Rahvapärased taimenimetused

Paju

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Kui kellegil käsnad kuskil ihu peal on, siis lugegu nad ära, lõikugu pajupulga pääle igaühe jauks üks märk (sämps) ja viskagu risttee peale, siis kauvad ära.

Kui uss nõelab, siis tõmmatagu paju seljast, ladva poolt allapoole koor ära ja seotagu sellega haige koht kinni - siis ei lähe paistetus enam edasi.

Ka kui kibe köha peale tuli, söödi tükk leiba ära, siis jäi seekord järele. Kui kuivi pajulehti suitsetati ja seda suitsu alla neelati, siis jäi ka mõnikord köha ära.

Ussi pistmise vastu on tarvis seda kohta, kuhu uss pistis, pajukoortega hautada; ka kuldsõrmuse ehk -rahaga see koht muljutud, saab terveks.

Kui uss nõelas, siis seuti - kui jalga ehk kätte - ülevelt poolt, kas pajuniine või mõne muu laia asjaga kõvaste kinni, et paisetus ülesse ei saanud minna. Kui võimalik oli, siis lõigati kohe ruttu, nõelatud koht kas noa või mõne muu terariistaga ära, enne veel, kui paisetama sai hakata.
Kellel terve suu, see imes kihvti suuga välja ja sülitas maha.

Ussi pistes ei tähtima keegi tulihoone alla minna, siis enam abi ei sua, ehk suab väga vaevalt. Ussi nõelamisel õlla kõige parem, kui keegi haava välja imeb.
Peale panna õlla hia ja kõige hõlpsam siarasv, siis tubakalehti pajuniinega kinni seutud; ehk jälle puueli ja mesi; ka rõõsa piimaga haige kõha pesemine.

Kui roos on, siis pajude õitest ja rukijahudest segamini pudru keeta, seda roosi peale panna, siis suur valu kaub ära.

Kui kuskilt kohalt nikastanud, siis peab nikastanud koht toore pajuniinega kinni siduma, siis viiskanda peale tegema, ööldes kolm korda: “Nikastused mingu tondile!”

Kui veike laps suuga ahmib, ennast väänab ja vintsleb, siis arvatasse seda viga sellest tulnud õlema, et naene ussi on nähnud, ehk et uss teda nähnud, ja tehasse järgmist abi: 1) Püitasse madu kinni, kuivatatasse ära ja pannasse vee sisse, millega last pestasse. Kui aga ussi ei piaks suada õlema, siis 2) pannasse niinekera vette ja pestasse selle pialt, ehk 3) mähitasse last paju- või ka lõhmusniinega kinni.

Roos.
Noored pajuoksakesed hõõrutakse kahe peo vahel vahule (vesiseks) ja pannakse haige koha peale.

Ka kõhu lahtioleku vasta on mõned joond pajukoore vett.

Paju.
Pajukoort tarvitatakse, kui kõht lahtine on, arstirohuna, milleks keedetakse koorest teed.

Seedimisriketega haiged tarvitavad juba mõrudaid teesid, näiteks keedetakse paju- ja tammekoore teed.

Koeranaelad või veripaised kauvad ära, kui võetakse pajupaise või pajukäsnu ja vautatakse sellega kolm korda haiged kohta. Peale vautust visatakse see pajupaise üle õla selja taha maha ilma tagasi vaatamata ja minnakse edasi, ka looma paised kaduda ära sarnaselt arstides. See on, kui loomadel on mingid paised olemas keha küljes.

Kõtuvalu. Kui oli vanast kange kõtuvalu, sõs poletati leib mustaks ja söödi sedä. Ka söödi muste puusüse. Sõs keedeti pruuni pajukoort paan vähä vee sehen ja joodi sõs sedä vett.

Vanasti olli vahel paelu pajuumalid (siuksed kollased tutud pajuokste külles), neid ollid mehed korjand ja kuevatand ja piipu pand. Oleva rohus, vist köha vasta.

Ka kõhu lahtioleku vasta on mõned joond pajukoore vett.

Köha.
Joodi pajukoore ja kummeli teed.

Kõht lahti. Toomingakoore teed juua. Pajuurva teed juua. Pikad narmad keeta teeks. Juua, kui kõht jookseb läbi. Teeleheõie teed juua ja lepaurva teed juua. Narmad keeta teeks.

