Rahvapärased taimenimetused

Sõnajalg

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Sõnajalg aitab kaheksat seltsi tõbe vastu.

Sügelised kaduda ära, kui jaanipäev öösse sõnajalge sees ihualasti saab piherdud.

Rinnavalu vasta um kah hää, ku sõnajalajuuri kakku maa seest sügäväst. Kuivada är ja hõõru peenikeses, panõ piipu ja tõmba jo suitsu, neelä häste sisse.

Kui laiuss on, korjatagu üksikud sõnajalajuured, kuivatatagu ära, võetagu seda pulbrid sisse hommiku vara enne söömist. Kalmujuured on sama head laiaussi vastu.

Sõnajalajuure tee ka kõhurohi.

Jooksva vastu aitab see, kui võetakse sõnajalad, mis põesana kasvavad, keedetakse neid ja tehakse nendest vanni, ja ka haige koha ümber neid keedetult siduda.

Sõnajalad pandi voodisse lina alla, et see pidi kah ikka reuma vastu aitama.

Sõnajalg aitavat joosvahaiguse vastu: sõnajalalehti seotakse valusate kohtade ümber.

Sõnajalgade vanni teha jooksjahaigele.

Krambid - see oo vere sees. Sõnajalavanni teha, heinapebrevanni. Ei tea, on sel vastust.

Nee valge lilli, mida kutsutse varesejalas, nii om hää juuskje vastu ja nii sõnajala kah, mis ütsikult kasvave.

Sõnajalast, mis jumal sa sellest tääd. Arstiraamatutes on, et need sõnajalad, mis öhes puhmas, öhe jala pääl kasuvad, need oleva joosva vasta hääd. Mina olen ära proovinu, on küll hääd. Nägu jalad valutavad, öösi as'siste magada ei saa, mässi neid õhta ümmer, nii hääks pehmeks teevad. Need sõnajalad, mis kõik öhe juure päält kasuvad hulka lehti, need öeldaks kasuvad öhe jala pääl. /---/

Sõnajalad tuuakse metsast ja suitsetatakse, kui inimesel paha või viga on.

Sõnajalad - lutika- ja prussakarohu lehed, keedetakse ja veega pestakse. Prussakad kaovad ka, kui surnud uss panna ahju peale.

Luuvalu. - Patti tehti (= kümmeldi). Saarelehist, sipelgatest, sõnajalgadest, heinapepredest.

Mes oli kanapime, see oli kanapime. Kes seda arstis. Ei mäleta, mis vesi see oli, sõnajalga keedeti ja selle viiga siis pesti. Kui väha oli, siis aitas. Kas tolmust vai mustusest, kuida sii haigus tuli.

Sõnajalguga ravitakse tiisikust ja jällegina külmetamisest.

Sõnajalad on kahte sorti: emasõnajalad - kolm või neli lehte, hargu ja kasvab ennebi soomaadel, ja teine - mõtsasõnajalad. Ravitakse emasõnajaladega - mähitakse ümbre jala ja riie pääle. Kaua ei tohi pidada peal, hakkab kiskuma, teeb liiga. Rinatismuse vastu on hää. Varemalt peale hakata ravima, siis on kergem välja ravida.

Jooksjat arstitakse sõnajalaõitega, praegu ka.

Jooksva vastu tehakse männiokste okaste vanne, samuti sõnajalavanne.

Sõnajalajuure vannid - jällä juaksivale. Mina kiskusin juuridega üläs, varred murdasin pera vällä.

Kui magada ei saa.
Panna sõnajalad voodisse külje alla. Inimene muutub rahulikuks ja ka valud kaovad ära.

Sõnajalajuur, mis äädikas keedetu, kõrvaldavat kilpnäärma.

Sõnajalad - nendega tehti sõnajalavanni jooksva vastu.

Reuma arstimiseks apteegi rohtudest jooksvaeli, poomeli, puupiiritust ja selle leotist. Viina sees leietatud sireliõite, kanavarba, sassaparilla, sookaelte, ülaste ja sõnajala lautisi.

Kui oli paeluss (rahva suus laiuss), siis korjati sõnajalajuuri ja keedeti ja joodi seda vett.

