Rahvapärased taimenimetused
Ohakas
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:
Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:
- kähar karuohakas Carduus crispus
- longus karuohakas Carduus nutans
- põld-piimohakas Sonchus arvensis
- põldohakas Cirsium arvense
- seaohakas Cirsium oleraceum
- soo-ohakas Cirsium palustre
- villtakjas Arctium tomentosum
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:
RKM II 433, 390 (2) < Märjamaa khk., Vaimõisa k., Taga-Tammiku t. (1990)
Lüpsin lehmi. Maaviha läks jala sisse. Jalad mädanevad kasvõi ära. Naabrivanaema küsis: „Kuule, kas teil kalja on?“ Ta tuli meile ja minu ema andis talle kalja. Ütles, et toob ohakaid, karjamaa peal siniste õitega rohi. Keetis selle kaljaga ära ja määris sellega pealt ära.
Vilbaste, TN 1, 1016 < Kuusalu khk., Kolga a. (1930)
Ohakad: kui pist on, juuakse ohakavett.
Vilbaste, TN 7, 263 (14) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Kolga k. (1930)
Ohakanupud pisti vastu.
Vilbaste, TN 7, 265 (25) < Kuusalu khk., Kuusalu v., Kolga k. (1930)
Ohakad on pistihaiguse vastu.
Vilbaste, TN 7, 1279 (6) < Kihnu khk. (1939)
Ohakas - “ohakas”. “Tuttidega” keedetud veega pestakse kärnas päid. Kasvatab juukseid.
Raudohakas - suurte ogadega “tuttohakas”.
Vilbaste, TN 7, 478m1 < Jõhvi khk., Kohtla-Järve (1930)
Noortest heinputkedest, hapuhoblikatest, ohakatest, nõgestest ja kartulipealustest keedeti vanal ajal maitsevat suppi.
Vilbaste, TN 2, 463 < Järva-Madise khk., Albu k. (1930)
Nõges. Nõgestest keedeti suppi. Korjati lehed küljest ära ja raiuti katki siis pandi potti ja keedeti lehtedest suppi, nagu ohakatest ja apuoblikatest.
Vilbaste, TN 7, 365 (21) < Apekalnsi (Hargla) khk., Mõniste v., Vastse-Roosa k. (1930)
Ohakaist, sõnajalust ja nõgestest oli keedetud suppi ja pandud leiva jätkuks (veel ema-ema-ema ajal).
Vilbaste, TN 7, 438 (a) < Kullamaa khk. (1930)
Happuoblik - supiks.
Ohak - supiks.
Murulauk - toiduks.
Vilbaste, TN 7, 166 < Räpina khk. (1930)
Vanasti ja ka praegu tarvitatakse kirsi, mustasõstra ja tamme lehti kurkide soolamiseks. Noortest ohakatest, oblikatest ja nõgestest keedetakse suppi.
H, R 9, 80 < Setumaa < Põlva khk. (1903)
Puuduse ajal (nälg)
Süödi ohtjat, hublikit, naate. (Lahtas “kasuse põllu vieri pite, valge häelmi, “kuku”)(Lehtas peenikese, ni hargleig nüt ohtja).
Panti ka käpiliisi sõnajalgo leevä sisse (kuivateti, jahvateti, leivä jakus). Nüüd ei panda.
Vilbaste, TN 2, 705 < Räpina khk. (1930)
Varakevadel, kui veel teisi rohelisi taimi polnud, siis tarvitati söögiks nõgese ja ohtja suppi, kuivatatud nõgeseid tarvitati talvel kanadele toiduks.
Vilbaste, TN 2, 689 < Räpina khk., Räpina Gümnaasium (1930)
Remantismuse vastu mindi veel hommiku vara kastega palja jalu heinasisse. Tamme ja paju koor oli nahaparkimiseks naha parkijatele. Ka viiske tegid vanasti karjased pajuniitsetest. Ohakad, nõgeseid ja hapuoblika noori lehti tarvitati supi keetmiseks. Peterselli tarvitati maitseainena supi ja veel loomadele arsti rohuks. Jänesekapsaid tarvitati toiduks noori lehti.
Vilbaste, TN 2, 678/9 < Räpina khk. (1930)
Taimede tarvitamine vanal ajal.
Aastate vältel on suutnud inimsugu luua endale kõrge kultuuri. Kõik areneb, muutub, samuti ka vanaldased eelarvamised. Kultuuri tõusuga, mis muidugi on palju tingitud majanduslikust olukorrast, on muutnud ka elutarbed. Ka kõige loomulikumad tarbed, mis võrsusid välja elust enesest, ei jäänud seisma endisele punktile, vaid need arenesid ikkagi ühes kultuuriga. Inimeste ja terve ühiskonna tõekspidamised muutuvad alalõpmata, ühes nende tõekspidamistega muutuvad kõik inimese eluavaldused.
