Haiguste märksõnad

Marutõbi

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus kirjeldatakse looma hammustuse järgselt kahtlustatava marutõve ravimist.

Marutõbi oli Eestis peamiselt metsloomade seas liikuv haigus. Kui mõni koduloom sai metslooma käest pureda või oli lõpnud looma söönud ja marutaudi endale külge sai, siis muutus ta nii inimestele kui ka teistele koduloomadele väga ohtlikuks.
Vanasti oli hullu koerasi paelu. Kõige rohkem olli neid suvel jaanipäeva aeg. Kellest koerad hulluks läksid ei tia vanarahvas kah, aga kui mõni hull koer metsa oli ära surnud ja seda teised koerad käivad närimas, siis lähvad nad kohe hullus. Vanarahvas tiadsid rääkida, et kui loomad seda kõrt söövad, mis linnud hullu koera juurest viies maha poetanud, siis minevad nad hullus. Kui koer käis saba jalge vahel ja süia ei tahtnd, siis olli ta kolme päeva pärast peris hull. Kui ikki saadi, siis pandi ta enne kinni, kui metsa sai joosta. Hullu koera hammustud inimest ega looma ei saand vanasti arstida. Inimesed surid ära varsti ja loomad maeti elusalt maha. Ühes talus purend hull koer terve karja ära, lehmad maetud elusalt maha, mitu päeva viil olnud maa alt mõminat kuulda. Kui hull koer latsis olli, siis hakati teda püssidega taga ajama, vahel aeti kohe valla poolt mehed latsi. ERA II 60, 141 (1) < Kolga-Jaani - J. Grauberg (1932)

Vaata ka: .

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

H I 6, 10 (14) < Tartu (1894)
Veiste-südamerohi, metsroosid (Alisma plantago). Marutõbe vastu.

H I 8, 90 (7) < Vastseliina khk. (1895)
Om kedägi marupini purnu, sis kütkü ta pihlepuiega sann nink teku viht ütsast lehepuust, sis saap vihtlemisest abi.

ERA II 167, 275 (12) < Harju-Jaani khk., Anija v. (1937)
Kadakas aitavat ka hullustujude, marutaudi puhul inimestel ja loomadel.

RKM II 207, 367 (14) < Tartu l. < Otepää (1959)
Marutõbise looma hammustus. Kevadel, kui puudel on hiirekõrvad, korjati kasekõbjast (must korp kase tüvel), kuivatati vilus, hõõruti kohviveskiga pulbriks, anti veega inimesele või loomale, keda marutõbine loom hammustanud, sisse juua. Sama ravi kasutati ka vähihaiguse ja ussihammustuse puhul.

RKM II 229, 656 (8) < Simuna khk., Mariküla k. (1967)
Marutõbi. Koeraputked keeta ära kaane all. Vedelik ära juua ja paks haavale peale panna. See on aidand.

RKM II 240, 307/8 (5) < Hanila khk., Ridase k. (1967)
Marutõbi oli kardetav haigus. Marutõbi kandus inimestele marutõbise koera hammustuse kaudu. Ravimiseks keedeti hullukoera ohaka vett (hullukoerapöörirohi). Sellest haiguset keegi vaevalt pääses. Inimene kartis vett kui tuld. Jooksis ja karjus tavaliselt: „Tuul, tuul!“. Hullud koerad lasti maha, aga inimesed surid ise ära. Hulkuvate koerte eest hoiti kõrvale. Pivarootsi mõisahärra olnud hull, sellepärast needitud ta ahelatega oma tuppa põranda külge, et kaasinimestele ei saaks viga teha. Ei teata, kas ta oli hull või marutõbine.

RKM II 415, 28 < Simuna khk. (1989)
Teelehte tunneb või peaks tundma iga inimene, iseasi on tunda teelehe raviomadusi.
On saabas või king hõõrunud raku jalga, ravivad teelehed, kui panna neid kingadesse. Parandavad vanugi haavandeid, isegi pahaloomulisi. Puruks hõõrutud värsked teelehed ravivad herilasetorkeid, marutõbise koera puremisi, ussihammustusi.

Vilbaste, TN 7, 47 (19) < Rakvere khk., Rakvere v., Kloodi k. < Kadrina khk., Vohnja v. (1929)
Angervaks (Ulmaria). Rohuks hullukoera hammustamise vastu (kange tee õitest ja vartest teha ja juua).

RKM II 309, 275 (ö) < Lüganuse khk., Püssi al. < Jõhvi khk., Mäetaguse v. (1974)
Hullukoera hammustusega tehti samuti esimesest kohe - kusti peale, tehti ruttu tuline raud, kas kohe noatera, sellega põletati haava, anti juua tubaka vett ja piiritust kui oli käepärast võtta. Liikva või midagi kangemat.

EKS 4° 5, 877 (1003) < Sõrvemaa (1889-1890)
Hullukoera hammustuse rohi. Vötta kolme päris möisa piiri pealt kolmest kuhast hullukoerarohtu. Keeda need kadakapuu tulle peal kolm tundi ehk kolm Issameie aega. Katel olgu pealt heasti kinni nii, et mitte tuult sisse ei lähe hoia ka selle eest, et üle ääre tulesse ei tulle. On paras aeg teda keedetud siis pane kattel ühe suure toobri sisse ja loksuta nii et põhja poolt küljest üle ääre läheb. Siis pane jälle uuest tulle peale ja keeda jälle kolm Issameieaega kattel olgu aga ikka pealt kinni. Nüüd korja seda peale kogunenud vahtu ühe kivinõu sisse ehk parem ühe kristalli klaasi sisse lase ära jahtuda ja pööra siis haige pea põhja poole ja anna seda vahtu talle sisse, selle juures aga olgu haige palle ühe riidega ülle kaetud, et mitte õhk ega valgus talle näu peale ei paista.
Kui seda ja mönda muud rohtu umbhallika veega saab üheksamal korral keedetud siis võib sellega teise inimese ja ta loomad hulluks teha.