Sõnajalg, mis põõsas kasvab, pannakse paistetuse vastu.

Sõnajalgu olen tarvitand röima vasta (vai vanal ajal jooksuhaigus). Sangleppasi ei kasva meil, aga mina olen neid teisi tarvitand jooksja vastu.

Kui valu liigestes oli, siis öeldi vanemale inimesele: ”Eks see ole hauahaigus.” Sõnajalgu pandi voodisse. Mehed panid pükstesse, siis oli kergem. Valged ülased pandi ihu peale, on mürgised, vähendab valu.

Luuvalule pandi tulisest aetud sõnajalgu pääle. Lehmasita sidemed tehti, määriti ka aptiigist toodud ekspelleriga ja tärpentiinigä.

Kilpnääre. Sõnajala lehed, kui on alt kollasekirjud, panna ümber kaela ja pidada 20 minutit. Kui ühe korraga terveks ei saa, siis korrata.

Sõnajalgu tambiti katki ja pandi liikmetele, kui need valutasid.

Sõnajalad peale panna, kui on reuma, kuid seda ei tohi kuigi kaua peal pidada (15 minutit). Mõju peab läbi riide olema.

Sõnajalad.
Meil sõnajalgu on kahte sorti: ühed sõnajalad kasvavad suured. Nagu purjen kunagi. Neid meil ei tarvitata rohuks. Teised sõnajalad on peened, kaheoksalised. Seda sõnajalga meiepool kutsutakse jaani- või maarjasõnajalaks.
Tema juurikatest keedetakse rohtu joogi jaost. Kui inimesel käed-jalad valutavad, pannakse sõnajalgu käte ja jalgade ümber. Aitab. Kaob käte ja jalgade valu, ka kaob paistetus ära. Ühe korra tegemisest ei aita. Peab mitu korda tegema.
Meil palju inimesi on ennast nende sõnajalgadega terveks teinud. Meil ühel emal poeg jäi jalust ära. Tõsteti teist. Ema korjas sõnajalgu, pani poja ihualasti sõnajalgade sisse. Andis sõnajala juurika tsäiud (teed) juua. Poeg sai terveks. Elab praeguni. Nii tubli kerekas mees, et lase aga olla. Ühe korra tegemisest ei aita. Peab mitu korda tegema.

Jooksva (reuma) arstiti, tehti sõnajala ja sassaparilla vanni, joodi ka sassaparilla teed, pandi lumelilli haige koha peale, viheldi saunas nõgestega, pihlaka- ja tammevihtadega. Magati ahju peal soojas.

[Haab.]
Kui jalg paistet, siss mähi sõnajalge ja sai mul tervess.

Sõnajala vanni tehti reuma puhul. Kui taheti üleni suurde vanni minna, siis selle jaoks tarvitati kohe mitu vihasuurust sõnajalapuhmakat. Suures pajas said sõnajalad tüki aega keeda, nii et nad pehmeks läksid. Selle aja sees oli sõnajalgadest raviv väärtus ka vette tulnud. Pada kallati vanni tühjaks, lisati külma või ka sooja vett vajaduse järgi niipalju juurde, et sai üleni vanni vee alla minna. Ravivannis viibiti tavaliselt pool tundi, mitte rohkem. Vahel tehti ainult jalavanni mõnes väiksemas nõus. Seda sel juhul, kui jalad olid eriti reumahaiged. See võis tugevama toimega sõnajala vann olla. Pärast vanni tuli soojad sukad jalga panna ja kui võimalik, näiteks õhtul, ka kohe voodisse teki alla minna.

Sõnajala vanni tehti jooksvahaiguse puhul. Jalavanni puhul keedeti vast kamalutäis sõnajalgu. Vanni kestvus oli umbes pool tundi. Tehti paari nädala jooksul õhtuti, pärast vanni pandi soojad sukad jalga ja teki alla.

Reuma puhul tehti jalgadele sõnajala vanni. Suur peotäis tooreid sõnajalgu pandi keeva veega „tõmbama“. Kui veidi jahtus, pandi jalad vette. Pool tundi hoiti. Kui oli suur vann või tünn olemas, tehti üleni kogu kehale vanni, sel juhul pidi sõnajalgu mitu suurt kamalutäit olema.

