Haiguste märksõnad

Roos

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus ravitavat haigust on nimetatud: roos, kroos või eliting; samuti kirjed, milles kirjeldatud sümptomid selgelt viitavad roosile. Roosi on võrdsustatud Lõuna-Eestis veel pahusseks. Pahus ehk roos. (ERM 153, 45 (19) < Võnnu khk. – A. Keet (1921)). Samas pahuss võib tähendada ka hoopis paiset.

Roos kujutab endast üldlevinud ägedat kokilise päritoluga ja sageli retsidiivse iseloomuga nakkushaigust. Põhilisteks morfoloogilisteks tunnusteks on naha ja limaskestade, lümfi- ja vereringesüsteemi kahjustused. Haigust iseloomustab kliiniliselt infektsioosne toksikoos ning lokaalne reaktsioon nahal ja limaskestal, mille tulemusena tekib selgelt piiritletud, punane turses põletikuline haiguskolle. Haigus esineb mitme vormina. Kõige sagedasem on punetuslik roos, millega kaasneb väga tugev naha punetus. Roosi põdemine ei tekita immuunsust (Veidemann 1985: 130).

Roosihaigus on nime poolest rahva seas väga tuttav, kuid rahvas annab roosi nime mitmesugustele hädadele, milledel roosiga palju tegemist pole.
Nimelt kutsub rahvas roosiks kõiki hädasid, mis äkitselt palaviku, valu ja kohalise põletikuga hakkavad ja siis viimaks pikalise mädanemisena kas pehmetes osades või kondikavas pesa teevad
(Hellat 1913: 420).

Rahvameditsiinis nimetati roosiks peamiselt roosikujulist punetust nahal, mis tekitas tugevat valu ja sageli ka palavikku.
“Roosid”, “Eliting”. Suur punane paise kas käel jalal reiel või koguni silmnäus ja teeb niisugust valu, et iga surelik otse valust karjub. - - RKM II 148, 454 (9) < Kadrina - J. Valdur (1962)
Peale klassikalise roosihaiguse seostatakse selle nimetusega paljusid erinevaid põletikulisi ning kaasnevate suurte valudega haigusi (luuroos - luupõletik või -mädanik, hambaroos - hambapõletik jt.)
Põletikku nimetati roosiks. - - RKM II 254, 401 (9) < Haljala -A. Lindre (1969)
- - roosiks kutsutakse peale päris roosi kõik hädad, mis äkitselt palavikuga ja kohalise põletikuga hakkavad - - E, Stk 1, 211 (140) < Tõstamaa - G. Lind (1921)
Roose on arvatud olema 9 liiki, vahel on erinevaid vorme eraldatud värvide järgi (valge, punane, sinine).
Roos, neid on mitmeid seltsi, punane, valge ja sinine. Punast roosi parandavad roosi sõnad, keda tark pliipulgaka sinise paberi päele teeb, kiiksugused koogud ja võngid on need sõnad. Sinise roosile tehakse ka sõnad. Valge roos on kiige santem paranema, senne lüiakse sõnu lugetes tuleraavaga sädemeid päele. Märjaks äi tohi roosi teha. H II 41, 186 (10) < Ridala < Hiiu - G. Tikerpuu (1888)
Nimetus võib väljendada ka haiguse oletatavat päritolu (veest, maast, tuulest, kivist) või ka selle asukohta kehal (rinnaroos). Tihti mainitakse roosi tekkepõhjuseks ka ehmatamist.
Veeroos om vee seest akanu, vesivilli pääl. AES < Karksi - L. Lepp (1932)
Roosi põhjustajaks peeti peamiselt ehmatust, vihastamist, külmetamist või keelatud tegevust.
Roos ehk eliding. Hakkas ehmatusest. Ükskõik kuhu ta lõi n.ö. “eliding lõi jalga”. Siis paistetas umbes jalamaa pikkuselt ja hakkas mädanema. - - ERA II 42, 189 (29) < Kolga-Jaani - J. Grauberg (1938)
Roos tuleb ehmatamisest ja pahandamisest. Naiste musta särki või saastaseid musti villu pandi peale. Siniseid härjabaid õõruti peale. ERA II 189, 541 (95) < Kullamaa khk. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938)
Roos tuleb ehmatamisest ja vihastamisest ja külmetamisest. Punetab, aab paiste, külmavärin ja vahel palava. - - ERA II 38, 642 (27) < Vaivara < Jõhvi - R. Põldmäe (1931)
Haiguse nakkuslikku päritolu ei täheldatud (Veidemann 1985: 131).

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

Toomepuu koorest keedeti roosidele rohtu.

Eliting või roos. Tema kautamiseks on vanarahva usu järele veel järgmine tembutus liikumas: Võta rukkipeasid, siu kolm pead kimpu, tee üheksa kimpu; löö iga kimbuga kolm korda; siis olla eliting ehk roos kadunud kui peoga.

Roosi vastu on hää, kui roosilehtede marju võetakse, ära kõrvetakse ja seda tuhka roosi pääle pannakse. Kui marjatuhka saada põle, aitavat lehetuhk ka.

Roosirohud.
Need kasvavad madala sauemaade sees keige enam; mullamaa pääl kasvab neid ka, need on peaaegus pihlapuu lehtede moodi ja varred kasvavad maas ka maad mööda edasi nagu põldmarja varred, aga mitte nenda pitkad, need on keige paremad roosihaige pääl.

Koirohu õlle sees ära keetud - mädanema läinud roosi vastu.

Punase roosi vastu on raudnõges lõngaeli ja tindi sees liutud hea.

Kui roes üles lööb, siis võetakse valglepa koort ja kraabitakse pealt see must kord ära ja pannakse peale. Peab kahe tunni pärast valu ära võtma. Roosid ja neetsust pahad paised tulevad ehmatamise läbi. Inimesed pruugivad selle vastu mitmesugused abid. Kui peab neelatama kolm korda, ei pea ehmatamisest ühtige viga olema, ehk sülitama kolm korda. Joomine kõige parem rohi.

Toomingakoore must kaabe olevat veidi rõskeks tehtud ja ülesaetule, roosile etc. peale pantud; hea rohi.

