Rahvapärased taimenimetused

Murumuna

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Murumuna (Lycopodium gemmatum). Kui murumuna juba seest mustaks on läinud ja katkitegemise juures tolmab, siis pruugitakse teda värske haavade peale (Torma kihelkond).

Arstimine:
Kui ära raiutud või lõigatud kohta verejooksust kinni ei saanud, siis pandi ämmatussu (ära mädanend kartul või murumuna) või ämblikuvõrku peale. Ka raudreiarohud olid vere kinnipanijad.

Verd paneb kinni a) piibutuhk, b) ämblikuvõrk, d) murumuna.

Vananaasepuss, ehk määnü ja kuionu moromuna om ar haudunu varbastõ vaihõlõ pandõh hüä avitaja.

Verd paneb kinni: a) piibutuhk, b) ämblikuvõrk, c) murumuna.

Verd suleti haavadel söeliimakuga, ämblikuvõrguga, vananenud murumunade tolmuga, metspähklite (maapähklite), - maapähklid leiduvad männi juurte all, - tolmuse sisemusega, õieti küll musta.

Kui laits ärä haudub sis pannas maojahu ja vananaisepussu ~ murumuna haudunu koha pääle.
Maojahu on mädänu puu sehen.

Verevoolu võtavad kinni murumunad, kui nende tolmu haavadele riputada.

Kui inimesel ketutab, ninda jüstkui liigalihane on, siis murumuna (ämmatussu) seest võeta tolmu, panda pääle.

Kui kuiva murumuna panna haava pääle, siis saab haav terveks.

Söötide peal ehk mujalgi kasvavad murumunad. Kui tema juba kaunis vanaks on jäänd või läinud, sügise poole, siis on temal pealpool kuiv pruunikas tolm muna sees. Allpool küljes on niisugust pehmet asja, mis haava peale pannes verejooksu kinni paneb.

Murumuna, kui ärä mädäneb, one ämmäpuss. Nõgi siden. Kui assud piäle, käib kui tolm. Paab vere kinni, pantse huava piäle sedä nõge.

Suvel, kui inimesed tegid heina, eriti siis, kui oli vihmane suvi, siis jalad haudusid tihti ära. Haudumise puhul tarvitati nõndanimetatud murumuna.

Verejooksu sulgemiseks pandi haavale tossutolmu peale (murumuna, ämmatossutolmu).

Kui midagi veristasid või katski lõikasid, siis pandi ämmatossu (murumuna tolmu) peale. Seda hoidis ema ikka karbis.

Vere kinnipanemiseks, kui kas vikatit luisates või orgi otsa astudes, võeti raudrohu oks, hõõruti vesiseks, pandi haava peale ja seoti kinni pearäti servast tõmmatud ribaga. Talvel jälle noaga lõigatud haav ämmatossuga tolmutati, see vist sisaldas joodi, ta oli pruun tolm ja ämblikuvõrguga, mida rehetoa nurgast või laest leiti. Seda ämmatossu korjati suvel tagavaraks. See oli valge murumuna. Kuivas pruuniks, kui seisis soojas. Vanaemal oli kõiki rohtu tagavaraks.

Mingisugustele haigete pääle ja ka löödud kohtade pääle lasti ka murumuna kuiva tolmu.

Verejooksu pandi vanasti kinni ämmatossuga (kuivand murumuna) ja ämblikuvõrguga.

Pussupung, ’murumuna’. Selle tolm on väga hea peale panna haavadele - tolmutada.

Muromuna [Lycopodium]
/---/
Kuiva suvega tolmab seest sisu hoopis tühjaks, jääb järgi nagu katkise äärtega viinapikri. Selle sisu on kummikorgine, painduv ja vedrutav nagu pesuvamm.
Hoitakse alale verejooksu mähise pääle panemiseks, et riideräbal ei kuivaks haige külge, vaid muromuna õhuke lible.
Haige varvaste vahele ei panda, selleks on ta kare.
/---/

Murumutt -puss. Suvel valge, ümmargune, seene moodi. Sügise pruuni tolmu täis. Kui karjas sai käidud, pandsime seda tolmu haudunu varvaste vahel. Üteldi noorematelt, et silma ei tohi lasta, jääb pimes.

Murumunade tolmu verejooksu takistamiseks.

Kui käsi katski lõigati, panti härmävõrku pääle. Murumuna tolmu panti ka pääle.

Vere kinnipanemiseks tarvitakse süsi, ämblikuvõrku ja kohupiima. Verd pannakse kinni ka takuse riide suitsuga.
Murumuna tolm paneb ka vere kinni. Pärast tuleb haava leotada.
Haava arstimise juures on kusi ka tarvitusel.

Vere kinnijäämiseks tarvitatakse ämmatossu (kuiv murumuna).

Moromuna - murumuna (Noorelt on murumunad valged, vanalt läheb murumuna koor kas pruuniks või mustaks ja muna sisu hakkab tolmama. Siis on ta nimi “Vananaasõpuss” - vananaise perse gaas.”Vananaasõpussu” tolmuga tolmutati ka väikeste laste persevahet, kui see tükis hauduma ja tolmutati ka pininaklu - koeranaelu).

Muromuna - vananaase-puss.
Karjamaal kasvas, rusikasuurune valge muna. Küsisin vanaisalt, mis see on. Vanaisa vastas: "Seda kutsutas muromuna. Noorelt on ta valgõ sisuga, vanaks saades muutub mustas, pehmes, butsus, mida pandas üüses haigide varbide vaihele, ku vihmatsõ suvõga varbavaihõ haigõs jääse. Et seda alati võtta olõsi, sis viiäs koda ja pandas sandse värehtitulba taadõ saan´a lahkõhe, sial sais alalõ!" Tõõnõkõrd löüse väikese, ümäriku, kardulasuurusõ, aga nii kerge, et ei tunnud raskust olevatki. Küsimise pääle vastas vanaisa: "Seda kutsutas vananaas´e-puss. Väliskuurt pitsida näpu vaihel, sis tuleb musta savvu seest vällä. Nio umma niisama haigõ varbavaihe rohi nigu muromunagi!" Milles ta must on? - "Selle, et um joba vanas lännü. Noorena um vananaas´e-puss niisama valgõ sisuga. Ku sõrmõ är lõikat väitsega, köüdä närtsuga pääle, saa pia terves."