Rahvapärased taimenimetused

Kapsas

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Nimetan veel mõned väga tuttavad haiguste ravitsemise juures kodus pruugitavad abinõud:
Savi, muld; niiskeks tehtult hoitakse paistetanud kohtade peal. Hoitakse ka päevi kaupa haigeid käsa ja jalgu maa sees, sest maa "kiskuda viha välja."
Hiire ja mutta nahad on paisete peale väga pruugitav.
Kapsa- ja kaalilehed, hapukoor, hapud kapsad tarvitatakse värsketele ja vanadele haavadele.

Vana haavade peal hoiti kapsa- ja kaalilehta.

Värske haava peal olla hea kapsa-, kaalika- ehk ka teelehte hoida - haav ei minna siis mädanema.

Kui pea kärnas, siis tuleb rukkijahupudru silmast võid võtta ja hapukapsasupi vahtu ja sellega pead võida.

Kui kollatõbi on, siis kollase jalgadega kana ära keeta ja süüa, ja alati hapusi kapsaid süüa supiks ja külmalt. Kahe toobi õlle sees 9 kollast kaselehte keeta, seda sisse võtta ja peale määrida. Hundisita seest raisa kondid võtta ja auguga kivi peal puruks taguda ning seda puru sisse võtta. Aga kõik rohud nõnda, et haige ei tea, mis rohud need on; siis aitavad, muidu mitte.

Mädanevaile haavule pääle panna toores kapsaleht.

Hukka lännu haav, mis mustuse tagajärjel koledasti paistetama ja mädanema läinud. Niisugusel juhtumisel olnud kapsaleht kõige parem rohi, mis, nagu ta räägib, haava puhta hoidnud ja koori ehk "kuuri" pealt ära ei lõhkunud, kui juba mädanemine ära jäi.

Närvilise peavalu (migrääni) vastu: Värske aiakapsas kolm päeva vees leotada. Neljandamast päevast pääle seda vett mõni lusikatäis iga päev siis sisse võtta, kui pea valutama hakkab. Aitama väga hästi.

Veetõbe vastu.
Kapsajuurt värskelt tõugata, mahl välja pigistada ja meega segada, sellest iga päev munakoore täis, kui kuu kahaneb, 11 päeva tarvitada, siis saab haige terveks.

Külmtõbi vai orgatõbi. Arst ei saa kuidagi palavikku välja. Hapukapussid ja sialiha söö, siis saad tervest.

Külmetanud jala valu võtab hapukapsas ära.

/---/
Umbpalanut arstiti nii: kua sõrmõküütse all umbpalanu oll, tuul sõrmõl lõigati küüts lühkost. Sõrmõ otsa pejeti liha vai ka silgi suulleeme seeh, arvati, õt tu lasõ-õs edesi määdä. Saa-s suulleemest abi vai olõ-õs aigu kõõ kätt anomah pitä, siis pidi midägi sõrmõlõ pääle köütmä. Õt kuuma vällä kisusi, siis pejeti paisõlehti ja mui külmebid lihavit lehti nigu peedilehti ja kapstalehti.
Mõnõ pani leevä kohetuist umbpalanu pääle ja mähe närstuga kinni, tu pidi kuuma vällä kiskma, a kohetus kuivi varsti haigo sõrmõ külge ja sis ku tahetsõ, midä tõist ruuht pääle panda sis päse-es kuiv kohetus hüäga säält vallalõ. Viil panti pääle päälsega seätud kohopiima, tu kisk kuuma vällä ja pehmüt ka. Vägevät tsia lihha panti ka, tu avit mulku nahalõ havuta ja haigõ pelgääs liha all niiväega külmä. Küdsetüd sigulat ka alõvat umbpalanu pääle pant. Üts suurõ talo pernaane ütel, õt ma parebat ruuhd umbpalanulõ tijätk-i ku inemisõl umasitt. Ja tuul naasel oll sis alati sitt käe pääle pant, tä õks kitt tuust abi saavat.

