Haiguste märksõnad

Halltõbi

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus ravitavat haigust on nimetatud halltõveks, halliks, hallisõitmine, külmatõveks, orgiks, horgatõveks, väristustõveks, viluhaiguseks, vilutõveks, värisevahaiguseks ; samuti kirjed, milles kirjeldatud sümptomid selgelt viitavad malaariale. Setumaal ja Lutsi maarahva hulgas nimetati malaariat endisel ajal vauhk, vauh, vahv.

Malaariat iseloomustab tugeva külmavärinaga kõrge, hooti puhkev palavik. Enne palavikuhoogu halveneb haige enesetunne, nõrgeneb söögiisu, tekivad pea-, kukla- ja liikmetevalud (Sumberg 1939: 674).
Rahvapärimuses on malaaria mütoloogiline haigus, mida on seostatud haigusdeemoniga, ka külmetamise ja alatoitluse korral tuulest saadud haigusega, külmkinga jälgedele sattumisega, sellega, et kägu pettis inimese ära.
Hallitõbi olevat külma, eriti küll nälja haigus. Seda tulnud ette palju Türgi sõja ajal. Arstimisest suurt abi polnud, kui saanud terveks, siis saanud ise. ERA II 7, 678/9 (8) < Tartu-Maarja - E. Treu (1928)
Vilu-aigus. Viluaigus on sarnane teadmatuil põhjusil tekkind aigus. Ihu on nõrk. Kardab külma. Ägedad sooja ja külmahood vahelduvad. Paranemist raske leida. Haigus arvat külmkinga jälgedele juhtumisest saadud. ERA II 8, 290/1 < Kärla - M. Tooms (1928)
Aga ometi mitte külm ega palavik, vaid kõige iseloomustavamaks halli tunnuseks on just perioodilised värinad, mis raputavad ja puristavad haiget pööraselt, otsekui tõristaks, murraks või litsuks keegi haiget, - - (Loorits 1998, III:244).
Haiguse põhjustajaks võis olla ka kurat, metshaldjas või pahatahtlik inimene. Halltõbe kujutleti liikuvat vanamehe, hallil hobusel ratsutaja, aga ka neiu, mõne looma, varju või kepina (Kõiva 1985).
Vaevajateks peeti ka laplasi (nõiad, tüdrukud, vanad naised, mehed või Põhjamaa noormehed), kes käisid Lapimaalt siia haigust külvamas (Paal, 1999: 129).
Halli tõvest. Lapimaa tütred olevat vaivajad.
Halli eest katsutakse sellega pääseda, et end ära peidetakse, et hall inimest üles ei leiaks. Hall on aga kaval. Ta hüüab sind tuttava häälega nime järele, näit.: “Kus sa oled, kuhu sa selle asja panid! Jne.” Kui sellele küsimusele kosta, saab hall sinu asukohast teadvaks ja kohe on ta sul seljas. Seepärast tuleb hoiduda talle vastust andmast. Rahvas (Põlvas) jutustab palju sarnaseid juhtumusi, kus hall kavalusega ohvri asukoha teada saab ja ohvrile kallale tuleb. Hallist pääsemiseks tarvitatakse hapandet kust. Selle vänget lõhna (haisu), mis inimene saab seda juues, kardab hall ja võõrdub. E 72245/6 (17) < Põlva - H. Jänes (stud. phil) (1924/25)
Külmtõbi. Külmtõbi raputab inimest. Vanasti inimesed uskund, et külmtõbi on pahast vaimust tulnud, kuid tõeliselt tulevat külmtõbi suurest ehmatamisest. Haigele tehtud vanne, kuhu vee hulka pandud süsi. ERA II 13, 490 (4) < Simuna khk. - Richard Viidebaum < Juukmanni eit, 65 a. (1929)

Vaata ka: .

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

H III 6, 242 (57) < Tarvastu khk., Mõru t. (1888)
Hallitõbi.
Hallirohtu keedetes ummussan ja andas sõs haigele juvva.

H III 9, 450 (107) < Tartu-Maarja khk., Vasula k. (1889)
Kui hall (külmtõbi) selga käib, siis võta 3 pihlakapulka, lõika ristid otsa, mine paksu rukki sisse, loe sääl 3 kord issameie ära ja tule tagasipidi välja, siis oled tast prii.

H III 19, 788 (105) < Viljandi khk., Viljandi l. < Halliste khk. (1894)
Halltõbi kaduda, kui kotitäis raipeluid saunalavale viiakse ja saunaahi kadakaoksi täis aetakse. Kui nüüd hall pääle tuleb, peab haige lavale minema ja pikali heitma, nii et pää raipeluukoti pääl, kuna siis ka kadakaoksad ahjus põlema pistetakse. Siis põgeneda hall seljast ära.

H II 33, 633 (2) < Samaara kub. (1889)
Külmatõbe, halli rohi. Piim, heinajuured ummusin keedetud olla hallihaiguselesel juua, kaduvad hall kui tuhk tuulde.

H II 11, 641 (5) < Väike-Maarja khk. (Conrad) Roost (1889)
Külmatõve, kõhuvalu ja kärnade vastu on hea üheksamehevägise õiltest keedut vesi. (Wallkraut, Königskerze)

H II 27, 272 (16d) < Palamuse khk., Luua v. (1888)
Head abinõud külmatõbe vastu.
Haige pugegu ahju. Üks kõrvetagu ahjusuu ees kadakaid, teine küsigu ukse pealt: "Mis te seal kõrvetate?" - "Külmatõbe, külmatõbe!"

H II 52, 47 (21) < Kanepi khk., Vana-Piigaste m. (1894)
Ubaleht.
Ubalehe juurist tettäs tiid ja juvvas külma kihvti välläajamises. Sestsamast tettäs havvõt, kon seen paistõtusõ ja sisemise valu perast havvutedas ka hallitõbõ vasta.

H II 55, 511 (60) < Tarvastu khk. (1896)
Särepääde söömisest tule hallitõbi, selle äraarstimises pea kitsiuibu suitsuga haiget suitsuteme, sis kaos hall temast ärä.

H II 70, 663/4 (2) < Rõuge khk (kogutud Matli Org'i käest)(1904)
Halli-sõitja mitmesugune rohitsemine.
Üts Rõugu kihkunna, Kasaritsa valla talomiis põssi jo terve aastaga hallitõpõ, ja üteki roho avida-as inäp. Mõni opas mõtsast rõipõluid kokko koräda, piinüs tampi ja tuud viiga sisse juvva - sis saa abi, a kõik oll ilmaasända. Hall värist tedä inne ku peräst. Opati: mine lauta, lambasita ala - sis jätt hall su maha. Miis lask ka hinne tuulaiga, ku halli pääl olõ-õs, lauta, lambasita sisse matta, nii et hiuskarvagi vällä jää-äs. Siäl lask ütekõrraga kiäki laudaussõ vallalõ ja uma poig hõigas tassamisi: "Esä!" Esä hõigas sita alt vasta: "Mis siäl om poig?" Siälsamah oll hall mehekesel pääl, ja ta sõit siäl ummamuudu, niigu lambasitt lõdisi õnnõ. Opati: Korja pihlapuu lehe kokko ja mata hinnäst noidõ sisse, sis lätt hallitõbi mant pakku.A siäl piät õnnõ kolm üüd-päivä liikumata paigal olõma. Vaõnõ miis lask latsil nii pal'lo pihlapuulehti kokko koräda, et ta tävveste näide ala katõtus ja matõtus võidsõ saia. A siäl jäi mehekesel üts suur varbas vällä ja hall tull tälle mano, pitsit tedä suurt varbast pite nii kõvastõ, et miis halu peräst suurõ helüga tännt. Sis matõti ka suur varbas pihlapuulehti sisse, ja miis oll suurõ kannahtusõga sääl all kolm üüd-päivä. Ja hallitõbi tagasi mant.

