Haiguste märksõnad

Rabandus

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus ravitavat haigust on nimetatud rabanduseks, ravanduseks, rabajuseks (rabajukseks), rabatud haiguseks. Teiseks laialt tuntud nimekujuks millega rabandust kutsuti oli lendva ja selle murdelised teisendid lendaja, lendäi, lindaja, lendav, lindav, lindva, lendva, lendvahaigus (levinud nimetusena Põhja-Eestis), lendvajooksva. Kuna rabanduse sümptomiks on äkiline haigestumine siis kutsutigi seda haigust mõnikord ka äkiline haigus, äkine, äkitsehaigus, äkisehaigus.
Antud haiguse nimetused olid paralleelselt käibel ka loomade puhul ning tõrjevõttedki kattusid ja sellepärast pole mõnikord üheselt selge kas ülestähenduses mõeldi looma või inimese ravimist. Ka haigused, mis tekitasid nii loomadel kui inimestel antud sümptomeid, olid samad, näiteks põrnataud (Anthrax): Põrnataudi nimetatakse ka siberi katkuks ja rahvasuus kannab ta veel "rabanduse", "lendva" või "äkilise haiguse" nime. Põrnataud ehk siberi katk on raskekujuline nakkushaigus, mille tekitajaks on Bacillus anthracis. Viimase eosed on eriti vastupidavad välistele mõjudele. /---/ Inimesele kandub põrnataud samuti võrdlemisi kergesti. (Sumberg 1941: 1376).

Rabandus rabas inimesi või ka loomi. See tekkis ikka äkiliselt. Inimesel olid mõned jäsemed, käed või jalad halvatud, või ta kukkus surnult maha. Tegu oli ilmselt peaaju verevalumiga. Peeti äkiliselt tekkinud haiguseks, ka tuulest saadud (Lüüs, 1959: 187).
Rabandus /---/ - ajurabandus (apoplexia), mõnikord ka nimmevalud (lumbaga, ischias), halavatus (paralysis) jt. (Vilbaste 1993: 90).
Rabandus tuleb järsku. Lööb tervest kehast läbi. Kes on nõrga verega, see sureb. Loomadel oli ka niisugune haigus, hüüti lendva-haiguseks. Kurjad inimesed saatsid need haigused. ERA II 18, 308/9 (1) < Jõelähtme khk. (1929)
Rabandus (ehk lendev) võib mõnesugune olla; järsk, silmapilkselt surmav, mida südame- ehk seesmiseks rabanduseks nimetaks. Üldiselt aga nimetaks rabanduseks, kui inimene ehk loom järsult suurt külmetust tunneb, kogu ihu haige, kõht lahti on muutunud. Ehk ilmuda sooja- ja külmahood vaheldameisi.ERM 6, 16 < Kursi khk., Puurmanni - E. Grünberg (1921)
Lendvahaigus - õhus on üks nisuke asi, lööb läbi õhuvoolus inimesest. Kuldpaber oli, lendavkuld, pannakse kas leiva pääle vai sis võetakse sisse. RKM II 14, 52 (127) < Jõhvi khk. (1947)
Lendev. Äkiline haigus, vahest hüütakse 'rabades'. Seda haigust saadab vihamees loomale ehk inimesele. Läheb loomast äkitselt läbi kui kuul, jätab enesest järele raja, augu. Harilikult tapab. Elama jätab, kui läheb läbi sealt kohast, kus pole kardetav. Toob siiski raske haiguse. E, StK 14, 118 (1) < Kuusalu khk. (1922)
Ka usuti seda, et mitmed peremehed on lendvarabandust teinud ja seda saatnud ka tuules minema, ja kuhu see tuulehoog on puutunud, se olnud surija siis, oli see luom ehk inimene. E 30368 < Väike-Maarja khk. (1897)
Nõiad teha lendvat, teised ütlevad rabandust. Nad lõigata terava otstega kadakapulga, puhuda selle peale ja saata siis lendama. See lennata nagu püssikuul, lennata kas mitme versta peale ja tabada looma või inimest, keda nõiad saatekohast ei näha. E 8° XII, 92 (302) < Tartu-Maarja khk. (1932-1933)
Lendva - rabandus, äkiline häda. Kas enesel või loomal, igatahes teise inimese saadetud. Sisse anti püssirohtu, ka arsti sõnad. ERA II 186, 401 (131) < Rannu khk. (1938)
Äkilised haigused olid - äkkhaigus. Nüid nimetata südamerabanduseks. See hüiti lendavaks, lendav käib läbi inimesest. See old ikka teise inimese tegu. ERA II 192, 225 (37) < Kuusalu khk. (1938)

