Haiguste märksõnad
Difteeria
Lääne-Eestis ja Lääne-Eesti saartel kutsuti teatud ägedalt kulgevat nakkavat kurguhaigust lemm, lemmu, lemmihaigus, lemmhaigus, lemmehaigus - mille sümptomid viitavad difteeriale (ladina keeles Diphteria). Laiemalt oli see haigus Eestis tuntud kuni 20 sajandi keskpaigani kurgutõve nimena, hilisemal ajal aga difteeria (harva ka tihvteriidi) nime all.
Kurgutõbi ehk difteeria on toksiline nakkushaigus, mille tekitajaks on kurgutõvebatsillid. Peatunnuseks on kattude tekkimine limanahal, eriti kurgus ja ülemistes hingamisteedes, ning organismi üldmürgistus. (Sumberg 1939: 652).
Lemmuks nimetati haigusi, mille üheks sümptomiks oli lämbumine, kas siis kõriturse tõttu või mõnel muul põhjusel. Peamiseks haiguseks, mida lemmeks kutsuti oligi difteeria, mis oli endisel ajal küllalt laialt levinud ja mida peeti ravimatuks haiguseks.
Esiti oli see lemmehaigus. See oli ju arst see defteriit. Sest ta tuli järsku, paar paeva oli inimesel kõrge palavik, kurk aige ja kanged külmavärinad. Me rääkisime ühe päeva, et ju see difteriit oli. Tihvtiriidist naljalt lapsed eluga ei päest, kui kord juba aigest jäend olivad. KKI, KS < Iisaku - H. Jõulumaa 1978
Tihveriitid viivad lapse kahe päevaga mulda. Lõõvad rindu ja kurku. Seda ei jõuagi arstida. Magusat anneti. ERA II 28, 420(39) < Viru-Nigula - R. Põldmäe (1930)
Peale palaviku, kurguvalu, oksendamise ja külmavärinate oli lemmi tunnuseks veel see, et küüned (ja ka keha üleni) läksid siniseks.
Lemm-järsku tuli palavik. Nõrkus, oksendus. Põhjuseks oli enamasti ehmatus või tugev ärritus. RKM II 111, 37/8 (87) < Muhu - E. Aer (1961)
Aige oli ikka lämmus, läks siniseks. Vahel öeldi, et kui inimene vihastas või ehmatas, siis tõusis lemm üles. RKM II 93, 709 (3) < Kaarma, Kärdu k. - E. Tampere (1960)
Lemmi põhjuseks loetakse kohkumist ja tugevat ärritust.
Lemmuhaigus - see oli kohkutud haigus - - RKM II 111, 127 (439) < Muhu - E. Aer (1961)
Seda ei peetud nakkavaks.
Lemmi puhul küüned läksid sinakaks. Paljud lapsed surid lemmisse. Lemmi vastu kasutati palderjani, kammeli teed, timmuljani teed jne. Lemme ei olnud nakkav. RKM II 128, 35 (29) < Kärdla - A. Sepp (1960)
Vaata ka: kurguhaigus.
Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:
Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:
RKM II 111, 127 (439) < Muhu khk., Linnuse II k., Kase t. (1961)
Lemmuhaigus - see oli kohkutud haigus. Selle vastu joodi lemmueli ehk palderjani eli. Keedeti seda palderjani juurikatest.
RKM II 111, 37/8 (87) < Muhu khk., Ridasi k. (1961)
Lemm - järsku tuli palavik. Nõrkus, oksendus. Põhjuseks oli enamasti ehmatus või tugev ärritus. Selle vastu oli lemmueli ehk palderjanieli [palderjani juurtest keedetud tee].
RKM II 111, 28 (57) < Muhu khk., Ridasi k. (1961)
Lemmuhaigus saadi kohkumisest. Selle vastu anti palderjani.
RKM II 126, 35 (29.5) < Kärla khk. (1960)
Lemmi puhul küüned läksid siniseks ja nägu muutus samuti sinakaks. Paljud lapsed surid lemmisse. Lemmi vastu kasutati palderjani, kommeliteed, timmeljani teed jne. Lemm ei olnud nakkav.