Roosile keedeti järgmist rohtu. Kui juba mädä sisse lõi, võeti üts kortin tulekarva lehmä piima (sellel lehmäl pidi tulekarva karve olema, et sääl üttegi muud karva märki ei ole) ja umb. peotäis köömneid, keedeti hästi ummussehen ärä, sis anti tälle sisse ja pääle selle kohe mateti riiete alla kinni. Sedäviisi tetti kolm päeva, sis saavat terves.

Takilehed (Lappa) roosi peale. Seemned nuppude sees pistja vastu.

Raudnõgesed pruugitakse roosihaiguse vastu.

Roos. a) Sõela pandakse pikki süsimusti villu, ka kassi- ja seakarvad olla hääd, need kõrvetatavat ära, millele siis süsimusta kassi sitta ja peenikest soola sisse tambitavat, mis hüva rohi olla.
d) Suhkrupää paberile peab tubakat, hõõrutud kriiti ja pliiatsit pääle panema ja siis roosisõnad pääle kirjutama ning sellega roosi vajutama ja pääl hoidma

Mürkhain.
Mürkhaina juuri kuivatõdu, tambitu ja pantu tsialõ kaala pääle, kui tsial atla olnuva. Kaala haigusõlõ - kaala pääle inemisele. Niisama pahussõllõ, roosile ehk kasuvallõ pääle.

Vana haava ehk vana roosi rohi. Võta noore kase koort mähä aal (ilma tohuta). Keeda vähä vee sehen (veen) nõndakavva, ku koore puhtase ja leem punatsese lääb, lase ärä jahtuda ja määri haige kotussa pääle.

Roosi vastu: ka kanepitakud olla hästi head peal pidada.

Kui roos on, siis pajude õitest ja rukijahudest segamini pudru keeta, seda roosi peale panna, siis suur valu kaub ära.

Kui roos käes, jalges ehk mujal on, siis rukijahudest ja pajudest pudru keeta ja seda roosile peale panna; siis ei löö ta lahti (ei lähe mädanema).

Roosi arstitakse ka järgmise asjadega. Hall lina- ehk kanepipihu, ämblikuvõrku, sitahaisu peale,tikkude väävlid, musta lamba villu - kõik põletakse ära, siis pannakse ruttu haige koha peale.

Abi roosi vastu. Võta tükk sinist suhkrupaberit, pane sinna peale tõrvast kanepitakku, kaabi natukene kriiti ja grafiiti (bleifedri küllest) sinna peale ning hoia siis seda abinõu roosi peal; viimane kaub kohe ära.

Vana haava ehk roosi rohi.
Võta noore kase koort mäha aegus (ilma tohuta). Keeda nii kaua vähe vee sees, kuni koored puhtaks ja segu punaseks lähab. Lase ära jahtuda ning määri haige koha peale.

Roosi (eliting) vasta on hää mõjus rohi toore toomepuu koore kaabe, mida rätikuga haige koha pääle seotakse.

[Vanatarkade rohukastikene.
Vanaaja rohud olid järgmised:] Roosihaigusele: toome koorealune kaabe ja mustad villad segatud, peale siduda.

Roosile hää rohi.
Võtta tulekarva lehma piima, kel midagi muud märki es ole, üks korden ja köömnid umbpeutäis, keeda ummusin hästi, ja lase seda roosihädalisel õige kuumalt ära süia kõige köömnedega, ja lase sängin lämman olla. Nenda tee kolm päiva järgimööda. Saab tervest, kui ka mäda sees on.

Roos.
Raudnõgeseid tambitakse peeneks pudruks ja määritakse haige koha peale.

Roos.
Valget roosi suitsetakse valge härjapeadega.

Rohud roosihaiguse vastu.
Pangu seatina ja köömneid kõrvetagu ning siis pangu lambanahaga peale.

Korjaku metsast roosirohtu, pangu peale haige koha peale. See rohi on haruline leht ja kasvab maas.

Tuleroosile peab aaloe peale panema.

Roosi vastu aitab siatina ja kõrvetatud lambanahk ning kõrvetatud rukkiterad köömendega.

Roosihaigust (Elything) arstiti toomingamähaga, mida haige koha peale pandi, kriidituhaga, musta jäära villadega, kuldrahaga, Ekateriina II aegse rublase rahaga (ristirubla), sõnadega ja sinise paberiga.

Roosi arstimise vahendid.
Kui oli roos ihul, sinna peale pandi ükskõik mis asju, musta lamba villu, musta siidi, tomminga ja lepa koort, vase ja hõbeda kaabet ja kuivand puu vahtu.
Esimene kord pandi roosihaiguse peale neid rohte, mis eelpool tähendasin. Kui see ei aidanud, siis pandi linaseemne, või, vaha ja vaigu ehk pigi segu, sellega hautati roos välja. Roos sarnanes koeranaelale.

Kui kellegil roos, võetakse põllult ussirohtu ja suitsetatakse roosi selle rohuga. Ehk aga pannakse roosile roosipaber peale. Roosipaber on niisugune paber, kuhu pliiatsiga sõnu peale kirjutatud.

Roosile peab raudnõgesid pehmeks tampima ja peale panema.

[Umbelliferae]
Cicuta virosa
Mürkhain. Mürkhain tambitakse toorelt kõigi lehti ja juurdega soolaga segi ja pannakse kasuva ehk roosi pääle.

[Boraginaceae]
Echium vulgare
Roosirohi. Rohi hõõrutakse värskelt sahvtile ja pannakse roosi pääle.

Roos.
Roosile pannakse pääle ka lõhmuspuu* ihukoort ja valgepoolega** lehti pääle. * pärn ** lehed, mis valge alumise poolega. Roosil hoitakse musta lamba villu pääl.

Roos.
Raudnõgeseid peale siduda.

Roosi peale pannakse kahe kaltsu vahel raudnõgeseid (võivad ka kuivatatud olla).

Roos.
Noored pajuoksakesed hõõrutakse kahe peo vahel vahule (vesiseks) ja pannakse haige koha peale.

Roos.
Õrnu raudnõgeseid peo vahel hõõruda, kuni nad vesiseks lähevad ja neid peale hoida.

