Haiguste märksõnad

Tuulerõuged

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus ravitakse tuulerõugeid.

Tuulerõuged on sageli esinev ja tuntuim laste nakkushaigus, mille iseärasuseks on kerge kulgemine ja iseloomulik lööve, mis ilmub nahale järk-järgult, alguses väikeste punaste tähnidena, mis muutuvad peatselt villikesteks. Viimased hakkavad mõne päeva pärast kuivama ja kattuvad koorukesega, mis eemalduvad peagi ega jäta arme (Sumberg 1939: 649).
Tuulerõugeid ei peetud ohtlikuks, küll aga tüütuks ja aeganõudvaks haiguseks.
Tuulerõuged. Haigus on ka meie päevil esinev, kuid tema esinemine ole kellegi ohtlik, ta algab kerge palavikuga ja kaub 38-40 tunni jooksul täielikult, kui tema paha tunnuse hirmsa sügelemise tõttu rõuge vistrikud lõhki kistakse, siis need on halvad tagajärjed, et silmnägu on lõhki kistud ei tea kelle poolt, võtab noorel inimesel mitu päeva aega, enne kui täielikult nägu paraneb. Muidu ei ole tuulerõuged ohtlik haigus ega ka külgehakkav. RKM II 148, 451 (6) < Kadrina - J. Valdur (1962)
Tuulerõuged arvati saadavat tuulest või ka kartmisest või ehmatusest.
Tuulest tulevad tuulerõuged enamasti lastele. ERA II 287, 344 (821c) < Ambla - T. Lunts (1940)

Vaata ka: rõuged.

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

H III 21, 362/3 (31) < Laiuse khk. (1895)
Kui tuulerõuged külles on ja neist tahetakse lahti saada, siis võetakse eha valgel üheksa urblise lepa küllest ja iga lepa küllest kolm oksa, see on 27, ja viheldakse nende okstega, siis kaovad tuulerõuged ära.

H III 26, 51 (1) < Laiuse khk. (1895)
Mõned punktid vanausku.
Kui tuulerõuged külles on, siis võta aruheinu ja pane põlema ning ise ole kummargile seal peal, siis kaovad nad ära.

H II 33, 837 (3) < Jüri khk., Rae v., Kautjala k. (elukoht Suhhum) (1889)
Moa-aluseid ja tuulerõugeid soab ää kaotada, kui kuiva pihlakase vihaga neljapää õhta kolm korda kuuvalgel viheldakse, aga nõnna, et teised ei nää.

H II 37, 775 (7) < Kose khk., Tuhala k., Nuhja t. (1892)
Kui tuulerõuged on, siis saab selle vastu toomingakoore vett joodud. Peab abi saatma.

H II 37, 775 (8) < Kose khk., Tuhala k., Nuhja t. (1892)
Kui tuulerõuged on, siis on hea selle vastu sookrõbinad korjata ja veega keeta ja seda vett juua. Siis peab abi saama. Sookrõbinad nimetakse teise nimega tuulejooksvarohud.

E 48681 (10) < Viljandi khk., Uusna v. (1895)
Kellel tuulerõuged on, peab tuulehagadega suitsetama, siis kauvad nad ära. Tuulehagadeks kutsutakse neid okse, mis nagu kaskedel ja lepel sagedast okstest välja kasunud oksad on ja tuti viisil puu otses välla paistavad.

E 8° II, 10 (43) < Sangaste khk., Kuigatsi (1919-1926)
Tuulerõugeid tuleb tuulehagadega suitsetada, siis kaovad rõuged pea.

EKS c, 69 (1e) < Viljandi khk. (1891)
[Urticaceae]
Urtica urens
Raudnõges. Keedetakse ummukses ja tehakse vanni, kui tuulerõuged pääle tulevad. Vett võib ka vähe juua.

ERA II 166, 115 (26) < Jõhvi khk., Illuka vanadekodu (1937)
Tuulerõugeid piab sanglepavihaga vihtlema.