Üks lugupeetuim eideke oli Anu nimeline, keda kutsuti “Rohujumalaks”. Tema tundis ja korjas kõiksuguseid maarohte, nii inimeste kui ka loomade raviks. Kais tema alati kott seljas, rohtusid täis, kõik hoolsalt paberi või lapi sisse keeratud. Mina sain tema abi tunda, kui käisin teist (II) talve külakoolis, Painkülas, kui läks lahti rõuge haigus ja palju lapsi jäi rõugesse, nende hulgas ka mina. Olin koolist koju saadetud ja päris õnnetu selle üle sest oli teada, et rõuged rikuvad ka näo ära.
Minu teisel haiguspäeval tuli õnneks “rohujumal” tallu ja kui kuulis, et olen haige, tuli vaatama ja ütles, et oh vaenelaps! Ei ole viga! Mina ravin sind terveks, sest kes sinust ikka hoolib. Rahustuseks lausus veel, et sinul on vist tuulerõuged ja need ei jäta arme. Käskis tõusta reede hommikul vara enne päeva ja minna metsa, et keegi ei näe. Korja 12 puu okstest viht, tule koju, küta ise saun, pane see viht keeva vette likku vanni ja vihtle kõvaste ning pese selle veega. Teist vett ära tarvita ja istu saunas niikaua, kui kuivad ära. Rätikuga ära end kuivata. Oli märtsikuu lõpuots ja alles lumelaigud igal pool. Korjasin siis tema õpetuse järgi: 1) mänd, 2) kuusk, 3) kadakas, 4) kask, 5) lepp, 6) haab, 7) paju, 8) pihlakas, 9) toomingas, 10) vaher, 11) saar, 12) sirel - okstest viha ja likku. Oli kibe ja valus küll, sest nad olid ju lehteta. Aga vihtlesin kõvaste ja ime oli see, et 3 päeva pääle selle olin terve, et ei ühtegi kubla kusagil, ja läksin kooli. Sääl koolmeister kutsus oma tuppa ja vaatas järgi, ning imestas. Jutustasin talle kes mind ravis ja tema ütles siis, et “seda inimest mäleta elu aeg!”. Teised lapsed ja isegi naabritalus, olid mitu nädalat haiged ja paljudele jäivad armid nägudele. Miks ta neid ei ravinud, seda ma ei tea, aga kuulda oli, et ta ei ola nende haiguste aeg, sinna kusagile mitte oma jalgagi tõstnud. Jäin aga tema hoolealuseks ja ei saanud ma tema häid avitusi millegagi tasuda.

Naiseõde oli, käis arstid puha läbi, verine kõhutõbi oli. Lepaurvad tuleb kõvasti ära keeta, kevadel võetud ja vilus kuivatatud. Tuleb nii kange teha, et täitsa pruun on. Juua teeklaasitäis hommiku, teine õhta.
Pajukoor on ka väga hea. Siis on tammekoor ka, aga see on nii nõrk, see ei tee midagi.
Lepaurvasid ei tohi lastele anda, liiga kange on.

Juuste väljalangemine.
Keedeti urvapaju (tibude paju) koort koos takjajuurtega ja selle vedelikuga pesti pead, mis pidi soodustama juustekasvu ja takistama peast väljalangemist. Emanõgestest keedetud leotisega pestes andis juustele ilusa läike.

Veel mäletan, et väiksemale haavale (ka muljutusele) pandi puruksnäritud pajulehti. Suvel oli hüva rohi rohutirtsu sülg, samuti männivaik.

Rahvas siin korjas viel koirohu õisi, raudrohu õisi, võilille juurikaid, paju koort. Kuivatasid kõik ära, segasid segamini. Nendest keedeti teed rinnahaiguste vasta, kui köha oli ehk hinge mattis ja üldse, kui rinnus valu.
Maitse järgi tehti tee kangus. Näpuotsaga pandi vee hulka, lasti silmapilk keeda.

Sõja ajal (I ilmasõja) olime me Rake külas. Siis levis kiiresti soetõbi. Käisin veel karjas. Ema tõi suure jämeda paju koort, keetis ja andis meile juua ja kaasa karja ka. Ema ütles: „Rüübake ikka alati ja jooge.“ Jõime ja loputasime käsi ja meil ei jäänud ükski laps ega vanainimene haigeks.

Siin naabriperemeest nõelas uss Rõikal. Suure vaevaga sai kodo - hobosega olli - paistetand kui rattarumm. Aga siis see Kull oli, siinsamas, kus nüid karjalaut, see sidus pajuniint ümber, et ega ta nüid enam ei valuta. Ja kaduski valu ära.

Arstimiseks tarvitatakse pajulehti - ikka vesipaju. Selleks korjatakse ja kuivatatakse neid. On kellelgi köha, keedetakse pajulehe teed, mida kuumalt juuakse. See aitavat parandavalt. Ka külmetuse järele juuakse seda teed hästi kuumalt ning minnakse peale selle sängi tekkide või kasukate alla, et keha hästi higistama lööb. Siis ei ole karta, et mingit külmetusele järgnevat haigust - köha, nohu ja nii edasi - ilmuks. - Kui eriti väga kipitav köha olemas, mis rahule ei taha jätta, tehakse kuivatud pajulehtedest suitsu (sigarit), mida tõmmates alla neelatakse (ei ole tarvis suitsetajate viisil kopsu hingata, vaid kõhtu neelata), siis aitavat kohe selleks korraks vaigistavalt.

