Rahvapärased taimenimetused

Põldkuusk

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Kui väikesed poisid enne magamaminekut nutsid, oli neil kusemine valus. Siis toodi põldkuuski ja keedeti sellest joogi jaoks teed. Hea oli ka kalsu sisse mässitud muna sütel küpsetada ja lasta see ära süüa.

Põldkuused, põldosjad. Nende kevadised võsud on tsiatilgad. Neid meie lapsena korjasime põllult ja sõime nende „eospesade kogusid“ [teksti vahel selgitav joonis]. Sadala pool hüütakse neid seapiibuskid (Torma ja Laiuse khk).
Põldosje Sadala koolilapsed korjasid Eesti iseseisvuse ajal. Ja kui sõitsime Tartu ekskursioonile, müüsid teiste droogide hulgas Lill ja Hakkaja apteeki, said 80 senti kg. Üks õpilastest ühel kevadel sai üle 10 krooni kuivatatud põldosjadest (droogidest).

Põldkuusk (ehk lehmanisa).
Tähtsam taim vanal ajal on põldkuusk. Põldkuuse tee ja vannid olid hääd jooksvahaiguse vasta.

Põldkuused - kõhurohi.

Põldkuused on rinnahaiguse vastu.

Põldkuused on rinnahaiguse vastu.

Seapohlad, leesikad, kasvas ennemalt siin männimetsas liivamägedel (Metsakalmistul).
Põldkuused, kasvas siin liivastel kartulipõldudel.
Tean, et mõned naised neid mõlemaid rohtusid korjasid, nende täpsemat tarvitamisviisi ei tea.

Põldkuused ära keedetud ja nende vesi on jooksuhaige vastu.

Põldosi. Rahvapäraselt põldkuusk ja kuuskjalg. Ka arstirohuks.

Kuuskjalg on põldkuusk. Üks Purtsa küla vanaeit arstis ennast nende abil jooksvahaigusest ja olevat nüüd terve. Joonud kuuskjalgu teena.

Osi [Eqisetum]
Siinne rahvas tunneb kahesuguseid osikujulist taimi ja selle pärast ei ole ime, et nii mõnelgi pool rahvas neid mõlemaid “osideks” kutsub. Ta on ka kirjakeeles nii. Ometigi Lääne-Nigula ja Noarootsi ümbruses kutsutakse ühte neist “põldkuuseks“, teist aga “põldosiks”, sest nad mõlemad on sageli mitmel pool ülituntud põllul kasvava umbrohuna. Vaatame neid mõlemaid algul taime tutvustamise suhtes ning võtame esmalt “osi” läbi. Sageli näeme madalail maa-alul asuvail põldel kasvamas omapärast taime, mille järguline tüvi üksinda ilma lehtedeta ja oksteta ülespoole sirutab. Too ongi vesiseil mail kasvav taim “osi”, siinse rahva keeles kutsutav “põldosi”, ka “konnosi”. Ehkki tema ei ole muistne ravimisvahend, ometigi on tema poolvend, keda meie allpool tähendame, ülitähtis ravind ühele kaunis halvale haigusele.
Põldkuusk - ta kasvab samul maa-alul kui põldosi, kuid ehitus on veidi teisem. Pikk sirge sõlmiline tüvi, mille sõlmede kohtadelt kasvavad rattakodarite taoliselt laiali minevad lehtedeta harud, see on üldine kirjeldus temast. Ravimisvahendena oli ta tarvitatav leotiskeedisena sisemiste verevooluste suhtes, kuid ainult niinimetatud naistehaiguste ajal naistel või selgemas mõistes - sünnitusjäreldustel tarvitatav ravimisvahend. Tol korral tunti teda kui ainukest taime, kellega võis ravida eelmainitud haigust.
Ta on veidi varem tarvitusel old kui “verihurmarohi” ja selletõttu ka kaunis hääbumas juba oma tarvitusalalt.