Rahvapärased taimenimetused

Uba

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Kõht lahti. b) Süiakse kupatud ube.

Kõhulahtisuse vastu on kõrvetatud köömned, mustikad, oakeetmise vesi ja rõõsk piim soolaga (3 x näpuga soola suhu panna ja siis piima pääle juua).

Lapse maaluste vastu on kõige lihtsam oht järgmine: võtta üheksat seltsi viljateri (herneid, ube, nisu, otri jne), nendega vaotada haiget ihu. Pärast need terad panna põhjapoole tugiteivaste alla.

Kõht lahti oli, siis söödi kuivadadud mustikaid, pipart, kõrvetatud ube ja lepatürke (urbi, mis on käbi moodi).

[Verehurmarohu mahlaga] Sama ravi kõlbas ka koeranaelale. Konnasilmi raviti taimemahlaga: toore- ja küpsetatud sibulaga, oakauna sametise sisepoolega, verehurmarohuga. On ka „lõngaeliga“ põletatud, tulise oraga püütud välja kõrvetada.

Peab hernest ja uba sööma, siis ei tule pimesooliku põlendiku.

Kui mees ära suri, siis tulid säärte peale nisukesed punased lupsud, sõrmeotsa suurused, valutasid, ei saand käia. Enne õpetasid, et sa olid surnuaias põlvili maas, see oli pöörmata maa, sealt tuli külge, et soolaga hõõruda ja surnuaeda viia. Ei aidand. Siis saadeti Kirblasse, et seal pidi suur tark olema. Siis see vanaeit sosises ja posises, andis vett pudelis, et seda sisse võtta ja jala peale posises. Ei see aidand ka. Siis üks õpetas, et võta üheksa sugu vilja, keeda ära, pese selle veega ja vii see vesi neljapäeva õhtul ristteele. Aga võta hõberaha ka, kas viska ta ka sinna veega või kaabi hõbevalget vee sisse. See võttis ometi ära, sain käia. Mõni ütleb, et üheksa sugu õitsvad puud ka, oksad, kui lehti pole talvel, või suvel lehti. Need maarohud kasvavad enamasti kõik liivamaal. Need viljad olid rukis, nisu, oder, kaer, hernes, uba, lääts, kanep, lina.

Põdesin poole suve hallitõbe, jüripäevast heinaajani. Madu-ussi pea tahtis ema kaela panna; ehmatasin, kartsin - siis kadus hall ära. Hall oli parajasti peal, kui ema tuli, uss näpitsa peal. Enne seda ema näind pöörast vaeva, et arstida tütart hallist: pihlakapuie alla pandi, sita alla (see tähendab lauta sõnniku alla), kaevu taheti visata. Ema küttis sauna, kuiva kuuma vihaga vihtles - surin ära ema kätte, aga ikka oli hall sellas. 8-aastane olin. Ema mattis lauta sita alla. Hall tuli, hõikas: "Mari! Mari!" - ja kohe kallal. Kui pealt ära läks, olid nii kui surnud. Minul kartmisest tuli: koer tahtis kiskuda - kolmandal päeval oli hall sellas. Hõikas ema häälega "Mari, Mari, Mari" kolm korda, mina hõikasin vastu - ja kohe oli sellas. Oas käik ei aidanud. Turgi pipra viina jõin poole toopi - ei aidanud. Seekord, kui see hall tuli, kägu pettis just jüripäeval ära - ja kahe nädala pärast oli hall sellas. (Ubade tegemise ja Lapi motiivid näikse võõrad).

Laste kõhuhäirete puhul anti sütes pruunistatud ube, väikestele tambiti katki, suuremad sõid samuti.

Kui kõht lahti - tuhka süüa, kriiti. Sealiha kõrvetada. Ube kõrvetada. Mustikamoosi võtta.

Mul on siin otsa ees soolatüügas. Mind õpetati sedamoodi, et kui oakaunad on veel seest valged, siis selle kaunaga vajutad. Et siis kaob ära. Vähemaks on ta läind, aga päris ära pole.