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

On inimene rabatud, siis keeda ristrabantuse rohi (Thalictrum flavum) paja sees ja anna haigele sisse; haigel tuleb aga sissevõtmise ajal hing kinni hoida ja parem käsi üles taeva poole. Küll ta siis terveks saab.

On inimene rabatud, siis tuleb ristrabanduse rohi (Thalictrum flavum) paja sees keeta ja haigele sisse anda; haige peab aga sissevõtmise juures hinge kinni hoidma, nii et ei hinga. Rabat haigused: tuulest rabatud, ilmast rabatud, õhust rabatud jne.

Raudnõges: rabantse (rabantuse) haiguse vastu. Kui inimene rabantsehaige om, võta raudnõgesit üits kimp piiu nindasama toorelt, kui no kasvave, ja vihu kuuma sannan, seni kui ihu kupla lääp. Sis saap terves.

[Arstirohtutest.]
Raudnõges rabantuse tõbe vastu. Kui ihu ära rabat om, võta peutäus raudnõgesit, vihu kuuma sannan ihu seni, kui ihu kupla lööp. Sis saavat terves.

Rabanduse vastu kasvavad metsas kõrge mägede otsas musta marjadega "rabanduserohud", neid põletakse süte peal ja lastakse seda suitsu haige loomale. Ka keedetakse neid ja antakse seda vett sisse. Mõne talu rahvas on suvel hoolsad neid korjama, aga mõnes talus ustakse, kui rohtusi saab korjatud, et siis ka rabandus tõeste tuleb, aga kui rohtusi ei korja, siis ka rabandust ei tule.

Rabanduse vastu kasvavad haavametsas kõrge mägede otsas musta marjadega "rabanduserohud", neid põletakse süte peal ja lastakse seda suitsu haige loomale. Ka keedetakse neid ja antakse seda vett sisse. Mõne talu rahvas on suvel hoolsad neid korjama, aga mõnes talus ustakse: kui rohtusi saab korjatud, et siis ka rabandus tõeste tuleb, aga kui rohtusi ei saa korjatud, siis ka rabandust ei tule.

Kadakamarjatee on hea abinõu külmetamise, rabanduse ja köha vasta. Vaja vaadata, et niisuguseid marju võetakse, millel ristid marjadel; ainult niisugused mõjuvad hästi, muud ei.

Äkilise haiguse puhul võetakse eredad söed, pannakse plaadi peale ja sinna peale "rabandserohtu", seistakse kaksiti suitsu kohal, lastakse suitsu ka kõrva ja ninasse ja minnakse teki alla.
See abinõu aitab ka siis, kui inimesel ehk loomal seedimine korratu.

[Labiatae]
Thymus serpyllum
Liivatee. Taimed kõige varredega keedetakse teeks rabanduse vastu. Rabanduseks nimetab rahvas iga äkilist haigust inimeste ja loomade juures. Hakkab enamiste külmetamisega.

[Urticaceae]
Urtica urens
Raudnõges. Kui inimesel rabandusehaigus on, siis võta kimp tooreid raudnõgesid ja vihu kuumas saunas, kuni ihu kupla läheb. Siis saavat haigus terveks.

[Orchidaceae]
Orchis maculata
Jumalakäpp. Juur ja õied kuivatada ja pulbriks teha, seda siis rabanduse ja muu äkilise haiguse vastu sisse anda.

Lendav - siis palderjani (lendva rohi) keeta ja sisse anda.

