Rahvapärased taimenimetused

Lodjapuu

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Kui veikse lapse kõht lahti, põdur ja vaese tervisega, siis ohutatasse järgmiselt. 1) Korjatasse üheksat seltsi marjapuid, nimelt neid, kelle marjadel rist otsas, nagu kadakas, pihlakas, pohlad, sinikavarred, lodjapuu, kitspaakspuu. Kua võib muid marjapuu õkse võtta, aga ikke 9 seltsi. Lisaks selle juure ühe juure pialt kolmeharusse ajanud kase õkse, ja selle vihaga viheldasse. 2) Pannasse kolm kuuma kerissekivi vee sisse, üeldes: "Üks meeste kivi, teene naeste kivi, kolmas üle ilma arsti kivi!" Selle veega vihutatasse last, aga kivid pannasse kerisselle tagasi. 3) Pannasse peerud risti pada peale, lastasse nende vahelt vee soenemise ajal üheksa tulesütt, ühtlaisi ristmise sõnu lugedes, sisse, ja pestasse sellega last.

Vannid noortest lodjapuu (Viburnum opulus L.) kasvudest parandavad sügelisi ja vistrikke.

Lodjapuu koorealust kaabet koorega hapendatult määrida [sammaspoolikule] pääle.

Paistetanud rindade vastu naisterahvastel.
Vaja ainult sooja lammasõnikut peale siduda või purukslitsutud lodjapuulehti peale panna, see aitab.

Põiehaiguste vastu on head lodjapuumarjadest valmistatud moos ja tee.

Lodjapuu marjad paljalt süüa - aitavad [neeruhaiguste] puhul.

Leetrid. Lodjapuu õie teed joodi vanasti, kui mõdu veel ei old müügil.

Lodjapuu õie tee pidi seedimisele hea olema. Mina ei teadnudki, et see on see õitspuu. Meil tehti marju, pandi leiva sisse. Lastele tehti kohe niisugune kakk, siis sõid.

Leetrid. Lodjapuu õitest keedeti leetrihaigetele teed.

Lodjapuu: v. k. калина.
L. K. Wiburnum opalus.
See puu just suur ei kasva, umbes 3-4 meetrit kõrge, kasvab põõsa moodi, õitseb juunikuul, õied kuivatatakse ära pööningul ja keedetakse lastele teed, kui nad leetrihaigust põevad. Marjad on valmis sügisel, kuid on väga mõrudad, umbes nii kui pihlaka marjad, neist keedetakse moosi, minule küll nende marjade moos ei meeldi. Lehed on sugu vahtralehtede moodi, kuid õige veikeste sakkidega, marjad on helepunased, kasvavad kobaras.

Kui kurk on valus, juuakse kuuma piima soodaga, meega. Juuakse veel leedri või lodjapuu õie teed, ka pärna- ja vaarikateed. Joodi islandi sambla, rahva seas „põdrasammal“ või „krobiseja“, teed. Suured inimesed söönud ka männikasve.

Haavarohuks oli vanasti ämblikuvõrk ja veriheinad, lambiõli, värnits (Kavastu pool) ja vask vanemate haavade pääle, kartulikaabe (Haaslava) poolt, koera lakkumine (koera keele pääl öeldi kõik rohud olevat ja kassi keele pääl kõik tõbed), kuusevaik, terbentiin, kõrvavaik, piibupigi lastele naba pääle, lodjapuu marja sahvt, perupalsam, see küll valus värskematele haavadele. /---/

Lodjapuu koort keeta siis, kui kuuriided ei ole hästi, on valuga. Kui viis lodjapuu marja ära süüa, siis valu kaob kah ära, õitest võib kah teed teha.

Kalina - kui on davlenije. Korjasin lodjapuu marjad, litsusin kokku, panin suhkru peale. Oli küll nigu magus hea võtta, aga hakkasin ossele, rohkem ma es taha.

Lodjapuu marju meil eestlased ei ole söönd. Venekad sõivad talvel, kui külmetand olid. Räästa all olivad puntrad seotud, kui vooris käisin, siis nägin.

Pihlakas on ka arstirohi, kui tavlenie on. Venelased ütlevad tavlenie, meie vererõhk. Pihlakas ja lodjapuu, nende marjad on selle vastu. Venelased hautavad teda kuidagi suhkruga, galiina nimetatakse.

