitest [Tilia cordata], raudrohust [(Achillea millefolium)], kummelitest [Matricaria discoidea] ja pohlavartest [Vaccinium vitis-idaea]. Mõnda neist pruugitakse ka arstimise otstarbeks.

Pihlakaõied [Sorbus aucuparia]. Teena - köharohi, rinnahaigusele. Marjad teena - läkaköhale; rinnahaigusele.

Pihlakamarja siirup [Sorbus aucuparia] ja krõpskaunad [?] kokku keedetud - läkaköhale.

Pihlakas. Sellel pidada niisamasugune abivägi olema paha silma ja sõna vastu nagu kadakal ja ka sama põhjusel: see on rist marja otsas. Ka muinasjuttudes tuleb ette, kus nõiakunsti mehed, kes kas head tehes või kurja vastu võitlemiseks tarvitasivad kadaka- või pihlakakeppi.

Pihlakas. Sellega arstitakse hambavalu järgmiselt.
Valutavast hambast võetakse mõni tilk verd (kas tilkade arv tähtis on, ei tea). Otsitakse niisugune pihlakas, kus kolm puud ühel kännul kasvavad (vähemalt niisugune, kus kolm ühes põesas leiduvad). See panna sinna puutüvede vahele.
Et seda arstimisviisi keegi veel viimase 10-15 aasta jooksul oleks tarvitanud, ei ole enam kuulnud.

Pihlakamarjad on südamekurjuse vastu rohud.

Pihlakas (Sorbus aucuparia). Pihelgas. Teed õitest tarvitati neeruhaiguste vastu.

Pihlakas - pihelgas. Marjad köha vastu, veiniks.

Pihlakaõisi keedeti ja seda vett joodi, siis pidi see piste vastu olema.

Arstirohuks tarvitati järgmisi taimi. Köha vastu: niinepuu õite tee, raudrohu, sibulakoorte, pohlavarte, karukollade, maasikaõite, kanavarvaste ja pihlakaõite teed.

Pihlakamarjadest keedeti moosi ja õitest teed.

Isegi raskema haiguse vastu leidsid nad rohtu, näiteks valmistati pihlakaõitest teed, lisati juurde kangemat vedelikku nagu viina ehk piiritust ja segati tulise kasemahlaga. See segatis andis haigele jõudu ja kosutust. Tiisikusehaige inimesele oli ta iseäranis hää.

Köha vastu: vaarmarja varred, pohlavarred ja -õied (tee), sibulakoored, köömned, pihlakaõied, männikasud.

Pihlakas - marjad keeta moosiks, see on hää palaviku vastu.

Pihlakamarjad tarvitati tiisukese vastu ja joodi nende teed.

Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Vanemal ajal tarvitati taimeid arstimiseks.
Köharohuks tarvitati männiõisi, pärnaõisi, kummeleid, pihlakaõisi, islandi sammalt, veriheina õisi.

[Rohtudeks tarvitasid.] Pihlakaõied.

Teed tehti pihlakaõitest, pohlaõitest, pärnaõitest, valgeristiku õitest, maasikaõitest, raudrohu õitest.

Vanal ajal oli ka palju pühi taimi. Pihlakamarjadel pidi olema tervekstegemise võim.

Pihlakaõisi teena tarvitatakse köharohuks.

Pihlapuu õied - teena.

Pihlakas. Õitest teed. Rohuks rinnahaiguse ja köha vastu.

Taimed, millega vanasti arstiti.
Maasika-, pihlaka- ja vaarikaõitest tehti teed.

[Vanaaegsed rohud.] Pihlakaõitest.

Pihlakamarja tee - külmetuse vastu.

Läkaköha arstiti pihlakakoore veega. Seda joodi teena ja leotati selle vee sees ka jalgu.

Paistetuse puhul pesti tublisti ja leotati pihlakaveega, lisaks küpsetati pihlakamarju, kui neid oli saadaval, ja söödi tuliselt.

Köha ja nohu puhul keedeti pihlakaõie teed, mis aitas.

Pihlakaõisi korjatakse siis, kui nad veel täielikult ei õitse, neid kasutatakse köha ja kopsuhaiguse vastu.

Milleks tarvitati taimi endisel ajal, arstirohuks, (missuguse haiguse vastu).
Kui lapsed nohus olid, keedeti pihelgakoort suhkruga.

Pihlaka alumist õrna koorekest tarvitatakse kuivatatult teeks kollatõbe vastu.

Pihlakaõied - seesama [keedetakse teed ja tarvitatakse külmamise puhul].

Pihlakaõied. Tehakse teed.

Pihlakaõied: seesama [?] [viina sees tarvitatakse külmetamise korral].

Pihlakamarjad. Pannakse viina sisse ja tarvitatakse kõhurohuks.

