Rahvapärased taimenimetused
Põldvererohi
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu:
Antud rahvapärase taimenimetusega seotud taimed:
Selle rahvapärase taimenimetusega seotud tekstid:
Vilbaste, TN 7, 1240/1 (II, VIII) < Lääne-Nigula khk., Taebla p.agent. (1934)
Puju [Artemisia vulgaris].
Too taim on osaldi ka sugulane koirohuga = Artemisia absinthium, sest temagi asub pujude liigist. Puju kasvab kuivil mahajäätud maa-alul. Näiteks söödistunud põldel ja põldäärtes, omab punase koorega tüve, mida katavad ahtakesed lehed. Ta on põesastaim. Õitseajal kannavad tüved väikesi valvakaid õisi. Kuid siinne rahvas Lääne-Nigula ja Noarootsi Eesti-poolseis kihelkondes ei tunne nüüd ega muistseltki “puju” nimelist taime, seda kuulub vaid üliharva inimeste suust, kelleil tuntum on kirjakeel. “Orjavits” - nii kutsutakse teda siin. See nimetus on mujal kibuvitsa suhtes tarvitatav old, võiks mainida näiteks Virumaal ja mujal, niisiis oletan, et Eestis üliharva või üldse ei leidu, kus nimetatakse puju orjavitsaks. Selle nime algupärane kodu tolle taime suhtes asub siinses ümbruskonnas. Keegi rahvamurraku uurija nimetas kord, et tema arvates olevad selle nime algupärane kodu Läänemaa N.V. ja N.O. rajal vastu Harju maakonda või vähemast seal ümbruses, sest kõige rohkem on kõneldud (nimetud) nii sääl. Ja veel praegaltki ei ole see säält hääbunud. Kaunis salapärasena paistab vaid nime mõiste. Selle kohta liiguvad mitmed arvamised, milleist ühestki faktilist tõde omastada ei või. Toon siin paari niisuguse arvamuse.
Nagu mainisin eelpool, on puju punakakoorse tüvega taim, mis ladva pool tarretanud verd meelde tuletab. Samuti omab ta väedse sitkuse, mis tuletab meelde vitsa. Üldises mõistes näeb ta välja kui verest nõrretav vits. Niisiis vast selles mõttes “orjavits”. Teine, veidi kummalisem arvamus on järgmine. Mõnelpool nimetatakse puju ka “põldvererohuks”. Ja et ta muistselt olla old tarvitatav päälis arstimisvahendina verdjooksvaile haavule, mida eelpool käsitsen. Sellest oletakse nii, et temaga raviti orjusajul peksasaanute haavu. Faktiliselt tõele vastav on, et teda tarvitadi ravimisvahendiks välishaavule, kui need verd välja ajasivad, juba vanasti, ent siiski võisivad ka rahvajutud tema tarvitusala suhtes teed leida, nii ei tea viimastki kuigi tõele vastavaks lugeda. Tarvitusainena arstimisvahendiks töötadi ta ümber leotiskeediseks = infusum decoctum, millega pesti veriseid haavu selles üldmõttes, et nad hukka ei lähe. Kõneldakse ka, et ta valu vähendanud ja verd kinni pannud, kuid noil arvamustel puudub faktiline tõde või üldises mõttes kindel alus.