Rahvapärased taimenimetused

Nisu

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Laits viias sanna ja võetas harjassit. Võetas nisupüüdli jahu, õllesepp, sulatedu maarjaeä ja seebi vett, neist tehas taignas, määritas laits taignaga kokku, pandas linane mähi latsele ümbre, edimalt vihutas, perast mõstas ärä, ja laits om puhas.

Kui keegi maa-alustes haige on, siis saab tema terveks, kui kolme selle aastase tuleaseme, mis metsas ehk karjasmaal on, iga seltsi vilja pannakse, mis põllu peal on kasvanud, nagu rukit, nisu, kaeru, kartuvleid, herneid jne., ja ühe tuleaseme peale üks raha.

Enne aastavanuseks saamist "vihutakse harjaseid" lapse seest välja. Võetakse rüa ehk nisu püülijahu, tehakse sellest taegnas, pannakse seppa (pärmi) ja maarjajääd juure. Selle seguga määritakse laps üleni kokku, kaetakse riidega kinni ja vihutakse saunaleilis. Sellepääle pidavat harjased välja tulema.
Mõni toimetab seda lihtsamalt: ta tõmbab lapi pääle hästi seepi, paneb ka siia maarjajääd juure ja hõerub sellega last. Ka sellepääle tulevat harjased välja.
Laps saavat harjased, kui raskejalgne naene siga jalaga lööb.

Kordtõbed. Kordtõbeks peei kõiki kergeid haigusi nagu:
Paised. a) Paese lasti üheksa pääva kasuda, siis püsteti katki ja pandi nisujahu taenast, mis küpse sibula ja magusaga segatud, peale, b) taeheti paesetest eluks aeaks lahti saada, siis määriti neid roeti värske verega.

Esimese pesu vee sisse pannasse hõbe raha, siis ei ole lapsel silma haigust karta.
Ja nisukliisid pannakse, räti sisse seutud, pesuvee sisse, kui laps veel noor on, sii puhastab lapse ihu kõiksugu vistrikudest puhtaks ja teeb klaariks. Täh.: Sel viimsel suab vistist tervise võimu õlema, sest ma nägin seda hiljaaegu oma lapse juures. (Kirjutaja.)

Kui raskejalgne ehmatanud, leigaku kolme leiva pealt (iga leib peab ise seltsi olema rukki, odra jne.) kolm tükki ja söögu need pudelipõhja pealt ära.

Tedremärgid kaduda siis ära, kui silmanägu enne jüripäeva konnakuduga pestakse.
Teiseks kaduda nad siis ära, kui neid enne jüripäeva talinisu kaste pealt pestakse.

Paisete ravimine.
Paisete ravimiseks määriti viimased mee ja nisujahu seguga ja mindi siis kuuma sauna vihtlema.

Paised kaovad, kui teha neile nisukliivanni. See tehakse järgmiselt: nisukliidele valatakse pääle keeva vett ja lastakse haududa umbes tund. Tarvitamisel lisatakse sooja vett.

Tedretähtede vastu on mitmeid õpetusi kuuldud aga need ükski ei aita, olen palju neist unustanud.
Kolm hommikud nisuorast võtta, iga hommiku kolm korda sellega tedretähta hõõruda, siis kaovad.

Peavalu arstiti nii, et pandi nisuoraseid peale.

Lapse maaluste vastu on kõige lihtsam oht järgmine: võtta üheksat seltsi viljateri (herneid, ube, nisu, otri jne), nendega vaotada haiget ihu. Pärast need terad panna põhjapoole tugiteivaste alla.

Arjussed aava ihu pääle, sis laps viiasse sauna, tehasse nisujahu-puder, pärmi pannasse sekka, seda putru pannasse ihu piäle, sis rõõvas piäle ja piäle rõõva vihutasse. Seda tehasse lapsele sis, ku ta alles tillike on, edimatse aasta siis.

Lapselt harjaste võtmine. Laps määriti seguga, mis oli tehtud pärmist, nisujahust ja sukrust, kaeti riide või linaga üle ja viheldi siis sauna laudul.

Kes tahab olla terve ja tugev, söögu idanema läinud puhtaid nisuteri. Pesku nisuterad hästi puhtaks, leotagu vees ja siis las idanevad paar-kolm päeva. Söö. Ja sa tunned alles, kuidas su närvid korras seisavad, enesetunne on hea, töövõime on suur. Ühesõnaga - igapidi hea inimese tervisele.