EKS c, 68/9 (1b2) < Jõhvi khk. (1891)
[Urticaceae. Urtica urens. Raudnõeksed] Seemneid võetakse niihästi värskelt kui ka kuivatatud üks teelusikatäis söögilusikatäie viina sees külma palaviku vastu sisse, enne tõbe pääletulemist, misläbi palavik ära aetud saab. (Külm palavik - halltõbi - malaaria.)

EKS c, 73 (d1) < Tartu l. (1891)
[Valerianaceae] Valeriana officinalis
Jungver. Juured pulbriks hõõruda, pulbert veega sisse võtta, on külmatõbe (hallitõbe), luuvalu ja päävalu vastu, niisama ka külmetamise vastu.

EKS c, 75 < Palamuse khk. (1891)
[Gramineae]
Briza media
Värisejahein. Külmatõbe vastu (hallitõbe vastu) ladvad ummukses keeta ja seda vett juua.

EKS c, 76 (b1) < Jõhvi khk. (1891)
[Gentianeae]
Ubalehti tarvitatakse kõhutõbe vastu, külmapalaviku, veetõbe, rinnahaiguse ja kuivatõbe vastu. Lehtidest teed keeta ja iga 2 tunni järele üks lusikatäis sisse võtta.

ERM 6, 14a < Kursi khk., Puurmanni v. (1921)
Hallihaigust olla arstitud järgnevalt. Otsitud suvel suures metsas kasvava veikese põõsasarnase puukese, nimega maavitsad, kes on vänge haisuga, roosa õitega. (Pärast õitsmist punased marjad.) Selle põõsapuukese vitsu, varsa, juuri, isegi lehti olla auru all kinnises riistas keedetud ja haiget pestud, ka aurutud. Olla terveks saanud.

ERA II 15, 435 (12) < Halliste khk. (1929)
Lapsena olen Hallistes kuulnud sõna "hallihein", mida rohuna on tarvitatud haiguse, "halli" vastu, kuid hein ise ei ole mul mitte tuttav. Praegu ei ole ma mõnede järelepärimiste pääle sellest heinast teateid saanud. Ajatare, ehk äiatare hein on tundmata. Kolmkümment a. tagasi Halliste Uue-Karistes metsavahiks olles, kuulsin üht sooheina kutsutavad: soojõhvid, sooema abe, vanaeide abe. Neist soojõhvidest lõigati ka mätas ja pandi seda heina kuhja varda otsa. Lõuna Hallistes on see hein väha tuttav.

ERA II 123, 132 (128) < Viljandi khk., Tänassilma v. < Kolga-Jaani khk. (1936)
Sii on hallitõbi, no siuke, ku inimesel siuke külm palavik on; sis raudnõgese marju [peale õitsemist küljes] võetse ja sedä antasse sisse, süüasse kuivalt neid.

ERA II 164, 12 (7) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. (1937)
Hallitõbes. Mis niid värinaheenad on, sis niid värinaheenad olevad hallitõve rohud, sis seda tiid on juudud.

ERA II 185, 136 (2) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. (1938)
Hallitõbehein või värisejahein, sellest tehtaks teed, ku inime halli sõidab, seuke värisemese ja külmetamese haigus.

ERA II 186, 92 (117) < Äksi khk., Sootaga v. (1937)
Hall, „hallisõitmine“ (malaaria) oli vanasti sagedaste ette tulnud. Ka mina mäletan ühte inimest, kes „halli sõitis“. See võis umbes 1886. aasta suvel olla. Selle haiguse vastu keedeti väriheinateed.

ERA II 202, 75 (32) < Pärnu l. < Kihnu khk. (1938)
Hallitõbi. Kui hall haigus on, kui väriseb. Need rohud pfeffermenz, kalmus, kanebelik [?kanarbik].
Võta kõik ühepalju ja keeda ummuses ära ja üks klaas päevas juua. See aitab.

ERA II 308, 427/8 (36) < Paistu khk., Paistu v., Sultsi a. < Tarvastu khk. (1942)
Halltõbi om hirmus tõbi. Miu emäl ai juuse pääst maha. Inimene muudku väriseb külmä kähen, ku hallin om. Värisevä heinä tiid anti, see pidi aviteme.

RKM II 111, 113 (373) < Muhu khk., Lõetse k. (1961)
Viluhaigus. See tuli tavaliselt kevadel, hoogude kaupa kõrge palavik. Selle vastu oli viluhaige rohi [harilik värihein - Briza Media]. Selle maapealsest osast keedeti teed ja anti haigele juua.

RKM II 111, 36/7 (81) < Muhu khk., Ridasi k. (1961)
Viluhaigus. Mandril nimetatakse seda haigust - ork. Ork sellepärast, et ta tuleb järsku, kordub sageli. See on midagi malaaria taolist. Haigus algab palavikuga. Nõrkus. Inimene muutub näost halliks, verevaeseks, nõrgaks. Tavaliselt tuli see haigus mais, juunis. Nimetati sellepärast ka veel maihaiguseks. Selle haiguse vastu anti apteegist kiniini [hiniin].
Haigust kergendas ka see, kui juua piima või kibuvitsamarjadest keedetud teed.

RKM II 111, 20/1 (32) < Muhu khk., Vanamõisa k. (1961)
Viluhaigus. See oli malaariataoline haigus. Suvel iga päev peale lõunat hakkas inimene kogu kehast värisema. Tugev külmatunne. Kõrge palavik.
Ravimiks oli viluhaigerohust keedetud tee. Selle rohu puudumisel tohterdasid viluhaiged end saunalaval. Viheldi kõvasti.

RKM II 101, 435 (88a) < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Kägiste k. (s. Vaher), s.1873 (1960)
Halltõbi. - Hallitõbi, hall sõidab, selle vasta tehti värisejateed, need heinad, mis kasvavad, jusku väiksed marjad otsas (= Briza media L.), need ladvad lõigati, kuivatati ära talveks.

RKM II 160, 22 (9) < Rakvere khk., Rakvere l. (1962)
Halltõbi ehk külmtõbi. Väga külm on. Haige väriseb. Kanget väristiheina teed juua. Isa oli ka haige.

RKM II 384, 167 (22) < Tallinn < Saaremaa (1985)
Väristustõbi, viluhaigus.
Viluhaiguse puhul joodi viluhaiguse (väriheina) rohu teed ja määriti ihu nõrgendatud viinaga. Muud ei ole kuulnud.

RKM II 385, 499 (21) < Saarde khk., Räisa k. (1985)
Väristustõbi.
Raviks olid soojad vannid, palderjan ja jood.

ERA I 3, 117 (18) < Pöide khk. (1930)
Viluhaige? Viluhaige on haigus, kui inimene kardab külma ja alati väriseb. Selleks tarvitakse viluhaiguste rohtu, mis kasvab metsas ja aasal.

Vilbaste, TN 1, 793 < Lääne-Nigula khk., Oru v. (1938)
Raudnõges (Urtica urens L.). Ka väike nõges. Tee raudnõgese vartest ja lehtedest raviks külmapalaviku, “hallitõve” vastu.
Loomadele keeta neid luutõve vastu.

E 27620/1 (4) < Pöide khk, Saareküla k., Vana-Löeve t. (1896)
Hall- ehk külmtõbi kutsutakse Saaremaal viluhaigus. Selle vastu pruugitakse pilvetükkisi, mida kange rahesadu piab pilvede küljest maha peksma. Neid pilvetükka antakse haigele sisse, siis piab haigus ära lahkuma.

