Rahvapärased taimenimetused
Humal
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:
- ehmatus
- lõikehaav
- haigus määratlemata
- halvatus
- jooksva
- juuste hooldamine
- kaelahaigus
- kurguhaigus
- kõhuhaigused
- kõhutõbi
- kõõm
- köha
- lastehaigused
- difteeria
- liigesehaigused
- minestus
- neeru- ja põiehaigused
- närvihaigus
- palavik
- peapööritus
- rahutus
- riis
- tüüfus
- unehäired
- uriinipeetus
- ussiviga
- viha
- taputõbi
Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:
Kui kõhust verd tuleb ja lahti on kõhuhaigus. Siis tuleb keeta kolm supilusikatäit mett, üks sibul, nuaotsa täis kampferit, pool klaasi keedetud humalavett, kolm lusikatäit häidigat ja kolm lusikatäit haput koort. Keetku hästi läbi, võtku sisse, kaob veri ära ja on terve.
Õlleviha.
Kui mõni koht on haige, kas lõigatud haav, paise või muud viga, ja kui sel ajal juua koduõlut, milles on hulgas ka humalavett, siis see mõjub haigusse, see koht paistetab ülesse ja valutab. Et kaoks valu ja paistetus, pannakse haigele kohale peale humalalapid. Nimelt humalad kastetakse märjaks ja siis seotakse haavale.
Kui mense ära jäi, ei osatud sellele mingisugust põhjendavat seletust anda. Arvati, et on patu tagajärg, üldiselt aga tühjade juttude puhumine. Kuid seda katsuti siiski mitmeti ravida, nt. humala, kummeli ja naistepuna teed tarvitades.
Lõikehaavale pannakse soolvett, paistetusele äädikat, kui haaval "viha" sees, siis viina + humala segu.
Jooksva vastu on humalavannid head.
Unepuuduse vastu, koerakarvapadi pea alla ehk humalapadi, see uimastab ja paneb magama.
/Ussitõbi/ Ehk võta humalavarsi ja pane vannivie sisse.
Kui laps ei võta jalgu alla Kui ma poisike olin, siis oli mul vend Robert väikene laps, kuid nii vana ja suur, et oleks ammu juba kõndima pidand, kuid ta ei hakand veel kõndima, kõneles küll. Siis tuli tsõtsõ Mari meile ja talle räägiti, et ei tea mis saab, ei lähe teine kõndima ega lähegi. Tsõtsõ õpetas, et mässi talle kolm humalavart jalgu ümber üksteisest kõrgemal, siis mine istu sauna eeskoja välimisele lävele lapsega. Teine suurem poiss mingu läve juurest minema ümber sauna vastu päiva. Läve juure jõudes ütelgu see: "Tere, tere, vanaema!" Sa pead siis vastama: "Jumal appi!" Pääle teretamise peab poiss küsima: "Mis sa teed?" Sa vasta vasta, et: "Lõigun äijä(aijö?)kammitsaid." Selle pääle lõika üks humalavars katki ja viska tulle. Teine ja kolmas kord tehke kõik veel niisama, siis vabaneb laps äijäkammitsaist. Ema tegi nii, mina olin see umber sauna käija ja teretasin igakord nagu kästud, ja poiss hakkas tõepoolest pärast kõndima, kuid kas ta nüüd tolle pärast hakkas, ei taha uskuda, kuid tsõtsõ ja ema uskusid seda kindlasti. Mina olin tol ajal veel väike ka ise ja noor, ma ei teadnud uskuda ega mitte uskuda.
Verise kõhutõve puhul juua kanget humalateed, 0,5-1 teeklaas päevas. Parandab kiiresti.
Närvihaigused.
Augusti-septembrikuus korjatud humalatest valmistatud tee mõjub rahustavalt.
Difteeria. Humalad pandi potti ja poomõli kallati peale. Siis kuumendati ja selle kompressid pandi peale. Mina ise ja veel 2 last perekonnas said selle raviga terveks, aga üks laps, kes seda ravi ei saanud, suri ära.
