Rahvapärased taimenimetused

Maarjakask

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Viskid ehk kesti kaudada.
Kirjukase (maarjakase) koore veega kolm kord päevas pesta ja vesi siis neljapäev õhtu eha ajal põhja poole aja kolme tugiteiva alla kallata.

Kuivanud kasekoi jahu.
Ka noorte peres oli viisiks niinimetatud üksteise “ä tegemine”. See sündinud kaunis sageli ja old järgmiselt nähtav. Old juhtunu, kus hakkanud mõni noormees kellegile muule meeldima ehk ümber pöördult. Et vaja täielikult oma lemmikul südame vallutada, selleks katsutud mitmesuguseid abinõusid. Üks selliseks võlumesvahendiks old niinimetatud “pärtliajal korjatud maarjakase jahu”. See kask olevat old põesaspuu ehk jälle kasvanud kändrikuna. Puu sisu old ilus kirju. Väliselt kannud ta väikesi ümmargusi lehti. Jahuks tehtud pärtliajal toodud kasekahk [nii kutsutud siin], mis hõerutud peeneks, kuivatatud ja uuesti hõerutud, kuni segu omas tarbekohase peensuse. Taheti nüüd võluda kedagi, siis katsutud talle seda sisse sööta kas söögiga või muu saarnase vahendega. Ka kanamunadesse katsutud seda sisse ajada, selleks torgiti sõle ehk preesnõela otsaga otsadesse auke, millesse aetud siis sisse eelmainitud võlumisvahendid. Tegu sündinud varjatult. Oli see juhtunud, et oli saanud võlur oma lemmikule söögiks anda midagi sellesaarnast, sündinud selles lemmikus siis niisugune meeldivus oma söötja või kinkija vastu, et ta hetkekski ei ole võinud temast lahkuda, vaatamata sellele, kas ta enne seda talle meeldis või ei. See kestnud isegi kuude viisi. Old, nagu mõnel pool kõneldakse, “vananemata”. Nüüd tunnud ta endas kirge, et pidanud vähemalt üks kord päevas nägema oma lemmikut. Et sellest vabaneda, ka selleks tuntud muistselt rohtu. Old jällegi samma lihtne. Poolkuivanud kasepuil leidub sageli koore all koijahu. Seda tarvitadud siis tolle haiguse vastu kui ainukese vastuvõitlemise abinõuna, kui oli kedagi pandud niinimetatud “järel jooksma”, nii kutsuti seda haiguse liiki Lääne-Nigulas. Ka siinses ümbruskonnas, isegi rootslaste keskel, oli selleks ainukene abinõu süüa igal õhtul teatud rahutuse ajal ära tükk saarnast koijahu, kuni ravis haigus. Selle järgi aga muutunud too inimene haigestanu eest kõige hirmsamaks vihavaenlaseks.