Kui silma veere oli haigõ, ku ülti, õt silmile om kuum sisse länü. Siis pejeti suvõaigu pääl õgasugutsid külmi lihavit lehti, nigu paisõlehte, peedilehti ja kapstalehti. Võieti silmä viiri päälsega. Kõüdeti kohopiim hõrrõ linadsõ närtsu sisse pejeti tuud ka pääl. Kõsti silmi hapnõpiimä leemega. Kõik rohitsamisõ piimaga oli, õt kuuma silmäst vällä kiski.

Paistetuse peale pandi takjaleht, punase kapsa leht, lambanahk pandi kõige peale ja seoti kinni. Kohe ei aidanud.

Suuremate põlenud pindade puhul pandi suretatud (hapendatud) kapsalehti peale ja seoti riidekaltsuga kinni.

Kui paistetus on, siis panna peale paiselehti, kaalilehti ja kapsalehti.

Haudunu koha pääle, kaenla alla või, pandi kapsalehte.

Peavalu. Tuli kuppu panna või lasta. Ka pandi hapukapsapoolik pähe, seoti rätikuga kinni, siis kui pea oli haige. Valu läks kapsapooliku sisse ja pea sai tervest.

Angiini korral aitas kuristamine kummeliteega või kapsamahlaga.

Haavandtõve puhul oli mõjuvaks vahendiks kapsamahl.

Haavad.
Haavale pandi kapsaleht pääle. Lehe pääle pandi pergament ja linase lõngaga köideti kinni. Teeleht [Plantago major] on veel parem, see ei kuiva ära nõnda ruttu. /---/

Mäletan, et kui kellegil ihu peal roosihaigus oli, punetas ja paistes oli, siis värske kapsaleht taoti haamrega natuke pehmemaks ja pandi roosile kompressiks, seda vahetati, kui ta soojaks läks ja liiga pehmeks muutus. Talvel peakapsa küljest võtsid, panid mitu lehte kokku: üks oli väga õhuke. Kapsast oli alati saada ja hea lihtne ka peale panna, ju ikka ravis ka.

Mädapaise.
Mädanevale paisele pandi küpsetatud sibul peale seda tihti vahetades. Võis panna ka mageda või ja rukkileiva puru vaheldumisi. Oli ka pandud toorest hakitud sibulat. Peale puhkemist võis panna ka linaseemne keedist peale või rohelist kapsalehte.

Jalad mul haiged (jalgadel on veenide laiendid). Mina panen õhtul suure kapsalehe haige koha peale. Nõnda hautab, tunnen kohe, kuda võtab läbi. Hommikul on kapsaleht kuivand ja käkrus. Hommikul on jalad hulga paremad. Miks ta siis ei aita, aitab küll.

Mul oli paise otsa ees. Vanatädi hoidis peal värske kapsa lehte. Pani kapsalehe peale ja sidus kinni. Ka pani ta mõnikord peale pliidi all tuha sees küpsetatud sooja sibula.

Värske kapsaleht pandi paise peale.

Paistus oli, siis olid teelehed. Pesti ära ja pandi peale. Ja kapsalehed. Tõmmab palaviku ära, paistus läheb ära. Ma olen praegugi pand.

Paisetele pandi ikka paiselehti peale. Kapsalehti isegi pandi.

Kuastas (=kapsas). Hapukuastas põlenud haavale.

Kapsa-, kaalika- ja teelehti seoti haavadele.

Raudrohtu, kapsa- ja kaalikalehti, tarvitati haavade parandamiseks.

"Andre, kos ruuna taoksed?" Andre tegi häält vastu ja hall oli kohe seljas ja raputanud. Teinekord oli tulnud kitsena ja mekotanud. Oli otsind tõbist. Viimane ei ole taiband ja ütelnud omast peiduurkast kitsele: "Kitokene, mine är." Hall oli muidugi siis jälle kallal. Sulane oli hörpind hapandet kust - hall jätnu rahule. Ühele oli antud kapstaid süüa. Hall oli öelnud: "Ma sinno ei putu, mis sa sika handa haisutid!"