Roosile keedetud sibulat lappidega peale panna.

Roosidele marirohtu peenendatult peale panna ja kinni siduda.

Roosi võis arstida haavakoore pehme villaga ja lehma sarvega.

Pahus ehk roos.
Need on väga mitmesugused. Näituseks tuule-, vee- ja tulepahused. Igaüks saab isemoodi ravitsetud. Enamasti arstiti neid ikka sellega, et peale "pobisi".
Siis arstitud veel mari-palsiga (Balsam. majal.), tubakalehed said haige koha peale, rasva ja sibula segu, pandud. Kui enamiste aitanud siin ikkagi sobimine.

Roos kaduda ära siis, kui võetakse rukkijahu, köömneid ja terpentini, tehakse tainas ja pannakse haige koha peale nartsuga kinni sidudes.

Roosirohud kasvavad põllul, nii peenardel ja aiaäärtes. Nendega tuleb suitsutada.

Eliting: raudnõgeseid, võid ja lõngaeli pandi peale.

Roos hakkab tulema külmaväriga. Valutab ja punetab, tuleb ehmatamisest ja vihastamisest. Sel on palju rohtosi, ei oska loetagi: musta lamba villad ja kriiti, üheksat seltsi siidi, ussinahka. Tärgendeliga määrita. Piikivist raiuta tuld pääle tulusrauaga. Köömneid korvendada.

Roosi (ruosi) arstiti roosiõliga, siniseid villu (pottis värvitud, ilma keetamata), kriiti pandi peale, kanepise vööga seoti kinni, kanepid ja kanepitakku pandi peale.

Roosile musta oina villu ja punase maasika lehti pääle panna.

Roos. Plehvetrega tehti kirja paberi peale. Mustad lambavillad, kõige parem, mine lauta ja tõmma kukla pealt tüki ära. Saarelehed ka aitavad.

Roos. Mul oli üks haav, ma ehmatasin, roos lõi sisse. Nüid ma lonkan. Nüid on küll vähe parem. Roosi rohi on: pannakse enese kusine lapp peale, kui ta veel väga tugevasti ei ole. Kuldraha ja raudnõgesed, kanged teravad ja kibedad nõgesed. Searasv ja sulahõbe segamini enne seda, et ta vällä ei löö. Kui ta vällä lööb, siis võtab pallu aega, ei saa terveks millalgi. Musti villu ja kriiti pannakse peale.

Roosi arstiti: sinise sukrupaberi suitsu tehti, saastaseid lambavillu pandi peale. Raudnõgeseid pannakse peale, pisikeste lehtedega nõgesed, suured on kõrvenõgesed.

Roos. Toores männakoor, höövle peal ära kratsida koor ja seda toorest koort roosi peale panna.

Valged härjapead on roosirohuks. Korjatakse enne jaanipäeva, nendega suitsetakse roosihaigust.

Raudnõges (Urtica urens) - tarvitada roosi (haigus ehmatamisest ja vihastamisest) vastu, tampides peeneks pudruks ja pääle panna.

Roosile panid kanepid ümmere ja siis rõhud peale, mis küitude peal keisid. Musta lamma villu pandi ka peale.

Roosilehti pannakse roosile peale.

Toome koorealune kaabe roosile pääle panna.

Hautada valge ristikheina lehti ja sibulaid ning segu roosile pääle panna.

Kobrulehti pannakse roosi villile pääle, palaviku äravõtmiseks. Köber ehk vill-takjas.

Roosihaiguse vastu on kõige parem tomingakoore tee. Tomingakoori tuleb keeta ja seda vett juua, koori võib roosi peale panna kompressiks.

Roosimari e. sinivill. Kui oli sinine roos, siis pandi sene taime lehti või sinist marja roosi peale.

Roosi peale mädarõikajuuri hõõruda.

Roosi peele pannasse liistikkisi ja roosirohud on, mis kasuvad, pannasse sõnna peele jälle. Sinist paberit tehasse liiatsi kirjad peele, oma sõnad mis sõnna peele kirjutasse. See kes sõnad peele teeb see räntseldab pärast nõnda ää et neid sõnu ´p saa pärast änam aru mitte. „Roosi pine“ olla üks sõna mis õõtasse ja kirjutasse (Võib aru saada et jutustaja ise teab roosisõnad). Roosi peele ka küpsend sibul.

Roosi vasta aitab sie, kui suitsetada haiged kohta valgete härjapeadega.

Mul kukkus laps maha ja sellest ma justkui ehmatasin ja sellest rind pastetama. Olli elitinga muudi. Siis õpetasid küll, et sinise paberi piale viitnurmaristi teha ja sellega vajutada. Ja jälle musti villu ja siidirätikuga vajutada, aga ei aedanud. Tõin siis isi aiast paiselehte ja pannin piale, ja varsti alananeski paestetus ära.

Toomekoore kaabe om roosi vasta, tuu kõllane, vasta puud.

Raudnõges on ka kõrvetaja taim, kasvab seinte ääres ja juurvilja-peenardel. Villi ja roosihaiguse korral suitsetakse raudnõgestega. Kui peenardelt sigadele rohtu kitkutakse söödaks, siis vaadatakse hoolega, et raudnõgeseid rohu sees ei oleks: kui siga raudnõgeseid sööb, jääb haigeks; eriti õrnad on põrsad, on surmajuhtumeid põrsastega olnud raudnõgese söömisest.

Roosi arstiti lausumisega. Rahvas oli ebausklik, uskus, et lausuja aitab. Roosi peale pandi ka tubakalehti.

Roosi peale pandi tubakast, mesimagusat, kuldraha või musta jääri koti villu. Need rohud olid kuiva roosi vastu.

Kuid märja roosi vastu keedeti pojode varssi rukki- või odrajahudega ja määriti seda peale.

Roos. Kui sa kohkud siis rüba midagid märga suhu siis pole viga midagid-end. Kui jälle roos kusse poole pääle löönd on siis veta sõõre kanebid ja pane nee pääle ehk saastasid lamba villu, ehk midagid punast villast riiet, kalevid, ehk veta käde, pane rõhud ümber siis alaneb ää. Võid ja kulla lehta.