Vilbaste, TN 1, 921 (9) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi talu (1932)
Väristajarohi - hallitõve vastu, ka kadaka- ehk nõgeseviht, leili visatavat hapu kaljaga.

ERA II 158, 259 (24) < Jämaja khk., Torgu v., Hänga k., Raisavälja t. (1937)
Maavitsad - neist keedetakse teed; arstitakse viluhaigust.

ERA II 130, 288 (56) < Muhu khk., Hellamaa v., Lõetsa k., Sassi t. (1937)
Viluaige rohud, väiksed valged õied, neid leotse viina sees ja anti viluaigele sisse.

ERA II 1, 224 (1) < Helme khk., Taagepera v. (1928)
Inimesele, kes halli sõitis, anti juua kust, suitsutati kadakate või kuuskede suitsuga ja pandi arstimise otstarbel ka lauta sõnniku alla.

ERM 6, 14b < Kursi khk., Puurmanni v. (1921)
Hallihaiguse põdeja roninud vana kuu neljapäeva õhtu 3 korda vastupäeva läbi ükskõik mis puu looga.
Hallihaigeid määriti viina ja tökatiga, ka suitsetud ja aurutud. Ja viheldud parsil ehk laval 9 puu vihaga.

H II 66, 662 (139) < Tarvastu khk., Vooru k. (1901)
Hallitõbe arstimiseks suitsutati ennast kitsiuibu suitsuga.

E 72248 < Põlva khk., Koiola v. (1924-1926)
"Andre, kos ruuna taoksed?" Andre tegi häält vastu ja hall oli kohe seljas ja raputanud. Teinekord oli tulnud kitsena ja mekotanud. Oli otsind tõbist. Viimane ei ole taiband ja ütelnud omast peiduurkast kitsele: "Kitokene, mine är." Hall oli muidugi siis jälle kallal. Sulane oli hörpind hapandet kust - hall jätnu rahule. Ühele oli antud kapstaid süüa. Hall oli öelnud: "Ma sinno ei putu, mis sa sika handa haisutid!"

RKM II 27, 17/8 (14) < Kodavere khk., Ranna v. (1949)
Üks vanaaegne pudrätsik, Juhanson nimi. Venemaal eläs, sääl mehed kaevasid tal kraavi. Temä olli kõnelend, kudas temäl ork kallal käenud. Emä lähnd ärä heenamaale ja ütlend temäle: "Mine ära kanepi sisse, egä ta sind mujal rahule ei jätä. Enne mina ei tule kodo ku õhtu." Kaarel lähnud kanepi. Nõnagu emä ärä lähnud, nõnna Kaarel näeb, et emä kõnnib ümmer kanepi, emä valge tanu piäs ja hõegub emä hiälega: "Kaarel!" ja "Kaarel! Tule vällä!" Kaarel tiäs nüüd selgesti, et emä läks ära heenamaale, kust temä kodo sai, et see on vana ork. Ei laasund mussukestki. Kui hiält tied, siis oo kallal. Emä õpes ärä. Kanepi sõber minnä ei saand, kange kanepi hais. Emä tuli õstu kodo ja Kaarel õli iki kanepis, vällä ei tõstnud tulla.

RKM II 172, 88 (20) < Torma khk., Mustvee al. < Kodavere khk., Ranna v., Sääritsa k. (1949)
Kaarel Juhanson Ranna kontori ligidal oli põdenud orka. Ema läinud kodust ära heinamaale ja käskinud minna kanepisse, et ork pelgab kanepi haisu ja et kui keegi hõikab, siis ära tule välja. - Kaarel vaadanud läbi kanepi, et ema kõnnib ja hüüab: "Kaarel, Kaarel, tule väljä! Kos sa õled nüid?" Ei ole Kaarel välja tulnud enne kui õhtu.

E 11418 (119) < Tarvastu khk., Vooru v. (?)
Kui särepäid sööd, siis tuleb sulle "hallitõbi". Selle arstimiseks pead kitsiuibo suitsuga suitsutama, siis lahkub külmavärin ära.

ERA II 158, 383/4 (7 ja 7a) < Mustjala khk., Mustajal v., Paatsa k., Tamme t. (1937) Sisesestas Raivo Kalle 2014 [med]
Kui viluhaigus on, peab olema rohi, mis päikeseta kasvab, kas tuhliidad või muud. Punane (v)öö raiuti katti ja põletati ära, selle tuha veega arstiti aiget.

AES, MS Tervis, LL 32 (1/2a) < Karksi khk., Ainja v. (1932)
Taeva pilve, mis maha oli pudunu, sedä pidi ilma täädmede süüme. Ku ta selle vastulese rohi sai, siis sai terves.

E 668/669a < Pilistvere khk. (?)
Hall mees tuleb uksest sisse - tuleb kallale, ajab kõik kohad värisema. Püsib mitu nädalat, kuni tark abi toob. Inimesed läinud vahel parsile - ahjule peitu. Mõni isegi ahju. Kui hall toas kedagi ei leidnud, läinud teisale, murdnud lapsed-vanad maha, teinud haigeks. Vanast olnud palju tarku, kes nõgestest ja nõgestejuurtest rohtu teinud ta vastu! Mõnikord aidanud isegi nõgestega kõrvetamine.

E 668/669 < Pilistvere khk. (?)
Tihti tuleb uksest hall mees, keda kätte saab - piinab. Iga piinatu jääb haigeks. Targad aga teavad abi nõgestest ja nõgeste juurtest. Ka läbi kondi ja kivi on võimalik nähe, kui hall mees inimese magades tema pääl istub. Tol juhtumisel peab haiget pöörama, kus varem olnud pää, sinna jalad. See aitab!

ERA II 158, 56 (30) < Anseküla khk, Salme v., Anseküla k., Sääsi t. (1937)
Viluhaigus, seda on olnd ka, raputas ja valus oli, inime oli poolsurnud kui äkisti tuli. Vanad inimesed arvasid, et see on võlutud. Seuksed rohud on, nendega arstiti (värihein).

ERM 6a, 25b < Kursi khk., Puurmanni v. (1921)
Tarvitud ka mitmesuguseid arstimise ja „ohatuse“ abinõusi, näiteks küll mindud halli eest kuuma ahju, parsile, kuuma saunalavale leili sisse, põllupeal kasvava rukki sisse joostud, et hall kätte ei saa. Ka aurutud riide all ja suitsetud kadakatega, kuid enamesti haigus nagu ise kadunud, kui küllalt oli inimest vaevanud. Jutustajal vanakesel on hallihaiguse parandanud suures metsas kasvavad veikese põõsa sarnane puukene nimetatud maavitsad, vänge haisuga, roosakate õitega, pärast õitsmist punased marjad. Neid varsi, juuri, isegi ka lehti kui suvel, keeta ja leutada, kuid nii, et aur välja ei käi. Sellega siis pestud, ka aurutud haiget. On sellest rohitsemisest terveks saanud.

AES, MS Tervis, I < Palamuse khk., Kallivere k. (1938)
Teelehed kirikuteelt on olnud ravimiks orga vastu.

ERA II 193, 92 (24) < Torma khk., Avinurme v., Tõnusaare k., Tagavälja t. < Adraku k. (1938)
Tunglaterad on ka orgarohi.

ERA II 36, 236 (7) < Kanepi khk., Kooraste v., Kanepi vaestemaja (1931)
Hallitõbisele antud rohuks kalmujuure pulbrit.