Pihlakaõied. Keedetakse teed ja tarvitatakse köha vastu.

Pihlakaõied - rinnahaigetele.

Pihlakaõied ja -marjad olid rinnatõve vastu. Õied ja seemnemarjad keedeti ja joodi siis vett.

Pihlakamarjadest tehakse viina.

Pihlakamarjad on tiisikuse vastu.

Pihlakakoored on põlenud haavade vastu.

Pihlakamarjad päävalu vastu.

[Arstimiseks.]
Pihlakamarjadest viina.

Pihlakaõied on jooksva vasta.

Pihlakakoored
Pihlakakoored on siis head, kui köha on. Tuuakse pihlakaoksad ja kooritakse koor pealt, tehakse teed ja juuakse.

Pihlakamarjad - tarvitatakse neeruhaiguse rohuna.

Riideid peab pihlakaõitega suitsetama, siis ei rikkuda koid riiet mitte ära.

Köömletest, pihlakaõitest, vaarikaõitest tehti maitsvat teed.

Pihlikaõied ja toomingakoore tinktuur kõhuvalu vastu (anda supilusikaga).

Pihlakavarred - köha vastu.

Mu imä põdõs ka hallihaigust. Nägi, et üts hall hobõnõ tull, kui ligi sai, katte är ja ollegi imäl hall sälan. Kui rohtu võeti, siis pahanes hall är, ütel, et kui ma tagasi tulõ, siis ma raputa viil rohkõmb. Tetti pihlapuust nui, tollõle lõigati 9 risti pääle. Kellele siis hall pääle tull, toda pesseti pihlapuust nuiaga. Kui viimati hall är läts, oll inemine nii jõuetu, et es jõvva midägi tettä.

Oli keegi hallistõbes (hallisõit), siis loodeti seeläbi abi, et üheksat seltsi marjapuude lehti keedeti ja seda vett, milles lehed keesid, tõbisele juua anti. Ka pidi üheksa talu leiva söömine abi andma. Veel pidi halltõbi ära kaduma, kui tõbine kasvajal pihlapuul või haaval augu oherdiga sisse laskis ja tõbe pealetulekul kolm korda ümber puu käis, iga ringi ajal augusse puhus ning viimsel korral ruttu punni ette pistis; seega oli tõbi puu küljes.

"Halli" arstitas nõnda jälle: Kui hall 3 korda pääle tuleb, sõs pane omale kirikurõõva selgä, taosko kaala, lase lepäle auk sissi, kõnni sõs selle lepõ ümmer kolm tiiru ja puhka igõ kõrro aal sinna auku ja sõs läs sinno lepale augu sissi pihlapuu pulk.

Hallitõbi ei söandavat inimese kallale tulla, kui see kaheks lõhki aetud pihlakatüve vahele minevat.

Kes halli põdes, see pidi pihlapuu keskelt lõhki vaiadega ajama ja sealt lõhest läbi tükkima ja oma särgi (hamme) sinna vahele jätma ning alasti koju minema, aga mitte ise tagasi vaatama. Siis pidi terveks saama.

Virus käis ringi orka-arst, kus oli orkahaigeid, läks ta sinna. Arstimiks tarvitas ta tüki seapekki ja pihlakapakku, millele oli kiil lõhe sees. Ta võttis tüki pekki ja pani selle lõhe sisse, viis selle haige voodi ette, tõmbas kiili välja ja sinna vahele jäi ork, kes tuli seapekki.

Kui hall pääle om tullu, siss pidavat halliline inimine selle puu otsa minema, kellel ristiga marja otsan om (nii kui pihlapuu ja nii edasi). Siss lahkuvat hall sellest inimisest ära.

Ütskõrd naas üts taloperemies halli sõitma, kes ka kõik abi arr otsõ, a kostki õnnõ midagi saas. Nii opati ütskõrd, et siis saa abi, ku matkõ tedä lauta lambasita sisse, siält lövväi hall tedä arr. Tettigi nii. Matõti ka mies sita sisse, nii et kostki mulgukõist vällä jääs. Siäl läts kümneaestaganõ poig lauda mano ja hõigas: “Tätä, kos sa no ummõhtõ olt kah?” Esä hõikaski pojalõ vasta sita seest: “Siin, poig, mis siäl um...” Sai esä vaivalt nuo sõna arr üteldä, naas hall tedä nii raputama, et lamba sitt muudku torkõ õnnõ, hall kuuld esä hellü, läts jalki mano, nii et tuos ka midägi saas. Siis opas üts vana mies, kellel jo halli krutsku tutva olli, et mies pantagu kolmõs pääväs pihlapuu lehti alla, nii et siält määnestki mulgukõist ei jää. Tuo sai tettüs, mehel jäi suur varbas vällä, hall raput viel tuod piteh, katõti ka tuogi arr kinni - a sinnä tuo hädä pääle kolmõpäävädse hall olõki jäigi.