[Lodjapuu ehk koeraoispuu (Attich. Sambucus Ebulus) - Gustav Vilbaste maha tõmmanud, märkus juures: “Ei”. Juurde märgitud täpsustuseks Rhamnus cathartica].
Marjad on mustad, kuid nende sahvt on sinine, mis on rohuks haavale ja paistetusile. Marja sahvt sissevõetult teeb kõhu lahti. Ka taime lehti ja koort veega keetes annab rohu paistetuse vastu.

Lodjapuu koortest tehti sügelisesalvi. Seda lodjapuu koort kuabiti puu küllest ja siis segati hapupiima koorega neske körditauline vedelik ja lasti suojas kõhas kolm kuni neli päeva käärida, siis sellega meariti ihu üleni kokku, kellel sügelised õlid. Ega seda lausa ei üeldud, et sügelised. Kellel sügelised teati külles õlema, siis üeldi peenemalt, et sel õlema lilled külles, sellest tuleb eemale hoida, et omale lillesid ei korja. Seda lodjapuud teise nimega nimetatasse „kitse lodjapuu“, mustad läilad marjad (kirjakeeles on ta paakspuu). Mõned sõivad neid marju.

Lodjapuu - „tal marjad paistavad läbi, on nii mahlased. On põletushaava rohi. Korjata pudeli, hea lõhnaga. Kaatermus üks naine põletas jala. Komberdas meile tulla. Tõin selle mahla ja valu kadus ja halvast vai villi ka ei läinud enam.“

Lodjapuu õied [? Sambucus]. Teena - leetritele.

Lodjapuu - keedetakse suhkruga ja tarvitatakse külmetamise puhul.

Lodjapuu marjad - tarvitatakse külmalt köha vastu.

Lodjapuu marjad - keedetakse ära ja tarvitatakse kõhurohuna.

Lodjapuu marjad - pannakse talveks kuhugi külma ruumi, kus nad ära külmetavad, ja pannakse kõrvu ja (tarvitatakse) ja see võtab peavalu ära.

Lodjapuu marjad - keedetakse ära ja tarvitatakse kõhurohuna.

Pihlapuu ja lodjapuu. Pihlapuu ja lodjapuu koortest tehakse teed ja juuakse köha ajal. On ka ühtlasi hea kollatõbe vastu.

Lutikate vastu tarvitatakse lodjapuu marjade mahla. Määritakse selle mahlaga kõik praod, kus lutikad asetsevad, kokku.

Lodjapuu [rahvapärast nimetust pole kirjas] - vilju arstirohuna.

Arstirohu taimed. Lodjapuu.

Lodjapuu õied: tee köha puhul, kui rindade all kisub, umbes läkaköha taoline. Pestakse lapsi, kui vistrikud.

Калина, lodjapuu om желучка vastu. Papa ütels, et sial huutorin olli niipalju lodjapuu marju.

Põesapuudest. Ennemalt öeldi seda lodjapuu vai veel kitselodjapuu [’paakspuu’], kellel need mustad marjad külles on.
Valge õitega oli koeraõõlispuu - punaste marjadega. Nüüd vahetatakse need puud ära.
Kirjakeeles paakspuu, aga nüüd öeldakse seda kitselodjapuud õõlispuu. Ja koeraõõlispuud paakspuu.
Mina ütlen vanarahva üteluse järele lodjapuu vai veel õigemini kitselodjapuu.
Kitselodjapuu marjad on läilad, mittesöödavad. Mõned üksikud, kes söövad neid marju vähehaaval. Lambad olid maiad, sõivad kõige okste, lehtede ja marjadega ära.
Selle valge õitega, mis ennemalt koeraõõlispuust nimetati, selle marju talvel söödi köha vastu.
Mina ka noores eas ühekorra proovisin, aga minul küll ei aidanud. Neid peeti mürgisteks marjadeks.

Lodjappuu - lodjapuu (võib ka külmavõetuid punaseid marju süüa).

Lodjapuumarju hoiti talveks ja söödi köharohuks.

Lodjapuu. Marju süvvas. Puust tetas ruosk varsi, pangi vitso.