Haiguste märksõnad

Viha

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus ravitakse millegi viha.

Vihaks nimetati tavaliselt paistetama või mädanema läinud haava või muud vigastust, kusjuures sõltuvalt arvatavast tekkepõhjusest kasutati erinevaid nimetusi.

Villaseviha viltseviha ‘villase riide seest tulev maitse’; kui seike juhtub aava sisse minema, siis äi parane sii aav änam millalgi.
Ussiviha ‘ussimürk’; selle va punase ussiviha on ull, sii väib inne ka välja vötta kui abi saab.
Tubakaviha ‘tubaka sees olev viha aine’; pane tubaka topp suhe, küll tubakaviha amba valu uurt äe vötab, tubakaviha kange asi.
Taariviha ‘kalja sees olev mürkaine’; äe sa juu taari öhti, äkist taariviha läheb käe sisse, eesel nii sant aav käe peel, et irmus näha.
Sukaviha ‘märjast sukast välja tulev mustus’; ju sukaviha jalale sisse läks, et nii irmus ullust mädanema akkas.
Saunaviha ‘niiske soe sauna õhk’; on ihul katkisi kohti, äi siis vöi sauna minna. Saunaviha läheb sisse, siis äi parane ta änam.
Rohuviha ‘taime seest tulev mahl kui taime katki muljud’; äe lase mitte rohuviha eese jalale sisse minna, pane ikka tükk lapakad ümber.
Pärmiviha ‘pärmi sees olev mürkaine’; paned pärmi kuskile katkise koha peele, uurt ajab ihu mädanema. Pärmiviha äi ole nali, sellest peab oidama.
Põlluviha ’põllu tolmu ja mulla mõju inimese keha haigele kohale’; pölluviha läks äästamise ajal sääre sisse. Marraski oli enne peelt äe, nüüd paistetab ja mädaneb.
Puuviha ‘puu sees olev mahl’; küll sii puuviha on ull. Näe muul vötas sörme äe, räiusi puud ja puuviha läks sisse jähin sõrmest ilma.
Piimaviha ‘piimas olev aine mis haigele kohale sattudes valu tekitab’; piimteeb katkise koha uurt aigeks kui piimaviha sisse läheb. Piimaviha on ihule irmus kange.
Paiseviha 'paise seest tulev mäda ja vesi'; küll sii paiseviha on ikka ihu sisse laijali läinud, et neid nenda pailu tuleb.
Maaviha 'maast tulev mustus, mis haige aava sisse on läinud'; küll siija ikka maaviha on sisse läinud, et sii jalg nii ullu näuga on. Maaviha võib ka orase talve äe vötta.
Küüneviha 'küüne mustus'; kiskusid aiged kohta küünega ja küüneviha läks sisse.
Külmaviha 'külma mõju haigele aavale'; käsi on aige, nüid külmaviha läks viil sisse, nüüd pole parandamist luutaki.
Koeraviha 'koera hammustamisel tekkiv paistetus on koeraviha tagajärg'; Koeraviha sii on irmus, millal sii äe paraneb, küll sii aega vötab.

KKI, KS < Kaarma - A. Toomessalu (1948)
Kui rohu peale maha istutakse, peab enne sülitama - et maa viha külge ei hakka, nii ka kui metsa veega käse pesta, peab enne vette sülitama. ERA II 23, 323 (12) < Märjamaa khk. - Emilie Poom (1930)

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

Kui kasvja ehk paisega saunas sai käidud ja sauna (vihtlemise) järäle punetamma ja vihasest läks, siis üeldi, et leiliviha sisse on lähnud. Selle vasta võeti viha küllest lehti, tehti tulise vie sies pehmest ja pandi haige piale, sie pidi leiliviha välja kiskuma.

Ma keedan seitsmest asjast rohtu: kuusevaik, mage või, rõõsk mant, mage rasv, linnumagus, silmakivi (hästi vähe), kaetese-rohi (teha nagu tee); panni peale sulatada segus ära. Võib arstida kõiki haigusi, kus viha sees on.