H II 3, 569 < Setumaa, Vastseliina khk. (1889)
Pälün um hüä rohi halli vasta, pälünäliemi andas juvva, siis lätt hall ärr päält.

ERA II 193, 91 (22) < Torma khk., Avinurme v., Tõnusaare k., Tagavälja t. < Adraku k. (1938)
Ühel naisel õli orgahaigus. Tämale näidatud unes, et kui suad esimist uut rukkileiba, siis suad tervest. Naine saatnud lapsed, et minga korjaka rukkipiade pialt manna. Lapsed korjanuvad ja söötnud emale. Ema saanudki tervest.

E 62431 (1) < Helme khk (1928)
Halli arstiti: laudas sõnniku alla, kust juua, kadajate ja kuuste suitsu sees suitsetet. Külmavärinaga ja päävaluga. Hallisõit. Sii sõit halli.

ERA II 244, 397 (22) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. (1939)
Mu imä põdõs ka hallihaigust. Nägi, et üts hall hobõnõ tull, kui ligi sai, katte är ja ollegi imäl hall sälan. Kui rohtu võeti, siis pahanes hall är, ütel, et kui ma tagasi tulõ, siis ma raputa viil rohkõmb. Tetti pihlapuust nui, tollõle lõigati 9 risti pääle. Kellele siis hall pääle tull, toda pesseti pihlapuust nuiaga. Kui viimati hall är läts, oll inemine nii jõuetu, et es jõvva midägi tettä.

ERA II 29, 423/4 (34) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. (1930)
Põdesin poole suve hallitõbe, jüripäevast heinaajani. Madu-ussi pea tahtis ema kaela panna; ehmatasin, kartsin - siis kadus hall ära. Hall oli parajasti peal, kui ema tuli, uss näpitsa peal. Enne seda ema näind pöörast vaeva, et arstida tütart hallist: pihlakapuie alla pandi, sita alla (see tähendab lauta sõnniku alla), kaevu taheti visata. Ema küttis sauna, kuiva kuuma vihaga vihtles - surin ära ema kätte, aga ikka oli hall sellas. 8-aastane olin. Ema mattis lauta sita alla. Hall tuli, hõikas: "Mari! Mari!" - ja kohe kallal. Kui pealt ära läks, olid nii kui surnud. Minul kartmisest tuli: koer tahtis kiskuda - kolmandal päeval oli hall sellas. Hõikas ema häälega "Mari, Mari, Mari" kolm korda, mina hõikasin vastu - ja kohe oli sellas. Oas käik ei aidanud. Turgi pipra viina jõin poole toopi - ei aidanud. Seekord, kui see hall tuli, kägu pettis just jüripäeval ära - ja kahe nädala pärast oli hall sellas. (Ubade tegemise ja Lapi motiivid näikse võõrad).

ERA II 12, 497/8 (2) < Simuna khk., Salla v., Salla k. (1929)
Kes seda teab, mis asjaga see külmtõbi tuleb, aga jutustaja oma mees on olnud külmastõves. Kõiksugu rohud proovitud ära, kuid miski asi pole aidand. Unes näidatud, et võtku sisse konna vett, siis saab terveks. Aga mis on see konna vesi? Pidasid kõik aru, et mis vesi see on. Aga pole saand seda tarkust kätte. Üks mölder annud ühe piprakauna, et pangu see viina sisse ja andku poisile üks veerandik seda viina. Nemad leotand ja andnud ja saanud terveks.

E 58644 < Võnnu khk., Kõnnu k. (1921)
Hallid tulnud Lapimaalt sügisel naesterahva näol. Kui kevade tulnud ja hall juba küllalt inimest piinanud olnud, nõnda, et luu ja nahk järele oli jäänud, rääkinud nad üksteisele: "Ta on väga ära piinatud, jätame teda nüüd maha" - Selle järele läinud hall ära. Kadakad pandud patta ja suitatud põlema. Siis võetud laps riiete sisse mässituna ja visatud tulde, et teda ehmatada ja halli surmata. Halli eest võidud ka ära põgeneda, et ta inimest mitte kätte ei saaks. Pandud tsuvva ehk viisu tagupidi (konts ette, nina tahapoole) jalga - hall ei ole saanud jälgi mööda järele tulla.

H I 2, 566 (41) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. (1888)
Hall sõidab halli hobuse seljas. Hallitõbe põdeja seutas laudas sellili lehma selga ja lasti tulest läbi joosta, suitsutati kadakatule peal ja tehti muud kanget ehmatust ja hirmutust. Käkiti ära verise hobuse naha sisse ehk sõnniku ala, kust hall teda üles ei võind leida; niisugutses peidupaigas kuulis haige, kudas hall teda tuba mööda otsis ja peenikese armsa heälega nimepidi hüüdis; juhtus haige vasto hüüdma, sest et hall ikka petlikult oma maja tutvade inimeste heälega hüüdis, siis oli ta jälle teda raputamas, ehk kuulis ta muido tema hüüdmist, kas tööd tehes ehk käies, juhtus ta siis üle õla vaatama, siis oli jälle hallisõit käes.

E 33474 (33) < Otepää khk. (1897)
Halli arstimine. Kui hallitõbi inimesele peale tuleb, siis pekstakse seda inimest kadakakeppidega. Kui hall pealt ära läheb, siis pandakse põdejale tagurpidi viisud jalga. Peidetakse põesasse ära ja pantakse hobuseriistu peale, siis ei mõista hall seda inimest enam üles otsida.

H III 29, 531 (15) < Viljandi khk. (1889)
Hallitõbi minevat üle, kui haige ahju pandavat ning ahjusuu pääle kadakatuli ette tehtavat.

E 44879/80 (2) < Võru l. – Gustav Sander (1904)
Ütskõrd oll ütel tütrikul jo kümme nädalit hall raputamah mann käünü. Küll otsõ tütrik kõigist abi – a olõ-õs nätä timä jaos tuod ruoht, mis olõs avitanu. Ütskõrd tulnu näide poolõ üts sant, üte käega naistõrahvas, tuo jäteti sinnä üöses. Ku tuo näkk, et tütrikul sääne hädä oll, nõudsõ timä ka kõik arr, et kas olõt abi ka otsnu ja kas kavva jo om hädä mann olnu. Tuo kõgõ pääle seleti nimä kõik ilosahe arr, nigu asi oll. Siis käsk vanamuor tütrikul ahjo minnä, esi pand timä kadajid ahosuu pääl savvuma. Nii oll tütrik vaest hummogust kuni pruokostini, siis lasti timä ahost vällä. Võt sinnä tuo hädä jäijegi.

E 44882/4 (4) < Võru l. (1904)
Vanalaiga oll Rõugu kihkunnah, nimelt Kasaritsa mõisa sooh, üts õigõ rikas talomies, kellel üts ainus lats - tütar ja varaperija oll. Et tütarlats muido kah pääle rikkusõ õigõ muotsa latsõkõnõ oll, siis naksi tälle jo õigõ noorõlt kõige nelä tuulõ puolt kosja kalduma, armuviina vierdümä. Timä jo uma rikkusõ ja ilo peräst ollgi umah kolgah kuulsamp, umah vallah valusamp, nii et kuna midägi rõivastõ põõlõtski vaja oll, siis oll uuõ umbloja ja vahtsõ valmistaja egä kõrd käeperäst. A midä õks vana tikõ vai kes nail inemisil lasõ-õi õnnõlikult ellä, tsusas ka sinnä uma nõna vahelõ. Tütrik naas umah tävveh häitsemise aoh halli põdõma, mis ka kosilasõ nigu luvvaga mannt pühke. Puol aastakka oll timä jo nigu kunagi rikas inemine “tohtri ruohi” raisanu, a abi tulõ-õs kostki puolt, siis na astimä vannu inemiisi pallõma. Nii selet timä umma hätä ütele vanamuorile, kes opas tõrdohe kadajavie sisse minnä ja vahtsõ kasukaga kinni katõtust siäl kolm päivä olõma. Tettigi kõik nii oppamise perrä, ku kolm arr sai oltus, võtt tütrik tuo kasuga tõrdu päält sälgä ja läts tuoga tõistõ tallo hallipakku. Sinnä saijõh nätti siäl, et täll kask värisäs, kõrraga võtt tuo pernaane, haard tuo kasuga, vei aho lõhna pääle, kohe hall arr kütsi.