Nisuteradest (koorimata) pudru lastele, kui laps on kahvatu.

Kui kõrvas oli suurem valu, kõrvapõletik, tuli peale panna kuum kott nisukliidega ja pea ning kael soojalt kinni.

Kui mees ära suri, siis tulid säärte peale nisukesed punased lupsud, sõrmeotsa suurused, valutasid, ei saand käia. Enne õpetasid, et sa olid surnuaias põlvili maas, see oli pöörmata maa, sealt tuli külge, et soolaga hõõruda ja surnuaeda viia. Ei aidand. Siis saadeti Kirblasse, et seal pidi suur tark olema. Siis see vanaeit sosises ja posises, andis vett pudelis, et seda sisse võtta ja jala peale posises. Ei see aidand ka. Siis üks õpetas, et võta üheksa sugu vilja, keeda ära, pese selle veega ja vii see vesi neljapäeva õhtul ristteele. Aga võta hõberaha ka, kas viska ta ka sinna veega või kaabi hõbevalget vee sisse. See võttis ometi ära, sain käia. Mõni ütleb, et üheksa sugu õitsvad puud ka, oksad, kui lehti pole talvel, või suvel lehti. Need maarohud kasvavad enamasti kõik liivamaal. Need viljad olid rukis, nisu, oder, kaer, hernes, uba, lääts, kanep, lina.

Idanenud teravili. (H. Schmidt - arst Rootsist)
1950. aastal viis doktor Kollasis mind mõttele, et AUKSON-B-rühma kuuluv vitamiin, mis on tähtis element organismi rakkude ülesehitamisel, hävib leiva küpsetamisel.
Alustasin katseid värskelt peenestatud täisteradega, mida pean vajalikuks toitumisalastes katsetes, seepärast, et AUKSON, mida leidub nisuterades, kaotab efektiivsuse, puutudes kokku õhuhapniku ja niiskusega. Katseid tegin alguses oma perekonnas, andes hommikusöögiks „Kihteri kisselli“, mida valmistatakse värskelt peenendatud teraviljast. Doktor Kollasise juhise kohaselt valmistati hommikusöök tooretest nisuteradest, mida eelnevalt niisutati 12-24 tundi. Selle aja jooksul muutus tera pehmeks ja hakkas idanema. Sellist teravilja serveeriti ühele inimesele, täiskasvanule või lapsele, 50-100 grammi. Öö jooksul niisutatud ja idanenud teravili segati vähese suhkru ja täispiimaga, kuumutades seda kuni keemiseni. Selliselt serveeriti seda hommikusöögiks. Lisada võib veel aed- ja puuvilja, samuti täisteraleiba (kroovimata täistera jahust). See aitab teravilja ravivat toimet tugevdada, kuna püülijahust on AUKSON hävinud. Katsete tulemused osutusid üllatavaiks. Kadusid peaaegu kõik haigusnähud. Selliselt ravisin bronhisõlmede tuberkuloosi. Hakkasin ise kasutama hommikusöögiks idanenud teravilja. Olin siis 54-aastane ja mul oli osaline kiilaspäisus, juuste haprus, hallinemine. Mõne kuu möödudes muutusid mu juuksed uuesti tihedaks ja läikivaks, samuti paranes nägemine, kasvasid vaimsed ja kehalised võimed. Sellest ajast ei söö ma saia, nuudleid, makarone ja muud, vaid ainult täisterasaadusi. Ka ei tarvita ma suhkrut, suhkrust valmistatud toite. Rohkesti tarvitan aga värsket toorest aedvilja ja puuvilja.
Eriliselt sügava mulje jätsid tervistumised haigete kopsudega laste juures ja vanurite paranemine mitmesugustest haigustest. Mitu last olid enne ravi astmaatikud. Juba 4-5 ravipäeva järel kadusid lastel astmahood. Nõrgalt arenenud lapsed hakkasid arenema normaalselt ja nende endokriinne (sisenõristus) süsteem muutus normaalseks. Lapsed arenesid vastavalt oma vanusele, hambad ja juuksed tervistusid.
Valmistamise õpetus:
Võetakse kuivi nisuteri arvestusega 50-100 grammi inimese kohta. Puhastatakse kõrvalainetest, pestakse jooksva vee all ja pannakse niiskena ühtlase kihina taldrikule, kaetakse niiske marliga ja asetatakse võimalikult sooja ja niiskesse ruumi. Sõltuvalt soojusest idanevad terad 12-24 tunni jooksul. Tarvitamiseks on vili valmis siis, kui selle idu on arenenud 1 mm pikkuseks. Idanenud vili pestakse uuesti, kuni vesi muutub selgeks, siis peenendatakse hakkmasina abil. Saadud taignataoline mass lahjendatakse piimaga vedela supi taoliseks, seejärel kuumutatakse keemiseni. Keeta segu ei tohi, siis lagunevad fragmendid ja vitamiinid, mis tekivad tera idanemisel. Igale kogusele, mis toodeti 50-100 grammist kuivteradest, võib lisada 1 supilusikatäis võid ja 1 teelusikatäis mett.
Terad tuleb täielikult ära kasutada koos kõikide koostisosadega, ka väliskestaga, kuna selles sisalduvad fermendid ja vitamiinid ning mikroelemendid on vajalikud organismi rakkude kasvamiseks ja närvikava tugevdamiseks.
P.S. Idanenud teravilja võib kasutada ka keetmata, süües seda toorelt. Selleks on vaja idanenud terad hoolikalt pesta ning väga hoolikalt närida. Lastele võib selliseid teri maitsvamaks teha õunapüree ja rosinate juurdelisamisega.