Haavad ja kärnad.
No siis veel haavad ja kärnad, nende vastu olid jälle omad rohud, nagu annekolla okste keedis, mis kaotas täied ja ravis ka kärnasi. Raskesti mädanevate haavade puhul tehti sõnajala juurtest ravim. No neist on kõigest nüüd juba igas arstirohuraamatus kirjutatud.

Sõnajalgu on kahte sorti, isa-sõnajalg ja ema-sõnajalg. Isa olevet tume lehtiga, tuu olevet parem. Kel on tugev reumahaigus ja kondivalu, tegeva parembas. Ma oma mammile ka tõi. Ja kui on peavalu, kott pea alla, võtt ka vähembas.

Sõnajala juured olid jalavalu vastu. Neid juuri leotati ja tehti jalavanni.

Sõnajala padi linasest riidest kotis (õhuke) seljavalude korral.

Paljud reumahaiged ravisid endid ka sõnajala vanniga. Selleks toodi suur kaenlatäis sõnajalgu metsast ja keedeti suure veega. Vedelik muutus tumedaks. Jahutati ja hoiti haiged jalad vees. Võis teha kogu kehale sõnajala vanni. Selleks pidi vedelikku ohtrasti tegema ja majapidamises pidi suur vann või toober olema, kuhu üleni sisse sai pugeda. Millegipoolest lasti talurahval riigile sõnajalgu koguda I maailmasõja ajal. Milleks, ei tea.

Mõned tegid ka sõnajala vanni reumahaigetele jalgadele. Toodi kamalatäis sõnajalagu metsast, asetati suurde katlasse keema, nii et vesi muutus värviliseks. Tehti ka mitu nädalat järjest sooja jalavanni valude vähendamiseks ja liigesed said jälle liikuma.

Sõnajala vanni tehti reumahaigetele jalgadele. Toodi metsast suur kaenlatäis ja lasti vees keeda kõvasti, nii et tuli tume praagane vedelik. Leigesse vette asetati jalad. Soojendatult võis sama vett mitu päeva tarvitada.

Reumahaigete jalgade puhul tehti sõnajala vanni. Selleks keedeti sõnajalgu ja lasti jahtuda veidi. Jalad hoiti soojas sõnajala vees.

Üks moodus oli veel reuma raviks. Nimelt asetati kastanimunad kotiga lina alla, see parandas haiget. Ka taskus võis kastanimune hoida. Samuti pandi sõnajalgu lina alla. Vähemalt haiged uskusid, et valud vähenesid.

Sõnajalgu tarvitati reumahaiguse vastu. On kuulda olnud, et tuli keeta sõnajalgu umbes pool tundi ja sellest vanni teha. Seda Tumma talus küll ei tehtud, kuid külast küll sai sellist ravi kuuldud. Aga pereisa tegi nii, et tõi kaenlatäie sõnajalgu metsast ja asetas need põhukoti peale lina alla ja ise heitis siis peale magama. Ütles ise, et ravib. Ju siis tarvitas kas reuma või närvipõletiku vastu.

Pääle vannide ja hautiste kasutati õitsema hakkavaid ülaseid ja sõnajalgade lehti. Ülased ja sõnajalad, aga mitte koos, pandi voodisse magamise ajaks kas selja või ristluu alla, õhukse riide vahele, et ei rikuks voodipesu ja ihule võib tekitada villid, eriti metsülased. Neid magamisi tehti mitu ja iga kord vahetati uued ülased ja sõnajalad. /---/

Liigeste ja soonte haigused kuulusid saunaravi alla. Seda ravi tehti iga laupäev ja vajaduse korral köeti ka nädala keskel saun soojaks ja tehti mitmesuguseid vanne, nõgesehautuse vannid, kadakavannid, sipelgavannid, sipelgad koos pesaga hautati. Sõnajalavannid. Messiks keedeti ämbritäis kartulaid, tambiti see kuumalt segamini rukkijahuga, lasti tükk aega imbuda, segati veega püdel mass. Lisati vähemalt 1 pulk pärmi, lasti kolm päeva käärida, siis soendati üles ja lisati vett. Vannitati kas üle kere ehk ainult käsi-jalgu enne vihtlemist. Viheldi nõgese- ja kadakavihtadega. Vahel aeti messist vastavate seadmete abil välja puskar, kasutati seda kas pealtmäärimiseks ehk sissejoomiseks. Praak aga kasutati mitme nädala jooksul vannitamiseks.