Külmunud hauekapsaid pandi talvel kotiga pea peale peavalu puhul.

Ükskord vanaemaga ravimtaimi korjamas käies sai Virve näsiniine mürgituse. Kui lapsel pea juba täitsa ringi käis, lasi ta juua piima ja pärast palju (värske) kapsasuppi ära süüa. Mürgitus läks üle.

Pääkõõma ja korpade puhul aitab hapukapsa supi vahuga määrimine.

Veetõbe vastu.
Kapsajuurt värskelt purustada, mahl välja pigistada ja segada meega. Sellest iga päev võtta munakoore täis, kui kuu kahaneb - 11 päeva järjest, siis saab haige terveks.

Vanasti polnd muud midagi, kui oli paistes, palavik oli sees, siuti kinni ja pandi tieleht peale või kapsaleht peale.

Mõni paneb kapsalehte, mõni paneb takjalehte, kui niisugune liigesevalu on. Kohe tunned, et ta kisub midagi sealt seest välja.

Küsitluskava ravimtaimedest ja ühtlasi ka rahvameditsiinist.
Aitaks välja selgitada küsitletava teadmised ja kogemused ravimtaimede kohta.
Kõigepealt pean ütlema seda, et minu teadmised ravimtaimede kohta on üpris-üpriski kasinad. Seda esiteks.
Teiseks seda, et minu kogemused (ja neid on üsna rohkesti, sest olen juba üle 70 a siin ilmas elanud), jaa, need minu kogemused ütlevad mulle seda, et inimesed on aegade jooksul õppinud tundma neid kõige tulusamaid taimi ja neid ei ole just palju.
Milleks terve koorem ravimtaimi ära tarvitada, kui peotäis selle sama „töö“ ära teeb.
Üks üldine reegel rahvameditsiinil on niisugune (et mis kuhugi kõlbas): peale haput, rinnale magusat (mesi), kõhule kibedat.
Peale haput. Mis ekstra hapu see ikka võiks olla. Kõiki nagu ei tahagi kirjutada, jäägu muist saladuseks ka. Peavalu puhul olen pannud otsaette märja lapi (käterätik). Noored kuusekasvud peeneks taguda puuhaamriga ja otsaette panna. Miks ka mitte värske kapsaleht või rabarberileht. See on külm ja jahe igatpidi ja rabarberileht on isegi hapuvõitu. Võib panna neid lehti igale poole haige koha peale kompressiks. Olen oma selja selle kapsa- ja rabarberilehega terveks arstinud. Peaaegu. Suureks kergenduseks oli küll.

Luuvalu. Minu arvates tahab sooja. Mul on olnud radikuliit - see peaks ju olema lihaste ja närvide haigus, olen olnud 3 korda haiglas, 1 kord sanatooriumis. Valutava koha peale kapsalehte, rabarberilehte, kui ei ole väga hull see valu.

Seljavalu - võib peal hoida rabarberi- või kapsalehte, määrida Rootsirohuga, soojendada kuumaveepudeliga, masseerida.

Taimi tarvitati veel toiduks.
Maasikaid, vaarikaid, mustikaid, sinikaid, lillakaid, pohli, jõhvikaid, murakaid, kukesilmi ja kapsaid.
Neid taimi tarvitati vanemal ajal peaasjalikult toiduks.

Uibu (õunapuu) lehed, sügisel, peale langemist, magus leem.
Kardoka päälse leemi müüdi sõja ajal Valgas tsaimajas.
Kapsa lehed, kui rehte ajal ahopaas kuum, ahju leiva ala. (siis ei saa leival alumine koorik tuhaga kokku.)