RKM II 385, 253/5 (23) < Pärnu l. < Tori khk., Riisa k. (1985)
Kurguhaigused. Kurguvalu põhjuseid võis ju olla väga mitmesuguseid, harilikke külmetushädasid ja ka nakkushaiguseid angiini, difteeriat, sarlakki. Kuna aga polnud arste ega laboratooriume haiguse diagnoosimiseks, siis vaadati lihtsalt kurku, lusika varrega keelepära alla surudes ja leiti samas ka otsus, mida ette võtta. Kui kurk paistis olevat põletikus ja neelamine oli takistatud, siis pandi hautatud, kuumad kaerad suka sisse ja seoti ümber kaela ehk pandi kaela ümber muud soojad mähised. Vahepeal tuli kurku kuristada maarjajää ehk jälle keedusoola lahusega, jalgadele tehti kuumavee vanni.
Kui ma Toris kihelkonnakoolis käisin siis seal tegi koolitädi Toomessoni seda lastele peaaegu igal külmal talvel suure keevavee vaagna kohal „tärpentiini auru“.
Kauss oli põrandal, laps käpuli kausi kohal, mitu tekki üle pea visatud. Seal tuli nii kaua olla, kuni keegi vastu pidas.
Haiguse ravitsemist ei peetud täielikuks seni, kuni polnud joodud kuuma teed kas siis pärnaõitest, köömnetest, palderjanist, kummelitest või veriheinast.
Sarlakki eristati harilikust kurguhaigusest seetõttu, et sarlaki puhul on pulss kiire ja palavik kõrge. Sel puhul tuli juua kuuma kadakamarja teed.
RKM I 31, 243/6 (1a) < Viljandi l. < Maarja-Magdaleena khk., Vara k. (s. Truu), 71 a. (1993)
Ükskord olnud Virvel kurgutõbi, nii et ei saanud enam hingata (ta oli 5-6-aastane.) Parasjagu oli difteeria liikumas. Haige laps oli ahju peal. Ema-isa ei osanud enam midagi teha - olid ahastuses. Tuli vanaema Mari - kaasas viinapits petrooleumiga. Käskis ära juua ja kui võimalik, siis enne allaneelamist suus hoida. Virve jõigi ära. Natukese aja pärast sai juba hingata. Lõpuks haigus läks üle - ainult soojas pidi kogu paranemise aja olema. Enne ema oli proovinud kuumi kaeru villases sukas kaela ümber ja soolaga kuristamist, mis aga ei olnud kergendust toonud.
RKM II 160, 171 (62) < Rakvere khk., Rakvere l. (1961)
Difteeria. Humalad pandi potti ja poomõli kallati peale. Siis kuumendati ja selle kompressid pandi peale. Mina ise ja veel 2 last perekonnas said selle raviga terveks, aga üks laps, kes seda ravi ei saanud, suri ära.
RKM II 229, 530 (23) < Rakvere khk., Tammikualune k. (s. Hühner), s. 1890 (1966/7)
Difteeria. Kaeraaganaid keeta nii palju, et must vedelik välja tuleb ja seda juua, võtab hinge lahti. Tütar sai terveks. Rõõska manti kuumalt juua.
RKM II 385, 5 (1) < Tori khk., Levi k. (1985)
Ravi ja profülaktika.
Pärnumaal kuulusid rõuged (omaaegne kohutav haigus) minevikku – eelmise sajandi esimesse poolde, kuigi teistes maakondades nendega veel käesoleva sajandi algusel võideldi. Kes kohapeal haiguse ära hoidis, oleks huvitav?
Lapsepõlve aegadest mäletan epideemiana levinud difteriiti, selle ravi oleva kuuma mee ja hanerasvaga; samuti koirohu leotisega. Mõlemad haigused viisid ümbruskonnast kümneid lapsi hauda.