Kui keha peale lööb põletik või paistetus, pannakse peale sõnajalgu või kaalikalehti.

Sõnajalad - need, mis muudkui suvel kasvavad, ühed teised on nagu põesas, need mis suvel, need panivad aluskottide sisse, need olivad siis jooksva vastu. Ku jalad väsind, siis saapasse.

Sõnajalad (maarjasõnajalg) pandi ümber jalgade, kui jalad valutasid. Lapiga kinni. Raudnõgesed pandi lappide vahele ja sinna kohta, kust valutas.
Mul oli üks tuttav vanapreili, ma olin siis alles noor, see pani sõnajalad ööseks voodilina alla, nende peal magas. Tal ristluud valutasid.

Reumat arstiti sõnajalguga. Need mässiti ümbre jala ja hoiti öö otsa pääl. Hommikul visati ära.

Sõnajala vanni tehti jalgadele.

Kida oli käes. See tuli sellest hirmsast tööst. Sõnajalad toodi metsast, natuke olid närbima läinud ja need pandi ümber.

Sõnajalgade peal magatakse, ma ei tea, kas reuma või liigesehaiguse vastu.

Juta on kuulnud ka, et reuma puhul aitab ka sõnajala vann. Kui reuma on hästi tugev, soovitatakse terve kerega vanni minna, selleks tuleb keeta sõnajalgadest kange vedelik ja seda lisada vanniveele. Iga sõnajalg ei kõlbagi selleks.

Kui sügelistest tahetakse lahti saada, siis minnakse jaanilaupäev õhtu metsa, kus kasvavad sõnajalad, ja nende sees püherdatakse ihualasti, siis kauvad sügelised.

Sõnajala vannisid tehti, siis tehti veel nõgesevanni - reuma vastu.

Reuma vastu aitavad sõnajalad. [Tuleb ümber käte mässida]

Vat see Martin Helene, sõrmed valutasid ja käed. Ta kuivatas ära sõnajala lehed ja need pani koti sisse ja jalgade alla ööseks.

Sõnajala vannid tehti, kui jalavalu on. Tulise vee sisse ja jalad sinna sisse. Hoida seal ja siis soojad sukad jalga.

Sõnajalad on kahte sorti. Osa on kolme oksaga, nied ei ole ravitaimed, aga kaheoksaga on. Tegin kohe marlist koti sisse, panin nied täis ja kohe keha ümber, on reuma vasta.

Inimese ristluuvalu vastu tuleb sõnajalad laotada lina peale ja magada - see aitab.

Reuma vastu naised ikka sidusid sõnajalgu. Nied pikkad, mis kasvavad vastu maad. Kus oli valu selgas, sinna sidusid.

Sõnajalgu korjati, pandi põlvede või liigeste ümber, pidid ka olema head.

Sõnajalgu olid Esimese ilmasõja ajal korjanud. Kaevanud sõnajala juurikaid maa seest ja viinud ravimiks. Ma olin siis laps, ei tea, mille vastu need kotitäied kõik läksid.

Jalavalu ravi sõnajalgadega. Need on need sõnajalad, mis on ravisõnajalad. Kloppisin katki ja panin riide peale ning ümber jala. Jalg sai terveks.

Arstimisi taimedega.
Süämehaina - teena.
Tubaguliht - pandi meega haigele.
Paiseliht - hõõruti ja pandi haigele.
Mustaks põletatud sõnajalad - joodi teena.
Kassikäpä - leotati kuumas vees ning joodi siis pärast.
Põdrasammõl - teena.

[Arstimine taimedega]
Põletatud sõnajalg.

[Kuidas kasutati taimi arstirohuks? Missuguseid taimi? Kes kasutasid, kuidas neid kutsuti?]
Sõnajalad põletati pruuniks ja siis keedeti teeks.

[Arstimitena tarvitataks:]
Sõnajalgu söeks põletatult teeks.