Rabandus (ehk lendev) võib mõnesugune olla; järsk, silmapilkselt surmav, mida südame- ehk seesmiseks rabanduseks nimetaks. Üldiselt aga nimetaks rabanduseks, kui inimene ehk loom järsult suurt külmetust tunneb, kogu ihu haige, kõht lahti on muutunud. Ehk ilmuda sooja- ja külmahood vaheldameisi.
/---/ Samuti keedetud sibulaid ja kärjemett pajas. Sellega aurutud haigeid. Antud juua ja määritud rindu. 30 a. eest olnud.

Üht vanarahva poolt nimetatud haigust kutsutakse ja tuntakse „tuulest rabatud“ nime all. Kes tuulest rabatud, seda arstiti rabatsi rohtudega, mida rabatsiheinadest keedetud. Sagedaste loeti ka rabatsi või rabatud haige pääle sõnu: "Tuulest mingu tulle tuule haigus, rahest saagu otsa rabatsi haigus."

Inimeste rabanduse vastu naistepuned.

Rabandusehaigus om küll olemen - suu jääb kanges. Sihantsid rabanduseheinu om, neid keedetse ja nende vett andas haigel. Konte siist võtab peris võimu ärä. Ööl rabatuse om halvempe ku päeväl rabatuse - sedä pailu ei avite kennig.

Rabanduse vastu on metsateed ehk rabanduserohud.

Rabavuse kõrral andada kõhe püssirohto ehk võib ka rabanduse rohto.

On inimene ära rabatud, siis keeda ristrabanduserohi (thalictrum flavum) ummusses paja sees ja anna seda siis haigele iga päev üheksa korda sisse. Haige peab sisse võttes hinge kinni pidama ja suu vastu päeva hoidma. Tähentus. Rabathaigused, tuulest rabat, ilmast rabat, õhust rabat jne.

Lendva ja liigendivalude puhul käidi saunas ravimas, peamiselt laval, kus viheldi kasevihaga.

Lendva. Kange valu oli ja ajas külmetama. Lõngaõlivett anti ja toorest sibulat.

Lendva. Söödi sibulat ja lakuti pahemat pihupesa ristakuti ühtepidi ja teispidi.

Rebasekakulilled. Need on ühes piimapisarate ja kannikestega meil Kaukaasias esimesed kevadekuulutajad, aga kui on soe talv, siis õitsevad nad talv läbi nagu tänavu talvel.
Rebasekakulilli on punaseid ja valgeid. Õiede lehed hoiavad allapoole, aga südamed ülespoole, kannikese õitest on natukene suuremad, õievarred on peenikesed punakad, umbes sõrmepikkused. Lehed on tal tumerohelised, vähe suuremad kui kannikestel, kuid lihava kasvuga läikivad, lehti on tal rohkesti, tema narmasjuurte küljes kasvavad ümarikud latsergused kakukesed, laiuti läbimõõt 3-4 sentimeetrit, paksud umbes ligi ühe sentimeetrini.
Neid kakukeisi tarvitati kuivatatult enne 1920. aastat kui arstirohtu rabanduse ja kõhuvalu korral nii inimestele kui ka sarvloomadele, leigati üks õige õhukene killukene rebasekakku, pandi pool tikuväävlit, kaks tera suitsupüssi rohtu, kaks-kolm tilka lõngaeli (väävlihaput), ehk veel parem, kui oli käepärast soolahaput, ja üks supilusikatäis põletatud viina. Need segati ära poole teeklaasi veega ja anti sisse kas haigele inimesele ehk haige loomale. /---/

Rabatsihein.
Rabatuse aeg jäid sooned kanges. See lõi äkki, inimene kukkus maha, olli uimane ja valu olli. Ikki rabati jalad või käed ära. Kui üleni rabati, siss surri kohe ära. Selle eest paluti kirikus. Rabatsirohi olli metsas, kasus, öeldi rabatsihein.

