Haiguste märksõnad

Koduparasiidid

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

Koirohi kasvab varjulistes kohtades, metsik, kuivatatakse koide vastu, koirohu tied kõhuvalu vastu.

Koide vastu hoiti riidekapis sookailusid ja tubakalehti.

Kus koirohi kasvab, neid toodi koide vastu.

Koirohi - tarvitatakse rohuks koide vastu.

Koirohi aitab koide vastu, pannakse kõhuvalu vastu viinasse ja tehakse teed.

Kailud (Ledum palustre L). Tema lehti pannakse riietesse koide vastu.

Kailud (Ledum palustre L). Kailude lehti pandakse riiete vahele koide vastu.

Kärblaseseen pandi taldriku peale, tilk vett peale ja sukrut riputati ka, sellega hävitati siis kärblasi.

Koirohtu pannakse suririiete vahele, siis ei löö koid sinna sisse. Raputatakse seisvate riiete vahele, siis ei söö koid riiet puru.

a) kirburohi, b) koirohi [kirjakeelset nime pole märgitud] [? Artemisia absinthium L koirohi].
„Minu paaba [vanaema] ikke korjas kirpu- vai koirohtu kirpude ja koide vasta.“

Romaska - kollane karikakar, peetakse siin jalgaderohuks. Tehakse jalavannisid ja olevad terveks teinud ka neid, kes vaevu veel kõndida said. Ka olevat see rottide vastu. Pannakse kuivatatud romaskakimbu rotiaukudesse ja sahvri. See peletavad rotte majast eemale.

Kärbseseen [Amanita muscaria].
Kasvab enamiste kasemetsade all, harukordadel ka mujal. Augusti- ja septembrikuudel, mil kärbsed enne sügisest häongut (hävinemist) hakkavad valusamasti hammustama, siis läheb vanaeide metsa, toab kärbseseened kodu, paneb prakkpanni ehk katlatüki pääle, lusikaga sooja rõõska piima peale tilgutades, ja hoiab mõned minutid küdeva ahjusuu kuumuses, sealt võtab ja paneb perrupilpaga kapsalehe peale. Neid siis jäeb akende peale, laua peale, kus vähegi kärbseid enne palju näha olli. Kärbsed on sooja piima peale maiad, kes seda sööb, see siruli jääb. Majakassi paneb seniks korvi alla kinni. Kass on maias kärbseseeni sööma. Sööb ja sureb ära. /---/

Kärbseseen.
Kärbseseeni korjatakse suvel, küpsetakse neid tulel, valatakse siis koorega üle ja hoitakse neid niisugustes ruumides, kus rohkeste kärbseid. Ja kui siis kärbes seene pääle koort tarvitama lendas, suri ta varsi pääle söömise.
Kärbseseeni tarvitati õige vanal ajal kärbeste surmamiseks ja tarvitatakse seda veel praegugi igas kohas Saarde kihelkonnas, kus aga kärbseseeni leitakse.
Kärbseseeni hoiti pääle küpsetuse ja koorega üle määrimise koerte ja kasside ning teiste loomade eest. Kes aga kärbseseent sõi, sellele mõjus ta surmavalt.

Koihein, koirohi. (Leida Abja vallast Härsi talust.) Juba õige vanast tarvitasivad vanad eestlased koiheinu, milledega ära hoiti riiete ja nahkade koitamine, kui neid kuivatult riiete ja nahkade vahele asetati. Ka praegu tarvitatakse koiheinu riiete koitamise vastu.

Koirohi [Artemisia absinthium].
Olevat koide (riiete, nahkade sööja - pisukene liblikas - majades, kappides asuja, kus niisked kohad) vastuline. Sellepärast pandakse seda taime kappidesse või mujale hoonetes riiete vahele, siis sinna ei sigine koid - kartvat seda kanget haisu.

Kärbseseened [Amanita muscaria]. Helepunased (väga harva muud värvi) mürgised seened, valged täpid peal. Nendega surmatakse (hävitatakse) kärbseid.

Koirohud. Pannakse tervelt kui ka peeneks hõerutult riiete sisse (vahele) koide vastu, et need sinna ei sigine ja seisvaid riideid puruks ei näri.

Koirohi (Artemisia absinthum L). Oksi kuivatatult kasutati vahel koide eemalepeletamiseks.

[Sookaal [Ledum palustre].] Kuivatud viisi tarvitatakse koide vastu.

Peenikse lehega kaelud [Andromeda polifolia] - taimeusside ja mutikate vastu.

Milleks tarvitatakse rahva seas taimi.
Võrumaal Kanepi kihelkonnas.
Kalmuseid (Iris germanica) [Acorus] tarvitatakse koide ja kirpude vastu.

