Haiguste märksõnad

Kõrvetised

Antud märksõna alla kuuluvad kõik kirjed, kus ravitavat haigust on nimetatud: põletis, põletse, poletus, palotus, kõrvetis, kõrvets, kõrvetus, korvetus; samuti kirjed, milles kirjeldatud sümptomid selgelt viitavad kurgukõrvetustele. Kõrvetiseks kutsutakse ka röhitsust. Röhitsus, röhitus, röhitis, röistis, röistus, röitse, röhtlus, röhtis, röhksed, röhitsema, röhetus, röhitüs ja teiste murdeliste nimetustega kutsutakse maos tekkinud gaaside ühekordset või korduvat väljapaiskumist suu kaudu. Virumaal ja Harjumaal kutsuti röhitist ka rüüstus, rüüst, rüüste, rüsti, röüsitama, röhtäüs; Mulgimaal aga rühätis; Kagu-Eestis rühätüss, rüätuss, röhe.

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

Kui rinnan korvetaja om, sis peat (rüku) rüahäelmit sööma, sis kui edimäist korda näed tol aastal.

Põletikud (kui kurgus kibedad röhitised käivad) kaovad, kui kibedaid õunu süüakse. Luksumist kaotatakse ehmatusega ehk imelikkude küsimistega, millede vastu küsitav sugu valmistud pole.

Põletiste (rehitsete) vastu olevat tulus abi vihaleht, mis pärast vihtmest ihu pääl on.

Kui põletised käivad, siis peab rukkitera võtma, mis leiva sees on ära küpsenud, kaevu viskama, ööldes: “Niikaua olgu põletised käimata, kui sina ülesse tõused.”

Kui kõrvetised ehk pistihaige, juua aknauhakast keedetud vett.

Käivad mõnele inimesele palutused, siis korjatakse leiva seest üheksa rukkitera, mis veskikivist on läbi läinud. Tähendatud teradega lähab see, kel palutused käivad, kaivu juure, ütleb järgmised sõnad ja laseb terad kaivu kukkuda: "Enne ärgu tulgu mulle palutust, kui need terad kaivust on välja kasvanud." Muidugi teada, ei kasva need terad millalgi, ja see, kes neid viskas, on täieste palutustest prii.

Sannan käimesega jääb vihalehas ihu külge (kui ära oled uhtnu). See peab ära söödama, siis jääb palutus maha.

Tedremaran kasvab niiskel heinamaal, seda theed tarvitati kõrvetuste ja rõhkete vastu ja loputati ka suud, kui igemed haiged ehk tursunud olid.

Vana metsavaht Metskülast (Abel Seliohv) ütles. “/---/ [mao haigus] Ja teine rohi veel. Valgelepa pulkadest keedetud tee. Ninda üks ja pool vai kaks tundi enne sööki võtta linnumagusaga, kui on happeid palju ja ajab rüüstusi.“

Robirohi - “eenälass“. Kui valminud, siis hein valmis. Põlõtõsrohe - närida põletiste puhul.

Kõrvetised, mis on tingitud rasedusest, kaovad apteegitilli (Foeniculum officinale) õli sisse võttes.

Mul on praegu selle jaoks kasepungaviin. Too on ka hambavalu vastu väga hea. Kui kevadel hakkab kask lehtima, siis kui tal on juba näha, et tal oksad hakkavad vähekese nagu rohekaks. Ja siis nopid ära küljest, kuivatad ära, paned viina sisse. Ja too on väga hea rohi. Kui maos on mingisugune katarr või sarnane, noh, nagu ei ole päris normaalne, ja hambaigemetele ja hambaigemepõletikule ja. Ja kui on nagu söögi peale röhetus või midagi sarnast, ajab üles, siis. Et kõhus teeb kõik korda. Ma iga õhtu võtan. Mul see reuma tugev ja. Väga hea on, kui ta igas peres on olemas.

Kurgukõrvetus ehk palotus. Ilmub nii kui palotav tükk kurku. Kui kõrvetus ehk palotus ilmub, siis võetakse tooreid tammetõrusid hästi peeneks tehtult sisse.

Pojal oli kaksteistsõrmik-haavand. Kõrvetised olid. Keetsin saialille teed, klaasi päevas jõi ja sai abi.

Kui maust kanged röhitised tulid ja seest täis aas, siis võeti suur kooritud kardulas ja see kraabiti terava nuaga vesiseks pudruks, see pudru siuti kalsu sisse ja piigistati sest vedelik välja. Seda vedelikku joodi üks kruusitäis korraga soojalt ära: võttis kohe röhitised ära.