Rahvapärased taimenimetused

Ämmatuss

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Arstimine:
Kui ära raiutud või lõigatud kohta verejooksust kinni ei saanud, siis pandi ämmatussu (ära mädanend kartul või murumuna) või ämblikuvõrku peale. Ka raudreiarohud olid vere kinnipanijad.

Mädaniku peale ämmatussu, see aitab.

Ämmatuss saab tarvitud nagu arnika.

Värske haav. Pesti kusega. Verd suluti ämbrikuvõrgu ja tussuga kinni.

Kui kusagilt saab katki leigatud ehk raiutud, siis pannakse tuhka, ämmatussu, ämblikuvõrku, kust ja piirituse lakki peale, et veri pidama jäeks.

Verejooksu kinnipanemiseks saab raudvererohu vett ja ämmatussu tarvitud.

Silma pealt kaet arstiti järgmiselt. Otsiti ämmatoss (üle aastane vana äramädanenud murumuna) kätte, kuivatati ära. Siis hoitakse inimesel silma all ja pigistatakse äkisti lõhki, lastakse seda tolmu silma sisse kaks-kolm korda. See pidavat silma pealt kae ära võtma. (Jällegi üks pime selle tembutusega ilmas rohkem. Suur rumalus). [G. Vilberg.]

Kui inimesel ketutab, ninda jüstkui liigalihane on, siis murumuna (ämmatussu) seest võeta tolmu, panda pääle.

Verejooks pandi kinni raudrohu lehtedega, ämblikuvõrguga ja ämmatussi tolmuga. Süsi hõõruti tolmust ja raputati pääle.

Ämmatussi tolmu raputati kõhe verele pääle, kui see haavast jooksi. See võtab vere kõige paremast kinni.

Ämmatuss pannakse paistetand jala peale.

Verejuuskmist pandas saisma paabapussuga (nuu', mis nurmõ pääl ommava' ja kui pitsität, sis kui savvo tulõ valla, ommava nii väikese kardohka suurutsõ') ja sis hüdsega.

Veresulgemiseks tarvitati vanasti ämblikuvõrku, raudrearohtu ja murutussu, nimetakse ka ämmatuss.

Ämmatussi tolmu pritsiti põlend haava peale. Lõikehaava peale ka.

Murumuna, kui ärä mädäneb, one ämmäpuss. Nõgi siden. Kui assud piäle, käib kui tolm. Paab vere kinni, pantse huava piäle sedä nõge.

Verejooksu sulgemiseks pandi haavale tossutolmu peale (murumuna, ämmatossutolmu).

Kui midagi veristasid või katski lõikasid, siis pandi ämmatossu (murumuna tolmu) peale. Seda hoidis ema ikka karbis.

Vere kinnipanemiseks, kui kas vikatit luisates või orgi otsa astudes, võeti raudrohu oks, hõõruti vesiseks, pandi haava peale ja seoti kinni pearäti servast tõmmatud ribaga. Talvel jälle noaga lõigatud haav ämmatossuga tolmutati, see vist sisaldas joodi, ta oli pruun tolm ja ämblikuvõrguga, mida rehetoa nurgast või laest leiti. Seda ämmatossu korjati suvel tagavaraks. See oli valge murumuna. Kuivas pruuniks, kui seisis soojas. Vanaemal oli kõiki rohtu tagavaraks.

Haava peale pandi ämmatussu [seent].

Verejooksu pandi vanasti kinni ämmatossuga (kuivand murumuna) ja ämblikuvõrguga.

Minu teada on ämmatossu peale pandud, kui veri jooksis.

Ämmatuss.
Kui sõrme ära lõikad, siis pannakse ämmatussu värske haava peale.

Roosihaiguse vastu oli vanaste haige koha peale musti lammevillu panna, naisterahva must särk (kuuhaiguse särk), kuldraha, ämmatüss. Uuemal ajal on roosi rohuks terpentiin.

Verejooks. Verejooks suleti: pannakse peale ämblikuvõrku (vaadati seda, mis kõige tahmasem ja nõgesem).
Pandi ka peale ämmatossu, aga seda polnud igal ajal võtta.

Ämmatossu tarvitatakse haava peale panemiseks, sest see paneb vere kinni.

Haavale - ämblikuvõrku peale. Ämmatossu pulbrit, kui see on kuiv.

Vere kinnijäämiseks tarvitatakse ämmatossu (kuiv murumuna).

Ämmatussu ei või kätte võtta, see teeb silmad haigeks.