Haiguste märksõnad

Veresoonte laienemine

Selle haiguse märksõnaga setotud rahvapäraste taimenimetuse loetelu:

Selle haiguse märksõnaga seotud tekstid:

Veresoonte laienemise vastu kasutatakse jooditinktuuri ja küüslauku.

Mul on jalgades veresoonte laienemine. Ma ravin ise ennast. Suvel panen peale vaeselapselehti. See on rannarohi, kasvab vesises kohas. Värskelt peab peale panema. 3 korda päevas panen peale, võtab vere välja. Tunnen ennast siis paremini. Talvel panen peale toorest kartulikaabet ja toorest kaalikakaabet, siis on parem.

Kui veresuoned olivad laienend, pani tädi tulililli (tulilill - tulikas) piale ja mähkis lapiga ümbert kinni. Tulililled on kanged, naha piale tulevad villid kohe.
Ega sel tulilillel (tulilill - tulikas) ole miski eri liikisi, kui mõned on natuke teistmuodi, siis eks sie ole maast, kus nad kasvavad, mina arvan.

Kui veresooned laienenud jalasäärtel, siis lasti aadrit saunas või ka viheldi saunas nõgestega. Vanaema jõi ka kadakamarja teed. Kui oli veresoon katki, siis seoti kinni, pandi teeleht peale.

Linnutatra tee on veresoonte lubjastuse vastu ja veresoonte laienemise vastu.

Kas te korjate ise omale ravimtaimi?
Jah. Mul ongi praegu teoksil. Ma andsin vennale ära. Ma tegin saialillesalvi. Ma ravitsen omal seda veenipõletikku ainult sellega, saialillesalviga.
Kuidas te seda salvi teete?
See peab olema kodusea rasv. Parem on, kui on maorasv. Aga noh, nüüd tapetakse noored sead ära ja mao peal ei olegi rasva. Aga mul noorem poeg tappis siga ja ma siis tema käest küsisin seda sea ploomirasva, nagu öeldakse, see on ploomirasv, mis neerude ümber kasvab. Ja ise kasvatan saialilli. Siis mina ei aja mitte seda rasva läbi hakklihamasina. Vat seal on palju metalli. Ja nüüdisaja masinad on ju kõik alumiiniumisegudega veel. Aga meie ei tea, mis sealt sisse võib tulla. Mina hakin teda roostevaba noaga. Ja sulatan, aga hästi tasasel tulel, et ta mitte oma värvi ei muuda. Ta peab jääma täitsa valge. Ja siis ma kurnan need, öeldakse rasvapiprad välja ja siis ma panen emailkaussi, see ei tohi jälle metallnõus olla. Ja siis selle kuuma rasva sisse panen ma siis need saialilleõied. No ma panen, noh, ma ei oska ütelda, 200 grammi peale panen ma sellise suure peotäie. Ja siis tema ei tohigi enam olla, ainult pliita ääre peal. Tema hakkab nii kohutavalt särisema iseendast. Ja siis ma segan ja siis ma jätan ta sinna pliita ääre peale sinna selle kausiga niimoodi seisma. Ja siis ma kurnan sealt ära ja see tuleb täitsa munarebu kollane. Ja siis ma seda kasutan.
Kõigi puhul. Ja näiteks haavad ei taha enam paraneda, vaata kui veresooned natuke haiged on. Ja näiteks kui nohu. Nina hakkab kipitama, vaata, kui nohu hakkab tulema, siis nina on kibe ja kurk on kare, siis mina võtan, ma panen seda väikse sõrme otsaga seda kummalegi poole ninna, tõmban sisse, ninaalune jääb siit natuke rasvaga, las ta jääb, siis ei uhata ära. Ja siis ma panen ka keele pera peale. Ja siis ma lihtsalt istun ja hoian suu kinni, et ta sulab mul seal, ta vajub mul igale poole kurku ja kurk ei ole valus.
Aga muidugi, mis peab olema - usk peab olema, kõige esimene asi. Ja siis muidugi saialill on minu parem käsi. Ja nüüd ma korjan teda praegu tee jaoks. Seda soovitatakse juua iga päev igaühel üks tass. Lonkshaaval. Ta seisab köögis laua peal ja muudkui läheb. Ja sellel peab ainult need kroonlehed, tolmukaid ja neid ma ei pane. Nii et ma kuivatan nad ära.