Rabandus.
/---/ Aga heinamaadel, sarapuude lähedal, kasvavad hiiemarjad, need aitavad ka. Hiiemarjad on mustikasuurused tumesinised marjad vaksapikkuse sileda varre otsas kobar. Neid aga ei ole palju leida. Eks sibulas meega koos oli alati ka rabanduseravi.

Lendva ja rabandus.
Üldiselt tarvitati samu ravimeid kui külmetushaiguste puhul. Vanaemal oli päris apteegist toodud mingi palderjani, nõmme-liivatee ja nii edasi segu, mida ta nimetas rabatserohuks.

Rabanduse vasta olid metsas pujud - pujuvett anti. Pandi pujud keevasse vette.

Varesetanu.
(Halliste kihelkonnas kutsutakse varesetanu sagedaste ka kuningakübaraks, sest et selle õiel väga sarnane välimus ja värv sobib kuningakübarale. Saarde kihelkonnas olen kuulnud seda taime ikka kutsutavad kuningakübaraks, kuid nime varesetanu Saarde pool kuulda ei ole olnud.)
Varesetanu õisi on tarvitatud vanal ajal teiste õite ja juurtega segatult mitmesuguste haiguste vastu, nagu nimelt rabanduse, maalise ja uimastuse arstimiseks.
Saardest.
Varesetanu [Campanula pera]. Sinised kuljuste moodi õied. Õisi ühel varrel mitu. Kasvab heinamaadel, isegi ka karjamaadel. Vana-Karistes kutsutakse jänesetanuks.

Lendvarohud [ravanduserohud, nõuab niisket maad]. Pidada väga hea rohi olema ravanduse vastu (Sõna „ravandus“ on vist ranna murdes pruugitav, õigem on vist „rabandus“, mis välja kujunenud sõnast „rabab“. Ka nimetatakse ranna ääres seda haigust, kui see äkitselt tulnud ja raskema kujul on, lühidalt „lendva“.). Iseäranis veel äkilise ravanduse, see on „lendvaravanduse“ vastu. Arstimisviis on: haige pannakse istuma istme peale ja kaetakse riidega üle. Raskemal haigel seatakse pea üle voodi ääre, kaetakse pealt riidega ja pannakse ennem korjatud ja kuivatatud rohud põlema. Nii lastakse riidealune paksult suitsu täis. Iseäranis rohu küljest tõusvat suitsu peab haige ninasse tõmbama enne, kui see laiali jõuab minna.
Kas sellest tehtud tee joomine ka ravib, ei tea.

Rabaduserohi: kasvab kuivas maas. Tema kõrgus on 8-10 sentimeetrit, rohelised lehed. Teda tarvitada rabandusehaiguse vastu keedetult.

Pilvetükid. Jutustaja on ise neid näind. Kui pilvetükid taevast alla langevad, siis on nagu sült, mis maa pääl ei sula. Külmatõve haiguse puhul on antudki sisse pilvetükke. Ravanduse puhul vist ka antud. Leitud pilvetükid korjatud purgi sisse ja hoitud alal.

Ehmatuse ja rabanduse vastu tarvitati hõõguva kasepuu söe vett, milles vanne võtta, peale selle veel palderjaanijuurte teed.

Rabadusemarju on tarvitatud rohuna rabaduse vastu ilma teiste rohtudeta.

Lendva ehk rabadus. Haigus algas kõrge palavikuga; inimene kartis külma suvisel kõige soojemal aastaajal - isegi ahjupaistel hambad lõgisesid suus. Lendva ehk rabaduse vastu anti musta suitsuga püssirohtu mõni tera keelega lakkuda pahemalt peopesalt, mõni tera soola -"- -"- sibulat triivistrikki umbes 1/4 tl. Lõnga õli veega lahjendatult, nii et paras hea tugev hapu maitse oli ja hambad suus krudisema pani. Tagajärg oli, et tunni ehk kohe pärast läks haige juba liikuma, rohi oli oma töö teinud. Inimene sai terveks.

Rabanduse ajal võeti püssirohtu, lõngaõli vett, sibulat ja rõõska piima sisse.

Actaea spicata: rabanduserohi.

