Rahvapärased taimenimetused

Naisteniinepuu

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Naisteniinepuu - hambavalu vastu.

Naisteniinepuud tarvitatakse haiguste vastu.

Naisteniinepuu - hambavalu rohi.

Naiste niinepuud - naistehaiguste vastu.

Naiste niinepuud - naistehaiguste vastu.

Nasipuu, naisteniinepuu (Daphne mezereum). Kihvtine mari, kodu ligidal teda ei sallitud, kartes, et lapsed ja loomad marju süües kärvavad, koor vängasti lõhnav. Seda palmisid naisterahvad, kellel juuksed katkesivad, oma tipside (nom. tips) hulka. Pühalepa palistama.

Niinimetatud naiste niinepuu [Daphne mezereum].
Ei olegi puu, on ainult vaid lihtne väänkasv, mis kannab suvel üksaeg punaseid ovaalseid marju. Arvatakse kaunis mürgine olevat. Tema vääni koguti, millest tehti keedis ja millise vedelikuga siis pesti lõigatud haavu, mille põhimõte kaitset leida haavade halvaksminemise vastu. [Toda taime käsitan ka eelpool peatükis “Taimed võlumisvahendena.]

Teiseks mustaks kunstiks langes niinimetatud naiste niinepuu [Daphne mezereum]. Seda käsitasin eelpool ka arstimistaimena. Ka siin esineb ta arstimismõttena, kuid on seotud igasuguse muu aine ja toiminguga sääl juures. Naiste niinepuu on arstimisvahendina old kahesugusele haigusele, millel on aga peaaegu üks mõiste. Mereäärsed elanikud teavad kõnelda temast kui ravimisvahendist niinimetatud “meresügeliste” vastu, milline haigus on omatud rootüükalisest mereveest. Keha on üleni suurte vistrikutega kaetud, mis pidi isegi aastaid kestama, kui teda ei saa ravitud. Maa sees aga kõneldakse niinimetatud „soosügelistest”, mida ma eelmises kirjatöös käsitasin, kus mainisin vastava ravindina nõgese. Need andmed aga on omatud teiselt inimeselt. Jälgime nüüd temaga ravimist, see ei toiminud üksikuna keedisena, nagu eelmised, vaid toiming oli veidi omapärasem. Selleks vajati niinimetatud enne jüripäevalist ussi. Oli see räästik või naastik, kuid enne jüripäeva toodi ta kodusse, muidugi hukatult, raiuti ta tükkideks, millele tehti soolvesi pääle. Ööldi olevat niinimetatud “ohu vastu”. Seda soolvett pandi nüüd naiste niinepuu keedisele hulka ning selle seguga pesti haigestanut igal õhtul. Kui ei old haigus nii kiiresti raviv, siis võeti veel tarvitusele kolmas abinõu, see oli niinimetatud “värske mutimulla hunnik“, mida kohapääl Lääne-Nigulas kutsuti “kohumuld”, sellega hõeruti haigestanud keha enne, kui pesti eelmainitud vedelikuga. Toimingu lõpul oli muistne inimene kindlasti veendunud, et haigestanu nüüd vast paraneb.