Roosi paneb kinni tõrvaköis ja raudnõgesed. See tanda on nüid surnud. Ta kirjutas paberile sõnad. Sõnu viides pidi vaatama, et sõnad tuule kätte ei jää. Kõhe pane põue, et tuul ei puhu.

Roos ehk eliding. Hakkas ehmatusest. Ükskõik kuhu ta lõi, n.o. "eliding lõi jalga". Siis paistetas umbes jalamaa pikkuselt ja hakkas mädanema. Teda suetsetati vaeguga (kuusavaik) läbi oherdiaugu. Panti peale sinist paberit ja tökatit, paberi piale riipsitud liiatsiga, (pliiatsiga) aga kudas ja mida?

Roosi vastu peab aitama, kui võetakse raudnõekseid, hõerutaks käe vahel pieneks ja pannakse haige koha peale.

Roosile (elidingile) loeti sõnad (eelm. vihus) ja määriti punsel palsamiõliga. Piale selle pandi veel piale mitmet siidi ja tubakat, soola ja sinise paberi piale kriitseldati, musta pliiatsiga, seda paberid, samuti pandi laulatussõrmust.

Roosi arstimine - toomekaapega määrida.

Roosi pääle pandi "roosivillirohu marja" ("Roosivillirohi" on, nagu jutustaja seletusest aru sain, "ussilakk" kirjakeelse nimega. Üleskirjutaja.)

Roosi peale pandi kanebid, punast kalevit, kui punane roos oli, ja maarohtusi.
Roosid on mitmet seltsi: sinine, punane ja valge. Sinise papre peale pliiatsit määrida, see on sinise roosi vastu. Naiste musta särki pandi peale. Valge roosi peale pandi maapihlaid.

Roos tuleb ehmatamisest ja pahandamisest. Naiste musta särki või saastaseid musti villu pandi peale. Siniseid härjabaid õõruti peale.

Roosi arstimine. Roosi peale saab pantud: muste villu, kanebid, kriiti kaabitud, tinapaberit, jänesenahka, musta lamba nahka, siidirätikuga kinni siduda, sinist sukrupaberit, pliiatsiga üle viiruda, ja ka paberiraha, kullatud hõberaha pannakse ka peale. Rukkijahudega saab ka hautud: võetakse kahed jahud, pannakse ühed panni peale, tehakse soojaks, pannakse selle tarvis tehtud linase koti sisse ja nii tuliselt peale kui kannatab. See aeg on teised peal kui teised soenevad. Nii kaua saab seda moodi tehtud, kui valu kaub. Määritud saab ka, poomõli ja terbentiiniõli segamine, sellega saab määritud. Searasva saab ka peale pantud. Üheksat seltsi siidi, ja mutinahka pannakse peale. Märjaks ei tohi roosi teha. Kui märjaks saab, teeb augud sisse, hakkab mädanema. Lausujate juures käiakse ka, nii palju kui tean, lausuvad need searasva peale. Roosi peab üheksat seltsi olema, nimelt must roos, luuroos, punane ja valge roos jne. Roosi peale kirjotatakse ka, kirjotajaid otsitakse ka nii kui lausujaidki, need kirjotavad pliiatsiga sinise sukrupaberi peale. Roos on kõik, mis ühte kohta valu tuleb ja ka paisetama hakkab. (Need peale pandavad kraamid ei saa kõik korraga peale pantud.)

Vanasti ei tuntud niisuguseid arstimeid nagu praegu. Siis arstiti haigusi koduselt valmistatud rohtudega. Nii kasutati roosi arstimiseks haput leivatainast, millesse segati peenikeseks tambitud sibulaid. Roosi koht määriti enne rasvaga ja siis pandi rohi peale. Kõik see aga pidi hoitama hästi soojas ja siis pidi ka roos ära kaduma.

Roosile pandi kuldraha peale, kanepit ja sinist paberit pandi peale ja mis see kõik tehti.

Valu kõrvas.
Seda peeti roosiks. Kõrva pääle panti tubakalehe pääle mett ja toomekaabet, seda peeti kõrva pääl, ka kotikesega kuuma tuhka peeti pääl ja siis lasti roosipaberid teha, roosihaigust ei tohtinud märjaks teha.

Heliting ehk roos, see oli niisugune, mis järsku lõi, arvati, kas vihastamisest ehk ehmatusest, väga suur valu änamiste rinda. Minu emal oli ka selle vastu hea rohi ja õpetas seda ka kõigile. Siis oli lehttubakas, võeti leht, selle peale pidi kusema meesinime, ligunes vähä aega ja pandi valusa koha peale ja üsna ruttu oli valu kadund.

Roosile tuleb peale panna küpse sibulast, hapu leivapuru soolaga.

Roos. Sinisele suhkrupeapaberile tehti musta pliiatsiga ristid peale ja pandi roosi peale. Pärast, kui suhkupaberit ei olnud, võeti sinine vihikukaas. Mündid (umbrohi) hõõruti peeneks ja pandi peale.

Roos arvati tulevat ehmatusest ja ärritusest. Roosile pandi peale kuldasja. Roosipujud (siniseõielised taimed, kasvavad praegugi kohapeal prügihunnikus) segati köömnete ja rukkijahu hulka ja segu tehti pannil kuumaks (mitte kõrvetada). Kuumalt pandi roosile peale, nii kui haige kannatas.

Roos (eliting). Haige koht lööb roosaks ja kange valu. Elitingi vastu oli raudnõges ja kamperipiiritus. Raudnõges tambiti vesiseks ja pandi siis haige koha peale. Õhukene riidelapp pandi enne haige koha peale ja siis raudnõgesed peale. Seale ei tohi mitte üks raudnõges anda, on mürgine ja siga sureb kohe ära. Minu ema ja minu vanaema ravisid nii elitingi. Vahest pandi peale naiste must särk.

[Roos (eliting).] Toorest sibulat ka pandi peale, kui haigus kauaks jäi ja mädanik lõi sisse.

Roos. Punane roos tuleb ehmatamisest. Punase ja valge kirju tuleb külmetamisest. Raudnõgese mahla pandi peale (pisikesed nõgesed).

