Rahvapärased taimenimetused

Juudasitt

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Kaehtuse-tõbi om tuu kõigõ kuremb ja hullõmb tõbi, kia, ku vanapatt esi, ütteluku lastõ sälgä tükis. Nimelt noorõ kuuga sündünü latsõ pelgäse kaehtust ku tuld. Noidõga olt õks pistü hädäh. Kua vanõmb om viil nii tark, et ta juudisitaga määritü villatsõ rüü salajalt latsõlõ ümbre kihäkese mähk - tuul viel olõ-õi nii pal'lo säänest hätä pelädä, a kia midägi vastulist tiiä-äi, ei tii-ii - tuu lats ja esi näge õks "näpu-päävä".
Kaehtuse-tõbe vasta omma rahva siäh ja suuh mitmesugutse arstmise. Tähendä siiä ainult üte üles: Pane vagivahtsõ sõglaga ütesä kõrda pangi vett, siält vala läbi luvvakandsu vett ütte tõistõ anomahe, savikivi pääle, mis inne palavas om aetu. Tuu tossutamisega kaovat kaehtustõbi kui suits mant. A jäädvalt ei kao lastõ mant ialgi kaehtustõbi inne, kui lats suurõmbas sirgus, kõvembas kinnähus.
Kaehtustõbi piinas ka täüskasunuisi ja vannugi inemisi viil, kes esi pelgäjä verega omma ja sändse kuräsilmälise, musta verega inemise viha ala saa. Sis om hädä siälsamah küleh ku kapaga. Kaehtusõtõbõ sünnitäja om alati kadehus, kuri silm, viha ja võhlitsõmine, mis suurõmbalt jaolt verevide silmiga kurja naistõ, ja mustõ habõndõga meeste puult tulõva. Ütsainus niisugustõ silmä pääleheitmine küdsa inemise latsõ, noorõ eläjä loomakõsõ ehk ka pelgäja suurõ inemise siälsamah ar.
Lastõkaehtusõ vasta olõvat ka hüä abi tuu, kui inne ristmist latsõlõ naba pääle ting raha ja tubakuleht pandas ja peetas. Sis ei nakkavat latsõlõ ütski viga külge; ka ei tegevät sis kuri silm määnestki vika.

Ennevanast olid olemas järgmised rohud: lemmueli (palderjanijuurtest keedetud tee), salpeeter, söötvaaker (salpeetrihape), poomeli, Jeesuse käeluuplaaster ehk käelaaster (pliiatsijämedune pruun pulk). Neid kõiki sai apteegist. Peale selle oli veel nõiaeli ja juudasitt ning pealemäärimiseks tärpentiin e. tärkentiineli.

Kui lapse kõht oli kahetamise tõttu lahti, siis anti arstimiseks juudakakku sisse. Kõhuvalu vastu sel puhul mõjus ka see, kui korjati tolmu säält jalajälgedest, kus kuri inimene oli käinud, segati söögi hulka ja anti haigele sisse.

[Abinõud, et last ei kaetataks, ja kaetamise ravimine] Et kaitsta ennast ka täiseas kahetamise eest, pandi juudasitta rinnas kantava sõle alla.

Kui laps oli kahetatud, pandi tükk juudasitta nartsu sisse, see süüdati ja suitsetati sellega last.

Juudasitt - üts aisev roht. Vanasti kahetust pellassiva. Latsel oli kirju müts, pandi mütsi voodri vahele juudasitta, et ei kahetata ära.

Kui last ristimisele tuuakse, siis pannakse „Juuda sita“ lapse juure, kas mütsi ehk mähkmete sisse, see hoiab last sõnamise ja kurja silma kahju eest.

Vana usku, kombeid, arstimisi ja sortsimisi.
Last sõnamise eest hoida, seutakse tükkike juda sitta (assafoetid) veikese kottikuga lapsele kaela, ja kui nisugune inimene kellest sõnamist kardetakse, ära läheb, rapputtakse tulist tuhka jälgede sisse.

Pahuse (roosi) pääle pandas rasvakelmet, ehk toores hiirenahk ehk sõnnot rasvapapper ehk nahanuustak, koh Juda sitta (Asafoetida) ja kambveert pääl om kõrvet, piiritäs kah ütessä raudriistäga, ehk ütessä viljäpääkesega üttessä kord egaütega ümbre.

Juudasitta ja kurjasilmaõli sai apteegist. See aitas kurja silma vasta. Teda on praegust ka apteegist saada, aga teise nimega. Miski halva lõhna tal ei ole. Loomale anti sisse, kui kuri silm üle käind.

