Haiguste märksõnad

Haudumine

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus soovitakse ravida eeskätt varvaste või siis muude kehaosade haudumist.

Haudumise korral oli suures osas tegemist varvaste haudumisega täiskasvanutel palaval aastaajal (tavaliselt heina teol, kui varbad higistasid ja jalad suurt koormust said).
Haudumine. Täiskasvanute juures tuleb haudumist ette ainult suvel, heinaajal. Siis hauduvad kõige enam ja ennemini varvaste vahed. - - ERA II 203, 393 (38) < Otepää - Artur Kroon (1938)
Esines ka kaenlaaluste ja muude kehaosade haudumist, mis ka tavaliselt palavusest on põhjustatud.
Haudumist on enam ette tulnud naestel ja lastel, nagu kaenla alustes aukudes ja mujal inimese ihu ligistiku kokku puutumises, kus töö ajal nii ütelta "nahk seljas leemetab”. Meestel on haudumisi vähem olnud, on vast ette tulnud varvaste vahede haudumine. - - ERA II 134, 418/9 (13) < Saarde - J. P. Sõggel (1936/37)
Märkimisväärselt esines haudumist ka väikelastel. Lapsed olid mähkmetesse seotud, nagu kurikad. - - …vangis oli imik 2 kuud, siis hakati siduma käte alt. Jalad vabastati pooleaastaselt. - - Emadel ei olnud aega kuigi tihti mähkmeid vahetada. - - Lapsed läksid hauduma alalisest kinniolemisest ja niiskusest (Loit 1975:231 ).
Kui lapsel kaendla haugud ehk mujalt on hauduma läinud, - - H IV 9, 248 (5) < Jüri - J. Saluverk (1896)

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

Kui suvel jalad liges on saanud ja ärä haudunud, siis on lepapark puu päält kaapitud haudunud jalgele hää pääle panna, siis saava jalg varsti terves. Jalg valutava küll, ag sest ei pia hoolitama, nõndasama olla ka kuivad kamajahusi haudunud vargaste vahele laske.

Üheksavägeva lehti hõerutse haudunud jala varvaste vahele.

Kui jalad haudunud, olla järgmine rohi väga hea: võta sanglepa lehti, hõeru neid käte vahel, kuni nad vesiseks lähevad, siis pane nad haudunud koha peale.

Kui jalad haudusid vesisel ajal, kuida arstiti.
Kui jalad veel haudunud ei õld, aga ühtepuhku vaise jalavarjudega vee sees õli tarvis käia, siis määrisid vanad inimesed neid tõrvaga, et jalade nahka vee vastu kõvemaks karasta. Aga kui jo haudund olid, siis hõõruti üheksamalehti pihude vahel pehmeks, ninda et nagu veevirtsa neist nähtavalle tuli, siis pandi nad haudune kohtade pääle.
Mõnned panid jälle õled öösest jalgade ümber ja varvaste vahele, see kuivatab hästi jalgu ja sügeldab, et ei taha jõuda sügeldamist kannatada. Ka on hea haudune jalgadega kuiva põllumulla sees ehk maanteetolmu sees kõndida, ööseks seda jalgade peale panna, riidega ümber kinni panna. Hommiku jalgade kinnipanemise ajal jäätakse ka muld jalgade ümber, kui paula paslidega jalavarjud on. Mullaga arstimine aitab kõige ennemb. Kes ei usu proovigu.

Kui laps "ära haudus", riputati haudund kohale "ussijahu" (koijahu), tärklist ja kriiti.

Vananaasepuss, ehk määnü ja kuionu moromuna om ar haudunu varbastõ vaihõlõ pandõh hüä avitaja.

Kuusõpuu habõna omma niisama tarvitusõl, kui kellelgi suvitsõl likõl ja lämmäl aol varba ar omma haudunu, säetäs näid üüse varbastõ vaihõlõ ja hummongult omma jo tahes tõmbunu. Niisama mähitäs mõnikõrd ka villanõ vüü varbide vaihõlõ ehk aetas üüses kuiva kapuda (sukad) jalga - mis ka avitava.

Kadajamarä ja kadaja nõgla kooruga kokku surbutult - inne aho pääl kuivata-omma hädaliste lammastõlõ hüä rohi. Kadajide anomit, piimä anomit haudu-tega vinnüvä piimä piagi hüäs. Kadaja tuurist marjust, ummussih keedetult, valmistasõ mõnõki hendale ruuht, minka naa vigast kõttu parandasõ, köhä vasta api uutva, tiiskusõtõbõh tedä tarvitava. Kadaja kütse marja tarvitõdas taaritegemises, mis magusa maitsõga om, nii et Setumaal mõnõ uma taari hüäkust juvvõh kitvä: "Seo om hüä, ku kadajataar." Mõnõ kutsva ka "kadaja-ollu". Kadajakoorõ omma keväjäsel ajal karjustõlõ, kõigõ edimätses väläst saadusis kängiste andis, kooni paiu- ja lõhmusõkuur vallale tulõ. Neist koetas viisõ.
Kadajatsi aidsaibit arvatas, et naa muist puist viie võrra aigu vastu pidävä. Kadajane havvarist sais matusõ pääl 50 aastat jala pääl, kui ta hüä tukõv om, ja inne ka arr värmitüs sai.

Kui jalad haudunud, pannakse värskeid lepalehti saabaste ehk kingade sisse.

Kui jalad vähe haudunud on ehk neid haudumise eest hoida tahetakse, siis kuusehabemeid ehk lemmeid peale panna.

Kui jalad natukene haudunud on ehk neid haudumise eest hoida tahetakse, siis kuusehabemeid ehk lemmeid peale panna. Ka aitab, kui peale kustakse. Väga hea on ka puutõrv.