Roosirohi.
Kui lööb punasest ja paistetab. Tuleb kraapida toomingakoort, musta koore alumist kaabet. Peale panna. Paisetus kaob ja alaneb palavik.

Roosile pigistati peale. Sellised pikad lilled on, vesised, sealt seest pigistati mahla peale.

Roosi raviti külas nii: loeti roosisõnu, toodi metsast suvel ussinahka ja asetati roosile. Pandi roosi peale teelehti, määriti viinaga.

Roos oli, rahva seas nimetati nii - see oli lihtsalt veremürgitus. Peale pandi teelehte. See oli mädanevatele haavadele ja paisetele, et kisub välja.

Roosipuju (harilik puju) - sellega raviti roosi.

Roos. Peent pipart pandi peale.

Roosirohi. Seda tarvitatakse roosi rohuks. Kui on roosihaigus, siis pandakse seda rohtu peale ja teeb terveks. Roosirohi kasvada arumaal ja õitseb juunikuus. Siis seda korjatakse.

Ma olli üten paigan treiman. Lehm poegse ja rüükse nii hirmsale. Mul tulli kroos põlve ehmatusest. See väimiis ütel, et ot-ot, ma tea rohu. Võtse tubakulehe, meega määrse kokku. Siis võtse musta kasukanaha, kõrvetas üle. Tubakulehe pandse põlve pääle, mähkse nahaga kinni ja hummogul olli kadunu.

Roosile mõni pani peale soola ja katkiraiutud karuohakaid.

Mul lõi roos kõrva ja tead, kui ma karjusin, ja kõik asjad pandi peale ja mõtle, mul ei aidanud. Ja üks ütles, et kas te mett ja sibulat olete peale pannud. Pandi peale ja hakkas mul valu vähemaks jääma ja saigi terveks.

Roosi ei tohtivat lõigata. Minul oli tütrel, käisin katsikul ja rääkis, et temal roos rinnas. Arst tahtnud lõigata, aga ma ütlesin, et ära lase. Panin sibula ahju küpsema ja sinna rinna peale ja niimoodi hoidsin tükk aega, järgmise päevani. Siis pidi arsti juurde minema. See arst oli siis ütelnud: siin pole enam lõigata midagi, mäda juba jooksnud mulinal välja. Pandud rohtu sisse ja haav seotud kinni ja paranenudki ära niimoodi.
Ära lõigata rinnaroosi ei tohi.

Roosiravil on see linaseemne õli esimene.

Maavihast saadud roos.
Roosi ravi. Nõgesed pannakse vanni. Kuum vesi kallatse peale. Lastakse nõgesed nii kaua vannis kuumas vees olla, kuni vesi vannis ära jahtub. Siis pannakse haige koht roosiga vanni ning lastakse sääl haududa nõgesteleotuses.

Kui ehmatusest lõi roos inimesele külge (näkku, rinda jne.), siis pandud naiste must särk haige koha peale. See särk pidi naistehaigusega (kuupuhastuse verega) koos olema. Kui roosile ei saadud jaole, siis hakkas veel mädanema. Kui läks mädanema, öeldi tal on siis juba luuroosiks või luuelindingiks. Roosi ravimiseks pandi haigele kohale nn männitõrva.

Ehmatuse puhul lõi roos näiteks näkku või rinda ja isegi jalasäärde, kuid siiski vähem. Öeldi siis asukoha järgi: näoroos, rinnaroos. Aga kuidas jala peal olevat roosi nimetati, seda ei tea. /---/ Mädaneva rinna puhul asetati roosikohale näiteks küpsesibulat, mis vähendas valu ja kiirendas tervenemist, madaldas palavikku rinnas.

Mäletan, et kui kellegil ihu peal roosihaigus oli, punetas ja paistes oli, siis värske kapsaleht taoti haamrega natuke pehmemaks ja pandi roosile kompressiks, seda vahetati, kui ta soojaks läks ja liiga pehmeks muutus. Talvel peakapsa küljest võtsid, panid mitu lehte kokku: üks oli väga õhuke. Kapsast oli alati saada ja hea lihtne ka peale panna, ju ikka ravis ka.

Roos, mis tekib ehmatusest, seda mähkida kummeli ja paiselehe mahlale hõõrutud lehtedega.

Roos. Kummeli- ja paiselehe mähised, hoida soojalt.

Vana meditsiin puhkpuu vaiguga.
Keegi vanem mees põdend haigust, jalg paistes, mädanenud haavandid - roos. Näidanud seda arstile, arsti otsus: jalg ära amputeerida, sellega ei ole enam muud midagi peale hakata. Mees kohkunud ära selle otsuse peale: ei, seda ma küll ei taha teha.
Kodukandis keegi vanaema annab oma õpetust: mis sa nende arstidega jahid, nende lora ei tasu alati uskuda. Pane puhkpuu vaiku peale, küll sa näed, teeb korda. Puhkpuu vaik määrida haavale või riidele peale ja see haige jalg kinni mähkida, teine päev lahti võtta, soolase veega pesta puhtaks ja uuesti korrata, seni kui paranemist märgata.
Mees teinudki vanaema õpetuse järele, mis tema haige jala täielikult ära parandanud.

Roos lõi välja ehmatusest. Roosisi on kolmet seltsi. Roosi arstisivad enamasti sõnadega „mina vannun sind“ ja veel niimoodi edasi. Korjasivad patesuha lehti ja selle sahvti panivad piale.

Kui roos oli, siis ikka seda kohta sibulaga määriti ja mett pandi peale. Küpse sibulaga. Ega siis muud rohtu polnud.

Roos, see olevat ehmatamisest ja vihastamisest tulnud. Mul oli endalgi. Seal põhjuseks ehmatamine ja pahandamine. Üks väga hea rohi, mis vanainimesed andsid, oli mädarõika lehed. Neid panna peale. Vanatädi ka teadis ja ema.

Eidel olid roosid jalas, kobrulehed pani sinna peale.

Roosile pandi peale pipart ja searasva. Tambiti pipar peeneks, segati rasvaga.

Roosi ka ikka räägiti. See pidi ka ehmatamisest tulema. Mul tuli ka suur muna üles. Endatehtud salvi pandi peale: mesi ja või ja rukkioras ja puhas vaik. Keedeti, kuni ta ära sulas.