Tuulatud rukistest leib oli vanasti „sai“. Harilikult söödi aganaleiba; kui tuulati, olid väravad kinni. Rukkeid leivajahuks kroovima hakati õige hilisel ajal.
Aga herneid ja läätse peeti vanasti palju maas, ube ka. Pääle läätse-, oa-, herne-, kapsa- ja kardulasupi keedeti veel naadisuppi ja ohakasuppi piimaga. Ohakad kupatati ennem ära.
Aganaleiba kuivalt ei söödud - oli terav, vedelikuga aeti alla.

Laste pea kärn. a) Tulised süessa visati leige vee sisse, selle veega pesti kärnas peaad iga päev vahutava seebiga, kuni paranes (on kiidetud rohe), b) riisuti kapsa liime pealt esimest vahtu ja määriti sellega.

Vaarikad: teeks. Turvas: loomadele põhuks, kütteks, maarammutamiseks. Tomat. Rukis, nisu: jahuks. Oder, kaer: jahuks, tanguks. Kapsas, porgand, kaalikas, naeris: toiduks, supiks ja muuks toiduks. Peet: liha juures maitseainena. Kaer: kisselliks. Sigur: kohviks. Kurgid, kõrvits: söögiks. Kadakas: kõva tarbepuu. Kõik puud kütteks.

Köömneteed keedeti tema meeldiva maitse pärast, aga pidevalt ei soovitatud juua, sest pidi verd nõrgestama. Köömneid tarvitati rohkem maitseainena, näiteks lisati kapsaste hapendamisel, söögipeedisalatile.

Köömlid - teed keedeti, kapsaste hulka, leiva hulka.

Kööment tarvitati ja tarvitatakse praegu salatite juure, leiva ja saia juure küpsetamisel, kapsaste juure, kui hapnema pannakse, ja teeks.

Paburits. Paburitsamarju pandi kobaraga hapukapsaste peale, siis kapsad läksid rutem hapuks, ja öeldi, et supp on parem, kui paburitsamarju hulgas on. Ka apteeki osteti ja makseti viis kopkat toobist. Mina ise korjasin ja viisin apteeki.

[Arstirohutaime Osmussaarelt]
Kēm (kâmald, Vormsis) [Carum carvi].
Nopitakse heinaajal. Küpsetatakse leiva sisse, pannakse hapukapsaste hulka ja peetidele. Tarvitatakse ikka edasi.

Kurõmaria. Kasvavad sambla sees, hernetera suurused hapukad marjad, pandakse kapsaste sisse.

Köömneid pandi leiva peale, supi peale, kapsaste sisse.

Köömel on kõigile tuntud taim, tarvitati vanasti ja nüüdki toitude juures maitseaineks. Köömli seemneid riputati võileiva peale ja pandi leiva taigna sisse, kapsaste sissetegemisel riputakse köömli seemneid ja jõhvikaid segi kapsaastjasse.

Apuaina “hapuoblikat” lapsed sõid toorelt. Neid korjati ka supivalmistamiseks. Keedeti mõni kanamuna ja hakiti hulka ja supp missugune!
Jänesekapsaid samuti sõid lapsed heameelega.
Toorelt sõime lapsena: põrknaid, kaalikad, kurke, kapstajuurika südamikke, sibula pääliseid; mõned lapsed sõid isegi toorest kartulit. Siis veel: ube, herneid, suhkruherneid, hiireherneid ja vikki; riivimise ajal kapsast jne.

Kapsad raiuti kapsarauaga toobri sees peeneks pandi tünni ja siis tambiti puunuiaga seni kui vesi kapsastele peale tuli. Lisaks juurde soola ja köömneid. Kevadise jäoks pandi terved parajad suured pead tünni. Kui taheti kiiresti kapsaid hapuks saada, siis hautati neid katlas ja jällegi suured pead hautatuna paigutati tünni vajutis pandi kapsaste peale lauad ja nende peale kivid. Vett vahetada ei tohtinud, siis lähevad kapsad libedaks.

Taimetoit. Oblika suppi tehti ilma lihata. Värske kapsa lehe supp tehti koos lihaga.