Rahvapärased taimenimetused
Vihand
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:
Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:
Vilbaste, TN 7, 1234/6 (II, IV) < Lääne-Nigula khk., Taebla p.agent. (1934)
Koirohi [Artemisia absinthium]
Koirohi ehk vihand on Eestis üldiselt tuntud taim, oletatavasti vist tema laiadlise tarvituse suhtes. Nime mõiste selgub meile, vaadeldes tema tarvitusviise. Esikohale langeb siin muidugi tema igivana tarvitusala - koide peletaja. Sellel alal on ta kõige esmalt old tarvitatav. Ometigi kuulub see hõbehallide lehtedega taim ka muistsete arstimisvahendite liiki. Tema lemmikmaapind on enamiste huumusrikas muld, seega vajab rohkem multsed rammutud panda. Sellest selgub meile, milleks valib ta sagedaseks elupaigaks elamute ümbruse õuedes ja rohtaedus. Sageli ka ahervaredel, üliharva aga ka tee äärtes. Üks mõistatuslik joon läbistab tema tarvitusala. Kui vaatame vanu elamute asemeid, näeme sageli kasvavad toda hõbelehelist. Ja just eriti Läänemaal mõnes paigus, kus leidub muistseid ahervaru. Arvatavasti on neid siis muistsed elanikud omis aedus ja õuedes kasvatanud. Küsitav on siis, milleks - kas ilu suhtes, kaitsevahendiks koide vastu või arstimisvahendina. Tegelikult võib siin oletada kõiki kolme, kuid tema tarvitamisviis oli järguline. Selles mõttes, et esikohale langes muidugi koide peletus, teiseks arstimisvahend ja kolmandaks ilu. Nii oli ta siis kaunis tulus taim. Kaitsend koide vastu, selleks tarvitadi teda üldmõiste kohaselt ning sellepärast hakkas rahvas teda kutsuma koirohuks. Teda on juba palju lihtsam lahendada selles suhtes, et tema tarvitamisviis tema nimes on avaldatud. Ja kaunis algupäraselt on ta nii püsinud. Nüüd astume üle tema tarvitusviisile arstimisvahendina. Selles jäguneb ta kahte ossa, sest mõned ütlevad ta old inimese, teised aga loomade ravind. Tõelises mõistes näitab see, et mõlemile, inimesele kui ka loomadele, olevad old muistne ravind. Edasi minnes vajame teada, missuguseid haigusi temaga raviti. See on alguses kaunisti tumedate looridega kaetud, üks kõneleb üht ja teine teist. Kuid analüüseerides noid haigusi, leiame meie, et nad kõik ühele on sihitavad. Nende üldmõiste tsentrum on sisemiste haiguste all. “Kas verevoolude suhtes,“ esitasin kord ühele vanakesele küsimuse. “Ei,” vastas ta. “Minu vanemad kõnelesivad mulle, ta olevad hää rohi lahtise kõhule.“ Muuseas kõneles ta mulle veel, et ta olevad elus isegi mainitud katseid sooritanud, inimeste kui ka loomade juures, ja olevad kaunis häid tagajärgi annud. Vaatame nüüd, kuidas ta arstimisvahendiks tarvitadi. See old võrdlemisi lihtne käsitseda. Korjati oksad õilitsevast põesast ja kuivatadi kergelt päeva käes ning pandi neid siis kinnisesse kasti [kirstu], kus asusid ka muud ained. Näiteks kangad, lõngad, villad, ka riided sageli. Sääl täitis ta omi kohuseid kahekordselt. Esimeseks oli ta kaitsend koide vastu sääl, teiseks, tarbekorral võis säält võtta mõne kuivanud oksakese, teda keevas vees leutada, millest omas see kaunis mõruda maitse. Toda mõrudad vedelikku pidi eelmainitud haigestunu jooma, mille mõjul ta rikkes olev kõht paranema pidi. Mis ilu kohta öölda, oleks järgmine veel. Meie, eestlaste, esivanemad olivad suured looduse austajad, seda tunnistavad meile muistsed usundvahendid. Näiteks ohvripuud ja muud sellised esemed. Nõnda võib oletada, et meie esivanemad omi kodusi õige varakult juba kaunistasivad. Ei vaadetud mitte üksi palja ilu pääle, kuna nõuti ka neist kasu elulisteist küljeist.