Roos on ehmatamisest. Niisukene väikene. Poeg oli 2,5-3 aastane. Tuli ja hammustas. Jalg oli õhtupoolikul kange, palaviku lõi. Üks vanainimene pani mett ja sibulapäälseid segamini, nendega pani selle koha kinni. Olevat isegi läinud mädanema mõnel.

Mõni hüüab pujud. Minu vanaema ütles märja roosi rohuks. Võttis kätte need lehed, tegi katki ja pani peale.

Minul omal on roosi olnd. Seon kinni. Sibulast sai küpsetud ja peale pandud.

Roos - ilmselt oli naistel see rinnapõletik, arvati roos. Hautati sibulaga. Küpse sibul pidi tema lahti hautama.

Teelehte pandi paisete peale. Kui ma laps olin, siis emal oli roos või meil öeldi eliting seda. Pani ka teelehte sinna. Sõrm jäigi kõveraks. Loopres oli üks arstiteadust õppind, vist üks mõisniku vend, siis ta käis selle juures, aga ei aidanud.

Roosi ravi: punane pillergon, selle lehti pane peale.

Roosihaiguse puhul pandi musta lamma villu ja kanevit (=kalevit) peele. Punane roos paisutab jala ülesse ja pöletab nagu oleks naklasid täis olema. Kui vajutad siis on punane. Raudnõgesed on ka rohuks. Roos tuleb ehmatamisest ähk mönel vihastamisest kes kange vihaga on. Roosi sönad kirjutati paberi peele ja pandi aige koha peele, nii kaua oiti kui terveks sai.

Kui ruos oli, siis hapukoort pandi ja sibulast küpsetati ja pieni jahu ja linnumagusat, kui vill oli.

Roosihaiguse puhul pandi hõbepaber peale. Hakkas punetama, inimene jäi palavikku. Ehmatusest või vihastumisest lõi välja. Pandi niisugust tõrva, tõrvavaiku pandi peale. Männitõrv.

Ämmäliht: tema lehti pannakse kroosi peale.

Roosi vastu - sibul.

Galium verum - narrarohi (arstimiseks narra vastu), roosirohi.

Artemisia vulgaris - poju. Õisikutes keedeti pudrutaolist roosirohtu.

Patseuha - Patseuha on ehmatuserohust. Selle lehti korjada ja selle sahvtiga, kui roos lööb, aga sõnu piab ka piale lugema, mis algavad nii: „Mina vannun …“
“Patsesuha” on palderjan.
Siinsete küla vanemate inimestega rääkides sellest öeldakse, nende teada sõna “patsesuha” ei ole mitte taimenimi, vaid nahahaigus, patsesuha või sügelik.

Rammutirohi, umbpaiste rohi - roosirohi (Clechoma hederacea). Rahvusline arstitaim roosi (teatud haigus), umbpaiste ja peavalu vasta; kõik eelmised nimetused samuti tuntud nagu Sinalepas, Võhmas, Kasaril, Mäevallas, Võnnus, Kilsis jne.

Roosirohi [Potentilla anserina].
Kui roos kellelgi hakkab, siis kuumendatakse seda taime (tule paistel, nii et kuivaks ja krõbedaks läheb) ja seotakse siis kuumalt riidelapiga roosi kohale, ihu peale, siis kaob roosivalu.
Kus see taim kasvab, seal olevat maa sees veesooned või hallikas ligidal; sinna tehti enne kaevu.

Roosirohi, hundihammas [Potentilla anserina].
Teist nime on väga harva olnud kuulda.
Esimene nimi on sellest tekkinud, et seda taime sagedasti roosihaiguse vastu tarvitatakse. Selleks kuivatatakse taim ära. Juhtumisel, kui roos hakkamas - kuskilt kohalt punetama lööb ja valutama hakkab - siis kuumendatakse see taim tule paistel (tule ligidal) õieti kuumaks ja pandakse riidelapiga kinni sidudes haige koha peale (kuum taim ikkagi vastu haiget kohta, riie sinna peale). Siis hakkavat peale selle haige koht kipitama või sügelema ning haigus andvat järele.
Kuskohas need taimed kasvavad, seal olevat maa-alused veesooned ligidal. Sellepärast nimetatakse ka seda taime veetaimeks. Kus neid taimi enne rohkesti leiti, sinna kohta tehti ka kaev, sest see oli heaks märgiks, et vesi ligidal.

Veerohi [Potentilla anserina].
Arstimine. Veerohud kuivatatult (vist küll õigem - soojaks tehtult) pandakse roosi pääle, siis saab terveks (siis, kui roos hakkamas). Need veerohud kasvavad veesoonte pääl - kui maa sees veesoon on.
Kui neid rohtusid maa pääl palju ridas jookseb, sääl on maa sees veesoon, sinna tuleb kaev teha.

Raudnõges [Urtica urens]. Hõõruda mahlale ja panna siis riide vahel - roosile ja hambavalule.

Raudnõges [raudnogelane]. Sellega proovitakse punetavat valusat kohta, kas see roos või muu haigus on. Kui nõges ei kõrveta haiget kohta ega selle lähemat ümbrust, siis on roos, kui kõrvetab, siis on teada, et roos mitte ei ole, vaid mingi teine haigus, mida peab siis jälle sellekohaselt arstima.

Tulioblikas, Nabala vallas. Roosirohi (Rumex crispus). Tarvitakse nimelt arstirohuna roosi (eliting) haiguse puhul.

Toomekoored. Roosirohi.

Linaseemned on roosi vasta.

Kobrulehed roosi vastu.

Toomikakoored roosi vastu.

Maajala lehti pandi roosi peale.

Raudnõgesed - tarvitada roosi (ehmatamisest ja vihastamisest tulev haigus) vastu, tampides peeneks pudruks ja roosile pääle panna.

Kui on roos jalal või käel, tuleb küpsetada sibulat ja panna ühes valge ristikheina lehtedega peale.

Kui inimesel roos oli, pandi selle peale musti villu, rukkijahu kõrvenult ja tinapaberit. See aitas kindlasti.