Haudunud varvaid määriti tõrva või värnitsaga. Ma tõrvasin heena-aeal iga esmaba homiku eese varvaid, siis terve nädal mureta. Üks õpetas mind veel, et hapukoorega määrida varvaid enni magamaminemist, siis saavad terveks. Mo ema pani ikka “üheksavägeva” lehti, hõerus neid natuke näpu vahel ja pani varvaste vahele. Vahest , ma riputasin näpuga natuke nisujahu vahele, aitas ka.

Vistrike puhul, kui neid on näol liiga palju, tehakse taigen saiapärmist ja nisupüülist ning määritakse nahale. Pärast seda minnakse lavale ja viheldakse tublisti.

Vistrikke pestagu nisukliidest välja pigistatud tummiga.

Harjuse võtmine. Seletaja Liisa Kangro-Pooli kasupaigas Puurmanni vallas oli umbes 40 aasta eest järgmine “harjuse võtmise” pruuk tarvitusel olnud (harjuseks nimetatud vistrikkusid, mis ihu peale üks või teine kord tulevad.) Et inimest harjuste eest hoida, võetud juba lapse esimesel eluaastal, kui laps alles mõni kuu vana olnud, pärmiga tehtud nisujahu tainast, määritud sellega laps üle ihu, ka pää, kokku, mähitud laps siis riide sisse ja viidud sauna. Kui laval laps hoolega läbi olnud vihutud, pestud taigen maha ja määritud lapsel uus kord puhast taignat pääle ja vihtumine läbi riide läks jälle endist viisi edasi. Siis pesti laps puhtaks ja - harjus oli võetud. Kui taigen pesemise aeg hästi must olnud, siis rõõmustatud, et tuleb harjused maha kui pori.