Halvatuse vastu humalavett anda juua või käokinga juure teed. Metsas kasvavad: kollane king ja pruunid paelad. Haruldased taimed. Annemäe kraavis Rakvere lähedal 1 km Kadrina poole kriidivabriku soos kasvab neid lilli. Olen kuulnud, et on aidanud. Tean, et humalad on aidanud. Korstnapühkija Eeri sai terveks.
Palavik. Humalakompress on palaviku vastu.
Soojatõve vastu on humalakompress.
Valude puhul kusemisel keedeti humalavett.
Humalad, humaltapud. V. K. Хмель. L. K. Humulus lupulus.
Neid kasvab vististi ka külmal maal, mul on meeles isa rääkis, et Eestimaal kasvatatud humalaid aedviljaaia peal. Kuid siin soojas maas on humalaid kõik metsad täis, ole mees ja korja. Neid korjatakse peaasjalikult pärmi tegemiseks, pärmiga tehakse taignad, õlut ja kääritatakse praaka viina keetmiseks. Ka tarvitatakse humalad vannide korral.
[liigesevalud?] Käte ja küünarvartele tehti topudest (humalad koos käbide ja varte ning lehtedega) kuuma vee leotist vanniks. Samuti soojendati mitu korda üles. Suil korjati neid tapuaiast talveks valmis. Kuivatati vahest mitu kartulikotti täis. Ilusamad käbid korjati koduõllele, kange humala vee keetmiseks, mis valati enne käärima panekut virrele hulka.
Oli inimene häiritud ja ei saanud magada, pandi padjakotti õlgede asemele humalaid (tapusid) koos varte ja käbidega.
Peakõõma vastu ja juuksekasvu edendamiseks takjajuurtest keedist, millele võis lisada veel nõgeselehti ja humalaid.
Humalateed kasutatakse pöörituse, minestuse ja palaviku puhul.
Mums. Kurgumandlid on paistes. Seda saab katusesambliga hautatud. Sii tehti palavaks ja kotiga ümber kaela. Humalatega hautati ka.
Mumps. Kael on paistetand, rääkida ei saa. Hautati katusesamblaga. Sammal tehti palavaks ja pandi kotiga piale. Humalatega hautati ka.
Humalavarsi tarvitatakse kuse lahtivõtmiseks.
Humalad [tapud]. Kui humalaviha haavasse läheb, pidada haav pahaks minema. Kardetav pidada olema õlle joomine, milles humalaid sees on, ajal, kui inimesel haava ehk kriimustust küljes on. Joodikud, kes ei suuda haava ajal õllest eemal olla, rüüpavad esiti pisut õlut suhu ja pritsivad sealt haava peale, peale seda joovad, siis ei pidada joomisest enam „humalaviha“ haavasse minema.
Humalaid tarvitatakse ehmatuse vastu.
Õispuu koored ja humalad segamini keedetakse ja juuakse köharohuna.
Humalad pea alla panna - unepuuduse puhul.
Ussisilmi ja ussi väänlemist lastel arstiti järgmiselt: vannivee peale pandi ussinahk ja vanni kohale humalalehtedest valmistatud pärg. Laps kastetakse vanni, tõmmatakse läbi vee ussinaha alt läbi ja pistetakse siis läbi pärja - nii kolm korda.
Sukaviha vasta kraabiti suka päält tolmu ja seoti pääle. Õlleviha vasta pandi haigele kõhale tulisi humalaid pääle.
Õlleviha vastu hoidmiseks pannakse nartsuga kuivi humalaid katkise koha peale.
Ussimaterdamine. Kui isa naise rase olles materdab ussi, siis laps saab rahutu ja vintsklev nagu materdatav uss. (s.o raseduse I poolel, II poolel ei mõju). Ravim: vastsündinud lapsele tapuväätidega kaelale vajutamine aitab kohe. See humalateravim on tõestisündinud lugu.
Humal. Tarvitatakse õlle valmistamise juures.
Kui lapsel oli naba haige.
Väikestele lastele, kui naba oli haige, pandi peale humalakeedist. See aitas.
Sisemiste kõhuhaiguste korral tarvitati humalavett, joodi päevas 2-3 klaasitäit. Aitas, valud kadusid, kõht jäi kinni. See olevat Läänemaal ammugi tuntud abivahend kõhuhaiguste puhul, mida kinnitasid ka teised vanemad Haapsalu kandi inimesed.
