Haiguste märksõnad

Katk

Katk (üld.) - ohtlik ja kergesti taudina leviv nakkushaigus inimeste ja loomade keskel (pestis) (Vilbaste 1993: 84).
Siis kui katk olnd, siis väike hall mees keind ringi. Keda torgand kepiga, see surnd ära. ERA II 189, 468 (39) < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Mari Bruun, s. 1868 (1938)
Vanasti liikund siin katk ringi. Hall poiss olnd. Kui kepiga kellegile näidand, siis see suri kohe. Kaks inimest jäänd järele, üks Kõppu ja teine Tohri ninale, teine meesterahvas, teine naisterahvas. Jälgi kaudu otsind teise üles ja heitnd kaheksi paari. ERA II 188, 411 (49) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938)
Katk kardab oma nime. Vanasti tulnd ühele mehele teepeal vastu üks imelik mees. Mees mõtelnd, et ta na narus riides ja ma narrin teda natuke. Saand naruse mehe kohta ja ütelnd: "Tere ka, kus sa, va katkuhakatus, lähed?" Seepeale öelnud võõras: "Kust sa mu nime tead?" Pöörnd kohe ümber ja läind hommiku poole. Seal olnd varsti suur katkuhäda. Sest ajast teand külarahvas, kudas katkust lahti saada. Igakord, kui katk tulnd, öeldud kohe tema nime ja seda tema kartnud, mis hirmus. Ka jumalasõna oli katk kartnud. ERA II 140, 488 (12) < Vändra khk. - Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1936)

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

Katk.
Katk käis vanast igatemoodi ümber, vahel oli tema kui lõngakera, veeres ühest kohast tõise ja kui keegi teda nimetas, siis suri see kohe ära. Vahel oli ta jälle kassi nägu, kes niisama salamahti ühest talust teise käis ja inimesi suretas.
Sel ajal elas üks vana naine Epra külas Annil (talus), see oli katkust üle, tema peksis teda niikaua, kui ta plagama pani.
No eks ükskord juhtund katk Annile tulema, ta olnud nii suur kui hea pent, rott, ehk veilane kass. Vanaeit sasind kahe käega kassil ümbert kõri kinni ning raband viimati pihlakavitsakimbu, mis tal selle tarbeks ammugi valmistud olnud, pannud kassi sabapidi jala alla, teise käega hoidnud peast kinni ja siis annud õige mehise keretäie, mis ta veel enne ei ole saand. Aga kui ta ükskord ometi pääsend, siis ei ole enam üks ajanatuke olnud, ta pistnud üle välja metsa, nii mis kannad välkund, ning jäänudki sinna metsa tänaseks päävaks ja keegi ei ole enam teda sestsaadike näinud.
Paraaegu nimetakse seda kohta, kus katk läinud, Katk-koide.

Rahvapärane arstiteadus. Vaata küsimuskava lkg. 32-33 Kas "katk" on mõni iseäralik haigus, ehk mõtlesivad vanad inimesed mõnd teisi haigusi selle all, sest tuttav on ju vanasõna: "Justkui katk on üle käinud." Mäletan, kui üle neljakümne aasta (praegu on a. 1937) tagasi koolera kohati meie kodumaal möllas, nimetas minu isa seda katkuks ja kui veel varem - missugust aega mina ei tea - suur kõhutõbi meie kodumaal inimesi hulgaviisi hauda viinud, kus talud ja külad õredaks jäänud, siis ütles minu isa selle kohta, et: "See kord laastas katk meie maad." Kodustel arstimistel on rahvajutu järel joodud tedremarane juure keedist ehk jälle leotatud tedremarane juuri viina või piirituse sees ja joodud seda haiguse ajal.

Küüslauk [Allium sativum]. Hulgana söödult - hoiab katku külgehakkamise vastu.

Peale sõda, sel kurjal katku ajal, tarvitasivad vanad inimesed kadakamarja teed. Ja kus peres seda tarvitati, jäid taudist puutumata. Ka meie emagi ütles, et Jeesus olla söönud neid marju ning lõiganud ühele risti peale märgiks ja nii kasvada aeg-ajalt kõikidele ristid peale.

Vanasti põlnud mingisugused rohtusid kättesaadavad töölisrahvale. Mis olid, olid hirmus kallid; ja veel rohud katku vastu, mis levis kiiresti ja mis niitis inimesi nagu hull. Katk olla tulnud vahel jõge mööda paadiga, milles istunud hall mees. See oligi katk. Vahel tuli katk halli joana. Ja kui inimesed näinud niisugust juga, olnud lähedal asuvad külad tühjad. Inimesed aga pagesid soodesse, kus kasvas metsik tooming. Inimesed närisid oksad ja lehed, tüve ja isegi mullased juured, sest see toomingalõhn peletas katku minema. Katk kartnud toominga lõhnagi läinud kaugelt, eemalt. Rahvas aga palunud kirikus, et rohkem toomingaid kasvaks ja et katk neid külastama ei kipuks.

Kalmuseteed tarvitatakse kõhuhaiguste, südamekloppimise, külmetamise, põrna- või neeruhaiguste vastu. Kalmusejuurte närimisega hoiti eemal katku.

Küüslauk. Katku vastu.

Sinivill ja katkuvill, nii hüüti Vana-Karistes rakku, mis oli verd või midagi sarnast täis. Mäletan, olin ka 9-10 a, jooksin 200 m eemal olevasse karjamaale, ei tundnud midagi, tulin samas ka varsti karjamaalt tagasi, mu jalg nii hell talla alt, et kasvõi kannata. Vaatasin, üks tume rakk on tekkind talla alla. Läksin koju. Näitasin emale ja tädile, tädi ütles, et on sini- ehk katkuvill. Kohe pandi terve sibulas pliidi alla tulisesse tuhka küpsema, pärast kooriti ära ja lõigati keskelt pooleks. Sinivill torgiti nõelaga (ilma põletamata) katki, lasti see „hallemb veri välla joosta“ ja siis pandi sibulapool lõigatud osaga vastu villi, pealt seoti kinni ja kästi „paigal olla“ (et mitte ei käi). Oli see vist juba teine hommiku, kui jalg enam valu ei teinud. Peale seda ka ei ole enam omal ega teistel sinivilli näinud.