Kardulakaabet pääle, ku küeneviha sisse on läind, kak'ki ja seesi natuke haiget saand, ega mud'u sis ei panta.

Õlleviha.
Kui mõni koht on haige, kas lõigatud haav, paise või muud viga, ja kui sel ajal juua koduõlut, milles on hulgas ka humalavett, siis see mõjub haigusse, see koht paistetab ülesse ja valutab. Et kaoks valu ja paistetus, pannakse haigele kohale peale humalalapid. Nimelt humalad kastetakse märjaks ja siis seotakse haavale.

Kui sukaviha või küüneviha oli kuskile sisse läind, muljuti raudnõgesi kahe kivi vahel limaks ja pandi haavale.

Kui sauna minnakse ja kusagilt katki on, siis pannakse vihaleht peale. See vihaleht, kellega sa vihtled, siis ei lähe vihale. Tuuleroosi eli pigistakse ka senna haava peale vahel.

Villatse viha kisub kaalileht hästi välla. Sui aeg on kaalileht kõege vägevam kiskja. Kui seda saada ei ole, siis kaalikaabet piale panna.

Villatsevihale niisama (piiritust ja vaiku). Võib kah tiilehte panna, sii kisub vällä.

Küüsevihale panti kuurt ja võid ja tiilehti pääle.

Villase viha vastu - keige rohkem nad leotasid külma veega ning siis küpset sibulid pandi pääle.

Kõigile vihadele pandi sibulat piale.

Küineviha sisse läks, sii oli raske parandada. Kui sa kuinega kratsid ja kuinealune must on, siis läheb küineviha sisse. Kui ta paistetama hakkas, midagi nad pandsivad pääle, aga mul ei ole meeles enam, sibula või küüslauku, sibulalõiked toorelt. Sibul kiskus seda viha välja siest.

Villaseviha vastu tiilehed.

Sukaviha tulnd sellest, kui viltsed kapetad või sukad jalges ja pastla tärges või pael hõerund naha maraskile. See koht hakand punetama ja valotama. Pandad peäle rasvanahka, teelehte, hapot juurekakko.

Viha. Kuusetõrv, mesi ja hapukoor keedeti salviks ja sellega määriti haiget kohta.

Viha. Kui kusagilt oli katki, kui paranema hakkas, siis hakkas sügelema, siis kriipisid, ümber lõi vistrikud, neid vistrikuid kutsuti küünevihad. Neid raviti, pandi küpsetatud sibulatükk peale ehk soolaleiva puru, näriti soolleib ja sool segamini, pandi vistrikule peale, seoti linase räbalaga kinni.

Küünevihale pandi paiseleht peale.

Lüpsin lehmi. Maaviha läks jala sisse. Jalad mädanevad kasvõi ära. Naabrivanaema küsis: „Kuule, kas teil kalja on?“ Ta tuli meile ja minu ema andis talle kalja. Ütles, et toob ohakaid, karjamaa peal siniste õitega rohi. Keetis selle kaljaga ära ja määris sellega pealt ära.

Kui jalg oli katki, siis pandi teelehte peale, see puhastab ja kisub viha välja.

Humalad [tapud]. Kui humalaviha haavasse läheb, pidada haav pahaks minema. Kardetav pidada olema õlle joomine, milles humalaid sees on, ajal, kui inimesel haava ehk kriimustust küljes on. Joodikud, kes ei suuda haava ajal õllest eemal olla, rüüpavad esiti pisut õlut suhu ja pritsivad sealt haava peale, peale seda joovad, siis ei pidada joomisest enam „humalaviha“ haavasse minema.

Arstirohud. Paislehti paistenud kohtadele, kus viha sees.

Õlleviha sisse läinud - pärmi peale.