Missugune toime on humalal.
Tormas arvati, et humal koduõlles ongi see, mis põhjustab purju jäämise. Koosviibimistel (ristsed, matused, sünnipäevad jne.) lastel humalatega õlut juua ei lubatud. Kui aga õlles polnud humalaid, siis lubati.
[Torma ja Maidla õlle võrdlus. Tormas tehtud koduõlu oli tumepruun, vahutas hästi, ei olnud magus aga maitselt väga omapärane ja hea, toime kaunis nõrk. Torma õlu oli isegi “kuidagi paks ja veniv”
[Harjumaal] Maidlas tehtud koduõlu oli helekollane ja sogane (nagu oleks piima juurde lisatud), magusa imala maitsega, toimelt väga tugev ja “salakaval” (juba kolme-nelja klaasi joomine võis kergekujulist purjujäämist põhjustada; tekitas iiveldust ja kõhukorratusi)]
Harju rajoonis Maidlas (endine Hageri kihelkond) seletati aga humalate lisamist õllele sellega, et humal hoidvat ära õlle hapuks mineku. Purju panevat ikkagi viljast käärinud alkohol.
[Torma ja Maidla õlle võrdlus. Tormas tehtud koduõlu oli tumepruun, vahutas hästi, ei olnud magus aga maitselt väga omapärane ja hea, toime kaunis nõrk. Torma õlu oli isegi “kuidagi paks ja veniv”
[Harjumaal] Maidlas tehtud koduõlu oli helekollane ja sogane (nagu oleks piima juurde lisatud), magusa imala maitsega, toimelt väga tugev ja “salakaval” (juba kolme-nelja klaasi joomine võis kergekujulist purjujäämist põhjustada; tekitas iiveldust ja kõhukorratusi)]
[Taimed uimastu vahendena.] Järgmine on - humal.
Ei ole ju midagi eriskummalist et õlu keetmisel tarvitatakse humalaid. See ulatub isegi juba õlu tarvitamise ajalukku, ja liigub sellisena ikkagi oma hariliku suunas. Kuid eriskummalised on tarvitamis viisid, mis on seotud kunstidega, ja isegi sagely kaunis mustade kunstidega. Näib et tõesti on ime, millisena on suutnud küll saarnane fanaatikus püsida veel meie kultuur ajajärgus. Kõige päält humalaid tarvitadi õlu keetmisel kahe sugusena. Keedetult ja toorelt. “Keedetuna” - see oli harilik. Kuid toorena, seda toimivad eriti need kes soovivad kangemat. Nii kõneldakse, et see jätvad suurema mõju. Erilise kunstina esines sääl juures toiming, kui ei hakanud õlu käärima ega käima, siis tunti selle abinõuna - “tuli võtta kolm terved rukki õle kõrt põrssa pahnast, ja asetati n.n. “karma nõu uure alla”[K. Jaanberg 71 aastat vana Nübi [?] mõisaküla]”. Samuti jälle tehti sööga erilisi riste nõule, enne kui sellest juua võis. Ristide tegemine toimus tule sööga.
Küüslauku pruugitakse samuti toitude juures maitseaineks. Eesti iseseisvuse ajal ja varemalt (tarvitati) pandi küüslauku vorstidele hulka. Laps olevat öelnud: ema, küüslaugul on vorsti maitse.
Humalaid pandi õllele juure pruulimise ajal.
Sookaelu e. sookaeru panevad saarlased Saaremaal õlle hulka, et kangem oleks.
Suukikkaid korjatakse enne jaani, õitse ajal ja pandakse iga taari teo sisse kolm õiie kimpu.
Pälünäid korjatakse õitsemise ajal ja pandakse talvel iga taari teo sisse vaksapikkune vars ühes õitega.
Humalavart ühes üheksa käbiga pandakse iga taari teo sisse, mis suvel korjatud.
Taari sisse pandavad taimed.