H III 19, 788 (104) < Viljandi khk. < Halliste khk., Abja k. (1893)
Halltõbi kaduda ära, kui haige enesele haavapuu otsas teised riided selga ajab.

H IV 3, 324 (5) < Paistu khk., Kaarli v. (1888)
Oli keegi hallistõbes (hallisõit), siis loodeti seeläbi abi, et üheksat seltsi marjapuude lehti keedeti ja seda vett, milles lehed keesid, tõbisele juua anti. Ka pidi üheksa talu leiva söömine abi andma. Veel pidi halltõbi ära kaduma, kui tõbine kasvajal pihlapuul või haaval augu oherdiga sisse laskis ja tõbe pealetulekul kolm korda ümber puu käis, iga ringi ajal augusse puhus ning viimsel korral ruttu punni ette pistis; seega oli tõbi puu küljes.

H I 3, 312 (26) < Tarvastu khk. (1892)
"Halli" arstitas nõnda jälle: Kui hall 3 korda pääle tuleb, sõs pane omale kirikurõõva selgä, taosko kaala, lase lepäle auk sissi, kõnni sõs selle lepõ ümmer kolm tiiru ja puhka igõ kõrro aal sinna auku ja sõs läs sinno lepale augu sissi pihlapuu pulk.

H III 29, 530 (14) < Viljandi khk. (1889)
Hallitõbi ei söandavat inimese kallale tulla, kui see kaheks lõhki aetud pihlakatüve vahele minevat.

E 25507 (VI) < Viljandi khk. (1896)
Kes halli põdes, see pidi pihlapuu keskelt lõhki vaiadega ajama ja sealt lõhest läbi tükkima ja oma särgi (hamme) sinna vahele jätma ning alasti koju minema, aga mitte ise tagasi vaatama. Siis pidi terveks saama.

ERA II 239, 56 (3b) < Torma khk., Lohusuu v. (1939)
Virus käis ringi orka-arst, kus oli orkahaigeid, läks ta sinna. Arstimiks tarvitas ta tüki seapekki ja pihlakapakku, millele oli kiil lõhe sees. Ta võttis tüki pekki ja pani selle lõhe sisse, viis selle haige voodi ette, tõmbas kiili välja ja sinna vahele jäi ork, kes tuli seapekki.

ERM 6a, 26a < Kursi khk., Puurmanni v., Pikknurme k. (1921)
Hallihaiguse kautamiseks määritud haiget viina ja täitega (tökatiga, mis segatud). Ka viheldud parsil kadaka, kase ja 9 puu vihaga. Hallihaigust on mitut moodi rohitsetud. Kellest terveks saadud, seda ei teatud, sest haigusesse surijaid olnud liiga vähe.

H II 30, 875 (88) < Rõngu khk., Hellenurme v. (1889)
Kui hall pääle om tullu, siss pidavat halliline inimine selle puu otsa minema, kellel ristiga marja otsan om (nii kui pihlapuu ja nii edasi). Siss lahkuvat hall sellest inimisest ära.

H II 70, 664/5 (3) < Vastseliina khk. (1904)
Vanast elänü Vastseliina kihkunnah üts rikas talomies, kel üts ainukõnõ illos mehelemineja tütär olnu. Kui tütrel paras häitsemise aig käeh oll, kosä kolmõlt puult kokko tulli - siis tull halltõbi mano. Kõik kosilasõ pühiti kui luvvaga mant. Esä kui rikas mies otsõ tütrele edimält kõigist paigust "tohtri ruohi", a noist saa-as midägi. Tütär lõdisi jo poolõ aastaka hallitõbõ all, kooni kiäki tark vanamuor opas: mine tõrdohe kadaja marjust ja nõglust tettü lipõ sisse ja panõ vagivahtsõnõ lambanaha valgõ kasuk tõrdõ pääle kattõs. Esä kuts ka sedämaid "uvvõ umblõja, vahtse kaska valmistaja" majja ja lask hinele valge naha kaska valmis tetä. Otsõ ka mõtsast kadajamarä ja -nõgla kokko ja imä tekk lipõ tõrdohe valmis. Tütär läts sinnä sisse, imä võtt esä vagivahtsõ kaska pääle katta. Sääl lämmä lipõ seeh oll näijo terve üöpäävä arr ja halli es tulõ pääle. Siis tull ta julgelt lipõ-tõrdust vällä, võt kaska pääle ja läts siält tõistõ küllä, versta maa taadõ, hallipakku. Kui ta sinnä küllä sai, nätti, et täll kasuk säläh värises. Üts vanainemine, kes hallitõbõ ka esi põõnu oll, tuo tiedse ja tundsõ halli sibulit ja kuoka. Ta haard õigõ ruttu kasuka näijo säläst arr ja pand palava aho lõhna pääle. Siäl tõmbu küll kasuk kokko, a hallilõ teti ka ots pääle, illos näijo pässi timäst vallalõ.

E 44881/2 (3) < Võru l. (1904)
Ütskõrd naas üts taloperemies halli sõitma, kes ka kõik abi arr otsõ, a kostki õnnõ midagi saas. Nii opati ütskõrd, et siis saa abi, ku matkõ tedä lauta lambasita sisse, siält lövväi hall tedä arr. Tettigi nii. Matõti ka mies sita sisse, nii et kostki mulgukõist vällä jääs. Siäl läts kümneaestaganõ poig lauda mano ja hõigas: “Tätä, kos sa no ummõhtõ olt kah?” Esä hõikaski pojalõ vasta sita seest: “Siin, poig, mis siäl um...” Sai esä vaivalt nuo sõna arr üteldä, naas hall tedä nii raputama, et lamba sitt muudku torkõ õnnõ, hall kuuld esä hellü, läts jalki mano, nii et tuos ka midägi saas. Siis opas üts vana mies, kellel jo halli krutsku tutva olli, et mies pantagu kolmõs pääväs pihlapuu lehti alla, nii et siält määnestki mulgukõist ei jää. Tuo sai tettüs, mehel jäi suur varbas vällä, hall raput viel tuod piteh, katõti ka tuogi arr kinni - a sinnä tuo hädä pääle kolmõpäävädse hall olõki jäigi.

H III 22, 19 (2) < Otepää khk., Palupera k. (1894)
Hallipõdejat arstitu järgmiselt nii: pidinu mõtsast otsima 3 pihlast keppi, keis kõik kolm ütte juure päält üles kasunu. Siis võetu hobese taose sisest rinnus, pantu põdeja jalust kammitsete, siis pantu kaskidega kõvast kinni ja siis poiskese pesnuva läbi kaskide põdejat sängin kui maitsgles ennenimitetu keppega.