Sõnajalg on paelussi vastu.

Sõnajalad, neid on kua õlemas kolme vai nelja seltsi, aga neid vahesid ma ei tea ega tunne. Ühtesid neist üeldasse põdrinad, põdrinajuurtest tehasse mõne haiguse vasta kua teed. Mulle Roniveres Annuka perenaine tõi neid põdrinajuuri teed teha astma vasta, aga ei aidanud. Juured on niisugused kõverad [joonisel poolkuu kujulised].

Sõnajala lehti samuti pandi rohkesti küljealuse koti alla. Pandi ka külje alla magamiseks. See olevat jooksvahaiguse vastu hea rohi.

Sõnajalad on kirpude vastu. Mõned magavad, sõnajalad voodis külje all; pidada väga hea rohi olema tervisele.

Sõnajalg [Aspidium]. Juurepulber - kera- ehk laiaussile.

Sõnajalajuure viiga pestasse kehaosa, kellest „vaim ära kaob“ - see on jalg ehk käsi jääb nõrgaks, töövõimetuks. Selle vastu on ka nõgeseviht (kõrvenõges). Tõrvalill sisaldavat tõrva.

Sõnajalg - juurikas „lintussi“ vastu.

[Musta lepa] Leht sokisse jala alla - teeb väsinud jalad kergeks. Seda teeb ka sõnajalg.

Sõnajalad (väikesed) - lutikate vastu.

Kõhuhaiguste arstimiseks tarvitati järgmisi taimi: sõnajala juurikate tuhka (paelussi arstimiseks) /---/

Sõnajala lehti tarvitatakse voodisse pannes kirpude hävitamiseks.

Väikeseid sõnajalgu tarvitetakse lutikate vastu.

Sõnajalad - lehed lutika- ja prussakarohud, keedetakse ja veega pestakse. Prussakad kaovad ka siis, kui surnud uss pannakse ahju pääle.

Sõnajala teed joodi paelussi vastu. Temal tarvitati ainult juurikaid, millest ilma kuivatamata teed valmistati.

Sõnajalg kasvab pehmel metsaalusel maal, suurtes põõsastes. Oksad ühes lehtedega teeks. Tarvitati paelussi vastu ja oksele ajamiseks.

Sõnajala juurtest tehti leiba ja seda söödi sisemiste haiguste vastu. Kogu taime õitest valmistadi oobiumi kõhuvalu ja rematismuse vastu. Rematismuse vastu oli ka teine abinõu, seks käidi hommikukastega paljajalu heina sees.

Sõnajalg. Juurtest keedeti rohtu, „kui seest lahti“.

Sõnajalgu kasutati paelussi kaotamiseks ja oksendama ajamiseks. Taime lehti, õisi, varsi ja juuri korjati ja tarvitati mitme haiguse puhul.

Milleks tarvitakse taimeid? Kas arstirohuks? Paldejal, arnikad, komelid, südaemajuured, vehvements, mindid, võilill kollane, külmking, koilill, alantijuur, ema-tus, härjakapsad, heinputked, kassinaered, köömlid, luuderohi, mädareigas, sõnajalg, piiparmünt, raudnõges, raudreiarohi, sooingver.

Sõnajalga kasutatakse kirpude kaotamiseks.

Kirpude vastu tuli sõnajalgu (ma ei tea, mis sorti) panna põrandalaudade vahele.

Majas kirpude vastu võideldi nii, et põrandaid pesti seebikiviveega. Peres tuli valge voodi ja ihupesu pestes alati ka keeta. Siis hävisid kirbud ja kirbumunad. Sõnajalalehti ja kalmusejuuri tuli põrandale raputada, need hävitasid kirpe. Tragi naine püüdis elava kirbu ka kinni ja tappis küüne all ära, enne seda kahe sõrme vahel uimaseks pigistanud.

Tõrje elamusöödikute vastu - kirpudele pandi põrandale sõnajalgu või ka kalmuseid (värskeid lehti ja juurikaid). Hiljem pühiti koos kirpudega välja. Valgeid laudpõrandaid pesti keeva veega.

Nõgesed ja sõõnjalad kautavad kirbud sängist ja toast.