Hallipõdejat arstitu järgmiselt nii: pidinu mõtsast otsima 3 pihlast keppi, keis kõik kolm ütte juure päält üles kasunu. Siis võetu hobese taose sisest rinnus, pantu põdeja jalust kammitsete, siis pantu kaskidega kõvast kinni ja siis poiskese pesnuva läbi kaskide põdejat sängin kui maitsgles ennenimitetu keppega.

Miu kadunu emä arstse haiguse ärä edimitse kõrrage, nigu ta tulli. Päevä tetti leibä. Esä höövlepengi pääle tetti mulle ase. Säng viidi vällä, telle panti sinna kotale, kos säng oli, ja miul ööse oli külm, aga kuuvalge illus öö olli. Minul es ole muudku külm ja külm. Emä tulli minnu katma. Temäl oli kähen pallas vikatiterä, kolkse pengi vastu: ”Kun sa olet, kun sa olet, vai sa külmät, ma löö sul pää otsast.” Mina kangeste pellassi. ”Ma rao maha pää otsast.” Hallil lubati raguda. Miul hirm, ihu läits lämmäs. Heiditemisega lää küll mõni haigus tagasi. Miu kadunu vellel lahutu perse kuumas, pihle- ja kadajeossega pesseti. Edimine oli ja viimätses jäi. See põdes siis hallihaigust. Kae miast lämä, nüid om jälle kerjute saanu.

Malaariahaigust on ka Eestis olnud. Haige higistab palju, on palavik ja külmavärinad. Lina lõhnab higist. Võib iga päev korduda. Rakveres oli keegi haige malaarias. Kolm ämblikku panna siidilapi sisse ja panna haigele südame peale. Pihlakapuu pooleks teha, pulk vahele panna, et seisab, ja siis kolm korda sealt läbi käia ja tuleb ütelda: “Kadugu haigus, ärgu tulgu iialgi tagasi.”

Kes hallitõbes on, see saab siis temast kohe lahti, kui ta ühe jämeda pihlapuu vaiadega nii lõhki ajab, et ta sealt vahelt ise läbi mahub pugeda. Läbi pugedes peab ta oma särgi (hamme) sinna lõhe vahele jätma ja siis ise alasti kodu jooksma, kuid joostes ei tohi ta mitte kordagi tagasi vaata; tagasivaatamisel tuleb aga hall uueste kallale.

Hallitõbe arstiti vana eesti rahva man ninda: pihlapuune varb aeti ninda lõhki, et mõlema otsa kinni jäive, siis pidi sie, kellel halltõbi oli, säält lõhe vahelt läbi tükma, et siss tõbi maha jääs.

Pihlakamarjad [arstirohuks].

Pihlakaõied rinnahaiguse vastu.

Pihlakaõied rinnahaiguse vastu.

Pihlakakoored kõhuvalu vastu.

Pihlakamarjad kurgutiisikuse vastu.

Vaher. Vaata kurguvalu, köha.
Kurguvalu.
Kui kurk haige olli, panta palavid kaaru pääle. Aeti kaarad paa põhjas palavas nõndakui praksus, siss panti suka sääresse ja ümmer kaala. Päeva es panna, ikki õhtu, kui sängi minti. See aas siss higistama. Mööda selga jooskis vesi alla. Kui kaarad jahedas läksid, võeti sukk ära ja panti kaala ümmer mõni villane asi, et soe on. Mitu päeva soetadi nõnda.
Päeva tehti veel pihlaku õie teed ja anti seda juua. Vahtrakauna tee olli veel parem, aga vänge olli, haisis, sita maik olli, aga aidas hästi. Ubalehe tee olli kige parem [= mõjusam], aga see olli mõrru, jusku tubaku maik olli. Me seda es taha.
Ätt [E. Okase isa] tegi soolvee, võttis peotäie soola ja tassitäie leiget vett, siss kuristas sellega. Tema kunagi es tee muud, kui kurk haige olli. Mamma käskis kaaru kaala ümmer panna, aga ätt ütel: „Pane kaarad omale persse pääle.“

Köha.
Kui köha olli, lõigati sibul hästi peenikses, peenike suhkur panti pääle ja hõõruti katti. Teelusikatäis võeti seda korraga, kui köha hoog tulli. Külmetuse köha on ju kõva, põriseb kohe.
[Ravimtaimed] Verihein [raudrohi] on köharohi, pihlaku õied on köha rohi ja vahtra kaunad on köha rohi, teed tehas.

Koduse (kodutse) rohi (järg).
Pihlaka, pihlapu (Sorbus aucuparia) marja toorelt süüvän tiisikuse vastu.

Pihlamarjad, keedis, vein. Pidada olema tervisele hea.