AES, MT 186, 35 < Helme khk., Tõrva l. (1937)
Miu kadunu emä arstse haiguse ärä edimitse kõrrage, nigu ta tulli. Päevä tetti leibä. Esä höövlepengi pääle tetti mulle ase. Säng viidi vällä, telle panti sinna kotale, kos säng oli, ja miul ööse oli külm, aga kuuvalge illus öö olli. Minul es ole muudku külm ja külm. Emä tulli minnu katma. Temäl oli kähen pallas vikatiterä, kolkse pengi vastu: ”Kun sa olet, kun sa olet, vai sa külmät, ma löö sul pää otsast.” Mina kangeste pellassi. ”Ma rao maha pää otsast.” Hallil lubati raguda. Miul hirm, ihu läits lämmäs. Heiditemisega lää küll mõni haigus tagasi. Miu kadunu vellel lahutu perse kuumas, pihle- ja kadajeossega pesseti. Edimine oli ja viimätses jäi. See põdes siis hallihaigust. Kae miast lämä, nüid om jälle kerjute saanu.

RKM II 160, 22/3 (10) < Rakvere l. (1962)
Malaariahaigust on ka Eestis olnud. Haige higistab palju, on palavik ja külmavärinad. Lina lõhnab higist. Võib iga päev korduda. Rakveres oli keegi haige malaarias. Kolm ämblikku panna siidilapi sisse ja panna haigele südame peale. Pihlakapuu pooleks teha, pulk vahele panna, et seisab, ja siis kolm korda sealt läbi käia ja tuleb ütelda: “Kadugu haigus, ärgu tulgu iialgi tagasi.”

H I 7, 370 (6) < Jüri khk. (1895)
Kes hallitõbes on, see saab siis temast kohe lahti, kui ta ühe jämeda pihlapuu vaiadega nii lõhki ajab, et ta sealt vahelt ise läbi mahub pugeda. Läbi pugedes peab ta oma särgi (hamme) sinna lõhe vahele jätma ja siis ise alasti kodu jooksma, kuid joostes ei tohi ta mitte kordagi tagasi vaata; tagasivaatamisel tuleb aga hall uueste kallale.

H II 51,588 (3) < Paistu khk., Holstre v. (1895)
Hallitõbe arstiti vana eesti rahva man ninda: pihlapuune varb aeti ninda lõhki, et mõlema otsa kinni jäive, siis pidi sie, kellel halltõbi oli, säält lõhe vahelt läbi tükma, et siss tõbi maha jääs.

Vilbaste, TN 10, 272 (43) < Rakvere khk., Rakvere l. (1966)
Väristihein. Väristiheina teed joodi, kui oli külmtõbi ehk halltõbi. Isa oli ka haige ja sai terveks.

ERA II 7, 687 (16) < Tartu l. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanasti arvati küll, et halltõbi olevat selga tulles hüüdnud, aga ta ikka nagu muugi haigus, ei hüüa ega midagi. Olevat vanasti arstitud pekstes vanade vihtadega. Haige värisenud mis hirmus ja kartnud külma. Abi saanud haiguses vähesed.

H II 22, 373 (2) < Halliste khk. (kooliõp.) (1889)
Hallitõbe sünnitaja arvati üheks vaimuks, kes ajuti inimese seljas sõitmas käis. Kui ta tarre sisse tuli, siis oli ikka ukseklingi lõginat kuulda olnud. Kui ukse sisse auk teha ja sinna punn ette lüüa, siis ei saa vana Hall enam sisse. Kaelast saani külma vette minna. Kui siis Hall inimese näul sind sealt välja püüab meelitada, siis ära tule veest välja. Kui ta kolm korda oma meelituskatset näeb nurja lännud olevat, siis läheb ta häbiga ära ja jätab sind rahu. Ehk: söö leiva sisse terveks jäänud viljateri.

ERA II 195, 59 (4) < Viljandi l. vanadekodu < Viljandi khk.., Auksi k. (1935)
Hallitõbi, hallihaigus. Ma olin viieaastane, ma mäletan, tään ära, kõik kohad värisesid, tuline külm oli. Saun oli palav, aga ei tundnud palavust. Ei läinud ära. Viidi pihlakapõõsasse ja pekseti pihlakaga. Ei aidand. Pandi äglide alla seapessa, et tõbi läheb ära. Pandi palavasse ahju, kui leivad välja võeti. Siis anti pudelist rüibata nagu rohtu. Kangesti vaene oli (vaene = halb). Kennigi ei ütelnud, mis asi see oli. (Arvab, et vist on kust antud juua. Kuidas hallitõvest lahti sai, seda enam ei mäleta.)

AES, MS Usund, AU 38 (1/3) < Palamuse khk., Saare v., Kallivere k. (1938)
Hork: ork: g. orga. Ork raputanud inimest, orkka kutsuti. Isi inimene külmetas ja isi raputas. Kutsuti orgahaigus. Inimene tüknud ahju ja pandud tuli ette. Kui lõke ees õllud, siis ei õlema enam inimesele järele lähnud. Ork jusku inimene reakind: “Mine korja kerikutee pialt teelehti, siis ma lähän ära.” Tii tiid. Ei tia, mitme keriku tii pialt. Õlin laps, kui kuulin, et ork on kõnelenud, orgahaigus.

E 80575 (1b) < Vastseliina khk., Orava v. < Setumaa, Järvesuu v., Värska k. (1932)
"Halletõbi" peitus selles, et inimene tihti ilmaasjata värises ja teda arstiti järgmiselt: Inimene pidi minema lauta lambasõnniku sisse poolest kehast saadik ja sääl nii terve öö olema. Kuid ta ei tohtinud aga sõnakestki ütelda. Kui aga see ei aidanud, siis pidi keetma äädikavett ja kohvi ning seda jooma, mis oksele ajavat. Siis tuleb selle oksega inimese pääd määrida, mille järele haigus kindlasti kaduvat.

H II 70, 662/3 (1) < Rõuge khk. (1904)
Üts tütrik oll jo poolõ aastakka halli sõitnu ja kõik roho arr joonu, miä õnnõ tälle opati. Arr oll timä sinu-määtüse leeme joonu, arr juudi-sita piibuh tõmmanu - kõik ilma asända. Hall värist tedä inne ku peräst. Siis opas üts vanamuor: "Sa mine tühjä kardoka hauda, lasõ sinnä hinele ütsä puu lehe (ütsä sordilisest lehepuust) kokko koräda, panõ nuo havvasuu pääle savvuma - siis ei tohe hall sinno inäp väristämä minnä." Tütrik läts kodo ja tekk ka nii. Ja tuost samast tunnist jätt hallitõbi tedä maha. Üts tõõnõ tütrik, kes ka kümme nädälit jo halli sõitnu oll, läts jalki üte targa mano, kes jall opas: "Otskõ mõtsast üts kütside marjuga katai ja mine esi ahjo ja panõ ahosuu pääle savvuma - siis ei tohe hall sinnä minnä.” Tütrik tekk ka nii ja hallitõbi läts mant.

E 44879 (1) < Võru l. (1904)
Hallipõdeja kardokahauah. Vahtsõliinah oll üts nuormies jo puol aestaka halli sõitnu. Kõik ütlemise ja oppamise sai ärr tettüs, ärr sai siu määtüs juodus, ärr sai juudisitt piibuh tõmmatus, a vat saa-as abi kostki.
Ütskõrd kõnõli nimä tuod häta ütele vanamuorilõ, kes kah ärr lubasi arsti. Võtt ütsä puu lehe (ütsä sordilise), saat poisi kardokahauda, pand nuo lehe suu pääle, nii pidi poiss olõma kolm päivä kardokahavvah, siält saigi abi.

ERA II 39, 413 (14) < Viljandi khk., Viljandi l. vanadekodu (1931)
Hallisõidu ajal anda sooja viiga juudasitta.

