Rahvapärased taimenimetused

Läätsed

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:

Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:

Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:

Kollaseid hambaid jälle valgeks.
Odrajahu, mett ja soola segamine võtta ja sellega hambaid tihti hõõruda. Või jälle kõrvetagu läätsesid ja pähklikoori pulbriks ja hõõrutagu sellega sagetasti hambaid.

Kui mees ära suri, siis tulid säärte peale nisukesed punased lupsud, sõrmeotsa suurused, valutasid, ei saand käia. Enne õpetasid, et sa olid surnuaias põlvili maas, see oli pöörmata maa, sealt tuli külge, et soolaga hõõruda ja surnuaeda viia. Ei aidand. Siis saadeti Kirblasse, et seal pidi suur tark olema. Siis see vanaeit sosises ja posises, andis vett pudelis, et seda sisse võtta ja jala peale posises. Ei see aidand ka. Siis üks õpetas, et võta üheksa sugu vilja, keeda ära, pese selle veega ja vii see vesi neljapäeva õhtul ristteele. Aga võta hõberaha ka, kas viska ta ka sinna veega või kaabi hõbevalget vee sisse. See võttis ometi ära, sain käia. Mõni ütleb, et üheksa sugu õitsvad puud ka, oksad, kui lehti pole talvel, või suvel lehti. Need maarohud kasvavad enamasti kõik liivamaal. Need viljad olid rukis, nisu, oder, kaer, hernes, uba, lääts, kanep, lina.

Rubide ajal keedeti rohuks läätsasuppi sea- ehk lambamanga (maoga).

Tuulatud rukistest leib oli vanasti „sai“. Harilikult söödi aganaleiba; kui tuulati, olid väravad kinni. Rukkeid leivajahuks kroovima hakati õige hilisel ajal.
Aga herneid ja läätse peeti vanasti palju maas, ube ka. Pääle läätse-, oa-, herne-, kapsa- ja kardulasupi keedeti veel naadisuppi ja ohakasuppi piimaga. Ohakad kupatati ennem ära.
Aganaleiba kuivalt ei söödud - oli terav, vedelikuga aeti alla.

Kama tetäs ka ubadest, läätsest ja lustetest, aga odra erne kama om kige parem. Suur imuroog om veel paks kama või kamakäkk. Kamakäkki tetäs koore sisse, seetse ästi segi, ninda et ää paras sikke taigen om, sis võetse lusikutäüve kaupa piiu, mätsütetse käpu vahel ümärikses, tetäs ümmert kamajahuge ja kamakäkk om kähen. Miu esä kõneleb, kudas vanast teotidrukidel mõisan ollu ka kodust ilma perenaise täädmäde piimä sisse tett kamakäkki põlle sehen ligi võet, mis aga senis, ku mõisa saanu, ärä ollu kujunu, ninda et pallast jahu veel põlle seest löüdän.