Rahvapärased taimenimetused

Aalo

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

ERA II 155, 686 (3) < Setu khk., Suure-Rõsna k. (1937)
Palotusõ vasta om suul, uma tatt, sapp ja aaloleht.

ERA II 155, 687 (8) < Setu khk., Mäe v., Võõpsu k. < Setu khk., Mäe v., Varesemäe k. (1937)
Palotusõ vasta om tsia sapp ja aaloleht väiga hää - tuul om sääne kasulik liim siseh.

ERA II 155, 702 (57) < Setu khk., Petseri l. (1937)
Tiiskusõ vasta om inimese kusi väiga hää, nii ütlese' õks nuu' kes ommava' tuuga arstnova'.
Niisama ütlese' ka, et aaloleht pandas ahjo kuuma leevä sisse, sis mis sinnä' viil mano pandas, ja antas haigõlõ sis tuud leibä süvvä', tuu olõvat ka väiga hää tiiskusõ vasta.

RKM II 72, 345 (1) < Urvaste khk., "Linda" kolh. (1960) Sisestanud USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Tuul Sarv 2008
Põletustele pandi peale aalolille mahla, kartulikaabet ja söögisoodat. Pind tõmmati välja lihtsalt nõelaga.

RKM II 271, 519/20 (10c) < Krasnojarski krai, Ülem-Bulani as. (1970)
[Paised.]
Alood. /---/

RKM II 271, 520/2 (11a) < Krasnojarski krai, Ülem-Bulani as. (1970)
Köha arstimine.
Enne arstiti köha mitmet moodi. Keetsivad magusaga alood. Panti alooleht või kaks lehte veikse kruusi sisse, vett peale, kruus kõvasti pealt kinni. Aloo läks keema, siis pandi talle magusat või suhkurt sisse. Veel vähe aega keedeti, siis pigistati aloo välja, oligi köharohi valmis, joodi teda kaks lusikatäit korraga kolm-neli korda päevas. Praegu ka niimoodu alooga arstivad köha. Väga hea köharohi, võtab kohe köha ära.

Vilbaste, TN 2, 668 (6) < Räpina khk. (1930)
Aalolille tarvitatakse põletatud haava peale ja sisemise haiguse vastu. Lastakse mõni tilk aalomahla viina sisse. /---/

Vilbaste, TN 7, 172 (27) < Setumaa, Mäe v., Rõsna k. (1930)
Aalolill - pigistatakse aaloleent ja pannakse pudelisse meega, siis küpsetatakse leivaga ja tarvitatakse tiisikuse vastu.

EFA I 18, 140 (11) < Omski obl., Lilliküla k. (Miili) Ventr (Maasik), s. 1939 ja Jaan Ventr, s. 1934 (1996)
Haiglas üts vanainimene oppas: kui sul on aalot ja puhast mett, lase läbi, pane poolest ja siis pane haava pääle. Mul selle sõrmega oli, jäi ferman keti vahele ja võttis palavuse sisse. Ma käise arste manu ja tehti operaatsia ja viimas võeti otsast mahagi tükk ja ikka tervest es saa. Siis see vanainimene oppas ja õde oli ka niipalju hea inimene, et kui sidus, pani seda pääle. Ütles veel, et ma arstile ei kõnele, mis rohtu ma saa. Ta seda es paneki, mis arst käskse. Ja nakass paranema ja paranema ja saigi tervess, a ükski arstirohi ei avitanud.