[Köha] Pihlakaõied, teed palavalt juua, higistada.
Pihlakamarju söödi toorelt, tule peal küpsetatult, külmavõetult, kuivatatult teena, viinaleotises.

Pihlakamarjadest saab teed köha vastu.

Pihlakaõie tee läkaköha arstimiseks.

Hambaid arstiti pihlakaokste ja juurikatega ja pandi seda hamba pääle ja külaeided pomisesid sääl juures, siis pidavat hambavalu maha jääma.

Pihl. Pihlaõied aitavad arstirohuks tiisikuse vastu. Kui rohkesti pihlamarju, siis on kalarikas sügis.

Pihlakaõie tee köha vastu.

Pihlakaõite tee köha vastu.

Teeks tarvitati kanavarba õie teed, pihlakaõie teed, kaituserohu teed, kõik tehti nagu harilik teegi. Punaheina õied pandi vorsti sisse siis saadi hea maitse.

Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Vanemal ajal, kui apteekisid ja arste vähe oli, valmistasid inimesed rohtu.
Köha vastu võib tarvitada kuivatatud pohlalehti, kasepungasid, rauarohtu, põdrasammalt, pihlakaõisi, neid kõiki kuivatades ja teeks keetes.

Pihlakaõied - külmetamise vastu.

Peldikupuu marjad: vaskriistade puhastamiseks. Pihlakas: marjad söömiseks, teeks.

Pihlakaõied tiisikuse rohuks.

Pihlakamarjad köharohuks.

Pihelgamarju peeti tiisikuse vastu rohuks.

Muuks otstarbeks tarvitati: pihlakaõisi teeks.

Pihlakaõied köha vastu. Keedetakse pihlakaõie teed ja juuakse palavalt kolm korda päevas.

Pihlakamarjad. Pihlakamarjadest valmistati teed jooksvahaiguse vastu

Pihlakamarjad. Pihlakamarja tee jooksvahaiguse vastu.

Pihlakaõied. Pihlakaõied kuivatakse ja keedetakse teeks, võetakse sisse raske köha korral.

Pihlakamarja tee on köha vasta.

Pihlakaõie tee. Pihlakaõied keedetakse ja võetakse külmetuse vasta.

Pihlakamarjadest ja niineõitest tehakse ka teed. Iseäralis pidid venelased pihlakamarjade teed armastama.

Pihlakas - õitest teed.

Pihlakas. Pihlakast tehti rehapulki. Pihlakamarja ja pihlakaõie teed joodi köha vasta.

Pihlakas. Pihlakakoored keedeti ära ja pandi külm kompress põlend haavale peale. Minu isa põletas praagaga ennast, nahk tuli ära. Selle rohuga sai terveks. Arst ei aidand.

Pihlakaõie tee - külmetamise ja rinnahaiguse vastu.

Pihelgas, pihelgad = pihlakas.
Pihlakas oli vanarahva nõiapuu. Pihlakast valmistati nõiavitsu rahaaukude ja veesoonte otsimiseks.
Luupainaja tabamiseks asetati pihlakapuust punn augu ette, kust luupainaja sisse tuli.

Verihain, pähnähäitsme, pihlõhäitsme, pedäjakasvu, vabarnavarrõ - kõik köhärohi.

Pihlakaplaaster - haavale.

[Tiisikuse (tuberkuloosi) korral] Joodi ka raudrohu teed või pihlakaõitest keedetud teed. Ka pihlakakoore tee aitas.

Pihlakakeedis - veresoonte lubjastusele.

Kui on käsnad - pihlapuust sõrmepikkune pulk võtta, teha neljapäeva õhtul üheksa sälku noaga peale, lugeda üheksast üheni, selle pulgaga vajutada. [Miks neljapäeval?] - Seletust ei tea; nii on oppat.

Milleks tarvitati taimi vanasti.
Arstimid.
Pihlakaõie tee - külmetamise vastu.

Ka pihlakamarju kollatõbe vastu.

Männikasvud ja pihlakaõied - tiisikuse vastu.

Kui siits sõrme sehen om, või kus tähe (see on, kui kuskilt umbsi üles aab.), siis piab kura nimetsisõrmega sinna pääle kolm risti tegeme ja isi ahvaltama nende sõnadega: Siits, siits, kau ära, kau ära, võtan toki toomingista, pika malka pihlakasta. Kau ära? kau ära, siits-siitsikene. Siis siits saaved kohe terves. Siits kartved õige pihlakamalka ja toomekeppi. Täh. Niimoodi arstitse praegu veel siitsi, aga ei või öelda, kas niisugusel arstimisel ka midagi terves tegemise võimu on või ei ole.

Pihlakamarjad - palaviku vastu.