Roosirohtudega võideldi roosi vastu. Kui kusagil roos oli, kas käel, jalal või mujal, põletati roosirohtu ja selle suitsuga suitsetati paistetanud kohta. Mõne aja pärast oligi paistetus alanenud ja polnud enam valu ega haigust kusagil.

Sookuused olid roosi vastu. Keedeti rohi ära ja joodi vett.

Vesivirnad olid vesiroosi vastu. Virnad tauti puruks ja pandi roosi peale.

Sibulad on mitme haiguse vastu. Näiteks küpse sibul roosi ja villiroosi vastu, küpse sibul ja toores sibul kõrvavalu vastu, küpse sibul hambavalu vastu ja toores sibul oli ka äkiliste haiguste vastu.

Nõgesed olid roosi vastu. Nõgesed tauti puruks ja pandi roosi peale.

Mustasõstra lehed olid roosi vastu. Lehed pandi soojalt roosi pääle.

Linaseemned - roosi vastu.

Toomikakoored on roosi vastu.

Vesivirn on roosi vastu.

Virnarohtu pandi roosi peale.

Toomika ja paatsapuu koor roosi vasta.

Roosilill on roosi vasta.

Kanep on roosi vasta.

Paatsapuu koored roosi vastu.

Virn oli roosi vasta.

Teetite lehtedega arstitakse roosi.

Roosivillilehed. Pannakse roosivillide peale.

Sinisevillirohud - sinist villi ja roosivalu.

Pahuse (roosi) pääle pandas rasvakelmet, ehk toores hiirenahk ehk sõnnot rasvapapper ehk nahanuustak, koh Juda sitta (Asafoetida) ja kambveert pääl om kõrvet, piiritäs kah ütessä raudriistäga, ehk ütessä viljäpääkesega üttessä kord egaütega ümbre.

Puju - roosipuju. Roosile pandi peale. Õied tehti tuliseks ja pandi haigele kohale peale.

Lovise Mahmastel, sündinud Imatu külas, rääkis, et roosid olevat kolmet seltsi ja et roos lõi välja ehmatusest, kas pale peale või kuhu juhtus. Roosi olla rohitsetud seal enamasti sõnadega. „Mina vannun sind...“ ja peale pandi siis paiselehti, musta lamba villu ja tehti märgi kurja silma vastu.

Roosi puhul tehti kadakasuitsu.

Kobes. Lehti pannakse roosi pääle.

Värsked paiselehed haudunud kohtadele, paisete ja roosi vastu. Pulber kuivadest lehtedest: üks-kaks noaotsatäit tassi vee pääle kopsuhaiguste, hingeldamise, tiisikuse vastu.

Kortsleht [Herba Alchemillae].
Veel üks vanemaid ravimisvahendeid astub siin esile, mis liigistub vaid noile vanemail ajul tarvitusel olevatele ravimisvahendeile, näiteks eelmainitud tüümijaile, ungrurohule ja muud sellised. Noil ajul, kui need veel lugupeetuna tarvitusalul püsisid, oli temagi üks ausamaid ravimisvahendeid. Too taim on ka pisut traditsiooniline selles suhtes, et ta mujal kusag[pag 1238]il nii hoogsalt ei kasva kui elamute läheduses, näiteks õuedel ja rohtaedus. Muidugi tegelik mõiste on sellega lahendet, kui paneme ta kasuala sihitavaks maapinna suhtes. Tähendab, ta vajab kaunis rammusad maapinda. Ja selles suhtes on ta nii suur elamute sõber. Taime välimus on kaunis ilutu ja ei võida selletõttu kuigi suurt tähelpanu kellegi poolt. Kuid ometigi on ta old austatav muistsete läänlaste poolt. Kaunis suured ja tüsedavõitu kortsudega lehed, päälsed pooled tumerohelised, alumised aga valkjashallid. Suvel mais või juunis ajab ta lehtede vahelt juurelt, sest ta on kolmik- kuni neljakalusleheline taim, putketaolise pisut karvase tüve, mis on seest õensad, välja. Selle otsa asuvad juuni lõpus või juulikuu algul valkjashallid seemnenupud, mis asuvad jämedail saarikail. Sügisel valmivad neis seemned, mis nuppudega ühes takjataoliselt kinni hakkavad. See on tema üldine kirjeldus tervelt, kuid lühidalt. Ja nüüd läheme edasi tema käsitsusviisi alale arstimisvahendina. Ülilihtne on see. Lihtsamalt toimitakse temaga kui ühe teise taimega, mida eelpool oleme maininud. Arstimisvahendiks korjati ainult lehed (folia Alchemillae), mitte tüvega ühes (herba Alchemillae), ja tarvitadi niisamma tooresainena, ilma ümber töötamata. Temaga raviti väliseid lahtiseid ja kinniseid, rahvakeelselt “umbseid” haavu. Kuna haavad, mida siin rahvakeeles olen käsitanud sõna “umbsete” all, tekitavad veidi arusaamatust, milleks siis kõrva sean mõnesõnalise selgituse. Selle mõiste all, et see arusaadav oleks, tarvitan mina ühte teist murrakud, milles esineb sõna “lööde”, “lõhk”, paljuses “lõhud”. See sünnib sageli äkilise härrituse mõjul, mida rahvakeelselt kutsutakse “ehmumiseks”. Ka vihastamise suhtes on see maksev. Sääl lööb kuhugile kehale punane laik, enamiste luu lähedale. Sünnitades valu, lõhub ta viimaks mainitud kohale haava, mis sageli isegi luu läbistab. Siinne rahvas kutsub seda haigestust “roosideks” ja ka “villideks”, kui see sinise vistrikuna kuhugile esile lööb. Muidugi harilikuiks paisedes, selgemas mõistes “kasvejaiks” neid nimetada ei saa, sest selleks on neil vaid erand ning kumbki liigistub ise harule. Sellega aga tõendasivad muistsed läänlased, et see olevad üks suuremaid pahavaimu töid. Astume edasi uuesti ravimisvahendi juurde. “Kortsleht”, siinne rahvas kutsuvad teda “kobruleheks”. Oletan, et too nimi on kaunis algupärane neil. Nii, sellega raviti rahva keskel kutsutavad “roosi”, kuid ainult alguses. Selleks võeti kaunis suur kortsleht, asetadi lihtsalt haigestanud kohale. Kuid juhtus sageli, et see oli hilinenud ja roos vaatamata lehele sellegipärast haava lõhkus, ent siiski kuulus kortsleht ravindite liiki. Nüüd tarvitadi teda kokku pandult - compositum, niinimetatud “võileivapuruga”. mida asetadi kortslehele ja kortsleht haavale. Nõnda ravis muistne läänlane oma kahte halvemad haigust.
[Veel ladina keelsite nimetuste tõttu tänan õienduse eest, just see ongi minu poolt teile saadetud kortslehe või kobrulehe ladinakeelne nimetus, nagu teie seda nimetasite “Lappa tomentosa”. Teda kutsutakse ka takjaks, millede nupud kergesti riide külge kinni hakkavad.]