Pänul (Artemisia absinthium) on hää kirpude ja koide hävitaja.

Sookaigast (Ledum palustre) tarvitatakse lutikate, kirpude ja koide hävitamiseks.

Riiete rohuks on pälimaid. See hein kasvab aia äärtes ja kruusasel põllul kõrgeks hõbehalli värvi taimeks. Teda pannakse riiete sisse koide hävitamiseks. Hein ise on kibe, ükski loom ei söö teda.

Sõnajalad - lehed lutika- ja prussakarohud, keedetakse ja veega pestakse. Prussakad kaovad ka siis, kui surnud uss pannakse ahju pääle.

Koirohtu tarvitati koide hävitamiseks ja kirburohtu kirpude hävitamiseks. /---/

Koirohtu tarvitakse koide eemale peletamiseks.

Nõidusvahendiks: viie saksa maa pealt pihelga oksi tuua, kolmel vana kuu reede õhtul prussakaid peksa, siis kaduvat ära.

Köirohtu pannakse riietesse, et riided köitama ei läheks.

Mürgiheinu pannaks tuppa, kus on prussakaid, need hävitavad prussakad ära.

Pujukesi pannakse tuppa, sinna koguvad kärbsed külge, siis pistetakse pujuke kõige kärbestega kotti ja hävitatakse kärbsed.

Rukkilill /---/ Centaurea cyanus (Familie Composstäe). Kuivatatult olevat koidele vastumeelt.

Koirohi - koide hävitamiseks.

Koirohi - koide peletamiseks.

Sookaered - lutikate vastu, jooksva ja köha vastu. Sünnitavad peavalu.

Kärpseseen. Pannakse laua peale ja hävinevad kärpsed.

Koirohi - pandakse riiete vahele koide vastu.

Koirohi - koide vastu.

Tubakas - pannakse koide vastu ja suitsetatakse.

Kärpseseen, tarvitatakse kärbeste surmamiseks.

Karuputk - kilkide vasta.

Heinputk - pooli putkedeks, juured kaotavad kilgid.

[Tarvitatavad taimed.]
Heinputk - kilkide surmamiseks.

Pännül.
Kirburohi magamiserõivastõ sisse, koide vasta rõivastõ sisse. Lammastelle kopsohaigusõs rohos süütä.

Kalmusejuurikas.
Nõrk tee soodustab seedimist. Laste vannitamisvette lõigatakse pisut juurt. Lehed ja juured kirpude ja sipelgate tõrjeks. Tekitab toas (aidas) mõnusa lõhna.

Kirpa, lutikit ja kirgestet [prussakate] vasta keedetäs suukanarikka ja tulilille ja leemega tsiugutas sinnä, koh kirbu ja lutise ehk kirgese omma. Täie vasta tetäs rohto elavast hõbehest ja magehest võiust, mis kokko seätäs. Määntäs hius kokko. Tingu lõpese lipega är.

Sõnajalad - lutika- ja prussakarohu lehed, keedetakse ja veega pestakse. Prussakad kaovad ka, kui surnud uss panna ahju peale.

Koirohtu pandi kirstu, siis see hävitas ära koid.

Selleks, et hävitada kärbseid, toodi metsast kärbseseen, praeti see ja riputati suhkrut peale.

Kärbseid hävitati kärbseseentega.

Koide vastu om kasutet koiheinu ja sookaali. Kige parep om veel suvel kik rõõva läbi tuulute.

Tõrjeviisid kärbeste vastu.
1. Suitsu sai tehtud: lase tuba suitsu täis, tee uks lahti ja isi lehvita rätikuga või lehtse oksaga, muidu ei saa tuast välla.
2. Kott sai üles lakke pantu, puuvõru sisse, et suu lahti hoiab, piima panti alustassiga koti alla. Kärbsed sõid ja läksid üles koti sisse magama, siis pitsitadi kotisuu kokku, et nad laiali ei lenda, viidi välla, tambiti vasta seina surnuks.
3. Kärbseseent toodi, pliidi all sai ära sussitud, suhkrut pääl raputud; piima olli, kallati piima üle.
4. Laasid ollid, kärbselaasid, poest osteti, ja kärbselindid ka, liimilindid.
5. Kärbselapp olli, nahklapp orgi otsas, see kah kärbsekaitse. Ja piuga pihta said surnuks lüia - seitse kaitset.

Riidekoi.
Koiliblikad tekivad jahutolmus ja asusid riidesse.
Tõrje: kui riided pandi seisma, siis riiete vahele pandi ükskord ajalehepaberit, teinekord tubakalehti.
Koirohi kasvab põllul ja omal aedades.

Riidekoi.
Tubakalehed riiete vahele. Koirohi.