Kui väike laps ära haudub, siis võetagu vana kuusepuu koijahu, raputagu haige koha peale.

Haudunud kohale pannakse teeleht peale.

Vägiheinu (Verbascum L) pannakse haudunud varvaste vahele.

Kui laits ärä haudub sis pannas maojahu ja vananaisepussu ~ murumuna haudunu koha pääle.
Maojahu on mädänu puu sehen.

Verihein - haudunud varbile.

Jeesukese käpp ehk üheksapäeva lehed, neid tuleb panna haudund varvaste vahele - kohe paraneb.

Varvaste haudumine: määrida tõrvaga või värnitsaga, panna "üheksama lehti" vahele.

Haudumine. Kui varbad suvel ära hauduvad, pannakse vahele üheksama lehti (taim, mis olevat 99 haiguse vastu; "kaunis kõrge, purikas läheb ülesse, all lehed").

Haudmise vastu. Üheksava lehed on haudumise vastu. Varvaste vahele panna heinaajal. (Üheksava < üheksa haava.)
(Usutavat kirjeldust ei saand. Mõni tõendas, et on siniste õitega, teine jälle, et kollaste õitega. Metsa all pidi kasvama. - RV.)

Lepalehti pannakse ka varvaste vahele. Kaitseb haudumise eest.

Haudumise puhul (jalgadele) on rasv kõige ülem asi. Pannakse ka lepalehti ja "üheksa-haava" lehti varvaste vahele.

[Haudumise puhul]
Mõned kässivad panna veel rukkijahu, suhkurt ja silgusoolvett.

Kui varbavahe haige om, sis om vägä hää rükijahu vahele panna. Vananaisepussu kah.

Kui jalad haudund on, siis pannakse punesid peale, need on ühed rohud. Need kasvavad sedasi, punased harjad on peal, kange haisuga, tarjasi pannakse vorsti sisse.

Jalad haudund, siis pannakse tõrva ja rasva vahele. Puned on ka head.

Jalgade haudumise vasta paisulehed ja puned hõeru katki. Kirbuheinad ka.

Jalahigistamise vasta on põllumündid, nende vett keedetakse ja pestakse jalgu.

Jalgade haudumise vastu tarvitetakse: a) pannakse varvaste vahele noori sanglepalehti; b) pannakse ümber villaseid lõngu; c) määritakse tõrvaga.

Jalad haudund - pese puhtaks, pane lepalehti vahele.

Kui haudund, sis pantasse rukkijahu sukkade sisse; siis punased par'klepalehed ka, üüsis pane jalga.

Haudumise hoiab ära üheksmalehed, kui neid varbavahele panna.

Kuuskede küljes kasvavad samblad justkui takud, need ka on haudumise vasta, kui varbavahele panna.

Varvaste haudumiseks on puned kõige paremad, pune lehti hõõrutakse kahe peo vahel nii kaua, kui nad hästi virsal on, siis pannakse neid iga varva vahele enne magama heitmist ja hommikuks on haudumine kadund; kui palju haudund on, siis teine õhtu korratakse sedasammuti.

Ka noorte leppade mahlakad lehed on selleks [haudumine] head, mida samuti hõõrutakse.

Pannakse ka rukkijahu varvaste vahele haudumise korral.

Haudumise ravitsemine.
Kui varbavahed on n.n. haudunud, siis võetakse üheksama õie leht ja hõõrutakse see peeneks, ning siis seda pannakse varbavahele, see parandab ära.

Koduseid arstirohtusid on tarvitatud. Suurt teelehte seoti paistetuse ja haudunud koha pääle.

Haudunud varvaste vahele pandi sanglepalehti.

Mustlased soovitavad suvel, kui jalg oli lõhki astutud või haudunud, peale panna tee tolmu ja sanglepalehti.

Jalgade haudumise rohuks on puned. Kui heinaajal peab vesise soomaa peal käima, see hautab varvaste vahelt naha üsna katki, aga puned on selle vastu hea rohi, võib kohe tooreid punelehti virsale hõeruda ja varvaste vahele panna. Ehk veel parem, puned nõu sisse panna ja tulist vett peale valada. On see vesi pruuniks tõmmand, siis jalgu seal sees kasta, see tõmbab kohe pruuni pargi korra haudund koha peale. Üsna peetigi punevett nõuga metsas, kus hommiku ja õhtu jalgu kasteti.

Haudunud varvaste vahele pandi lepalehti (tooreid).

Haudund koha peale pandi üheksma vägevaid või valgelepa lehti. Lepalehed hõeruti niikaua, kui ta niiskeks ennast võttis. Mõni hõerus punelehti ka sedasammuti.

See oli alles häda, kui varvad sui hauduma läksid. Siis hõõruti noori lepalehti või punesid ja pandi varvaste vahele, see tõmmas tahedaks. Õlekõrred pandi vahele, et ää kuivavad.
Tõrva sai vahele pandud, see ei lase vett ligi minna.

Kui jalad hauduvad, siis pane sanglepalehti piale.

Igasuguste nahavigastuste, nagu tulehaavade, lõhkenud käte ja haudunud kehaosade puhul on ravimiks tammekoore (Quercus robur L.) keedis.

Haudumine - raudvelerohtu pannakse, musta lepa lehti haudun koha peale.

[Haudumine -]Punesid hõõrutakse, pannakse vahele.

[Haudumine -]Odrajahu, rukkijahu. Kuiv hoida.

Haudumist arstitakse...
Haudumist arstitakse mitmet viisi. Pannakse kartulitärklist haudunud koha peale.

[Haudumist arstitakse...]
Linane riie tuleb varvaste vahele panna, et varbad lahus oleksid.

[Haudumist arstitakse...]
Võib ka männitõrvaga määrida. Varnitsaga ja poomõliga.

