Tuletael Fomes fomentarius
Eestis on tuletael kõikjal väga levinud. Kasvab sagedamini kaskedel ja leppadel, harvemini haaval, vahtral, tammel, pärnal ja teiste lehtpuude püstistel või lamavatel surnud tüvedel, millel võib seene viljakehasid olla kuni kümmekond. Tekitab valgemädanikku. Torikuliste sugukonnast, mitmeaastane. Noorelt on seen muhutaoline või talbjas, vanalt kabjakujuline ja suur ning kõva. Kinnitub puutüvele külgmiselt. Ülapinda katab tihe kõva koorik, millel kasvuvööndid – kasvatab igal aastal uue seemneid kandva kihi. Kihtide lugemisega saab teada tema vanuse, mis võib ulatuda kuni kaheksa aastani. Kasvaval seenel on ülakeha määrdunudvalge või nahkpruun, vanal seenel aga muutub tuhkhalliks. Viljakeha alapind tasane või veidi nõgus, purpurse varjundiga pruun. Varakevadel on vana kabjakujulise viljakeha alumine torukestega pind helehall ja muutub pruuniks, kui seen uuesti kasvama hakkab. Noore kiirelt kasvava viljakeha torukeste pind hallikasvalge, värskelt jäävad sellele katsumisest pruunid jäljed, poorid on korrapäraselt ümarad. Tuletaela lõigates näeb umbes 1 mm paksust mustjaspruuni koort, mille all kollakaspruun viltjalt sitke seeneliha, paks torukeste kiht, mille aastased kasvuvööndid ei ole selgelt paista. Puutüvele kinnitumise koha juures on näha siis marmormustrilist südamikku. Tuletaela paksus on 4 kuni 20 cm. Tuletaela võib segi ajada tuletaelikutega ja jänesvaabikutega, kuid nende erinevused on näha seene viljakeha läbilõikes.