Kõiksuguseid söödikuid suitsetati kadakatega.

Kärbseid tuli hävitada kodusel teel mürgiga. Selleks toodi kärbseseent ja seda hautati kuumas tuhas või pliidi all tule kohal orgi otsas. Siis muutus mürk seenes lahtiseks. Seen lõigati tükkideks ja pandi taldrikule, kuhu kallati rõõsk piim, mis magustati suhkruga. Kärbsed sõid meeleldi ja surid. Surnud kärbsed tuli kokku pühkida ja tules ära põletada. Õue ei tohtinud visata, sest oleks võinud kanad ära mürgitada.
Veel oli kombeks, et peres tehti kärbsepiits. See oli vast 70 sentimeetri pikkune peenike puuvars, mille otsa kinnitati kas nahast või kummist lapike, nii peopesa suurune, ja osav lööja sai kärbseid tappa küll, kuid seenemürk oli tõhusam. Juba tsaarivalitsuse ajal oli poes müügil niinimetatud kärbsepüüdja, mis sarnanes klaasist kupliga, kuhu kärbsed vangi jäid. Veel oli poes müüa kärbsepaberid ja -lindid.

Kärbseseen.
Kärpseseent panti kärbestel. Enne küpsetadi liidi pääl, raudade pääl, siss tulli mürk välla. Sääntsed kollased tilgad tullid pääle. Raasike suhkrut raputadi veel ja hapupiima panti mõni tilk. Kärpsed tahtsid kangesti. Varsti vajusid külleli, siss aasid sussid püsti, ollid valmis.

Kärpse tõrjeks olid kärpseseened. Kihulaste tõrjeks oli „kihukütis“, et ruum suitsu täis aeti. Ja siis mingi asjaga, näiteks lehine vits, hakati neid välja ajama. Prussakate tõrjeks oli prussakarohi, mis apteegis müüdi enne esimest maailmasõda. Aga kui sõda sõdima hakkas, siis enam ei müüdud. Kardetud, et mehed end ära mürgitavad, et ei taha sõtta minna.

Toaukse peale panna, tõmmata tomatilehte, kärbse vastu.

Koide vasta.
Koide ärahoidmiseks vaja tuua koirohtu ja panna riiete vahele. Ehk võtta selleks trükipaberit. Ehk kampferi. Ehk kastanjetõrusid. Kui need riide vahel, ei tule.

Müntidega suitsetakse lutikaid ja prussakaid.

Tekib „koi“ riiete sisse, siis tuleb „koiheinu“ riiete vahele panna.

Riideid peab pihlakaõitega suitsetama, siis ei rikkuda koid riiet mitte ära.

Kui koid riiete kallale kipuvad, siis tubakast riiete vahele panna; seda koid kardavad.

Koirohtu pannakse riiete peale, kui koid riiete sisse lähevad.

Riistu (puuanumaid) puhastati järgmiselt: nimelt pandi anumasse veidi vett ja visati sisse põlev kadakaoks, mis anuma küljest igasuguse halva lõhna ära kaotas. Ka peletati kadakasuitsuga toast kirpe ja sääski ära.

- kadakad sääskede hävitamiseks.

Punase kärbseseene kasutamine kärbeste hävitamiseks.
Tormas kasutati punast kärbseseent kärbeste hävitamiseks järgmisel viisil: lõigati toore kärbseseene tükikesed taldrikule ja valati peale piima. Kärbsed tulid piima jooma ja surid. Sellist “kärbselõksu” nägin lapspõlves (umbes 1937-1945) mitmel korral Lullikatku külas Viigi peres. Olen veel kusagilt kuulnud, et piimale lisatavat ka natuke suhkrut.

Koirohud. Neid tarvitatakse koide vastu, ka siis, kui lastel koiviga on.

Kailud [Gustav Vilbaste märkus “Ei”].
Kailud on rohuks koide, kirpude ja jooksjahaiguse vastu tuntud.

Kui on ka riiete juures koisid, pannakse sinna koirohtu, siis koid surevad.

Pütsikhein kilkide rohuks.

[Eostaimed]
Kärbseseen [rahvapärast nimetust pole kirjas] - kärbeste hävitamiseks.

Kärbseseen keedetakse enne pudruks, mis lahtiselt kuhugi asetatakse. Kärbsed söövad seda, kuid surevad seene mürgisuse tõttu.

Kärbseseen tarvitati kärbeste hävitamiseks.

Kärbseseen - kärbeste hävitamiseks.

Ravimina tarvitatud taimi:
Koirohi. (Teed tarvitati maohaiguste puhul. Kuivatatud koirohtu hoiti villaste riiete vahel koide tõrjeks.)

Koide ja kirpude vastu: sookael.