Liivatee - köha ja rabanduse vastu

Lendvarohi - rabanduse vastu.

Kibuvitsa tuulepesad olid ravanduse ja äkiliste haiguste vastu. Tuulepesad keedeti ära ning joodi seda vett.

Liivatee - rabajuse ja külmetamise vastu, liivatee kuivatatakse ära ja keedetakse teed, see ajab veel keha higistama.

Tuulerabajusrohed on rabanduse vastu. Kasvavad nagu kastekõrred, üleval latvas litrid.

Maarja härjapää on rabanduse vastu.

Umurisuits rabajuse vastu.

Umuritee rabanduse vastu.

Tuulerabajusrohed on rabanduse vasta.

Tuulerabajusrohed on rabajuse vastu.

Maarja-härjäpääd rabanduse vastu.

Tuulerabajusrohi rabajukse vasta.

Inimesele pidi rabaduse korral antama meresütt, soola ja köömneid.

Katakaalused rabanduse rohuks.

Ravandusrohud on ka ravanduse vastu, juuakse teed.

Lenderavandese rohud on ravandese vastu, tehakse teed ja juuakse.

Suur valge ristikhein. Suur valge ristikhein on südameravanduse vastu. Kuivatada, põlema panna ja selle suitsu ninna lasta.

Ingerijuured: rabanduse vastu. Teeks keeta.

Käukuku lille juured - rabanduse ja pasanduse vastu.

Rabanduseks nimetati kõiki tundmatuid äkilisi haiguseid, mis algasid kerge palavikuga. Raviks võeti sisse püssirohtu, lahjendatud lõngaõli (väävelhapet), liikvat (Hofmanni tilku), vehvermentsi (öeldi: vehverments teeb vedrud kergeks) (piparmünt) või kampriõli tilku.

Käbihein - “ravandõstutt, juõksvarohe”.

Rabatusehaiguse vasta tehti heinapebre vannisi.

"Kundrapussu" retsept:
Ahju keressist võeti kivi, kus keresiga ahju ei olnud, vaid kinniskummiga, sealt virussest kundrekivi (ahju peal sellejauks suvel paigale pantud punasesõmeraga, lappik kivi, ümbes 10-20 naela raskune) aeti ahjus ehk tuhkhavvas tules kuumaks (helendama) ja pandi keset tuba savipõrandule. (sell ajal elati talvel rehetubades, kambreid ei olnud) Noor ema võttis linase palaka üle õlade, villane ündruk veel peale ja seistis kassirassi kuuma kivi kohale. Näpuvahelt laskis (külatark naine vanamoor) rohtusid kuuma kivi peale, kanepitera ehk hernetera suuruselt: veevelit, juudasitta, ehk kui neid ei olnud, siis 9 veevelitikku ja nattuke juudisittalappi (näru külest natuke, kus kord juudisitt (asvalt) sees olnud.) Kui nende tuli kadus kivilt, siis kulbiga siristas õlekõrre jämeduselt vett kuuma kivi peale, et auuras. Kuum auur läks üles noor ema alt keha ümber ja kui kivi enam ei sisisenud, ruttu sängi ja karvanahad ehk kasukad peale katta, kuni higitses, sellega oli "kaehtus" ja "rabahtus" arstitud.

Raamandus külmetamisest ja südamevalust, teda arstiti "raamanduse rohtu” sisse võttes, seda korjati suvel, ja talvel kas suitsetati teda ehk leotati vees ära ning joodi, raamandus olla kurja inimese küllest ka hakand.

Lendvarohi: armastab niisket maad. 50-60 sentimeetrit kõrge. Laiad rohelised lehed on. Lendvarohi on lendvahaiguse vastu. Kui inimene jääb äkki haigeks, siis antakse seda rohtu sisse.

Sibulad on mitme haiguse vastu. Näiteks küpse sibul roosi ja villiroosi vastu, küpse sibul ja toores sibul kõrvavalu vastu, küpse sibul hambavalu vastu ja toores sibul oli ka äkiliste haiguste vastu.

Äkilise haiguse rohud olid äkiliste haiguste vastu. Rohi keedeti ja joodi rohuvett.