Lastele kaabiti haudund kuha pääle toore tuhli kaabet. Haudund kuhale pandi veel püülijahu, seinavahelt otsiti koijahu, põletati linust riiet ja pandi seda tuhka pääle.

„Üheksa vägevat“ võeti ja hõeruti nee lehed puruks, nii et vesi välla tuli, ja pandi haudund koha peale, parandas ära.

Haudund varvaste vahele pannakse teelehte.

Haudund koha peale hõõrutakse ka üheksavägeva lehti.

Varvaste haudumise korral määriti varbaid männitõrvaga, siis veel üheksama lehed hõõruti puruks ja pandi varbavahele, ka paiselehed.

Haudumise vasta olli kartulijahu.

Noored lepavõsude lehed olid haudunud varvaste vahele panemiseks, lehed õõruti mahlaseks ja pandi õhtul enne magamaminekut varvaste vahele: see võttis haudund koha kuivaks, tegi pargi korra peale. Lastel, kes karjas käies jalad alaliselt märjaks tegid, läksid varvad hauduma, siis kästi: "Pane lepa parki vahele!"

Punelehti õõrutakse virsale ja pannakse haudund varvaste vahele rohuks.

Hauudund varvaste vahele pandi linase riide ehtid (udemeid) ehk kuiva sammelt seina vahelt.

Niisama tuleb ka suuri teelehti haudunud kohtade peal hoida. Mõlemad haigused saavad sellest abi. (Tõsi ta küll ei ole, aga vanarahva arstimisesõna, sellepärast saivad nad siis tõiste hulka ülesse kirjutadud.

Lapsepõlves tarvitasime haudunud varvaste vahele panemiseks pigistatud taimeid, mida nimetati naistepunadeks. (Vistist kindlasti Hypericum perforatum).

Varvaste haudumise vasta on mitu rohe: tõrv, kartulikaabe, raudria rohe ja musta lepa lehed.

Ku jalad ära on haudund, sis pannakse õhta kama- või rukkijahu sukaga jalga, sii võtab valu tagasi.

Ku jalad ära on haudund, siss võetse noorel männal mähki ja pannasse seda pääle, sii võtab kah jälle tagasi.

Ku jalad ära on haudund, siss määritse värnitsaga, sii aitab. Mõnikord pannasse ähta tiilehte varvaste vahele, sii pidava ka valu tagasi võtma.

Haudumise vasta on, kui valge lepa lehed varvaste vahele hõeruda.

Lömakslitsutud kirburohutaim parandab haudunud jalgu.

Tammelehtedest ja -koorest keedetud kange tee on heaks rohuks tulehaavadele, mädapaisete ja haudunud jalgadele hea (jalgu pesta selle teega).

Suvel, kui inimesed tegid heina, eriti siis, kui oli vihmane suvi, siis jalad haudusid tihti ära. Haudumise puhul tarvitati nõndanimetatud murumuna.

Sanglepa lehti pandi ööseks varbavahele, kui varbavahed haudusid.

Teelehed, samuti maksalehed, on head peale panna paisetele, haudunud kohtadele, kärnadele.

Haudunud kohale pandi kartulijahu, linase riide heideid, teelehti ja varba alla villast lõnga.

Haudumised. Lepalehed on haudumise vastu. Noored punased lehed hõõruti peeneks ja pandi varvaste vahele.

Haudumised. Haudumise vastu on sanglepa lehed ja üheksamaaõie lehed. Lehed hõõruti mahlaseks ja pandi haudunud kohale. Lapsele pandi koipurujahu haudunud kohale. Seda saadi koitanud puust.

Haudumised.
Kui jalad haudusid, kästi söögisoodat varbavahele panna. Ühel vanamehel jalad haudusid. Vanainimene pani soodat varbavahele. Jalg läks nii hulluks, et varvas mädanes otsast ära. Esteks pani sanglepa lehti. See oli vähegi, aga sooda ei olnud midagi rohi.

Jõhvikamahl rahustavat sügelemist, avaldavat mõju põlendikule, kuivatavat haudunud kohta, piirata mädanemist, vähendab sügelemist (süüdikuid), jõhvikumahl on hõõrutud mageda võiga salviks.

Puudest oli viherpuu - laiad kambakad õied otsas. Tema süüa ei kõlba [= lodjapuu?]. Lepalehti sai panna haudunud varvaste vahele. Samlepalehti sai, see on parem kui valge.

Toomingakaabet pandi peale, kui hauduma läks. Tärklist ja koirohtu ka pandi.

Reburaja tolmu (karukolle eostetolmu) pandi väiksele latsõlõ haudumise vastu. Karukolle õied pantas lakka kuivama, hõõrutas õied ärä paberi pääl, siis tulõ tolm ärä, sõelutas läbi marli.

Haudunud kohta raviti nõiakolla tolmuga.

Lepalehti hõõruti mahlaseks ja neid pandi varvaste vahele, kui varbavahed olid suvel haudunud.

Puned hõõruti näppude vahel pulbriks ja pandi haudunud jalavarvaste vahele, see ei lasknud mädanema minna. Ka suvel kuivatamata hõõruti punesid haudunud kohtadele pealepanemiseks.

Jalgade haudumisel heinaaeg pandi sanglepa lehti pastlad täis, parkis jalad - ja aitas kah.

Kaalilehte pandi haudunud jalgadele, võttis ka palaviku.

Haudumise vastu olid musta lepa lehed, pandi varvaste vahele.

Paiselehe karvane puol pandi peale haudunud varbale.

Kui varbad ära haudusid, siis siuti ka villane lõng ümber. Paranes ära. Kui varbavahed ära haudusid, tehti tule juures õhtu sanglepa lehed soojaks, pandi varba vahele ja hommikuks oli terve.