Sookael on värskelt hea vahend koide ja kirpude vastu.

[Käokannus] Neid kakkuda ja tuppa tuua, hävitab kärbseid ja teisi putukaid.

Artemisa absinthium. Koide tõrjeks riputada taime pulbrit riietesse.

Kadajasuits. Sääskede vastu.

Pännula. On köide vastu või temmiseks tarvitatav.

Koirohi: koide vastu pannaks õitsemisel võetud taimest vihtu, tehakse likööri.

Köhu (= kõõma) vasta on töriserohi. See just rebaserohu moodi, suur pitk, kasvab otse üles. Selle veega pesta. See kaotab putukad ka ära.

[Taimede tarvitamine kirjutatud „Maa-rahva Kodu-Arstist“ sõna-sõnalt]
Koirohi, ta kasvab liivases maas hoonete ümber, kus vanad prügikohad, ja mujal. Vars on tal pikk, õied on pisikesed koldsed nupud. Lõhn on kange, maitse mõru. Teda tarvitatakse kõhuvalurohuks ning teda tarvitatakse ka putukate hävitamiseks, kes noori taimi ära söövad. Ning kui lammastel kõht lahti, antakse ka seda vett.

Koirohi (Artemisia absinthium): lehed, õied viina sees kõhuhaiguse vastu, lehed koide vastu villaste riiete ja kapukate vahele.

Kadakaoksi tuuakse kööki ja aita hiirte eemale peletamiseks, samaks pannakse neid ka kartulikuhjadesse õlgede alla, muidu hiired söövad õled katki ja külm teeb kartulitele liiga.

Koirohi [Artemisia absinthium]
Koirohi ehk vihand on Eestis üldiselt tuntud taim, oletatavasti vist tema laiadlise tarvituse suhtes. Nime mõiste selgub meile, vaadeldes tema tarvitusviise. Esikohale langeb siin muidugi tema igivana tarvitusala - koide peletaja. Sellel alal on ta kõige esmalt old tarvitatav. Ometigi kuulub see hõbehallide lehtedega taim ka muistsete arstimisvahendite liiki. Tema lemmikmaapind on enamiste huumusrikas muld, seega vajab rohkem multsed rammutud panda. Sellest selgub meile, milleks valib ta sagedaseks elupaigaks elamute ümbruse õuedes ja rohtaedus. Sageli ka ahervaredel, üliharva aga ka tee äärtes. Üks mõistatuslik joon läbistab tema tarvitusala. Kui vaatame vanu elamute asemeid, näeme sageli kasvavad toda hõbelehelist. Ja just eriti Läänemaal mõnes paigus, kus leidub muistseid ahervaru. Arvatavasti on neid siis muistsed elanikud omis aedus ja õuedes kasvatanud. Küsitav on siis, milleks - kas ilu suhtes, kaitsevahendiks koide vastu või arstimisvahendina. Tegelikult võib siin oletada kõiki kolme, kuid tema tarvitamisviis oli järguline. Selles mõttes, et esikohale langes muidugi koide peletus, teiseks arstimisvahend ja kolmandaks ilu. Nii oli ta siis kaunis tulus taim. Kaitsend koide vastu, selleks tarvitadi teda üldmõiste kohaselt ning sellepärast hakkas rahvas teda kutsuma koirohuks. Teda on juba palju lihtsam lahendada selles suhtes, et tema tarvitamisviis tema nimes on avaldatud. Ja kaunis algupäraselt on ta nii püsinud. Nüüd astume üle tema tarvitusviisile arstimisvahendina. Selles jäguneb ta kahte ossa, sest mõned ütlevad ta old inimese, teised aga loomade ravind. Tõelises mõistes näitab see, et mõlemile, inimesele kui ka loomadele, olevad old muistne ravind. Edasi minnes vajame teada, missuguseid haigusi temaga raviti. See on alguses kaunisti tumedate looridega kaetud, üks kõneleb üht ja teine teist. Kuid analüüseerides noid haigusi, leiame meie, et nad kõik ühele on sihitavad. Nende üldmõiste tsentrum on sisemiste haiguste all. “Kas verevoolude suhtes,“ esitasin kord ühele vanakesele küsimuse. “Ei,” vastas ta. “Minu vanemad kõnelesivad mulle, ta olevad hää rohi lahtise kõhule.“ Muuseas kõneles ta mulle veel, et ta olevad elus isegi mainitud katseid sooritanud, inimeste kui ka loomade juures, ja olevad kaunis häid tagajärgi annud. Vaatame nüüd, kuidas ta arstimisvahendiks tarvitadi. See old võrdlemisi lihtne käsitseda. Korjati oksad õilitsevast põesast ja kuivatadi kergelt päeva käes ning pandi neid siis kinnisesse kasti [kirstu], kus asusid ka muud ained. Näiteks kangad, lõngad, villad, ka riided sageli. Sääl täitis ta omi kohuseid kahekordselt. Esimeseks oli ta kaitsend koide vastu sääl, teiseks, tarbekorral võis säält võtta mõne kuivanud oksakese, teda keevas vees leutada, millest omas see kaunis mõruda maitse. Toda mõrudad vedelikku pidi eelmainitud haigestunu jooma, mille mõjul ta rikkes olev kõht paranema pidi. Mis ilu kohta öölda, oleks järgmine veel. Meie, eestlaste, esivanemad olivad suured looduse austajad, seda tunnistavad meile muistsed usundvahendid. Näiteks ohvripuud ja muud sellised esemed. Nõnda võib oletada, et meie esivanemad omi kodusi õige varakult juba kaunistasivad. Ei vaadetud mitte üksi palja ilu pääle, kuna nõuti ka neist kasu elulisteist küljeist.