Piima härjapää on äkilise haiguse vastu.

Lendvarohed äkilise haiguse vastu.

Lendavrohud äkilise haiguse vastu.

Lisaks sain veel teada, et on tuntud mingisugust taime - äkise aiguse lehed (missugune see on, seda ma veel ei tea). Selle taime lehtedega on suitsetatud, kui inimest on tabanud mingisugune „äkine aigus“.

Sama haiguse puhul on suitsetatud ka liivateega [kui inimest on tabanud mingisugune „äkine aigus“] (niipalju sain teada, et see taim pidada kasvama kuivadel liivastel maadel ja tal on väikesed kollased õied ja läikivad lehed).

Raudrohi - “ravaria-, ravandõsrohe”. Valgete vastu. Suitsetatakse “äkeldase” haiguse vastu.

Mis kedagi tegi, see oli ikka nõid. Ta luges sõnu peale, hõerus, nühkis ja keetis rohtu. Jooksvarohtudest keedeti ja pandi seda peale ja nühiti kangesti, siis kadus jooksja ära. Kui jälle äkine läbi keis, siis oli püssirohtu tarvis. Miisujuur ja triivistükk olid ka vahest head äkilise haiguse vastu.

Äkine, äkise 'rabandus'. Vastu aitavad samblikud üheksat seltsi, meis korjat säält, kus 3 aiateivast on koos. Neid keedeti ja siis pesti.

Äkise haiguse vastu olid rabanduse rohud, siis suitsetati nendega.

Haavakaapest ja kalmuse juurtest teed - äkilise haiguse vastu.

Lendvarohud jõe ja ojade ääres; õige pikad valvakad õied. Kui äkiline häda loomal on, ehk kui loom sui ajal punases on. "Meie oleme ka ise võtnud."

Väristameserohuga (värihein) saab suitsetud, kui inimesel ehk loomal äkiline haigus on.

Koirohi - need ajavad äkisehaiguse ära; koirohuga suitsetada riide all ehk teevett teha, siis kaub ära.

Ülemetsarohi. Seda suitsetati äkise haiguse vastu.
Ülemetsa rohi – Thalictrum flavum.

Äkine. Püssirohusuitsu ma lasi. Äkiselehed olid metsas. Tuletikusuitsu lasti. Tiivesriki suitsu. Kalasoolvett ja vett segada.

Kui inimene äkki haigeks jäi, suitsutati teda maarohtudega.

Tuulepesa tuuakse koju, sellest lastakse vett läbi ja äkilise aiguse puhul antakse kas inimesele või loomale.

Äkilise haigusse vasta on hiad punased putked.

Tuule rohu suitsu lastaks, pantaks soba üle pää kui häkine haigus on.

Äkine haigus - see tuli järsku, kohkumisest, külmavärinatega. Apteegist anti selle vastu punast pulbrit.
Võeti sisse ka rivistüki eli, seda keedeti rivistüki lehtedest ja vartest.

Rabantsiderohu teed ka joodi kohe muidu. Oli hea tee. See oli äkilise haiguse vastu. Loomale suitsu, inimesele tee.

Äkisehaigerohi ehk lindavhaigerohi. See oli seoksed orased. Kasvasid, pitkad kollased. Keedeti siis ja vööti sisse.

Lindavad oll küll üks haigus. Äkist tuli peele. Käis inimesi, kes neid aitas. Lindavarohi oli metsas - jaanipää keisid ikka toomas - jaanirohud olid.

Öörabatse hein [Geum urbanum]. Vanast tarvitatud teena öösiste äkiliste haiguste puhul. Kasvavad põllupeenardel. Öörabatse ka metsas.

