Rahvapärased taimenimetused

Hapuoblikas

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Hapuoblika juuri pruugitakse sügeliste vastu rohuks. Juured kistakse maast üles, pestakse puhtaks, kaabitakse must kord ümbert ära; tambitakse toorelt nii peenikeseks, kui võimalik; siis pantakse see puru rõõsa piimaga umbes kaheks päävaks hapnema. Nüid selgub talle kollakas vedelik pääle. Selle vedelikuga määritakse sügelised üle, mis kihelemise silmapilk kaotab.

Hapuoblika seemned umbes 1 tl. korraga [soolteusside vastu]. (Hapuoblikas - Rumex acetosa)

Sügelisi pestakse hapuoblikast keedetud mahlaga.

Valusa kuupuhastuse puhul juua veini, millesse on pandud hapuoblika (Rumex acetosa L.) mahla.

Hapuoblika (Rumex acetosa L.) seemnete tee [peavalu vastu].

Kärnad. Hapukoor ja hapuoblika juured keedeti salviks ja sellega määriti kärnasid.

Ihupuhastsed, niid on sügelised, sügeleb, kiheleb. Mis kraavikallastel kasvavad, niid suured, jusku hapukaapsad, aga suured, kõrged, kutsuti hapuoblikud, tambiti puruks, pandi haput kuurt pääl ja sellega määriti ihupuhastsi, sii pidi nende rohe olema.

Ku kõtt väga umbne om, siis võtad hapuoblika tiid ja paakspuu koore tiid, siis läheb korda. Oblikat pead juurega võtma.

Kõõma vastu.
Kui peas oli kõõma, siis pandi hapuoblika juured koore sisse ligunema. Lasti segu siis kolm päeva seista soojas kohas ja siis pigistati juured välja. No selle koorega siis peab hõõruma peanahka kohe hästi sisse. Ikka õhtutel. Keedeti nõgesejuurtest vett ja pesti sellega pead. Aga takjajuurte keeduvesi aitab nendest teistest küll kõige paremine. Kui ei ole abi ühest korrast pesemisest, eks siis saab pesta seni, kuni ikka aitab.

[Paisetele] pandi vahest sibulas, küpsetati sibulas ja pandi peale. Sibulas küpsetati tuha sies, tule peal närtsitati.
Mesi pidi ka hea olema.
Paiselehte pandi ka paisele. Mõni ütles hapuoblikas, mõni tulihein.

Haigus.
Vanasti olid haigused väga rasked. No lemm (kollatõbi), see vöttas kollaseks; süülis (sügelised) oli see, kui suured villid löid ihu pääle, no määriti küll, ega need rambad muidu ää läind; soehaiguse (tüüfus) ajal isegi juuksed tulid ää; reima, see oli tulusam, see vöttis jalad isegi ää. Törvavett ja kasekarba vett tarviti, aga kes siis arsti juures käis. Pandi patta ja keedeti. Roosisönu tunti ka, siis ikka kasutati, tindiliiats pandi paberi peale. Rohud olid ikka vörtsik (hapuoblikas), sinine ätses (rukkilill), emanöges (piimanõges), selle valged öied on jo naiste rohud.

Hapuoblikas (Rumex Axetosa L). Tema peeneks lõigatud juured teevad kõhu lahti.

Hapuoblikas (Rumex Acetosa L). Peeneks lõigatud juured teena teevad kõhu lahti.

Arstirohuks tarvitati järgmisi taimi. Kõhuvalu vastu olid sanglepa urvad, hapuoblikad ja kadakamarjad viinaga sisse võtta.

Hapuoblikas [Gustav Vilbaste märkus “Ei”].
Hapuoblika lehist valmistetakse maitsvat rohelist suppi, kuna peeneks lõigatud juured - noaotsatäis korraga võttes - kõhu lahti teevad.

Hapuoblika juure pulber - 1 teelusikatäis mõjub kõhtu lahtistavalt.

Hapuoblika seemneid anti lastele solkmete väljaajamiseks.

Kui palavik oli, seda tunti sellest, et haige õhetas näost ja higistas. Siis panti mädarõika kaabet otsmiku peale ja ka hapuoblikaid ja theelehti suvel. Aga talvel panti kompresse.

Taimed, mida tarvitatakse.
Hapuoblika supp, kadakamarja tee, kummelitee, seenesoust.

Ka tarvitatakse taimi söömiseks. Näiteks hapuoblikas, ta kasvab kopeldes ning heinamaadel, vars on pikk, lehed rohelised ning keedetakse suppi. Ja mõnd teisi taimi.

Noortest heinputkedest, hapuhoblikatest, ohakatest, nõgestest ja kartulipealustest keedeti vanal ajal maitsevat suppi.

Ka keedetakse suppi hapuoblika lehtedest.

Nõgese, põldohaka, maltsa ja hapuoblika lehist tehakse suppi.

Sooleusside puhul.
Kui (lastel) olid sooleussid, siis kästi süüa hapuoblikaid, eriti nende seemneid; neid kuivatati ka talveks.

