Rahvapärased taimenimetused

Kobruleht

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Paisete peale pannakse ka kobrulehta.

Peakärnad kauvad koa siis, kui pead saab kobrulehe juurikaveega pestud.

Kui jooksva jalge sees on, siis tarvis jalgu kobrulehe juurikaveega pesta.

Silmahaiguse vastu pesti neid keedetud kobruleheveega.

Kobrulehe juurika veega pesemine on hea mitme nahahaiguse vastu.

Takjalehest (kobrulehest, lappa) väänatud ehk pressitud õli on mädahaava parandaja.

Paistetuste pääl hoiti kaalika- ehk kobrulehti.

Umbselt paistetand koha peale pandakse kobrulehte.

Põlenud haavale pandi pääle paise- ja kobrulehti.

Jooksvarohuks olla väga hea, kui võtta kobrulehta, kallatakse keeva vett peale ja kui on vesi soe, siis jooksvahaigel tuleb seal sees ennast leutada, et tõbest lahti saada. Vaja mittu korda teha sarnast vanni.

Kui jala sees oli palavik, siis pandi peale kobrulehti ja kasetohu küljest õrna koort.

Juoksja vastu - kobrulehti (takjalehti) kuivalt üöseks piale.

Väiksemale haavale pandi teeleht, mõnikord ka kobruleht.

Kui taheti, et juuksed hästi ruttu kasvaksid, pidi neid takjajuurte ja kobrulehe juurte teega pesema.

Villtakjas (Lappa tomentosa Lam.). Kobruleht. Lehti pandi paisetele. Juurte keedis edendada juuste kasvu.

Kobruleht. Takjaleht. Purukstambitult valutavale kohale, rätikuga päält kinni siduda (kompress). Kui kukkumise ehk löögi läbi viga, siis haududa kobrulehtedega.

Teelehti, kobrulehti, kaalikalehti ja küpsetatud sibulaid pannakse mäda pääle.

Kobruleht. Kobrulehed seoti jalgade ümber, kui jalad valutasid.

Kobruleht. Juukseid pesti takjajuure veega, siis kasvavad.

Kortsleht [Herba Alchemillae].
Veel üks vanemaid ravimisvahendeid astub siin esile, mis liigistub vaid noile vanemail ajul tarvitusel olevatele ravimisvahendeile, näiteks eelmainitud tüümijaile, ungrurohule ja muud sellised. Noil ajul, kui need veel lugupeetuna tarvitusalul püsisid, oli temagi üks ausamaid ravimisvahendeid. Too taim on ka pisut traditsiooniline selles suhtes, et ta mujal kusag[pag 1238]il nii hoogsalt ei kasva kui elamute läheduses, näiteks õuedel ja rohtaedus. Muidugi tegelik mõiste on sellega lahendet, kui paneme ta kasuala sihitavaks maapinna suhtes. Tähendab, ta vajab kaunis rammusad maapinda. Ja selles suhtes on ta nii suur elamute sõber. Taime välimus on kaunis ilutu ja ei võida selletõttu kuigi suurt tähelpanu kellegi poolt. Kuid ometigi on ta old austatav muistsete läänlaste poolt. Kaunis suured ja tüsedavõitu kortsudega lehed, päälsed pooled tumerohelised, alumised aga valkjashallid. Suvel mais või juunis ajab ta lehtede vahelt juurelt, sest ta on kolmik- kuni neljakalusleheline taim, putketaolise pisut karvase tüve, mis on seest õensad, välja. Selle otsa asuvad juuni lõpus või juulikuu algul valkjashallid seemnenupud, mis asuvad jämedail saarikail. Sügisel valmivad neis seemned, mis nuppudega ühes takjataoliselt kinni hakkavad. See on tema üldine kirjeldus tervelt, kuid lühidalt. Ja nüüd läheme edasi tema käsitsusviisi alale arstimisvahendina. Ülilihtne on see. Lihtsamalt toimitakse temaga kui ühe teise taimega, mida eelpool oleme maininud. Arstimisvahendiks korjati ainult lehed (folia Alchemillae), mitte tüvega ühes (herba Alchemillae), ja tarvitadi niisamma tooresainena, ilma ümber töötamata. Temaga raviti väliseid lahtiseid ja kinniseid, rahvakeelselt “umbseid” haavu. Kuna haavad, mida siin rahvakeeles olen käsitanud sõna “umbsete” all, tekitavad veidi arusaamatust, milleks siis kõrva sean mõnesõnalise selgituse. Selle mõiste all, et see arusaadav oleks, tarvitan mina ühte teist murrakud, milles esineb sõna “lööde”, “lõhk”, paljuses “lõhud”. See sünnib sageli äkilise härrituse mõjul, mida rahvakeelselt kutsutakse “ehmumiseks”. Ka vihastamise suhtes on see maksev. Sääl lööb kuhugile kehale punane laik, enamiste luu lähedale. Sünnitades valu, lõhub ta viimaks mainitud kohale haava, mis sageli isegi luu läbistab. Siinne rahvas kutsub seda haigestust “roosideks” ja ka “villideks”, kui see sinise vistrikuna kuhugile esile lööb. Muidugi harilikuiks paisedes, selgemas mõistes “kasvejaiks” neid nimetada ei saa, sest selleks on neil vaid erand ning kumbki liigistub ise harule. Sellega aga tõendasivad muistsed läänlased, et see olevad üks suuremaid pahavaimu töid. Astume edasi uuesti ravimisvahendi juurde. “Kortsleht”, siinne rahvas kutsuvad teda “kobruleheks”. Oletan, et too nimi on kaunis algupärane neil. Nii, sellega raviti rahva keskel kutsutavad “roosi”, kuid ainult alguses. Selleks võeti kaunis suur kortsleht, asetadi lihtsalt haigestanud kohale. Kuid juhtus sageli, et see oli hilinenud ja roos vaatamata lehele sellegipärast haava lõhkus, ent siiski kuulus kortsleht ravindite liiki. Nüüd tarvitadi teda kokku pandult - compositum, niinimetatud “võileivapuruga”. mida asetadi kortslehele ja kortsleht haavale. Nõnda ravis muistne läänlane oma kahte halvemad haigust.
[Veel ladina keelsite nimetuste tõttu tänan õienduse eest, just see ongi minu poolt teile saadetud kortslehe või kobrulehe ladinakeelne nimetus, nagu teie seda nimetasite “Lappa tomentosa”. Teda kutsutakse ka takjaks, millede nupud kergesti riide külge kinni hakkavad.]

Kobruleht pandi vastu konnasilma.

Mul oli juhus, et kolm nädalat tagasi paistetas käsi ülesse. Raiusin puid, kirves oli raske ja õhta käsi paistes. Õpetati mind, et pane teeleht peale, see võtab ära. Mul teelehte ei olnd, tõin õuest ühe kobrulehe, panin selle peale nagu kompressi: leht, kile ja villase rätikuga ka ümber ja ööpäev oli peal ja sai terveks. Panin uue veel ja käsi on täitsa terve. See on küll täiesti sündind lugu. Vahel on maarohud paremad kui tabletid.

Kasteveega, eriti kobruleheveega, kästi silmi pesta, öeldi, et selline pesemine teeb silmad ilusaks ja suureks.