[Maa-arstide?] rohud häkilise haiguse vastu, mis hilja veel pruugiti: Panskriiv, rebasepäts, nisujuur, lendavkuld, meresüsi ja püssirohi. Igast asjast kaabitseti natukene puulusika täe viina pääle ja anti haigele sissi - oli see loom ehk inimene, siis pidi ta terveks saama. Harva tuli seda ette, kui veel tõist korda tarvis oli neid rohte sissi anda. Joba ainus kord tegi terveks. Kui haigus siiski veel ei lahkunud, siis lisati elukriivi ja silmakivi veel esimeste nimetud rohtude hulka. Ja ka soola, aga ikka puulusikatäie kõrtsiviinaga.
Seda rohtu, mis kaabitseti, võis igatühte /vene kõrva ?/ lusika täis olla. Lendavadkulda 14 lehte; püssirohi tõugati kirvesilma all peeneks kui pulver kunagi.

Lendvarohtu tarvitati äkiliste haiguste puhul. Rohi keedeti ning joodi vett.

Värihein - “väristesrohe”. Värisemise vastu. Suitsetatakse äkilise haiguse vastu.

Arstimisrohud:
Kärnalilli tarvitati lendva vastu.

Männikasvud - keedetakse ära ja tarvitatakse lendva, reuma, tiiskuse vastu.

Nätselmehein - seesama [keedetakse ära ja tarvitatakse lendav, reumma, tiiskuse vastu].

Lendävärohed on lendava vastu. Tumerohelised laiad lehed ja must mari pika varre otsas.

Lendävärohud on lendava vastu.

Lendävärohtu lendävä vasta.

Kjõbus - kjõbusõ. Marja tee põiehaiguse vastu. Et Jeesuse krooniks olnud, sellep. ilusad õied. kolmelt põõsalt igalt põhjapoolt küljest 3 oksa keedetakse. See vesi aitab “läbi läin” inimest ja looma.

Rabanduse haiguse vastu olla hea püssirohtu, rebasekakku ja lendvakulda sisse võtta.

Häkise vastu aitas püssirohi ja triivistük suitsetadi siis.

Triivistük on äkise haiguse vastu.

Naiseriietuse oluliseks osaks on olnud ka tinatupp ja nõelakoda, mis rippusid puusal. Tinatupes oli puss, nõelakojas õmblemisetarbed: niidid, nõelad ja hädavajalised arstimid nagu tükk tiivlit, punane rabandus, roosikivi, rebasekakk jne.
Rohtude tarvitamisest jutustas A.R. kohalikus murdes järgmist:
"Rabandust pruugidi, kui inimene või loom äkisti haigeks läks. Tiivelt anti haista, kui südames haige oli. Hüüti ka triivistükk. Nööltsed hoiti nöölakojas pisise koti voi riidenartsu sees isepenes, rohud isepenes."

Mul käis mineval talvel äkildane peal. Panin ikka oma juure triivistikki, soola ja püssirohtu, siis rabanduse saatja ei pidand hakkama peale.

Äkilise haiguse arstimine.
Esiti tuleb lugeda pudelisse, kus on rohtu 9 jagu (püssirohi, mesi, üheksat jagu kahetust, kurjasilma õli, juutasitta, viirukit, mirri, pisuhänna verd ja lendvat hõbe), laul "Kui meil on püsti häda käes". Siis tuleb lugeda üheksa korda issameiet pääle ja laul "Armas Jeesus avita". Haige vassakusse kõrva tuleb lugeda veel üheksa korda issameie palve. Asi peab saama tehtud kindlas usus.

Ehmatuste, rabanduste, üldse äkiliste haigu vastu tarvitud järgm. abinõu. Tulel oleva paja põhja pandud natuke kalja ja tükike juudasitta. Lastud keema minna. Haige asendud paja kõrvale, riie üle paja ja haige. Nii lastud auru. Lõpuks on haige kalja ühes juudasitaga ära joonud. Samuti keedetud sibulat ja mett pajapõhjas, aurutud haiget, antud sisse ja määritud rindu. 30-50 a. tagasi. Ka nüüdsel ajal juhusiliselt harva.