H II 52, 45 (11) < Kanepi khk., Vana-Piigaste m. (1894)
Palorohi ehk kolmõkõrraline rohi.
Selle rohoga suidsutetas mesiläisi, kui na väega oimatsõ (hoimatsõ) ommava. Keedetas lehmäle, kui piim halv om. Haudõ seen havvutedas luuvalutsit ja hallipõdõjit. Tettäs tiid ja juuvvas, esierälde, kui külmetänü oldassõ.

EKS c, 75 < Jõhvi khk. (1891)
[Gramineae]
Briza media
Külmaväristuse rohud.

ERA II 201, 42 (21) < Saaremaa (1880ndad)
Viluhaigus.
Rõõsa piimaga valged "villvalli" õitsed keeta.

ERA II 292, 418 (38) < Tallinn l. (1940)
Külmtõbi, kui külmaraputused peale tulivad, siis anti midagi sooja juua, ka toore sibula söömine tegi tervest.

ERA II 13, 182 (1) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu (1929)
Külmatõve lilled kasvavad metsas nagu heinakõrs, lutika moodi marjad külles, ise värisevad. Külmtõbi tuleb raskest külmetamisest; see teeb siis terveks.

ERA II 14, 567 (1) < Kodavere khk., Kodavere k. (1929)
Külmtõbi vai orgatõbi. Arst ei saa kuidagi palavikku välja. Hapukapussid ja sialiha söö, siis saad tervest.

ERA II 14, 573 (1) < Kodavere khk., Ranna as., Teelahkme t. (1929)
Ork ja orgatõbi, minu isa õli 6 nädalit haige. Kanepi mindi pakku - siin vanast õli palju kanepit. Kos naeste kerstud õlid, riidepakud sehes, sinna riidepakkude alla mindi ka pakku. Koirohtu kartis. Pidi niisuke vaim olema.

ERA II 29, 91 (2) < Laiuse khk., Vaimastvere v., Endla k. (1929)
(Vastused küsimustele) Külma tõbe tuleb vähe nüitsel ajal ete, arsti rohuks on tarvitud umala teed. Vanal ajal pandud inimene kütisese (mätaste alla). Kui keegi õikab, ei tohtind kütises inime vastu õigata siis tuli külmtõbi jalle kallale.

ERA II 13, 323 (32) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. (1929)
Külmtõbi tulevat külmetamisest ja ehmatamisest. Siis inimene hakkab värisema. Jutustaja on näind ise üht niisugust haiget. Magand kuumas ahjus terve öö ja pärast antud sassabarillasid sisse.

RKM II 72, 377/8 (1) < Urvaste khk., Antsla l. (1960) Sisestanud USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Tuul Sarv 2008
Saunas raviti külmahaigust, masseeriti selga, vihuti käini. Jala- ja käevalusid vihuti lepavihaga. Külmahaigust raviti ahju paistel Kui keegi oli haige, katõti haigõ kinni ja tuulutati siis tuba. Tuba tuulutati kolm korda pääväl.

RKM II 81, 279 (28) < Häädemeeste khk., Muhu k. (s. Jaanson), s. 1887 a. (1958)
Külmahaiguse rohi. - Ennevanasti pantu linad ja kangad rukkipõllu ääre maha, kui rukis õitseb, siis need rukkiõite helbed kukuvad senna pääl, tuul saputab need õilmed maha, see piab olema hea tee külmahaiguse vasta.

ERA II 167, 178 (23) < Ambla khk., Ambla v., Jootma < Järva-Madise khk. (1937)
Türgi pipar - vene sõjaväele ei keedetud ühtegi suppi ilma; ajab ära külmatõbe, mis paneb raputama, hoiab ära ka teisi haigusi.

RKM II 249, 589 (975) < Krasnodari krai, Vesjoloje k. < Sulevi k. (1967)
Külmatõbi ehk maleria.
/---/ Arstiti mitmet moodi. Pandi viina sisse koirohtu ehk külmatõbelillesi, kuid see rohi aitas ainult ajutiselt. /---/

RKM II 272, 386/7 < Krasnodari krai, Vesjoloje k. < Sulevi k. (1970)
Külmatõverohi kasvab samamoodi kui naistepunad, kuid õied on punased. Nende õite tee on malaaria (külmatõbe) vastu hea juua, pool teeklaasi korraga ilma suhkruta ära juua.

KKI 8, 373 (234) < Kuusalu khk., Koitjärve k., Vainu t. (1948)
Külmtõve jauks olid rohud, värisesid sedasi, neid anti juua.

KKI 8, 432/3 (349) < Kuusalu khk., Mäepea k., Saare t. (1948)
Külmtõve vastu olid kasteheina moodi lilled, marjad külles. Olen kuuld et undisitta on liutatud ja antud juua. Talvel saadud seda.

Vilbaste, TN 3, 137 < Kambja khk., Kambja v., Hama t. (1932)
Tammekoore tee - kõhutõve, külmanud liikmete (koorevannid), külmatõve ja mõnesuguste nahahaiguste vastu.

Vilbaste, TN 3, 712 (14 a) < Tartu l. ja Tartumaa (1932)
Koirohi (Artemisia absynthium L). Tee on külmatõbe ja vähjatõbe vastu.

Vilbaste, TN 1, 460 (1) < Kose khk., Kurena k. (Raeda) s. 1876 (1929)
Haavapuu [Populus tremula].
Külmatõbe arstimiseks võetakse noor pikk haavapuu, 1-2 tolli jämedune, tehakse keskelt lõhki, aga nii, et otsad kinni jäävad, ja lastakse haige sealt läbi pugeda. See pidada aitama. Kui mina umbes 10-aastane olin, siis arstiti minu isa juures sel kombel sulast, kes külmastõbes haige oli. Kas sellest ka abi oli, seda ma küll ei mäleta.

Vilbaste, TN 2, 335 (24) < Ambla khk., Ambla v. (1931)
Türgi pipar - vene sõjaväele ei keedetud ühtegi suppi ilma selleta, sakslased panid värskele lihale. Ajab ära külmatõbe - paneb raputama - ja hoiab ära teisi haigusi.

Vilbaste, TN 7, 244 (9) < Setumaa, Slobodka k. (1930)
Pruus. Kruusakoored keedetakse ära ja on hea külmamisetõbe ajal, juuakse kooreteed.

Vilbaste, TN 7, 254 (21) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Tammistu k., Kolga-Leesi (1930)
Värinarohi oli külmatõve vastu. Ka rohi keedeti ja joodi vett. Kui hakkas kellelgi inimesel pää värisema, siis jõi ta rohuvett ning see aitas ka.

Vilbaste, TN 7, 271 (20) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Kolga k. (1930)
Petrasammalad on külmatõve vastu.

Vilbaste, TN 7, 271 (21) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Kolga k. (1930)
Kasteheinad on külmatõve vastu.

E 49631/2 (62) < Palamuse khk., Kuremaa v., Vinni k. < Koeru khk. (1915)
Rakvere lossi varemete vahel kõndinud üks mees. Nurga tagast tulnud teine mees, ise kui poisikene, aga hallid juuksed peas ja hall habe näos, vastu, teretanud ja küsinud: ”Noh, Tõnu, kas sina mind enam ei tunne?” Mees kostnud: ”Ei mina tunne sind mitte, sind vana narrikest pole ma kunagi näinud; alles täna esimest korda.” Poisikeseohtu vanamees kergitanud püksa ja lausunud: ”Kanäe imet, või ei tunne enam ära. Mäletad, nelja aasta eest elasime ühe särgi sees ja ühe mütsi all kui vennad. Külakarjase naine lasi sind lõhki rebitud noorest haavapuust läbi pugeda ja toominga koortest keedetud vett siis juua. Mina pidin ka kohe sinust lahkuma, eks ole tõsi, Tõnu?” Poisikeseohtu vanamees kadunud ära. Siis tulnud mehel meelde, et nelja aasta eest külmatõbe põdenud oli. Karjase naine ajanud kasvaja noore haavapuu jala peal kiiniga pikuti keskelt lõhki, venitanud laiali, siis käskinud teda läbi pugeda. Haavapuust läbi pugedes annud naine toomingapuu koortest keedetud vett juua talle ja külmtõbi olnud kui peoga ära võetud tema küljest. See see külmtõbi ise poisikeseohtu vana halli juuste ja habemega mehena olnudki.