Seened.
“Kärblasesien” - küpsetatakse sütel, asetatakse siis taldrikule, lisatakse natuke piima ja asetatakse kärbestele kättesaadavale kohale. Tapab kärbseid.

Kui “koi” jahude ehk tangude sisse tekkis, tuleb “koiheinu” kottide ümber ehk tünnide peale panna, kui jahu sees on - see aitab.

Pännul = Artemisia Absynthium. Pandas villaste rõivaste mano, et kari [koi] ar es ajah /---/ . Kõva lõhn.

Heina ajal teevad kihulased (Virumaal, Alutagusel “tihud”) väga tüli ja vaeva, sest nad poevad suhu, silma, kõrva, ninasse ja söövad näo, käevarred ja jalasääred kublale. Nende peletamiseks sai võetud noorelt kuuselt koor ja selle mähiga kõik paljad kohad üle hõõrutud ja neist tõbrastest oli rahu. Nägu sai hästi puhtaks pesta omakeedetud musta tõrvaseebi ja sooja veega.

Oli kööki siginenud prussakaid, siis jälle vana kuu reedel tehti uks õue lahti ja kus asusid “prussid”, hakati neid kadakavitsaga nuhtlema. Esimese ilmasõja aegu (1914-1919) toodi mereäärsete inimeste käest meremiinide lõhkeainet “miinikollast” ja sellega tõmmati triibud nende loomade (prussakad) elukoha ümber, hoburaua kujuliselt, nii, et avaots oli ukse poole. See oli mõjusam kui kadaka vitsaga peksmine. Olen püüdnud kirja panna just neid viise, mida ise enamasti nägin.

Saaretõrv. Arvatavasti saadi seda saarepuudest tõrvaajamise tulemusena. Sellenimelist tõrva kasutati maal peamiselt kärbeste ja parmude tõrjumiseks. Kui suvel parmud rakkes olevaid hobuseid ründasid, siis tilgutati või määriti saaretõrva hobuse rangidele ja hobuse nahale ning parmud ei tulnud enam hobusele kallale.
Raviks kasutati saaretõrva kõhuvalude ja kõhu venituste vastu. See pidi aitama, kuigi selle lusikatäie sissevõtmine oli halva haisu ja maitse pärast väga vastumeelne. Saaretõrva ostis isa apteegist või rohukauplusest.

Koide vastu on vist lilled - geran. Varem kõikide akende peale: punased, valged, roosad õied. Öeldi, et koi kardab.

Kadakasuitsu tehti tuppa, siis oli kärbestest lahti.

Kärbseseeni korjati ja pandi kärbestele toiduks. Kärbsed sõid ja surid maha. Küpsetati ära, pandi suhkrut.

Võtteid kilkidest vabanemiseks.
Varem oli taludes, aga ka mõisa moonamajades rohkesti kilke. Neist ei saadud muidu lahti, kui tuli ruumid, eriti rehetuba, ära sauetada. Kilk elab ahju ja soemüüri sees, soojas kohas. Augustikuus hakkavad nad lendama akna juurest ahju juurde. Nad on keskmise rohutirtsu suurused, ainult kollased.
Saue sai saueaukudest, see segati vee ja lubjaga ära ning siis määriti seinad kokku. Tubagi sai soojemaks.
Kilke sai kaotada ka heinputke juurtega. Neid koguti kraavidest, toodi koju ja visati kohtadesse, kus kilgid laulsid. Seda õpetas meile üks ehitusmees, kes õpetas teistelegi seda kunsti. Aitas küll.
Savitamist õpetas talle isa, samuti äi ja selle vend Gustav Peedro (1876), aga heinputke juurte kasutamist Jaan Tragun (oli siis 30 aastane) 1938. aastal, kes käis Kiidika külas tööl.