Tamme- ja pajukoor on parimaks nahaparkimisvahendiks nahavabrikus. Nende leotist on soovitav tarvitada kuristamis-, suupesemis- ja kümblusvees kui vere kinnipanijat, haava ja naha desinfitseerijat.

Tamme- ja pajukoor on kibeda maiguga. Tema leotist on soovitav tarvitata kuristamis-, suupesemis- ja kümblusvees kui vere kinnipanijat, naha ja haava desinfitseerijat.

Tamme- ja pajukoore leotist haava ja naha desinfitseerimiseks.

Paju /---/ Salix (Familie Silicinea). Tema koore all olev mähk olevat haige silmadele hea.

Samuti oli ka pajukoore vesi kõhutõbe vastu aidanud.

Tamme- ja pajukoore teed kasutatakse siis, kui ei ole seedimine korras.

Tamme- ja pajukoorte leotist kurgu kuristamiseks, naha desinfitseerijana ja vere kinnipanijana.

Pärnakoorest, pärnaõitest ja pajukoortest tee on köha vastu.

Pajud - sügeliste rohi.

Tamme- ja pajukoore leotist on tähtis tarvitada kuristamiseks, suu pesemiseks ja vere kinnipanijaks haava parandamisel.

Perah siu pandmist kisuti ruttu [mie?] puolt purtut kotust paejuniidsega kinni, siis sai viel abi.

Paju - koortest vann - 40-50 minutit, parandab pideval tarvitamisel kroonilisi lahtisi haavu (minu isal lahtine säärehaav).

Taimede tarvitamine vanemal ajal. Arstirohud:
Tamme- ja pajukoort - suu pesemiseks, vere kinnipanemiseks.

Tamme- ja pajukoor - vere kinnipaneja, haava ja naha puhastaja.

Nõidumist taimedega.
Kui lastel on kõhuussid, siis võtta üheksa pajuniinest rõngast ja last igast rõngast kolm korda läbi tõmmata.

[Ärakirjutatud]
[Kõhu lahtivõtjad, kinnipanejad, isuäratajad ja kusele ärritajad.]
Tamme- ja pajukoor on paremaks nahaparkimisvahendiks nahavabrikutes. Nende koortel on kibe maik, mis maitsmisel kisub ilanaha kokku. Tema leotist on soovitav tarvitada kuristamise, suupesemise ja kümblusvees kui vere kinnipanejat, haava ja naha desinfitseerijat.

Kui kõht valutas, võeti kuivatatud pajukoori, hõõruti neid, kuni nad muutusid pulbriks, ja söödi seda pulbrit võileiva peal meega ehk suhkruga.

[Arstirohu taimed.]
Pajukoor.

Pajulehed. Kuivatatult suitsetada köha vastu.

Näsiniin - Lepiku Heino isa pani seda hamba peale. Pidi aitama ja aitas ka. Ühel hammas valutas, toodi pajupulk, et võtab ära.

/---/ Palmipuude püha hommikul tuli vara tõusta, et neid kes magasid pajuurvadega nuhelda, et nad oleks aasta otsa virgad, mitte unised.

Tähtsaimaks palmipuudepüha kombeks on magavate inimeste peksmine urbadega. Sellepärast nimetatakse ka palmipuudepüha ja ka lihavõttepühi urbadepühadeks. Enne palmipuudepüha avanevad pajude urvad ilusate valgete kassidena (nii nimetavad lapsed urbi). Kimp urbadega pajuoksi köidetakse ja katsutakse hästi vara teiste korterisse minna või ainult oma inimesi urbadega kergelt lüüa. Urbadega löömine pidi löödavast kõik kurjad ja halvad kombed, vaimud ja harjumused välja ajama.

Palmipuudepühaks toodi urbi, et siis palmipuudepüha hommikul vara teistele, kes veel magasid, nendega peksa anda. Eriti karjalastele oli peksaandmine hea, sest siis ei olnud nad hommikul unised ega jäänud karja juure magama.

Suure neljapäeva hommikul peksti magajaid urbadega, usuti, et see toiming kaitseb nakkushaiguste eest.

Kes tahab, et tüdruk raisku lähab, see võtku kolm ühe aasta pajukasu, keerutagu patsi kokku ja tõmmaku kolm korda kura jala alt läbi, löö siis ramma elajat, aga pääle selle kohe tüdrukut.

Toodagu metsast pajupuuvõsasi ja pandagu ahju leibade pääle, kui leivad ahjus küpsevad. Pärast võetagu leibadega seltsis asjust välja ja pandagu see vitsakimp selle sängi alla, kelle pääl painaja käib. Kui nüüd painaja tuleb ja inimene ta all unistama hakkab, siis võetagu vitsakimp sängi alt ära ja peksku seda, kelle pääl painaja on. Siis ei tunda see inimene valu sugugi, kelle pääl painaja on, vaid painaja hakkab pääl kisendama. Siis võid kohe häälest ära tunda, kes painajaks on.