Keegi olevat keetnud ka pihlakakoore teed köha vastu, ei tea aga, milliste tagajärgedega. Taimede arstimisel “sõnu” ei “loeta”, ega piirdeid ei tehta.
Vaatamata sellele, et Rammu asub kaugel kultuurilisist keskusist, on ühendus (meremootoriga) Tallinnaga ja mandriga (Kuusalu, Jõelähtme) sagedane. Käiakse kirikus, värvali ja rätsepa juures või apteegis ja kui ei minda ise, siis lastakse teisi tuua vajalikke arstimeid. Haigestub keegi raskemalt, tuuakse arst või viiakse arsti juurde. Tean öelda, et siin ei ole surnud minu ajal (9 aasta vältel) ühtki inimest, ilma, et talle ei oleks toodud arsti kodu või viidud haiget haiglasse.

Pihlakatee
Ka pihlakaõied teena tarvitadi vanasti ravimisvahendena, kuid lihtsatele külmetushaiguseile. Näituseks oli nohu, noarootslaste keskel kutsutav “sulu”, või kerge pääpööritus ja isegi valu väiksel kujul. Ka haiged rinnad ja muu. Kõik leidsivad väga hääd abinõu pihlakaõite leotiskeedisest.

Kui oli hambavalu, siis otsiti neljapäeva õhtul 3 pihelgat, mis kasvasid ühel kännul. Pihlakasse puuriti puuriga auk. August võeti puupilbas, millega valutavat hammast torgiti seni, kuni veri välja tuli. Siis peideti pilbas sinna puuriauku tagasi ja löödi munt ette.

Siutõbi. Laps vahib silmega ühte lugu ülesse, ajab keelt suust välja, kisub silmad magades valla, hingerdab kehaga ja ei püsi paigal. Kui tõbi ei arstita, siis jääb ta ka täiskasvanutu külge. Tõbi tuleb sellest, et ema raskejalgne olles on ussi näinud ja pelganud.
Arstimine. Kolmel vana kuu neljapaeval. Üks läheb ukse taha välja ja teine võtab pihlakamalga ja pliksab sellega vastu maad.
Küsitakse: “Mis sa teed teol?” Vastus: “Siugu rehin.” “Rehi, nii kui rehitus saab.”
Küsitakse ka: “Mis sa seal rehid nuiaga?”
Seda arstimist võib veel tänapäeval näha.

V.a. Herra Eisen!
Teie üleskutse peale pihelpuu tarvitamise kohta on mulle au Teile teatada pihelgapuu tarvitamisest. Teade on Saardest Pärnumaalt pärit. Asi on järgmine: et rukkilõikuse aega selg valutama ei hakkaks, tuleb uss püksirihmast ehk poogast üle ajada. Pook = vööke. Muidugi uss ei taha poogast tema kirju värvi tõttu üle minna, et ta aga üle läheks, löödaks ussi pihlakavitsaga, mille juures pihlakavitsal jumalik võimu usutakse olevat ussi üle ajada.

Rinnahaiguse ehk tiisikuse vasta pruugita mitmesugusi rohtosi.
Ka pihlakaõilmede teed.

Moa-aluste vastu on hea, kui saab pihlakapuu vastukse ära kooritud ja veel pihlakaõied võetud, keeva vett peale kallatud ja selle pihlaka juurest põhja poolt küllest maast kolm piutäit mulda võetud ja senna juure pandud ja veel pannakse senna juure kolm ehk ka üheksa silmilist kivi. Kui nüüd vesi paras leige on, siis läheb haige senna vainni ja on seal tükk aega. Nii kaua, kui vesi ära jahtub, on haige sealt välja tuld, siis võetakse ja kallatakse see vesi selle kooritud pihlaka põhja poole juurte peale. Siis saada moa-alused kaduma.

/---/ Pihlapuu häermits tetas ka tsäid, om vahene tsäi.

Üks tema rohu “retseptidest”: Uus leitus võtta pool naela haavakoort, veerand naela pärnakoort, veerand naela kadakakoort, veerand naela saarekoort, veerand naela toomingakoort, veerand naela pihlakakoort. Keeda neid kooresi viie toobi vee sees pool tundi poole naela suhkruga tekli all ja võtta seda koorevett 3 korda päevas enne sööma 25 tilka puhtalt. On inimesele väga hea rohi nõõrvi neeru jooksva ja kange nõõrvi süd.

Kui kukulind kevade ära situb, siis jääd see sui haigeks. Kui kukulindu kuuled ja põle söönd mette, siis ammusta toore puu sisse, siis sulle ei mõju, aga puulehed kuivavad ära. Mo ema oli hammustand pihla sisse, ei lehed põle tal suuremaks kasvand, kui kevade olid, teise aasta hakand jälle uuesti kasvama.