Taari sisse pandavad taimed.
Igas talu tares on taar. Tarvitatakse suvel soojapäevadel kui heina ehk põimu ajal liha enam ei ole, neid võetakse leiva kõrvaseks pärnuräimi, tallinnakilusid, peipsi tinte ehk oma järvest kalapoegi ja vedela toiduna taari peale ka söömavaheaegadel kus helde peremees seda lubab. Ihne ja ahne peremees käsib sulasel kraavist juua, üteldes: “milles sei nii palju soolast kala kui joogijänu tuleb!”
Taar aga ei seisa mitte nädalat värske ja hea, vaid pealt hallitab ja läheb halva maiguliseks, suve ajal. Pandakse rohud, selle kohased taimed sisse; seisab kauem! Kuidas taari tehakse? See on igas talus isesuguse retsepti järele.
Taar seisab suvel soojal ajal kauem värske ja heamaiguline kui vaksapikkune ladvaots pälünaid (koirohi - artemisia) õitse ajal kuivatatult, sisse panda. Ehk kolm õit sookikkaid (sookailud) pange vee kohta.
Neid korjatakse suvel ja kuivatatakse vilus, hoitakse pööningul katusesarikal ka talve tarvituseks.
Pääle nende veel kõvemaid viljade terasid, nagu rukki-nisu-odra-kaera-herne-oa-tamme tõru-kadaka marja-kuivatatud õunade kildusid. Kõrvetamise abinõud kas kohvi-brenner ehk paapõhi. Jahvatatakse kohviveskil.
Pühade aegse ja pidude-talgute taari sisse pandakse lisaks sügisel otsitud ja korjatud humala õiisi. Humalaid kasvatakse marjaaias ehk otsitakse orukallastelt kus nad metsikult kasvavad.
Igaaasta aga ei saa humalaõiied (käbid) valmiks nad kardavad hallaöiid. Tänavu on 1934 iseäraline aasta, mill suuremaid halla öiid pole olnud senini 19.XI.
Kevadise mahla aseaineks keedetakse pähnapuu (pärn - lõhmus) urvaraagusid ja oksakooresid, vahtra urvasid sekka lisades; saab parem kui paljasvesi.

Tuulatud rukistest leib oli vanasti „sai“. Harilikult söödi aganaleiba; kui tuulati, olid väravad kinni. Rukkeid leivajahuks kroovima hakati õige hilisel ajal.
Aga herneid ja läätse peeti vanasti palju maas, ube ka. Pääle läätse-, oa-, herne-, kapsa- ja kardulasupi keedeti veel naadisuppi ja ohakasuppi piimaga. Ohakad kupatati ennem ära.
Aganaleiba kuivalt ei söödud - oli terav, vedelikuga aeti alla.

Kama tetäs ka ubadest, läätsest ja lustetest, aga odra erne kama om kige parem. Suur imuroog om veel paks kama või kamakäkk. Kamakäkki tetäs koore sisse, seetse ästi segi, ninda et ää paras sikke taigen om, sis võetse lusikutäüve kaupa piiu, mätsütetse käpu vahel ümärikses, tetäs ümmert kamajahuge ja kamakäkk om kähen. Miu esä kõneleb, kudas vanast teotidrukidel mõisan ollu ka kodust ilma perenaise täädmäde piimä sisse tett kamakäkki põlle sehen ligi võet, mis aga senis, ku mõisa saanu, ärä ollu kujunu, ninda et pallast jahu veel põlle seest löüdän.

Krambirohi: teeks. Umal: õlle sisse. Villpea vill: vatiks. Herned, uba: supiks, jahuks. Kanep, lina: riideks. Kuusk: jõulupuuks.

Apuaina “hapuoblikat” lapsed sõid toorelt. Neid korjati ka supivalmistamiseks. Keedeti mõni kanamuna ja hakiti hulka ja supp missugune!
Jänesekapsaid samuti sõid lapsed heameelega.
Toorelt sõime lapsena: põrknaid, kaalikad, kurke, kapstajuurika südamikke, sibula pääliseid; mõned lapsed sõid isegi toorest kartulit. Siis veel: ube, herneid, suhkruherneid, hiireherneid ja vikki; riivimise ajal kapsast jne.