ERA II 187, 260 (48) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. (1938)
Tuulerubidele tehti maripuu tuulepesadest suitsu.

ERA II 260, 197 (185) < Pöide khk., Pöide v., Reina as. < Püha khk. (1939)
Tuulerõugeid tuleb pesta, vana kombe kohaselt - kase "tuulesakust" keedetud veega. (Kasel kasvav suur sakk - tuulepõesas, tuulenuut.)

ERA II 260, 206 (214 b) < Pöide khk., Pöide v., Reina as. (1939)
Kase "tuulepõesas" (tuulesakk, tuulenuut). Vanemail kaskedel kasvav eriline kõva oksamoodustis, kase ladvaoksade küljes tavalisti, selle "tuulepõesa" vett keedetakse, ja pestakse sellega tuulest tulnud rõugeid, vistrikke ihul, kärnu jne.

ERA II 260, 463 (62) < Mustjala khk., Mustjala v., Võhma k. < Mustjala khk., Mustjala v., Järise k. (s. Niit), s. 1869 (1939)
Tuulerubid - aitasid kase tuulepesad.

ERA II 266, 139 (309)a < Simuna khk., Salla v., Tammiku as. (1939)
Tuulerõuged tulid tuulest. Nende arstimiseks võeti kuiv kaseviht, mindi põhjapoolse räästa alla, võeti riidest lahti ja uhuti nii, et nahk kuum (s.o. viheldi kuiva vihaga).

ERA II 266, 139 (309)b < Simuna khk., Salla v., Tammiku as. (1939)
[tuulerõuged] Ka aitas veel sügisel paasma puu küljest kaabitud kollane mass. See tuli ära kuivatada, puruks õõruda ja piimaga segades hapnema lasta. Selle seguga tuli saunas pääle vihtlemist ihu kokku määrida.

ERA II 266, 221 (509) < Simuna khk., Avanduse v., Kurtna k. (1939)
Tuulerõuged, siis võeti kaskede küljest tuulepesad ja nendega viheldi.

ERA II 289, 431 (53) < Karja khk., Pärsamaa v., Pamma k. (s. Brenner) (1940)
Mis tuulest hakkand on, kõrvavalu või tuulerubid, neid tuulepesaga suitsetud. Vana kuuga tuua, vana kuu neljasse õhta pääva loojaminemise aegu riie ümber pea võtta, alasti sääl all olla ja suitsu üle lasta, siis kadusid ära.

ERA II 12, 358 (25) < Simuna khk., Salla v., Koila as. < Tartu-Maarja khk., Vesneri v. (1929)
Tuulerõuged: põhja pool toa nurga ääres tuulepesadega vihelda, siis kaovad ära.

ERA II 12, 522 (34) < Simuna khk., Salla v., Salla k. (1929)
Tuulerõugete puhul viheldud tuulepesadega.

ERA II 13, 506 (11) < Simuna khk., Paasvere v., Vassivere k., Pärna t. < Viljandimaa (1929)
Tuulerõuged - soovitatakse soojas saunas tuulepesadega vihelda.

ERA II 187, 245 (112) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. (1938)
Tuulerubisi arstiti tuulepesadega, mis kasvavad puude otsas.

RKM II 24, 367 (12) < Püha khk., Pihtla v., Loona k., Hõbeniku t. (1947/1948) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vahest inimene juhtub sandist tuulest haigut saama, ükstaspuhas, kas tuulerubisi või muidu ihu läheb haigeks, siis on selle vastu keige param rohi kasehelvetega suitsetamine. Kasetüü küljest tuleb vetta neid valgeid kooreheldeid, mis tuule kää uhisevad. Nende suitsu tuleb siis haige kuha pääle lasta, siis see saab terveks.