Misukene raana om - takjajuure ja -lehe ja pitsita välla sok ja soki vala raana sisse, kärblase ei tüki nii manu.

Vägihein (Verbascum) - kasvab looduses raiestikel, kruusaaukudes jm kuni 2 m kõrguseks, aias aga ilutaimena, olles rivaaliks päevalillele; kollaste õite kõrval on ka valgeõielisi. Rahvas kutsub seda taime raviomaduste poolest üheksavägilaseks. Droogiks korjatakse õisi nii värskelt kui kuivatatult. Keedisega pestakse vanu haavu, ohatisi ja kuristatakse kurku. Pulbrit tõmmatakse ninna, kui see on kinni, samuti raputatakse mädanevaile haavadele. Salvi keedetakse rõõsa koore või võiga, millega ravitakse haavu, sammaspoolikuid, ohatisi, sügelisi, hemorroide. Teed (10 g õisi, 1 l vett, 2-3 kl päevas) juua külmetuse korral, köha, rinna- ja kopsuhaiguste puhul mõjub rögalahtistajana. On arstinud neeru- ja põiehaigusi ning peavalu. Tinktuur on rohuks kõhutõvele, kõhuvalule ja venituse puhul. Värskeid lehti pannakse lömastatult haavadele ja haudunud varbavahedele. Kappides hävitab riidekoisid. Hobustele tehakse kapjade kompresse ja sarvloomadele antakse kopsuhaiguste puhul.
(Teave meediast, kirjandusest ja rahva seast aastatel 1930 kuni 2000.)

Kärbsesiini tunti kõiki ja neid toodi metsast ainult siis, kui oli vaja kärbseid hävitada. Kärbseseent küpsetati mõnel pool plekktaldrikul, kuumal pliidiraual, kuni ta limaseks muutus, siis tilgutati talle pisut piima või koort peale. Taldrik pandi söögilauale “Kärbsed surid ja surid nagu luugu”.

Mürgilill, kihvtilill - mürgine, on kõrge varre otsas, öösi ja õhta lõhnab, kasvab enne jaani aruheinamaades. On mürgilill. Kilgid ja prussakad neid söövad [---], siis kaduvad kohe. See on kihvtilill. Kangesti õhta ja öösi lõhnavad. Kasvab valge nagu toru ülesse suure pika varre otsas. Meie kutsume neid ristilill.

Rahvapäraseid taimenimesid endisest Pöide kihelkonnast.
Liistükk - vist kikkaputk. Poisikese põlves sai selle õievarres tehtud vesipüsse. Kasvas ja kasvab taluõuedes ja seinte ääres. Rahvajutu järele kasvatati seda majade läheduses sellepärast, et ussid pelgasid tema lõhna ja ei tulnud siis majade juurde.

Soomürk on kõva mürk, sellega hävitati rotte ja tapeti kasse koerigi, kellele oli vaja mürki anda. Neid mürgi juuri korjati kevadel enne kui [mets] hakkab lehte minema. [Mürkputkel on] jäme juur nagu peet või kaalikas, temal on tühjad latrid, millel on kollane vedelik sees mis on puhas mürk. Kui vesi taime lahti murrab ja vasikad juhtuvad neid juuri sööma, surevad nad. Soomürgi vedeliku sees leotati lihatükk, jahu. Jahust tehti mügarikud, pandi välja hiirtele ja rottidele.

Kui vili on parsil kuivamas, tehtakse sookaerte ja kadakasuitsu, seda ei pea ka ussid armastama.

Vihad ja luuad vana kuu neljaba teha, siis täid ja kerbud kaduvad.

Kui luuad noored kuus teed, siis peab kirpe sigima. Peab vanas kuus tegema.

Rottide hävitamisest, mis päris need suured rotid on, mina olen kuulnu nõnda. Pidava ühe roti elusalt kinni püidma, saaretõrvaga kokku määrima ja siis lahti lasema. Saaretõru haiseb kangesti ja tema kipitab ka naha pääl. Siis ku see üks on lahti lastu, tema läheb teiste juure minema, need kardavad ja joosevad eest ära, siis ta jooseb kõik augud läbi ja tõru hakkab senna auguäärede külgi. Nõnda see elukoht läheb neil kõik vastameelt ja nad lähevad sellest hoonest ära.

Suvel hävitati kärbsed kärbseseenega. Selleks pandi seen pliidi alla kuuma tuha sisse haududa, siis läks mürk lahti. Seen lõigati tükkideks ja asetati taldrikule, peale rõõsk koor või kalsi [?] lisaks veel suhkrut. Seda armastasid kärbsed väga ja kohe kärbsed ka surid. Need surnud kärbsed tuli kokku pühkida ja pliidi all tules ära põletada.