Juudisitt ja kolmejalga
Vanad naised, targad posijat, tasujat, verelaskjat, tarvitasid juudisitta. Need tõivad seda apteekist naelaviisi. Ei olnud aga Võru apteekist saada, lasti tuua Riiast ja Lutsist. Rõuge mehed käisivad tihti Riias, sest Moskva - Riia tee läks Rõugest läbi. Enne raudteed käisivad talumehed „Riias, vooripealg. Lutsi käisivad mõned suurema hobustega mehed, võtsivad siitmaalt seaharjased ja tõivad Lutsist tuvakut. Ka juudisitta.
Kui umbes poolsada aastat tagasi siinmaal „harjusnikudg käisivad, siis oli nende register talusse jõudmisel: otsige taga vannu harju hariasit, vannusõlgi sõrmkssit, siis võite saada: juudisitta, pergelipaska, kamphviirt, sinikivvi, katlatossu pulbrit, kolmjalga.
Kolmejalga: pliiatsi jämedused, versaki pikkused mustat pulgakesed 3 kop. tükk (kokkusulatatut süsi ja salpeeter). Kõhuhaiguse vastu, mida sügisel kui sead tapeti ja värskeliha proovi söödi, tihti ette tuli, aitas kolmajalga, iseäranis lastel.
Õrnad naisterahvad kandsivad ligi alati kas juudisitta ehk kolmejalga pulgakest. Kolmejalga hind oli vaskrahaga kaaluda. Sinikivi hind oli hõberahaga kaaluda.

"Kundrapussu" retsept:
Ahju keressist võeti kivi, kus keresiga ahju ei olnud, vaid kinniskummiga, sealt virussest kundrekivi (ahju peal sellejauks suvel paigale pantud punasesõmeraga, lappik kivi, ümbes 10-20 naela raskune) aeti ahjus ehk tuhkhavvas tules kuumaks (helendama) ja pandi keset tuba savipõrandule. (sell ajal elati talvel rehetubades, kambreid ei olnud) Noor ema võttis linase palaka üle õlade, villane ündruk veel peale ja seistis kassirassi kuuma kivi kohale. Näpuvahelt laskis (külatark naine vanamoor) rohtusid kuuma kivi peale, kanepitera ehk hernetera suuruselt: veevelit, juudasitta, ehk kui neid ei olnud, siis 9 veevelitikku ja nattuke juudisittalappi (näru külest natuke, kus kord juudisitt (asvalt) sees olnud.) Kui nende tuli kadus kivilt, siis kulbiga siristas õlekõrre jämeduselt vett kuuma kivi peale, et auuras. Kuum auur läks üles noor ema alt keha ümber ja kui kivi enam ei sisisenud, ruttu sängi ja karvanahad ehk kasukad peale katta, kuni higitses, sellega oli "kaehtus" ja "rabahtus" arstitud.

Üts tütrik oll jo poolõ aastakka halli sõitnu ja kõik roho arr joonu, miä õnnõ tälle opati. Arr oll timä sinu-määtüse leeme joonu, arr juudi-sita piibuh tõmmanu - kõik ilma asända. Hall värist tedä inne ku peräst. Siis opas üts vanamuor: "Sa mine tühjä kardoka hauda, lasõ sinnä hinele ütsä puu lehe (ütsä sordilisest lehepuust) kokko koräda, panõ nuo havvasuu pääle savvuma - siis ei tohe hall sinno inäp väristämä minnä." Tütrik läts kodo ja tekk ka nii. Ja tuost samast tunnist jätt hallitõbi tedä maha. Üts tõõnõ tütrik, kes ka kümme nädälit jo halli sõitnu oll, läts jalki üte targa mano, kes jall opas: "Otskõ mõtsast üts kütside marjuga katai ja mine esi ahjo ja panõ ahosuu pääle savvuma - siis ei tohe hall sinnä minnä.” Tütrik tekk ka nii ja hallitõbi läts mant.

Hallipõdeja kardokahauah. Vahtsõliinah oll üts nuormies jo puol aestaka halli sõitnu. Kõik ütlemise ja oppamise sai ärr tettüs, ärr sai siu määtüs juodus, ärr sai juudisitt piibuh tõmmatus, a vat saa-as abi kostki.
Ütskõrd kõnõli nimä tuod häta ütele vanamuorilõ, kes kah ärr lubasi arsti. Võtt ütsä puu lehe (ütsä sordilise), saat poisi kardokahauda, pand nuo lehe suu pääle, nii pidi poiss olõma kolm päivä kardokahavvah, siält saigi abi.

Hallisõidu ajal anda sooja viiga juudasitta.