Õlleviga läks katkise koha sisse ja pani selle punetama. Siis pandi õllevahtu või pärmi peale, see tegi terveks.

Jutustaja vedas kord metsas puid ja rüüstis sääretera ära. Jalas olid tal villased sukad ja ärahõõrutud kohale läks villase viha sisse. Hõõrutud koht läks punaseks, hakkas mädanema. Kohalik arst kirjutas välja mingit musta salvi, see aga tegi veel hullemaks. Peale tekkis kärn, ääred olid kuivad, üks kest kukkus maha, teine tuli peale. Sellised kärnad ja kestendus levisid igale poole. Süstiti - ei tea, mida - see ei aidanud. Keegi soovitas pärmi süüa. See aitas, ajutiselt peaaegu kadus, aga ärrituste, närvilise olekuga tekkisid uuesti, just küünarnukkidele ja põlvedele. Keegi tuttav saatis Võrust retsepti (pole teada, kust see täpselt pärit on): mage või - 100 g, mesi - 100 g, kakao - 100 g, aaloe mahl - 15 g (1 spl). Sisse võtta 1 spl 2 korda päevas. Kas tagajärgi on, ei ole veel proovinud.

Küüneviha arstiti küpse sibulaga. Sibul pandi pliita all süte pääl küpsetama.

Sukaviha vasta kraabiti suka päält tolmu ja seoti pääle. Õlleviha vasta pandi haigele kõhale tulisi humalaid pääle.

Õlleviha vastu hoidmiseks pannakse nartsuga kuivi humalaid katkise koha peale.

Õlleviha sisse läinud - pärmi peale.

Pärmilapid, piirituselapid peale, kui õlleviha oli sisse läinud või viinaviha ja haava ääred olid punaseks läinud. Kui viltseviha oli sisse läinud -villasest kindast või, siis põletati villast riiet ja riputati tuhka peal.

Kui õlleviha oli haava sisse läind, pandi õllesalvi pääle. Õlut pandi katlaga tulele ja keedeti niikaua, kuni paksuks salviks läks. Ka pärmi pandi haavale pääle.

Vihad, mis naha sisse läksid, neile pandi pääle tuhli riivi ja soolatud tüma.

Õllevihale pannakse pärmi peale. Kodust pärmi.

Õllevihale pandi pärmi ehk õlut peale, õlut puristati suust haava peale, see parandas kohe.

Õlleviha pestakse umalaveega. Isal oli sõrm haige, nõnna mis hirmus. Ja pesi umalaveega ja sai tervest.

Villase viha. Viltse viha, vilne on ära õerunu, läheb katti ja nii vihane ku, põleta villast riiet, pane viltse riide tuhka aava pääl, kohe kosub ära. Ja kasekoore tuhk, selle valge tohu tuhk, seda pääl. Ja kolmas on orasetuhk, sui aeg ükskõik mis orase, aga talve aeg kaevati lume alt rükioras lahti, kuivatadi ära ja põletadi tuhaks, seda tuhka õeruti pääl.

Õlleviha - töömest ja õlut. Kui sa õlut aga ennemiste peele paned kut sa jooma hakkad siis ep tee ka mitte.

Kui haaval küineviha siis, siis panti piiritust ja vaiku piale.

Sukaviha kisub välja kuumas vees tuliseks aetud õlepiad.

Maavihast saadud roos.
Roosi ravi. Nõgesed pannakse vanni. Kuum vesi kallatse peale. Lastakse nõgesed nii kaua vannis kuumas vees olla, kuni vesi vannis ära jahtub. Siis pannakse haige koht roosiga vanni ning lastakse sääl haududa nõgesteleotuses.

Maa-alused on niplikud keha peal. Tulevad maa vihast. Arstiti maavitste veega.

Maa-aluserohtu on kahte seltsi: ühed pisikese punaste õitega, kasvavad juurviljapeenardel, neid kasutakse peene punaste vistrikute nühkimiseks, mis maa-alusteks nimetakse ja arvatakse maavihast tekkinud.