Suvel, kui varbad haudusivad, siis käskis õhtul varvaste vahele panna üheksamehevägi, hundihammast või lepakoort. Hommikul aga panna sula kuuse- või männivaiku varbavahed täis. Mureta oli mul siis kogu karjapõlveaeg varvastega.

Varbavahe haudumise vasta anti karjatsele lepalehe: hõõrge nüüd varbavahele.

Haudumise puhul.
Lepakoor, sanglepa koor. Kevadel, kui karja läksid, sidusid varbavahe lepakoort täis, see parkis ära ja siis ei haudunud terve suvi jalavarbad. Ka lepalehed pannakse varvaste vahele. Sest niidud ja karjamaad olid vesised ja jalad alati märjad ja varbavahed haudusid.

Haudumisel.
Haudunud kohale lepalehti peale panna. Suvel haudusid varbavahed kui olin laps ja ka tütarlapse eas kui niidud olid täis vett. Eriti kuuma ja niiskete ilmadega oli haudumist palju, et varbavahed olid verised, suvel käidi ju palja jalu ja kui olidki jalad kinni, siis olid pastlad jalas ja ka pastal sai märjaks. Olen küllalt pastlaid oma elus kannud. Ja terve meie pere käis töö juures pasteldega. Võeti siis värsked lepalehed ja need pandi varvaste vahele ja ka oli pruugiks, et koertel lasti lakkuda haudunuid varvastevahesid, sest koera keele otsas on rohi, ütleb vanarahvas.

Paisõleht om varbavalu vasta, ku varbavaihõ oma haudunu. Viiso lasi roostõvett läbi, varbavaihõ naksi valutama, panni paisõlehti pääle.

Haudunud jalgade pääle pandi kalarasva (heeringa) ja varvaste vahele tubakat.

Haudunu koha pääle, kaenla alla või, pandi kapsalehte.

Männi õitsemise ajal ilus kollane tolm, haudunu koha pääle varvaste vahele karjapoisi paniva, nii kuivat ära.

Haudumiste vastu olid nätsked värsked sanglepa lehed.
Mul jalad haudusid. Perenaine ütles mu emale: „Mine, pime, too sanglepa lehti, pane talle ümber jalgade. See vaadatagi valus!“

Varbavahede haudumise vastu pandi kartulitärklist. Musta lepa lehti pandi ka varbavahele – pargib ära. Sai veel näpu vahel peeneks hõõruda – see parandab.

Teelehti sai haudunud varvaste vahele karjas pandud.

Paiselehe teed ja lehti pandi paistetanud ja haudunud kohtadele.

Haudunud jalavarvaste vahele pandi teelehti või sanglepa lehti.

[Haudumine] Et varemalt naised ei kandnud rinnahoidjaid ja kellel olid hästi lihavad rinnad, siis käsivikatiga niites rinnad õõtsusid kahele poole, hõõrudes higiseid nahapinde vastu mööda, mis lõpuks hakkasid veritsema ja inimene ei saanud enam seda tööd teha. Ööseks pandi ka siin kaali- ja teelehti, mis eelnevalt puhtaks pestud ja ära kuivatatud, rindade alla. Kui punetus ja palavik kadusid vähemaks, siis pandi rindade alla puhas linase riide lapp, mis kartulijahuga puistatud.

[Haudumine] /---/ Heinamaal olles pandi varvaste vahele, ja seda eriti ööseks, puhtaid kase ja krooklehti.

Meil oli rabakarjamaa, seal oli palju usse. Mul olid paksud villased sukad jalas, jalad läksid hauduma, siis hõõrusime lepalehti mähale ja panime varvaste vahele. /---/

Haudunud varbad.
Värskelt peenendatud teelehe puru ja kodus valmistatud kartulijahu pandi haudunud varbavahele.

Kui varbavahe haudunud on, siis kõige käepärasem rohi on teeleht. Muudkui nopi maast, hõõru natuke sõrmede vahel, et mahl välja tuleb, ja pista varvaste vahele.

Hauduma läinud kohale pandi kartulikaabet (kaabiti toorest kartulit), kui jalats hõõrus, raputati hõõrdekohale käolina tolmu.

Haudumise vasta kõige parem rohi on reburaia tolm. Mul poeg sündis augustikuul, väga priske laps oli, siis naabrinaine tõi siit alt metsast kuuskede alt, too oli kõige parem rohi [karukold].

Hauduvad varbavahed.
Jalgade haudumise puhul panna peale käokannust. [Linaria vulgaris] [Ei tundnud taime.]

Haudunud jalad.
Teelehed haige koha peale panna.

Haudunud jalad.
Tõrvalille õisi pandi varvaste vahele.

Haudunud jalad.
Võetakse sanglepa noori tõrvaseid lehti ja varvaste vahele. Aitab!

Haudunud jalad.
Üdisma lehed (kollaste õitega taim, taim umbes 30 cm pikk) varbavahele.

Varbavahed haudusid, siis kartulitärklist pandi. Ja ühed pika laia lehega kollase õiega taimed, üdismu. Seda lehte peeneks hõõruda veele ja sai varba vahele. Ma matsin kohe varbad sisse ja sidusin kinni.
Ja kui palavik, siis teelehti pandi.

Haudunud on, siis musta, krobelise koorega lepa lehti pannakse vahele.

Öheksavägise lehti mahlale hõõruda ja varbavahele panna ja ongi terve, aga praegusel ajal on selleks kalanhoe lehed, kui mahlale hõõruda, ja see kaotab ka nohu, kui neid ninasõõrme panna.