Sõnajalad on head jooksva vastu.

Sõnajalgu värvimiseks ja veel tuuakse tuppa, et hävitab kirpu.

[Märkus “Teistelt ära kirjutatud”, Gustav Vilbaste]
Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Vanemal ajal tarvitasid inimesed jooksvahaiguse vastu sõnajalgade juuri, heinapepreid, türnpuu õite teed.

Üle üheksama lill seapõrsaste vastu, sõnajalad kirpude vastu.

Sõnajalade juur tarvitatakse paelusside vastu.

Taimede nimestik.
Sõnajalg -tema juuri tarvitatakse paelusse välja ajamiseks.

Sõnajala juured - paelussi vastu.

Sõnajalg (Filix). Tema juuri ja lehti tarvitatakse väga paljude haiguste vastu. Krampide, kondivalu ja nii edasi puhul pannakse sõnajala lehed voodikotti, pääle selle peletab sõnajalg kirpusid ja nii edasi.

Sõnajala lehti pandi aluskotti jooksvahaiguse puhul ja kirpude vastu.

Sõnajalg (reuma puhul pandi ümber haigestunud koha).

Seljavalu: valge risitkhein, sõnajalg.

Radikuliidi raviks panna voodilinade alla sõnajala lehti.

Sõnajalg pakub soodsat vastuabinõu reuhma arstimiseks vannis sooja veega.

Nõidumiseks tarvitati sõnajalga. Tehti otsaesisele sõnajalaga riste, et kurjavaimud välja ajada.

Arstirohu taimed. Sõnajalg.

Sõnajalg - “sõnajalg, sõõnjalg”. Kui jalgades valu, siis panna lehti aluskotti.

Haiguste vastu tarvitati veel: raudrohtu, sibulat, kadakat, võilille, heinputke, koirohtu, tamme, sõnajalga, islandi sammalt, kibuvitsa.

Et kirbud asemele ei tule, seks toodi metsast sõnajalgu ja pandi need aluskoti alla voodisse. Seda pidi aga nii tegema, et keegi ei näinud, millal nad sinna panid. Kui mõni lutikas kippus elama puuvoodi laudade vahel, siis viidi voodi vanakuu reedel õue ja valati sääl siis keeva veega üle. Ja tänu nende ravikommetele ei olnud meie suures ja lasterikkas peres (10 last) kirpe ega lutikaid. Kuigi ruumid olid äärmiselt väikesed.

Sõnajalg. Sõnajala lehtedega täidetud voodikotid ja padjad on parimaks arstimiks krampide, liikmevalu ja päävalu all kannatavale inimesele.

Ka põgenevad veel kirbud ja lutikad sellest voodist eemale ja ei tule nii kaua enam tagasi, kui kaua veel sõnajala lõhna tunda on.

Suurest sõnajala juurest tehtud vann on kõige mõjuvamaks krampide puhul. Ka arstib see veel päris vananenud jooksvahaigust.

Äädikas keedetud sõnajala juur arstib igasugused põletikud jalus, isegi veel siis, kui jalad juba siniseks on paistetanud.

Sõnajala lehed pasteldesse ja saabastesse panduina kõrvaldavad jalgade väsimuse ja soojendavad külma ilmaga jalgu.

Järsku algavate reumatiliste valude korral toodagu kohe värskeid sõnajalalehti ja asetatagu need haigele kohale: valu esiteks suureneb, kuid pärast kaob täielikult. Jala- ja säärekrampide korral aitab juba üksainus leht, mis haige koha ümber seotakse.

Kui külmetus ja läbitõmbav tuul on mõjunud kuulmisele ja kui selle juures on tunda valu, siis magatagu sõnajalalehest padjal. Kuid sõnajala eosed mõjuvad veel paremini, kui neid õhukese riide sees kõrvasse asetada.

Talvel tarvitatakse ka sõnajalapiiritust haigete kohtade määrimiseks. Sõnajalapiirituse valmistamiseks lõigatakse lehed tükkideks, pannakse klaaspurki ja lastakse siis piirituse sees liguneda päikesepaistel või kusagil soojas kohas. Kõige paremaks arstimiks on maarjasõnajalg.