Teiseks vistrahaiguseks olid maa-alused, ka need sügelesid ja haige kratsis haiget kohta, kui katki kratsis, siis tulid kärnad peale ja siis oli haigus visa paranema. Maa-aluse rohte kasvab kahte seltsi, peene vistrike ja jämeda vistrike arstimiseks. Kui nende rohtude mahlaga saab vistrad hõõruda, kaovad nad varssi. Rohi hõõrutakse peovahel mahlaseks ja pannakse haige koha peale, rohtu tuleb sagedaste uuega vahetada. Maa-aluseid arvatakse maast hakkavat, öeldi: "On maaviha". Vanainimestel oli teada neid kohte, kus maaviha asub. Kusagil olnud aida ukse taga niisugune koht, kui keegi seal istunud, tulnud istujale kohe maa-aluse vistrad külte. Sinna kohta viidud siis soolaleiva puru ja kraabitud hõbevalget. Arvati haigus tuulest tulnud, siis tehti sütevett, sellega kasteti haiget kohta ja ülejäänud vesi visati välja tuulte poole laiali. Ei tea, kas seal juures sõnu ka loeti.

Maaviharohi - vaseliiniga või oliivõliga teha. Sellepärast ongi „maaviha“, et tuleb maast saadud niisugune nahahaigus, tuleb lööve. Ilusad ümmargused väiksed lehed nagu kannikeselehed. Ilusad lillakad õied on - tumedamad, mitte heledamad, kaunis pikad. Õitsemise ajal teda korjatakse. Mul on kodus ka, ega ma neid ära ei hävita - arstirohtu peab ka olema. [Näitab taime lauda nurga ääres - maajalga e. kassiratast.]

Küüneviha hakand, kui küenegä ratsitasse ihonahk katki või nokitasse küenegä kärnäd katkise koha peält ää. Pandi piäle rasvanahka ja teelehti.

Küineviha puhul pandi küpsetatud sibulad peale.

Küineviha vastu aitas küpse sibul.

Küinteviha oli ka väga paha asi. Kui mõni välis- nii nahahaigus ja tal kroobak peal oli ja kui seda näpset, siis ajasid talle küineviha sisse. Siis paistetas üles ja punetas, algas uuesti oma tegevust ja siis oli raskem temast jagu saada. Siis tehti tedremarana theed, lill, mis kasvab niisketel heinamaadel. Siis see kaotas palaviku ja ka küinteviha ja parandas haiget kohta.

Põldosi, seda kasvab igal pool heina sees ja alati saadaval, muidugi suvel.
Minu poiss pesi jalgu ja ta selline oma meelest väga puhas poiss, tahtis suure varba küüne kõrvalt selle musta ka ära pesta, koukis seda küünega, aga küüneviha läks sisse ja mõlemad suured varbad olid tal haiged ja mädanesid küüne kõrvalt, sai rohtugi toodud, aga ei aidanud isegi „rahvameditsiin“, ka mitte merevesi (elasime siis mere ääres) ja peale pissamine. Poisi varbad olid haiged 10 aastat. Ei aidanud ükski arsti antud salv ega maarohud.
Kord lugesin jälle rohuraamatust, mis hea asi see põldosi on ja mõtlesin, et proovin õige selle ka ära. Keetsin põldosi teed, muidugi väga vähese keetmisega või lasin üldse seista kuumas veel ainult ja poisi varbad hakkasid paranema. Kahe nädala pärast olid terved.
Seda põldosi teed andsin talle ikka tühja kõhuga juua. Ja panin osile veel teist korda kuuma vett peale. Nii et poiss jõi umbes 2 tassitäit ositeed päevas.
Ükski muu rohi varbaid terveks ei teinud kui ositee, võttis selle „küüne viha“ sealt ära.

Õlleviha. Lasti õlut suust peale või töömest.