Maalaste tervisest.
Vihmase suvega, kus lapsed paljajalu või pasteldes käisid, haudusid varbavahed ära (olid punased ja kipitasid). Rohuks korjati üheksavägiserohu küljest lehti, purustati toorelt, hõeruti mahlaseks ta oma mahlaga, pandi lapõ sees siis varvaste vahele, seoti hoolega kinni. Olid kõik varbavahed haiged, pandi ööseks sukk ka jalga, et lapid niisked seisaksid. Ja see rohi aitas: paari öö jooksul varbad paranesid. Üheksavägiserohuks nimetati pikka üheharulist rohtu, kel olid kollased õied ümberringi, oli paari küünra pikkune taim, kasvas heinamaadel. Õisi ei pruukinud oodata: just lehed olid rohuks. Sügise, kui lehed kuivasid, olla ka taime puidust mahla keedetud ja sellega määritud - ise ma ei ole sellist juhtu tarvitanud.

Teelehed - karjas sai käidud. Haudusid kontsad ära. Pandi teeleht peale - paranes ära.

Punelehti hõõruti mahlale ja pandi varba vahele, kui haudus. Sanglepa lehti ka. Ma mäletan, siin soos Karjama Hildal läksid jalad nii hauduma, et ei saand käia, ratsahobusega tuli koju.

[Üldkasutatavad ravimid minu kodukohas (Tammispea ja naaberkülad Loksa kui ka Ilumäe kolhoosis) olid:] varbavahe haudumise vastu mustasõstra lehed ja teelehed,

Ja üheksavägist, nii kui nimi, nii on paljude haiguste kergendaja, pannakse ka haudumise korral lehti varvaste vahele, rinde ja kaenla alla.

Varbavahed hauduvad, siis vanast pandi sanglepa lehti peale.

Varbavahed haudusid, siis noore musta lepa lehti pandi varbavahele. Eks tal ole parkainet sees. Siinsamas talus, kui laps olin, siis karjas käies panin.

Varbavahedele pandi värnitsat, kartulatükke pandi ja lepakaabet. Ei olnud tähtis ka, must või valge lepp. Lepal oli seda lepaparki ikka.

Haudunud kohti koirohu puruga arstida. Seina, siis ajavad ussid seda välja. Rugijahu aitavat ka.

Paiseleht. Kõnõldi, et om rohi. Kui hainamaan varba ar oll haudunu, siis mähksime õdagu magama minnen varba sisse, hummukult olli lehe närtsinu, likõ, varba sai paremas. Eks na pandsõva paisete pääle üldse.

Kas nisukene kõrge ja lillad õied, kollast ka. Aga need kasvavad metsa ja põllu ääres. Suvel, kui heinamaal sai käia, hakkasid varbavahed hauduma. Siis neid lehti, üheksamamehejõud, -vägi või -rohu, neid lehti tuli hõõruda vesiseks ja panna varba vahele ja jala peale. Sidusin kinni. Võtsid ühe korraga terveks.
Seda kasutatakse ka teiste haiguste vastu. Ta pidi olema üheksa haiguse vastu. Mina ei ole ise palju haige olnud.

Üdismelehti tarvitatakse siis, kui varbavahed suvel ära hauduvad. Võetakse üdismelehed, hõerutakse vahule ja pannakse varbavahele ja varsti on varbavahed terved.

Varbavahede „haudumise“ vastu - teelehed ja lepalehed.

Sanglepa koortega ennemuiste värviti, need andsid ilusa värvi.
Sanglepa lehti hõeruti ja pandi varvaste vahele öösest, kui varbavahed haudunud õlid. Minagi panin sanglepa lehti varvaste vahele haudumise puhul, siis kui karjapoiss olin. Ükskord õli vihmane kevade, siis haudusid jalad nii hirmsast ära, et jalaalused õlid verilihal. Ühe õhtapooliku õlin põlvili karja juures, enam jalge peal seista ei suanud. Aga üks õppas, et tuleb värnitsaga mearida, see aitab. Ja aitaski, nii kui sai värnitsaga mearitud, nii hakkasid paranema.

Sanglepa lehti pandi varvaste vahe, kui need hauduma kippusid.

Käbihein on Jõuga külas haudujarohi. Seda panevad sääl karjatsed varbade vahele, kui suvel varbavahed hauduvad.

Sanglepp, emalepp, lodulepp, mustlepp [Alnus glutinosa] (viimast nime väga harva kuulda); siis veel olen kuulnud - ainult ühest perest - pasklepp.
/---/ Arstimisevahendiks tarvitatakse sanglepa lehti, mis tõrvased. Kui kellelgi varvaste vahed ära hauduvad (suvel soojaga, eriti vees käies, sadustel aegul), siis mässitagu hautud kohad sanglepa tooreste lehtedega õhtutel enne magamaminekut kinni (pangu need lehed haigete varvaste vahele ööseks), siis on hommikul varbad terved. Kui aga liialt haudunud, siis küll enam ei aita.

Mänd; pedajas, pedakas [Pinus silvestris].
Männatõrv (põletatud) on jalahauete vastuline - haigeid kohti määrida. /---/

[Harilik pune]
Läänemaal tarvitati haudunud varvaste vahele.

Kui suvel soos heinal olles jala varbavahed ära haudusid, hõõruti punelehed peeneks ja pandi jalavarvaste vahele.

Sanglepa lehed [Alnus glutinosa]. Jala haudumisele.

Teeleht [Plantago major]. Paisele, palaviku vastu, kisub mäda, jalahaudumisele. Mahla sisse võtta - vereoksendamise vastu, kuivi lehti suitsetada - tiisikuseköhale.

Karukolla pulber [Lycopodium clavatum] - haudumisele; haava parandamiseks.

[Üheksmaõied [Verbascum thapsus]] Panna leht varba vahele, kui haudub.

[Üheksmaõied [Verbascum thapsus]] Panna leht varba vahele, kui haudub.

Pune [Origanum vulgare]. Pannakse ärahaudunud jalavarvaste vahele, kaotab haudumisevalu ja sügelemise, muutes haudunud naha punakaspruuniks.