Pirukad hapuoblika lehtedest. Tormas korjati noori mahlakaid hapuoblikalehti; hakiti need või aeti läbi lihamasina, lisati suhkrut ning kasutati sellist segu pirukate täiteks.
Koguja on oma lapsepõlves käinud korduvalt korjamas hapuoblikaid pirukate tegemiseks. Tavaliselt toimus see ikka kevadel, kui noored lehed on mahlased.

Rumex acetosa L. (hapuoblikas). Sellest taimest keedeti suppi.

Abliubliku “hapuoblikad”. Neist tehti suppi; latse seiva neid. Abliublikasupp.

Hapuhublik “hapuoblik” valmistatakse suppi.

Muuks otstarbeks: hapuoblikatest ja nõgestest keedetakse suppi [Gustav Vilbaste märkus “Vaata Liisy Lutsberg”].

Muuks otstarbeks: nõgestest ja hapuoblikatest keedetakse suppi.

Hapuoblikas supiks.

Paljuid taimi tarvitati vanasti ka toiduks. Suppi keedeti hapuoblikatest, noortest nõgestest, põldosjadest, maltsarohust kapsataimedest.

Toiduks tarvitati kõrvenõgestest ja hapuoblikatest valmistatud suppi.

Toiduks tarvitati ka taimi: hapuoblikaid, jänesekapsaid ja nõgeseid - suppideks. Mädarõigast maitse ainena.

Nõges - söömiseks.
Happuhoplikas - söömiseks.
Jänesekapsas - söömiseks.

Happuoblik - supiks.
Ohak - supiks.
Murulauk - toiduks.

Köömned - pannakse vorsti sisse maitse ainena.
Seened - tarvitatakse söögiks.
Pitersell - pannakse supi sisse.
Tilli - tarvitatakse supi juure maitseainena.
Kurk - süüakse.
Kõrvits - keedetakse suppi.
Hapuoblikas - süüakse ja keedetakse suppi.
Mäerõigas - pannakse sousti sisse.
Peet - tarvitatakse söögiainena.

Küüslauk - maitseaine.
Malts - supiks.
Mäda roigas - toiduks.
Nõges - suppi.
Hapu oblikad - suppi.
Poolgad - toiduks.

Oblikas. Hapuoblik. Keedeti suppi. Õige sagedane keedis vanal ajal. Keedeti tangudega - piima pääle.

Hapuhoplik - keedeti suppi.

Remantismuse vastu mindi veel hommiku vara kastega palja jalu heinasisse. Tamme ja paju koor oli nahaparkimiseks naha parkijatele. Ka viiske tegid vanasti karjased pajuniitsetest. Ohakad, nõgeseid ja hapuoblika noori lehti tarvitati supi keetmiseks. Peterselli tarvitati maitseainena supi ja veel loomadele arsti rohuks. Jänesekapsaid tarvitati toiduks noori lehti.

Toiduks tarvitatavaid taimi:
Toiduks tarvitasid inimesed vanasti, kui puudusid vastava otstarbega kultuur taimed, mitmesuguseid metsikute taimede vilju, mis hästi maitsevad olid ja ka nende juuri. Sõnajala juuri jahvatatud vanasti leiva hulka kui nälg olnud. Ka sammalt ja isegi haganaid lisatud leivavilja hulka nälja ajal.
Nõgeseid tarvitati mitmesuguste suppide ja leente keetmiseks. Samaks otstarbeks kasutati ka maltsu, naate, ohakaid ja hapuoblikaid. Köömneid lisati toidu hulka maitseainena. Humalatest ja kadakamarjadest valmistati magusat ja kosutavat jooki - õlut.

Hapuoblikaist keedeti suppe, lapsed sõid [oblikat] niisama.

Söödavatest taimedest tean jänesekapsad ja hapuoblikad, neid olen ise lapsepõlves söönud, mitte näljapärast vaid maiustuseks, neid sõime meie lapsed naabrilastega seltsis. Eriti head maitsesid jänesekapsa õied, need olid siis väga mõnusad süüa kui jänu oli, tegi suu hapuks ja jänu ununes kohe. Hapuoblika lehed on ka hapud, aga kõvemad ja tuimemad kui jänesekapsad, üsna noored lehed on pehmemad ja mahlakamad, neid sõid lapsed nii, et roheline vaht käis suu nurgast välla. Ka lepamähk oli lastel maiusroaks oma magusa maitse poolest, lapsed närisid tooreid lepapulki, et suud olid kõrvust saadik punased.
Näljaajal olla söödud põlluohakaid, toodud noori ohaka taimi lõigatud katki ja keedetud supiks. Ka olla noori kõrvenõgeseid supiks keedetud ja tulioblika juuri. Naadilehtest olla ka suppi keedetud, aga see teind laste kõhud haigeks. Näljaajast on nii palju aega möödas, et seda praegused elanikud enam ei mäleta, mõnigi ütleb: Mo ema rääkis sest küll, aga ei ma änam mäleta, olin siis alles väike.

Oblikas, hapuoblikas [Rumex acetosa]. Oblikaid himustavad lapsed süüa. Keedetakse ka nendest suppi.

On söödud ohakaid, hapuoblikaid ka nõgese suppi, karuputke on söödud niisama toorelt nii ka mets-murulauku.