Rahvapärased taimenimetused

Tõrvalill

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Haudunud jalad.
Tõrvalille õisi pandi varvaste vahele.

Maasapp - tavaliselt öeldakse tõrvalill. Tal on kitsad, piened lehed, ruosad õied. Korjatakse õitsemise ajal, kuivatatakse. [Kasutati, kui] magu oli haige. Tema kiirendab siedimist ja tieb head söögiisu.

a) tramaatravaa, b) tramaalill, c) unerohi, d) unelill, e) roosa lill, f) tõrvalill [kirjakeeleset nime “ei tea”] [Lychnis flos-cuculi, käokann].
Kasvab heinamaal. Värvilt õis pisut valkjam roosa tõrvalille õiest. Õielehed omapäraselt haralised. Õis roosa, õietupp pruun [taimejoonistus “loomulik suurus”].
„Siis, kui ei saa magada, ei ole und, siis panevad seda unerohtu voodilinade vahele!“

Laste uinutuseks kasutati tõrvalillesid. Need pandi voodi või kiige päitsisse.

Tõrvalill [Lychinis floscuculi].
Sageli esineb niiskeil maa-alul haruliste vartega ja kahvatute punaste õitega taim. See ongi “tõrvalill”, kelle juurde meie peatama jääme. Rahvas Lääne-Nigula pool ja vastu Harjumaad on nimetanud muistselt seda “tuliroosiks”, sest et temaga põletishaavu raviti. Veidi hiljem tuli sinna juurde veel tarvitusele kasepuu süsi ja munarebu, mida meie aga allpool, “puud ja põesad, mida ja millede osi tarvitadi arstimisvahendena”, läbi võtame. Kuid et “tulilillega” ravimine olla old ammu enne tarvitusel, siis lahendab meile kõige selgemalt seda, miks on tulilille tarvitus nii viimaseni hääbumas. Sellepärast temast ainult vaid õige lühikene kirjeldus. Tulilille tarvitadi õige lihtsalt ilma ümber töötamata ravimisvahendiks. Selleks võeti oivalisest põesast lehed ja asetadi põlenud haavule ning see viinud esiteks kuivale põlenud haava, teiseks lõpetanud valu sellest.