Harilikud puned (Origanum vulgare.). Vorstirohud. Puruks pressitud lehti ja noori varsi tarvitati varvaste vahele juhuks, kui need hõõrunud on.
Mõnel pool lõigati ka kuivatatud varsi vorstidesse nende valmistamisel, millest arvatavasti nimi saadud.

Harilik käbihein (Brunella vulg. L.). Tõrvanupp. Lehti ja varsi pandi varvaste vahele, kui nad hauduma läinud.

Murumutt -puss. Suvel valge, ümmargune, seene moodi. Sügise pruuni tolmu täis. Kui karjas sai käidud, pandsime seda tolmu haudunu varvaste vahel. Üteldi noorematelt, et silma ei tohi lasta, jääb pimes.

Varbavahede haudumise vastu tarvitatakse üheksama[a] rohtu.

Kui varba vahelt on haudunud, pannakse varba vahele üleüheksmaõie lehti.

Haudumise vastu tarvitati lepalehti.

Jala haudumise arstimiseks: üheksavägise lehed.

Varvaste hauduma minemise vastu õlgi, õunapuu lehti, sanglepa lehti, pune ja muidki.

Üheksamaa rohu lehti on tarvitatud siis, kui varbavahed haudunud olnud. Lehti on hõõrutud käte vahel nii kaua, kui leht vahule on tõmmanud.

Tillid /---/ Raphanistrum arvense (Familie Crusifereä). Õisa pandavat haudunud varvaste vahele (kollased).

Kassikäsi /---/ Gnaphalium uliginosum (Familie Compositäe). Haudunud jalgu hoitakse tema keedetud vee sees.

Origanum vulgare L. (puned). Lehti hõõruti peos ning saadud mahl pigistati haudunud varvaste vahele.

Vorstipuna - vorsti maitseks (teisend - haudunud koha peale).

Kartohk. Ku jala on hõõrut, siss pandas törkatõtu kartohkat pääle.

Puned pannakse jalavarvaste vahele, kui nad haudunud on.

Puned - pannakse jalavarvastele haudumise puhul.

Puned - pannakse varvaste vahele, kui varbad haudunud.

Sanglepp - koortega pargitakse nahka, pestakse siga, kui see kärnas, ja lehti pannakse varvaste vahele, kui need haudunud on.

Puned - jalavarvaste vahele, kui jala varvavahed hauduvad.

Puned: siis, kui jala varvavahed haudund on, pannakse vahele.

Puned: kui jalad on haudund, siis leotakse punevee sees.

Puned - jala haudumise vasta.

Puned - varvaste haudumiseks, vorsti sisse.

Puned - vorsti sisse ja jalavarvaste vahele, kui haudunud.

Punesid pannakse jalavarvaste vahele, kui jalad haudunud on.

Lepalehed pannakse varba vahele, kui varbad hauduvad.

Üheksmaõie lehed - kui varbad hauduvad.

Üheksmaõie lehed - kui varbad hauduvad.

Kui varbavahed haudunud on, siis pandakse männitõrva pääle. Mõned panevad männitõrvavett pääle. Mõned määrivad ka kasetohust põletatud tökatiga ära. Mõned ka määrivad jälle selle kasetohust põletatud tökati veega, aga kõigi ihu ei kannata selle kasetohutökati ja tökativeega määrida - siis läheb halvaks. Mõned mässivad õhtul enne magamaheitmist, tõrvasid sanglepalehti ümber, ka see aitab.

Sanglepa lehti pandi peale haudunud jalgadele.

[Haudumist arstitakse mitmet viisi.] Vahel võeti ja pandi ka seina vahelt sammalt varvaste vahele. Siis veel piibupigi ja piibueli. Ah sa kurivaim, kui sa piibueli või pigi paned varba vahele, siis läheb tema nii ruttu pähe, katsu aga, et saad pikali. Püsti olles võid kergest kukkuda. Seda sai minuga kah tehtud.

[Märkus “Teistelt ära kirjutatud”, Gustav Vilbaste]
Haudunud jalgade vastu tammelehti, paisulehti, lambanisa, kirburohtu. Kuuma vee sees.

Taimede tarvitamine vanemal ajal.
Haudunud jalgade vastu tarvitati tammelehti, paisulehte, lambanisa (kuuma vee sees).

Punad haudumise rohuks.

Üheksavägi.
Üheksavägise lehed tarvitetakse varbavahede haudumise vastu.

Arstirohtudeks tarvitati vanasti üheksavägist varvastevahede haudumise vastu.

Karukollad (nõiakollad) haudunud koha peale (tolmu).

Paiseleht - (Tussilago farfara L.). Pannakse paiseile, haudunud kehaosadele ja nii edasi.

[üheksavägine] Lehti pandi haudunud varvaste vahele.

Paisulehed - parandavad haudunud kohti ja kisuvad haavast mäda.

Kirburohi - parandab haudunud kohte, tee ajab kusele.

Haudunud kehaosadele: kirburohi, paiseleht, tamm, vägihein.

Haisulill, värskelt lömastatult haudunud varvaste vahele.

Ekseemi, kõõma ja mädapaisete puhul panna peale salv, mis tehtud teelehest, puutõrvast, vahast [mesilase], sibulast ja võist. Kõõma võttis ära. Ravib ka vanu haavu ja haudund varbavahesid.

Ja karukollet kasutame väikelaste haudumise korral, märgade haavade peale ja suvel haudunud varvastele vahele panna.

(Ninni) varbavahete haudumise vastu.

Emalepp: lehed panna jalgadele, kui haudunud ja paistetanud.

Värsked paiselehed haudunud kohtadele, paisete ja roosi vastu. Pulber kuivadest lehtedest: üks-kaks noaotsatäit tassi vee pääle kopsuhaiguste, hingeldamise, tiisikuse vastu.