RKM II 271, 506/10 (2) < Krasnojarski krai, Ülem-Bulani as. (1970)
Lõigatud haava arstimine.
Kui inimene lõikas end nuaga või raius kervega. Pesti haav inimese kusega ära, pandi kuselapp peale. Toodi metsast karvaseid lehta - nimetati neid joodulehteteks. Hõõruti neid lehti peode vahel niikaua, kui lehed pehmeks läksid, siis pigistati lehe seest vedelikku haava peale. Siis pandi haavale teelehti peale, et haav nartsu külge kinni ei jääks. Haava peale pandi ka aloolehte.
Mõned näitused. Meie olime põllul rukkid lõikamas. Ma kogemata sirbiga lõikasin oma parema käe veikse sõrme kuni luuni ära. Veri hakkas jooksma nii mis hirmus. Ma võtsin teise käega sõrmest kinni ja jooksin isa juure. Isa võttis minu käe oma pihku. Luges haavale peale. Kadus valu ja verejooks jäi ka seisma. No kellel on kusehäda, kuske haavale peale, ütles meile isa ja läks ise metsa rohu seest karvaseid lehti tooma. Õde kusi mu sõrmele peale, haav sooja kuse pärast esiti kõvasti kipitas, siis jäi kipitus järele. Isa tuligi lehtedega, hõõrus lehti oma peode vahel, siis pigistas lehtede seest pruuni vedeliku haavale peale. Siis pani teelehti haavale peale ja sidus minu sõrme kinni. Hoia haava ümber narts alati märg. Kui kusta tahad, kuse haige näpu peale. Siis haava sisse ei löö palavik ja käsi ei lähe ka paiste, ütles isa. Niimoodi, nagu isa mind õpetas, minu sõrm sai terveks.
Teine juhtumine. Minu isa tegi pütti, mina läksin ise juure, et küsin isalt puu küllest laasta löia, tahtsin õue tuld teha, suppi keeta. Enne oli see mood. Suvel enamjagu väljas keedeti söia. Olivad tobades plekist ahjud, sui aeg, kui küdesid, ajasivad toad kole palavaks, võimata oli toas olla. Säädi välja ahjuvormiliselt kivid, senna kivide vahele saadi pott või pann, nii keedeti väljas toit ära.
Ei tea, kuhu isa oli sealt püti juurest läinud, ma võtsin kerve ja hakkasin ise pütilaua küllest laasta raiuma. Kerves lendas laastust läbi otse mulle jalga. Kole terav kerves. Suure varva kuni luuni raiusin ära. Arsti juure ei viidud. Ema pesi minu varva kusega puhtaks. Isa läks, tõi metsast karvalehta. Pigistas karvalehe seest pruuni vedelikku peale. Luges vere- ja valusõnad peale. Kadus valu ja verejooks jäi seisma. Niimoodu karvalehe vedelikuga ja kusega tehti minu varvas terveks.
Kolmas juhtumine: Minu tädil oli kaks poega, Mart ja Kostja. Tädimees tädiga sõitsivad põllule, Mart ja Kostja hakkasivad kahevõitlust tegema. Tõivad kerve ja püssi, panivad tuppa seina ääre püsti, rääkimine olnud neil niisugune olnud: teisest seinast jooksevad sõjariistade juure. Kumb enne missuguse sõjariista kätte saab, kohe tegutseb, olgu kerves või püss. Mart saanud ennem püssi kätte ja lasknud Kostjale käevarde. Ise ütelnud: „Minu võit.“ Kostja jooksis suure kisaga meile, verd kõik kohad täis. „Mart lasi mind,“ ütles Kostja. Ema kohe luges haava peale, verejooks jäi seisma. Kadus ka valu. Ema laskis meil kusta nõu sisse, selle kusega pesi Kostja haava, nõelaotsaga kiskus haava seest püssitropid välja. Püss ei olnud kuulipüss, vaid otsast laeti. Isa läks, metsast tõi karvalehta, hõõrus lehed oma peopeal pehmeks, siis pigistas Kostja haava peale lehtede seest mustjaspruuni vedelikku ja pani teelehti peale ja sidusivad haava kinni. Teelehed ei lase haava mädanema minna. Niimoodi kusega, karvaleheveega ja teelehtedega tegivad Kostja käevarre terveks. Niimoodu ennemal ajal inimesed arstisid inimeste ja ka loomade lõigatuid ja raiutuid haavasi.