Pihelgas on väga hea voolu edasiandmiseks inimesele. Mul jõud sai otsa, võtsin kahe käega pihelgast kinni ja rääkisin, et anna mulle jõudu, ja varsti süda läks paremaks, tuli jõudu.

Pihl (Sorbus aucuparia). Marjad korjati sügisel ja pandi laudile (lakka) heinte sisse, talvel kui külmunud siis söödi. Ilu puu, noored kaswud ja lehed talvel lammaste söögiks, puust tehti koosti [lusikas], noortest kasvudest karja vitsad, kes palju sitkemad kui kase vitsad, ka kupja keppid olivad alati painduwad toored pihlad. Koorest, niisammu ka puult tegivad karjapoisid tärwi (piipar) si (nom. täri).

Et last kaitsta kurja silma "kaehtamise" eest, selleks hoitakse ta rõivaste sees alati nartsu sisse seotud soola, mille pääle targemad eided ka puhuvad ja vastavaid sõnu posivad. Samaks otstarbeks hoitakse rõivaste sees (ka täiskasvanute juures) kolme pihlapuust pulka, milledele ristid otstele lõigatud, mis ka kurje vaime eemal hoiavad.

Samuti tarvitatakse söögiks (toorelt ja pliidil küpsetades) pihlakamarju ja kibuvitsa vilju (marju), kohaliku nimega “pumpulaid”, eriti lapsed söövad neid, kuna teised marjapuud ja -põõsad on siin visad kasvama ja neid vähe, mille tõttu ka aedvilju peale mainitute on vähe.

Pihlakas (Sorbus aucuparia).
Pihlad on marjad pihlapuusse. Pihlakas on püha ja müütiline puu. Tal on kaitsev vägi. Vana uskumus ütleb, et äike ei löö majja, kui selle ligidal kasvab pihlakas. Ka minu aia lähedal kasvab mitu pihlakat. Ilus on ta õitsemise ajal ja ka siis, kui puu on täis punaseid marjakobaraid - sügisel.
Ravimtaimena vitamiiniallikas, organismi tugevdaja. Pihlakas lausub: „Tunnen südamest tulevat puhast andmise armastust.“
Need õietilgad annavad mõistmise, et andmine tuleb südamest. Pihlakas teeb südame kergeks. Meele tundlikuks, aitab õppida andeksandmist. Need tilgad õpetavad nägema tervikut kõikides olukordades.

Punahein, vesimünt - vorstirohi.
Umalad õlle sisse, rukis - õlleks, kaljaks.
Mustikas, murakas, pohl, jõhvikas, maasikas, lillakas, sinikas - moosiks, supiks j.n.e.
Sigur - kohviks. Pihlak, vaarmarja, sõstra marjad toiduks. Kalinapuu marjad - pudruks.

Õllele keedeti vett marjadega kadakatest.
Teed igapäevaseks tarvituseks keedeti: pohlaõitest, pihlakaõitest, kanarpiku õitest, mustsõstra vartest, vaarikavartest, kuivatatud maasikatest, vaarikatest, õuntest. Raudrohu õitest, pärna õitest, piparmündist, liivateest, köömnetest, õunapuulehtedest, raudrohust, kuivatatud pihlakamarjadest.
Liha suitsetamiseks kasutati valget leppa ja kadakast.
Kuusevaiku kasutati n.n. “tõrvaseebi” keetmiseks.

Pihlakamarju korjati talveks, siis oli hea süüa, kui külm oli võtnud.

Teatan veel, et meienurgas joodi vanasti ja juuakse vist praegugi metsätiid. Seda tehti vajaduse ja soovi järgi, kas kuivatatud maasika või vaarika marjadest, vaarikavartest, õunakoortest, pohla-, ja lõhmuse- ja pihlakaõitest, vehvermentsist, naistepunast, kummelitest, köömnetest ja kadakamarjadest.

[pihlakas] Kodusel teel valmistati marjadest veini.

Pihlakas [rahvapärane nimetus puudub]. Marju süüakse.

[puud]
Pihlakas (marjadest tehakse veini, kogub praegu kokkuostu punkt)

Toompuu, kepid, varem harilikud kubja kepid, karja vitsad, marjad söödavad, söödi üheskoos kividega, nii et sead inimeste väljaheited ragistades sõivad.
Maripuu = kreek neid kasvas Hiiumaal elumaju ümbrustel metsikult, eriti Kuri ja Hellamaa külades oli neid palju, kruusa kinkudel ja kantsivad väga rikkalikult vilja. Tuli aga vali talve, siis külmasivad kõik ära, aga mõne aasta pärast olivad juure võrsetest jällegi vilja kandja puud valmis. Marju söödi ühes kividega ja sead ragistasid inimeste väljaheited seina ääres. Ka ploomid tunti ainult maripuu nime all ja söödi marju ühes kividega.
Pihl, marjad kanti sügisel laudile heinte sisse ja söödi talvel, kui nad tuppa tooduni juba sulad olivad. /---/
Vaher andis magusad mahla, tuuliku hammasratta hambaid, kirve varred ja muud tarbe asju

Pihlakatel kuivatati paremad kobarad ära, [pandi] nööri peale lakka. Sealt toodi ja küpsetatid tule peal, söödi.