Punand [Fumaria officinalis].
Kaunis säiliv on aga oma tarvitusalal old punand, siinse rahva keeles “puned”, ka “punahein”, siiski on ta muistselt rahva keskel tarvitatav esem. Punand on haruliste varte ja väikeste sinakate sakiliste lehtedega taim, violetsetel õitel tumepunased täpid. Kasvab põldudel ja aedus. Temaga raviti haavu, mida kutsuti rahvakeeles “haudunuks”. Et see arusaadav oleks, mainin selle haiguse suhtes mõnesõnalise selgituse. Sageli juhtub, et kinnised ja märjad kohad hõerudes hakkavad valutama ja sügelema. Eriti jalgadel on see sagedane nähe. Juhtuvad jalad märjaks saama kinniselt ja varbad üksteise vastu hõerudes tuliseks saanud ning hakkavad siis valutama ja sügelema, siis tarvitadi selle raviks punaheina lehti = folia Fumaria officinalis. Toorelt ja ümbertöötamata. Hästi lõhnavatelt punaheina vartelt korjati lehed ja hõeruti neid peos pisut mahlakaiks. Ja pandi siis haavule, mis ravis haavad. Ka on punand üks vanimaist maitsejookidest, mis muistsed läänlased on tarvitanud. Seda valmistati leotiskeediseks ning seda vedelikku kutsuti joogiks ehk võerkeelses sõnas “thee”. Teeks tehes tarvitadi punand üldiselt = herba Fumaria officinalis. Õitseajal korjati terved puned ning kuivatadi päeva käes.

Kui lastel mõni koht ära oli haudunud, kaabiti linase riide küljest helbeid või võeti palkidest koijahu tuhka. Raputati neid haudunud kohtadele.

Kui vanadel inimestel varbavahe haudunud, siis pandi sinna saastane villane lõng ja seina vahelt võetud sammalt.

Haudumise vasta on õli tubaka lehed ja tõrv.

Lapse haudunud nahale pandi linasest riidest hõõrutud karbeid.

Haudunud koht. Pandi peale koijahu ja linase riide helveid (kraabiti linase riide küljest).

Haudunud varvaid määriti tõrva või värnitsaga. Ma tõrvasin heena-aeal iga esmaba homiku eese varvaid, siis terve nädal mureta. Üks õpetas mind veel, et hapukoorega määrida varvaid enni magamaminemist, siis saavad terveks. Mo ema pani ikka “üheksavägeva” lehti, hõerus neid natuke näpu vahel ja pani varvaste vahele. Vahest , ma riputasin näpuga natuke nisujahu vahele, aitas ka.

Kui varvad hauduma läksid, põimiti õlekõrred varvaste vahele ja kaabitseti linase riide küljest seokesi helbeid, neid pandi vahele.

Haudunud kohtadele pannakse haavapuudelt aetud koituhka.

Haudunud kuhale otsiti alu sülla vahelt koipuru. Haudunud varba vahele pandi rugijahu ja tõrvati.

Haudunud kohtadele pandi kuiva samblipuru ja haput koort.

Tamm. Tamme arstirohuline võim seisab temas leiduvas parkhappes. Tamme lehist ja koorest valmistatud keedis pesemiseks ja vannitamiseks on abi tulehaavade, külmunud liigete, mädapaisete, nahahaiguste, lõhkenud käte ja haudunud kehaosade tervendamiseks ning higistamise vastu.

Varbavahed hauduma lähvad, siis teelehte pantakse vahel siinkantis.

Teelehte varba vahele, kui haudub.

Varbavahe hauduva - panti puulehti, vist lepä es ole, vist kase.

Kui varvaste vahed hauduma hakkasid, pandi varvaste vahedesse sanglepa lehti.

Varvad hauduvad - teelehti pandsime vahele. Paiseleht on ka niisugune - pandakse pääle.

Õlgi - kui varbad hauduvad.

Õlgi - kui varbad hauduvad, siis sinna.

Varbavahede ravi.
Kui varbavahed on haudunud, katki ja liimendavad ega parane, siis tee koirohust tinktuuri (müügil ka apteekides koirohutinktuurina) ning määri sellega varvaste vahesid (mõned korrad), õhuta jalgu (käia toas paljajalu, ka õues), pese jalgu ja haigusest oled vaba. See jutt on õige.

Soos heina tehes hauduvatele varbavahedele.
Kui järjest soos heina teha, saavad jalad nii palju vett, et varbavahed hakkavad hauduma. Sel puhul tuli õhtul hõõruda lepalehti peeneks ja panna varvaste vahele. See peitsis nad pruuniks. Tuli pidevalt korrata. See on peaaegu sama, mis joodiga määrimine.

Vägihein (Verbascum) - kasvab looduses raiestikel, kruusaaukudes jm kuni 2 m kõrguseks, aias aga ilutaimena, olles rivaaliks päevalillele; kollaste õite kõrval on ka valgeõielisi. Rahvas kutsub seda taime raviomaduste poolest üheksavägilaseks. Droogiks korjatakse õisi nii värskelt kui kuivatatult. Keedisega pestakse vanu haavu, ohatisi ja kuristatakse kurku. Pulbrit tõmmatakse ninna, kui see on kinni, samuti raputatakse mädanevaile haavadele. Salvi keedetakse rõõsa koore või võiga, millega ravitakse haavu, sammaspoolikuid, ohatisi, sügelisi, hemorroide. Teed (10 g õisi, 1 l vett, 2-3 kl päevas) juua külmetuse korral, köha, rinna- ja kopsuhaiguste puhul mõjub rögalahtistajana. On arstinud neeru- ja põiehaigusi ning peavalu. Tinktuur on rohuks kõhutõvele, kõhuvalule ja venituse puhul. Värskeid lehti pannakse lömastatult haavadele ja haudunud varbavahedele. Kappides hävitab riidekoisid. Hobustele tehakse kapjade kompresse ja sarvloomadele antakse kopsuhaiguste puhul.
(Teave meediast, kirjandusest ja rahva seast aastatel 1930 kuni 2000.)