ERA II 38, 505/6 (111) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Roela vaestemaja (1931)
Tuulispea pesad on kämparad kaskede küljes. Kui on külmtõbi, selle vasta keedetakse seda vett.

ERA II 195, 232 (89) < Varbla khk., Saulepi v., Helmküla k. < Saarde khk., Jäärja m. < Varbla khk., Vana-Varbla m. (1936)
Külmhaigus (ei tea vastust). Pilveraasukesed kukuvad maha, seda sisse anda, saab abi. Neid on väga harva saada.

H I 9, 371 (36) < Viljandi khk. (1896)
Külmatõbe rohi. Need hallid samlad, mis väljal ja metsas kivide pääl kasvavad, on külmatõbe vastu väga head rohud, kui nendest teed saab tehtud ja siis seda igas päevas vähemalt kolm korda joodud - hommikul, lõuneajal ja õhtul. Iga kord peab aga pääle teejoomise ennast voodisse hästi tubliste riiete sisse mässima, et keha higistama hakkab.

ERA II 37, 61/2 (57) < Jõhvi khk., Järve v., Kukuruse k., Joorami t. (1931)
Külmtõbi. Selle vasta saab rohtu: heina sees kasvavad, värisevad ninda - värihein, selle seemnetest teed teha.

E 52271 (3) < Palamuse khk., Kaarepere v. (1891/2)
Värisend hein, vill, hall, külmatõbi, haigele sellest keedetud vett juua anda.

ERA II 27, 211 (20) < Nissi khk., Riisipere v., Aude k., Toomanni t. < Nissi khk., Riisipere v., Viisu k. (1930)
Külmtõbi oli ennemuiste. Oli üks pikaldane haigus. Inime väriseb, kui tõbi tuleb. Pandi ikka üheksa villakotti peale ja otsiti kadagarasva. Üheksa aho leiba anti. Seapahna toodi alla. Mõnel käis päeva takka, oled oemane ja värised, nii et keha hüppab.

E 52232 (8) < Palamuse khk., Kaarepere v. (1891/2)
Kui keegi külmastõbes on, siis kõetagu ahi kaunis kuumaks, pandagu lauad ahju põrandale ja haige, kellel rätik kõvaste pea ümber on seutud, nii et kuum läbi ei lähe, ahju laudade peale istuma. Ahju suu ette pandagu lauad ja nende ette kadakaoksad. Kuna üks oksi kõrvetagu, teine väljaspoolt tua uks lahti ja küsigu: ”Keda sa seal kõrvetad”, millepeale kõrvetaja vastaku: ”Külmatõbe, külmatõbe.” Seda tehtagu 3 korda, siis on tõesti külmatõbe haigest lahkunud.

ERA II 28, 692/3 (26) < Viru-Nigula khk., Kunda-Malla v., Kunda k., Seppa t. < Viru-Nigula khk., Kunda-Malla v., Ojaküla k. (1930)
Külmtõbi hakand ka. Minu lell oli haige. Tuli kevade kündamast, jäi haigest. Üks juut õpetas: vääna lepapuul süda välja, pane prunt otsa, pane kaenla alla. Kui ärkad, siis pane toise otsa ka prunt, siis külmtobi läheb sinna sisse. Teine tegigi sedasi, siis viind ühe haava otsa, sidunud oksa külge nööriga rippuma. Ja ära läind tõbi! Vanad plekijuudid käisid külas, olid mitu nädalat paigal.

H II 50, 250/1 (25) < Laiuse khk. (1895)
Külmatõbe arstiti järgmiselt. Kui haige sängis oli, visati temale salaja karunahast kasukas üle ning pekseti teda sellega. Söödeti temale salaja muti, konna ja hiire liha ning nõndanimetatud "pilvetükka" sisse, kasteti maduussi vee sisse ning anti seda vett haigele juua; kuivatati kassisitta, pandi vee hulka ning anti haigele; keedeti lutikasuppi, mida haige sööma pidi; pekseti haiget vanade viisu- ja pastlinärudega; tehti inimese tont: naestesärk topiti õlgi täis ja riputati lakke haige voodi kohta vastu oksa rippuma; viidi haige lauta sigade pahna sisse; viidi aeda ning seuti punase lõngaga puu külge kinni, kus vana "külm" teda viimast korda pidi raputama ja siis järele jätma. Külmtõbi oli luupainaja sarnane piinaja, kellele häbi püüti teha ja kõiksugu halva asjadega ära hirmutada.

Vilbaste, TN 7, 458 (12) < Jõhvi khk., Kohtla-Järve, Käva kaevandus (1930)
Värililled külmatõve vastu.

RKM II 271, 423/8b < Krasnojarski krai, Ülem-Bulani asundus (1970)
Haavapuu. See on hallikooreline puu - ennemalt, kui oli arstirohtude puudus, siis inimesed keetsivad haavakoori - jõivad teda kõhuvalu ja külmatõbehaiguste vasta. Aitas. Kole kibe vedelik, kui jood.

Vilbaste, TN 7, 670 (9) < Rapla khk., Valtu k. (1930)
Kalmus [Gustav Vilbaste märkus “Ei”].
Kalmusejuure tee: üks lood peeneks lõigatud kuivi juuri poole toobi vee kohta on abinõu isupuuduse, inglishaiguse, kahvatõbe, külmatõve vastu.

Vilbaste, TN 5, 198 (26) < Põlva khk., Mooste v. (1934)
Kõivolehe: külmatõbe vastu.

H II 37, 813 (13) < Kose khk. (1892)
Külmatõbe vastu peab aitama, saab ubalehe ja kupulehe juurikaid võetud ja veega kiedetud ja seda vett joodud, siis kaduda külmtõbi sootumaks.

ERA II 13, 257 (5) < Simuna khk., Kurtna k., Separahva t. (1929)
Kes külmastõves olnud, see pandud ahju ja süüdatud siis õled ahju suu all põlema (kuid ikka nii, et haiget mitte ära põletada). Külmtõbi tulnud külmetamisest.

ERA II 13, 76 (71) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. (1929)
Pilvetükid. Jutustaja on ise neid näind. Kui pilvetükid taevast alla langevad, siis on nagu sült, mis maa pääl ei sula. Külmatõve haiguse puhul on antudki sisse pilvetükke. Ravanduse puhul vist ka antud. Leitud pilvetükid korjatud purgi sisse ja hoitud alal.

ERA II 260, 429 (55) < Mustjala khk., Mustjala v., Tuiu k. (1939)
Ma oli pisike kui ma oli viluaige olnd. Koirohu viina oli antud.

ERA II 158, 196/7 (19) < Jämaja khk., Torgu v., Karuste k., Uueniidi t. (1937)
Viluaigus tuli mu mehele koduõues peale; segasin kortli viina ja pool kortlit tõrva, jõi änam kui poole ära, siis magas kut surnu. Pärast seda es tule enam peale.