Pihlakamarjadest mõni proovis veini teha, aga ei tule hea välja.

Ühel naisel oli koeranael; tõmbas pihla lõhki, võttis alasti, läks kolm korda läbi, siis sai terveks.

Olnud üks poiss, kes alati roninud pihlakate otsas ja söönud pihlakamarju. Perekonnanimede panemisel antud talle nimeks „Pihlik“.

Pihlakapuust kepid kodukäija peletajad. Keegi äi ja minia ei saand üksteisega hästi läbi. Äi old kiuslik inimene ja teind minia elu kibedaks, niiet see temaga kuidagiviisi ei võind elada. Viimaks ometi surnud äi ära ja minia lootis paremaid päivi. Aga varsti tuld äia vaim miniat kiusama ja tülitama. Ta teind tubades ja lakas suurt kolinat ja loopind asju ühest kohast teise. Minia kaeband ja kurt teistele, et ei või kudagi elada. Keegi on teda siis õpetand, et too metsast pihlakapuust üheksa keppi ja pane tuppa - kas ukse alla või mujale, on jutustaja (Sebar) ära unustand. Minia teind nii ja äi pole enam tuld tülitama.

Uss sisse läind: alb tunne maos; südä paha. Seda juhtus ennemält unä aeges, metses söömä peäle puhkamese aeges. Kellele uss sisse läind o ike rääkind, et näind unes, et o joonud külä vett. Obuse piimä kohal pidänd suuga seismä. Obuse piimä peale uss tulnd vällä. Et ussi karta ei oless, pandasse pea otsa juure tubakast, murtasse pihlaka oksi magamese aseme alla. Sess uss ei peä ligi tulema. Ussi sisse minemist räägitässe oo olnd ennemäelt kuus-, seetsekümmend aastat tagasi. Niid ei ole seda kuulda olnd. Seda ädäohtu aga kardetasse küll. Kui uemä aeges metses ollasse sess ike võetasse tubakast ligi ja murtasse pihlaka oksi magamese aseme alla.

Hallitõbi, hallihaigus. Ma olin viieaastane, ma mäletan, tään ära, kõik kohad värisesid, tuline külm oli. Saun oli palav, aga ei tundnud palavust. Ei läinud ära. Viidi pihlakapõõsasse ja pekseti pihlakaga. Ei aidand. Pandi äglide alla seapessa, et tõbi läheb ära. Pandi palavasse ahju, kui leivad välja võeti. Siis anti pudelist rüibata nagu rohtu. Kangesti vaene oli (vaene = halb). Kennigi ei ütelnud, mis asi see oli. (Arvab, et vist on kust antud juua. Kuidas hallitõvest lahti sai, seda enam ei mäleta.)

Taimede tarvitamine vanemal ajal. Arstirohud:
Pärnaõied (teena); nõgesevarred (teena); pihlakaõied (teena); vaarikavarred (teena) – külmetuse vastu.

Muuks otstarbeks. Kõik puud on kütteks. Ristikhein, rohi, mõne puu lehed, kanarbik, hein - looma toiduks. Vaarmarjad, karusmarjad, punased sõstrad, mustad sõstrad, mustikad, pohlad, murakad, maasikad, jõhvikad, lillakad, punaseda toomingad ja pihlaka marjust tehakse moosisid.

Kollane akaatsia e. läätspuu kaunadest valmistasid lapsed isesuguseid pille. Lapsed sõid nende seemneid.
Kirsipuu vaiku tarvitati ja mõned tarvitavad praegugi kleepaineks - liimiks. Marjad müüdi maha kui saadi, sest olid kallid omale süüa. Jõukamad keetsid moosiks ja veini valmistasid kirsimarjadest.
Kreeke kasvatati nend vilja - kreekide pärast. Maitsevad väga lastele.
Ploome samuti ploomide pärast, veel maitsvamad kui kreegid.
Kasvatati ka mureleid nende marjade pärast.
Õunapuust tehti kotspoole e. surnukaid kangakudujaile naistele. Need said väga „libedad“, libedasti käisid kanga lõimevahest läbi. Kirvevarsi tegid mehed õunapuudest, need olid vastupidavad ja samuti libedad. Õuntest valmistati Eesti iseseisvuse ajal kodusel teel veini. Õunu kuivatati talveks supi jaoks.
Punastest, valgetest ja mustasõstardest valmistati samuti veini. Siis veel ploomidest, kirssidest ja pihlakamarjadest. Mõned tegid isegi nisuteradest „veini“. Niisama mustikaveini valmistati.