Sõnajala juurist tehti vanasti leiba, kui rukis läks kuidagi hukka.

Kas teate, sõnajalg pidi midagi arstirohi olema - pidi olema paistetuse või liigesevalu vastu.

„Estoniaga“ midagi oli, kui Taivo oli „Estonia“ peal, siis nägin unel, koledat unenägu nägin. Unega oli mul palju seoses. Enam-vähem ma oskan ära seletada ka, mis see on, mis asi on tulemas. Inimesega kohtumine unel tähendas, et ma saan temaga kokku. Ise ma ei mõtle sellele, vaid ta tuleb lihtsalt mulle sedaviisi ette.
Näites nüüd ma hulga aega ei näe Ustavit ja siis nägin, et tal selg oli haige. Ja siis eile saime kokku ja ta ütles, et tal selg valutas. Ma soovitasin veel neid sõnajalgu võtta ja nendega kompressi teha. See aitab kohe alati hästi valude puhul. Seljaradikuliidile näiteks.

Kirpudele toodi sõnajala lehte.

Parimat maalisterohtu saadakse nii keediseks kui suitsetamiseks, kui kogutakse üheksat sorti haigusevastaseid taimi. (Kahjuks selle tarkuse omanik ei tutvusta teisi nende taimede nimedega. Tema kogus olen näinud orasheina, laukusid ja maaleseheinu. - M.M. Ka sõnajalalehti.)

[H.S.:] Mis tema oli siis ka, mul ema, tema oli hirmus julge. Ma mäletan ära, meil Tuhalaanes oli siin üks haige, mis ta oli, mis Mari ta oli, ja läksin mina tööle haiglasse ja rääkisin, et: „Mul ema jõi maarjasõnajala juure teed.“ Ja see on ju nii mürgine! Aga see võtab tõesti ära, kui on jalgade või jalavalud ja liigestevalu vastu. Ja siis tegi sihukest lahjat teed ja jõi. Siis ma rääkisin, mis ta oli, Kasvap Mari oli selle nimi, meil haiglas oli selline lamaja haige. Minul ka ikka noorena jalad valutasid ja tegi seda lahjat teed. Ja läksin siis öövalvesse just ja rääkisin siis seal palatis naistele, et näed, ma jõin seda sõnajalajuure teed, et võtab jalgade valu ära. See naine siis ajas silmad suureks, et: „Issand jumal, ma ei suuda rääki ka, Hilda, mis sa tegid.“ Mina ehmatasin ära, et mis ma tegin. Tema käis niiviisi haiglates ringi, ta oli Tartu haiglas ka hulk aega sees ja siis tuli jälle siia maahaiglasse. Tema ütleb, et tema nägi oma silmaga ära, kus toodi inimene sisse, kes oli sõnajajalajuure teed joonud ja suri ära. Ütles, et hirmsa valudega ja karjus hirmsasti ja sai sihukese hirmsa mürgituse. Pääle selle ei julgend enam mina ka mitte tilkagi. Aga minul ema tegi ja see oli ime kohe, aga see sõnajalajuure tee on mürgine, pidi maarjasõnajalg olema kohe, mis suur puhmas kasvab. Siis ehmat küll minu ära.

Mis mamma sõnajalgadega tegi? Sõnajalgadega ta tegi niimoodi, et kah olid jalad ja selg, haigeks jäid. Tema tegi siis sõnajalgadega niimoodi, et võttis need sõnajalalehed, lõikas. Siis sidus ümber jala, pani ka selja peale ja sidus ümbert kinni. Sellepärast, et see nagu mahlaga sõnajalaleht kiskus palaviku välja või. Sellega, jah, tema ravis.

Taheti hästi vahutavat seepi saada. Selleks toodi sõnajala lehti, mida kõrvetati ja pandi seebisse.

Ohakaist, sõnajalust ja nõgestest oli keedetud suppi ja pandud leiva jätkuks (veel ema-ema-ema ajal).