Roosihaiguse vastu oli vanaste haige koha peale musti lammevillu panna, naisterahva must särk (kuuhaiguse särk), kuldraha, ämmatüss. Uuemal ajal on roosi rohuks terpentiin.

[roos] Hoiti pääl musta türki, siidipaela, mett ja tubakat.

Veest saadud roosi ravitse seaploomi nahaga. Ja võileiva puruga. Vihastamisest saadud roosi ravitse heinapepredest vannis.

Vesimünt (roosirohi) vorstirohi.

Koirohi - villi-, roosirohi.

Lipstok (roosirohi, verekusemiserohi).

Paistetama läts, siis kes mõtles, et roos on, siis võeti sinine tetradi leht, hõõrsid prostoi pliiatsiga. Ja prostoi subist lõikad üks lips ja paned pääle. Takjalehti vahel pandsime.

Roosi saab ära parandada segamini hõõrutud nõgeste ja soolaga.

Roosile tetti salv: searasv, rukkioras ja kuusetõrv.

[roos] Vesimündid pandakse limale pigistatult pääle.

Roositõbe vastu aitab see, kui saab võetud rukkijahu ja panni peal tuliseks tehtud ja roosile peale pandud. Seda tehakse kolm korda järgimööda.

Leetripuukaabet peetakse siin kõige paremaks roosi ravimise vahendiks.

Roosi vasta on veel kaseviht, saunaviht, sai ära keedetud ummuses, tuhka juure, tasaselt lased kiia; pool pange vett, pool sellest ära keeb, kurnad ära marle läbi, see kosutab roosi ka.
Ka salv: mesi, mage või ja vaik kolma asja koos, vaik enne ära sulatada, et puhas on, sis salv teha, siis tehti marle nägu ma rääkisi (nr 61), selle marlelapi pääle seda salvi roosi ajal, enne kase- ja tuhaleelsega roosi pesta, siis salvilapp pääle ja rätikuga ehk villatse lõngaga kinni mässida, villane lõng on pehme, ei sööri (=sooni).

Mu imä arstis roosi. Ristikhaina, kaselehe ja sääl olli veel muud ka, pand patta, kiit.

Jaan Eljas, Toila valla mees, rääkis ninda: Minul akkas kõrva seest kirvendama ja valutama. Tuli üks vana mees mind kutsuma se ütles: „Se on roos, siin tarvis konnad pääl pidada“. Vähä aja perast tuli ta tagasi konna kolmkümend kotis; obuse pää kotis. Võttis konna pihu sisse, pidi selle kohu uluse minu aige kõrva pääl; väha aig siis akkas konn lõõtsuma ja suri vällä; sai mittu konna ninda vällä surd, siis jäi valu vähemaks mina jäin magama.
Tõised pidid konnad ühte puhku magamise ajal minu kõrva pääl. - Ommiku üles ärgates ei tunnud ma enämb valu. - Pää õli aga tuim.
Kolmandal päival pärast seda akkas tõine kõrv valu tegema ja kirvendama. Konnadega arstimise läbi sai ka siit valu vällä aetud.
Viimaks lõi kirvendus ja valu (pale (põse)) peale, konnasid enämb ei õld saada, emä kõrjas heinamaa ja väljä päält kõiki õiekesi mis kätte sai keetis neid, selle veega pesin ma oma palet mitu kõrd ja ninda sain oma põse terveks.

Ämmaleht - tema lehti pannakse kroosi peale.

Võta keedusoola ja noori raudnõgesid ja tambi ja hõeru hästi segamini ja pane seda puru elidingi piale. See annab abi.

[Kummelid]
Elitingale peale panna kompressina.

Eliting - lõi ehmatusest. Kasvasid mustal maal elitingi rohud, millega arstiti.

Elitingale sai koprulehed ja linnumagus (mesi) peale määritud ehk punane siidiriie peale pandud ehk mustad pesemata lambavillad ehk toore sibula sahvti.

Elidingale - raudnõgesid ja osjasid piale.

Elitinga jaoks kasvasid metsas rohud. Viinaga määriti ka.

[Kummelid] Elitinga peale panna kompressi.

Raudnõgeseid tarvitatakse elitingi vastu.

Eliting. Haavapuu mähka, tomingakoort, männakoort, ka musta lamba villa.
Sõnad millised kirjutatud pliiatsiga sukru paberile.
Sukrupead nied mähitud paksu vihu kaane suguse paberi sisse seda nimetati sukru paber.

Toomekoort: kroosi vastu.

Pänüla ehk koirohtu surmutud kokku, segatud meega, siis olnud hea pahusse vastu inimesele ja elajale.

Pahusele pantakse: pahuselehti pääle, pleistigu sisu suhkrupaberiga, mett ja tubakalehte, määritakse viinaga ja nõiad posivad ka teatavalt pahusesõna.

Pänüla ehk koirohu surmutud kokku, segatud meega - on hea pahusse vastu inimese ja elajatel.

Roos. Roosivaatajate juures keiasse. Pane rugijahu hapnema pane seda peele. Sinine paber liiatsiga ää riipsutatud.

Roos. Roosi arstiti ka sellega, et määriti linaõliga.

Roosile pandi pliiatsiga mustaks tehtud sinist paberit, aknaigi ja piirati õlekõrrega.