Koirohi otsitav ravimtaim palderjaani järele. Temal korjatakse vängelõhnalisi õisi. Mõru tee seutenikute [?] vastu. Kuivi õisi riputatakse riiete vahele, andvat ilusa lõhna ja hoiab koid eemal.

Pänül on hää kõhuvalurohi. Antakse teena 2 korda päevas juua. Korjatakse õitsmise ajal, s.o jakobipäeva ümber.
Märkus - Pänul on hää koi ja lutika rohi.

Kärbseid tapeti ohtrasti kärbseseenega, mis toodi metsast ja keedeti piima sees. Pandi veel suhkrut lisaks ja siis nõuga lauale, aknale. (Ainult kassid pidid toast väljas olema, muidu oleks nad piima suhtes ise taldriku tühjendanud ja mürgituse saanud). Surnud kärbsed pühiti luuaga kokku ja visati tulle. Esialgu langes kärbseid nagu loogu.

Luua oksad tulevad vanas kuus koju tuua, siis ei sigine kirpe ega matikaid.

Koid olid väga hullud, sest rikkusid villaseid rõivaid, kangaid, lõngu. Tuli suve jooksul mitu korda rõivaid tuulutada. Koide vastu pandi seisurõivastele, villakottidesse, lõngakottidesse kuivatatud koirohuoksi või naftaliini. Siis jäid villased asjad terveks.

Sõnajalgu - kartuli kuhjade peale hiirte vastu. Praegu on tahaplaanistunud taimede tarvitamine, sest kultuur on võimaldanud täieliku võimaluse igasuguste mõjudega rohtude kättesaamiseks.

Kärbeste tõrjeks toodi metsast kärbseseent ja hautati kuumas tuhas pehmeks, tükeldati taldrikule, kuhu lisati piima (rõõska) ja suhkrut. Kärbsed väga sõid neid ja surid. Kokkupühitud kärbsed tuli visata tulle pliidi alla. Kandele ei tohtinud mürgitatud kärbseid anda. Tehti ka kärbsepiits kärbeste maha löömiseks. Selleks võeti peenike tugev piitsavarre jämedune puu, nii 60-70 cm pikkune ja kinnitati lõhkiaetud varre otsa kas naha- või kummitükk, mis oli peopesasuurune. Kärbsetapja pidi siis osava käega olema, et kärbsele pihta sai. Kärbeste hävitamiseks osteti poest veel klaasisist kärbsepüüdja, mis oli kupli sarnane, siis veel kärbsepabereid ja kleepuvaid kärbselinte, mis lakke riputati, kuid need olid juba poekraamid.

Mõned inimesed räägivad, et kärbes ei salli sinist värvi ja sellepärast venelased värvivadki oma majadel aknaraamid siniseks, et kärbsed tuppa ei lendaks. Mõned arvavad, et see sinine värv on venelastel hoopis kultuuri ja arhitektuuriga seotud.
Veel räägitakse, et kärbsed ei salli tomatitaime lõhna ja kästakse tomativõrseid ja lehti avatud aknale panna, et siis ei tule kärbsed tuppa. Johannes Sepa peres on seda moodust proovitud. Otse tomativarte ja lehtede juurest kärbsed tõesti ei lennanud, kuid veidi eemalt lendasid kohe. Parem juba avatud aken katta marliga või tiheda traatvõrguga ja siis tuleb tuppa ka värsket õhku.

Kärbseid tapeti kärbseseenega. Selleks pandi metsast toodud kärbseseen pliidi alla kuuma tuha sisse ja lasti seal haududa. Pehmed tükid said taldrikule, rõõska piima kallati peale ja suhkruga tehti veel magusamaks piim. /---/

Koide tõrjeks oli kõige parem, kui sai villaseid esemeid paar korda vähemalt aasta jooksul kloppida ja tuulutada. Rõivaste ja villaste kangaste juurde pandi kuivatatud koirohu oksakesi. Ka naftalini pandi koide tõrjeks. Ka villakotti tuli koirohtu panna.

Kärbeste hävitamiseks toodi metsast kärbseseen. See pandi pliidi alla kuuma tuh sise hauduma. Poole tunni pärast võeti välja ja tükeldati taldriku peale. Mürk oli siis lahtine. Siis kallati rõõska piima peale, suhkrut ka ja see vedelik muutus mürgiseks. Kärbsed sõid seda meeleldi ja varsti surid. Olid nad siis põrandal ja laual, aknalaual ja toolil. Surnud kärbsed tulid kokku pühkida ja pliidi alla tulle visata, et nad ära põleksid. Mürgitatud kärbseid ei tohtinud kanadele anda. /---/

Kärbsed olid väga tüütud. Nende hävitamiseks kasutati kärbseseent. /---/

Koid armastasid villaseid esemeid hävitada. Kõige tähtsam oli, et tuli aasta jooksul mitu korda villaseid rõivaid kloppida ja tuulutada. Seisurõivastele, villaste kangaste vahele ja ka villa- ja lõngakotti tuli panna koide tõrjeks kuivatatud koirohu oksakesi või naftalini.