RKM II 229, 539 (4) < Rakvere khk., Rakvere l. (1966/7)
Tuulerõugeid viheldi tuulepesast vihaga.

RKM II 257, 410c < Palamuse khk. (1968)
Tuulerõuged. Toomingakoore teed joodi ja pesti.

RKM II 273, 204/5a < Lüganuse khk. (1970)
Tuulerõuged viheldi lepavihaga.

RKM II 280, 361/4 < Rakvere khk., Rakvere l. < Laiuse khk., Jõgeva v., Painküla k. ja Iisaku khk., Mäetaguse v., Väike-Pungerja k. (1970)
Üks lugupeetuim eideke oli Anu nimeline, keda kutsuti “Rohujumalaks”. Tema tundis ja korjas kõiksuguseid maarohte, nii inimeste kui ka loomade raviks. Kais tema alati kott seljas, rohtusid täis, kõik hoolsalt paberi või lapi sisse keeratud. Mina sain tema abi tunda, kui käisin teist (II) talve külakoolis, Painkülas, kui läks lahti rõuge haigus ja palju lapsi jäi rõugesse, nende hulgas ka mina. Olin koolist koju saadetud ja päris õnnetu selle üle sest oli teada, et rõuged rikuvad ka näo ära.
Minu teisel haiguspäeval tuli õnneks “rohujumal” tallu ja kui kuulis, et olen haige, tuli vaatama ja ütles, et oh vaenelaps! Ei ole viga! Mina ravin sind terveks, sest kes sinust ikka hoolib. Rahustuseks lausus veel, et sinul on vist tuulerõuged ja need ei jäta arme. Käskis tõusta reede hommikul vara enne päeva ja minna metsa, et keegi ei näe. Korja 12 puu okstest viht, tule koju, küta ise saun, pane see viht keeva vette likku vanni ja vihtle kõvaste ning pese selle veega. Teist vett ära tarvita ja istu saunas niikaua, kui kuivad ära. Rätikuga ära end kuivata. Oli märtsikuu lõpuots ja alles lumelaigud igal pool. Korjasin siis tema õpetuse järgi: 1) mänd, 2) kuusk, 3) kadakas, 4) kask, 5) lepp, 6) haab, 7) paju, 8) pihlakas, 9) toomingas, 10) vaher, 11) saar, 12) sirel - okstest viha ja likku. Oli kibe ja valus küll, sest nad olid ju lehteta. Aga vihtlesin kõvaste ja ime oli see, et 3 päeva pääle selle olin terve, et ei ühtegi kubla kusagil, ja läksin kooli. Sääl koolmeister kutsus oma tuppa ja vaatas järgi, ning imestas. Jutustasin talle kes mind ravis ja tema ütles siis, et “seda inimest mäleta elu aeg!”. Teised lapsed ja isegi naabritalus, olid mitu nädalat haiged ja paljudele jäivad armid nägudele. Miks ta neid ei ravinud, seda ma ei tea, aga kuulda oli, et ta ei ola nende haiguste aeg, sinna kusagile mitte oma jalgagi tõstnud. Jäin aga tema hoolealuseks ja ei saanud ma tema häid avitusi millegagi tasuda.

RKM II 379, 4675/6 (13) < Viru-Jaagupi khk. < Lüganuse khk. (1985)
Tuulerõuged.
Kui sul olid tuulerõuged, siis tuli sanglepa vihaga õues kuuvalgel vihelda ennast. Ega seal vett tarvis olnudki. Muud kui tuli enesele pihta anda ja just kuuvalgel. Pilves ilmaga ei aita. Poiss jäi tuulerõugesse. Vihtusin teda kuuvalgel sanglepa vihaga ja haigus kadus.

RKM II 384, 119 (14) < Kaarma khk., Kaisvere k. (1985)
Tuuleröugetele tehti tuulepesa suitsu.

