Rahvapärased taimenimetused

Rebasekakk

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

[Maa-arstide?] rohud häkilise haiguse vastu, mis hilja veel pruugiti: Panskriiv, rebasepäts, nisujuur, lendavkuld, meresüsi ja püssirohi. Igast asjast kaabitseti natukene puulusika täe viina pääle ja anti haigele sissi - oli see loom ehk inimene, siis pidi ta terveks saama. Harva tuli seda ette, kui veel tõist korda tarvis oli neid rohte sissi anda. Joba ainus kord tegi terveks. Kui haigus siiski veel ei lahkunud, siis lisati elukriivi ja silmakivi veel esimeste nimetud rohtude hulka. Ja ka soola, aga ikka puulusikatäie kõrtsiviinaga.
Seda rohtu, mis kaabitseti, võis igatühte /vene kõrva ?/ lusika täis olla. Lendavadkulda 14 lehte; püssirohi tõugati kirvesilma all peeneks kui pulver kunagi.

Rebasepäts, rebasekakk (Nux vomica) ennemalt väga pruugitav kõhurohi (viina sees leutatud), niihästi elajatele kui ka inimestele, aga nüüd ilma tohtretäheta enam ei ole saada.

Hambavalu. Rebasekakku, piibupõhja, küüslauki.

Rebasekakulilled. Need on ühes piimapisarate ja kannikestega meil Kaukaasias esimesed kevadekuulutajad, aga kui on soe talv, siis õitsevad nad talv läbi nagu tänavu talvel.
Rebasekakulilli on punaseid ja valgeid. Õiede lehed hoiavad allapoole, aga südamed ülespoole, kannikese õitest on natukene suuremad, õievarred on peenikesed punakad, umbes sõrmepikkused. Lehed on tal tumerohelised, vähe suuremad kui kannikestel, kuid lihava kasvuga läikivad, lehti on tal rohkesti, tema narmasjuurte küljes kasvavad ümarikud latsergused kakukesed, laiuti läbimõõt 3-4 sentimeetrit, paksud umbes ligi ühe sentimeetrini.
Neid kakukeisi tarvitati kuivatatult enne 1920. aastat kui arstirohtu rabanduse ja kõhuvalu korral nii inimestele kui ka sarvloomadele, leigati üks õige õhukene killukene rebasekakku, pandi pool tikuväävlit, kaks tera suitsupüssi rohtu, kaks-kolm tilka lõngaeli (väävlihaput), ehk veel parem, kui oli käepärast soolahaput, ja üks supilusikatäis põletatud viina. Need segati ära poole teeklaasi veega ja anti sisse kas haigele inimesele ehk haige loomale. /---/

Igasuguste haiguste vastu tarvitati vanasti juudasitta. Tuli harjakas, kes karjus juba ukse takka: „Kis tahap, kis tahap, juudasitta, pergelipaska, meresütt ja rebasekakku!“

Rabanduse haiguse vastu olla hea püssirohtu, rebasekakku ja lendvakulda sisse võtta.

Ooled, kui kõhu aab täis. Tuuakse apteegist rebasekakku. Lõegatse pisiksed tangud, võetse veega või viinaga. Viinaga oo parem võtta.