Looma täisi kaotakse: pannakse tubakast ja elavat hõbedat peale.

Kilgid, põhjatuulega nad lendavad, vanad inimesed ütlesid, et einaritsikad oleva, sügisi tuleva sisse, savi imeva, sellest oleva talve allid; vällas elab, rohtu sööb, siis oleva roheline. Kilgide vasta ka lambieli visati, värski vahu verist vett ja putkajuurikad visati üles ahju pääl, neid närisid, kadusid ära kilgid ja prussakad kah. Kilgid närisid, kurjaloomad, riided katti, irmsast küll tegid paha, sukad tegid nii ku eksled katti. Villast, ikki villast närisid, takest ma põle näinu. (Putk on Angelica silvestris L.).

[kärbeste tõrje] Kärbseseent toodi, pliidi all sai ära sussitud, suhkurt pääl raputud; piima olli, kallati piima üle.

Kuidas hävitati kärbseid? Kärbseid hävitati lapatsiga peksmisega ja kärbseseentega. Kärbsete hävitamiseks pandi akende ja uste juurde igasuguseid lõhnavaid heinu, selle lõhnaga kärbsed surid. Kärbseid hävitati kärbsepüüdmisega. Kärbseid hävitati mürgiga.

Mänd - männa (harilik mänd). Vaik kõlbab pakatanud haavale ja seebisse - võtab mustad plekid välja. Tõrva määritakse seale kärbeste peletamiseks. Noori puid kasutatakse jõulupuudena.

Kärbes. Peamiselt tunti kolme liiki kärbseid: toakärbes, laudakärbes, porikärbes. Kärbse tõrjeks tarvitati kärbseseent ja liimipaberit. Sügisel, ilmade külmemaks minnes, hakkasid kärbsed surema. Laudakärbsed hakkasid tubadesse tikkuma. Laudakärbsed hammustasid väga valusasti, siis inimesed, kes kärbestel vahet ei teinud, ütlesid: kärbsed hakkavad surema, surma eel hammustavad valusasti.

Sookaela tarvitasime hiirtele, kuhjad said sellega pandud ja keldrisse ka pandud, et hiired ei lõhuks.

Siin tarvitatakse sõnajalga koerte kuutidesse panekuks. Koertel kaovad siis kirbud. Kutsikaid pestakse sõnajala leotisveega, et kirbud ja täid kaoks. Sõnajalgade põletustuhast saab väga head lehelist. Tuha tegemiseks sõnajalad kuivatatakse.

Hiirte ja rottide vastu istutati aida juurde leedripuu - hiired ei talu selle lõhna. Leedripuu lehti topiti ka muti käikudesse. Veel pandi sinna küüslauku ja koerapöörirohu pähikuid.
Hiirtele tehti veel leivakuulikesi, kuhu sisse pandi klaasipuru või seebikivi.
Üks - keemiaõpetajalt saadud - retsept oli järgmine: supilusikatäis mett, 50 gr võid ja näpuotsa suurune tükk valget fosforit praeti panni peal läbi ning pandi rotisöödaks. Garantii (söömise korral) 100%.

Rottide hirmuks. Rottide hirmuks kasvatati kõikjal vanasti paar (takja) rässi põõsast. Need olid maja taga ja lauda seina ääres. Rott kartis nend haisu.

Kui liistikkad on maja ümber siis ei tule ussid öue.

Lõhnav pekoonia on väga hea rohi. /Jutustajal kasvab see potis toalillena./ Kui hammas valutab, siis panna õhtul põse alla, on hommikuks hambavalu läinud. Ja koide vastu on ka.

Kärbes. Kärbseid oli vanasti suitsuga hävitud. See oli käind nõnda tuba tehtud paksu kadakasuitsu täis, muist kärbsed läind õue, aga muist surnud suitsu sisse ära.

Jahu koide eest hoida. Kui jahu enne päävaotsa tuule kääs kuivatatud, pannakse nad kotti ja pistetakse siis üks vahtrapuu oks kelle lehed ära raasitud ja kes 24 tundi tuule kääs olnud jahude sisse. Koid ei vei vahtra haiso kannatada ja hoidvad endid neist jahudest eemale.