RKM II 384, 146 (7) < Kaarma khk., Koidula k., Männi t. (1985)
Tuulerubid - neid pidi tuulest sama, selle vastu pidi tuulepesi võtma ja neid suitsetama.

RKM II 460, 344 (11) < Tomski obl., Kaseküla k. (1993)
Tuulest tuleb tuulerõuged, ajavad punased ülesse. Siis minu ema-kadunukene oli, tema tegi, kolmeaastane kaseviht. Tegid enda pallaks, võtsid midagi ümber ja selle kuiva vihaga vihtlesid ja teine päev oligi ihu puhas.

KKI 11, 161 (6) < Mustjala khk., Selgase k., Lepa t. (1949)
Tuulerõuged ehk tuulerubid. Inimese ihu peele löövad vistrikud. Niid kihelevad. Siis on tarvis tuua põhjatse puult küljest tuulepesa. Selle suitsu ja viiga pesta, kaob ära.

KKI 11, 244 (39) < Mustjala khk., Selgase k., Lepa t. (1949)
Tuuleruubid (tuulerõuged).
Nied hakkavad tuulest. Inimese ihu piale löövad vistrikud ja kihelevad kangesti. Tarvis tuua põhjatse poolt küljest tuulepesa ja selle suitsu teha, nii pesa vette panna ja selle veega pesta.

KKI 70, 82 (7) < Karja khk., Linnuka k., Aadu t. (1980)
Tuuleröuged olid, kadusid siis ära, kui tuulepesadega suitsetati.

Vilbaste, TN 2, 481 (6a) < Järva-Madise khk., Albu k. (1929)
Tuulepesade vannitus tuulerõugete vastu /---/

Vilbaste, TN 7, 353 (1)< Püha khk., Pihtla v., Kaali k. (1930)
Inimeste arstid.
Tuulest hakkand rubid, tuuletuustidega arstitakse.

Vilbaste, TN 7, 592 (10) < Vaivara khk., Narva-Jõesuu al. (1930)
Nõgelane - tuulerõugete vastu.

ERA II 201, 418 (19) < Karja khk., Pärsamaa v., Pamma as., Lepiku t. (1938)
Kui inimesel olid tuule rubid, siis toodi metsast tuulepesa ja suitsetati sellega. Aga see pidi olema toodud koguni kolme valla piirilt.

ERA II 182, 452/4 (343) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. (1936)
Tuulerõuge arstimine. See on tõestisündinud lugu. Kui mina umbes kahekümne kuue või seitsme aastane olin, olin mina Narva taga raudteeparanduse töömees. Olime ühel ilusal suvisel päeval Narva raudteejaamast Venemaa poole umbes viis versta kaugel. Minu ihu sügeles. Ütlesin teistele meestele, kellega ühes tööl olime: "Kas teid ka kihud söövad!" Nemad ütlesid, et ei söö. Mina tegin enda särgi eest lahti ja vaatasin oma ihu. Minu ihu oli üleni tuulerõugeid täis. Ütlesin teistele, et minul on tuulerõuged küljes, sellepärast sügeleb minu ihu. Keegi vanamees ütles: "Ära süga nii kõvast, et katki sügad rõuged. Küll leiame vahest nende vastu rohtu." Mina mõtlesin: "Mis rohtu meil leida on?" Päevalooja aeg jätsime töö järele, et õhtale jääda. See vanamees, kes rohtu mulle lubas anda, astus üle kraavi. Seal oli üks veike heinamaakase taoline kask. Murdis sealt kaseoksi ja ütles minule: "Mine sinna orukaldasse, nii sügavale, et org üle sinu pea on. Pööra silmad eha poole ja vihtle selle vihaga oma paljast ihu, üle ihu." Mina mõtlesin, mis see kõik peaks aitama. Aga astusin orgu, võtsin särgi seljast, lassin püksid alla langeda. Alumised pooled sääri olivad pükstest ja saapasäärtest kaetud. Sopsisin vihaga kõik üle ihu ära. Soe ilm oli. Õige hea oli pehme vihaga sopsida. Kui arvasin, et küll olen vihelnud, viskasin viha maha tema käsu järele. Panin ennast riide. Selle koha pealt oli umbes pool versta kodu minna. Kui ma kodu sain, olid tuulerõuged igalt poolt mujalt kadunud, ainult alumistel säärte pooltel oli pikemat aega rõuged alles. Peale selle teise hommiku küsisin vihaandjalt vanamehelt: "Sina andsid minule hea tervekstegeva viha. Mis viht see ometigi oli, et ta nii ruttu tuulerõuged minu küljest ära kaotas?" Vanamees ütles: "Seal ei ole miski nõidust ega tähtsust. Ainult üheksa kaseoksa ja see oli kõik. Kui sul edespidi veel tuulerõugeid tuleb, siis võta mitmest puust okse ühtekokku üheksa oksa ja seisa oru ehk seina lähedal, nii et sein vastu eha on ja sina eha pool seina seisad, silmad eha poole, siis ei tule sinule enam tuulerõugeid." Peale selle ei ole minul ühteainust tuulerõuge täppe olnud.