Taari sisse pandavad taimed.
Igas talu tares on taar. Tarvitatakse suvel soojapäevadel kui heina ehk põimu ajal liha enam ei ole, neid võetakse leiva kõrvaseks pärnuräimi, tallinnakilusid, peipsi tinte ehk oma järvest kalapoegi ja vedela toiduna taari peale ka söömavaheaegadel kus helde peremees seda lubab. Ihne ja ahne peremees käsib sulasel kraavist juua, üteldes: “milles sei nii palju soolast kala kui joogijänu tuleb!”
Taar aga ei seisa mitte nädalat värske ja hea, vaid pealt hallitab ja läheb halva maiguliseks, suve ajal. Pandakse rohud, selle kohased taimed sisse; seisab kauem! Kuidas taari tehakse? See on igas talus isesuguse retsepti järele.
Taar seisab suvel soojal ajal kauem värske ja heamaiguline kui vaksapikkune ladvaots pälünaid (koirohi - artemisia) õitse ajal kuivatatult, sisse panda. Ehk kolm õit sookikkaid (sookailud) pange vee kohta.
Neid korjatakse suvel ja kuivatatakse vilus, hoitakse pööningul katusesarikal ka talve tarvituseks.
Pääle nende veel kõvemaid viljade terasid, nagu rukki-nisu-odra-kaera-herne-oa-tamme tõru-kadaka marja-kuivatatud õunade kildusid. Kõrvetamise abinõud kas kohvi-brenner ehk paapõhi. Jahvatatakse kohviveskil.
Pühade aegse ja pidude-talgute taari sisse pandakse lisaks sügisel otsitud ja korjatud humala õiisi. Humalaid kasvatakse marjaaias ehk otsitakse orukallastelt kus nad metsikult kasvavad.
Igaaasta aga ei saa humalaõiied (käbid) valmiks nad kardavad hallaöiid. Tänavu on 1934 iseäraline aasta, mill suuremaid halla öiid pole olnud senini 19.XI.
Kevadise mahla aseaineks keedetakse pähnapuu (pärn - lõhmus) urvaraagusid ja oksakooresid, vahtra urvasid sekka lisades; saab parem kui paljasvesi.

Mesi segati nisujahuga ja määriti haavadele ja paisetele peale. Siis seoti lõpuks riidega kinni.

Peale odralinnaste tehti ka lustetest linnaseid ning võeti peale selle taari hautamiseks ka muid lisandusi linnastele abiks, nagu nisu- ja rukkikliid, kartohvlid jne., aga odralinnastest taari vastu taari neist ometi ei saanud. Ka on hauetele juurde lisatud humalaid, köömneid jne. Kõige uuemal ajal tarvitatakse õlle järele taari ainult nii kaua, kui ta veel hapu on, aga talvel, kus raba ära külmetab, ei võeta õlle järele taari sugugi, vaid raba tarvitatakse hauetena taari peale. Taari tarvis on ise tõrs, veiksemkui vanaaja tõrred. Põhjaõlgedeks ei ole perisõled mitte head, sest nad lähevad ruttu pehmeks. Seepärast võetakse poolvalminud rukkid, puhastatakse lehed küllest ära, pannakse umbes paari tolli paksuselt tõrre põhja peale, mida siis õhukese lauakestega ja risti ülekäiva puuga tõrre põhja kinni pantud saab, et hapnemisega põhja raba sekka üles ei tõstaks. Nõnda valmistatud õled peavad enne tarvitamist keeva veega ära leotatud saama, et nad taarile midagi võerast magu ei teeks.

Vaarikad: teeks. Turvas: loomadele põhuks, kütteks, maarammutamiseks. Tomat. Rukis, nisu: jahuks. Oder, kaer: jahuks, tanguks. Kapsas, porgand, kaalikas, naeris: toiduks, supiks ja muuks toiduks. Peet: liha juures maitseainena. Kaer: kisselliks. Sigur: kohviks. Kurgid, kõrvits: söögiks. Kadakas: kõva tarbepuu. Kõik puud kütteks.

Kõhulahtisuse puhul söödi ka kuiva kohvipaksu. Ka seda olen ise kasutanud ja abi saanud. Olin siis juba neiueas. Vend naisega Võrust olid meil külas. Mul lõi kõhu lahti et kole kohe. Häbi oli voorida, tulla ja minna aknast mööda „kullakambrisse“, sekka jooksin siis kopli võssa. Ja pagana kahju, sest õhtul oli kavas kõigil minna Kiri kuuri peole. Parajal ajal tuli meelde proovida kohvijahu. No pahmisin siis kohe kahe suupoolega ja õhtul tantsisin Kiri kuuris mis laksus.
Kohvi oli muidugi talurahva oma, kodus kõrvetatud, siguritest ja nisust ja kõigest, mis sinna juurde kuulus.

Niisama ka kohvi joomine oli haruldane. Kohvi tehti rukkist, nisudest ja otrist ja jahvati hulka sigurid. Peenendati kohviveskis. Kohvi juuakse harilikult pühapäev ja tähtsamatel päevadel.

Harjased. Töömes pandi nisujahuga hapnema, kui ää hapnend oli, siis määriti laps sellega ää, pandi riie üle ja viheldi, siis tulid ää.