Igasuguse haiguse vastu, kaitseks kurja vaimu eest on eriti juudasitt ehk juudavaik* (tribisrakk) juure keedis, mil on närve ergutav e. elustav omadus. Osalt selle omaduse tõttu ta oli maagiliseks väeks igasuguste haiguste puhul, sest tema sisseandmisel inimene elavneb. (Dr. A. Villaret. Handbuch der gesamten Medizin I.)
* Märkus: asa foetida - haisev vaik; täpsemalt: kuivatatud vaigupuu - kuivatatud vaigupuu (Ferula assafoetida).

Igasuguste haiguste vastu tarvitati vanasti juudasitta. Tuli harjakas, kes karjus juba ukse takka: „Kis tahap, kis tahap, juudasitta, pergelipaska, meresütt ja rebasekakku!“

Kaitseks kõikide haiguste ja kurjade vaimude vastu kanti alati tükikest juudasitta suure rinnaskantava sõle all, ja selle sõlega joodi alati vett.

Juuda sitt (Asa foetida), tuivanka ülemere kuradi sitt. Ka sigade aga ka kari elajatele väga palju pruugitav rohi, et „kadeda silm“ viha ja muud selle sarnast paha haigust loomade seest välja ajada. Kõige visam kahetuse ehk nõiduse vasta paneja olevat must siga. Mõned tüdrukud kandvat seda paha haisuga vaiku kaelas reesi all, et mehele minek mitte liig pikale ei jääks.

Soolatüükad – raviti juudasita või põrgukiviga. Ühe soolatüükaist lahtisaamise viisi kuulsin Leistu ehk Leedu külast pärinevalt Endel Paimetsalt (s. 1931). See käis nii: tuli võtta põlduba ja lõigata pikuti pooleks. Üks pool tuli siduda üheks ööks soolatüüka peale. Järgmisel päeval tuli mõlemad oapooled uuesti kokku panna ja maha matta (Ise ta kõrvetas oma soolatüükaid suurendusklaasiga. Kas aitas, ei tea).
Kolmanda mooduse kuulsin ühelt vanalt metsamehelt. Tuli küpsed pihlakamarjad suus katki närida ja ööseks soolatüüka peale panna (sideme alla) - niikaua, kuni soolatüügas lahti tuleb. Kuna mul endal pole kunagi neid olnud, siis ei oska hinnangut anda.

Äkilise haiguse arstimine.
Esiti tuleb lugeda pudelisse, kus on rohtu 9 jagu (püssirohi, mesi, üheksat jagu kahetust, kurjasilma õli, juutasitta, viirukit, mirri, pisuhänna verd ja lendvat hõbe), laul "Kui meil on püsti häda käes". Siis tuleb lugeda üheksa korda issameiet pääle ja laul "Armas Jeesus avita". Haige vassakusse kõrva tuleb lugeda veel üheksa korda issameie palve. Asi peab saama tehtud kindlas usus.

Kaubaga ümberrändajad venelased (harjukesed) ja juudid müüsid koduapteekide jaoks "lendavat kulda", mida lendva äralaskmise puhul sisse anti, see oli harilik lehekuld. Rabandusekivi (väävelhapu antimoon) võeti sisse rabanduse sarnaste haiguste puhul. Peale nende müüdi veel sikaverd, lagratsit, juudasitta ja ussirohtu.

Ehmatuste, rabanduste, üldse äkiliste haigu vastu tarvitud järgm. abinõu. Tulel oleva paja põhja pandud natuke kalja ja tükike juudasitta. Lastud keema minna. Haige asendud paja kõrvale, riie üle paja ja haige. Nii lastud auru. Lõpuks on haige kalja ühes juudasitaga ära joonud. Samuti keedetud sibulat ja mett pajapõhjas, aurutud haiget, antud sisse ja määritud rindu. 30-50 a. tagasi. Ka nüüdsel ajal juhusiliselt harva.

Juudisitt, kui lajalt tuntu "kaehtusõ rohi", saap egasugutse haiguse vasta pruugitus. Kõrd andas tedä rabamise vasta, kõrd sisemätse valu vasta, kõrd kui rohto, et tuu läbi nimelt lastõlõ söögiisso saasi. Kaehtusõ kaitsjas köütvä tedä mitmõki ebauskliku lastõlõ kui loomõlõ nöörikesega kaala. Ravvatossu tegemise man pandas ka raasokõnõ juudisitta palava ravva pääle, et tossu tegemine mõosi. Mõnõ pruukva juudisitta ka hambarohos.

Juudasitt e. ekspeller. Seda juuakse, tal on ka nagu natuke tiikessekki sees. On nagu üheksma aiguse vastu (kui on kõhtus valu, rindus, peas valu rimadiskmuse jooksva vastu ka).