EFA II 3, 326 (37) < Valjala khk., Koksi k., Saueaugu t. (s. Aardam), s. 1927 ja Endel Mihkelson, s. 1923 (1995)
Kui tuulerõuged olid, kase otsas kasvavad tuuletuudid, need toodi tuppa. Selle suitsu tehti, kõrvetati seal sees. Kas ta midagi aitas ka, aga ikka arvati, et on abi.

EFA II 4, 248/9 (81) < Valjala khk., Haeska k., Kordi t. (1995)
Tuulerõuged oli niisugune kõrge palavikuga haigus. Niisugune kibris oli kõik punane. Ma mäletagid enam seda haigust. Oma lapsele tegin, mamma õpetas: tuuletuuti [tuulepesa] võtta ja suitsu lasta. Lapse võtsin alasti ja siis suitsu talle peale.

EFA II 4, 256 (17) < Valjala khk., Sakla k., Veski t. (1995)
Tuuletuustid toodi, tuulerõuged kui olid. Neid suitsutati.

EFA II 5, 381 (24) < Valjala khk., Siiksaare k., Rähnijaagu t. (s. Eero) s. 1920 a. (1995)
Tuulerõuged, neid on praegudki. Kaskede otsas on ühed suured tutid, meil on seal karjamaal üks siukene kask. Siis seda suitsu tehti. Tekk pandi üle pea ja siis seda pandi vist põlema. Ja seda suitsu lasti näu peale. Need tulid ju näu peale. Kohe okste külges üleval nagu kasvjas, üksikutel kaskedel, neid palju pole, neid tutte.

EFA I 7, 71 (28) < Püha khk., Matsiranna k. < Püha khk., Poka k. (1995)
Tuulest pidid tulema küll. Omal ajal need suured tuulerõuged, nisuksed vistrikud löövad või valged, ise ümbert on punakad, sees on suur /laasi?/ kupp. Et seuksed on. Et siis kästi metsast tuua, kase otsas on, kasvavad, siuksed suured jurakad on, okste vahepääl on. Jah, tuuletutti tuua ning sellega suitsutada ja siis selle suitsu peal olla, et siis pidi aitama kah. Ma olen ikka kuuld siukest asja, aga omal pole olnd mette neid.

H III 25, 245 (249) < Valjala khk., Lööne k. (1895)
Kellel tuulerõuged, peab „tuulehagadega“ suitsetama, siis kaduda haigus ära. „Tuulehagadeks“ kutsutakse neid oksi mis teistest oksadest välja kasvanud on ja tuti viisil puu otstes välja paistavad.

RKM II 6, 25 (54) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. (1946) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tuulerutid ja mis arvatakse, et nad on tekkind tuulest, arstitakse tuulepesadega.