Moromuna - murumuna (Noorelt on murumunad valged, vanalt läheb murumuna koor kas pruuniks või mustaks ja muna sisu hakkab tolmama. Siis on ta nimi “Vananaasõpuss” - vananaise perse gaas.”Vananaasõpussu” tolmuga tolmutati ka väikeste laste persevahet, kui see tükis hauduma ja tolmutati ka pininaklu - koeranaelu).

Emälepp. Sanglepp. Mustlepp. Selle noori lehti pandi varvaste vahele, kui varbad hauduma hakkasid.

Audunule panti kartula tärklis, seni kui see tõmbas kuivas, panti jälle uus, seeni kui olli terve. Nagu varbavahed akkavad kohe auduma, kui villased sukad jalas. Igaühel ei akka, aga mõnel lähevad kuumaks ja akkavad auduma.

Kui sai käia suvel pidevalt vesisel heinamaal, siis tikkusid varbavahed hauduma. Kõige parem ravi oli see, kui sai varvaste vahele panna vaiku, mis parandas hästi. Aga kord tuttav naabripoiss käskis haudunud varvastevahele panna soolvett. Leida Kull uskus ja tegigi nii - pärast röökis valu pärast. Aga ju see kange soolvesi pisikuid ehk parandas, sest natuke aitas küll, kuid sai pärast ikka vaiku panna.

Haudumised. Peale varbavahede „audumise“, millest on kirjeldatud nr 14, tekkis haudumisi aga reite vahel või mõnes teises sarnases kohas, siis pandi senna kartuli tärklist („tuhli tärklist“) ja seoti mõni side riidest ümber.

Kui varvaste vahed olid audunud, linase riide küllest kaabiti elbeid varba vahele.

Muromuna - vananaase-puss.
Karjamaal kasvas, rusikasuurune valge muna. Küsisin vanaisalt, mis see on. Vanaisa vastas: "Seda kutsutas muromuna. Noorelt on ta valgõ sisuga, vanaks saades muutub mustas, pehmes, butsus, mida pandas üüses haigide varbide vaihele, ku vihmatsõ suvõga varbavaihõ haigõs jääse. Et seda alati võtta olõsi, sis viiäs koda ja pandas sandse värehtitulba taadõ saan´a lahkõhe, sial sais alalõ!" Tõõnõkõrd löüse väikese, ümäriku, kardulasuurusõ, aga nii kerge, et ei tunnud raskust olevatki. Küsimise pääle vastas vanaisa: "Seda kutsutas vananaas´e-puss. Väliskuurt pitsida näpu vaihel, sis tuleb musta savvu seest vällä. Nio umma niisama haigõ varbavaihe rohi nigu muromunagi!" Milles ta must on? - "Selle, et um joba vanas lännü. Noorena um vananaas´e-puss niisama valgõ sisuga. Ku sõrmõ är lõikat väitsega, köüdä närtsuga pääle, saa pia terves."

Kui varba olli haudunu, sis korjati puukoi puru, pandi tuud vahele.

Audunud kuhale kaabiti linase riide päält ehteid (kaapeid, kiude).

Koijahu haudunud asjale; kardofli jahu; linuse riide ehet sai kaabitud.

Haudumine. Täiskasvanute juures tuleb haudumist ette ainult suvel, heinaajal. Siis hauduvad kõige enam ja ennemini varvaste vahed ja varvastealused. Haudumise vastu tarvitatakse varba vahele raputamiseks kartulitärklist või jahu, mida just juhtub käepärast olema. Ka on viisiks varba ümber, sinna kohta kuhu haudumise järeldusel tekkinud rennike, mässida mõni keerd villast lõnga. Kuid seda tehakse siiski siis, kui on haudunud rennike väike või kui ta on alles tekkimisel.
Haudumise vältimiseks tarvitavad mõned ka tökatit ja värnitsat, millega määritakse kokku haududa võiv koht. (Heina-ajal varvaste haudumine sünnib niiskel, vesisel heinamaal töötamisel).

Laste juures jäsemete vahede haudumise ärahoidmiseks tarvitatakse peaasjalikult tärklist.

Kui varbad hauduma läksid, siis pandi samblaid seina vahelt varvaste vahele.

[Scrophulariaceae]
Verbascum thapsus
Üheksamehejõud ehk üdismed. Õilmetest keedetud tee hää tiisikuserohi. Lehed pihu vahel vahule hõerutud, hää haudunud varvaste vahele panna.

[Scrophulariaceae]
Verbascum thapsus Vägihein. Üheksamehevägi (Jõhvi khk.). Värskeid lehta tarvitatakse haavade pääle; sahvtile hõõrutud värskeid lehta pannakse haudunud kohtade pääle, iseäranis jalavarvaste vahele.

Kui varbad auduvad, siis koipuruga arstida. Seda puru, mis koi seina seest välja ajavad, panna varvaste vahele. Rukkijahu on ka ea.

Raudrohi on köha ja tiiskusse vasta. Kui lõikad sõrme või miski haava, pigistada natuke ja panna haava piale, ka aitab. Haudund varbavahele ka hia.

Kui eesi varvad haudund olid, panti tõrva piale.

Rahvapärane arstiteadus. Vaata küsimuskava lkg. 32-33. On ka neid, kes haudunud varba vahesid puutõrvaga ja poomõliga määrinud, et enam hoida vett eemale, kuid tõendavad, et see palju viga ei parandavat.

Haudunud kuhale - puru, mis ussid seina vahele ajand.