Toiduks tarvitatavaid taimi:
Toiduks tarvitasid inimesed vanasti, kui puudusid vastava otstarbega kultuur taimed, mitmesuguseid metsikute taimede vilju, mis hästi maitsevad olid ja ka nende juuri. Sõnajala juuri jahvatatud vanasti leiva hulka kui nälg olnud. Ka sammalt ja isegi haganaid lisatud leivavilja hulka nälja ajal.
Nõgeseid tarvitati mitmesuguste suppide ja leente keetmiseks. Samaks otstarbeks kasutati ka maltsu, naate, ohakaid ja hapuoblikaid. Köömneid lisati toidu hulka maitseainena. Humalatest ja kadakamarjadest valmistati magusat ja kosutavat jooki - õlut.

Leib. Puhast rüä leibä es tundaki´. Mõni rikkamb küdsi kohegi pidosihe minnä vadsa, mis sugu puhtamb ja valgõmb ol´l ku egapääväne leib, mis üsätsist jahvõtu ol´l. Et ka neidki veidü sai, sõs pan´ti viil meelega mõni vakk aganit sisse, ehk sääl jo küländ esiki ol´l.
Peremiis visas´ peoga üsätsit vasta saina, ku sääl seen viil midägi kõrahti, pan´ti viilgi aganit mano, kooni üttegi kõrahtamist kuulda es olõ. Missugunõ tuust leib sai, om jo muidugi mõista´. Nii üteldäs vanaaolisõst leeväst: „Tiä ol´l must ku üü.“
Nälä aig olgu kõnõlõmada, kuna sõnajalaleibä süüdi ja naadi vatska küdseti. Kuna liia vihmavalamise peräst kõik vili kõrrõ otsa ärä´ kas´vi, hoijõti ka tuul viisil hinge seen.

Rabandleib. See tehti tuulamata viljast. Kui terad olid rabatud, rehitseti suur praht päält ära. Veeti ka jalguga läbi, et pikad kõrred välja tuleksid. Nii viidi veskile. Hädaajal segati sellele enne veskileviimist veel lisaks kuivatatud ja purukshõõrutud sõnajalalehti ja „kanariku häilme“.
Jutustaja on ise lapsena saand maitsta niisugust leiba. On olnud väga mõru. Lapsed katsunud sisu maha poetada ja söönd ainult koorikut.

Sõnajalgu - kartuli kuhjade peale hiirte vastu. Praegu on tahaplaanistunud taimede tarvitamine, sest kultuur on võimaldanud täieliku võimaluse igasuguste mõjudega rohtude kättesaamiseks.

Kirpude vastu olid sõnajalad. Neid tuli tuua voodisse linade vahele ja voodikoti alla. Samuti põrandale. Veel oli üks taim - kirburohi, väga hea. Sai tuppa tuua ja kirbud kadusid. Kas olid need taimed mürgised või ei tahtnud kirbud nende taimede lõhna, kes seda teab, aga need taimed aitasid kirpe kaotada küll. Kirpude puhul sai seebikivi pära veega toa põrandaavad pesta. Kirbud kadusid ja põrandad said puhtaks ja valgeks. Ka pesu pesti seebipäraveega ja lehelise veega, mis hävitas kirpe ja nende mune. Valget pesu sai keeta igal pesupäeval.

Kirpude tõrjeks toodi ka sõnajalgu metsast ja asetati voodisse lina alla, hävitas küll kirpe.

Siin tarvitatakse sõnajalga koerte kuutidesse panekuks. Koertel kaovad siis kirbud. Kutsikaid pestakse sõnajala leotisveega, et kirbud ja täid kaoks. Sõnajalgade põletustuhast saab väga head lehelist. Tuha tegemiseks sõnajalad kuivatatakse.

Liikme- ja luuhaiguste ning valude puhul pandi valutavale kohale ümber kas sooheinu või põõsana kasvavaid sõnajalgu. Pealt seoti soojalt ja kõvasti riidega kinni, nii et nad ilusti ümber haige koha seisid, need sõnajalad või sooheinad. Kevadel korjati kasepungasid. Nendest leotatud ja keedetud vedelikku joodi siis kaks klaasi päevas. Luu- ja liikmevalude puhul aitas ka veel nurmenuku, maasikajuurte, piparmündi, liivatee tee.

Sõnajala juured. Eriti need sõnajala juured, mis jaani ööl korjatud, on kõigi haiguste vastu.