Seda väärtuste ümberhindamist näeme kõige selgemini taimede tarvitamise alal. Majanduslikkude asiolude pärast ei olnud kultuuril võimalik vanal ajal tõusta. Rahvas muidugi kannatas selle all. Nad pidid leppima viletsate oludega. Sõid seda, mis neil oli kätte saada. Ja loodusest saidki nad omale majapidamises kuuluvat materjali: tarvitati igasuguseid taimi, mis ei olnud kahjulik organismile. Toiduna, kuid päämiselt arstivahendina olid ikkagi taimed.
Suvel korjati igasuguse mõjuga taimi, neid kuivatati ja seati panipaikadesse, kust siis tarvitamise korral oli hää võtta.
Suvel korjati igasuguse mõjuga taimi neid kuivatati ja seati panipaikadesse kust siis tarvitamise korral oli hää võtta. Siinkohal ei jõua küll kõiki taimi nimetada, kuid siiski mõne tarvilikuma kevadel ja suvel saadi juba nõgeseid, ohakaid, oblikaid, hanemaltsu, (varesejalgu) naate jänesekapsaid jne. Nendest valmistati suppe jne.
Vilbaste, TN 7, 160 (I) < Räpina khk. (1930)
Toiduks tarvitatavaid taimi:
Toiduks tarvitasid inimesed vanasti, kui puudusid vastava otstarbega kultuur taimed, mitmesuguseid metsikute taimede vilju, mis hästi maitsevad olid ja ka nende juuri. Sõnajala juuri jahvatatud vanasti leiva hulka kui nälg olnud. Ka sammalt ja isegi haganaid lisatud leivavilja hulka nälja ajal.
Nõgeseid tarvitati mitmesuguste suppide ja leente keetmiseks. Samaks otstarbeks kasutati ka maltsu, naate, ohakaid ja hapuoblikaid. Köömneid lisati toidu hulka maitseainena. Humalatest ja kadakamarjadest valmistati magusat ja kosutavat jooki - õlut.
Vilbaste, TN 7, 986a < Vastseliina khk., Misso v., Käbli k. (1937)
Söögiks tarvitati ohaka ja nõgese suppi, mille maitse nagu noortel kapsastel.
E 62643 < Peetri khk., Mäo-Nurmsi (1928)
Ja vanasti ikka tõesti keedeti suppi ohakatest ja muistki rohtudest. Noortest maaohakatest sai päris hea supp (nii see eit pajatab). Need said enne keetmist veel kupatatud. Keedeti liha ja piimaga.
Ka lambakõrvadest (taime nimetus) keedeti suppi ja piimanõgestest. Nii et laul ei valeta sugugi.
ERA II 60, 77 (2) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. (1932)
Heinaajal tehtud luhta kaasa ohakasuppi, rukkijahudega, siis - kui tema alles noormees olnud (siis olnud jutustaja 80-aastane). Tehtud ka varesnaadi suppi, kuna neid pole olnud, siis käidud kirikumõisa rohuaias neid korjamas. See oli umbes 130 aastat tagasi.
ERA II 63, 148 (445/6) < Põlva khk., Karilatsi k. (1933)
Naadiroog. Seda keedeti kevadel värsketest ohakatest. Naadid (noored ohakad) korjati põllult ja pesti mitmes vees liivast ja tolmust puhtaks.
Ennem pandi suuremad patta keema ja kui need juba pehmed, lisati naadid juure. Patta pannes käänati nad peo vahel väiksemaks (kuid raiumise või lõikamise teel neid ei tükeldatud). Keemisel lisati veel rasva, piima ja soola. Süües ka veel haput koort, kui seda juhtus olema.
Nõgeseroog. Keedeti samuti kui eelkirjeldatud nadiroog. Korjati aiaveertest noori nõgeseid ja pesti vees puhtaks. Ennem pandi suuremad patta keema, hiljem lisati nõgesed juure, kusjuures neid käte vahel väänates pisut tükeldati. Veel pandi juure soola, rasva ja piima.
ERA II 36, 423 (25) < Pilistvere khk., Imavere v., Jalametsa k. (1931)
Tuulatud rukistest leib oli vanasti „sai“. Harilikult söödi aganaleiba; kui tuulati, olid väravad kinni. Rukkeid leivajahuks kroovima hakati õige hilisel ajal.
Aga herneid ja läätse peeti vanasti palju maas, ube ka. Pääle läätse-, oa-, herne-, kapsa- ja kardulasupi keedeti veel naadisuppi ja ohakasuppi piimaga. Ohakad kupatati ennem ära.
Aganaleiba kuivalt ei söödud - oli terav, vedelikuga aeti alla.
ERA II 206, 321 (56) < Kuressaare l. (1939)
On söödud ohakaid, hapuoblikaid ka nõgese suppi, karuputke on söödud niisama toorelt nii ka mets-murulauku.