Juudisitt, kui lajalt tuntu "kaehtusõ rohi", saap egasugutse haiguse vasta pruugitus. Kõrd andas tedä rabamise vasta, kõrd sisemätse valu vasta, kõrd kui rohto, et tuu läbi nimelt lastõlõ söögiisso saasi. Kaehtusõ kaitsjas köütvä tedä mitmõki ebauskliku lastõlõ kui loomõlõ nöörikesega kaala. Ravvatossu tegemise man pandas ka raasokõnõ juudisitta palava ravva pääle, et tossu tegemine mõosi. Mõnõ pruukva juudisitta ka hambarohos.

Sandihaiguse [raskelt haige] vastu on tuulepesa suits. See old vanade inimeste usk, mina põle seda iial uskund.

Santhaiguse ravi [raskelt haige].
Püssirohi ja äkisehaiguse lehed pandi piipu ja suitsetati. Vahel võeti püssirohtu niisama sisse või pandi tõrva piipu.

Rabanduserohi häste väikeste lehtedega, lillad õied, õisi vähe aga kobaras, taim hargneb, õied abiharude küljes. Vilets maa, siis ühe varre küljes õied. Õied nagu sirelil. Kasvab niiskemates maades, kus soonikukohad, jõekallastel. Kasvab peaaegu samas maas, kus müntki.

Äkilise vastu on, kui vasema käega võtta mingit marja 9 tükki 3 haaval.

Jaanipäev. Jaanipäeva hommiku enne kut päike tõusis, tuli üheksat sorti rohtusid korjata, need pidid äkitse haiguse pääle hakkama.

Lendva. Heeringas tökatiga sisse määrida ja tagaspidi sisse ajada, see aitab lendva vastu.

Äkine haigus Äkine haigus piab teise kurja inimese töö olema, mis teisele saadetakse. Seda saadetakse mitmet moodi: 1) raudkivi päält, 2) maamulla päält ja 3) väravalaudade vahelt. Mis raudkivi päält saadetakse, on nõnda kange, et võtab kohe looma, kellele ta saadetakse, ära. Kui loom üles leigatakse, siis näikse sealt kohast, kust ta läbi läinud, on liha sinine ja mäda olevat. Siis on kohe aru käes, et äkine on looma ära võtnud. Maamulla päält on saatus kergem kui raudkivi päält, aga siiski võtab ta looma hinge seest ära. Olgu siis küll, kui talle kohe appi saad ja vastast leiad. Väravalaudade vahelt saadetud äkine on kõige kergem. Ta ei võta mitte nii järsku ära, vaid vaevab ainult looma, misläbi ta lahjaks ja inetumaks jäeb. Ja kui sa mitte toherdama ei hakka ehk arsti ei otsi, siis pärib ta ka pitka aja pääle looma ära. Sia ja inimese elu ei võta ta mitte, vaid ainult vaevab neid kangest, mõnikord ka paar päivi. Kes äkist oskab saata kellegiga ehk kellegi pääle pahandab, siis on kohe äkine teise loomade kallal. Kui aga vihaalusel loomi ei ole, siis saadab ta kohe inimese enese kallale. Nimetud haigusele saab järgmiselt abi pruugitud. Kui loom haige on, siis lastakse talle püssirohusuitsu, antakse ka tihti püssirohtu rõõsa piimaga sisse. Veristakse. Mis järgmisest tehakse: Leigatakse haige looma kõrva ehk saba sisse nuahaav, lastakse seal kolm tilka verd ja antakse kas leivatükiga ehk rõõsa piimaga loomale sisse. Tuakse põhja poolt katuse küljest samlaid, õuevärava alt mulda, leigatakse vanu luuatükka ehk katukse räästast õlgi ja suitsetakse nendega. Inimesel, kui tunda on, et häkine pääle tuleb, siis imegu vassaku käe nimetisesõrme otsa kolm korda. Lastagu tõrva suitsu. Toogu ukse läve alt mulda, tua pühkmeid ja suitsetagu nendega. Keegi mees täädis tõendada, et haiguse võis haigusesaatjale tagasi saata, kui ta aga oma ema venna (Arilase Mardi) käest õpetud sõnu pruukis, mida praegus kirjutamata jätan. Nimetud haigus kutsutakse ka mõnes kohas rabanduseks.