Rahvapärased taimenimetused

Reburaig

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Abi kollatõbe vastu.
Keedetagu kevade korjatud enne jüripäeva, siis on reburaigad jõukanged, nendasammuti ummes, joodagu seda vett sisse ja pesetagu ihu üle. Siis kaovat haigus.

Reburaja tolmu (karukolle eostetolmu) pandi väiksele latsõlõ haudumise vastu. Karukolle õied pantas lakka kuivama, hõõrutas õied ärä paberi pääl, siis tulõ tolm ärä, sõelutas läbi marli.

Reburaika õietolmu pandakse ninasse, kui nina verd jookseb, või haava pääle - võtab vere kinni. (Vanast pandsid mõned ämblikuvõrku haava pääle.)
Need taimed tolmuvad rikkalikud.

Haudumise vasta kõige parem rohi on reburaia tolm. Mul poeg sündis augustikuul, väga priske laps oli, siis naabrinaine tõi siit alt metsast kuuskede alt, too oli kõige parem rohi [karukold].

Reburaiga (karukollad - Lycopodium elavatum) tarvitatakse põiehaiguste vastu.

Arstirohu taimed. Reburaigas (kollad).

Reburaigas, see kollane mahl tuleb välja, kui on paistetus või midagi. Mina ei tea, mis ta nimi on. (Õ. K.) Karukold. (öeldud metsas marjul olles).

Kaovad täid, paised ja veest saadud sügelised.
Vahel juhtub, et saad veest sügelised (seda tekitavad ka sinivetikad, mis sageli merevees), siis tuleb kasutada ungrurohtu ehk kollasid, nende väänetest keeta leotist. Siin Haapsalu kandis tuntakse kahesuguseid taimi: 1) kutsutakse härjakõõrikas (härjakõõrikas - härjakõrkjas). Kui tulevad täid, keeda seda vett ja pese sellega. Kui panna mähised paisetele, siis need ka kaovad ära. 2) Roomav kolla, mis kasvab metsa all ühe juure pealt, on kollaste pisikeste õitega, mürgine. 3) Karukollad ehk reburaig ehk nõiakaetsed, mille varred on samuti roomavad väga pikalt ja paljude harudega, lehed tihedalt ümber kollade; neid kuivatatakse ja peenestatult hõõrutakse varbavahesid, kui need sügelevad. Vahel on sedagi sügelemist saadud otse veest (tiigivesi). Mõlemaid kasutati.
Mul tulid kord veest saadud sügelised, raske oli neist vabaneda. Keegi külast õpetas, et keetku ma ungrurohtu. Ema korjas kollasid ja tegi. Hakkasin end järjest sellega pesema ja saingi lahti.
Seal talus, kus ma lapsena karjas käisin, võeti lapsehoidjaks üks 8-aastane tüdruk, kel olid täid küljes, nägin - täi oli täi küljes kinni. Eks sain neid minagi, läksin üleni täisid peagi täis. Panin oma kampsuni siis kiviaia sisse, ise läksin sauna, leilitasin ja pesin, kuis oskasin, perenaine tõi teised riided. Ja sain lahti, ka kampsun oli nädala jooksul täidest vaba - olid ära kadunud viimseni. See pesti ka puhtaks.
See lapsehoidja tehti samuti täidest puhtaks.
Täidest saab ka nii lahti, kui visata täitanud riided sipelgapessa ja siis need sealt pärast ära võtta.
Keedika külas raviti selle sajandi algul paiseid ungrurohu leotisega.

Reburaigast (rebuvart) tarvitati vanal ajal pulmamaja ehteks.