Rahvapärased taimenimetused

Kadajas

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Arstimine. Vanaema murd kolme kadaja küljest 9 ossa, keetatas ummussin ära; mõstas selle veega last ja andas peo päält kolm kõrda latsele juvva ja üteldas "silma sitta, nõna mutta, hamba ahju otsa külge".

Kui silma haige omma, sis võetas ütessäst kadajapuhmast põha puuld küllest egäüte küllest kolm ossa, mes häste ma[r]jatse omma, keedetäs ärä paan ummussin, tolle viiga mõstas silmi. Sis pandas neo ossa ütte paika põha poole huune veere ala, tolle perast, et kiaki ei saa pääle astu.

Kadajamarä ja kadaja nõgla kooruga kokku surbutult - inne aho pääl kuivata-omma hädaliste lammastõlõ hüä rohi. Kadajide anomit, piimä anomit haudu-tega vinnüvä piimä piagi hüäs. Kadaja tuurist marjust, ummussih keedetult, valmistasõ mõnõki hendale ruuht, minka naa vigast kõttu parandasõ, köhä vasta api uutva, tiiskusõtõbõh tedä tarvitava. Kadaja kütse marja tarvitõdas taaritegemises, mis magusa maitsõga om, nii et Setumaal mõnõ uma taari hüäkust juvvõh kitvä: "Seo om hüä, ku kadajataar." Mõnõ kutsva ka "kadaja-ollu". Kadajakoorõ omma keväjäsel ajal karjustõlõ, kõigõ edimätses väläst saadusis kängiste andis, kooni paiu- ja lõhmusõkuur vallale tulõ. Neist koetas viisõ.
Kadajatsi aidsaibit arvatas, et naa muist puist viie võrra aigu vastu pidävä. Kadajane havvarist sais matusõ pääl 50 aastat jala pääl, kui ta hüä tukõv om, ja inne ka arr värmitüs sai.

Mõned vanad inimesed vihuvad saunas sagedaste kadajavihaga ja ütlevad, et siis inimene terve saada seisma, kes end kadajavihaga vihtuvad.

Kadajamarjad - keedetakse kadajamarja leent sisemiste vigade vastu.

Männi- ja kadajajuured - keedetakse (ummuses) umbses nõus ja tarvitatakse tiisikuse vastu.

Kadajamarjad. Sisemise haiguse vastu on väga hääd.

Kadajamarja vesi neeruhaiguse vastu.

Ütskõrd oll ütel tütrikul jo kümme nädalit hall raputamah mann käünü. Küll otsõ tütrik kõigist abi – a olõ-õs nätä timä jaos tuod ruoht, mis olõs avitanu. Ütskõrd tulnu näide poolõ üts sant, üte käega naistõrahvas, tuo jäteti sinnä üöses. Ku tuo näkk, et tütrikul sääne hädä oll, nõudsõ timä ka kõik arr, et kas olõt abi ka otsnu ja kas kavva jo om hädä mann olnu. Tuo kõgõ pääle seleti nimä kõik ilosahe arr, nigu asi oll. Siis käsk vanamuor tütrikul ahjo minnä, esi pand timä kadajid ahosuu pääl savvuma. Nii oll tütrik vaest hummogust kuni pruokostini, siis lasti timä ahost vällä. Võt sinnä tuo hädä jäijegi.

Vanalaiga oll Rõugu kihkunnah, nimelt Kasaritsa mõisa sooh, üts õigõ rikas talomies, kellel üts ainus lats - tütar ja varaperija oll. Et tütarlats muido kah pääle rikkusõ õigõ muotsa latsõkõnõ oll, siis naksi tälle jo õigõ noorõlt kõige nelä tuulõ puolt kosja kalduma, armuviina vierdümä. Timä jo uma rikkusõ ja ilo peräst ollgi umah kolgah kuulsamp, umah vallah valusamp, nii et kuna midägi rõivastõ põõlõtski vaja oll, siis oll uuõ umbloja ja vahtsõ valmistaja egä kõrd käeperäst. A midä õks vana tikõ vai kes nail inemisil lasõ-õi õnnõlikult ellä, tsusas ka sinnä uma nõna vahelõ. Tütrik naas umah tävveh häitsemise aoh halli põdõma, mis ka kosilasõ nigu luvvaga mannt pühke. Puol aastakka oll timä jo nigu kunagi rikas inemine “tohtri ruohi” raisanu, a abi tulõ-õs kostki puolt, siis na astimä vannu inemiisi pallõma. Nii selet timä umma hätä ütele vanamuorile, kes opas tõrdohe kadajavie sisse minnä ja vahtsõ kasukaga kinni katõtust siäl kolm päivä olõma. Tettigi kõik nii oppamise perrä, ku kolm arr sai oltus, võtt tütrik tuo kasuga tõrdu päält sälgä ja läts tuoga tõistõ tallo hallipakku. Sinnä saijõh nätti siäl, et täll kask värisäs, kõrraga võtt tuo pernaane, haard tuo kasuga, vei aho lõhna pääle, kohe hall arr kütsi.