Kasemahla tarvitati peamiselt joomiseks ja kalja valmistamiseks. Salaja lasti mahla ka riigimetsast, istutades lastava puu ette võsa ja tehes muid varjendeid. On last kase, vahtra ja pihlaka mahla.

Pihlak, kah üks tähtsam puu, juba vanast ajast. Õitest valmistatakse teed. Koorest (noorte puude) valmistavad poised pasunaid ja “liristid” kevadel mäha ajal. Vana uskumus on et pihlaka vitsaga ei tohi loomi lüüa - lehmad jäävad lahjaks.
"Liristi": 5 cm pikkusest siledast pihlaka oksakesest valmistatakse see väike toru, mille ühelt otsalt on pruun koor maha kraabitud ja otst laiakaks pressitud. Säält teda puhutaksegi siis.
Pasun: pajult, pihlalt või toomingalt võetud pikk 5 cm laiune koore riba rullitakse nii, et tekib pasun, eest lai ja tagant kitsas, koorekorrad kinnitatakse üksteise külge väikeste puunakikestega. Puhumisotsa asetatakse talle "liristi". "Liristit" puhudes muutub hääl pasunas valjuks bassiks ja annab toreda sarvehääle. Puhumine oleneb palju puhumisoskusest.

On lapse ema ehk "rassõ naane" kaugelt kuulnud soe hagõmist ehk ise hagõnud, saab lapsele "soe häda". Selle arstimine: soojas saunas, kadaka- ehk pihelkatuhast tehtud libedaga (lehelisega) peseda, pärast pesu "soekarvuga sauta" (suitsetada). - Soe häda: kui lapse silmad ahtakesed ja "pilisevad" (pilgutab tihti ja ülearu).

Rahvapärane arstimine.
Ku lat´s oll siutõven, silmä käisi nigu siul, sis ol´l võimalik tuud hätä noorelt ravitseda. Latsõ suitõpe arstiti nii: panti lat´s rõiva pääle istma maja põhjanuka poole. Sis lätsi katõkeisi naisterahva ja latse imä kah, egäl oll kolm pihlapuuossa kätte lõigatu, latse manu. Egäüt´s piiras kolm kõrd latse ümbre. Ku üts tõmmas pihlapuu ossaga ümbre latse, sis tõne küsse: "Mis sa piirat?" "Piira, nigu piiratus saa," vastut edimäne. Nii tetti sis ütesä kõrda, kiä piiras, tuu käest iks jäll' küsti. Nii rehiti kolm vanakuu neläpäiva, sis saiva latse silmä terves.

Kadakas peab olema Kristuse ristipuu, sellepärast on kadakamarja peäl ristikuju taoline kuju. Pihlakas on vanakurja kaitsemiseks kõige paremb; üheksa ristiga pihlakakepiga aetakse teda kõigist paigust pakku.

Pihelgas, pihelgad = pihlakas.
Nõelusside mättast välja ajamiseks pistetakse mättasse kooritud pihlakapulgad. Uss tuleb välja õige pea.
Pihlakakoore tee on vähja ravivahend, kuna õietee - külmetuse vastu, marjad verevaesuse vastu.

Jälle sai pihlaka kobarad aita viidud ja talvel sai sealt toodud ja voki taga krõbistatud.

Kadaka ja pihlakamarju ei tohi suust välja sülitada, Jeesus olla ka neid söönud ja ristid otsa teinud.

Kui pihlakal palju marju on, siis saavad vanatüdrukud sel aastal mehele. Samuti ennustab pihlaka marjarohkus head talve ja palju (paksu) lund.

Haavad. Haavade puhul, olgu need raiumise või muul teel tekkinud, tuleb neid pesta pihlakoore veega ja määrida palava hülge rasva eliga. (Jutustaja on seda arstimist tarvitanud 1927. a. olla „kõige parem rohi.“)

Raighain. Raighaina pruugitakse rinnarohuks. Kui rinnad kinni ja valutavad, siis keedetakse raighaina ka ummusis ja juuakse seda leeme. Raighain kasvab põldude peenarde peal, krõbeline tutt nagu põrkna seemnel otsas. Juuakse ka peale selle: sulatatud searasva, küüngla rasva searasvaga ja viinaga segi, sooja piima; maaske- ja pihlakahäelmu teed, ubinaheina vett.

Rohud: koirohi, palderjanijuured, timerjeniõied, raudriiad, kadakamarjad, õispuu, pärnaõied, pihlakamarjad, kibuskimarjad, jooksjarohi, takiskipuu, leederpuu, ummulid, luuderohi, rebasekoltsed.

Vanad haavad. Vanu haavu pestakse lõhmuspuu (pärn) ja pihlaka koore veega.