Igas talu tares on taar. Tarvitatakse suvel soojapäevadel kui heina ehk põimu ajal liha enam ei ole, neid võetakse leiva kõrvaseks pärnuräimi, tallinnakilusid, peipsi tinte ehk oma järvest kalapoegi ja vedela toiduna taari peale ka söömavaheaegadel kus helde peremees seda lubab. Ihne ja ahne peremees käsib sulasel kraavist juua, üteldes: “milles sei nii palju soolast kala kui joogijänu tuleb!”
Taar aga ei seisa mitte nädalat värske ja hea, vaid pealt hallitab ja läheb halva maiguliseks, suve ajal. Pandakse rohud, selle kohased taimed sisse; seisab kauem! Kuidas taari tehakse? See on igas talus isesuguse retsepti järele.
Taar seisab suvel soojal ajal kauem värske ja heamaiguline kui vaksapikkune ladvaots pälünaid (koirohi - artemisia) õitse ajal kuivatatult, sisse panda. Ehk kolm õit sookikkaid (sookailud) pange vee kohta.
Neid korjatakse suvel ja kuivatatakse vilus, hoitakse pööningul katusesarikal ka talve tarvituseks.
Pääle nende veel kõvemaid viljade terasid, nagu rukki-nisu-odra-kaera-herne-oa-tamme tõru-kadaka marja-kuivatatud õunade kildusid. Kõrvetamise abinõud kas kohvi-brenner ehk paapõhi. Jahvatatakse kohviveskil.
Pühade aegse ja pidude-talgute taari sisse pandakse lisaks sügisel otsitud ja korjatud humala õiisi. Humalaid kasvatakse marjaaias ehk otsitakse orukallastelt kus nad metsikult kasvavad.
Igaaasta aga ei saa humalaõiied (käbid) valmiks nad kardavad hallaöiid. Tänavu on 1934 iseäraline aasta, mill suuremaid halla öiid pole olnud senini 19.XI.
Kevadise mahla aseaineks keedetakse pähnapuu (pärn - lõhmus) urvaraagusid ja oksakooresid, vahtra urvasid sekka lisades; saab parem kui paljasvesi.
Humal [rahvapärane nimetus puudub]. Õlles, maitseaine.
Kadak (Juniperus communis).
Õlle wirre keedeti kadaka okstega, niisama ka wesi keeta taari rabataari suava pääle kallati, ka õlle humalad nii nimetadi neid Pühaleppas keeti kadaka wees. Rõigi kihelkonnas nimetati humal vihaks.
Köömleid - pannakse leiva peale.
Jänesekapsast - söövad lapsed.
Nõgest - tarvitatakse supi keetmisel.
Humalat - tarvitatakse õlle tegemiseks.
Oblikat - söövad lapsed.
Toiduks tarvitatavaid taimi:
Toiduks tarvitasid inimesed vanasti, kui puudusid vastava otstarbega kultuur taimed, mitmesuguseid metsikute taimede vilju, mis hästi maitsevad olid ja ka nende juuri. Sõnajala juuri jahvatatud vanasti leiva hulka kui nälg olnud. Ka sammalt ja isegi haganaid lisatud leivavilja hulka nälja ajal.
Nõgeseid tarvitati mitmesuguste suppide ja leente keetmiseks. Samaks otstarbeks kasutati ka maltsu, naate, ohakaid ja hapuoblikaid. Köömneid lisati toidu hulka maitseainena. Humalatest ja kadakamarjadest valmistati magusat ja kosutavat jooki - õlut.
Kirssidest, õuntest, pihlakapuu marjadest ja mustikatest valmistati ja valmistatakse ka praegu häid veine ja ekstrakte, mida joogiks ja ka viinasisse pannakse, mis annab hää maitse, nõnda räägitakse, mine tea.
Ploomidest, kirssidest, õuntest, pirnidest, mustikatest, palukanatest valmistavad perenaised väga häid keediseid, mida tarvitatakse tee juurde ja mida lapsed leivale määrivad. Teistest taimedest, millest veel jooki valmistatakse on humal ja kadakas. Humalaid tarvitatakse õlle tegemiseks. Kadakatest valmistavad ka praegu veel setukesed hääd kodukalja, mis on hariliku kalja sarnane ning selle maitsega.