Vanast elänü Vastseliina kihkunnah üts rikas talomies, kel üts ainukõnõ illos mehelemineja tütär olnu. Kui tütrel paras häitsemise aig käeh oll, kosä kolmõlt puult kokko tulli - siis tull halltõbi mano. Kõik kosilasõ pühiti kui luvvaga mant. Esä kui rikas mies otsõ tütrele edimält kõigist paigust "tohtri ruohi", a noist saa-as midägi. Tütär lõdisi jo poolõ aastaka hallitõbõ all, kooni kiäki tark vanamuor opas: mine tõrdohe kadaja marjust ja nõglust tettü lipõ sisse ja panõ vagivahtsõnõ lambanaha valgõ kasuk tõrdõ pääle kattõs. Esä kuts ka sedämaid "uvvõ umblõja, vahtse kaska valmistaja" majja ja lask hinele valge naha kaska valmis tetä. Otsõ ka mõtsast kadajamarä ja -nõgla kokko ja imä tekk lipõ tõrdohe valmis. Tütär läts sinnä sisse, imä võtt esä vagivahtsõ kaska pääle katta. Sääl lämmä lipõ seeh oll näijo terve üöpäävä arr ja halli es tulõ pääle. Siis tull ta julgelt lipõ-tõrdust vällä, võt kaska pääle ja läts siält tõistõ küllä, versta maa taadõ, hallipakku. Kui ta sinnä küllä sai, nätti, et täll kasuk säläh värises. Üts vanainemine, kes hallitõbõ ka esi põõnu oll, tuo tiedse ja tundsõ halli sibulit ja kuoka. Ta haard õigõ ruttu kasuka näijo säläst arr ja pand palava aho lõhna pääle. Siäl tõmbu küll kasuk kokko, a hallilõ teti ka ots pääle, illos näijo pässi timäst vallalõ.

Miu kadunu emä arstse haiguse ärä edimitse kõrrage, nigu ta tulli. Päevä tetti leibä. Esä höövlepengi pääle tetti mulle ase. Säng viidi vällä, telle panti sinna kotale, kos säng oli, ja miul ööse oli külm, aga kuuvalge illus öö olli. Minul es ole muudku külm ja külm. Emä tulli minnu katma. Temäl oli kähen pallas vikatiterä, kolkse pengi vastu: ”Kun sa olet, kun sa olet, vai sa külmät, ma löö sul pää otsast.” Mina kangeste pellassi. ”Ma rao maha pää otsast.” Hallil lubati raguda. Miul hirm, ihu läits lämmäs. Heiditemisega lää küll mõni haigus tagasi. Miu kadunu vellel lahutu perse kuumas, pihle- ja kadajeossega pesseti. Edimine oli ja viimätses jäi. See põdes siis hallihaigust. Kae miast lämä, nüid om jälle kerjute saanu.

[Taimede kasutamine arstirohtudeks.]
Kadjamarja - kuivata ja leota alkoholis.

Kadajamarja - kuivata ja söö maohaava haigusel.

Et kadajamarõl ristimärk pääl om, sis om kadajasuitsul seo omadus, et taga suitsetatas kaehtusi ja nõidusi. Kui kedäge är om kaehtõt ja sis kadajadega suitsetatas, sis om kaehtus kaonu. Kui kiäke eläjä vai vilä ära om nõidnu vai sõnonu ja kui kadajadega suitsetat, sis saava elajä terves ja viläikaldus kaos ärä.

Kadaja puu om näil jallki pühä, nink timä koorõ "niidsis" nilgmine, viiso-kudamises, om suur patt, sest et Ilijä- ja Kristus sääl all omma istnu. Ka kadaja ossõ kärbamine om maja puhastamine, mink-läbi vanahalvgi majast vällä saa aetus. - Ka pähnä puud pidävä naa pühäs, nink neide noorõlt nilgmine, "lõhmutside-niiste" tegemine om ka patt .