Vanaaegne õlletegu, olen kuulnud, et kaseviht on humalate asetäitjaks õlle sisse keedetud. See ei ole harilik kaseviht, õigem, harilikest kaskedest tehtud. Selleks kasutati neid väikseid rava-kaski, nimetakse porsakased, need ei kasva puuks, porsakask on väike madal põõsas rabamätta peal ja õige pisikeste lehtedega, lehed on täpselt suurte kaskelehtega sarnased, aga nii pisikesed kui kevade kaske hiirekõrvalehed. Porsakased on väga viha maitsega ja kõlbasid humalate asemikuks tarvitada, olla ka ubalehe juurikaid samaks otstarbeks kasutatud.
Vanal ajal oli talurahval humalakasvatus alles vähene, neist ei jätkund kõikidele, pidid aseaineid tarvitama. Ka olla veel siis porsakaski õllele keedetud, kui juba humala viha ka oli sisse pandud, siis olla õlut rutem „pähe hakand“. Selle pähehakkamise otstarveks olla mitmeid abinõusid kasutatud: pandud tubakast õllekäitise nõu põhja alla ja toorest rukkijahu õlle sisse, ka vähekeend humalad olid selleks head. Kes tahtis, et õlut joojad tormiks ja haigeks pidid tegema, see keetis veel rabakailude vett õllele juure, niisugune õlut ajand kohe oksendama. Kui õllele pandi palju humalaid ja lasti soojakäima minna, siis sai viha õlut; kui see õlut veel kaua seista sai, siis tegi joojad varsti purju. /---/
Peale odralinnaste tehti ka lustetest linnaseid ning võeti peale selle taari hautamiseks ka muid lisandusi linnastele abiks, nagu nisu- ja rukkikliid, kartohvlid jne., aga odralinnastest taari vastu taari neist ometi ei saanud. Ka on hauetele juurde lisatud humalaid, köömneid jne. Kõige uuemal ajal tarvitatakse õlle järele taari ainult nii kaua, kui ta veel hapu on, aga talvel, kus raba ära külmetab, ei võeta õlle järele taari sugugi, vaid raba tarvitatakse hauetena taari peale. Taari tarvis on ise tõrs, veiksemkui vanaaja tõrred. Põhjaõlgedeks ei ole perisõled mitte head, sest nad lähevad ruttu pehmeks. Seepärast võetakse poolvalminud rukkid, puhastatakse lehed küllest ära, pannakse umbes paari tolli paksuselt tõrre põhja peale, mida siis õhukese lauakestega ja risti ülekäiva puuga tõrre põhja kinni pantud saab, et hapnemisega põhja raba sekka üles ei tõstaks. Nõnda valmistatud õled peavad enne tarvitamist keeva veega ära leotatud saama, et nad taarile midagi võerast magu ei teeks.
Pannakse ka igasuguseid taimi toitude sisse, mis toidule hää maigu juure teeb, nagu soustile pannakse juure sibulaid, sibulalehti ja sibulaheinu ning tille.
Lihasupi sisse pannakse peterselli lehti ja juuri, kui värske herne suppi tehakse, siis pannakse supi sisse herne kaune, need annavad supile hää maigu, mida muidugi ära ei süüa.
Kui koduõllet tehakse, siis pannakse sinna juure humalaid ja linnaseid. Linnaseid tehakse: odra seemned pannakse idanema ja kui umbes 3 cm pikkuseks on saanud siis pannakse nad kuivama, kust õlle sisse pannakse.
Pulmaõlle tegijal pidivad punased kindad käes olema, humalaid sisse pannes pidanud hüidma: "Õitsatsah." Siis tulla häste punane ja kange õlu.
Lööbed, koeranaelad. Kui midagi taolist ihupeal oli hoiti koeranaelu ja mädavinne külma eest. Muidu pidi külma viha sisse minema. Ka vaadati et villane riide ei hõõruks haiget kohta, siis pidi villase viha sisse minema. Kui säärane viga kusagil ihul oli, siis ei joodud ka humalatega õlut, muidu pidi humala viha sisse minema.
Pahast saab hea piibu, vihast saab hea õlle. Hea piibu võib saada kasepahast: kasepahk on sitke ega pakata lõhki nagu sile puu. Humala vihast saab hea õlle: mida vihamad humalad, seda parem nad hoiavad õlut halvaks minemast.